← Eesti

1-05-590\13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus

  1. juuni
  2. a, Tallinn 1-05-590 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Ene Randmäe Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Irina Leetberg Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja
  3. juunil
  4. a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Aleksei Han’i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 6 Kriminaalasi järgi, üldmenetluses Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus Apelleeritud kohtuotsus Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kannatanu J.B ja kannatanu OÜ Iklon esindaja Denis Apellatsiooni esitaja Polman Anneli Lumiste Prokurör ALEKSEI HAN Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Süüdistatav Kaitsja IK 37102190273; kodakondsuseta; keskeriharidus; emakeel - vene keel; käesoleval hetkel ei tööta; elukoht x; varem kohtu poolt karistamata. Kohaldatud tõkend – eelvangistus 08.06.2004 – 07.12.2004, so. 6 kuud Marina Leis RESOLUTSIOON 1.Harju Maakohtu
  7. aprilli
  8. a otsus jätta muutmata.
  9. Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kannatanu J.Bi ja kannatanu OÜ Iklon esindaja Denis Polmani apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Aleksei Hanile esitati süüdistus selles, et tema 09.12.2003 kella 14:00 paiku Tallinnas x maja juures võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades momenti, mil J.B väljus ja läks eemale tema kasutuses olevast OÜ Iklon’i poolt liisitud ning AS-le Sampo Liising kuuluvast sõiduautost BMW X5Areg nr xxx XXX, maksumusega 716 529.80 krooni, kasutades kannatanu suhtes vägivalda ning lüües-tõugates teda ootamatult jõuga selga, sel ajal kui J.B oli tema poole seljaga, istus ise auto rooli ja käivitas süütelukus rippuva süütevõtmega auto. J.B püüdis teda takistada ära sõitmast, haaras juhipoolse ukse käepidemest, avas ukse, haaras tal käest, kuid ta vabanes haardest, sulges ukse ning sööstis järsult kohalt minema, mille tagajärjel kannatanu kukkus asfaldile, saades vigastusi. Sel viisil omastas A. Han nii sõiduauto kui ka selles olnud järgmised J.B’ile ja A. R’le kuuluvad esemed: J.B’ile kuuluvad dokumendid, millel puudub rahaline väärtus: autojuhiload tema nimele, haigekassakaart, Hansapangakaart, Äripangakaart, Äripanga e-koodide kaart, Hansapanga kaart OÜ KB KARTON nimele, Hansapanga e-koodide kaart OÜ KB KARTON nimele. J.B’ile kuuluvad esemed: 4 korterivõtit a’ 50 krooni kokku 200 krooni; kalendermärkmik HERLITZ – 2000 krooni, laste sviiter – 300 krooni, lauamäng Puzzle – 1000 krooni, kohver-kott Carlton – 3700 krooni, Šveitsi käekell „Audemars Pioret“ – 4000 krooni. Meeste parfümeeriatooted: 3 „Bulgari Black“ a’750 = 2250 krooni, 2 „Hugo Boss nr 6“ a’630 = 1260 krooni, „Jil Sander“ – 800 krooni, „Iceberg TWice“ – 720 krooni, „Hugo Boss Hugo“ – 990 krooni, „Iceberg Fluid“ – 430 krooni. Naiste parfümeeriatooted „Hugo Boss“ – 500 krooni, 3 „Kenzo Flower“ a’560 = 1680 krooni, „Gucci 1“ – 720 krooni, „Gucci 2“ – 720 krooni, 3 „Burburrys Weekend“ a’410 = 1230 krooni, „Gio Anucci“ – 415 krooni, seega kokku J.B’ile kuuluvat vara 22 915 krooni väärtuses. A. R’le kuuluvat vara: mobiiltelefon „Panasonic“ 1900 krooni, 20 CD plaati a’150 = 3000 krooni, DVD film „harry Potter“ – 200 krooni, elektrihöövel DWT – 600 krooni, seega A. R’le kuuluvat vara summas 5700 krooni. Kokku omastas Aleksei Han võõrast vara 745 144.80 krooni suuruses summas. Süüdistuse kohaselt pani Aleksi Han toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ning