1-06-8032\13

1-06-8032 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2007.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-8032 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Jüri Paap, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Kriminaalasi Andrei Kolomaineni süüdistuses KarS § 291 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. märtsi 2007.a. otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav Andrei Kolomainen Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatava Andrei Kolomainen, ik. 37908215719, eluk. x, töök. AS P, varem kohtulikult karistamata Kaitsjad kaitsja Danil Lipatov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 2.märtsi 2007.a. otsus Andrei Kolimaineni suhtes jätta muutmata ja tema apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
3. mail 2007.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
4. märtsi 2007.a. otsusega tunnistati Andrei Kolomainen süüdi KarS § 291 järgi ja karistati 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega, summas 34 500 kr. KarS § 66 lg.1 alusel määrati rahaline karistus tasumisele 8 kuu jooksul ositi, igas kuus 4312 kr. 50 sendi suuruses summas. KarS § 49 alusel keelati süüdistataval A. Kolomainenil 2 aasta kestel töötada politseinikuna. Sama kohtuotsusega Allan Järvine ja Leili Vassilkov mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 289 järgi ning nende osas maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. A. Kolomainen tunnistati süüdi selles, et tema, Tallinna Politseiprefektuuri patrullteenistuse politseiinspektorina teenistusülesannete täitmisel, ajavahemikul aprilli lõpust mai alguseni 2002.a. Tallinnas, Balti Jaamas, käskis kannatanul T. S ja teisel tuvastamata isikul tulla politseiautosse ja toimetas nad Paljasaare poolsaarele, kus lõi kannatanut T. S jalaga näkku ja maha kukkunud kannatanut kahel korral jalaga rindkeresse, põhjustades valu. 2002.a. kevadel- sügisel süüdistatav A. Kolomainen, olles teenistusülesannete täitmisel Tallinnas, Balti Jaamas, haaras kinni kannatanu T. S jopest ja lükkas kannatanut kaks korda laubaga vastu politseiautot, põhjustades kannatanule valu. 2003.a.jaanuari – veebruari kuudel Tallinnas, Balti Jaamas, süüdistatav A. Kolomainen käskis kannatanul T. S ja teisel tuvastamata isikul tulla politseiautosse ja sõidutas nad Paljasaare poolsaarele, kus ta korduvalt lõi autost väljunud T. S rusikaga kõhtu ja võttis kannatanul jalast saapad ning viskas need eemale lumehange.
5. novembril 2003.a. Tallinnas, Erika tn.15 asuvas Põhja Politseiosakonna korrapidamisteenituse ruumides teenistusülesande täitmisel süüdistatav A. Kolomainen lõi kannatanut T. S jalaga näkku, põhjustades kannatanule valu. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus Süüdistatava A. Kolomaineni apellatsiooni väidete kohaselt pole ta süüdi kuriteo toimepanemises. Süüdimõistev kohtuotsus põhineb kaudsetel ja mitte usaldusväärsetel tõenditele ning on tehtud ühekülgse ja osalise kohtuliku uurimise tagajärjel. Kohtuotsuses on tõenditena hinnatud kannatanute T. S ja S. G ning tunnistajate A. P ja R. J ütlusi. Kannatanu S. G, tunnistajate A. P ja R. J ütlustest ei nähtu, et süüdistatav A. Kolomainen oleks vägivalda kasutanud. Kohtus ülekuulatud tunnistaja R. J ei andnud ühegi kohtu alla antud süüdistatava vastu ütlusi nende poolt vägivalla kasutamise kohta. Kannatanu T. S ja talle tuttava tunnistaja R. R ütlustes esineb vastuolusid. Kannatanu T. S ütluste kohaselt lõi süüdistatav A. Kolomainen teda Balti Jaamas vastu politseiautot, kuid selle põhjendamatu vägivall kasutamise juhtumi kohta pole politseisse ega prokuratuuri kaebusi esitatud. Kannatanu T. S ütlustes kirjeldatud saabaste äravõtmine ja lumme viskamine psüühiliselt terve politseitöötaja poolt on ebausutav. Kannatanu T. S ja tunnistaja R. R ütluste kohaselt olid Politseijaoskonnas töötavad politseinikud purjus, kuid nemad kained. Samas koostatud väärteoprotokolli järgi aga oli kannatanu enda ja tunnistaja veres alkoholisisaldus 3 promilli. Tunnistaja R. R ütluste kohaselt kannatanut T. S löönud politseinik nimetaks kannatanut kaebajaks. Sama tunnistaja kirjeldab süüdistatavat A. Kolomaininenit tumedajuukselisena. Apellandil on aga alati olnud heledad juuksed. Maakohus on kannatanu T. S ütlusi süüdistatavate A. Järvine ja L. Vassilkovi suhtes hinnanud mitteusaldusväärseks, süüdistatava A. Kolomaineni suhtes aga usaldusväärseks. Selline vasturääkiv positsioon ütluste tõendina hindamisel pole kooskõlas kriminaalõiguse printsiipidega. Asjaolu, et kannatanu T. S isiklikult tundis süüdistatavat A. Kolomaineni ei kinnita mitte kannatanu ütluste usaldusväärsust, vaid tõendab tema motiivi ebaõigete ütluste andmiseks. Kohtuliku uurimise puudulikust kinnitab asjaolu, et süüdistatavaga A. Kolomaineniga koos töötanud politseinikust paarimees jäi kriminaalasja menetluse käigus välja selgitamata.
