1-06-11643 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus
- september 2007.a Tallinn 1-06-11643 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja Paavo Randma Erlike Karjus Kohtuistungi sekretär Svetlana Talli Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja
- september 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Oksana Lunjova süüdistuses KarS § 199 lg 1 järgi Kriminaalasi Harju Maakohtu 28.juuni 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Põhja ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann ja Apellatsiooni esitaja kannatanu Tatiana Luneva Õnne Neare-Vaarmann Prokurör Oksana Lunjova Süüdistatav Vandeadvokaat Merike Borunova Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kannatanu esindaja Vladimir Kuznetsov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- juuni 2007.a otsus Oksana Lunjova suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- septembril 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on advokaadi vahendusel kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- O. Lunjova oli antud kohtu alla süüdistatavana KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ta 2005.a. veebruaris, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Harjumaal Kostivere alevikus x korteris, vaba juurdepääsu teel, võttis ära T. L kuuluvad asjad: meeste feoniidiga pitsatsõrmuse (5 000 kr väärtuses), naiste kuldkella (5 000 krooni), 1
(5)naiste teemandiga kuldsõrmuse (7 000 kr), naiste feoniitidega kuldsõrmuse (700 kr), meeste kullast abielusõrmuse (700 kr) – kokku esemeid 18 400 krooni väärtuses.
- Harju Maakohtu
- juuni 2007.a otsusega mõisteti O. Lunjova süüdistuses KarS § 199 lg 1 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus leiab oma otsuses, et kogutud tõenditega ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet selle kohta, et oma venna korterist pole ta varastatnud ühtegi asja ning pandimajja andis ta 3 000 krooni eest kuldasjad oma venna soovil.
- Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning O. Lunjova süüdimõistmist ja karistamist KarS § 199 lg 1 järgi. Tsiviilhagi palutakse jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele, on tuletatud menetlusnorme rikkudes ja rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. Kohus asus täima kaitsefunktsioone, tõlgendades meelevaldselt ning ühekülgselt kohtumenetluses uuritud tõendeid, mis avaldas mõju kohtu siseveendumuse kujunemisele ning selle tulemusel tehti seadusele mittevastav kohtuotsus. 3.
- Apellant ei nõustu kohtuotsuse väitega, et ilmselt anti pandilepingu alusel panti tunduvalt väiksema väärtusega asjad. Esiteks selle tõttu, et tunnistaja R. S selgitas oma ütlustes, et temal ega antud pandimajal ei ole õigust vääriskive hinnata ning antud esemete pandiväärtuse kindlakstegemisel lähtuti kulla kaalust ja hinnast. Selles osas ei ole kohus oma otsuses R. S ütlusi ebausaldusväärseks lugenud. Ebausaldusväärseks on kohus lugenud R. S ütlused selles osas, mis puudutas kuldesemete realiseerimist ning asjaolu, et R. S väitis, et ta ei ole kursis realiseerimise täpse korraga, kuna sellega tegeleb teine inimene, kuna Äriregistri väljavõttest nähtub, et R. S on OÜ D asutajaliige. Apellant leiab, et ettevõttes võivad töökohustused ning vastutusalad olla isikute vahel jagatud ning äriühingu juhatuse liikmeks olemine ei kohusta isikut olema jooksvalt kursis kõikide tema ettevõttes aset leidvate toimingute üksikasjadega. Samuti ei saa tunnistaja olla ühes osas usaldusväärne, kuid teises osas mitte usaldusväärne, seega kuna kohus ei ole R. S ütlusi, kui ebausaldusväärseid, tõendite kogumist välja arvanud, siis tuleb tema ütlusi hinnata usaldusväärseteks. Lisaks sellele ei oma esemete realiseerimine või mitte realiseerimine antud kuriteo kvalifitseerimisel tähendust. 3.
- Teiseks ei vaidlusta kohus seda, et O. Lunjova poolt oli 22.veebruaril 2005.a. viis kuldeset – neli sõrmust ja kell – 3000 krooni eest panditud. KarS § 199 lg 1 kuriteokoosseis eeldab seda, et varastatu väärtus ületaks 1000 krooni. Seega isegi juhul, kui O. Lunjova poolt panditud esemete väärtus oligi ainult 3000 krooni, piisab sellest, et KarS § 199 koosseisuline tunnus väärtuse osas oleks täidetud. Prokurör ei välista seda et süüdistatav oleks tahtnud majandusliku olukorra paranedes need esemed pandimajast tagasi osta, kuid see asjaolu ei oma tähtsust, sest ta oli juba kuriteo toime pannud, s.o. omastanud võõra vara. 3.
- Prokurör leiab, et süüdistatava O. Lunjova ja tema venna A. L ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel oleks kohus pidanud arvesse võtma ka tunnistaja T. L ütlusi. Kriminaalasi A. L suhtes on lõpetatud, mistõttu see asjaolu ei oleks tohtinud kohtu siseveendumust mõjutada, kuid tegelikult mõjutas. Süüdistatav O. Lunjova väidab, et ta ei olnud 2005.a raskes majanduslikus olukorras. Ometi nähtub kirjalikest dokumentidest, et tal olid sel ajal võlad ning käendajana kohustus panga ees. Apellatsioonis leitakse, et niigi majanduslikes raskustes olevat süüdistatavat võisid 2
(5)pangapoolsed hoiatuskirjad mõjutada täiendavaid rahalisi vahendeid hankima, viies tema venna perele kuuluvad kuldesemed pandimajja. 3.