suures ulatuses, so KarS § 200 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega mõisteti A. Han talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus, kuulanud ära süüdistatava ütlused, kannatanu ja tunnistajate seletused, kontrollinud kohtulikul uurimisel teisi eeluurimisel kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leidis, et ei ole tõendatud Aleksei Han’i poolt KarS § 200 lg 2 p 6 järgi kuriteo toimepanemine. Tõendamist leidis, et J.B’i tahte vastaselt viidi tema kasutuses olnud sõiduauto BMW X5Areg nr xxx XXX minema 09.12.2003 kella 14:00 paiku x maja nr 1 juurest. Sündmuskohal viibisid kannatanu J.B ja O. M ning isik, kes istus autosse ning sõitis sellega minema. 2

(9)Kannatanu J.B pidas selleks isikuks Aleksei Han’i, kuid kohtu hinnangul ei olnud tema ütlused selles osas usaldusväärsed. Kohe peale sündmuse toimumist ei olnud ta võimeline kirjeldama isikut, kes tema valduses olnud auto röövis. Kohtuistungil kirjeldas kannatanu isikut, kes ei olnud eestlase ega venelase moodi, ümar nägu, suured kõrvad, poksija nägu. Kohus nentis, et kannatanul ei olnud võimalik näha auto minema viinud isiku kõrvu, kuna kannatanu ise on kogu aeg kinnitanud, et autosse istunud mehel oli peas müts, üle mille oli tõmmatud kapuuts. Kohus järeldas selles, et kannatanu püüab enda meenutusi seostada süüdistatava isikuandmetega, seega on kannatanu ütlused ebausaldusväärsed. Seda kinnitas ka asjaolu, et peale sündmust antud ütlustes avaldas kannatanu, et ta ei ole võimeline kirjeldama autosse istunud isikut. Arvestades nende asjaoludega ja ka sellega, et kui kannatanule pakuti autot tagasi osta, ei pöördunud ta politsei poole, vaid püüdis ise tegutseda, põhjendades seda umbmäärase kartusega politsei ees, oli kohtu arvates põhjendatud alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseiks ja neid ei saanud kasutada kohtuliku tõendina. Seejuures pidas kohus ebausaldusväärseks kannatanu mäletamise protsessi, mis tavaoludele vastupidiselt sündmusest ajaliselt kaugenedes muutus üha detailsemaks: 09.12.2003 suulise avalduse protokollis (tl 4) seletas kannatanu, et mees lähenes selja tagant ja tõukas ta eemale; 09.12.2003 tunnistajana ülekuulamisel täpsustas kannatanu, et kurjategija oli 170 cm pikk, nägu peaaegu ei näinud ning vaevalt tunneks ära isiku; 16.03.2004 väitis kannatanu (tl 21-25), et nägi täpselt kurjategijat profiilis, kakluse ajal nägi ka nägu, pikkus 170-175 cm, vanus 25-30 aastat, ilma habeme ja vuntsideta; 10.06.2004 ülekuulamisel (tl 36) selgitas kannatanu, et tal on väga hea nägemismälu, võib ära tunda kurjategija, kelle nina on nagu poksijal, võimas alalõug, silmad natukene pilukil, so ei olnud vene rahvusest; 10.06.2004 äratundmisel tunneb kannatanu ära Aleksei Han’i kehaehituse, aasialase näojoonte järgi. Tunnistaja O. M kinnitas samal ajal, et kuna ta tundis Aleksei Han’i, siis on ta veendunud, et sündmuskohal ei viibinud Aleksei Han. Kuna eeluurimisel ega ka kohtus ei olnud võimalik kõrvaldada kannatanu ja tunnistaja seletustes olevat vastuolu Aleksei Han’i viibimise kohta 09.12.2003 .a sündmuskohal, tõlgendas kohus süütuse presumptsioonist lähtuvalt kahtlused süüdistatava kasuks. Eeluurimise ja kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud kohtu arvates üheselt võetavaid tõendeid, mis kinnitanuks Aleksei Han’i viibimist sündmuskohal või seotust nimetatud autoga. Mobiiltelefoni positsioneerimisandmed näitasid nimetatud päeval Aleksei Han’i liikumist oma kodurajoonis ning piirkonnas, kus ta tegi ehitus- ja remonttöid suuliste lepingute alusel. Kuna puudusid tõendid, mis kinnitanuks Aleksei Han’i seotust röövitud autoga, ei omanud ka nimetatud mobiiltelefoni positsioneerimisandmed kohtu arvates süüstavat iseloomu. 3
