1-07-1686\14

(06249000402)Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi Andres Metsa süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. märtsi 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Andres Mets Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Andres Mets isikukood: XXX elukoht: XXX töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON advokaat Kadi Mägi. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. märtsi 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-1686 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. maist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. juunist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. juunist
8. . Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
9. märtsi 2007 otsusega tunnistati Andres Mets süüdi KarS § 263 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 7500 krooni. Maakohus arutas A. Metsa süüdistust KarS § 263 p 1 järgi selles, et tema, 05.11.2006 kella 14:30 paiku Jõgeva linnas P tänaval, s.o avalikus kohas, pani toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, mis seisnes selles, et lõi M.M. , kes ületas tema poolt juhitud sõiduauto ees sõiduteed, rusikaga näkku, millise vägivallaga põhjustas kannatanule valu ja vasaku alumise silmalau hematoomi ning löögi tagajärjel purunesid 150 krooni maksvad päikeseprillid. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Metsa süü tõendatud kannatanu M.M. ja tunnistajate A.D. ning A.H. ühesuguste ütlustega, et nad ületasid selleks ettenähtud kohas sõiduteed. Nad olid näinud eemalt lähenemas sõiduautot, mis liikus nende poolt ületatava tänavaga ristuval tänaval suunaga nende poole ja võttis hoo maha, kui nad olid asunud juba teed ületama ning alustas parempööret. Järsku lisas auto kiirust, justkui oleks tahtnud otsa sõita ja peatus vahetult enne neid. Autojuhi taoline käitumine ehmatas kannatanut ja tunnistajaid, mistõttu nad peatusid ja liikusid edasi alles siis, kui olid veendunud, et auto ikka tõepoolest seisma jääb. Autost möödudes käitusid nad rahulikult. A.H. oli kasutanud küll ebatsensuurset väljendit, kuid seda rohkem omaette ja see ei olnud suunatud autojuhile, vaid lihtsalt reaktsioon ehmatusele. Keegi spetsiaalselt autosse ei vahtinud ega käitunud väljakutsuvalt. Kui nad olid mõned meetrid edasi liikunud, pidas sama auto uuesti kinni. Süüdistatav tuli neile järele ning tahtis A.H. lüüa. M.M. oli teda takistanud, pannes käe õlale ja öeldes, et rahune maha. Selle peale pööras süüdistatav ringi ja lõi rusikaga kannatanule näkku. Peale seda oli ta vihaselt vaadanud kõiki noormehi ja siis tagasi enda autosse läinud ning ära sõitnud. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kooskõlas ka SA Jõgeva Haigla patsiendikaart nr X , millest nähtub, et 05.11.2006 kella 15.50 ajal on M.M. pöördunud haigla vastuvõttu, kuna on saanud löögi rusikaga vastu nägu. Läbivaatusel on arst tuvastanud vasakul alumisel silmalaul hematoomi. Fikseeritud vigastuse ulatus ja paiknemine kattuvad kannatanu ja tunnistajate poolt kirjeldatuga vigastuse tekkimise ja ulatuse kohta. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest ei nähtunud, et M.M. koos sõpradega oleks tänavat ületades mingil moel seadust rikkunud ning süüdistatava suhtes väljakutsuvalt või ebaviisakalt käitunud. Peale sõidutee ületamist kannatanu ja tunnistajad isegi ei jäänud seisma teeservas, et asja klaarida süüdistatavaga, ehkki olid ilmses ülekaalus, vaid liikusid rahulikult edasi. Süüdistatav ise oli see, kes pidas vajalikuks eemalduvatele kannatanule ja tunnistajatele 2 järgneda ning nõuda olukorra kohta selgitust. Isegi juhul, kui kannatanu ja tunnistajad oleksid jalakäijatena rikkunud liikluseeskirju, ei annaks see õigust nende suhtes vägivalda tarvitada. A. Metsa käitumine oli ilmne avaliku korra rikkumine. Rünnates tänaval enda enesetunde või ka õiglustunde rahuldamiseks teist isikut ja kasutades sealjuures ka vägivalda, on ilmselgelt vastuolus ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikuga. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees. Antud asjas ei leidnud tõendamist, et kannatanu või keegi tunnistajatest oleks A. Metsa suhtes pannud toime õigusvastase ründe või teinud taolisi toiminguid, mis andis süüdistatavale võimaluse arvata, et kannatanu soovib tema suhtes rünnet toime panna. Seega ei esinenud hädakaitseseisundit. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Metsa käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Mets esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt sätestab KarS § 28 lg 1, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitse jaguneb hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Õigushüve on õigusega kaitstud hüve. Riigikohus on 04.02.2005 otsuses nr 3-1-1-111-04 leidnud, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Selle seisukoha järgi võib hädakaitseseisundi tekkimise aluseks olla ka selline õigusvastane rünne, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüteokoosseisude kujundamisel on olulisel kohal hinnang ühe või teise käitumisviisi karistusõigusliku sanktsioneerimise üldisele proportsionaalsusele ja otstarbekusele, mistõttu ei ole võimalik välistada olukordi, kus üksikisiku jaoks talumatult intensiivne rünne õigushüvele ei ole kuriteona ega väärteona karistatav. Samas võib ka suhteliselt mõõdukas hädakaitsetegevus sellise ründe tõrjumiseks vastata süüteokoosseisule. Kõnealusel juhul ei saa nõuda, et isik ohverdaks oma kaitseõiguse üldistele kriminaalpoliitilistele kaalutlustele. Selleks, et lugeda inimese teatud tegu õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Rünne peab olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Kannatanu ja tunnistajate väljakutsuv käitumine ja ebatsensuurne väljendusviis tingisid apellandi väljumise autost ning vajaduse selgitada, mis on nende ebaviisaka käitumise põhjuseks. Liikluseeskirja § 28 kohaselt ei tohi jalakäija reguleerimata ristmikul takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit. Kannatanu koos kahe tunnistajaga pidid nägema, et sõiduk aeglustas, lülitas sisse parema suunatule ning asus pöördele. Sellele vaatamata nad ei peatunud enne teeületamist, vaid jätkasid auto suunas liikumist. Nende käitumine oli liiklusele ohtlik ning õigusnorme eirav. Samas tegid nad apellandi suunas nägusid, tulid auto juurde ning vahtisid demonstratiivselt autosse sisse. Autost väljudes püüdis apellant asuda 3 vestlusesse ühega neist, kuid selja tagant pandi käsi apellandile õlale. Apellant tunnetas seda kui võimalikku rünnet enda suhtes. Reaktsioon oli peaaegu automaatne – apellant pöördus ümber ning lõi kannatanut käega näo piirkonda, kuid mitte tugevalt. Kannatanu komistas lumevalli ja kukkus. Seega leiab apellant, et tegu jäi hädakaitse piiridesse ning puudub teo õigusvastasus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
10. Apellatsioonis ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 30-33). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlusele A. Mets õigeks mõista KarS § 28 alusel, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 25). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (II kd lk 38-40), kus leitakse, et esinesid KarS § 28 tunnused ning seega maakohus on ta põhjendamatult süüdi mõistnud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist hädakaitsega. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 32), miks A. Metsal ei esinenud hädakaitseseisundit ja miks hädakaitse on välistatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et keegi oleks A. Metsa rünnanud või tahtnud rünnata. Ründamiseks ei saa lugeda kannatanu M.M. tegevust, kes pani käe A. Metsa õlale, et teda takistada tunnistaja A.H. löömast. M.M. on kohtuistungil sündmust kirjeldanud järgmiselt: „A. Mets tuli autost välja ja hakkas sõpra (A.H. ) ründama. A. Mets tõstis käe üles ja hakkas sõpra lööma. Mina panin käe A. Metsa õlale, et teda takistada sõpra löömast ja ütlesin: oodake. A. Mets vastas, et mida sa ütlesid ja lõi mind rusikaga silma alla, siis istus autosse ja sõitis ära“ (II kd lk 19). Kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistajad A.D. ja A.H. . Nende ütluste kohaselt A. Mets tahtis A.H. lüüa ning M.M. pani A. Metsale käe õlale, öeldes, et rahune