4-05-287\7

4-05-287 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-05-287 Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Tallinna Transpordiameti nooremkontrolöri E. L 08.09.2005 kiirmenetluse otsus nr K002589 Jüri Kalda karistamises LS § 7437 lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: Talvo Rüütelmaa Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Jüri Kalda, ik: 35105270210 Kaitsja: Sven Soeson RESOLUTSIOON
3. Jätta Jüri Kalda kaebus Tallinna Transpordiameti nooremkontrolöri E. L 08.09.2005 kiirmenetluse otsusele nr K002589 Jüri Kalda karistamises LS § 7437 lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni rahuldamata.
4. Jätta Tallinna Transpordiameti nooremkontrolöri E. L 08.09.2005 kiirmenetluse otsus nr K002589 Jüri Kalda karistamises LS § 7437 lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 29.03.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Tallinna Transpordiameti nooremkontrolöri E. L 08.09.2005 koostatud kiirmenetluse otsusega karistati Jüri Kaldat liikluseeskirja § 152 p 1, 151 p 5 ja 143 p 3 sätete rikkumise tõttu LS § 7437 lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni, kuivõrd Tartu mnt 18 juurde kõnniteele pargitud sõiduk Honda registreerimismärgiga XXX XXX sulges kõnnitee täielikult jalakäijate liikumiseks. 1 Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milline oli millegi pärast vormistatud A K OÜ plangile, kusjuures väärteoasjas ei nähtu kaebaja ja eelnimetatud äriühingu omavahelist seost ja milles taotleti vaidlustatud otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu. Samuti taotleti millegi pärast väärteomenetluse ja maakohtu pädevuse väliselt ka E. L tegevuse sõiduauto teisaldamise osas ebaseaduslikuks tunnistamist. Kaebuse kohaselt kasutavad vaidlusalust sõidukit kõik äriühingu töötajad ja sõiduk oli pargitud Tartu mnt 18 nurgale põhjusel, et trammitee remondi tõttu oli suletud juurdepääs Tartu mnt 18 maja all olevale parklale. Kaebaja ei nõustu kiirmenetluse otsusega ega määratud karistusega. Sel päeval oli kaebaja Viru Hotelli konverentsikeskuses seminaril ja tuli korraks kontorisse pabereid faksima ning nägi firma sõiduki teisaldamist. Kohapeal selgitas ametnik, et teisaldamisest pääsemiseks ei ole muud võimalust kui süü kohe omaks võtta, et saaks paberid kiiresti ära vormistada. Vastavalt VTMS § 55 lg 5 ja § 108 p 3 sätetele peab kohtuväline menetleja tuvastama kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik. Otsuses on küll viidatud fotodele, kuid sealt ei nähtu, et kaebaja oleks sõiduki parkinud. Lisatud fotodelt nähtub, et sõiduk ei olnud pargitud kõnniteele. LS § 4 lg 4 kohaselt on kõnnitee jalakäija liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee. Kõnnitee võib olla tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistusega. Fotodelt on näha, et Tartu mnt 18 ääres on tegemist äärmiselt laia alaga ning isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on kõnniteega, siis LE § 143 lg 3 lubab parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Seega oli sõidukil lubatud seal parkida kus sõiduk parkis. Kohtuväline menetleja ei ole näidanud oma otsuses seda, kuidas ja kes häiris oluliselt liiklust LS § 7437 lg 2 mõttes. Oleks kohane olnud märkida ka need jalakäijad, keda sõiduk takistas. Sõiduki teisaldamiseks on sätestatud alused LS § 202 lg