(9)
  1. Esitatud apellatsioonide seisukohad oleksid järgnevad: 3.1 Kannatanu J. B arvates on kohus vääralt hinnanud tõendeid ning ta palub teha A. Han’i suhtes süüdimõistev otsus. Kohtuistungil kirjeldas ta saalis viibinud süüdistatavat (s.h tema kõrvu), mitte aga neid tunnuseid, mille alusel tunneb ta süüdistatavas ära röövi toimepanija. Sellel motiivil ei saa seega tema ütlusi kahtluse alla seada. Enda esialgsete ütluste andmise ajal, milles ta avaldas kahtlust, kas ta suudab ründaja ära tunda, oli ta valudes ja hirmul – kartes, et tundes ära ründaja isiku, tarvitavad ründajad tema suhtes veel vägivalda. Hilisemalt, kui ta oli rahunenud, meenusid talle mitmed rünnaku asjaolud, mille alusel ta ka ründaja ära tundis. Veel kinnitab kannatanu, et usaldusväärseks ei saa lugeda tunnistaja O. M ütlusi, kuna viimane tegutseb kokkuleppel autovaraste grupeeringuga ning tema ütluste eesmärgiks on A. Han’i kui grupeeringu liikme päästmine. 3.2 Prokurör vaidlustab maakohtu otsuse kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ka prokuröri arvates tuleb kannatanu ütlusi hinnata usaldusväärsena. Tegelikkuses kannatanu ütlustes vastuolusid ei esine, ainult esmaülekuulamisel on ta öelnud, et ta ei näinud ründaja nägu ega suuda sellest tulenevalt röövijat ära tunda. Kannatanu on selgitanud seda enda seisukorraga, kus ta ei mõelnud ütluste sisule, ning kartusega. Kannatanu põhjendused selle kohta, kuidas ta hilisemalt suutis ründajat piisava täpsusega kirjeldada, on usutavad ning arusaadavad. Ka prokurör märgib, et kohtuistungil ei kirjeldanud kannatanu mitte enda mälupilti ründajast, vaid kohtus viibinud süüdistatavat ning sellel argumendil ei saa tema ütlusi kahtluse alla seada. Prokurör leiab muuhulgas, et korduvülekuulamine on enda olemuselt efektiivsem kui esmaülekuulamine, kuna aja möödudes seostub saadud informatsioon varasema kogemusega. Sarnaselt kannatanule leiab ka prokurör, et usaldusväärsed ei ole tunnistaja O. M ütlused. Nii ei ole ta suutnud arusaadavalt põhjendada enda esialgsete ja kohtus antud ütluste erinevust – esialgselt kinnitas ta, et ei pööranud autosse istunud mehele tähelepanu ning tema nägu ei näinud, kohtus on ta seevastu aga öelnud, et nägi autosse istunud meest hästi ning kui see olnuks tema tuttav, oleks ta suutnud ta ära tunda. Veel märgitakse apellatsioonis, et vastavalt jälitustoimingu protokollile tehti kõneeristusega kindlaks, et röövi toimepanemise hetkel oli A. Han’ile kuuluv telefon sündmuse toimumise kohas. Samuti viitab prokurör jälitustoimingu protokollile, kus on kajastatud J. A ja A. Han’i omavaheline vestlus. Prokuröri arvates viitab see vestlus just kannatanult röövitud auto müümisele A. Han’i poolt. 3.3 Ka kannatanu OÜ Iklon esindaja Denis Polmani apellatsioonis palutakse ümber hinnata kriminaalasjas olevad tõendid – lühidalt viidatakse seejuures kannatanu ja O. M ütluste usaldusväärsusele, A. Han’i kasutuses olnud telefoni positsioneerimisele ning telefonivestlusele A. Han’i ja J. A vahel
  2. Ringkonnakohtu istungil toetasid kõik apellandid esitatud apellatsioone ning palusid maakohtu otsus apellatsioonis esitatud motiividel tühistada ning A. Han süüdi tunnistada. Süüdistatava kaitsja M. Leis palus maakohtu otsus jätta muutmata. 4
(9)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub apellatsioonides toodud väidetel alus.
