1-04-215\3

(02221000544)Kohtukoosseis Kohtunik Katre Poljakova Kohtuistungi sekretär Ülle Saks Kriminaalasi Vitali Semjonov´i süüdistus KarS § 22 lg 2 – 25 lg 1 – 316 järgi; Vadim Polištšuki ja Vladimir Starušenko süüdistuses KarS §de 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 järgi üldmenetluses Prokurör Kati Maitse Süüdistatav Vitali SEMJONOV isikukood: 35804022718, EV kodanik, emakeel vene keel, keskeriharidusega, pensionär, elukoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Ilmar Strauss Süüdistatav Vadim POLIŠTŠUK isikukood: 34902230255, EV kodanik, emakeel vene keel, kõrgharidusega, ei tööta, elukoht: XXX, käesoleval ajal kannab karistust XXX Vanglas Varasem karistatus 05.05.2004.a Tallinna Linnakohtu otsusega KrK § 17 lg 4 – 101 p 1 järgi vangistusega 9 aastat Kaitsja Vandeadvokaat Raivo Bergson Süüdistatav Vladimir STARUŠENKO isikukood: 35202250315, EV kodanik, emakeel vene keel, keskeriharidusega, AS direktor, elukoht: XXX Tallinn, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Ain Kiis Juhindudes 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 9; 181; 311; 313-315 kohus otsustas:

1. Õigeks mõista Vitali SEMJONOV KarS § 22 lg 2 – 25 lg 1 – 316 lg 1 järgi.
2. Tühistada Vitali Semjonovi suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld.
3. Käesolevas kriminaalasjas viibis Vitali Semjonov vahi all 22.jaanuarist kuni 12.veebruarini 2003.a s.o 22 päeva.
4. Õigeks mõista Vadim POLIŠTŠUK KarS § 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 lg 1 järgi.
5. Käesolevas asjas tema suhtes tõkendit kohaldatud ei ole, kannab karistust varasema kohtuotsuse järgi.
6. Õigeks mõista Vladimir STARUŠENKO KarS § 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 lg 1 järgi.
7. Tühistada Vladimir Starušenko suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld.
8. Käesolevas kriminaalasjas viibis Vladimir Starušenko vahi all 22.jaanuarist kuni
9. 17.veebruarini 2003.a s.o 27 päeva.
10. Vitali Semjonovi suhtes teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tasu 1372, 56 krooni jätta riigi kanda.
11. Vadim polištšuki suhtes teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tasu 2064 krooni ja kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas 5000 jätta riigi kanda.
12. ekspertiisitasu DNA-ekspertiisi teostamise eest summas 10 220 krooni jätta riigi kanda.
13. ekspertiisitasu käekirjaekspertiisi teostamise eest summas 1080 krooni jätta riigi kanda. 11.Asitõendid – A.T ja SK vahelise vestluse videosalvestus, CD-le salvestatud SK ja VS vahelise vestluse koopia, SK XXX Vanglasse saadetud ähvarduskiri, Tartu Ringkonnakohtust ja Tallinna Linnakohtust võetusega ära võetud SK avaldused ja ümbrikud, SK Riigiprokuratuuri saadetud avalduse koopia, V.Starušenko kasutuses olnud sõiduautost XXX läbiotsimise käigus leitud diskett, V.Simjonovi GSM SIM kaart, pastapliiatsid – jätta kriminaalasja juurde.
14. Asitõend - V.Starušenko püstol XXX nr XXX nr XXX koos padrunisalvega, milline on hoiul Põhja Politseiprefektuuri lubade talituses jätta vastutavale hoiule kuni kohtuotsuse jõustumiseni. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaudu. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kantseleis kättesaadav 22.jaanuaril 2007.a. SÜÜDISTUS Vitali Semjonovit süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele Vadim Polištšukile, Valeri Kuznetsovile, Sergei Normanovile ja Andrei Dudotškinile süükspandava kuriteona 2 karistatava teo olemasolu tuvastamist, koos Vadim Polištšuki, Vladimir Starušenkoga kihutas SK tõendi kunstlikule loomisele - teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning Tallinna Linnakohtusse saatmisele, tehes seda järgmiselt. 2002.a. maikuus kohtus sel ajal Kaitsepolitseis töötanud Vitali Semjonov Tallinnas XXX, XXX, süüdimõistetu Sergei Kostritsõniga. Vitali Semjonov, tegutsedes Vadim Polištšuki huvides, uuris Sergei Kostritsõnilt, kas viimane on andnud ütlusi MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas Vadim Polištšuki vastu ning kui on, siis soovitas Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil lahti öelda ütlustest, millised SKon andnud nimetatud kriminaalasja eeluurimise ajal. 24.08.2002.a. kohtus Vitali Semjonov Tallinnas uuesti XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel viibiva SKning kui nad olid koos läinud XXX maja lähistele, pakkus Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile, et viimane peab kohtus esinema Vadim Polištšuki poolt ja Vadim Polištšukki kohtus aitama. Vitali Semjonov ütles Sergei Kostritsõnile, et viimane ei ootaks, kuni Vadim Polištšuki esindajad ta üles leiavad, vaid läheks ise Vadim Polištšuki juurde, sest kui Vadim Polištšuki esindajad SKise üles otsivad, on see palju halvem. Vitali Semjonovi selgitas Sergei Kostritsõnile, et tal tuleb minna XXX Vadim Polištšuki juurde ning seal öeldakse talle, mida ja kuidas teha. Samas lasi Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil kirjutada ka avalduse, milles SKavaldas ise soovi Vadim Polištšukiga kohtumiseks. Kokkusaamise lõppedes andis Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile 650.-krooni. Kuna Vitali Semjonov oli Sergei Kostritsõnile öelnud, et SKjaoks on halvem see, kui ta ei lähe ise Vadim Polištšuki juurde ja Vadim Polištšuk tema üles otsib ning SKei teadnud, mida Vadim Polištšuki poolt oodata võib, otsustas ta Vadim Polištšuki juures XXX ära käia. 10.09.2002.a. XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel olles läks ta hommikupoolikul Tallinnasse, XXX asuvasse XXX administratiivhoonesse. Seal kohtus SKVadim Polištšukiga, kes kinnitas Sergei Kostritsõnile, et viimane tegi õieti, et ise tema juurde tuli ning nüüd on SKelu edaspidi kindlustatud. Vadim Polištšuk selgitas Sergei Kostritsõnile, et viimane peab teda aitama ning kirjutama avalduse, mille sisu pidi Vadim Polištšuki sõnade kohaselt olema selline, et SKistus vanglas ühes kambris koos S.Normanovi ja A.Dudotškiniga ning viimased rääkisid kambris, et nad ei ole MM tapmisega kuidagi seotud. Samuti selgitas Vadim Polištšuk Sergei Kostritsõnile, et ta peab avalduses kirjutama, et teda mõjutati XXX ütlusi andma ning ta soovib tulla kohtusse ja seda kõike kohtus kinnitada. Seesuguse sisuga avaldus ei oleks kajastanud tegelikult asetleidnud sündmusi, Vadim Polištšuki ettepanek Sergei Kostritsõnile eelnimetatud sisuga avalduse kirjutamiseks Tallinna Linnakohtule oli tehtud just eesmärgiga saata kohtule V.Kostritsõni poolt valmiskirjutatud eelnimetatud sisuga avaldus, ning SKpoolt avalduses kirja pandud, tegelikkusele 3 mittevastavate asjaolude abil takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist. Lisaks soovis Vadim Polištšuk, et SKläheks kindlasti ka kohtusse oma avalduses kirjapandud fakte kinnitama ning selgitas Sergei Kostritsõnile, kuidas SKvanglast vabanemise päeva varahommikul Vadim Polištšuki tuttavate inimeste poolt kindlasse kohta viiakse ning siis kohtuprotsessi ajal otse kohtusse tuuakse, et SKsaaks kohtus kinnitada oma avalduses kirjutatut. SKkirjutaski Vadim Polištšukilt saadud juhtnööride kohaselt juristi kabinetis avalduse Tallinna Linnakohtule, avalduse kirjutamise alguses viibis tema juures varem XXX töötanud jurist DB, kellel Vadim Polištšuk palus viibida kirjutamise juures, kuid kes ei olnud teadlik sellest, et avalduses kirjapandud, tegelikkusele mittevastavad asjaolud, oli eelnevalt Sergei Kostritsõnile öelnud Vadim Polištšuk. Avalduse kirjutamise ajal tuli SKjuurde Vladimir Starušenko, kes kinnitas samuti, et SKtegi õieti, et ise nende juurde tuli ja tema elu saab nüüd olema kindlustatud. Ühtlasi selgitas Vladimir Starušenko, et nad teavad Sergei Kostritsõnist kõike, samas loetles Vladimir Starušenko isikuid, kellega SKkoos vanglas ühes kambris oli istunud. Samuti selgitas Vladimir Starušenko veel kord, mida SKpeab avalduses kirjutama. Kui SKoli avalduse kirjutamise lõpetanud ning kirjutanud peale ka ümbrikele Tallinna Linnakohtu, Kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuuri jaoks, lahkusid kõik kabinetist ning sinna tuli V.Polištsuk, kes andis tänutäheks avalduse kirjutamise eest Sergei Kostritsõnile 3000.- krooni. Kuna SKoli oma XXX kirjutatud avalduses märkinud nimeliselt ära KaPo töötajad, s.h. Vitali Semjonovi, kuid Vadim Polištšuki arvates pidanuks Vitali Semjonovi nime avaldusest välja jätma, siis tegi V.Polištsuk Vladimir Starušenkole ülesandeks lasta Sergei Kostritsõnil avaldus uuesti kirjutada. Avalduse ümberkirjutamise vajadusest teavitas Vladimir Starušenko SK. 16.09.2002.a. kutsus Vladimir Starušenko DBXXX, selgitades, on probleeme SKavaldusega. Sealt edasi sõideti XXX, teel XXX teatas Vladimir Starušenko D.Boroditšile, et XXX vanglas viibiv SKtahab avaldust ümber kirjutada. XXX istus SKautosse ning seejärel sõideti XXX lähistele metsa, kus SKhakkas kirjutama uut avaldust vastavalt Vladimir Starušenkolt saadud juhtnööridele. Avalduse kirjutamise alguses võttis Vladimir Starušenko välja püstoli XXX, millega mõjutas SK uut avaldust kirjutama. SKkirjutaski XXX lähistel metsas ja XXX lähistel sõidutee servas sõiduautos XXX, reg.nr.XXX, uue avalduse Tallinna Linnakohtule, Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuuri, avaldusest jättis ta välja Vitali Semjonovi ja teiste Kaitsepolitsei töötajate nimed. Kui SKoli uue avalduse Vladimir Starušenkole ära andnud, andis viimane Sergei Kostritsõnile autos 1300.