6. Antud juhul need alused puuduvad. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et sõiduk ei takistanud jalakäijaid, sest jalakäijate tunnelisse saab teiselt poolt. Sven Soesoniga kohtus siis, kui äravedaja hakkas rattaid alla panema. Helistas Sven Soesonile ja ütles, et tahetakse, et ta kirjutaks mõned sõnad. Aeg oli piiratud ja kui E.L kuulis nime Soeson, siis ütles, et ei mingit juttu enam ja lõpetas sõbraliku vestluse. Sven Soeson tuli autoga ja tegi pildid. Dokumentidele kirjutas alla, et autot ära ei viidaks. E.L dikteeris teksti mida ta pidi kirjutama. Naised tõid kontorist auto võtmed. Kontoris olid raamatupidajad ja üliõpilastest praktikandid. Praktikandid ilmselt tõid paberit ja parkisid sinna. Nõustus kiirmenetlusega et pangale kuuluvat autot ära ei viidaks ega ära ei lõhutaks. E.L oli agressiivne mees ja kui ütles, et tee nii, siis usaldas teda. Oli konverentsil, kus oli mitusada inimest ja ei saanud transpordiga tegeleda. Keegi helistas ja tahtis, et ta saadaks dokumente faksiga, seminari vaheajal jooksis sinna. Kui tuli Radisson SAS hotelli poolt, siis nägi auto teisaldamist. Helistas, et toodaks võtmed. Keegi praktikantidest ilmselt sõitis ja parkis ning sai aru, et nahatäis on soolas. Võtmed olid kontori riiulil. Kiirmenetlusega oli nõus seetõttu, et autot ei teisaldataks. Abikaasa A. K on samuti juhatuse liige. Sõiduki kasutajaid on praktiliselt alla kümne. Paljude firmade juhatajad ei viibi Eestis. Kellel on autot vaja, see sõidab. E. L ajab hirmu nahka ja ütleb, et pärast parklas räägime. Kuna oli seminaril, siis polnud vajadust sõidukit kasutada. Enam ei mäleta kas oli Viru hotellis või Radissonis. Palju aega on mööda läinud. Kaitsja leidis, et tähelepanu tuleb juhtida sellele, et väärteoasjas ei ole tõendatud, et Jüri Kalda oleks sinna parkinud. Väärtegu on personaalne tegu, ei saa karistada umbisikuliselt. Ei ole tõendatud, et sõiduk oleks olnud ohtlik teistele liiklejatele. Jalakäijad mahtusid mööda ja sõiduk kedagi ei takistanud. Sõiduki laius on 1,7 meetrit ja kui ruumi oli 5,2 meetrit, siis peale auto jäi sinna veel 3 meetrit jalakäijatele, mis peaks olema piisav. Ka fotolt on näha, et kaks jalakäijat mahuvad autost mööda ning tunnelisse pääseb teiselt poolt. Jalakäijad mahuvad mööda ka kinnistu äärest. Üldiselt sealt inimesed läbi ei käi, vaid kasutatakse ruumi tunneli ja maja seina vahelt. On teada, et autot ei tohi teisaldada kui inimene on kohale tulnud. Seega kuna Jüri Kalda sinna ei parkinud, siis puudub väärteokoosseis. Kui ta aga oleks parkinud, siis ei ohustanud pargitud sõiduk liiklust. 2 Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et linna tänavatel on üks eesmärk ja selleks on ohutu liiklemise tagamine. Selleks, et mööduda tunnelist, on ruumi vaid 2,25 meetrit. Kui inimene tuleb Tartu mnt poolt, siis fotodelt on näha, et sõiduk on jalakäijatele takistuseks. Puudub vajadus tuvastada mitu protsenti ta takistuseks on. Samalt fotolt on näha kuidas kaebaja ja tema abikaasa teevad pingutusi sõidukist möödumiseks. Kui sõiduk pargitakse selliselt, et sellest peab mööduma sõidutee kaudu, siis põhjustab see sõiduk ohtu liikluses. Jalakäija on samamoodi liikleja nii liikluseeskirja kui ka liiklusseaduse mõttes. Jüri Kalda käitumises esineb väärteokoosseis ja väärteo toimepanija on välja selgitatud ja vastutusele võetud. LS § 7437 lg 2 mõttes oli sõiduk pargitud kõnniteele selliselt, et takistas jalakäijate liiklust ja häiris seda ning sundis jalakäijat kui vähem kaitstud liiklejat mööduma sõidukist sõidutee kaudu. Kiirmenetluse otsuse tegemisel on arvestatud karistuse määramisel, et kaebaja tunnistas oma süüd, mida kaebaja on kinnitanud oma allkirjaga. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on samuti märgitud, et kaebaja sõiduk seisis Tartu mnt 18 maja juures ja protokoll lõpeb sõnadega: „Kahetsen väga rikkumist“. Seda ei saa tõlgendada teisiti kui süü omaksvõttu teo toimepanemisel. Kaebaja väited ei ole kooskõlas tuvastatud asjaoludega ja on vastuolulised. Kõnniteel parkimine on lubatud siis, kui liikluskorraldusvahendid seda lubavad ja selleks on kehtestatud vastav kord. On peetud vajalikuks anda küllaldaselt ruumi jalakäijatele nende ohutuse tagamiseks. Seal ei ole tehtud parkimise kohti, millelt saaks linn parkimistasu. Tegemist on ohtliku kohaga, see on ristmiku vahetus läheduses ja pargitud sõiduk sunnib jalakäijaid sõiduteed ületama ülekäiguraja kõrvalt, seega valest kohast. Inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud kuni 50 trahviühikut, so kuni 3000 krooni. Karistust kergendavaid asjaolusid arvestades on karistus määratud vaid 900 krooni, milline vastab toimepandud teole. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku seletused, tema kaitsja selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse ning kontrollinud väärteoasja kirjalikke materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Menetlusalust isikut on karistatud seetõttu, et ta parkis sõiduki kõnniteele liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda rikkudes nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust. Seejuures on otsuses tehtud viide liikluseeskirja § 143 p 3 rikkumisele mille kohaselt asulas tohib alla 6 m pikkust A- ja haagiseta B-kategooria ning haagiseta D1-alakategooria sõidukit parkida ka osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Samas otsuses on viidatud ka liikluseeskirja § 151 p 5 rikkumisele, mille kohaselt peatuda ei tohi kohas, kus seisev sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid. Samuti on otsuses viidatud liikluseeskirja § 152 p 1 rikkumisele, mille kohaselt parkida ei tohi kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba, ega kohas, kus ei tohi peatuda. Arvestades väärteoasjas leiduvaid fotosid, millelt on näha, et vaidlusalune sõiduk on pargitud kõnniteele ning kohtuvälise menetleja esindaja esitatud liikluskorraldusvahendite asetuse skeemi, siis saab järeldada, et vaidlusaluses kohas puuduvad liikluskorraldusvahendid, mis lubaks sõidukit parkida kõnniteele. Jalakäijate tunneli kõrval, pargitud sõidukist eespool on liiklusmärgid 361 ja 579, so vastavalt „Peatumise keeld“ ja „Sõiduki sundteisaldus“. Samas on nende liikluskorraldusvahendite mõjuala algus alates liikluskorraldusvahendi asukohast ja kehtib vaid sõiduteel. Pargitud sõiduki taga on aga liiklusmärgid 543, 544 ja 221, so vastavalt „Ülekäigurada“ ja „Anna teed“. Needki liikluskorraldusvahendid korraldavad liiklust sõiduteel vaidlusaluse pargitud sõiduki taga. Kõnniteel sõiduki parkimist lubavad liikluskorraldusvahendid aga puuduvad. Seega on sõiduki parkimisega kõnniteel vaidlusaluses kohas rikutud LE § 143 p 3 sätteid, kuivõrd sõidukit võib parkida osaliselt või täielikult kõnniteel vaid juhul, kui seda lubab vastav liikluskorraldusvahend