  2. Kõigis apellatsioonides viidatakse asjaoludele, mida maakohus on enda otsuses käsitlenud ning ka hinnanud. Sisuliselt taotlevad apellandid maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-189-06, p 10). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt viidatud ka kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas 3-11-67-06 märkinud, et KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (p 7.1). Ühtlasi tähendab see, et kui keegi menetlusosalistest ei soostu maakohtu hinnangutega ning soovib selle peale esitada apellatsiooni, siis peavad juba apellatsioonis olema näidatud vead maakohtu tõendamisprotsessis ning ei piisa pelgast palvest tõendid ümber hinnata. Kohus peab vajalikuks siinkohal lihtsalt viidata, et kannatanu OÜ Iklon esindaja apellatsioon on selles tähenduses täielikult sisustamata ning ainetu, tegemist on apelleerimisega lihtsalt apelleerimise pärast ning mitte maakohtu lahendi sisulise kriitikaga, mis peaks olema apellatsioonimenetluse aineseks.
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel leidnud, et puuduvad üheselt võetavad tõendid, mis viitaks A. Han’ile kui talle etteheidetava süüteo toimepanijale. Kriminaalkolleegium, soostudes selle järeldusega, selgitab omapoolselt järgmist.
  4. Kõigi esitatud apellatsioonide peamiseks ning esmaseks jooneks on argument, et maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseks kannatanu J. B ütlused selle kohta, et ta tunneb ründajas ära A. Han’i. Tegemist on ka ainukese otsese tõendiga, mis võiks süüstada A. Han’i kui autoröövi toimepanijat.
  5. Soostuda tuleb apellatsioonides esitatud väidetega selle kohta, et osaliselt esineb maakohtu motiveeringus minetusi, mis puudutab kannatanu ütluste usaldusväärsuse 5
(9)kontrolli. Tõesti, kohtuistungil ei kirjeldanud kannatanu mitte enda mälupilti röövijast, vaid kohtuistungi protokollist tulenevalt kirjeldab ta kohtus viibinud süüdistatavat (tlk 42 pöördel). Sellele argumendile ainukesena ei saaks tõesti rajada väidet, et kannatanu ütlused ründaja äratundmise kohta on ebausaldusväärsed. Kuid samas tuleb viidata ka kannatanu teistele kohtus antud ütlustele. Küsimusele konkreetselt ründaja välimuse kohta vastab kannatanu järgmist: „/…/ Ei oska kirjeldada. Ei suuda koostada fotoroboti pilti./…/ Mind tõugati, ei tea, kes seda tegi“ (tlk 41 pöördel). Seega võib siiski asuda ka seisukohale, et ka kohtuistungil ei ole suutnud kannatanu piisava konkreetsusega kirjeldada teda rünnanud isikut. Juba selles kirjeldatud vastuses endas seisneb ületamatu vastuolu – ühest küljest ei suuda kannatanu kirjeldada teda rünnanud isikut, samaaegselt viitab ta aga otseselt A. Han’ile kui teda rünnanud isikule (tlk 42 pöördel). Tegemist on vastuoludega kannatanu ütlustes, mis toob koheselt kaasa tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli. Seega esinevad vastuolud lisaks eeluurimisel antud ütlustele ka kannatanu kohtus antud ütlustes. Ka see asjaolu tuleb kaasata apellatsioonides esitatud väidete kõrvale, mis puudutavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis asjas nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322, p-d 11 ja 12) selgitanud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus järgnevalt vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta.