6. novembril 2003.a. Põhja Politseiosakonna klienditeenindaja Lilia Burlakova, kes aitas süüdistataval A. Kolomainenil kinnipeetute dokumente vormistada, on jäänud ülekuulamata. Kolmes kuriteoepisoodis jäi kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis kindlaks tegemata. Seetõttu taotletakse süüdistatava A. Kolomaineni osas esimese astme kohtuotsuse tühistamist ja ringkonnakohtus uue õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav A. Kolomainene ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni täies ulatuses selles esitatud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning taotles esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega märgib, et asjas puudub vaidlus, et patrullteenistuse politseiinspektor A. Koliomainen oli süüdistuses kirjeldatud ajal võimuesindaja ning politseiauto ekipaaži koosseisus täitis politseile pandud teenistusülesandeid avaliku korra kaitsmisel Tallinna linnas. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava A. Kolomaineni apellatsiooni väitega, nagu põhineks vaidlustatav kohtuotsus ainuüksi kaudsetel tõenditel. Kannatanud T. S ja S. G ning tunnistajad A. P ja R. R olid isikuteks, kes ülekuulamisel antud ütlustes kirjeldavad vahetult nende endiga asetleidnud või nende poolt nähtud sündmusi. Kannatanu T. S on isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel süüdistatavas A. Kolomainenis tundnud ära teda löönud, Balti Jaamast Paljasaare poolsaarele toimetanud ja tal saapad jalast ära võtnud politseiniku. Seega tõenduseseme asjaolud, mis maakohtus luges tõendatuks kannatanute T. S, S. G ja tunnistajate A. P, R. R ütlustega on kindlaks tehtud esmaste tõendite põhjal. Süüdistatavale A. Kolomainenile inkrimineeritud kuriteo tõenduseseme peafakti, s.o. süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamise seisukohalt on kannatanu T. S ja tunnistaja R. R ütlused ning kannatanu T. S poolt süüdistatava A. Kolomaineni fotode järgi äratundmise protokoll otsesed tõendid. Asjaolu, et kannatanu S. G, tunnistajad A. P ja R. J antud ütlustes ei nimeta süüdistatavat A. Kolomineni nime järgi, ei sea kahtluse alla esimese astme kohtu otsuse järeldusi süüdistatava A. Kolomanineni poolt kannatanu T. S suhtes ebaseadusliku vägivalla kasutamise tõendatuses. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-17-00 antud selgituse järgi kohtualuse süü kuriteo toimepanemises võib olla tõendatud peaasjalikult kannatanu ütlustega, mida on hinnatud kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanu T. S on süüdistatavas A. Kolomainenis ära tundnud teda vägivaldselt kohelnud politseiniku. Kannatanu T. S ütlused tema suhtes politseiniku poolt toimepandud vägivallas kattuvad kannatanu S. G, tunnistaja A. P, R. R, R. J ütlustega, milles kirjeldatakse Balti Jaama juures viibinud, ilmse liikumispuudega isiku ning joobes isikute kohtlemise viisi politseinike poolt. Samuti kattuvad kannatanu T. S ütlused tema löömisest süüdistatava A. Kolomaineni poolt Põhja Politseiosakonna korrapidamisteenistuse ruumis tunnistaja R. R ütlustega. Eelnimetatud kannatanute ja tunnistajate ütlusid toetavad esimese astme kohtu otsuses loetletud kirjalikud tõendid, mille järgi oli süüdistatav A. Kolomainen teenistuses ajal kui Balti Jaamast olid politseiosakonda toimetatud kannatanu T. S ja tunnistaja R. R. Karistusseadustiku § 307 järgi on karistatav esimese astme kuriteost mitteteatamine. Muust kuriteost või õigusrikkumisest teatamise kohtust seadus isikule ei aseta. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et 2002.a. kevadel – sügisel, Balti Jaamas, süüdistatava A. Kolomaineni poolt kannatanu T. S laubaga vastu politseiautot löömise kohta prokuratuuris või politseiasutuses kuriteoteate või avalduse puudumine ei sea iseenesest kahtluse alla sellise õigusrikkumise asteleidmist ja süüdistatava A. Kolomaineni poolt toimepanemist. Kriminaalasjas pole vaidlust süüdistatava A. Kolomaineni vaimse tervise ja süüvõime üle, seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsiooni väite selles, et psüühiliselt terve politseitöötaja ( peetakse silmas süüdistatavat A. Kolomaineni ) poolt on ebatõenäoline kannatanult T. St saabaste jalast äravõtmine ning lumme viskamine. Kannatanu T. S ütlustega on tõendatud selliste teo toimepanemine süüdistatava A. Kolomaineni poolt. KrMS § 268 lg.1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. 