- krooni, samas lubas Vladimir Starušenko veel kord, et SKvanglast 4 vabanemise päeval tuleb keegi Vadim Polištšuki tuttavatest Sergei Kostritsõnile järele ja ta viiakse kindlasse kohta kuni kohtuistungini. SKavalduse koos kahe avaldusest tehtud koopiaga lasi Vladimir Starušenko DBära saata tähitud kirjadega 26.09.2002.a. Tallinnas, viibides ise avalduste ärasaatmise juures ja kontrollides, et D.B avaldused kindlasti postitab. Tallinna Linnakohtusse jõudis SKavaldus 27.09.2002.a., kuid kuriteo tagajärg jäi saabumata, kuna SKkirjutas Tallinna Linnakohtule uue avalduse enne järgmise kohtuistungi toimumist MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas, milles palus lugeda tema poolt varem kohtule kirjutatud avaldus kehtetuks ning seetõttu ei avaldatud 15.10.2002.a. toimunud kohtuistungil 27.09.2002.a. kohtusse saabunud SKteadvalt ebaõige sisuga avaldust. Oma eeltoodud tegevusega kihutas Vitali Semjonov SK tõendi kunstlikule loomisele eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele Vadim Polištšukile, V.Kuznetsovile, S.Normanovile ja A.Dudotškinile süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, kuritegu jäi aga lõpule viimata seoses SKloobumisega süüteokatsest, s.t. Vitali Semjonov pani toime KarS § 22 lg 2 - § 25 lg 1 - § 316 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vadim Polištšukki süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele Valeri Kuznetsovile, Sergei Normanovile, Andrei Dudotškinile ning talle endale süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, koos Vitali Semjonovi, Vladimir Starušenkoga kihutas SK tõendi kunstlikule loomisele - teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning aitas avalduse kirjutamisele ja Tallinna Linnakohtusse saatmisele ise aktiivselt kaasa, tehes seda järgmiselt. 2002.a. maikuus kohtus sel ajal Kaitsepolitseis töötanud Vitali Semjonov Tallinnas XXX, XXX, süüdimõistetu Sergei Kostritsõniga. Vitali Semjonov, tegutsedes Vadim Polištšuki huvides, uuris Sergei Kostritsõnilt, kas viimane on andnud ütlusi MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas Vadim Polištšuki vastu ning kui on, siis soovitas Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil lahti öelda ütlustest, millised SKon andnud nimetatud kriminaalasja eeluurimise ajal. 24.08.2002.a kohtus Vitali Semjonov Tallinnas uuesti XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel viibiva SKning kui nad olid koos läinud XXX maja lähistele, pakkus Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile, et viimane peab kohtus esinema Vadim Polištšuki poolt ja Vadim Polištšukki kohtus aitama. Vitali Semjonov ütles Sergei Kostritsõnile, et viimane ei ootaks, kuni Vadim Polištšuki esindajad ta üles leiavad, vaid läheks ise Vadim Polištšuki juurde, sest kui Vadim Polištšuki 5 esindajad SKise üles otsivad, on see palju halvem. Vitali Semjonovi selgitas Sergei Kostritsõnile, et tal tuleb minna XX Vadim Polištšuki juurde ning seal öeldakse talle, mida ja kuidas teha. Samas lasi Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil kujutada ka avalduse, milles SKavaldas ise soovi Vadim Polištšukiga kohtumiseks. Kokkusaamise lõppedes andis Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile 650.- krooni. Kuna Vitali Semjonov oli Sergei Kostritsõnile öelnud, et SKjaoks on halvem see, kui ta ei lähe ise Vadim Polištšuki juurde ja Vadim Polištšuk tema üles otsib ning SKei teadnud, mida Vadim Polištšuki poolt oodata võib, otsustas ta Vadim Polištšuki juures XXX ära käia. 10.09.2002.a. XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel olles läks ta hommikupoolikul Tallinnasse, XXX asuvasse XXX administratiivhoonesse. Seal kohtus SKVadim Polištšukiga, kes kinnitas Sergei Kostritsõnile, et viimane tegi õieti, et ise tema juurde tuli ning nüüd on SKelu edaspidi kindlustatud. Vadim Polištšuk selgitas Sergei Kostritsõnile, et viimane peab teda aitama ning kirjutama avalduse, mille sisu pidi Vadim Polištšuki sõnade kohaselt olema selline, et SKistus vanglas ühes kambris koos S.Normanovi ja A.Dudotškiniga ning viimased rääkisid kambris, et nad ei ole MM tapmisega kuidagi seotud. Samuti selgitas Vadim Polištšuk Sergei Kostritsõnile, et ta peab avalduses kirjutama, et teda mõjutati XXX ütlusi andma ning ta soovib tulla kohtusse ja seda kõike kohtus kinnitada. Seesuguse sisuga avaldus ei oleks kajastanud tegelikult asetleidnud sündmusi, Vadim Polištšuki ettepanek Sergei Kostritsõnile eelnimetatud sisuga avalduse kirjutamiseks Tallinna Linnakohtule oli tehtud just eesmärgiga saata kohtule V.Kostritsõni poolt valmiskirjutatud eelnimetatud sisuga avaldus, ning SKpoolt avalduses kirja pandud, tegelikkusele mittevastavate asjaolude abil takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist. Lisaks soovis Vadim Polištšuk, et SKläheks kindlasti ka kohtusse oma avalduses kirjapandud fakte kinnitama ning selgitas Sergei Kostritsõnile, kuidas SKvanglast vabanemise päeva varahommikul Vadim Polištšuki tuttavate inimeste poolt kindlasse kohta viiakse ning siis kohtuprotsessi ajal otse kohtusse tuuakse, et SKsaaks kohtus kinnitada oma avalduses kirjutatut. SKkirjutaski Vadim Polištšukilt saadud juhtnööride kohaselt juristi kabinetis avalduse Tallinna Linnakohtule, avalduse kirjutamise alguses viibis tema juures varem XXX töötanud jurist DB, kellel Vadim Polištšuk palus viibida kirjutamise juures, kuid kes ei olnud teadlik sellest, et avalduses kirjapandud, tegelikkusele mittevastavad asjaolud, oli eelnevalt Sergei Kostritsõnile öelnud Vadim Polištšuk. Avalduse kirjutamise ajal tuli SKjuurde Vladimir Starušenko, kes kinnitas samuti, et SKtegi õieti, et ise nende juurde tulija tema elu saab nüüd olema kindlustatud. Ühtlasi selgitas Vladimir Starušenko, et nad teavad Sergei Kostritsõnist kõike, samas loetles Vladimir Starušenko isikuid, kellega SKkoos vanglas ühes kambris oli istunud. Samuti selgitas Vladimir 6 Starušenko veel kord, mida SKpeab avalduses kujutama. Kui SKoli avalduse kirjutamise lõpetanud ning kirjutanud peale ka ümbrikele Tallinna Linnakohtu, Kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuuri jaoks, lahkusid kõik kabinetist ning sinna tuli Vadim Polištšuk, kes andis tänutäheks avalduse kirjutamise eest Sergei Kostritsõnile 3000.- krooni. Kuna SKoli oma XXX kirjutatud avalduses märkinud nimeliselt ära KaPo töötajad, s.h. Vitali Semjonovi, kuid Vadim Polištšuki arvates pidanuks Vitali Semjonovi nime avaldusest välja jätma, siis tegi Vadim Polištšuk Vladimir Starušenkole ülesandeks lasta Sergei Kostritsõnil avaldus uuesti kirjutada. Avalduse ümberkirjutamise vajadusest teavitas Vladimir Starušenko SK. 16.09.2002.a. kutsus Vladimir Starušenko DBXXX, selgitades, on probleeme SKavaldusega. Sealt edasi sõideti XXX, teel XXX teatas Vladimir Starušenko D.Boroditšile, et XXX vanglas viibiv SKtahab avaldust ümber kirjutada. XXXs istus SKautosse ning seejärel sõideti XXX lähistele metsa, kus SKhakkas kirjutama uut avaldust vastavalt Vladimir Starušenkolt saadud juhtnööridele. Avalduse kirjutamise alguses võttis Vladimir Starušenko välja püstoli XXX, millega mõjutas SK uut avaldust kirjutama. SKkujutaski XXX lähistel metsas ja XXX lähistel sõidutee servas sõiduautos XXX, reg.nr.XXX, uue avalduse Tallinna Linnakohtule, Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuuri, avaldusest jättis ta välja Vitali Semjonovi ja teiste Kaitsepolitsei töötajate nimed. Kui SKoli uue avalduse Vladimir Starušenkole ära andnud, andis viimane Sergei Kostritsõnile autos 1300.- krooni, samas lubas Vladimir Starušenko veel kord, et SKvanglast vabanemise päeval tuleb keegi Vadim Polištšuki tuttavatest Sergei Kostritsõnile järele ja ta viiakse kindlasse kohta kuni kohtuistungini. SKavalduse koos kahe avaldusest tehtud koopiaga lasi Vladimir Starušenko D.B ära saata tähitud kirjadega 26.09.2002.a. Tallinnas, viibides ise avalduste ärasaatmise juures ja kontrollides, et D.B avaldused kindlasti postitab. Tallinna Linnakohtusse jõudis SKavaldus 27.09.2002.a., kuid kuriteo tagajärg jäi saabumata, kuna SKkirjutas Tallinna Linnakohtule uue avalduse enne järgmise kohtuistungi toimumist MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas, milles palus lugeda tema poolt varem kohtule kirjutatud avaldus kehtetuks ning seetõttu ei avaldatud 15.10.2002.a. toimunud kohtuistungil 27.09.2002.a. kohtusse saabunud SKteadvalt ebaõige sisuga avaldust. Oma eeltoodud tegevusega kihutas Vadim Polištšuk SK tõendi kunstlikule loomisele, samuti aitas Vadim Polištšuk kaasa tõendi kunstlikule loomisele eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MMtapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele V.Kuznetsovile, S.Normanovile, A.Dudotškinile ning talle endale süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastanust, kuritegu jäi aga lõpule 7 viimata seoses SKloobumisega süüteokatsest, s.t. Vadim Polištšuk pani toime KarS § 22 lg 2,3 - § 25 lg I - § 316 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vladimir Starušenkot süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele Vadim Polištšukile, Valeri Kuznetsovile, Sergei Normanovile ja Andrei Dudotškinile süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, koos Vitali Semjonovi, Vadim Polištšukiga kihutas SK tõendi kunstlikule loomisele -teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning aitas avalduse kirjutamisele ja Tallinna Linnakohtusse saatmisele ise aktiivselt kaasa, tehes seda järgmiselt. 