  1. Nii kannatanu kui ka prokuröri apellatsioonides tunnistatakse, et esinevad teatud vastuolud kannatanu esmaülekuulamise ja hilisemalt eeluurimise käigus antud ütluste vahel. Kui apellatsioonides leitakse, et need vastuolud on selgitatavad ja ületatavad, siis kriminaalkolleegium sellega ei soostu. Tõesti, vastuolulisus erinevatel ajaperioodidel antud ütlustes ei ole iseenesest aluseks tõendiallikat tervikuna kõrvaldada. Võib esineda erinevaid objektiivseid põhjusi, miks tunnistaja on enda esialgsetes ütlustes irdunud hilisemalt räägitust. Juhtudel, kui on tegemist oluliselt lahknevate erinevustega isiku poolt antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Seega kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n.ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKKKo 3-1-1-113-06, p 17).
  2. Kannatanu ütluste oluline vastuolusisus ajalises lõikes enda ründaja äratundmise kohta on objektiivne tegelikkus, mille osas ei ole põhjust vaielda, kuigi apellatsioonides väidetakse vastupidist. Maakohus on konkreetselt viidanud kannatanu ütlustele, mis lähevad sündmusest eemaldudes järjest detailsemaks – kui esmalt avaldab kannatanu, et ta ründaja nägu peaaegu ei näinud ning vaevalt ta teda ära tunneks, siis lõppeks on ta selgitanud, et nägi ründajat väga selgelt ning suudaks ta identifitseerida (vt maakohtu otsuse lk 4 esitatud tõendite kirjeldus). Kui vaatluse all olev kuritegu pandi toime
  3. detsembril
  4. a, siis esimesed ütlused, mida võiks hinnata kui A. Han’ile viitavaid, 6
(9)andis kannatanu alles
  1. juunil
  2. a, seega pool aastat hiljem. Kriminaalkolleegium peab sellist ütluste muutumist põhjendusel, et aja möödudes meenus kannatanule järjest rohkem üksikasju ning tal oli võimalik tema suhtes toimepandud ründest ka toibuda ning rahuneda, erinevalt apellantidest ebausutavaks. Seejuures ei saa nõustuda prokuröri väitega, et korduvülekuulamine on enda olemusel efektiivsem kui esmaülekuulamine. Pigem võiks vastupidiselt argumenteerida, et just esmaülekuulamisel öeldu on vahetult sündmusega seotu kõige „värskem“ kirjeldus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks (RKKKo 3-11-113-06, p 17). Sellest argumentatsioonist võib isegi välja lugeda, et tõenduskaalult võiks olemuslikult olla nö väärtuslikumad esmaülekuulamisel või siis vahetult peale seda antud ütlused, kuigi selline väide ei saa mõistagi olla absoluutne. Selliseks hilisemalt antud ütluseks, mis oleks mõistuspäraselt esialgseid ütlusi konkretiseeriv ja täpsustav, ei saa aga lugeda kohtu hinnangul ütlusi, mis on antud pool aastat peale sündmuse toimumist.