16.juunil 2006.a. koostatud süüdistusakti järgi ei süüdistata A. Koloimainenit alkoholijoobe seisundis kannatanu T. S jalaga löömises Põhja Politseiosakonna korrapidamisteenistuse ruumis. Seetõttu pole süüdistatavale A. Kolomainenile esitatud süüdistuse järgi vajalik tõendada tunnistaja R. R ütlustes väljendatud arvamuse paikapidavust Põhja Politseiosakonna korrapidamisteenistuse ruumides kannatanu T. S ja tunnistaja R. R väärteoasja menetlenud politseiametnike joobes oleku kohta. Politseiseaduse § 14 lg.8 ja 9 lubavad politseinikul teenistusülesannete täitmisel ja enese ohutuse tagamisel jõudu kasutada. Ringkonnakohtu seisukohalt peab jõu kasutamine olema teenistusülesande täitmiseks vältimatult vajalik või politseiniku ähvardava ohuga proportsionaalne. Kannatanu T. S, kannatanute S.G, süüdistatava A. Kolomaineni, tunnistajate A. P, R. J, R. R antud ütlustest ega muudest tõenditest ei selgu ühtegi objektiivset asjaolu, mis õigustanuks süüdistatava A. Kolomainen poolt politseiasutusse toimetatud ja politseinike korraldusi järginud isikute, s.h. kannatanu T. S suhtes jõuvõte kasutamist või tema löömist. Apellatsioonis märgitud kannatanu T. S kaebajaks nimetamine ei anna Politseiseaduse kohaselt alust jõu kasutamiseks. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-105-99 on selgitatud, et kriminaalasja menetluse erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei pea tähendama ütluste vastuolulisust. Ütluste muutmise põhjendused ei kuulu iseseisvalt tõenduseseme asjaolude hulka. Seega pole menetluse erinevatel etappidel kannatanu T. S antud ütlustes esinevad erinevused detailides asjaoluks, mis seaks kahtluse alla tema ütluste usaldusvääruse neis asjaoludes, mis leiavad tuvastamist ka teiste tõenditega. Esimese astme kohus on kohtuotsuse põhiosas esitanud loogilise selgituse kannatanu T. S ütluste usaldusväärse kohta süüdistatava A. Kolomaineni poolt toimepandud kuriteo asjaolude tõendamisel. Ringkonnakohus nõustub täielikult esimese astme kohtu põhistusega. Tegelikele asjaoludele ei vasta apellatsiooni väide, nagu jäänuks süüdistatava A. Kolomaineni poolt toimepandud kolme kuriteoepisoodi aeg, koht ja toimepanemise viis kindlaks tegemata. Riigikohtu otsuses nr. 3-1-151-00 on selgitatud, et kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud minutilise täpsusega. Süüdistusakti ja kohtuotsuse kohaselt on kõigi kolme kuriteoepisoodi puhul näidatud aeg kuudes ja aastates, kuritegude toimepanemise kohtadena Balti Jaam, Paljasaare poolsaar, Erika tn. 15 asunud Põhja Politseiosakonna korrapidamisteenistuse ruum. Samuti on kirjeldatud kuriteo toimepanemise viis – ebaseaduslik vägivald, mis seisnes süüdistatava A. Kolomaineni poolt kannatanu T. S jalaga ja rusikaga näkku ja kehasse löömistes, temalt talvel saabaste jalast äravõtmises ning tõukamises laubaga vastu politseiautot. Kriminaaltoimikus ( IV kd., tl.42 ) oleva Harju Maakohtu
7. veebruari 2007.a. istungi protokolli kohaselt pole menetlusosalistel olnud taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Süüdistatav ega tema kaitsja D. Lipatov pole taotlenud Lilia Burlakova kohtus tunnistajana ülekuulamist ega süüdistatava A. Kolomaineni politseinikust paarimehe väljaselgitamist. Apellatsioonis pole samuti põhjendatud, mis asjaolude kindlakstegemiseks oleks nimetatud isikute ülekuulamise vajalik ega põhjendatud nende esimese astme kohtusse kutsumata jätmist Nimetatud isikute ringkonnakohtus ülekuulamist pole apellatsioonis taotletu. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et esimese astme kohus on lubatud ja usaldusväärseid tõendeid vahetult kohtuistungil uurides ning kogumis hinnates teinud kindlaks süüdistatava A. Kolomaneni süü KarS § 291 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Nõustudes täielikul esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust ei pea ringkonnakohus nende kordamist vajalikuks. Karistuse mõistmisel on esimese astme kohus võtnud arvesse A. Kolomaineni süü suurust, tema karistust kergendavate ja seda raskendavate asjaolude puudumist. Põhistatud on põhikaristusena rahalise karistuse kohaldamist kui lisakaristusena politseinikuna töötamise õiguse tähtajalist äravõtmist. Põhikaristus ja lisakaristus on mõistetud karistusseadustikus sätestatud sanktsiooni piires. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu
8. märtsi 2007.a. otsuse Andrei Kolomaineni suhtes muutmata ning tema apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN J. PAAP P. RANDMA