Obsah (5)

§ 238§ 180§ 423§ 424§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. august 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-3293 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer ja Ivi Kesküla Apelleeritud

§ 238lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku, s.o ühe aasta võrra. Kar

S § 65 lg 2 alusel mõisteti S. Põldojale liitkaristus, suurendades karistust 2 aastat vangistust Harju Maakohtu 17.01.2006.a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aastat võrra ja karistati teda 5 aastase vangistusega. Menetluskuludena mõisteti S. Põldojalt riigituludesse välja 9000.- krooni sundraha, ekspertiisitasu 7652.- krooni ja kaitsjatasu 3433.80 krooni.

1. Maakohtu otsuse peale esitas S. Põldoja apellatsiooni, milles ta ei vaidlusta enda süüdistunnistamist ja mõistetud karistust, kuid palub osad menetluskulud, täpsemalt ekspertiisitasu ja sundraha, jätta riigi kanda. Enda taotlust põhistab S. Põldoja sellega, et vanglas töötades on saadav töötasu väike ning peale vabanemist muutuks menetluskulude hüvitamine liialt koormavaks.
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist osa riigi kanda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus tõusetuksid põhjendatud kahtlused selle kohta, et menetluskulude tasumine käiks S. Põldojal üle jõu. Menetluskulud on käesolevas kriminaalasjas tekkinud mitte menetleja põhjendamatust tegutsemisest, mida oleks põhjust ette heita, vaid konkreetselt S. Põldoja poolt toimepandud kuriteost, milleks on esimese astme (narko)kuritegu, millega kaasnevad vääramatult ka ekspertiisid, süüdimõistmisel ka sundraha.

§ 180

lg 3 mõttes tuleb resotsialiseerumisväljavaadet mõtestada kui võimalikku positiivset eripreventiivset toimet, mille motiivil jäetakse osa menetluskulusid riigi kanda. Seda ei saa sisustada kui võimalikku ebamugavust sellest, et isik peab tasuma riigil tekkinud menetluskulud. Nagu võib mõista kaebusest, töötab S. Põldoja kinnipidamisasutuses, vähemalt on tal selline võimalus olemas. Kohtuotsuse kohaselt peab S. Põldoja tasuma menetluskulud 7 kuu jooksul alates kinnipidamiskohast vabanemisest. Karistuseks on mõistetud S. Põldojale viis aastat vangistust. Menetluskulude kogusumma on käesolevas kriminaalasjas ca 20 086.- krooni. Arvestades mõistetud karistuse pikkust ning liita sellele veel peale vabanemist jääv aeg, mille jooksul tuleb S. Põldojal menetluskulud tasuda (kokku 67 kuud), tuleb igakuiseks summaks ca 300.- krooni, mida kriminaalkolleegium ei pea süüdimõistetule ilmselt üle jõu käivaks. Samuti tuleb arvestada, et ka peale vangistusest vabanemist on S. Põldojal võimalik menetluskulude sissenõudmist ajaliselt pikendada või ajatada.

§ 423

sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Apellatsioonis esitatud argumentidel on S. Põldojal võimalik seega koostada enda võimetele vastav graafik menetluskulude tasumiseks, kuid selles esitatud argumendid ei ole kriminaalkolleeguimi kindla veendumuse kohaselt sellisteks, mis tingiks menetluskulude osalise jätmise riigi kanda. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 326

lg-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta Sirli Põldoja apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Ivi Kesküla