1-06-3852 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 3. mai 2007.a Tallinn 1-06-3852 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Ir

§ 114

p 5, Kriminaalasi § 200 lg 2 p 4,7,8, § 199 lg 2 ja § 346 järgi Harju Maakohtu

1. jaanuari 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav Aleksei Timofejenkov Apellatsiooni esitaja Ave Eisel Prokurör Aleksei Timofejenkov Süüdistatav Vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
2. jaanuari 2007.a otsus: 1) Aleksei Timofejenkovi

§ 199lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises 23.

aprilli 2005.a varguse episoodis 2) Dmitri Kudrjavtsevi

§ 199lg 2 p 4,7 järgi süüditunnistamises 17.

septembril 2005.a toime pandud kolmes varguse episoodis 3) Aleksei Timofejenkovi eelvangistuses viibitud aja 4) Aleksei Timofejenkovi ärakandmisele kuuluva karistuse osas ning teha uus otsus, millega 1) Mõista Aleksei Timofejenkov

§ 199lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises 23.

aprilli 2005.a varguse episoodis õigeks 2) Mõista Dmitri Kudrjavtsev

§ 199lg 2 p 4,7 järgi süüditunnistamises 17.

septembri 2005.a toime pandud kolmes varguse episoodis õigeks 3)

§ 68

lg 1 alusel lugeda Aleksei Timofejenkovi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul

1. aprillist kuni
2. juunini 2004.a, s.o. 2 kuud 6 päeva 4) Aleksei Timofejenkovi ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 8 (kaheksa) aastat 24 (kakskümmend neli) päeva. Süüdistatava Aleksei Timofejenkovi apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
3. mail 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni ainult advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. jaanuari 2007.a otsusega mõisteti A. Timofejenkov süüdi ja karistati

§ 114

p 5 järgi 8 aastase vangistusega,

§ 200

lg 2 p 4,7,8 järgi 3 aastase vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4 järgi 6 kuulise vangistusega ja § 346 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära summas 1500 krooni.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 8 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Ida-Viru Maakohtu 11.

mai 2005.a kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o. 3 kuulise vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 8 aastat 3 kuud vangistust.

§ 64lg 2 alusel mõisteti rahaline karistus iseseisvalt kandmisele.

Apelleeritud kohtuotsusega on süüdi mõistetud veel Dmitri Kudrjavtsev ja Vladimir Katšalov, kuid nende osas kohtuotsust ei vaidlustata. 1.1.

§ 114p 5 järgi mõisteti A.

Timofejenkov süüdi selles, et ta koos V. Katšaloviga

1. aprillil 2004.a Tallinnas x maja ühes korteris ühise joomingu käigus tappis seoses röövimisega ja omakasu motiivil K. R. A. Timofejenkov peksis kannatanut jalgadega pähe ja kehasse. V. Katšalov peksis käte ja jalgadega ning raudkangiga. Peksmise käigus nõudsid nad K. R pangakaartide koode sellega rahaautomaadist kannatanule kuuluva raha võtmise eesmärgil. Pärast K. R tapmist varastasid nad korterist 50 krooni sularaha.
2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab A. Timofejenkov enda süüdimõistmist

§ 114p 5 järgi.

Apellant on seisukohal, et tema tegevus ei põhjustanud K. R surma, mistõttu taotleb enda süüdimõistmist ja karistamist

§ 121järgi kehalises väärkohtlemises.

2.

1. Apellant põhjendab oma taotlust sellega, et ta ei ole kannatanut jalgadega peksnud, vaid ainult kaks korda kergelt tõuganud vastu õlga. Ta tahtis kannatanu K. Rt äratada, kuna arvas, et ta magab. Selline tegevus ei saanud kannatanule kehavigastusi tekitada, veelgi vähem surma põhjustada, vaid võis tekitada füüsilist valu. Kannatanut peksis ja lõi raudkangiga V. Katšalov. Apellant ei tea mis kannatanu ja V. Katšalovi vahel juhtus sel ajal kui tema kaupluses käis. Korterisse tagasi tulles nägi ta, et K. R lamab verisel esiku põrandal ja ei hinga. Ta hakkas kannatanule tegema kunstlikku hingamist ja südame massaaži. Selle käigus määris ta oma riided ja jalanõud verega. Pärast politsei väljakutsumist ta ei põgenenud, vaid jäi ootama sama maja juurde. Pangakoode ei ole ta kannatanu käest nõudnud. 2.
2. Kaaskohtualuse V. Katšalovi ütluste kohaselt läks ta kannatanu K. R tülli, mille käigus lõi kannatanut rusikaga näkku. V. Katšalov kinnitab, et kannatanut lõi kaks korda ka tunnistaja A. L. Kaaskohtualune V. Katšalov ja tunnistaja A. L ei väida seda, et apellant oleks 2

