1-07-2251\11

(06260101759)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Rein Õunapuu süüdistus KarS §-de 25 lg 1 – 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. aprilli 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Rein Õunapuu Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Rein Õunapuu Elukoht: XXX , isikukood: XXX , töökoht: XXX kriminaalkorras kehtivaid karistusi ei ole Kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 1 tühistada Tartu Maakohtu
2. aprilli 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-2251 täies ulatuses. Mõista Rein Õunapuu tema süüdistuses KarS §-de 25 lg 1 199 lg 2 p 4 järgi õigeks. Rein Õunapuu apellatsioon rahuldada. Kaitsjatasu vandeadvokaat Uno Paimetsa poolt Tartu Maakohtus osutatud õigusabi eest 2737 krooni 60 senti ning kriminaaltoimiku paljundamiskulu 47 krooni 50 senti jätta riigi kanda. Kaitsjatasu vandeadvokaat Uno Paimetsa poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 1357 krooni jätta riigi Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. augustist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. septembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. septembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. aprilli 2007 otsusega mõisteti Rein Õunapuu süüdi ja karistati KarS §-de 25 lg 1 ja 199 lg 2 p 4 järgi rahalise karistusega 90 päevamäära, s.o 4500 krooni. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrati rahaline karistus tasuda ositi 1 aasta jooksul, tasudes alates maist
10. a iga kuu
11. kuupäevaks vähemalt 400 krooni, viimane makse on 100 krooni. Maakohus arutas R. Õunapuule KarS § 25 lg 1 – § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema KarS § 199 lg 2 p 4 järgi tähendatud isikuna
12. augustil 2006 kella 16:00 paiku Jõgeva maakonnas Mustvee linnas X tänaval Mustvee sadamas jõe suudmest, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, püüdis ära võtta veest väljatõmbamise teel Veeteede Ametile kuuluvat sissesõidu teljepoid väärtusega 44 840 krooni, kuid milline kuritegu jäi tema tahtest mitteoleneval põhjusel, Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor V.Ž. sekkumisel, lõpule viimata. R. Õunapuu ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole R. Õunapuu ütlused selles, et poi eemaldamine oli vajalik laste ohutuse tagamiseks ning tuli sobiv juhus eemaldamiseks, usutavad. Asjaolud – poi seisis samas aastaid ja lapsed mängisid seal aastaid, A.T. abi oli võimalik ka varem saada, R. Õunapuu ei pöördunud poi eemaldamiseks eelnevalt kuhugi – tõendavad, et R. Õunapuu ütlused laste ohutuse tagamiseks poi eemaldamisest on valed. Tunnistajate Aavo Karva ja V.Ž. , kes on mõlemad Keskkonnainspektsiooni töötajad, ütlused selles, et R. Õunapuu väitis, et tal on poi eemaldamiseks Veeteede Ameti luba, tõendavad, et R. Õunapuu soovis Keskkonnainspektsiooni töötajaile jätta muljet, et talle on vastav luba antud. R. Õunapuu ning tunnistajate V.Ž. ja A.T. ütlustest ilmneb, et R. Õunapuu tegeles vanaraua kogumisega. R. Õunapuud on võõra vanametalli varastamise eest karistatud väärteokorras
13. novembril
14. Soov luua väärkujutlus sellest, et luba on antud, ning 2 asjaolu, et R. Õunapuu kogus vanarauda, annavad kohtule veendumuse, et R. Õunapuul oli tahe poi omastada. Poi vargus jäi lõpule viimata, kuna sekkus keskkonnainspektor V.Ž. , kes ütles R. Õunapuule, et luba poi eemaldamiseks pole antud. R. Õunapuu poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud KarS §-de 25 lg 1 – 199 lg 2 p 4 järgi s.o võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eemärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel ning võimalust mõjutada süüdistatavat hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu R. Õunapuu palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista ta õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning teinud faktilistest asjaoludest ebaõiged järeldused. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, et veest väljatõmbamise teel püüdis süüdistatav omastada kõnealust teljepoid ja et selle omastamist segati. Süüdistatav on eeluurimise algusest peale ja ka kohtus andnud põhjalikke seletusi, miks oli vaja see poi kaldale tõmmata. Poi seisis kasutamata ca 10 aastat, süüdistatav oli korduvalt näinud, kuidas lapsed seal poi küljes kõõluvad, ka süüdistatava poeg (13-aastane), poi pealt hüpati vette ja oleks võinud õnnetus juhtuda. Et suvel lapsed ujusid ja hüppasid seal, kõõlusid poi küljes, kinnitas ka tunnistaja V.Ž. . Tunnistaja A.T. kinnitas, et poi on kogu aeg jalus olnud, ta on sellele mootorpaadiga külge sõitnud ja arvab, et ta pole ainuke, kellega nii on juhtunud, samuti seal kogu aeg roniti ja hüpati vette. Tunnistaja märkis, et on selle poolt, et poi sealt veest väljas oleks. Ükskord tuli see asi lahendada ja
