Obsah (10)

§ 114§ 199§ 64§ 65§ 68§ 121§ 288§ 119§ 113§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21 juuni 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 05-1320 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika A

§ 114

p 4, § 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 06 märtsi 2007 üldmenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.Niine ja kaitsja N. Lausmaa Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Otto Niine, ik: 34501022279, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud 09.12.2005 Kaitsja Vandedavokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 06 märtsi 2007 kohtuotsus Otto Niine süüditunnistamises ja karistamises

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja liitkaristuse mõistmises

64 lg 1 järgi. Uue otsusega: 1. Õigeks mõista Otto Niine

§ 199lg 2 p 4 järgi.

1. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa, sealt välja jättes lause „ Kuigi kohtualune oma viimases sõnas kinnitas, et kannatanu surma ta ei soovinud, et ta ei teadnud, et tema löögid võivad seda 1 põhjustada“. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 22 juunist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 22 juunist
2. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
3. O.Niinele oli

§ 114

p 4 järgi esitatud süüdistus selles, et ta isikuna, kes on varem, ajavahemikul 02-03.11.2003.a. toime pannud teise inimese tahtliku tapmise, uuesti, öösel vastu 03.06.2005.a. viibides E.R elukohas, Tallinnas x asuvas korteris, pani toime E.R tapmise. Lõi E.Rt vastu pead ja nägu, mille tõttu E.R kukkus põrandale pikali, misjärel hakkas E.Rt peksma jalgadega rindkeresse, tühja lõhnavee pudeliga pähe ning plastmassist raadioga pähe ja kehasse, tekitades peksmisega E.Rle elule ohtlikud ja kohapeal E.R surma põhjustanud tervisekahjustused: kehatüve kinnise tömbi trauma mõlemapoolsete hulgaliste roidemurdudega ja siseelundite kahjustustega ning pea kinnise tömbi trauma ilma koljuluude murdudeta – piirdunud pehmekelmealune verevalum vasaku otsmiku-oimu-kiirusagarate pinnal, vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, verevalumid kõõlustanul ja oimulihastes. Seega oma tegevusega Otto Niine isikuna, kes on varem toime pannud teise inimese tahtliku tapmise, pani uuesti toime teise inimese tahtliku tapmise.

§ 199

lg 2 p 4 järgi oli O.Niinele esitatud süüdistus selles, et ta olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, 03.06.2005.a. viibides E.R elukohas, Tallinnas x asuvas korteris, kella 10.45 paiku, pärast E.R tapmise toimepanemist, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära E.Rle kuulunud esemed kokku 250 krooni väärtuses ning lahkus korterist. Seega oma tegevusega Otto Niine isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime kuriteo, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 2. Maakohus, kuulanud ära süüdistatavate seletused, tunnistajate ja kannatanu ütlused ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis leidis, et O.Niine süü E.R tahtlikus tapmises isikuna, kes on varem toime pannud teise inimese tahtliku tapmise on täielikult tõendamist leidnud, samuti on täielikult tõendatud tema poolt võõra vara varguse toimepanemine. Harju Maakohus tunnistas Otto Niine süüdi

§ 114

p 4 järgi ja karistas 15 aastase vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja karistas teda 6 kuulise vangistusega,

§ 64

lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 15 aastat vangistust,

§ 65

lg 1 alusel luges 25.10.2006 Riigikohtu otsusega mõistetud kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis liitkaristuseks 15 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud 1 aasta 2 kuud ja 25 2 päeva kantud karistuse hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges 13 aastat 9 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 09.12.2005. APELLATSIOONIDE SISU: 3. Kaitsja oma apellatsioonis taotleb kohtuotsuse tühistamist O.Niine süüdimõistmises

§ 114

p 4 järgi ja uue otsusega O.Niine süüdi tunnistamist ja karistamist

§ 121järgi.

Kaitsja tuues ära süüdistatava poolt antud ütlused ja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja on teinud asjas kindlakstehtud asjaoludest ebaõiged järeldused. Nii süüdistatav kui tunnistaja on kinnitanud, et kannatanuga oli neil hea läbisaamine, koos tarvitati alkohoolseid surrogaate. Kavatsust kannatanu tappa O.Niinel ei olnud. Tema jalale oli tehtud operatsioon, seda kinnitab haigla tõend. Ta on selgitanud, et jala peale toetuda ei saanud, seega ei olnud tal võimalik teise jalaga kannatanut lüüa. Ütluste olustikuga seostamise protokolli koostamise ajal pidi ta toetuma teisele isikule. Seega ei olnud tal võimalik kannatanule ekspertiisiaktis nimetatud vigastusi tekitada. Hindas kohtueelsel uurimisel oma olukorra väljapääsmatuks eelneva karistuse pärast, seetõttu andis ennast süüstavaid ütlusi. Vastuolud tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

