kella 01.30 ajal Tallinnas Ed.Vilde tee 122 asuva klubi „Revolution“ juures võtsid M.Rlt mobiiltelefoni Samsung väärtusega 2390 krooni, kuldsõrmuse väärtusega 1530 krooni ning kuldketi väärtusega 1230 krooni, mille omastasid, kusjuures ähvardasid kasutada kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Kohus mingi vägivalla kasutamist ei tuvastanud ning tegi kindlaks, et kannatanu loovutas kõnesolevad esemed ilma tema suhtes vägivalda kasutamata. Seetõttu mõistis kohus mõlemad süüdistatavad süüdi
lg 2 p 4, 5, 7 järgi avaliku vägivallatu grupilise varguse eest isikute poolt, kes on ka varem toime pannud varavastaseid kuritegusid, kohus mõistis R.Fedortšenko karistuseks 2 aastat vangistust ja O.Bitševi karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Maakohtu otsuse kohaselt kannatanu M.R ei olnud R.Fedortšenkole võlgu nagu on kinnitanud viimane. Ometi mõistis kannatanu, et süüdistatav temalt süüdistuses loetletud esemeid soovib ning loovutas oma esemed süüdistatavate poolt vägivalda kasutamata. O.Bitšev liitus nendega veidi hiljem, sealt edasi tegutsesid süüdistatavad koos grupis. 2 Apellatsioonid ja taotluste sisu Adv. K.Šuvalova arvates kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme, mistõttu ta palub kohtuotsus R.Fedortšenko osas tühistada ja mõista ta esitatud süüdistuses õigeks. Kui aga kohus siiski tuvastab R.Fedortšenko süü, siis palub kaitsja vähendada talle mõistetud vangistust ja piirduda tema poolt eelvangistuses viibitud ajaga. Kaebaja rõhutab, et oma ütluste kohaselt kannatanu ise andis telefoni ja sõrmuse R.Fedortšenkole, kuldketi aga võttis kannatanu kaelast viimase nõusolekul O.Bitšev. Seega läks valdus üle valdaja nõusolekul, see aga välistab hõivamise tunnuse. Veel leiab kaebaja, et käesoleva menetluse süüdistatavaid ei saa vaadelda kaastäideviijatena, sest asjas puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatavad omavahel suhtlesid baaris enne kannatanu sinna tulekut; kannatanu loovutas telefoni ja sõrmuse R.Fedortšenkole enne O.Bitševi tulekut, R.Fedortšenko üksnes seisis kõrval, kui O.Bitšev võttis kannatanu kaelast keti. Seega tegutsesid R.Fedortšenko ja O.Bitšev iseseisvalt. Kaebaja arvates on oletuslik ja asjas olevate tõenditega vastuolus kohtu hinnang, et ebaloogiline on R.Fedortšenko selgitus võlavahekorra olemasolust tema ja endise vangivalvuri M.R vahel. Tegelikult olid nad omavahel tuttavad juba varasemast ajast ja kannatanu oli R.Fedortšenkole võlgu. Kohtueelsel uurimisel tunnistas isegi kannatanu sellise võlavahekorra olemasolu ja võla katteks R.Fedortšenkole asjade andmist. Kohtus samas küsimuses ebalevate vastuste andmise tõttu tuleb kannatanu ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Seevastu R.Fedortšenko on võlast rääkides olnud järjekindel. Apellant viitab tunnistajate ütlustele, mis kinnitavad kõnesoleva võla olemasolu, selle üle vestlemist ja esemete pakkumist/andmist nimelt võla katteks. R.Fedortšenko oli sunnitud pakutud esemed vastu võtma, sest võlg oli pikaajaline ning esemete tagastamisele võis järgneda uus maksmisest kõrvalehoidumine. Kett jäi O.Bitševi kätte ajutiselt samas toimuval diskol kandmiseks ja R.Fedortšenko tahtis seda O.Bitševilt hiljem kätte saada. Kinnipidamisel süüdistatavate poolt ütluste andmine, et nende käes võõraid asju ei ole, kinnitab, et kannatanu poolt antud esemed ei olnud neile võõrad, kannatanu oli loovutanud omandiõiguse nende esemete