ja seejuures peab jalakäijatele jääma vabaks ka vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba. Seega kõnniteel parkimiseks peab olema kaks üheaegselt esinevat tingimust: kõnniteel parkimist lubava liikluskorraldusvahendi olemasolu ja piisav vaba ruum jalakäijatele. Kuivõrd vastav liikluskorraldusvahend puudus, siis oli sõiduki parkimine vaidlusaluses kohas keelatud ning 3 asjaolul, kas vaba ruumi jäi vähemalt 1,5 meetrit või oluliselt rohkem või ei jäänud üldse, ei ole mingit tähtsust. Kohus asub seisukohale, et sõiduki parkimisega vaidlusaluses kohas on rikutud ka LE § 151 p 5 nõuet selles osas, et peatuda ei tohi kohas, kus seisev sõiduk takistab jalakäijaid. Kuigi vastav säte puudutab vaid peatumist, siis parkimine on pikemaajalisem ning oluliselt ohtlikum, hõlmates endas ka peatumise, mis on lühemaajalisem. Sõiduki jätmine kõnniteele, mis on ette nähtud vähem turvatud liiklejatele, so jalakäijatele, takistab jalakäijate liikumist, kuivõrd vaidlusaluses kohas on kogu kõnnitee ette nähtud vaid jalakäijatele ja sellele kõnniteele parkimine on keelatud. Sellises kohas sõiduki peatamine või parkimine sunnib jalakäijat oma liikumissuunda muutma, mis ongi jalakäijale kui liiklejale kõnniteel liikumist takistavaks asjaoluks. Toimikus olevatelt fotodelt on näha, et pargitud sõiduki ja sõidutee ääre vahe on vaid mõnikümmend sentimeetrit, mis teeb võimatuks sõidukist möödumise viisil, mis välistab sõidukist möödumise sõiduteele astumata. Seega takistab pargitud sõiduk jalakäijaid oluliselt ja muudab kõnniteel liikumise ohtlikuks, kuivõrd sõidukist möödumiseks on vaja astuda tiheda liiklusega sõiduteele. Kaitsja väide selle kohta, et sealtpoolt tunnelit liigub harilikult vähe inimesi, ei ole tõsiseltvõetav, kuivõrd see asjaolu ei muuda sõiduki asukohta kõnniteel teistsuguseks või lubatavaks. Menetlusaluse isiku põhjendus selle kohta, et sõiduk oli sinna pargitud seetõttu, et garaažile ligipääs teeremondi tõttu oli muutunud võimatuks, ei muuda kohtu arvates LE § 143 p 3 sätte sisu ja ei tee keelatud kohas parkimist õiguspäraseks. Kohus leiab, et sõiduki parkimisega kõnniteele rikuti ka LE § 152 p 1 sätteid, mille kohaselt parkida ei tohi kohas, kus ei tohi peatuda, kuivõrd asjaolu, et vaidlusalusesse kohta pargitud sõiduk oli pargitud selliselt, et see takistas jalakäijaid, siis oli tegemist LE § 151 p 5 sätete rikkumisega. Nimetatud säte aga keelab peatumise sellises kohas. Seega pargiti kohta, kus peatumine oli keelatud. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et 08.09.2005 kell 13.20 oli sõiduk Honda registreerimismärgiga XXX XXX pargitud Tartu mnt 18 maja juurde kõnniteele selliselt, et rikuti LE § 143 p 3; 151 p 5 ja 152 p 1 sätteid ja pandi toime LS § 7437 lg 2 ettenähtud väärtegu. Kaebuses ja kohtuistungil esitatud väidete kohaselt ei ole väärteoasja materjalidega tuvastatud seda, et väärteo oleks toime pannud menetlusalune isik. Kiirmenetluse otsusele 22.09.2005 esitatud kaebuses on märgitud, et vaidlusalusel päeval viibis menetlusalune isik Viru Hotelli konverentskeskuses seminaril ja vaheajal tuli korraks kontorisse pabereid faksima ning nägi sõiduki teisaldamist. Sõidukit kasutavad kõik firma töötajad ja kes sõiduki just 08.09.2005 või hoopis 07.09.2005 sinna parkis, peaks olema tuvastatud kohtuvälise menetleja poolt. Kaebuse kohtuliku arutamise käigus kaebaja poolt esitatud 