2002.a. maikuus kohtus sel ajal Kaitsepolitseis töötanud Vitali Semjonov Tallinnas Keskvanglas, Kalaranna 2, süüdimõistetu Sergei Kostritsõniga. Vitali Semjonov, tegutsedes Vadim Polištšuki huvides, uuris Sergei Kostritsõnilt, kas viimane on andnud ütlusi MMtapmise kohta algatatud kriminaalasjas Vadim Polištšuki vastu ning kui on, siis soovitas Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil lahti öelda ütlustest, millised SKon andnud nimetatud kriminaalasja eeluurimise ajal. 24.08.2002.a. kohtus Vitali Semjonov Tallinnas uuesti XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel viibiva SKning kui nad olid koos läinud XXX maja lähistele, pakkus Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile, et viimane peab kohtus esinema Vadim Polištšuki poolt ja Vadim Polištšukki kohtus aitama. Vitali Semjonov ütles Sergei Kostritsõnile, et viimane ei ootaks, kuni Vadim Polištšuki esindajad ta üles leiavad, vaid läheks ise Vadim Polištšuki juurde, sest kui Vadim Polištšuki esindajad SKise üles otsivad, on see palju halvem. Vitali Semjonovi selgitas Sergei Kostritsõnile, et tal tuleb minna XXXe Vadim Polištšuki juurde ning seal öeldakse talle, mida ja kuidas teha. Samas lasi Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil kujutada ka avalduse, milles SKavaldas ise soovi Vadim Polištšukiga kohtumiseks. Kokkusaamise lõppedes andis Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile 650.- krooni. Kuna Vitali Semjonov oli Sergei Kostritsõnile öelnud, et SKjaoks on halvem see, kui ta ei lähe ise Vadim Polištšuki juurde ja Vadim Polištšuk tema üles otsib ning SKei teadnud, mida Vadim Polištšuki poolt oodata võib, otsustas ta Vadim Polištšuki juures XXX ära käia. 10.09.2002.a XXX Avavanglast lühiajalisel puhkusel olles läks ta hommikupoolikul Tallinnasse, Keldrimäe 9 asuvasse XXX administratiivhoonesse. Seal kohtus SKVadim Polištšukiga, kes kinnitas Sergei Kostritsõnile, et viimane tegi õieti, et ise tema juurde tuli ning nüüd on SKelu edaspidi kindlustatud. Vadim Polištšuk selgitas Sergei Kostritsõnile, et viimane peab teda aitama ning kirjutama avalduse, mille sisu pidi Vadim Polištšuki sõnade kohaselt olema selline, et SKistus 8 vanglas ühes kambris koos S.Normanovi ja A.Dudotškiniga ning viimased rääkisid kambris, et nad ei ole MMtapmisega kuidagi seotud. Samuti selgitas Vadim Polištšuk Sergei Kostritsõnile, et ta peab avalduses kirjutama, et teda mõjutati XXXütlusi andma ning ta soovib tulla kohtusse ja seda kõike kohtus kinnitada. Seesuguse sisuga avaldus ei oleks kajastanud tegelikult asetleidnud sündmusi, Vadim Polištšuki ettepanek Sergei Kostritsõnile eelnimetatud sisuga avalduse kirjutamiseks Tallinna Linnakohtule oli tehtud just eesmärgiga saata kohtule V.Kostritsõni poolt valmiskirjutatud eelnimetatud sisuga avaldus, ning SKpoolt avalduses kirja pandud, tegelikkusele mittevastavate asjaolude abil takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MMtapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist. Lisaks soovis Vadim Polištšuk, et SKläheks kindlasti ka kohtusse oma avalduses kirjapandud fakte kinnitama ning selgitas Sergei Kostritsõnile, kuidas SKvanglast vabanemise päeva varahommikul Vadim Polištšuki tuttavate inimeste poolt kindlasse kohta viiakse ning siis kohtuprotsessi ajal otse kohtusse tuuakse, et SKsaaks kohtus kinnitada oma avalduses kirjutatut. SKkirjutaski Vadim Polištšukilt saadud juhtnööride kohaselt juristi kabinetis avalduse Tallinna Linnakohtule, avalduse kujutamise alguses viibis tema juures varem XXX töötanud jurist DB, kellel Vadim Polištšuk palus viibida kirjutamise juures, kuid kes ei olnud teadlik sellest, et avalduses kirjapandud, tegelikkusele mittevastavad asjaolud, oli eelnevalt Sergei Kostritsõnile öelnud Vadim Polištšuk. Avalduse kirjutamise ajal tuli SKjuurde Vladimir Starušenko, kes kinnitas samuti, et SKtegi õieti, et ise nende juurde tuli ja tema elu saab nüüd olema kindlustatud. Ühtlasi selgitas Vladimir Starušenko, et nad teavad Sergei Kostritsõnist kõike, samas loetles Vladimir Starušenko isikuid, kellega SKkoos vanglas ühes kambris oli istunud. Samuti selgitas Vladimir Starušenko veel kord, mida SKpeab avalduses kirjutama. Kui SKoli avalduse kujutamise lõpetanud ning kirjutanud peale ka ümbrikele Tallinna Linnakohtu, Kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuuri jaoks, lahkusid kõik kabinetist ning sinna tuli Vadim Polištšuk, kes andis tänutäheks avalduse kujutamise eest Sergei Kostritsõnile 3000.- krooni. Kuna SKoli oma XXX kirjutatud avalduses märkinud nimeliselt ära KaPo töötajad, s.h. Vitali Semjonovi, kuid Vadim Polištšuki arvates pidanuks Vitali Semjonovi nime avaldusest välja jätma, siis tegi Vadim Polištšuk Vladimir Starušenkole ülesandeks lasta Sergei Kostritsõnil avaldus uuesti kirjutada. Avalduse ümberkirjutamise vajadusest teavitas Vladimir Starušenko SK. 16.09.2002.a. kutsus Vladimir Starušenko DBXXX, selgitades, on probleeme SKavaldusega. Sealt edasi sõideti XXX, teel XXX teatas Vladimir Starušenko D.Boroditšile, et XXX vanglas viibiv SKtahab avaldust ümber kirjutada. XXXs istus SKautosse ning seejärel sõideti XXX lähistele metsa, kus SKhakkas kirjutama uut avaldust vastavalt Vladimir Starušenkolt saadud juhtnööridele. Avalduse kirjutamise alguses võttis Vladimir Starušenko välja püstoli XXX, millega mõjutas SK 9 uut avaldust kirjutama. SKkirjutaski XXX lähistel metsas ja XXX lähistel sõidutee servas sõiduautos XXX, reg.nr.XXX, uue avalduse Tallinna Linnakohtule, Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuuri, avaldusest jättis ta välja Vitali Semjonovi ja teiste Kaitsepolitsei töötajate nimed. Kui SKoli uue avalduse Vladimir Starušenkole ära andnud, andis viimane Sergei Kostritsõnile autos 1300.- krooni, samas lubas Vladimir Starušenko veel kord, et SKvanglast vabanemise päeval tuleb keegi Vadim Polištšuki tuttavatest Sergei Kostritsõnile järele ja ta viiakse kindlasse kohta kuni kohtuistungini. SKavalduse koos kahe avaldusest tehtud koopiaga lasi Vladimir Starušenko DB ära saata tähitud kirjadega 26.09.2002.a. Tallinnas, viibides ise avalduste ärasaatmise juures ja kontrollides, et DB avaldused kindlasti postitab. Tallinna Linnakohtusse jõudis SKavaldus 27.09.2002.a., kuid kuriteo tagajärg jäi saabumata, kuna SKkirjutas Tallinna Linnakohtule uue avalduse enne järgmise kohtuistungi toimumist MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas, milles palus lugeda tema poolt varem kohtule kirjutatud avaldus kehtetuks ning seetõttu ei avaldatud 15.10.2002.a. toimunud kohtuistungil 27.09.2002.a. kohtusse saabunud SKteadvalt ebaõige sisuga avaldust. Oma eeltoodud tegevusega kihutas Vladimir Starušenko SK tõendi kunstlikule loomisele, samuti aitas Vladimir Starušenko kaasa tõendi kunstlikule loomisele eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele Vadim Polištšukile, V.Kuznetsovile, S.Normanovile ja A.Dudotškinile süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, kuritegu jäi aga lõpule viimata seoses SKloobumisega süüteokatsest, s.t. Vladimir Starušenko pani toime KarS § 22 lg 2,3- § 25 lg 1 - § 316 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTULIKUL UURIMISEL KOGUTUD TÕENDID Kohtulikul uurimisel üle kuulatud süüdistatav Vitali Semjonov end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning andis ütlusi selle kohta, et 2002.a töötas ta Kaitsepolitseiametis nooremassistendina, oli 2000.a XXX üle toodud XXX, töökoha aadressiks XXX. Kaitsepolitseiameti teenistusest lahkus lõplikult oktoobris 2002.a. Ületoomise põhjuseks oli kriminaalasi, mis oli tema suhtes menetluses Tartu Maakohtus. Millised olid tema töökohustused enne ja pärast ületoomist, sellele küsimusele ta vastata ei soovi. Selgitab, et pärast Tallinnasse ületoomist ei tohtinud ta tegeleda jälitustegevusega, asus tööle plahvatuste uurimisega tegutsevasse töörühma, tema otseseks ülemuseks oli RS, kuid konkreetseid tööülesandeid jagas talle D A . Põhiliselt tegeles ta sellal tavapärase politseitööga, vestles inimestega, viis kutseid, kirju. Suhtles ka 10 FK´iga, kes oli DA otseseks ülemuseks. Tunnistaja SK kohtus esimest korda 29.aprillil 2002.a kui konvoeeris teda XXX. Eelmisel päeval oli sellesisulise palve talle esitanud RS, kes teadis et ta on Tartust pärit ja palus saata järgmisel päeval SK Tartusse. Autos oli lisaks SKja temale veel kaks inimest – autojuht ja üks saatja. Nemad istusid SK sõiduauto tagumisel istmel. Enne seda reisi ta SK ei tundnud. Autos sõidu ajal rääkisid erinevatest kriminaalasjadest, SK sugulastest, samuti sellest, et SK on anonüümseks tunnistajaks Ž J tapmise kriminaalasjas, mille uurimisega Semjonov Tartus töötades tegeles. SK ütles, et soovib rääkida edaspidi ainult temaga – Vitali Semjonoviga. Sellest autos toimunud vestlusest teatas ta ka DA ja RSle. RS ei olnud vastu, et tuleb minna SKjuurde Keskvanglasse ja kuulata, mis tal on rääkida. 2002.a mai algul kohtus ta paaril korral XXX Sergei Kostritsõniga, neid vestlusi korraldas vangla julgeolekuosakonna töötaja RP. Esimesel kohtumisel rääkisid võimalusest, et SK võiks olla tunnistajaks XXX toimunud plahvatuse uurimisega seotud kriminaalasjas, SK oli nõus olema vaid anonüümne tunnistaja. Kuna selle esimese vestluse käigus saadud info jäi mõneti segaseks, siis ütles DA temale – Vitali Semjonovile, et tuleb uuesti minna Keskvanglasse ja SK rääkida. Teise vestluse sisu täpselt meenutada ei oska, kuid pärast seda kohtumist avaldas SK RP, et tema - Vitali Semjonov oli avaldanud talle survet. Sellest informeeris Potapov Keskkriminaalpolitseid (edaspidi tekstis KKP) ja sealt saadeti kiri KaPo-sse. F K kutsus ta välja ja ütles, et see asi klaaritakse organite vahel ära. Kolmas kohtumine oli tal SK K eskvanglas, kui ta läks Sergei Kostritsõnile viima RS käsul toiduaineid. Neljas kord kohtusid nad Keskvangla väravas. Pärast seda, kui SK viidi üle XXX Vanglasse, helistas ta VS korduvalt mobiilile, kuid kust sai ta tema telefoninumbri, seda süüdistatav ei tea. Kohtumiste ajal rääkisid nad SK paljudest asjadest, süüdistatav salvestas mõlemad vestlused Keskvanglas, kuna kartis provokatsiooni KKP poolt. MM tapmise asjast hakkas rääkima SK ise, mitte süüdistatav ei tundnud selle vastu huvi. Vadim Polištšukki tundis süüdistatav tollal vaid ajakirjanduses avaldatu põhjal, isiklikult ei tundnud, mingit ettepanekut Vadim Polištšukki aidata ta Sergei Kostritsõnile ei teinud, samuti ei tundnud ta huvi selle vastu, kas SK on istunud ühes kambris koos Normanovi ja