15. augustil 2006 avanes sobiv võimalus – A.T. oli koormatud veoauto ja sai selle suure raskuse – poi – veest välja tõmmata. Kohtuistungil tekkis poleemika selles osas, et kas kaldale tõmmatult ei ole poi ohtlik. Poi oli kaldale tõmmates külili ja enam ei oleks lapsed saanud sealt vette hüpata. Poid kui oletatavat kuriteo asitõendit oleks tulnud pildistada nn kuriteopaigal – kaldale tõmmatult. Süüdistatav ei teadnud, millisele ametkonnale poi kuulub; nagu ta ka kohtuistungil seletas, läks ta läheduses asuvasse kalakaitsesse, kus mingi seltskond koos istus, ja küsis, kas neil pole midagi selle vastu, kui ta poi kaldale tõmbab – vastu ei oldud. Poi oli juba välja tõmmatud, kui tuli V.Ž. ja midagi üle muuli karjus. Niisugust juttu, et süüdistatav oleks küsinud luba poi äraviimiseks ja öelnud, et selleks on olemas Veeteede Ameti luba, pole olnud. Seltskond, kes oli koos kalakaitse hoones, pidas sünnipäeva (seda on kinnitanud ka tunnistaja P.K. ), ning kuna kalakaitse ja keskkonnateenistuse alluvusse poi ei kuulunud (kalakaitsega koos olid ka keskkonnateenistuse ametnikud), ei suhtunud nad süüdistatava küsimusse vajaliku tähelepanuga. Alles hiljem, kui poi oli kaldale tõmmatud, helistati mitmele ametkonnale, ja kui politsei hakkas küsitlema isikuid, kes olid mereinspektsiooni-kalakaitse hoones, käidigi välja versioon, et süüdistatav olevat küsinud luba poi äraviimiseks ning öelnud, et selleks olevat olemas Veeteede Ameti luba. Usutav ei ole, et juhul kui süüdistatav oleks soovinud poi vanarauaks viia, oleks ta päevasel ajal võtnud ette sellise operatsiooni. Kuna süüdistatav tegeles ka vanametalli kogumisega, oli tõesti olemas vastav veok ning süüdistatavat on
16. novembril 2005 väärteo korras karistatud vanametalli äraviimise eest, kuid see seisnes selles, et 6-7 aastat oli põlenud maja samas 3 olukorras, tee ääres kraavis oli gaasipliit ja kaks plekitükki, mille süüdistatav viskas kraavist oma auto peale. Puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks kellelegi maininud kavatsust poi ära viia ja müüa. Süüdistatav kõrvaldas ohu lastele ja liiklusele jões, mida see kasutult seisnud, roostetanud poi endast kujutas pika aja jooksul. Tema süüdistamine vargusekatses on alusetu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel, paludes Tartu Maakohtu otsuse tühistada ning süüdistatav õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ja palus jätta selle rahuldamata ning Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele. Tartu Maakohtu otsus tuleb täies ulatuses tühistada ning R. Õunapuu talle süüks arvatud süüdistuses õigeks mõista. Süüteokatse koosseis eeldab sarnaselt lõpuleviidud delikti süüteokoosseisuga selle objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetust. Erinevalt lõpuleviidud deliktiga võrreldakse katseteo puhul aga esmalt subjektiivsete tunnuste esinemist, sest katseteod kujutavad endast tavaliselt väliselt neutraalseid toiminguid, mille puhul ei ole võimalik öelda, millise teo toimepanemisele need on suunatud. Seega ei saa katseteo üle enne otsustada, kui on teada, mida toimepanija plaanis, milline oli tema teoplaan. Alles pärast toimepanija tahtluse tuvastamist saab tuvastada süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kriminaalasja materjale kogumis hinnates suutnud veenvalt tuvastada R. Õunapuu tahtlust varastada Veeteede Ametile kuuluvat sissesõidu teljepoid. Maakohus on lugenud R. Õunapuu tahtluse varastada teljepoi tuvastatuks sellega, et süüdistatav püüdis Keskonnainspektsiooni töötajatele jätta muljet, et tal on luba poi eemaldamiseks. Samuti sellega, et R. Õunapuul puudus vajadus eemaldada poi just nimelt 30 augustil 2006 ning sellega, et R. Õunapuu tegeles vanaraua kogumisega ning teda on selle eest ka väärteokorras karistatud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu taolise otsustusega. R. Õunapuu ütluste kohaselt pöördus ta 