1-06-9666 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus
- september 2007.a Tallinn 1-06-9666 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Erlike Karjus Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja
- september 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Kai Reinsbergi ja Erika Asveidi süüdistuses KarS § Kriminaalasi 123 järgi Harju Maakohtu
- mai 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Põhja ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Apellatsiooni esitaja Õnne Neare-Vaarmann Prokurör Kai Reinsberg, Erika Asveid Süüdistatav Vandeadvokaat Talvi Vaske Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- mai 2007.a otsus Kai Reinsbergi ja Erika Asveidi suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- septembril 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- K. Reinsberg ja E. Asveid olid antud kohtu alla süüdistatavatena KarS § 123 järgi selles, et nad oma kodus Harjumaal Harku vallas Tabasalu alevikus aadressil x ajavahemikul
- augustist kuni
- augustini 2005.a jätsid kutsumata kiirabi või muu arstliku abi oma eluohtlikus ja liikumisvõimetus seisundis olevale abikaasale ja kasuisale T. R, jättes ta sellega eluohtlikku olukorda. Äge neerupuudulikkus on eluohtlik terviseseisund ning vajas vältimatut haiglaravi.
- Harju Maakohtu
- mai 2007.a otsusega mõisteti K. Reinsberg ja E. Asveid süüdistuses KarS § 123 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus leidis, et kuna T. R 1
(4)sai iseseisvalt hakkama toidu hankimisega, toitumisega ja tualetis käimisega, siis ei saanud süüdistatavad mõista tema seisundit nii, et ta on sattunud elu ja tervist raskelt kahjustavasse või eluohtlikusse seisukorda.
- Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör kohtuotsuse tühistamist ja K. Reinsbergi ja E. Asveidi süüdimõistmist ning karistamist KarS § 123 järgi. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele, on tuletatud menetlusnorme rikkudes ja rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. 3.
- Prokurör leiab, et haiguslooga ja eksperdi arvamusega on tõendamist leidnud, et T. R oli
- augustil 2005.a kiirabi saabumisel eluohtlikus olukorras. Tõendamist on leidnud ka asjaolu, et kuna T. R olid jalad paistes ning tal puudus isiklik transport ja telefon, siis ei olnud tal võimalik ise arsti juurde minna ega ise endale abi kutsuda. Seega oli tegemist liikumisvõimetu isikuga. 3.
- Teise inimese eluohtlikku olukorda jätmise näol on tegemist tegevusetusdeliktiga. Subjektiivsest küljest on seega nimetaud kuriteo koosseis täidetud kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, see tähendab isik peab eluohtliku seisundi esinemist võimalikuks, kuid vaatamata päästmisvõimaluse olemasolule ei realiseeri seda, kuigi tal oli kohustus sekkuda. K. Reinsberg oli kannatanu abikaasa, mistõttu oli tal kohustus kaitsegarandina kaitsta abikaasa elu ja tervist. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja O. K ja ka süüdistatava enda ütlustest nähtus, et K. Reinsberg oli teadlik abikaasa raskest tervislikust seisundist, kuid kannatanule kiirabi kutsumata jätmist põhjendas ta sellega, et kiirustas tööle ning telefoni tal ei olnud. Põhiseaduse §-st 27 tulenevalt on abistamiskohustus mitte ainult abikaasadel, vaid ka teistel pereliikmetel. Kasutütar E. Asveid elas kannatanuga ühes majas ning olles kannatanuga tihedalt seotud, pidi astuma samme kannatanu elu ja tervist ohustava olukorra kõrvaldamiseks. Ta oli teadlik, et kannatanu oli pöördunud palvega kiirabi kutsumiseks K. Reinsbergi poole. Samuti teadis ta, et majas ei olnud lauatelefoni ning kellelgi peale tema ei olnud mobiiltelefoni. Seega oli E. Asveid ainuke, kellel oli reaalne võimalus operatiivselt telefoni kasutada, kuid ta jättis selle võimaluse kasutamata. 3.