Dudotškiniga. Süüdistatav palus Sergei Kostritsõnil vestluste sisust mitte kellelegi rääkida, kuna nad arutasid paljusid erinevaid asju, millest ei olnud vaja teistel teada. Seda, et SKoli vestluse sisust rääkinud julgeolekutöötaja Potapovile, sai ta teada, kui kohtus Keskvangla väravas SK ja Rostislav Potapoviga. SK ütles süüdistatavale, et ta oli rääkinud nende vahel toimunud vestluse sisust R.Potapovile, kes soovitas tal kutsuda KKP-st AT ja viimasele sellest vestlusest rääkida. Süüdistatav Vitali Semjonov kinnitas, et ei ole olnud menetlejaks MM tapmisega seotud kriminaalasja kohtueelses uurimises ning ei tea seda, kas selles asjas viis eeluurimist läbi KaPo. Ta muretses SK turvalisuse pärast, kuna sai teada, et viimane on anonüümseks tunnistajaks tema- Vitali Semjonovi poolt uuritud DR tapmise asjas. See, kas SK on anonüümseks tunnistajaks ka teiste organite poolt uuritavates kriminaalasjades huvitas 11 süüdistatavat vaid seepärast, et ta kartis info lekkimist, kuna KKP pidevalt jälgis tema käike ja tegevust. Kohtumisel Keskvangla väravas SKja Potapoviga ütles SK süüdistatavale, et tema ei ole milleski süüdi, selle asja korraldas Potapov, kes ütles seepeale SKsuhtes midagi solvavat ja läks vangla poole. Kuna süüdistatavale pidi järele tulema DA autoga, siis palus SK end kusagile sõidutada, kuhu täpselt süüdistatav ei mäleta. Süüdistatav ütles Sergei Kostritsõnile, et viimane räägiks Antonovile sellest, mis on juhtunud, ta rääkiski. Siis küsis süüdistatav Antonovilt, et kas nad ei peaks esitama kaebust prokuratuurile KKP tegevuse peale, kuid Antonov arvas, et ei ole mõtet riidu minna. Järgmine kohtumine SKtoimus 2002 suvel, ühel laupäeval helistas talle SKja soovis kokku saada. SKootas teda Balti jaamas, tema sõitis kohale taksoga ning koos nad lahkusid sama taksoga Balti jaamast. Enda sõnade kohaselt oli SKseal kohtunud Ovsjankiniga ning ta ei tahtnud ilmselt, et Ovsjankin näeb SK vestlemas Vitali Semjonoviga, seepärast oli vaja lahkuda. Nad sõitsid taksoga XXX turule. SK rääkis süüdistatavale, et ta on vanglast väljas KaPo ja Dmitri Antonovi ülesandel, kuid raha sai otsa ja oleks vaja „pead parandada“. XXX turu pangaautomaadist võttis süüdistatav välja sada krooni, mille eest ostis veini ja midagi süüa, kas ostis ka kaks tassi, seda ei mäleta. Koos läksid välja istuma, vestlesid, süüdistatava sõnul ei rääkinud nad M tapmise asjast ja Polištšuki aitamisest vaid hoopis tema suhtes Tartu kohtu menetluses olevast kriminaalasjast. Seal kirjutas SKavalduse Tartu Ringkonnakohtule süüdistatava kriminaalasjas. Nimelt olevat RS maininud süüdistatavale 2002.a kevadel, et XXXon inimene, kes on istunud ühes kambris koos Oleg Sarajeviga ning teab, et Sarajev valetas ütluste andmise käigus tema kriminaalasjas ning et selles küsimuses võiks ta pöörduda Rostislav Potapovi poole. Süüdistatav tegigi seda ja Potapov ütles talle, et selleks inimeseks on Sergei Kostritsõn. Ühe Potapovi kabinetis toimunud vestluse käigus ütles SK süüdistatavale, et Oleg Sarajev annab tema vastu valeütlusi. Süüdistatav küsis Sergei Kostritsõnilt, kas ta on valmis seda ka kohtus tunnistama, ta ütles et võib küll, kuid ainult anonüümse tunnistajana, kuid süüdistatav peab korraldama talle konvoi Tartu kohtusse istungile ja tagasi ning teda vanglas toitma. Need tingimused ei olnud süüdistatavale vastuvõetavad ja sellega jutuajamine tookord lõppes. Lõuna turu juures avaldas SK soovi kirjutada avaldust Tartu kohtule, et soovib anda ütlusi kriminaalasjas tema – Vitali Semjonovi süüdistuses. Avalduse kirjutamiseks pastaka ja paberi andis Sergei Kostritsõnile süüdistatav. Süüdistatav arvab, et avalduse kirjutamisega tahtis SKtemalt raha saada, kuid ta ei andnud talle raha. Muid avaldusi SKselle kohtumise käigus ei kirjutanud. Võib olla, et SKhelistas selle kohtumise ajal süüdistatava mobiiltelefonilt Svetlana Vorontsovale. Avaldus jäi SKkätte, mis sellest edasi sai, süüdistatav ei tea, kuid teab, et see jõudis Tartu Ringkonnakohtusse. SK tema kriminaalasjas üle ei kuulatud, kuna süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud seda, sest süüdistatav ei usaldanud SK. Süüdistatav kinnitab, et on käinud koos Dmitri Antonoviga kohtumas SK XXX avavanglas, kuid mitmel korral, seda enam ei mäleta. Sellest, et puhkusele lubatud 12 SKpõgenes vanglast sai süüdistatav teada järgmisel päeval pärast põgenemist, see oli 2002.a septembris. FKütles, et SKpõgenes ja süüdistatav saadeti Tartusse, et osaleda tema tagaotsimises, talle anti abiks jälitustöötaja ja nad jõudsid SKasukoha jälile kas
15. või 30 septembril 2002.a ning pärast seda tuli süüdistatav Tallinnasse tagasi. SKpeeti kinni 1.10.2002.a. Rohkem ei tea ta asjast midagi, kuna novembri algul 2002.a oli Tartu Ringkonnakohtu otsus, millega ta mõisteti süüdi ning vabastati töölt kaitsepolitseiametist. Vladimir Starušenkot tundis ta ajast, kui nad töötasid koos miilitsas, kui toimus plahvatus XXX, mida uuris KaPo, siis palus Dmitri Antonov, kes asja uuris süüdistatavat, kui endist miilitsatöötajat, küsitleda XXX turvatöötajaid, kellest enamus olid endised miilitsad. Minnes XXXe kohtus ta muuhulgas Starušenkoga, kes lubas neid aidata. Pärast rääkis süüdistatav sellest DAja viimane kohtus Vladimir Starušenkoga. Mingit abi Vladimir Starušenko uurimisele osutas, suhtlemine toimus läbi tema – Vitali Semjonovi, kuid kohtumistel käis Dmitri Antonov. Fatislav Keivsar´i käest sai teada, et KKP on pöördunud KaPo poole seoses tema vestlustega Sergei Kostritsõniga. Kirja talle ei näidatud, kuid Keivsar ütles, et kirja oli koostanud Ovsjankin ja allakirjutanud Anvelt. F.Keivsar ütles süüdistatavale konkreetselt, et ta ei räägiks enam SKMMtapmise teemadel, et Antonov võib selliseid vestlusi pidada, kuid mitte süüdistatav. Seejärel andis ta Fatislav Keivsar´ile kassetti koos vestluse salvestusega, mille DApidi läbi kuulama. Selle salvestuse kustutas siis, kui lahkus töölt Kaitsepolitseist. Süüdistatav kinnitas, et ta ei ole kunagi mõjutanud SK andma valeütlusi MMtapmise kriminaalasjas ega minema kohtuma Vadim Polištšukiga. Avaldusest, mille SKoli saatnud Tallinna Linnakohtule nimetatud asjas, sai ta teada alles käesoleva kriminaalasja raames. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud süüdistatav Vladimir Starušenko end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning andis ütlusi selle kohta, et 2002.a töötas ta AS Dzebeti direktorina, süüdistatav Vadim Polištšuk oli tollal XXX koordinaator, kaasomanik, kuid umbes samal ajal andis juhtimist üle oma pojale Andrei Polištšukile. Vadim Polištšuk oli tollal AS Dzebeti ja teiste firmade omanik, süüdistatav Vladimir Starušenko allus temale. Vitali Semjonov tuli süüdistatava juurde 2002.a rääkima turul toimunud plahvatuse teemadel, süüdistatavale meenus, et nad olid töötanud varem koos miilitsas ja politseis. Seda, kas Vitali Semjonov oli tuttav Vadim Polištšukiga, ta ei tea. DB töötas juristina AS-is. Esimest korda kohtus süüdistatav SK2002.a septembris, kui too tuli XXXe. Tol päeval oli neil olnud nõupidamine, pärast nõupidamist istus süüdistatav teise korruse koridoris asunud valvetoas ja lahendas ristsõnu. Kuulis, et tuli keegi meesterahvas ja NT, kes oli autojuht ja ühtlasi Andrei Polištšuki turvamees, rääkis temaga, küsis, et „kas sul on mingeid dokumente?“ mille peale süüdistatav kuulis, kuidas mees vastas, et „on vaid tõend“. Süüdistatav hakkas tundma huvi, et mis tõend see on, läks ja vaatas tõendit ning luges 13 tõendilt välja, et tegemist on Sergei Kostritsõniga. Mis tõendiga täpsemalt tegemist oli, seda süüdistatav ei tea. Tkatšjovilt sai teada, et mees tahab kohtuda Vadim Polištšukiga. Tollal oli Vadim Polištšukki XXX väga harva näha, võis läbi astuda paar korda nädalas, olles kohapeal tund kuni poolteist, kuid mitte rohkem. Kuna Polištšukkide juures ja üldse XXX administratiivhoones käis päeva jooksul väga palju inimesi ja nende suunamisega pidi tegelema turvamees, siis süüdistatav ei tundnud oma sõnade kohaselt huvi, millega seoses see inimene tahtis kokku saada Vadim Polištšukiga. Milleks see inimene turule tuli sai ta teada samal päeval. SKjuhatati Vadim Polištšuki kabinetti ja mõne minuti pärast tuli sealt välja Vadim Polištšuk, kes ütles süüdistatavale, et läheme siit kohe ära, lõhnab provokatsiooni järgi, see inimene tuli selleks, et tahab kirjutada avaldust, et KKP sundis teda ütlusi andma MMtapmise kriminaalasjas, et jurist tegelegu sellega, see on tema „leib“. Koos Vadim Polištšukkiga lahkusid nad pärast seda XXXt, ta viis Vadim Polištšuki koju Vana-Rannamõisa teele ja läks ise oma töökohta Kullerkupu keskuses. Sergei Kostritsõnil oli süüdistatava mobiilinumber, kuid kust ja kellelt ta selle sai, seda süüdistatav ei tea, arvab, et selle võis Sergei Kostritsõnile anda kas jurist DB või keegi teine XXX. Järgmisel päeval teadis kogu XXX administratsioon, et oli käinud selline inimene ja kirjutanud avalduse, süüdistatavale rääkisid sellest vähemalt kolm inimest- DB, Vadim Polištsuk ja Oleg Ševikov, kes oli vanemkontrolör. Mõne päeva pärast helistas SKsüüdistatava mobiiltelefonile ja ütles, et tal lõpeb krediit ja helistagu süüdistatav talle tagasi. Süüdistatav helistaski ja siis küsis Sergei Kostritsõn, et ta tahab rääkida Vadim Polištšukiga, süüdistatav ütles, et Vadim Polištšukiga ei saa praegu rääkida, et tal on eraelus suured ebameeldivused, elukaaslane tegi enesetapu. Seepeale ütles Sergei Kostritsõn, et tahab kellegagi neist kokku saada, et enda poolt kirjutatud avaldusele üht-teist lisada. Süüdistatav lubas, et tema tuleb kokkusaamisele ning seepeale ütles SKkuhu ja mis kellaks tulla. XXX alevisse jõudnud ootas SKteda kokkulepitud kohas, käskis süüdistataval sõita klubi taha. Kuna süüdistatav ei teadnud, kus klubi on, sõitis ta sinna, kus oli kauplus ja