  3. Sisuliselt võiks argumendid, miks on alust kahelda kannatanu pidevalt konkretiseeruvates ütlustes, välja lugeda ka prokuröri enda väidetest. Prokurör leiab enda põhjendustes, et korduvülekuulamine on enda olemuselt efektiivsem kui esmaülekuulamine just seetõttu, et aja möödudes seostub saadud informatsioon varasema kogemusega. Ringkonnakohus märgib, et selline saadud informatsioon võibki olla A. Hani kinnipidamine
  4. juunil
  5. a, st ajahetk, mil uurimisasutustel tekkis konkreetne kahtlusalune – pärast seda on kannatanu
  6. juuni
  7. a ülekuulamisel senist isikukirjeldust suutnud täiendada tunnusega „silmad natuke pilukil“ (tlk 36), viidates seejuures enda väga heale nägemismälule. Varasemalt midagi niivõrd konkreetselt A. Hani välimusele viitavat kannatanu ütlustes ei sisaldu. Tegemist on asjaoluga, mis vaieldamatult tõstatab tõendi hindajas kahtluse selle usaldusväärsuse kohta ning kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevaks hetkeks need kahtlused mõistusepäraselt kõrvaldatud. Arvestades siia juurde veel eelpool märgitu, et vastuolulised olid enda sisult ka kannatanu kohtuistungil antud ütlused, siis on täiesti aktsepteeritav kohtu väide kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta.
  8. Eeltoodut ei tasu kindlasti mõtestada viisil, et kannatanu on hakanud teadlikult andma valeütlusi. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-1-1-8903 (RT III 2003, 27, 272) viidanud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võibki olla tegemist sellise juhtumiga, kus kannatanu, saanud teadlikuks võimalikest kahtlusalustest, on selle uue teadmise ajel jõudnud sisemisele veendumusele, et tema ründajaks oli uurimisasutuste poolt kahtlustatavaks peetav isik.
  9. Seega puuduvad usaldusväärsed otsesed tõendid, mis viitaks A. Han’ile kui süüteo toimepanijale. Selline arusaam iseenesest ei välista süüdimõistva kohtuotsuse tegemist tõendite puudumise argumendil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-12-07 leidnud, et Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks 7
(9)tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (otsuse p 8).
  1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub ka selliste kaudsete tõendite kogum, mis annaks alust rääkida A. Han’ist kui süüteo toimepanijast. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks kommenteerida ka A. Han’i nö kaitsetunnistaja O. M ütlusi, mida apellatsioonides on hinnatud kui ebausaldusväärseid. Ka siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel kehtivad samad reeglid mis kannatanu ütluste hindamisel – kohtu jaoks muutuvad aktuaalseks peale tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli kas kohtus antud ütlused või tuleb nad tervikuna hindamisprotsessist kõrvale jätta. Kui usaldusväärsuse hindamise tulemusel tunnistada nad ebausaldusväärseks, siis puudub menetluslik võimalus tugineda O. M eelmenetluses antud ütlustele. Ka eeluurimisel antud ütlustes kinnitas nimetatud tunnistaja, et nägi, kuidas keegi istus autosse ning sõitis sellega minema, kuid ei pööranud sellele tähelepanu; kohtus on ta samuti kinnitanud, et nägi autosse istunud meest ning küsimusele vastates lisanud, et kui see olnuks A. Han, oleks tunnistaja ta ära tundnud (tlk 44 pöördel). Seega tuleb tunnistaja ütlusi hinnates märkida, et ta ei ole enda ütlustes tervikuna kunagi eitanud, et nägi autosse istunud isikut – erisus kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes seisneb hinnangus toimunule ehk selles, kas tema arvates pandi toime kuritegu või mitte.