1. O.Niine poolt esitatud apellatsioonis märgitakse, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Tema poolt esitatud kohtuniku taandustaotlus jäeti rahuldamata. Kuna teises kriminaalasjas sama kohtuniku poolt koostatud kohtuotsuse Riigikohus tühistas, siis leiab süüdistatav et kohtunik ei olnud antud asja menetlemisel erapooletu. Kohtuotsuses on tuginetud J.M ütlustele, kes viibis sama kuriteokahtlustusega vahi all, kuid oli vabastatud. Hiljem tema suhtes menetlus uurija poolt lõpetati. Uurimise ajal jäeti läbi viimata vastastamine tema ja J.M vahel. Kohtuistungil J.M suhtes ristküsitlust läbi ei viidud. J.M oli nõus kannatanu peksmise üles tunnistama, kuid mõtles ümber ja hakkas teda süüstavaid ütlusi andma. Välja jäi selgitamata kannatanu surnukspeksmise aeg. J.M kohtuistungil antud ütlused on vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kus on märgitud, et tapetu taskust leiti võtmeid, seega ei otsinud teda keegi läbi. Tema poolt varguse toimepanemine on J.M ütlustega ümber lükatud kuna viimane kinnitas, et tegemist oli tema asjade ja kilekotiga. Kohus, avaldades tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja kuulates tunnistajana üle S.T, rikkus menetlusõigust. Edasi toob ära süüdistatav uuesti tema polt maakohtus esitatud viimase sõna sisu, leides, et Harju Maakohus on laskunud võltsinguteni, et õigustada tema süüdimõistmist. Kokkuvõtvalt palub asja uuesti arutada ja maakohtu otsus tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Apellant- süüdistatav toetas nii enda kui ka kaitsja poolt esitatud apellatsioone. Möönis, et E.R ta tõepoolest lükkas ja sellest ka viimane kukkus, seega võis tekitada füüsilist valu. E.R tema ei tapnud. Apellant –kaitsja toetas apellatsioone ja palus kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega O.Niine süüdimõistmist

§ 121järgi ja kergema karistuse mõistmist.

3 Prokuröri arvamuse kohaselt kuulub kohtuotsus tühistamisele O.Niine süüdimõistmises

§ 199

lg 2 p 4 järgi seoses 15 märts 2007 jõustunud seaduse muudatustega ning O.Niine tuleb varguse süüdistuses õigeks mõista. Sellega seoses kuulub kohtuotsus tühistamisele ka

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

§ 114

p 4 järgi süüdimõistmises ja karistamises palus prokurör jätta kohtuotsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS: 6. Apellatsioonide väidetest olenematult kuulub maakohtu otsus süüdimõistmises

§ 199lg 2 p 4 järgi.

tühistamisele O.Niine Alates 15 märtsist 2007 on jõustunud karistusseadustiku muudatus, millega loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus on alla 1000 krooni. Kui puuduvad

§ 288

lg 1 sätestatud asjaolud, mis toovad kaasa kriminaalvastutuse, ei ole tegemist kuriteoga vaid nimetatud varavastase süüteo eest on ette nähtud vastutus väärteokorras. Apellatsioonikohtu istungil prokurör asjakohaselt loobus ülalnimetatud osas süüdistuse toetamisest ja taotles O.Niine õigeksmõistmist

§ 199lg 2 p 4 järgi kuna tekitatud kahju väärtuseks oli 250 krooni. Kr

MS § 14 lg 2 ja § 301 sätestatud põhimõtte kohaselt riikliku süüdistaja poolt kohtuistungil süüdistusest loobumine toob endaga kaasa loobutud süüdistuses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Seega kuulub selles osas süüdimõistev kohtuotsus tühistamisele ja O.Niine

§ 119

lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmisele, mis omakorda toob endaga kaasa ka kohtuotsuse tühistamise