apteek ning jäi ootama. Mõne aja pärast tuli auto juurde Sergei Kostritsõn, istus autosse ning palus sõita ehitusobjekti taha, et keegi neid ei näeks. Sõidetigi. SKütles, et talle tulid mõned faktid meelde ja ta tahaks täiendada varasemat avaldust. Süüdistatav küsis temalt seepeale, et kellele ta avalduse kirjutas ning SKvastas, et „teie juristile“. Siis soovitas süüdistatav tal võtta paber ja pastakas ja tuletada kõik meelde ning et kui SKjärgmine kord linna tuleb siis läheb juristi juurde ja kirjutab kõik talle. SKnimetas süüdistatavale konkreetse kuupäeva, millal ta järgmine kord Tallinna pidi tulema, süüdistatav lubas, et hoiatab juristi, et too sel päeval kohal oleks. Järgmisel päeval helistas talle uuesti Sergei Kostritsõn, kes teatas, et ei saa sel päeval Tallinnasse tulla ja palus et süüdistatav tuleks tema juurde, ütles päeva ja kellaaja millal tulla. Süüdistatav sõitis XXXe, kus sai kokku Andrei Polištšuki ja DBiga ning koos otsustati, et tuleb minna SKkohtuma ja sõitma peavad süüdistatav ja DB. Viimane pidi tulema kaasa kui jurist ja 14 vaatama, et kõik on korrektne. Teistkordsele kohtumisele XXX sõitsid nad süüdistatava autoga koos DBiga, sel päeval oli Vadim Polištsuki elukaaslase matused, mille korraldamisega süüdistatav oli seotud ning nad olid terve päeva jooksul pidevalt telefoniühenduses Vadim Polištsukiga, kuid viimane ei teadnud, et nad sõidavad XXX SKkohtuma. XXXsse jõudes kohtusid nad SKvangla sissepääsu juurest üle tee. Selle kohtumise eesmärgiks oli, et SKsoovis täiendada avaldust, mille ta oli varem kirjutanud XXX. Varemkirjutatud avaldusi ei temal ega DBil kaasas ei olnud. Vanglast välja tulles ütles SKet ta on liha laadimisest väsinud ning ei jõudnud lõunal käia, süüdistatav tegi ettepaneku, et minna kohvikusse ja süüa lõunat, kuid SKei olnud sellega nõus; seejärel sõitsid nad XXX õllebaari, kuid seal olid kõik lauad täis; süüdistatav tegi ettepaneku sõita u 300 meetri kaugusele metsa, kus on ilus lagendik. Sõidetigi metsa. SKhakkas rääkima DBiga, et ega too ei ole vastu, kui ta jätab varemkirjutatud avaldusest mõned nimed välja. Süüdistataval ja Boroditšil ei olnud selle vastu midagi, Boroditš andis Sergei Kostritsõnile paberilehed, mapi ja kirjutusvahendi ning pärast seda süüdistatav ja DB väljusid autost. Jalutasid, kuni SKtegi auto akna lahti ja kutsus neid, et pastakast sai tint otsa. Nad otsisid autos, kuid teist pastakat ei olnud ning sõitsid seejärel XXXle pastakat ostma. Pärast seda, kui DB oli ostnud kauplusest kaks pastapliiatsit sõitsid nad XXX keskusest välja XXX poole, süüdistatav peatas auto teeservas ja SKkirjutas avalduse lõpuni. Mõne aja pärast ta lõpetas, andis avalduse DBi kätte ja nad sõitsid autoga XXX Vangla värava juurde, kus SKlahkus autost. Relvad on süüdistataval alati kaasas – üks vöö vahel, teine auto kindalaekas. Tal ei olnud põhjust ähvardada relvaga inimest, kes ise avaldas soovi temaga kokku saada ja avaldusi kirjutada. SKpoolt kirjutatud avaldus jäi autos DBi kätte, SKkirjutas ümbrikele peale aadresse, avaldus tuli saata Kaitsepolitseiametisse, kohtusse ja prokuratuuri. Kokku oli kolm ümbrikku. SK leppis DBiga kokku mis kuupäeval need avaldused tuleb postitada, samas palus ta Boroditšit, et kindlasti hävitataks eelmised – XXX kirjutatud avaldused. Sel korral süüdistatav Sergei Kostritsõnile mingit raha ei andnud, on seda teinud vaid ühel korral, kuid hiljem. Avalduste postitamise kohta seletas, et ühel päeval, kuupäeva ta ei mäleta, ütles talle DB, et läheb avaldusi postitama. Nad sõitsid XXX tänaval asuvasse postkontorisse DB autoga, kuna tema enda auto oli tehnohoolduses. Ei mäleta, kas avaldused saadeti tähitud postiga või mitte, kuid teab seda, et maksis kirjade saatmise eest umbes 70 krooni. Teisel korral XXXs kirjutas SK avalduse ainult ühes eksemplaris, kes sellest koopiad tegi, seda ta ei tea, kuid tema ei oska koopiamasinat kasutada. Kohtus SKühel korral veel pärast DB XXXs käimist. See võis olla 9-ndal päeval pärast Vadim Polištsuki elukaaslase surma, nad tulid just surnuaiast, Vadim Polištsukil oli paha hakanud. Helistas MKja ütles, et turu administratiivhoonesse oli tulnud see „kirjanik“, kes tahtvat kohtuda Vadim Polištšukiga. Süüdistatav ütles, et Vadim Polištsukiga ei saa keegi kohtuda ning et süüdistatav ajab kõik ise korda. Ta läks XXXe, seal ootas teda köögis Sergei Kostritsõn, kes nägi hirmunud välja, 15 hakkas rääkima, et hommikul tuli talle vastu Ovsjankin, kes oli teda jälitanud, et ta ei lähe enam vanglasse tagasi. SKnägi halb välja, ta haises alkoholi järgi, ütles süüdistatavale, et ta ei ole midagi söönud. Seepeale võttis süüdistatav taskust mingi summa raha, andis Sergei Kostritsõnile ja käskis kaduda. Mõned päevad hiljem helistas SKsüüdistatavale uuesti ja teatas, et tal oleks vaja Vadim Polištšukiga rääkida, ütles, et asub turu kõrval ja tead peaks aitama rahadega. Kui ta oli kinni peetud ja arestimajja paigutatud, siis helistas SKsamuti süüdistatavale, et nad ei hülgaks teda, vaid toetaksid rahaliselt. Teisesküsitluses vastuseks prokuröri küsimusele möönis süüdistatav, et võis olla nii, nagu ta rääkis eeluurimisel, et esimesel päeval, kui SKturul avaldust kirjutamas käis, istus süüdistatav kellegi palvel mõne aja samas ruumis Sergei Kostritsõniga, et tal silma peal hoida. Sellest, et süüdistatav ja DB käisid XXXs kohtumas Sergei Kostritsõniga, sai Vadim Polištsuk teada umbes 15 päeva hiljem, kuna ta oli pärast elukaaslase enesetappu äärmiselt halvas seisus. Sellist kohtumist, kus Vadim Polištšuk oleks süüdistatava juuresolekul DBile teatanud et SKon vanglast põgenenud ja tuleb teha nii, nagu poleks Vadim Polištšuk teadnud avaldusest ega viibinud avalduse kirjutamise juures, ei ole süüdistatava ütluste kohaselt olnud. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud süüdistatav Vadim Polištšuk end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning andis ütlusi selle kohta, et 2002.a oli ta tervise tõttu kõik oma tööasjad pojale üle andnud, üksnes nõustas ja konsulteeris XXX administratiiv- ja finantsküsimustes. Vladimir Starušenko töötas tema alluvuses, SK nägi ühel korral XXX, Vitali Semjonovit ei tundnud, nägi esmakordselt käesolevas asjas kohtuistungil. DB oli kogu äris vanemjurist, äri oli hõlmatud XXX ja viie tütarfirmaga. 10.09.2002.a kui SKtuli XXXe, siis oli süüdistatav seal, tal oli nõupidamine oma pojaga. Juriidilisi küsimusi arutasid nad kolmekesi, osales ka jurist, kuid selleks ajaks oli jurist juba kabinetist lahkunud, nemad pojaga kahekesi arutasid veel asju. Süüdistatava juurde tuli valvur, vist oli NT, kes ütles, et temaga tahab kokku saada Sergei Kostritsõn, see nimi oli süüdistatavale tuttav, temast oli juttu olnud Voldemar Kautsiga, kes oli talle öelnud, et SKvalmistab ette plahvatust süüdistatava majas ja XXXga seotud provokatsiooni. Kuna süüdistatav käis enda sõnade järgi turul väga harva, siis oli tema jaoks üllatav, et SKtuli just sellel päeval, kui ta juhuslikult oli XXX, ilmselt keegi informeeris SK sellest. Süüdistatav käskis Tkatšjovil SKasjad ja ta ise läbi otsida ning jälgida, mis turul toimub, samuti käskis pojal ja Margus Kuustikul lahkuda. Kohtus Sergei Kostritsõniga, kes tuli koos Tkatšjoviga ukse vahel, tema Sergei Kostritsõnile midagi ei öelnud, kuulas mis too rääkis. Konkreetselt ütles SKsüüdistatavale, et ta tuli kui aus inimene, kes on nördinud politsei tegevusest ja tahab kirjutada avalduse, mida teda sunniti tegema süüdistatava suhtes menetluses olevates kriminaalasjades. Kui inimesed olid majast evakueerunud, kutsus süüdistatav DBi ja palus tal hinnata selle inimese seletusi, et kas tal on midagi, 16 millest avaldus kirjutada, kas SKtegevus on seaduslik. Kes see inimene on seda ta DBile ei selgitanud. Süüdistatav nägi, et DB viis SKoma kabinetti. Mida nad seal edasi tegid, sellest ei olnud süüdistatav teadlik enne, kui mõne päeva pärast ütles DB, et SKkirjutas kolm kirja, kus ta kirjutab halvasti organite suhtes, et tal on halvad suhted Keskkriminaalpolitseiga. Mis nendest avaldustest edasi sai, seda süüdistatav ei tea. 21.11.2005.a kohtuistungil viitas ta Voldemar Kautsi kirjale, kus olid ära toodud SKsuhted politseiga. Tema ei ole Sergei Kostritsõnile Vladimir Starušenko mobiiltelefoni numbrit andnud, ta ei rääkinud SKsõnagi. Samuti ei ole ta kuulnud sellest, et SKpõgenes vanglast ning selles osas DBit teavitanud. Kui SKturule tuli, siis tundis ta temast ohtu, arvas, et tegemist on provokaatoriga. Ja üks võimalik asi, millega seoses süüdistatav provokatsiooni kartis, oli MMtapmise kriminaalasi. MMtapmise asjas kohtuistungiprotokollis olev lause kanakoibadest ja sigarettidest, millele prokurör viitas, sai talle teatavaks Stoljarovi avaldusest samas kriminaalasjas. Sellest, et SKon MMtapmise asjas anonüümseks tunnistajaks, sai ta teada Voldemar Kautsilt, kes oli kuulnud seda oma pojalt Sergeilt, kes istus SKühes kambris Keskvanglas. Voldemar Kauts andis selle informatsiooni süüdistatavale edasi ilmselt eesmärgiga, et süüdistatav oleks nende turul asuva lihunikuäri vastu lojaalsem. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja SKandis ütlusi selles, et süüdistatavatest tundis Vitali Semjonovit alates 2001.a kui Kaitsepolitsei ametnikku, teisi süüdistatavaid Vladimir Starušenkot ja Vadim Polištšukki teab 2002.a sügisest, Vadim Polištšukiga kohtus ühel, Vladimir Starušenkoga mitmel korral. Vitali Semjonov tuli esimest korda tema juurde Keskvanglasse 2001.a sügisel seoses Tartumaal, Luunjas toimunud Zan Jegorovi tapmisega. Kuna tunnistajaga ühes kambris istus samal ajal üks inimene, kes oli seoses selle tapmisega kinni peetud, küsitles Vitali Semjonov tunnistajat, et tema abiga asjas tõde välja selgitada. Pärast esimest vestlust Vitali Semjonoviga suhteles tunnistaja selles asjas edaspidi teiste kaitsepolitsei ametnikega. Teine kohtumine Vitali Semjonoviga oli siis, kui nad sõitsid koos Tartusse kohtuistungile, kus tunnistaja pidi ütlusi andma. Autos sõidu ajal istus tema koos Semjonoviga tagaistmel ja vestlesid erinevatel teemadel, muuhulgas plahvatusest XXX, tunnistaja teadis sellest üht-teist, kuna istus 1998.a ühes kambris SK, samuti oli juttu Oleg Sarajevist, tapmisest, mida organiseeriti Tartus ja mille organiseerimises Vitali Semjonovit süüdistati. Sõidu ajal võttis Vitali Semjonov üles teema ka MMtapmisest, kuid tema küsimused ei olnud otsesed, arutasid lihtsalt, et kes võis seda teha. Vitali Semjonov tundis huvi iga pisiasja vastu, kuidas see võis toimuda. Kolmandal kohtumisel XXXrääkisid nad samast teemast juba sügavuti. Neljas kohtumine toimus samuti Keskvanglas, julgeolekutöötaja Potapovi kabinetis, siis oli neil Semjonoviga põhjalikum jutuajamine M tapmisest, muuhulgas küsis Vitali Semjonov tunnistajale, ega too ei ole anonüümne tunnistaja M tapmise kriminaalasjas. Tunnistaja vastas Vitali Semjonovile, 17 et ta ei ole anonüümne tunnistaja selles asjas ja seepeale ütles Vitali Semjonov tunnistajale, et on hea, et ta ei ole anonüümne tunnistaja, siis saab ta aidata Vadim Polištšukki. Kohe pärast seda vestlust rääkis tunnistaja juhtunust julgeolekutöötajale Potapovile, kes ütles tunnistajale, et Vitali Semjonovil ei olnud õigust menetlustoiminguid teha ega teda üle kuulata. Vitali Semjonovi jutust sai tunnistaja aru, et ta pidi esinema tunnistajana Polištšuki kaitseks. Et Vaim Polištšuk on kindlustatud, rahakas inimene kes ei jäta teda aidanud inimest hätta. Selline oli jutu mõte, tunnistaja uuris veel, et kas ta võiks Vadim Polištšuki käest saada 10 000 krooni, millele Vitali Semjonov vastas, et see ei ole probleem. Tema sõnadest sai tunnistaja aru, et Vadim Polištšuk on valmis teda aitama, kui ta tema kasuks tunnistab. Tunnistajale oli teada MMtapmise asjaoludest, kuna ta istus „Polištšuki inimestega” ühes kambris, Dudotškini ja Normanoviga, kordamööda ja oli selles kriminaalasjas anonüümne tunnistaja. Vitali Semjonovile oli see fakt teada, kuna Keskvangla julgeolekuosakonnas töötas Vitali Litvin, kes andis talle informatsiooni. Pärast vestlust ütles Vitali Semjonov tunnistajale, et see jutuajamine peab jääma vaid nende vahele, kuid tunnistaja teatas sellest Keskkriminaalpolitseile. Pärast seda vestlust teatas tunnistaja juhtunust Potapovile, kes omakorda informeeris keskkriminaalpolitseist Ahti Truupõldu ja Semjonovi ülemusi KaPos, kust tuli tunnistaja juurde vestlema RS, kes tundis huvi, kas Vitali Semjonov võiks olla ebaaus politseinik. Pärast seda kohtus veel KAPO ametnikega, kuid mitte Vitali Semjonoviga. Kohtumiste teemaks oli plahvatus XXX, mida KaPo uuris. Toompuiesteel 3 KAPO peamajas kohtus esimest korda Dmitri Antonoviga, kes käitus väga ebameeldivalt nagu Ida-Virumaa jõumees, ainult karjus tunnistaja peale. Ülekuulamisruumi sisenes RS kes kutsus Antonovi korrale, pärast seda rääkis Antonov tunnistajaga rahulikult. Ka sellel kohtumisel käis jutt plahvatusest XXX
16. XXX avavanglasse viidi tunnistaja 2002.a suve algul, vist mais. Esimest korda käis ta ühepäevasel väljasõidul oma vajadusel, et notaris käia, teisel korral taotlesid tema puhkusele lubamist KaPo ametnikud 4 ööpäevaks, eesmärgiga viia tunnistaja osavõtul läbi menetlustoiminguid seoses KaPo menetluses oleva XXX plahvatuse asjaga. Esimesel päeval viidi tunnistaja KaPo peamajja, kus ta kohtus kõigepealt Vitali Semjonoviga, seejärel tulid sinna RS ja Dmitri Antonov. Viimane ütles tunnistajale, et ta peab oma puhkuseplaane muutma, kuna tuleb üks töö ära teha ja tunnistaja viidi autoga XXX maanteel asuvasse hotelli, kus DA vormistas toa oma töötõendiga ja maksis ka selle eest. Pärast seda ütles DA tunnistajale, et mingu too ja otsigu endale naine, kellega lõbutseda, andis ka raha 500 krooni kulutamiseks. Tunnistaja helistas oma naistuttavale SV, kelle kutsus koos endaga hotelli. Dmitri Antonovi jutust sai tunnistaja aru, et sellesse tuppa olid paigaldatud pealtkuulamisseadmed ning tunnistaja ülesanne oli järgmisel päeval sinna kutsuda SK. Tunnistaja koos SV veetis öö hotellis, hommikul tuli sinna ka Dmitri Antonov, kuid ta ei tahtnud tunnistajaga rääkida, mispeale lahkusid tunnistaja koos SV hotellist. Järgmise öö veetis tunnistaja ka hotellis. Ta 18 pidi XXX hotelli meelitama, kuid see ei õnnestunud. Varem, ühepäevasel puhkusel viibides oli tunnistaja kohtunud SK, kes rääkis tunnistajale, et nad ei olnud rahul hindadega, mida Vadim Polištšuk turul kehtestas ja et võiks teda veidi hirmutada, visates talle kodu aeda pudeli süütevedelikuga. Ühel järgmistest kohtumistest sai ta Potapoviga kokku Keskvangla lähedal, samal ajal väljus vanglast Vitali Semjonov. Sel korral rääkis tunnistaja Vitali Semjonovile sellest „naljast” mida Sergei Kauts plaanis, kuid ta ei arvanud, et Vitali Semjonov võtab seda nii tõsiselt. Igal juhul helistas Semjonov kohe Antonovile, kes sõitis XXX juurde. Semjonovi palvel rääkis tunnistaja selle loo ka Dmitri Antonovile, kes ütles et tunnistaja ärgu too mõelgugi hakata mingeid pudeleid viskama ja endale probleeme tekitama. Neljapäevase puhkuse ajal kohtus tunnistaja veel Vitali Semjonoviga. Tunnistaja ise helistas XXX telefoniautomaadist Vitali Semjonovile, kes seejärel sõitis taksoga XXX Jaama ning võttis tunnistaja takso peale. Koos sõitsid nad turule, mille kohta tunnistaja sai alles hiljem teada, et see on Lõunakeskus. Vitali Semjonov võttis turul olnud pangaautomaadist raha ja ostis veini, vorsti, kaks kruusi. Läksid turust kaugemale, sellisesse kohta, kus oli vana maja ja betoonblokid. Jõid veini, kogu jutt käis selle ümber, et tunnistaja saab Vitali Semjonovit aidata tema suhtes menetluses olnud kriminaalasjas, kuna ta istus ühes kambris ühe inimesega, kes tunnistas Semjonovi vastu. Vitali Semjonovil oli kaasas mapp paberitega, ta tahtis tunnistajale raha anda, kuid tingimusel, et too kirjutaks avalduse Tartu Maakohtule, et on valmis esinema tunnistajana Tartus kohtuistungil selles, et Semjonovi vastu varem antud ütlused olid valed, teab seda, kuna istus kambris inimesega, kes andis kohtus Semjonovi vastu ütlusi. See isik oli Oleg Sarajev. Seega tahtis Vitali Semjonov, et tunnistaja annaks tema kaitseks valeütlusi. Pärast seda planeerisid nad kohtumist Vadim Polištšukiga. Konkreetselt sellest, mida tunnistaja peab Vadim Polištšuki kasuks tegema, juttu ei olnud, sellest pidi räägitama Polištšuki juures. Samuti ütles Vitali Semjonov tunnistajale, et parem oleks, kui tunnistaja läheks ise Polištšuki kontorisse XXX. Sealsamas kirjutas tunnistaja Semjonovi palvel ka avalduse XXX direktori nimele sisuga, et soovib kokkusaamist. Mõlemad avaldused, mida tunnistaja kirjutas, jäid Vitali Semjonovi kätte tema mapi vahele. Tunnistaja helistas Vitali Semjonovi mobiiltelefonilt SV ja ütles, et hakkab tulema. Pärast seda andis Vitali Semjonov talle raha kulutamiseks, võis olla umbes 400 krooni aga võis olla ka rohkem näiteks 600 krooni. Kruusid ja allesjäänud söök jäid tunnistaja kätte, veini olid nad ära joonud. Edasi läks ta kokku saama SV, kellega koos oli lubanud minna viimase isa hauale Metsakalmistul. Järgmise, ühepäevase puhkuse ajal 10.09.2002.a läks tunnistaja XXXe, läks administratiivhoonesse, kus asus Vadim Polištšuki kontor. Tunnistajal oli kott kaasas. Läks teisele korrusele ukse juures oli palju turvamehi, kellele tunnistaja ütles, et soovib kokku saada Vadim Polištšukiga, seepeale läks üks meestest, kelles tundis kohtuistungil ära tunnistaja Nikolai Tkatšovi, sellest ette kandma. Tuli mõne aja pärast tagasi ja otsis 19 tunnistaja läbi, võttis ta koti ära ning ütles, et tuleb veidi oodata. Mõne aja pärast juhatas turvamees tunnistaja suurde kabinetti, kus olid Vadim Polištšuk ja jurist. Tunnistajale jäi mulje, et Vadim Polištšuk oli teda oodanud, et tema tulek ei olnud üllatus. Tunnistajale pakuti kohvi- teed nad hakkasid suhtlema. Jutu mõte oli selles, et tunnistaja pidi Vadim Polištšukki aitama ja saama selle eest raha. Tunnistaja pidi andma Vadim Polištšuki kasuks ütlusi, rääkides seda, et vanglas sunniti teda andma ütlusi Vadim Polištšuki ja tema kaaslaste vastu MMtapmise kriminaalasjas. Seejärel küsis Vadim Polištšuk tunnistajalt, et milline summa teda rahuldab. Tunnistaja ütles, et 2000 krooni, kuid seepeale vastas Vadim Polištšuk tunnistajale, et annab talle 3000 krooni. Seejärel viidi tunnistaja teise kabinetti, mis algul oli tühi, kuid siis tulid sinna jurist ja Vladimir Starušenko. Viimane istus tunnistaja vastu ja hakkas asjast rääkima, selgitas, et on vaja kirjutada kolm avaldust – kohtule, prokuratuuri ja KaPo-sse selle kohta et O ja P sundisid teda vanglas andma ütlusi Vadim Polištšuki vastu. Mäletab selle avalduse sisu ähmaselt, igal juhul kirjutas ütlustele sundimisest, midagi ka KaPo töötajatest, Semjonovist. Igal juhul turul teadsid kõik, et tunnistaja on istunud Normanovi ja Dudotškiniga ühes kambris, muidu ei oleks ta saanud Vadim Polištšukki aidata ja ütlusi muuta. Nii Vadim Polištšuk kui ka Vladimir Starušenko rääkisid tunnistajale, et kui ta teeb nii nagu vaja, siis on talle pärast vabanemist hea elu garanteeritud, et talle otsitakse korter, antakse tööd. Sel ajal kui tunnistaja juristi kabinetis avaldust kirjutas, sisenes sinna AP, kes tõi tunnistajale pitsi konjakit. Tunnistaja kartis, et teda tahetakse mürgitada, seepärast ütles juristile, et proovigu see enne pitsist juua. Jurist proovis veidi, siis julges ka tunnistaja juua. Avaldused lugesid läbi ni jurist, Vladimir Starušenko, kui ka Vadim Polištšuk, kes andis tunnistajale raha 3000 krooni, mis oli 500kroonistes. Samuti andis Vadim Polištšuk tunnistajale Vladimir Starušenko mobiiltelefoni numbri, öeldes, et kui vaja on siis helistagu, kogu