30.01.2006 koostatud ja Jüri Kalda allkirjastatud Distsiplinaarjuurdluse aruande väljavõttest nähtuvalt ei õnnestunud vaatamata kõikide autot kasutavate inimeste põhjalikule küsitlemisele kindlaks teha, kes personaalselt sel päeval autoga sõitis ja maja juurde kõnniteele parkis. Auto on töövahendina mõeldud kasutamiseks mitme firma töötajatele, kes on lepingulistes suhetes A ASga. Nendeks on A AS, K OÜ, J OÜ, P OÜ, P-B OÜ, O B OÜ, S M OÜ, G G OÜ, P OÜ. Jüri Kalda on küll selle auto põhiline kasutaja, kuid kuna 08.09.2005 toimus SAS Radisson hotelli konverentskeskuses rahvusvaheline maksukonverents, millele oli kutsutud osalema, lahkus kodust Tartu mnt 18 sama päeva hommikul ja autot ei kasutanud. Mäletab, et hommikul oli auto pargitud teisel pool ristmikku. Konverentsi vaheajal tuli kontorisse, et ühele kliendile kiireloomuslist teadet saata ja märkas, et auto on maja juures kõnniteel ja mingid ametimehed kavatsevad seda teisaldada. Kuna tema kasutuses olev aeg oli piiratud, siis ei leidnud ta võimalust auto teisaldajatega pikemalt arutleda ja oli sunnitud end süüdi tunnistama, et saaks tööle edasi minna. Võrreldes esitatud kaebust ja distsiplinaarjuurdluse aruande väljavõtettes esitatud väiteid, siis kaebuse kohaselt viibis kaebaja Viru hotelli konverentsisaalis ja aruande väljavõtte kohaselt SAS Radisson hotelli konverentsisaalis. Kohtuistungil põhjendas kaebaja vastuolu sellega, et ilmselt eksis aruande väljavõttes ja õigem võib olla kaebuses esitatu, sest see on ajaliselt varasem. Kumb koht õige on, seda ei osanud kaebaja kohtuistungil öelda, kuivõrd ei mäleta 4 enam. Esitatud kirjalike ja suuliste väidete kogumis hindamisel ei saa ka kohus seisukohta võtta missugune väide on õige, missugune mitte, kuivõrd puuduvad muud tõendid, mida saaks ühe või teise väite usaldusväärsuse kinnituseks kasutada. Kohtuistungil väitis kaebaja, et ta võib kohtule tuua seminari puudutavad tõendid, mille alusel saaks kindlaks teha seminarikoha. Kohus seda taotlust tõsiseltvõetavaks ei pidanud, kuivõrd kaebuses esitatud väidet kinnitavat tõendit oli kaebajal võimalik esitada alates 2005 aasta septembrist, kuid senini ei olnud ta seda teinud. Kaebuses ja kohtuistungil väidetu põhjal saab järeldada, et vaidlusaluse sõiduki teisaldajaks oli E. L ainuisikuliselt. Seevastu on Distsiplinaarjuurdluse aruande väljavõttes räägitud mingitest ametimeestest, kes teisaldavad sõidukit. Seejuures ei ole märgitud ametimeeste arvu, mis mitmuse tõttu pidi olema enam kui üks. Teisaldusautost tehtud fotolt on võimalik näha vaid ühte toimetavat isikut. Seega esitatud väide ei riimu ei kaebuse ega kohtuistungil väidetu sisuga. Sama aruande väljavõtte kohaselt on auto kasutajateks kokku 9 äriühingut ja väidetavalt küsitleti põhjalikult kõiki autot kasutavaid inimesi, kuid sellele vaatamata ei õnnestunud auto kasutajat kindlaks teha. Kohtuistungil aga väitis kaebaja esialgselt, et autot võisid kasutada praktikandid, kes paberit tõid ja ilmselt ei julgenud peapesu kartuses sõiduki kasutamist üles tunnistada. Eelmärgitud aruandes aga ei ole märgitud midagi praktikantidest nagu ei ole märgitud ka ühtegi nime nendest võimalikest inimestest, keda küsitleti. Samas on sõiduki registreerimistunnistusele sõiduki kasutajateks märgitud vaid Jüri Kalda ja A. K. Sama aruande kohaselt on sõiduki kasutajateks peale A AS, mille juhatuse liikmeks on Jüri Kalda