üle. Süüdistatavad ei ole väitnud, et kõnesolevad esemed on nende kätte sokutatud. Kaebaja arvates jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta tunnistaja Anatoli Lapšini ütlused, et kannatanu ja R.Fedortšenko suhtlesid omavahel aastatel 2000-2001 ja et kannatanu oli R.Fedortšenkole võlgu; tunnistaja V. O ütlused, et kannatanu oli vestluses R.Fedortšenkoga öelnud: „võta kasvõi telefon, see ka 3 midagi maksab“ ning tunnistaja G. F ütlused, et poeg tuli koju riideid vahetama ja ütles, et vana tuttav tagastas talle võla. Kõrvutades neid ja ka süüdistatavate poolt antud ütlusi kannatanu ütlustega menetluse käigus, leiab apellant, et nimelt viimased on ebajärjekindlad ja neile kohtuotsust ei saa rajada. Kaebaja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Juhuks, kui leitakse R.Fedortšenko käitumises mingi muu süüteo, nt omastamise koosseis, palub apellant võtta arvesse, et R.Fedortšenkol on vabaduses kindel elu- ja töökoht. Veel palub apellant täpsustada, et kaitsealuse poolt karistuse kandmise alguskuupäevaks tuleb lugeda tema kinnipidamise päev 07.05.2006.a., mitte 08.05.2006.a., nagu on näidatud kaevatud kohtuotsuses. Ka O.Bitšev palub kohtuotsus tühistada ja mõista ta kogu süüdistuses õigeks, leides, et käesoleva kriminaalmenetluse põhjustas kannatanu ema L. R, kes (nagu ka kohtuotsuses viidatud tunnistaja O. N) sündmuste juures ei viibinud ja, süüvimata tegelikult toimunusse, andis teadvalt valeütluseid poja ähvardamise kohta, mida ta kohtus enam ei kinnitanud. Ka on vastuolu tema ütlustes, mis puudutab kõnesolevate esemete kuuluvust- kui ta oli need kinkinud pojale, siis ei saa kinkija olla kriminaalasjas kannatanu. Ka kannatanu M.R on kriminaalasja menetluse käigus andnud vastuolulisi ütlusi, sellistel ütlustel süüdimõistev kohtuotsus ei saa tugineda, vastuolud tulnuks lahendada süüdistatavate kasuks. Kaebaja heidab ette kohtueelsele uurimisele, et keelduti teda vastastamast kannatanu M.Rga, ning süüdistajale, et see tegi süüdistuse toetamisest loobumise asemel talle ettepaneku kokku leppida varguse süüdistuses. Kaebajal on etteheiteid ka maakohtule, kes poleks tohtinud ennast võrdsustada uurimisega ja püüda tõestada olematut süüd. Kohus pidanuks üksnes hindama asjas olevate tõendite vastavust süüdistusega ja tõendite puudumisel langetama õigeksmõistva kohtuotsuse. Kuna kaebaja vabanes hiljuti vanglast, suhtus maakohus temasse eelarvamusega, millega on rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet. Käesolevas asjas sõltus kohtus prokurörist, sest õigeksmõistmine toob kaasa kompensatsiooni maksmise. Pole võetud arvesse tema õppima ja tööle asumist. Kaebaja kinnitab, et kõik käesolevas menetluses tõusetunud küsimused lahendab seletus, et M.R oli võlgu R.Fedortšenko ees ja kõnesolevad esemed andis võlgnik selle võla katteks. Tema st. apellant ei lausunud kannatanule ühtegi 4 sõna. Ainus, mida ta tegi, oli, et ta aitas kannatanul temalt keti kaelast lahti teha ja võttis kannatanu kaelast keti, kuid ei omastanud seda. Keti võtmist, võla olemasolu ja esemete andmist võla katteks tunnistas kannatanu vastastamisel. Kett jäi tema kätte, sest samal ajal R.Fedortšenko tegeles kannatanule SIMkaarti tagastamisega, samuti tagastati omanikule kuldrist ja mindi lahku. Kannatanul oli võimalus sündmuskohalt lahkuda, kuid ta ei teinud seda, ka keeldus ta pakutud abist, väites, et kõik on korras. Ka apellant ei läinud pakku, vaid läks