- Apellandi arvates ei saa eluohtlikus ja liikumisvõimetus seisundis olevale kannatanule ette heita seda, et ta pärast abikaasa lahkumist ja tema poolt arstiabi kutsumisest keeldumist ei püüdnud abi kutsumise osas teiste pereliikmete poole pöörduda. Kannatanu on ka selgitanud, et ta teadis, et süüdistatava E. Asveidi poole ei ole tal abipalvega mõtet pöörduda, kuna ta oli kindel, et süüdistatav talle abi ei kutsuks. Kohtuotsuses mainitud jutuajamine tunnistajate O. K ja E. R arstiabist keeldumise kohta leidis aset mitu päeva enne seda päeva kui kannatanu mõistis, et tema olukord ei lähe paremaks ning ta palus oma abikaasal endale kiirabi kutsuda. Ei vasta tõele süüdistatavate väide, et kiirabi saabus samal päeval kui kannatanu oli K. Reinsbergil palunud kiirabi kutsuda. Prokurör taotles kannatanu T. R ja O. K täiendavat ülekuulamist ringkonnakohtu istungil.
- Ringkonnakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata, kuna kannatanu T. R ja tunnistaja O. K olid esimese astme kohtuistungil ristküsitluse käigus üle kuulatud. Kohtuistungi protokolli kohaselt nõustus prokurör kohtuliku uurimise lõpetamisega ja täiendavaid taotlusi ei esitanud. 2
(4)- Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas esitatud apellatsiooni, süüdistatavad K. Reinsberg ja E. Asveid ning nende kaitsja palusid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 6.
- Apellandi hinnangul ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele, on tuletatud menetlusnorme rikkudes ja rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
- mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
- oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad K. Reinsbergi ja E. Asveidi neile esitatud süüdistuses õigeks mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Apellatsioonikohtu istungil kordasid mõlemad süüdistatavad oma varem antud ütlusi, et nad nägid küll seda, et T. R jalad olid kuni põlvedeni paistes, kuid nad ei teadnud, et tal võib olla äge neerupuudulikkus. Kriminaaltoimikus olevatest meditsiinilistest dokumentidest nähtub, et T. R äge neerupuudulikkus tehti kindlaks alles haiglas uuringute käigus. Eksperdi arvamuse kohaselt on eluohtlik seisund äge neerupuudulikkus. Jalgade suletusrõhu sündroom eluohtlik seisund ei ole. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 6.
- Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda K. Reinsbergile ja E. Asveidile esitatud süüdistusel. KarS § 123 näeb ette vastutuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Seega seisneb KarS § 123 objektiivne koosseis kahes teos: esiteks teise isiku asetamises eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda ja seejärel tema ohtlikku olukorda jätmises. Eluohtlik on olukord, kus esineb reaalne võimalus surma saabumiseks. Ohtu asetamine on reaalse ohu põhjustamine, ohtu jätmine on tekkinud reaalse ohu kõrvaldamata jätmine. K. Reinsberile ja E. Asveidile on esitatud süüdistus teise inimese eluohtlikku olukorda jätmise eest. Neid ei süüdistata teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamises, sest kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatavad K. Reinsberg ja E. Asveid 3
(4)oleksid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud kannatanu T. R eluohtliku seisundi, s.o. ägeda neerupuudulikkuse. Seega puudub K. Reinsbergi ja E. Asveidi tegevuses KarS § 123 objektiivne koosseis ning see väljendub juba neile esitatud süüdistuses. Kuna K. Reinsbergile ja E. Asveidile esitatud süüdistuses puudub KarS § 123 objektiivne koosseis, siis on prokuröri apellatsioon ilmselt põhjendamatu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 24. mai 2007.a õigeksmõistev otsus K. Reinsbergi ja E. Asveidi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 4
(4)