maha. Vastuseks sellele A. Mets lõi M.M. rusikaga näkku (II kd lk 20-21). A. Mets on kohtuistungil sündmust kirjeldanud järgmiselt: „Tulin autost välja, sest A.H. jõllitas mind ja ma arvasin, et see on rünnakuoht. Mul oli alust kahtlustada, et ta võib rünnata mu auto klaasi. Sellisele jultunud käitumisele oli vaja reageerida. Tahtsin ennast kehtestada. Ma hakkasin hoidma ära rünnet ja niikaua, kui auto seisma jäi, oli oht juba lõppenud, kuid mul oli võimalus minna öelda noormeestele, et nii ei tehta, et autojuht on ka inimene. Mina alustasin monoloogi. Nad ei öelnud midagi. Ma läksin poisi poole ja küsisin, mis ta jõllitab, ta ei vastanud. Ta lihtsalt vahtis, kuid oli sellise olemisega, et on nõus konflikti alustama. Ma astusin tema poole ja küsisin ning sel momendil võeti mul õlast kinni. See oli tumeda peaga poiss (M.M. ), kes väga familiaarselt ütles: ou kuule. Mul võeti selja tagant õlast kinni, see oli refleks, olen treeninud 15 aastat enesekaitset. Rünnak seisnes õlast kinnivõtmises, lükkasin ta käe eemale, pööramise pealt tegin talle hoiatuseks kõksu näkku. Vasaku käega kõksasin talle põse pihta, ta komistas lumevalli tagurpidi. Õlast võeti mul siis kinni, kui olin heleda peaga poisile (A.H. ele) peale läinud, st tema poole astunud. Keegi poistest mulle midagi rohkem ei öelnud kui käe õlalepaneja: ou oota. Poiste kehakeelest võis lugeda, et nad olid 4 ülbe olekuga. Poisid oleks pidanud mulle selgitama, miks nad minu autosse jõllitasid. Nad oleks pidanud ütlema, et jäid vahtima seetõttu, et ma oleks neile peaaegu otsa sõitnud. See oleks mind rahustanud ja midagi rohkem ei oleks toimunud. Ma oleks neile öelnud, et nii ei käituta ja et autodele tuleb teed anda „ (II kd lk 22-23). Ringkonnakohus märgib, et selleks, et hädakaitsest üldse rääkida, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund. Alles siis saab minna edasi järgmisele tasandile ja vaadata, kas kaitsetegevus oli õigustatud, kas see jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Kui kaitseseisundit ei ole, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning kaitsetegevust ennast ei ole vaja hakatagi analüüsima. Isik vastutab üldkorras. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-111-04 punkt 12 kohaselt ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri, näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma. Edasi märgitakse selles punktis, et välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel. Eelpool viidatud ütlustest nähtub, et hädakaitseseisundit ei esinenud, sest kannatanu ega tunnistajad ei rünnanud ega kavatsenud rünnata A. Metsa, vaid ta ise tuli autost välja, kuna luges auto jõllitamist rünnakuohuks. Samas on ta märkinud, et kui auto seisma jäi, siis oli arvatav oht juba lõppenud, kuid ta pidas vajalikuks ennast kehtestada ja tema arust jultunud käitumisele reageerida. Maakohus on märkinud (II kd lk 32), et A. Metsa tegevust ei saa käsitleda ka toimepanduna eksimuses teo õigusvastasust välistavates asjaoludes. Seda põhjusel, et ei ole tõendamist leidnud, et süüdistuses märgitule oleks eelnenud mingid sündmused, mis annaks alust rääkida kannatanu väärast käitumisest ja olukorrast, mille tõttu A. Metsal oleks võinud tekkida ekslik arusaam toimuvast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Faktilistele asjaoludele ei vasta apellatsioonis toodud väide, et kohus on olukorda hinnates tuginenud üksnes kannatanu ja tunnistajate ütlustele ning on A. Metsa ütlused tähelepanuta jätnud. Maakohus on suurt tähelepanu pööranud A. Metsa ütlustele (II kd lk 31-32) ning on neid hinnanud kõrvuti kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Asjakohane ei ole apellatsioonis toodud väide, et kohus rikkus KrMS § 288 lg 6 sätteid, kuna kohus sekkus süüdistatava ristküsitlusse, kuigi ta tohtinuks küsitleda alles pärast ristküsitlust täiendavalt. Väidetakse, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. KrMS § 293 lg 3 kohaselt kohus võib süüdistatavat küsitleda kogu kohtuliku uurimise vältel. KrMS § 288 lg 6 reguleerib aga kohtu õigust tunnistaja küsitlemise järjekorra osas. Ago Kutsar Tiit Lõhmus 5 Mati Kartau