diskosaali. Umbes 1,5-2 tunni möödudes kaebaja tagastas tema kätte jäänud keti esimesel nõudmisel ning helistas ise politseisse. Kannatanu pole põhjendanud oma väidetud hirmutunnet. Seda ei saa seletada asjaoludega, et varem oli kannatanu vangivalvur ja süüdistatavad korduvalt karistatud isikud või et R.Fedortšenko füüsiline lähedalolek viib ta segadusse ja ta ei suuda adekvaatseid ütlusi anda. Apellandi arvates tõendavad tunnistajate V.O ja A.L napid ütlused temal süü puudumist, ka tunnistaja D. K arvates midagi seadusevastast ei toimunud. Kaassüüdistatav R.Fedortšenko on korduvalt kinnitanud O.Bitševi juhuslikku sattumist sündmuskohale ning tema mitteosalemist toimunus. Ringkonnakohtu seisukoht Tõendiks kriminaalasjades on kahtlustatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused, ekspertarvamused, asitõendid uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokollid, muud dokumendid, salvestised. Ühelgi neist ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, kohus hindab neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuses peavad kajastuma tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, tõendite vastuolu korral tuleb põhjendada, miks teisi tõendeid ei peeta usaldusväärseteks (KrMS § 312 p 1, 2). Olukorras, kus on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-3-07). Varguse (
) ja röövimise (
) ühisteks tunnusteks on, et võetakse ära võõras vallasasi selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vargus on avalik (
lg 2 p 5), kui see pannakse toime kannatanu või kõrvaliste isikute nähes ja kui toimepanija arvab, et pealtnägija saab aru tema teo õigusvastasusest. Vargust eristab röövimisest, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga st. psüühilise või füüsilise mõjutamisega. Vägivald peab olema 5 suunatud kannatanu vastupanu murdmisele või vältimisele ja olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Käesolevas asjas pole eriarvamusi süüdistuse osas, et R.Fedortšenko ja O.Bitšev said M.Rlt oma kätte temale kuuluvad mobiiltelefoni, kuldsõrmuse ja kuldketi. Maakohus järeldas, et seejuures süüdistatavad kannatanut ei mõjutanud ei psüühiliselt ega füüsiliselt, mistõttu pole tegemist röövimisega. Kannatanu küll kartis süüdistatavaid, kuid seda kui endine vangivalvur ja ta loovutas esemed vabatahtlikult nendega edasise suhtlemise vältimiseks. Ehkki maakohtus kohtulike vaidluste käigus ja veel ringkonnakohtu istungil prokurör kinnitas, et kannatanu loovutas esemed hirmust süüdistatavate ees, pole maakohtu järeldust vägivalla puudumisest apellatsioonikorras vaidlustatud ja kohtu selline järeldus oma juriidilise tagajärje poolest on pöördumatu. Seetõttu puudub vajadus kajastada käesolevas kohtuotsuses apellatsioonide väiteid ja analüüsida tõendeid, mis puudutavad vägivalla kasutamist/mittekasutamist. Need asjaolud on ainetud, kuna maakohus hindas neid süüdistatavate jaoks soodsamalt. Veel on vastuvaidlematult kindlaks tehtud, et kõnesolevate asjade tagastamise kavatsust R.Fedortšenkol ja O.Bitševil ei olnud. Süüdistatavate kavatsus oli hakata hõivatud asju kasutama ja käsutama oma äranägemise järgi, st. senine tegelik võim nende asjade üle kandus seniselt omanikult neile omastamise eesmärgil. Keskset tähtsust käesolevas asjas omab küsimus kõnesoleva omastamise seaduslikkusest. R.Fedortšenko on sellega seoses väitnud, et kannatanu M.R oli talle juba aastaid võlgu 4000 krooni. Olles kõnesoleval