  2. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et ka tunnistaja O. M ütluste hindamisel võiks argumenteerida viisil, nagu seda tehakse apellatsioonides kannatanu ütluste hindamisel ning mille kohta kriminaalkolleeguim väljendas enda seisukohta p-s 12 – teatades alguses, et ta röövijat ei näinud, kuna tema identifitseerimiseks olid andmed napid, siis hilisemalt, saades teada, et kinnipeetuks oli A. Han, kes on tema tuttavaks, kohandus see uus teave varasema kogemusega ning andis piisavalt alust väita, et enda tuttava oleks ta antud olukorras kindlasti ära tundnud. Kohtu jaoks jääb arusaamatuks prokuröri positsioon, miks tuleb sarnastel asjaoludel (ütluste ajaline konkretiseerumine kannatanu ja tunnistaja ütlustes) tõeseks lugeda neist ühed (kannatanu), mitte aga teised (tunnistaja) ütlused. Seejuures ei ole pädev kannatanu J. B apellatsioonis esitatud väide tunnistaja - tema sõnul - „teada-tuntud“ sidemete kohta autovaraste grupeeringuga. Kohtul puuduvad sellised teadmised ning need ei saa olla argumendiks, mille alusel hinnata tunnistaja ütlusi.
  3. Isegi kui tunnistada O. M ütlused ebausaldusväärseks, saaks edasiselt A. Han’i süüstavate kaudsete tõenditena hinnata vaid kahte asjaolu – esmalt seda, et ta vastavalt 8
(9)telefoni positsioneerimisele viibis sündmuskoha läheduses ning teiseks J. A ja A. Han’i omavahelist vestlust, mida apellandid tõlgendavad kui röövitud auto müümist. Seda, et süüdistatav viibis sündmuskoha läheduses, on raske mõtestada teda süüstava tõendina, kuna kriminaalasjas on tuvastatud – ning seda ei ole ka vaidlustatud – et süüdistatav mitte ainult ei elanud kuriteo toimumiskoha piirkonnas, vaid ta koguni elas selles majas, mille ees pandi toime menetletav süütegu (vt tunnistaja O. K ütlused tlk 45). Viibimist enda kodu läheduses on võimatu käsitleda kui viidet kuriteo toimepanemisele.
  1. J. A ja A. Han’i omavahelise vestluse osas, milline on fikseeritud jälitustoimingu protokollis (kd 1, tlk 54) ning millele apellandid viitavad kui A. Han’i süüstavale tõendile, märgib kriminaalkolleegium, et ka sealt ei tulene midagi sellist, mida saaks käsitleda kui vahetult A. Han’i süüstavat. Parima tahtmise korral – millist seisukohta kriminaalkolleegium aga ei jaga – saaks seda käsitleda kui A. Han’i seotust röövimise objektiks olnud sõiduauto hilisema realiseerimisega. Sellisele käsitlusele näib kaude viitavat ka prokurör enda apellatsioonis (tlk 162). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et sellise tõdemuse alusel ei saa samuti teha vähimatki järeldust selle kohta, et käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo vahetuks täideviijaks oli A. Han. Auto röövimine ja selle hilisem käitlemine (kas edasimüümine kolmandale isikule või siis omanikule vms) on kaks eraldiseisvat (süü)tegu, millest ajaliselt hilisem (nt tagasimüük) ei saa olla tõsikindlaks tõendiks selle kohta, et ka esmase teo täideviijaks oli sama isik. Seega isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Han käitles kannatanult röövitud sõiduautot, võiks see viidata maksimaalselt käitumisele, mis leidis aset ajaliselt peale seda, kui kannatanu valdusest viidi tema tahte vastaselt vägivalda tarvitades välja vallasasi. Kuid nimetatud küsimus ei ole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks.
  2. Apellantide väited ei anna seega alust ümber hinnata maakohtu poolt käsitletud ning uuritud tõendeid ning nagu õigesti märkis maakohus, tuleb kõrvaldamata kahtluste korral langetada otsus süüdistatava kasuks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on kestvalt olnud seda meelt, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt RKKKo 3-1-1-78-05; 31-1-24-06). Olemasoleva tõendusliku baasi alusel on maakohus jõudnud seega täielikult argumenteeritult õigeksmõistva lahendini ning ringkonnakohus soostub sellega.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  4. aprilli
  5. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Ene Randmäe 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.