30 augustil 2006, enne teljepoi väljatõmbamist, tõepoolest Keskonnainspektsiooni töötajate poole ning küsis luba teljepoi väljatõmbamiseks. R. Õunapuu ütluste kohaselt teda ei keelatud ning ta sai aru, et tal on luba teljepoi väljatõmbamiseks olemas. Taolist R. Õunapuu poolset pöördumist ei eita ka Kekonnainspektsiooni Tartu Osakonna Mustvee harukontori töötaja A.K. , kelle ütluste kohaselt R. Õunapuu pöördus tõepoolest tema kui tuttava inimese poole ja teatas, et viib teljepoi minema. A.K. teda ei keelanud ning alles hiljem, kui toimus teljepoi väljatõmbamine, tekkis neil kahtlus, kas ikka on olemas Veeteede Ameti luba. Kui Veeteede Ametist öeldi, et nemad ei ole teljepoi väljatõmbamiseks või äraviimiseks luba andnud, keelasid nad R. Õunapuud, kuid poi oli juba kaldale tõmmatud. Pärast V.Ž. poolset keelamist sõitsid nii R. Õunapuu kui ka teljepoi väljatõmmanud autojuht sündmuskohalt minema. Ringkonnakohus leiab, et kui lugeda tõesteks A.K. ütlused, et R. Õunapuu väidete kohaselt oli tal olemas nimelt Veeteede Ameti luba teljepoi eemaldamiseks, ei tõenda loa olemasolu kohta valetamine veel seda, et R. Õunapuu tegevuse eesmärgiks oli teljepoi omastamine, mitte aga selle kaldaletõmbamine nagu on väitnud R. Õunapuu. 4 Ringkonnakohtu arvates ei saa R. Õunapuu tahtlust teljepoi omastamiseks tõendada kuidagi asjaolu, et teljepoi oli samas kohas seisnud juba aastaid ning selle väljatõmbamine toimus nimelt 30 augustil
17. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtule, kuidas tõendab R. Õunapuu tahtlust teljepoi omastamiseks asjaolu, et süüdistatav tegeles vanaraua kogumisega ning teda on varasemalt võõra metalli varastamise eest karistatud väärteokorras. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis annaksid alust väiteks, et R. Õunapuu tegevuse eesmärgiks 30 augustil 2006 oli Veeteede Ametile kuulunud teljepoi ebaseaduslik omastamine. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on R. Õunapuu kogu kriminaalmenetluse vältel kinnitanud üheselt, et tema eesmärgiks oli nimetatud teljepoi väljatõmbamine veest, sest tema arvates oli see ohtlik samas suplemas käinud lastele, kes ronisid sellele ning hüppasid sealt vette. R. Õunapuu taolisi ütlusi kinnitavad ka A.T. ütlused. A.T. ütluste kohaselt kutsus R. Õunapuu teda appi ning tema sooviks oli kaldale tõmmata vees olnud teljepoi. Mingit muud soovi peale teljepoi väljatõmbamise veest R. Õunapuu tunnistajale ei avaldanud. Seega on nii süüdistatav kui ka tunnistaja otseselt väitnud, et nende tegevuse eesmärgiks oli teljepoi eemaldamine veest. Ringkonnakohtu arvates kinnitab R. Õunapuu eelpool nimetatud eesmärki ka süüdistatava tegevus teljepoi eemaldamisel veest. R. Õunapuu tegevus teljepoi väljatõmbamisel toimus 30 augustil 2006 kella 16.00 paiku. Seega tegutses R. Õunapuu ajal, kui tema tegevust nägid paljud isikud, kes teda ka tundsid. Samas teatas R. Õunapuu Keskonnainspektsiooni töötajatele oma kavatsusest teljepoi kaldale tõmmata. Ringkonnakohtu arvates on ebatõenäoline, et isik kelle eesmärgiks on omastada võõrast vara ning kes kindlasti soovib vältida ka hilisemat järgneda võivat karistust, tegutseks kõrvaliste isikute juuresolekul ning avalikustaks oma isiku. Ringkonnakohus leiab, et R. Õunapuul teljepoi omastamise eesmärgi puudumist vähemalt 30 augustil 2006 näitab ka asjaolu, et süüdistatav ei olnud teinud mingeid ettevalmistusi, et veest väljatõmmatud teljepoi sündmuskohalt ära viia ning sellele oma valdus kehtestada. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et R. Õunapuu saabus sündmuskohale oma sõidukiga, mis oli koormatud. Samuti oli koormatud A.T. sõiduk, millega teljepoi veest välja tõmmati. Mingeid teisi sõidukeid, mis oleks andnud R. Õunapuule võimaluse teljepoi äraviimiseks, sündmuskohal aga ei olnud. Seega puudus R. Õunapuul reaalne võimalus teljepoile oma valduse kehtestamiseks. Ringkonnakohutu arvates oleks loogiline ja arusaadav, et juhul kui R. Õunapuu eesmärgiks oleks olnud teljepoi omastamine
18. augustil 2006, siis oleks ta teinudreaalseid tehnilist laadi ettevalmistusi selle ära viimiseks sündmuskohalt. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud R. Õunapuu tahtlus omastada 30 augustil 2006 Veeteede Ametile kuulunud teljepoid ning seetõttu tuleb ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Aarne Sarjas Mati Kartau 5 Tiit Lõhmus