§ 199lg 2 p 4 järgi 23.

aprilli 2004.a toime pandud varguse episoodis. Samuti loobus prokurör D. Kudrjavtsevi süüdistusest

§ 199lg 2 p 4, 7 järgi 17.

septembril 2005.a Mustvee linnas toime pandud kolmes varguse episoodis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et süüdistatava A. Timofejenkovi apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuna kohtuotsus A. Timofejenkovi süüdismõistmises

§ 114p 5 järgi on seaduslik ja põhjendatud.

5.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
2. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
3. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb tõendatuks, et A. Timofejenkov kannatanut jalgadega peksis. Samuti on kohus põhjendanud, miks ei välista A. Timofejenkovi süüd K. R mõrvas tema väide, et ta tegi kannatanule kunstlikku hingamist. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.
4. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib kohtukolleegium seda, et

§ 21

lg 2 esimese lause kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 18. jaanuari 2005.a otsuses nr 3-1-1-97-04 S. Zamahhovi süüdistusasjas märkinud, et teovalitsemise teooria kohaselt on

§ 21

lg 2 esimese lause näol tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud (RT III 2005, 4,36). Seetõttu ei olegi käesoleval juhul kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust, missugust konkreetset vägivalda kumbki süüdistatav kannatanu V. R suhtes kasutas, sest nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. 3

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt osundanud, et pekstes kannatanut pikka aega valimatult rusikate ja jalgadega pähe ja teistesse elutähtsatesse osadesse, näeb süüdlane ette, et seeläbi võib saabuda ükskõik milline tagajärg, sealhulgas kannatanu surm. Selline tegevus tuleb kvalifitseerida kaudse tahtlusega tapmisena (3-1-1-107-96, 3-1-1-106-97, 3-1-1-28-01, 3-1-116-05). Käesoleva kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et A. Timofejenkov ja V. Katšalov peksid kannatanu V. Rt pikka aega rusikate ja jalgadega pähe ja kehasse. Lisaks sellele löödi talle raudkangiga rindkeresse. Seega pidasid nad võimalikuks ja möönsid kannatanu surma saabumist. 5.4. Kohus on arvestanud A. Timofejenkovi osavõtu astet mõrva toimepanemisel ja karistanud teda

§ 114sanktsiooni alammääras.

Lisaks sellele on kohus rakendanud lõpliku karistuse mõistmisel karistuste katmise printsiipi. 5.

1. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et A. Timofejenkov viibis eelvangistuses ajavahemikul
2. aprillist kuni
3. juunini 2004.a, s.o. 2 kuud 6 päeva ( V kd tl 16 ja 26). Apelleeritud kohtuotsuses on aga ekslikult märgitud, et A. Timofejenkov viibis eelvangistuses kuni
4. aprillist kuni
5. juunini 2004.a, s.o. 2 kuud 2 päeva. Seetõttu teeb kohtukolleegium KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuvalt apelleeritud kohtuotsuses täpsustuse A. Timofejenkovi eelvangistuses viibitud aja ja lõpliku kandmisele kuuluva vangistuse osas. 5.6.

§ 301kehtestab, et kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Kr

MS § 14 lg 2 kehtestab samuti, et süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Kuna prokurör loobus A. Timofejenkovi süüdistusest

1. aprilli 2004.a varguse episoodis ja D. Kudrjavtsevi süüdistusest kolmes
2. septembri 2005.a varguse episoodis, siis teeb kohtukolleegium nendes kuriteoepisoodides õigeksmõistva otsuse. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 14 lg 2, § 301, § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 2 kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu
3. jaanuari 2007.a otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 4