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus, jättes kohtuniku taandamistaotluse rahuldamata, ei rikkunud menetlusõiguse norme. Süüdistatav leiab, et kuna ka eelmist kriminaalasja tema süüdistuses arutas sama kohtunik ning selle otsuse Riigikohus tühistas, on alust kahelda kohtuniku erapooletuses. KrMS § 49 lg 1 p 5 näeb ette, et kohtunik peab menetlusest taanduma kui ta lõikes 1 p-des 14 nimetamata põhjusel ei saa olla erapooletu. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud asjaolu, et sama kohtunik arutas ka eelmist O.Niine süüdistusasja, ei anna alust tuvastada, et ta uue asja arutamisel ei oleks erapooletu. Samuti ei ole kohtuniku erapooletuse kahtluse alla seadmise aluseks Riigikohtu poolt teise kohtuotsuse osaline tühistamine. Vastavalt KrMS § 50 sätestatule taandamistaotluse lahendamisel on kohus ära kuulanud menetluspooled ja ka kohtuniku selgituse ja rahvakohtunikud on taandamistaotluse lahendanud motiveeritud määrusega nõupidamistoas taandatud kohtuniku juuresolekuta. Seega on taandamise küsimuse otsustamine toimunud seaduse kohaselt ning kohtuniku taandamistaotluse rahuldamata jätmisega ei ole menetlusnorme rikutud.
2. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus ei ole süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel olnud järjekindel. Kohtuotsuses on ära toodud süüdistatava poolt nii kohtuotsuses kui ka kohtueelsel uurimisel menetlustoimingute ajal antud ütlused ning on kohtuotsuse 7 lehel andnud süüdistatava poolt antud ütluste tõepärasusele oma hinnangu ja nimelt erinevate 4 ütluste andmise tõttu, mida süüdistatav ei osanud loogiliselt ja mõistlikult selgitada, on kohus tulnud järeldusele, et süüdistatava ütlused ei ole tõepärased ja jätnud need tähelepanuta. Seega on kohus hinnanud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist need välja jätnud. Samas aga oma edasistes järeldustes toetub kohus jällegi süüdistatava poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlustele. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti esitada süüdistatava poolt antud ütlusi, need on maakohtus ristküsitluse käigus avaldatud/ 3 kd. t.lk. 73-76/ ja kohtuotsuses kajastamist leidnud, soostub maakohtu järeldusega, et süüdistatava poolt antud ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist välja jätta. Selline järeldus toetub Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale/ otsused 3-1-1-111-06, 3-1-1-113-06/, et KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama süüdistatava vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist süüdistatavat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse süüdistatava ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Asjakohatud on ka süüdistatava poolt tehtud etteheited kohtueelse uurimise läbiviimise osas. Vastastamine on menetlustoiming mille vajaduse otsustab menetleja ning KrMS § 77 annab selleks võimaluse, mitte ei kohusta menetlejat sellist toimingut läbi viima. Asjaolu, et tunnistaja J.M osas on menetlus lõpetatud ei sea iseenesest kahtluse alla tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja ütluste usaldusvääruse kontroll viiakse läbi poolte taotlusel ristküsitluse käigus ja tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärseteks tunnistamine ning tõendina kasutamine tuleneb just ristküsitlusel antud ütluste sisust. Vastuolus kriminaalasja materjalidega on süüdistatava poolt apellatsioonis väidetu nagu ei oleks tunnistaja J.M kohtuistungil küsitletud. Vastavalt kohtuistungi protokollile on tunnistaja J.M kohtuistungil oma ütlused andnud ja teda on olnud võimalik küsitleda kõikidel menetlusosalistel, kaasa arvatud kaitsjal ja ka süüdistataval. Asjaolu, et menetluspooled ei taotlenud kohtul avaldada tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, ei ole etteheidetav kohtule ega sea tunnistaja poolt antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla vaid vastupidiselt osundab, et menetluspooled ei ole tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud/ 3 kd. t.lk. 53-59/. Seega oli kohus õigustatud ühe tõendina arvestama tunnistaja J.M poolt kohtuistungil antud ütlustega. Küll aga on kohus ebaõigesti toetunud oma järeldustes tunnistaja J.M kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Selleks kohtul seaduslikud alused puudusid ning seega tuleb J.M poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused tõendite kogumist välja jätta. Samas aga kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud tõendi mittearvestamine ei sea kahtluse alla kohtu järeldusi O.Niine süüditunnistamises ega ka anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja O.Niine õigeksmõistmiseks. Meelevaldne on süüdistatava väide, et kindlaks pole tehtud E.R surnuks peksmise aeg. Vastavalt esitatud süüdistusele on tapmise toimepanemise ajaks öö vastu 03.06.
3. 06.06.2005 algusega kell 9.30 läbiviidud arstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt võis E.R surm saabuda 70-82 tundi enne kohtuarstlikku lahangut/ 1 kd. t.lk. 37-44/, seega puudub vastuolu süüdistuse ja kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt surma saabumise võimaliku aja kohta. Süüdistatav apellatsioonis leiab, et kohus, üle kuulates ja toetudes ühe tõendina tunnistajana ülekuulatud S.T ütlustele on rikkunud menetlusnorme, kuna tegemist oli menetlustoiminguid läbiviiva politseitöötajaga. Kohtukolleegium sellise väitega ei nõustu. Riigikohtu lahendis nr 1-1-1-142-05 on selgitatud, et ei ole välistatud, et kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda 5 selle uurimise käiku puudutavad küsimused - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming ka tõepoolest leidis aset nii, nagu see on fikseeritud menetlustoimingu protokollis. Selliste - mitte kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja - uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik. Kokkuleppeliselt nimetatakse ka kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Antud juhul pole S.T menetluses kriminaalasja olnud ja kohus on arvestanud tunnistaja ütlusi vaid menetlustoimingu, kus tunnistaja osales, läbiviimise asjaolude kohta, seega ei ole S.T tunnistajana ülekuulamine ja tema tunnistuse arvestamine vastuolus KrMS §66 lg
4. Kohus on kummutanud juba otsuses kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et süüdistatav haige jala tõttu ei saanud tapmist toime panna. Asjaolu, et süüdistatavale oli varem tehtud jalaoperatsioon ja menetlustoimingu käigus kukkumise vältimiseks haaras S.T tema paremast jalast, kusjuures süüdistatav seisis ise siis vasakul jalal, millele oligi tehtud operatsioon/ 3 kd. tlk. 78/ ei anna alust tuvastada, et tal ei olnud eelneva vigastuse tõttu võimalik E.R ekspertiisiaktis tuvastatud vigastusi tekitada. Kannatanuna ülekuulatud I.A, kes süüdistatava koos J.M venna korteris avastas ja nad sealt minema ajas ning neile ka järgi läks, on andnud ütlusi, et süüdistataval kõndimisega probleeme ei olnud, ta isegi ei longanud/ 3 kd. tlk. 76/. Vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud arvamusele / 1 kd. t.lk. 37-44/ oli E.R tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused, nii kehatüve kinnine tömptrauma, mõlemapoolsete hulgaliste roidemurdude, siseorganite põrutuste, rebendite, osaliste lömastuste, verevalumite jt vigastustega ning ka pea kinnine tömptrauma ilma koljuluude murdudeta. Vigastused võisid olla tekitatud nii hulgalistest löökidest kõvade tömpide esemetega, näiteks rusikas, kängitsetud jalg jm. Pea vigastused võisid olla tekitatud löökidest piiratud pinnaga või teravat serva omava tömbi esemega. Kohus on õigesti tuvastanud, et O.Niine poolt E.R peksmise, temale eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise ja vigastuste tagajärjel surma saabumise vahel on põhjuslik seos ning kõigi objektiivsete tunnuste suhtes on tuvastatav O.Niine tahtlus. Seda näitab nii tekitatud vigastuste iseloom, asukoht kui rohkus. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonid sellist kohtu järeldust ümber ei lükka ja kuna O.Niine oli varem toime pannud

