aprilliks 2007.a. 30.04.2007.a edastas Tartu Vangla Vangistusseaduse § 76 lg 1 alusel kohtule kinnipeetava kohta koostatud materjalid tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vahur VARDJA on varem kriminaalkorras Eesti Vabariigis karistatud 2-l korral. Tartu Vangla toetab Vahur VARDJA tingimisi vabastamist enne karistuse tähtaja lõppemist. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja neid tagajärgi, mida võib kaasa tuua tingimisi enne tähtaega vabastamine on asutud seisukohale, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Kriminaalhooldaja oma ettekandes toetab Vahur VARDJA tingimisi enne tähtaega vabastamist, isik on teinud kõik endast oleneva, et ennetähtaega vabaneda ja seaduskuulekalt oma elu jätkata. Ta on asunud taastama oma peresuhteid. Ka katseaja pikkus – pea 5 aastat on piisavalt pikk, et jälgida isiku ühiskonda sotsialiseerumist. Prokurör ei toeta Vahur VARDJA’i ennetähtaegset vabastamist põhjendusel, et Vahur VARDJA on varem kriminaalkorras Eesti Vabariigis karistatud ja ta sisuliselt on viibinud vanglas alates 1989. aastast 3-nädalase pausiga ja 1993.aastast saadik pole vabaduses viibinud. Lisaks on isikut karistatud väga raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemises ning prokurör leiab, et sel juhul tuleb mõistetud karistus lõpuni ära kanda.
lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt 2/3 mõistetud karistusajast. Vahur VARDJA on temale mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt 2/3. Seega on olemas formaalne alus tema vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks.
lg 3 järgi katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vanglas koostatud iseloomustusest nähtub, et kinnipidamise ajal on isik suhelnud viisakalt, probleeme käitumisega pole enamasti olnud, kuigi mõned korrad on distsipliini rikkunud Tartu Vangla esindaja leiab, et need rikkumised on toimunud kohanemisraskuste tõttu. Kohtunik leiab, et Vahur VARDJA vangistusest vabastamine tingimisi enne tähtaja lõppemist ei ole hetkel põhjendatud: isik on mõistetud karistusest rohkem kui 2/3 ära kandnud, seega võiks isiku formaalselt vabastada. Arvestada tuleb ka seda, milliste tegude eest isik on süüdi mõistetud ja karistust kannab – tegemist on äärmiselt raskete isikuvastaste tegudega. Kinnipeetava isiklikust toimikust nähtub, et esimest korda karistati teda vangistusega 1989.a. Karistuse kandmiselt vabastati ta tingimisi enne tähtaega, kuid juba kolme nädala pärast sooritas uued rängad kuriteod ning taas tuli asuda karistust reaalselt kandma. Vangistuse ajal aga mõrvas kaaskinnipeetava ning lõplikuks vangistuseks mõisteti 15 aastat. Isiku vangistusaeg aga ei ole möödunud viperusteta, aeg-ajalt on ta toime pannud distsipliinirikkumisi. Kuigi isik väidab, et palju aastaid on teda aitamas Jumal, ja ta mõistab tegude keelatust, paneb ta need keelatud teod ikka toime. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et isik oleks tegelenud oma tunnete ja emotsioonidega ja oskusega juhtida neid, eelkõige viha, ärrituvust. Kuriteod, mida isik on sooritanud, on olnud seotud vägivallaga, mis omakorda näitab, et isikul on probleemiks oma tunnete ja emotsioonide talitsemisega. Kohus hindab isiku püüdu muutumiseks ja hindab kõrgelt isiku pöördumist Jumala poole, kuid ainuüksi sellest võib vabaduses väheks jääda. Kohus leiab, et V.Vardjal tuleks vangistuse jätkudes tegeleda tõsiselt oma emotsioonide, tunnete ja eluviisi muutmisega, osaledes vangla poolt pakutavates viha juhtimise programmides, eluviisi muutmise jne programmides. Ühiskond on alates 1989.a. totaalselt muutunud: kiiremaks, aga isegi ka vaenulikumaks, inimeste vahelised suhted on pingelisemad, ühiskonnas on tohutult ahvatlusi. Vangla seisukohast ilmneb, et kinnipeetav on rikkumisi toime pannud kohanemisraskuste tõttu, olmeliste ja rahaliste probleemide esilekerkimine võib viia uute kuritegudeni. Vabaduses ei saa aga tingimisi vabastatu rikkumisi põhjendada kohanemisraskustega ega nentida, et jah, kuigi oli keelatud, ikkagi juhtus. Kriminaalhoolduse tingimustega tuleb nõustuda ning neile alluda tingimusteta, täita täpselt ja õigeaegselt. Ka hooldajad võivad pika katseaja kestel vahetuda ning suhtlemisprobleemid uue ametnikuga ei ole võimalikud. Seega kohus nõustub täielikult prokuröri arvamusega, et antud ajahetkel, kui vangistuse lõpuni kandmiseni jääb natuke alla viie aasta, oleks isiku vabastamine tingimisi liialt ennatlik. Ennetähtaegne vabanemine ei ole kindlasti reegel ning kinnipeetav peab reaalset vangistust kandes alati eeldama, et see tuleb ka lõpuni kanda. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg-st 1, § 432 lg-st 3. Annemarie Gerassimov Kohtunik 30.05.2007.a.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.