ööl kohtunud võlgnikuga, väljuti klubist sel teemal rääkima. Kuna M.Rl raha polnud, pakkus ta võla katteks R.Fedortšenkole mobiiltelefoni ja kuldsõrmust. O.Bitšev sattus vestluse juurde juhuslikult ja kannatanu palvel aitas tal kuldketti kaelast võtta. Kannatanu M.R kinnitas vastastamisel eeluurimisel, et ta oli võlgu R.Fedortšenko ees. Seevastu maakohtus M.R eitas võla olemasolu. Veel kinnitas ta maakohtus, et enne tänavale väljumist ostis ta R.Fedortšenkole baarist alkoholi, tänaval võlast rääkimise juures olid mõlemad süüdistatavad ja tal oli võimalus ära joosta, mingeid ähvardusi süüdistatavad tema suhtes ei väljendanud, ta tundis süüdistatavate ees hirmu kui endine vangivalvur endiste kinnipeetavate ees, esemetega maksis ta oma julgeoleku eest. Maakohtu istungil põhjendas M.R selliste diametraalselt lahknevate ütluste andmist hirmutundega vastastamisel. Ringkonnakohtu arvates selline selgitus pole usutav, sest menetlejate kõrval viibisid R.Fedortšenko ja kaitsja lahknevate ütluste andmise juures nii eeluurimisel kui ka kohtus. Ka on kannatanu eeluurimisel ja kohtus 6 nimetanud erinevaid temalt nõutud summasid. Tulenevalt Riigikohtu eelnimetatud lahendist tuleb kannatanu M.R ütlused kui ebausaldusväärne tervikuna tõendina kõrvale jätta. Ükski muu asjas ülekuulatud isik- D.K, O.N, L.R, V.O, G.F, A.L- otseselt ei kinnita ega lükka ümber R.Fedortšenko väidet, et M.R oli talle võlgu. KaudseltR.Fedortšenko ütluste alusel- olid võlast varem kuulnud G.Fedortšenko ja A.Lapšin. Ringkonnakohtu arvates väide võla olemasolust pole kriminaalasja uurimise käigus ümber lükatud. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et täisealise kannatanu M.R ema L.R ei saa käesolevas menetluses osaleda kannatanuna, sest temale kuuluvat varale või talle enesele pole süüdistatava teoga kahju tekitatud, poja väidete kohaselt oli ema talle kõnesolevad esemed kinkinud. Eeltooduga omab kõnesoleva omastamise seaduslikkuse selgitamisel vahetut seost M.R poolt esemete loovutamise motiiv olukorras, kus vastavalt maakohtu vaidlustamata- seega pöördumatute juriidiliste tagajärgedega- järeldusele vägivald või ähvardus puudus. R.Fedortšenko ütluste kohaselt ütles M.R võla tagastamise nõude peale, et raha tal pole ja ta pakkus mobiiltelefoni ja sõrmust, hiljem O.Bitševi juuresolekul veel kuldketti. Kõnelus toimus rahulikus toonis. Situatsiooni pealt näinud tunnistajad D.K ja O.N eitasid füüsilise vägivalla kasutamist. Mobiiltelefoni kaart ja kuldrist tagastati M.Rle. Nimetatud asjaolusid kogumina hinnates leiab ringkonnakohus, et maakohus on olemasolevaid tõendeid hinnanud ühekülgselt ja kõlbmatule tõendile tuginedes, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. M.R ise loovutas süüdistatavatele nendega edasise suhtlemise vältimise eesmärgil oma esemed vabatahtlikult ja ilma vägivallata või ähvarduseta. Loovutamine oli tingitud mitte M.Rst väljaspool olevatest asjaoludest, vaid tulenevalt tema enda soovist, et pääseda tülitajatest. Seega pole tegemist õigusvastase käitumisega. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1 ja § 340 lg 2 p 1 alusel tühistada ning süüdistatavad õigeks mõista, nad tuleb viivitamatult vahi alt vabastada, seoses alusetu vabaduse võtmisega kuulub neile tekitatud kahju hüvitamisele Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 alusel. Jüri Paap Julia Katškovskaja Ene Randmäe 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.