§ 113

järgi kvalifitseeritava kuriteo, on maakohus õigesti kvalifitseerinud O.Niine poolt toimepandu

§ 114

p 4 järgi , so tapmine, mis on toime pandud isiku poolt kes on tapmise toime pannud vähemalt teist korda.

1. Asjakohaselt on süüdistatav märkinud, et kohus on kohtuotsuses tema viimast sõna kajastanud ebaõigesti. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsusest kuulub väljajätmisele 8 lehel märgitu….Kuigi kohtualune oma viimases sõnas kinnitas, et kannatanu surma ta ei soovinud, et ta ei teadnud, et tema löögid võivad seda põhjustada… Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole süüdistatav O.Niine oma viimases sõnas sellist lauset öelnud/ 3 kd t. lk. 99/. Samas kohtukolleegium leiab, et sellise täpsustuse tegemine ja lause väljajätmine ei sea kahtluse alla kohtu järeldusi O.Niine poolt tahtliku tapmise toimepanemises aga too endaga kaasa O.Niine õigeksmõistmist. 6
2. Mõistetud 15 aastast vangistust on maakohus põhistanud. Karistus on kooskõlas

§ 56

sätestatuga, jääb sanktsioonis ettenähtud karistuse piiridesse ning arvestatud on nii toimepandu teholudega kui ka süüdlase isikuga. Apellatsioonides ei ole esitatud asjaolusid, mida kohus karistuse mõistmisel oleks ebaseaduslikult jätnud arvestamata ja kohtukolleegium selliseid kergendavaid asjaolusid ka ei tuvastanud. Seega puudub alus mõistetud karistuse tühistamiseks. Kandmisele kuuluva karistuse osas on kohus märkinud, et

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 09.12.2005 kuni 05.03.2007, so 1 aasta 2 kuud ja 25 päeva vangistust arvestatakse karistuse kandmise aja hulka ja ärakandmisele kuulub liitkaristus 13 aastat 9 kuud ja 5 päeva. Karistuse kandmise alguseks on maakohus aga lugenud jällegi 09.12.

1. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kasuks tehtud viga ei ole ringkonnakohtul antud juhul võimalik parandada kuna ringkonnakohus arutas kriminaalasja süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide alusel.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 301, § 340 lg1 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Esitatud apellatsioonid rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA IGOR AMANN 7