ja A. K, ka K OÜ, J OÜ, P-B OÜ, O B OÜ, milliste juhatuse liikmeks on samuti Jüri Kalda ja mida Jüri Kalda ei ole pidanud vajalikuks aruandes märkida. Seega kohtule esitatud distsiplinaarjuurdluse aruandest võib teha järelduse, et Jüri Kalda küsitles A AS, K OÜ, J OÜ, P-B OÜ, O B OÜ juhatuse liiget Jüri Kaldat, seega korduvalt iseennast. P-B OÜ, O B OÜ teised juhatuse liikmed ja S M OÜ, G G OÜ ning P OÜ juhatuse liikmed aga elavad alaliselt väljaspool Eesti Vabariigi piire, mistõttu nende küsitlemisel poleks mingit mõtet. P OÜ, mille juhatuse liige on L. A (S), on aga registreeritud väljaspool Tallinna. Seega sai Jüri Kalda küsitleda vaid Eesti Vabariigis asuvaid ja A ASga seotud äriühingute juhatuse liikmeid, kelleks on Jüri Kalda ise. Aruande väljavõttes ei ole aga märgitud mida Jüri Kalda Jüri Kaldale vastas. Peale selle on kaebuses märgitud, et Jüri Kalda tuli seminarilt ära selleks, et faksida dokumente, aruande väljavõtte kohaselt aga hoopis läks saatma kliendile kiireloomulist teadet. Samas nähtub aga kohtuistungil esitatud väidetest, et ta helistas nii Sven Soesonile kui raamatupidajale auto juurest, kusjuures kontoris oli 4-5 praktikanti ja raamatupidaja. Seega puudunuks tal üldse vajadus kontorisse tulekuks, vaid piisanuks telefonikõnest ja kas siis kiireloomuline teade või dokumendid olnuks olnud saadetud tema kohaolekuta. Vastasel juhul olnuks üliõpilastest praktikantide viibimine kontoris mõttetu kui nad seal midagi peale paberi toomise ei tee. Arvestades taolisi asjaolusid, asub kohus seisukohale, et kohtule esitatud distsiplinaarjuurdluse aruande väljavõte on fiktiivne dokument ja koostatud ning esitatud kohtule kohtu eksitusse viimiseks. Pealegi erineb selles sisalduv informatsioon oluliselt Jüri Kalda poolt kohtuistungil esitatud versioonist, mille kohaselt võis autot kasutada hoopis mõni praktikant. Distsiplinaarjuurdluse aruande väljavõte aga sellist infot ei sisalda. Seejuures ei esitanud Jüri Kalda kohtuistungil ei väidetavalt auto võtmed toonud raamatupidaja ega ka väidetavate praktikantide isikuandmeid, tehes seega võimatuks ka nende isikute küsitlemise. Sellest tulenevalt teeb kohus järelduse, et kaebaja asus aktiivselt teostama kaitset ja tõestama seda, et tema ei ole väärtegu toime pannud, kuid samas ei andnud võimalust seda esitatud versiooni kontrollida. Seetõttu loeb kohus väidet mõne umbisikulise ja tuvastamata praktikandi poolt sõiduki kasutamise kohta kaebaja kaitseversiooniks, mis on vastuolus kaebaja enese esitatud kaebuse ja dokumentidega ega ole tõsiseltvõetav. Sellele annab tuge ka kaebaja kohtuistungil esitatud asjakohatu väide selle kohta, et tema ise või tema abikaasa, kes on AS A juhatuse liikmed, seega sõiduki vastutava kasutaja juhatuse liikmed, kirjutavad ise volikirju teistele isiktele sõiduki kasutamise võimaldamiseks. Kohus leiab, et ka taoline väide on teadvalt vale ja esitatud kohtu eksitusse viimiseks, kuivõrd vaidlusaluse sõiduki omanikuks oli AS N F E ja on üldteada, et kasutada saab sõidukit vaid omaniku nõusolekul. Selleks, et peale sõiduki registreerimistunnistusele kantud isikute saaks keegi veel sõidukit kasutada, tuleb vastutaval kasutajal saada selleks sõiduki omaniku kirjalik nõusolek, milline tuleb viia 5 Autoregistrikeskusesse, kust saadakse sellele kirjalik kinnitus. Jüri Kalda ei ole kahe aasta jooksul sellist dokumenti kohtule esitanud. Seega ei saa ei A. K ega Jüri Kalda välja anda mingit volikirja, kuivõrd nad ei ole sõiduki omanikud nagu ei olnud sõiduki omanikuks ka tolleaegne AS A C. Seega ei saanud ükski üliõpilasest praktikant seda sõidukit kasutada ning volitatud kasutajateks olid vaid Jüri ja A. K. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt jõudis teisaldatava auto juurde esimesena just Jüri Kalda, kes ka pärast kaitsjaga nõupidamist oli valmis kirjutama omakäeliselt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli seletuse, millega ennast väärteo toimepanemises süüdi tunnistas, märkides seda, et „Minu kasutuses olev auto seisis ajutiselt Tartu mnt 18 juures kõnniteel kuna meie kasutuses olevasse garaaži maja all ei ole võimalik sisse sõita kuna Tartu mnt on trammitee ehituse tõttu läbimatu. Kahetsen eeskirja rikkumist.“ Eelmärgitud selgitusele väärteo toimepanemise kohta on Jüri Kalda ka alla kirjutanud. Selgituse sõnastusest võib teha vaid ühese järelduse selle kohta, et Jüri Kalda on sõiduki kasutajana märkinud vaid ennast ja põhjendanud, miks sõiduk oli pargitud keelatud kohas. Peale selle on ta eeskirja rikkumist kahetsenud. Kohtu arvates saab kahetseda vaid enda poolt toimepandud tegu, mitte teiste poolt toimepandut. Sellist seletust ei saanud, vaatamata kaebuses märgitud väitele, talle ette dikteerida ka E. L, kuivõrd E. L ei oleks protokollis märgitud asjaolusid saanud teada, kuivõrd E. L ei tea seda, et sõiduki jaoks on olemas maja all garaaž, millele teeremondi tõttu ei olnud ligipääsu. Samuti ei oleks E. L teadnud seda, et vaatamata registreerimistunnistusele märgitud kasutajatele on sõiduk vaid Jüri Kalda kasutused. Seega sai Jüri Kalda kirja panna vaid neid asjaolusid, mida vaid tema ise teadis. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märgitud andmed selle kohta, et Jüri Kalda kahetseb tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel aset leidnud eeskirja rikkumist, viitavad üheselt sellele, et Jüri Kalda on väärteo toime pannud. Sellele annavad kinnitust ka asjaolud, et Jüri Kalda on kaebuse esitamisel, kohtule dokumentide esitamisel ja kohtus selgitusi andes teadvalt esitanud valeandmeid vastutusest vabanemise eesmärgil ning esitatud väited ei ole tõsiseltvõetavad, kuivõrd on omavahel vastuolus ega vasta tegelikkusele ja üldteada asjaoludele. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et väärteoasja materjalidega on tõendatud, et inkrimineeritava väärteo on toime pannud Jüri Kalda ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 7437 lg 2 ettenähtud väärteona. Seetõttu puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks ja esitatud kaebuse rahuldamiseks, mistõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kohus ei näe alust ka mõistetud karistuse leevendamiseks, kuivõrd väärteoasja materjalidele kaebaja kaitsja poolt esitatud fotodest nähtuvalt pärast seda kui teisaldusauto ja kohtuväline menetleja olid lahkunud, jättis Jüri Kalda sõiduki parkima samasse kohta, jätkates liikluseeskirja nõuete rikkumist, kuigi oli väidetavalt saanud enda kätte sõiduki võtmed ning toimikus olevalt fotolt nähtuvalt Jüri Kalda koos A. K-ga eemalduvad Tartu mnt-le kõnniteele pargitud sõidukist. Sellega näitas Jüri Kalda ka pärast väärteoasjas otsuse kättesaamist oma jätkuvalt üleolevat suhtumist liikluseeskirja nõuetesse ja jalakäijate ohutuse tagamisse. Märt Toming kohtunik 6