- Prokurör peab mõistetavaks seda, et naisterahvas, kes iga päev oma kõiki ehteid ei kanna, ei märka kohe nende vargust. Samuti peab prokurör loogiliseks seda, et esmalt püütakse arusaamatused lahendada peresiseselt. Kuna see ei õnnestunud, siis lõpuks oligi T. L sunnitud pöörduma politsei poole. 3.
- Asudes seisukohale, et süüdistatava versioon toimunud sündmuste osas on usutavam kui kannatanu ja tunnistaja versioon, oleks pidanud kohus leidma, et tunnistaja ja kannatanu valetavad. Seega tulnuks kriminaalasjast eraldada materjalid kannatanu T. L suhtes KarS § 319 (valekaebuse esitamine) alusel ning tunnistaja A. L suhtes KarS § 320 (valeütluse andmine) alusel kriminaalvastutusele võtmiseks.
- Ka kannatanu T. L taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ning O. L süüdimõistmist ja karistamist KarS § 199 lg 1 järgi. Ühtlasi palub ta O. Lunjovalt välja mõista 18 400 krooni kuriteoga tekitatud kahju katteks. Kannatanu apellatsiooni motiivid langevad valdavas osas kokku prokuröri apellatsiooniga. Ka kannatanu leiab, et kohtuotsus rajaneb oletustel ning põhjendamatult on jäetud arvesse võtmata kannatanu T. L ja tunnistajate A. L ning tunnistaja R. S ütlused. Lisaks sellele leitakse kannatanu apellatsioonis, et kohtuotsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 22, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Apelleeritud kohtuotsuses on aga märgitud, et kuna tunnistaja A. L suhtes oli 2001.a algatatud kriminaalasi kelmuse süüdistuses, siis ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Kohus jätab arvesse võtmata asjaolu, et kriminaalasja menetlus on lõpetatud. Kannatanu ei nõustu kohtu järeldusega, et tunnistaja A. L on oma varaga manipuleerinud ning et tal olid 2005.a majanduslikud raskused. Süüdistatava sõbranna R. P ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest need on olnud vastuolulised. Tunnistaja A. L ei pidanud vajalikuks lasta end kannatanuks tunnistada, sest kannatanuks oli tema abikaasa.
- Süüdistatava kaitsja on esitanud vastuväited apellatsioonidele, milles palub jätta esimese astme õigeksmõistev kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
- Ringkonnakohtu istungil prokurör, ja kannatanu esindaja toetasid esitatud apellatsioone, süüdistatav O. Lunjova ja tema kaitsja palusid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 7.
- Prokuröri ja kannatanu apellatsioonide kohaselt ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele, on tuletatud menetlusnorme rikkudes ja rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. Lisaks sellele on prokurör seisukohal, et kohus ei ole olnud erapooletu ja on täitnud kaitsefunktsiooni, tõlgendades tõendeid meelevaldselt ning on teinud seadusele mittevastava kohtuotsuse. Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
- mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas 3
(5)asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
- oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava O. Lunjova talle esitatud süüdistuses õigeks mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 7.
- Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsioonide väitel, mis puudutab tõendite usaldusväärsust. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 J. Pererukova süüdistusasjas ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 7.
- Järgnevalt peatub kohtukolleegium tunnistaja A. L ütluste usaldusväärsusel ja tema väidetaval süütuse presumptsiooni rikkumisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 26.septembri 2006.a otsuses 3-1-1-67-06 A. L süüdistusasjas märkinud, et kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat ei tähenda see, et kõik tunnistajad oleksid tõendusväärtuselt võrdväärsed (RT III 2006, 33, 281). Sama põhimõtet on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud
- oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 R. Stalkovi süüdistusasjas ning on veel lisanud, et kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (RT III 38, 322). Varasem kriminaalmenetlus ja oma vara variisikute nimele registreerimine vähendavad kohtukolleegiumi hinnangul kahtlemata A. L ütluste usaldusväärsust. Esimese astme kohus ei ole andnud lõplikku hinnangut A. L poolt varem Venemaal toime pandud kelmuste kohta. See asjaolu on mõjutanud vaid A. L ütluste kui tõendi usaldusväärsust. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väitega, et kohus on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 22 sätestatud süütuse põhimõtet. 7.
- Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on
- detsembri 2006.a otsuses nr 3-1-182-06 A. Pilve süüdistusasjas (RT III 2007, 1, 1) märkinud, et kui tõendite uurimisel 4
(5)tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb otsus langetada süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata, vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Sama seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka oma varasemates otsustes (näiteks kriminaalasjades nr 3-1-1-2406 - RT III 2006 , 20, 183 ja 3-1-1-78-05 - RT III 2005, 27, 287). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on ka seda suunist järginud ning O. Lunjova talle esitatud süüdistuses põhjendatult õigeks mõistnud. 7.
- Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks süüdistanud kannatanu T. L valekaebuse esitamises ning tunnistaja A. L teadvalt valeütluste andmises. Kohus kahtles vaid nende ütluste usaldusväärsuses. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väitega, et kohus oleks pidanud nende isikute suhtes käesolevast kriminaalasjast materjalid eraldama ja edastama politseile kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Kohtukolleegium peab võimalikuks, et T. L korterist on tema poolt kirjeldatud kuldehted varastatud, kuid kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et seda oleks teinud süüdistatav O. Lunjova. 7.
- Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hinnata kaitsja ja kannatanu esindaja poolt esitatud teatisi kella ja selles sisalduva kulla kohta, sest tegemist ei ole ametlike dokumentidega ning nendel puudub seos menetletava kriminaalasjaga.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
- juuni 2007.a õigeksmõistev otsus O. Lunjova suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Ene Randmäe Paavo Randma 5
(5)