side käib läbi Vladimir Starušenko. Pärast avalduste kirjutamist sõidutas XXX autojuht ta Balti Jaama. Sellest rahast 2000 krooni konfiskeeriti vanglas. Pärast raha leidmist ei tahtnud vangla administratsioon teda enam puhkusele lubada, kuid DAkäis rääkimas ning pärast seda lubati tunnistaja uuesti puhkuselt. Enne, kui KaPo töötajad vanglas käisid, tuli XXX Vladimir Starušenko, kes kohtus tunnistajaga ja ütles, et nendes avaldustes on vaja midagi muuta, et Vadim Polištšuk on teda saatnud. Esimesel korral käis Vladimir Starušenko XXXs üksinda, vestlus toimus tema autos, tumedat värvi džiibis. Sel korral rohkem midagi ei toimunud. Tunnistaja helistas Vladimir Starušenkole, et millal nad võivad tulla. Sellal oli tunnistajal juba endal mobiiltelefon. Vladimir Starušenko tuli koos juristiga, tunnistaja töötas sellal avavanglas juurviljalaos ja küsis meistrilt, kelle nimi oli Mart, luba korra ära käia, et tuli vend ja vaja on temaga rääkida. Meister lubaski ja tunnistaja läks Vladimir Starušenko auto juurde ja istus autosse. Vladimir Starušenko küsis tunnistajalt, et kuhu sõita, tunnistaja soovis sõita vanglast kaugemale, et probleeme ei tuleks. Vladimir Starušenko valis tee, nad sõitsid XXX 20 poole, keerasid metsateele, seal tekkis probleem, et pole millegagi avaldust kirjutada, sõitsid tagasi XXXle, kus Vladimir Starušenko ostis kaks tavalist pastapliiatsit. Sõitsid tagasi metsa, tunnistaja tundis hirmu. Vladimir Starušenko käskis kirjutada avalduse uuesti, kõik nii nagu enne, kuid jätta välja Vitali Semjonovi nime. Metsas kirjutas tunnistaja samuti kolm avaldust, samadele adressaatidele. Eelmised, turul kirjutatud avaldused, olid Starušenkol kaasas, need anti tunnistajale ümberkirjutamiseks, ainus mis pidi muutma oli see, et jätta välja Vitali Semjonovi nimi. Avalduse kirjutamise ajal, kui jurist oli autost väljunud, võttis Vladimir Starušenko demonstratiivselt välja oma püstoli ja nagu puhastas seda, rääkides samas, et „kirjuta, kirjuta, ära karda.“ Tunnistaja kartis, et nad lasevad ta maha, kui ta avaldused ära kirjutab. Metsas olles käisid nii Vladimir Starušenko kui ka jurist pidevalt autost väljas, vahel olid koos, arutasid midagi, vahel ükshaaval. Kui avaldused olid kirjutatud, sõitsid nad tagasi maanteele, peatusid teel, Vladimir Starušenko andis tunnistajale 1300 krooni, öeldes et 1000 on tunnistajale, 300 meistrile, et nii kaua ära oli. Raha jättis tunnistaja endale. Avaldused jäid Vladimir Starušenko kätte, kes viis tunnistaja avavangla juurde tagasi, ütles veel, et tulevad tunnistajale vastu, kui ta vabaneb, viivad kindlasse kohta ja sealt kohtuistungile ütlusi andma. Tunnistaja vabanemise tähtaeg ja kohtuistungi aeg langesid kokku. Viimasel korral sõitis puhkusele KaPo ülesandel ja nende autoga, DAtuli talle isiklikult vangla juurde järgi. Neil oli tunnistajat vaja, et läbi viia jälitustoimingut SK. Tunnistaja aga otsustas, et ta ei lähe vanglasse enam tagasi, saatis kirja Justiitsministeeriumile. Helistas ka Vladimir Starušenkole, kes ei olnud turul, kuid tuli sinna tunnistajaga kohtuma. Vadim Polištšuk ei saanud tulla, oli hõivatud. Vladimir Starušenko andis tunnistajale 25 krooni, et ostku süüa. Samal päeval helistas ta uuesti Vladimir Starušenkole ja ütles, et ta ei lähe vanglasse tagasi, vajab raha. Vladimir Starušenko uuris, kus tunnistaja on ja käskis oodata. Tunnistaja istus väikeses baaris XXX lähedal, mõne aja pärast tuli baari Vadim Polištšuki turvamees Tkatšjov, kes tervitades andis tunnistajale kaks 500-kroonist ja lahkus. Pärast seda sõitis Tartusse ja asus end varjama. KAPO leidis ta üles, pidas kinni ja tõi Tallinnasse, konvoeerimisel sai helistada oma mobiiltelefonilt Keskkriminaalpolitseisse AT ja kutsuda endaga kohtuma. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja RP andis ütlusi selles, et 2002.a töötas ta Keskvangla julgeolekuosakonnas, olles julgeolekuteenistuse ülem. Tema ülesannetesse kuulus kogu vangla julgeoleku operatiivne tagamine ja juhtimine, samuti organiseeris ta kokkusaamisi kinnipeetavate ja politseiametnike vahel, kui sellise palvega otse tema poole pöörduti. Politseiametnike kokkusaamiste korraldamiseks kinnipeetavatega oli kaks võimalust – kas pöörduti otse julgeolekuosakonna poole või taotleti luba vangla direktorilt. Näiteks kaitsepolitseiametnikel oli tavaks pöörduda otse julgeolekuosakonna poole. Vitali Semjonov pöördus 2002 tunnistaja poole kui KaPo ametnik, et tunnistaja korraldaks talle kokkusaamise Sergei Kostritsõniga, et vestelda plahvatusest XXX. Kuna 21 SK suhtes oli kohtuotsus jõustunud ning mingeid piiranguid temaga kokkusaamiste suhtes ei olnud, siis korraldas tunnistaja selle kokkusaamise. Lisaks Semjonovile käisid SKXXXkohtumas ka teised õiguskaitseorganite töötajad – nt RS KaPo-st ja Andrei Ovsjankin KKP-st. SK tundis tunnistaja, kuna too viibis XXXselles osakonnas, mille julgeoleku tagamisega tunnistaja konkreetselt tegeles. Kokku käis Vitali Semjonov tunnistaja teadmisel XXXSKkohtumas 3-4 korda, need kohtumised kestsid 45 minutit kuni 1 tund. Need kohtumised toimusid julgeolekuosakonna nendes kabinettides, mis parasjagu juhtus vaba olema, võis juhtuda, et kohtusid ka tema kabinetis. Julgeolekuosakonna kabinettides ei ole sisse ehitatud statsionaarseid salvestus- ja pealtkuulamisseadmeid, olid küll diktofonid, kuid neid ei kasutatud vestluste pealtkuulamiseks. KaPo töötajatel oli tavapraktika selline, et nad lindistasid kõik vestlused, sellest et nad lindistavad, ei pidanud julgeolekuosakonna töötajaid teavitama. Ühel korral oli Vitali Semjonovil kaasas Tartu uurija Rivo Tamm, kui ta tuli kohtumisele Sergei Kostritsõniga. Pärast ühte kohtumist Vitali Semjonoviga teatas SKtunnistajale, et Vitali Semjonov oli hakanud välja selgitama ja uurima, mida teab SKMMtapmise asja kohta, et kas SKon anonüümne tunnistaja MMtapmise kriminaalasjas ja kui on siis peab ta oma ütlustest lahti ütlema, et tal seisab ees uus elu, ta võib XXX tööd saada. Seda teab tunnistaja SKsõnade järgi. Tunnistaja kinnitas, et pärast seda kohtumist oli SKväga ärritatud, et miks Vitali Semjonov sellist asja uurib. Tunnistaja kandis sellest juhtumist ette Vitali Semjonovi otsesele ülemusele RSle, kes ütles tunnistajale, et ärgu too rohkem korraldagu SKja Vitali Semjonovi kohtumisi XXXning lubas Vitali Semjonoviga ise rääkida. Tunnistaja teatas sellest juhtumist veel Andrei Ovsjankinile Keskkriminaalpolitseist. Tunnistaja teab rääkida veel ühest Vitali Semjonovi ja SKkohtumisest, mis toimus väljaspool Keskvangla territooriumit. 2002.a augustis kandis SKkaristust XXX avavanglas, ta oli lühiajalisel väljasõidul ja helistas tunnistajale ning soovis kokku saada. Nad kohtusid väljaspool vanglat, SKsoovis, et Keskvangla administratsioon organiseeriks tema karistust kandma Keskvanglasse. Tunnistaja selgitas Sergei Kostritsõnile korda, kuidas selliseid taotlusi esitatakse, selle jutu käigus tuli Keskvanglast välja Vitali Semjonov, kes neid märkas ja tervitas. Vitali Semjonov küsis Sergei Kostritsõnilt, et miks too niimoodi käitus, ilmselt pidades silmas seda, et too pöördus KKP poole seoses nende omavaheliste vestlustega. Kinnitab, et teatas Keskkriminaalpolitseile juhtunust kirjaga, millele kirjutas alla vangla direktor. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja FKandis ütlusi selles, et 2002.a töötas ta KaPo osakonna direktorina, Vitali Semjonov oli sellal Tartust Tallinnasse keskosakonda üle toodud, töötas tunnistaja otseses alluvuses nooremassistendina. Vitali Semjonov töötas keskaparaadis Antonovi töögrupis, mis tegeles plahvatuste avastamisega, oli abistavas rollis, tema menetluses ei olnud ühtegi kriminaalasja, ta ei tegelenud otseselt jälitustegevusega. Tema ülesandeks oli näiteks kinnipeetavate 22 etapeerimine, kirjade, kutsete viimine, muud lihtsamad toimingud. Otseselt ei andnud tunnistaja Vitali Semjonovile ülesandeid vestelda kriminaalasjadega seotud isikutega, kuid kui ta etapeeris kedagi, siis ei saanud vestlemist keelata. SK tunnistaja ei tunne, nägi teda esimest korda kohtus. Teab, et Vitali Semjonov puutus SKkokku vähemalt ühel korral, kui etapeeris teda kohtuistungile Tartu kohtusse. KaPo ei menetlenud MMtapmisega seotud kriminaalasja, nende menetluses oli 2000.a XXX toimunud plahvatusega seotud kriminaalasi. KaPo ametnik võib inimesega vestelda teiste uurimisorganite menetluses olevatest kriminaalasjadest, see ei ole keelatud, kuid mingeid menetlustoiminguid nad teiste uurimisorganite menetluses olevates asjades teha ei või. DAoli tunnistaja alluv, juhtis plahvatustega tegelevat gruppi, algul Tallinnas, käesoleval ajal Ida-Virumaal. Tunnistaja teab, et KaPo töötajad kasutasid SKabi mingite jälitusoperatsioonide läbiviimiseks seoses plahvatusega XXX, kõik jälitustoimingud olid läbi viidud kohtu loal. Nende toimingute käigus selgus, et SKei ole usaldusväärne – ta põgenes, pani toime uusi kuritegusid, tema poolt antud informatsioon osutus valeks. KaPo on SKteeneid kasutanud ka erinevates asjades enne konkreetset juhtumit. Tunnistaja sõnul on SKväga jutukas, osa tema infost on tõene, osa väär. Tunnistaja möönab, et võis kuulda KKP peadirektorilt A.Anveltilt et Sergei Kostritsõnil ja Vitali Semjonovil oli juttu MMtapmise kriminaalasjast. Selle kohta päris tunnistaja aru Vitali Semjonovilt, kes ütles, et SKhakkas sellest teemast talle ise rääkima. Tunnistaja palus Dmitri Antonovil kuulata Vitali Semjonovi poolt tehtud salvestust tema vestlusest Sergei Kostritsõniga, et selgitada välja kas Vitali Semjonov on Sergei Kortsitsõnilt pärinud MMtapmise kohta või mitte. Tunnistaja ei olnud Vitali Semjonovile andnud ülesannet minna Keskvanglasse kellegagi kohtuma või vestlema. Selle ülesande võis anda näiteks RS, kes töötas Dmitri Antonoviga ühes grupis. Menetlustoimingute teostamise õigus Vitali Semjonovil puudus. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja DA andis ütlusi selles, et 2002.a töötas ta KaPo Tallinna osakonnas juhtivassistendina, juhtis plahvatuste uurimise töörühma. SKon tunnistajale teada seoses tööalaste ülesannetega. Tunnistaja puutus temaga esimest korda kokku Tallinnas, kui uuris Keksturul toimunud plahvatuse kriminaalasja. Tunnistaja ei mäleta, kas RS või Vitali Semjonov mainis talle Sergei Kostritsõni, kui võimaliku tunnistaja nime. Vitali Semjonov oli tollal ametist kõrvaldatud kuid mitte vallandatud, täitis tunnistaja poolt antud ülesandeid, tunnistaja saatis Vitali Semjonov selgitama välja inimesi, kes võivad olla kasulikud selles asjas, Vladimir Starušenkoga kohtus tunnistaja ka Vitali Semjonovi kaudu. Kuna Vitali Semjonovi suhtes oli menetluses kriminaalasi tapmisele kihutamises, siis lindistas Vitali Semjonov kõik oma vestlused, et hiljem ei tekiks probleeme vestluste sisu osas. Vitali Semjonovil olid kontaktid SKjuhtkonna soovitusel, tunnistaja kontaktid SKpiirdusid XXX plahvatuse kriminaalasjaga, milles SKandis ütlusi ja osales 23 jälitustoimingutes. 2002.a viibis SKtunnistaja sõnade kohaselt algul XXXja hiljem avavanglas. Jälitustoimingutes osalemiseks sai ta vanglast puhkust, kahel korral 2002.a viibis SKvanglast puhkusel KaPo taotlusel. Teisel korral ta põgenes. Teab, et Vitali Semjonov kohtus XXXSergei Kostritsõniga, kuid tunnistaja ei pea võimalikuks, et Semjonov oleks SKarutanud MMtapmise asja. SKrääkis tunnistajale ise, et on anonüümne tunnistaja MMtapmise kriminaalasjas. FKon andnud tunnistajale korraldusi kontrollida Vitali Semjonovi tegevust seoses tema igapäevaste tööülesannetega. Ühel korral on tunnistaja kohtunud Vitali Semjonovi ja SKKeskvangla lähistel, Vitali Semjonov ütles tunnistajale, et SKtahab midagi selgitada, kuid tema - Vitali Semjonov ei taha teda kuulata. Tunnistaja rääkis Sergei Kostritsõniga, kuid mis oli jutuajamise sisu, seda ta ei mäleta. Pärast seda, kui SKvanglast põgenes, võttis tunnistajaga ühendust avavangla direktor, kes teatas, et SKei tulnud puhkuselt tagasi ja palus ta üles otsida. SKpeeti Tartus kinni 0110.2002.a ja toodi KaPosse, kus teda valvas eriüksus. SKselgitas tunnistajale, et ta ei läinud vanglasse tagasi, kuna keskkriminaalpolitsei ametnikud ei lasknud tal tagasi minna. Tunnistaja silmis oli SKusalduse kaotanud, kuna ta põgenes tunnistaja organiseeritud jälitustoimingute ajal. Tunnistaja teab, et SKkohtus enne põgenemist KKP töötaja Ovsjankiniga, kuid kellega veel, seda ta ei tea. Eitab vägivalla kasutamist SKsuhtes, kinnitab, et tema tegevust selles osas kontrollis riigikogu komisjon, kes ei leidnud midagi seadusevastast. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja RS andis ütlusi selles, et 2002.a töötas KaPos osakonna asedirektorina, tunneb SK seoses tööülesannetega alates 1999 või 2000 aastast. 2002.a töötas Vitali Semjonov Fatislav Keivsar´i vahetus alluvuses, tunnistaja puutus temaga kokku siis, kui Keivsar oli töölähetuses või puhkusel. Teab, et Vitali Semjonov oli kõrvaldatud ametiülesannete täitmisest, tegeles küsimustega, mis ei olnud seotud uurimistegevusega. 2002.a helistas tunnistajale Keskvangla julgeolekuosakonna töötaja Potapov, kes ütles tunnistajale, et temaga soovib kohtuda Sergei Kostritsõn, kuna tema juures oli käinud Vitali Semjonov ja küsinud midagi sellist, mida ei oleks pidanud küsima. Tunnistaja läks ise Keskvanglasse SKkohtuma, viimane rääkis talle, et Vitali Semjonov oli küsinud temalt MMtapmise kriminaalasja kohta. Tunnistaja teavitas sellest vestlusest ka Vitali Semjonovi vahetut ülemust F.K ´it, kuna pidas seda vajalikuks seoses Vitali Semjonovi suhtes menetluses oleva kriminaalasjaga. Tunnistaja ei näe vastuolu Vitali Semjonovi ametist kõrvaldamise ja selle vahel, et ta vestles kriminaalasja raames tunnistajatega. SKütlustesse suhtuti KaPo ametnike seas kriitiliselt, neid tuli alati kontrollida. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja NTandis ütlusi selles, et 2002.a töötas tema XXX juristi abilisena, tema tööülesannete hulka kuulus XXX administratiivhoonesse tulevate inimeste suunamine vahel käis ka autoga asju ajamas. Mäletab juhtumit, kui XXXe tuli meesterahvas, kes esitas vanglatõendi, tal oli kaasas ka suur kott. Mees tahtis saada kokku Polištšukiga. Vadim 24 Polištšuk oli sellal XXX, koos Vladimir Starušenkoga. Saatis meesterahva Polištšuki kabinetti, kuid see oli tühi. Tunnistaja viis mehe juristi – Denissi –kabinetti. Kui ta koridori läks siis selgus, et Vadim Polištšuk ja Vladimir Starušenko sõitsid ära. Seejärel läks tunnistaja hoonest välja, kui tagasi tuli, rääkis ta sellest mehest Andrei Polištšukile, kes oli tema otsene ülemus. Tunnistaja on SK näinud vaid ühel korral, mingit raha ei ole talle andnud. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja MK andis ütlusi selles, et tunneb Vadim Polištšukki alates 1997.a kui tunnistaja asus tööle XXXe, Vladimir Starušenkot tunneb 6-7 aastat, Vitali Semjonovit ei tunne. 2002.a töötas ta turu direktorina, mäletab juhtumit, kus XXX administratiivhoonesse tuli meesterahvas, kes tahtis kokku saada Polištšukiga, tunnistaja küsis täpsustuseks, et kumma Polištšukiga, mees täpsustas, et Vadimiga. Kui tunnistaja ütles sellele mehele, et ei ole võimalik Vadim Polištšukiga kokku saada, siis küsis too Vladimir Starušenkot. Tunnistaja andis mehele telefoni, et ta helistaks Vladimir Starušenkole. Mees helistaski ja ütles tunnistajale, et jääb ootama. Meesterahvas rääkis vene keeles, nägi väsinud välja, kuid kas oli ka alkoholi tarbinud, seda tunnistaja öelda ei oska. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja MVandis ütlusi selles, et 2002.a töötas XXX vanglas ladude juhatajana, tema alluvuses töötasid mõned kinnipeetavad, kes tegid põhiliselt transporttöid. Vangid said tunnistaja loal mõneks ajaks territooriumilt lahkuda, samuti käisid kinnipeetavad väljaspool tegemas koristustöid. Tunnistaja jälgis nende käike ajaliselt ja visuaalselt, kuna vastutas nende käikude eest. Sellist juhtumit, et keegi vangidest oleks ära olnud paar tundi, tunnistaja ei mäleta. SKkäest mingit raha saanud ei ole. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja AS andis ütlusi selles, et teadis 2002.a SK, tutvus temaga XXX alevikus pesumajas töötades. Teadis, et SK kannab karistust XXX avavanglas. Sergei Kostritsõnil oli mobiiltelefon, ta teadis tunnistaja telefoninumbrit, oli talle helistanud ühel korral. Samuti teadis tunnistaja, et Sergei Kostritsõnil oli mõnikord raha. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja DB andis ütlusi selles, et 2000 või 2001.a algusest töötas ta Turukaubanduse AS-is juristina, tema kabinet asus XXX administratiivhoones. On oma tööülesannetega seoses kokku puutunud Sergei Kostritsõniga, ühel korral XXX ja teisel korral XXX alevis. Esimene kohtumine SKtoimus XXX administratiivhoones, aasta oli 2002.a kuid täpsemat aega ei mäleta. Tol päeval toimus töökoosolek – turu juhtkonnast oli kohal Vadim Polištšuk, Margus Kuustik. SKilmus tol päeval XXXe umbes lõuna paiku, kes tema tulekust teavitas, ei mäleta. Tunnistaja viibis sel ajal koos Vadim Polištšuki ja turudirektoriga nõupidamissaalis, seal võis olla ka Andrei Polištšuk. Neile teatati, et tuli inimene, kelle nimi on SKja kes soovib kokku saada Vadim Polištšukiga. Seda nime - SK– kuulis tunnistaja sel päeval esimest korda. Tunnistaja arvates teadis 25 Vadim Polištšuk, kes SKoli. SKjuhatati sellesse kabinetti, kus tunnistaja ja teised parasjagu viibisid. Kui SKsisse juhatati, siis jäid kabinetti ainult tunnistaja, Vadim Polištšuk ja Sergei Kostritsõn, kes hakkas rääkima sellest, et ta on andnud Vadim Polištšuki kohta valeütlusi ja soovib oma käitumist heastada ja ütlusi muuta. Vadim Polištšuk ütles seepeale, et „mis sa siia tulid, mine kirjuta uued tunnistused“. SKteatas, et ta on kohe nõus seda tegema ning seepeale pandi ta tunnistaja kabinetti laua taha kirjutama. Tunnistaja jäi koos Vadim Polištšukiga kabinetti, kuhu SKtuli seepärast, et olla tunnistajaks, kui vaja, kuna kardeti, et tegemist võiks olla provokatsiooniga. Tunnistaja ei tea, millistest konkreetsetest ütlustest SKrääkis, kuid viimane mainis, et andis ütlusi kellegi survel. Milliseid tunnistusi see isik pidi muutma, sellest ei rääkinud tunnistajale ka Vadim Polištšuk, kes oli väga ärevil, kartes provokatsiooni. Tunnistaja ei mäleta, kas Vadim Polištšuk SK kuidagi tänas või kas ta andis mingeid lubadusi seoses SKturvalisusega. Tunnistaja läks koos SKoma kabinetti ja viibis tema juures kuni too avaldust kirjutas. Vadim Polištšuk lahkus turult peale vestluse lõppemist. Vahepeal käis tunnistaja suitsu tegemas, siis jäi SKtema kabinetti üksi, tunnistaja sõnade kohaselt Vladimir Starušenko ei sisenenud kabinetti, kus SKavaldust kirjutas. Tunnistaja luges avalduse läbi, kui SKselle kirjutamise lõpetas. Avalduse sisuks oli see, et õiguskaitseorgani – keskkriminaalpolitsei töötajad mõjutasid SK, et tema annaks valeütlusi Vadim Polištšuki vastu MMmõrva asjas ning tegelikult see mille kohta ta ütlusi andis ei olnud nii. Avalduse kirjutamiseks kulus tund või rohkemgi, SKkirjutas avalduse mitmes eksemplaris, avaldused olid adresseeritud kolme kohta – kohtule kes asja menetles, Kaitsepolitseile ja prokuratuurile. Küsimust, kuhu need avaldused saata, arutati varem, koos Vadim Polištšukiga. Ümbrikutele kirjutas samal päeval aadressid peale tunnistaja. Kas Vadim Polištšuk käis selles kabinetis, kus SKavaldust kirjutas, seda tunnistaja ei tea, kuid tema isiklikult ei näinud pärast vestlust suures kabinetis tol päeval rohkem Vadim Polištšukki. Avaldused postitas tunnistaja koos Vladimir Starušenkoga, kuid tunnistajal on ajaliselt segi kaks sündmust, seega ei saa ta olla kindel, kas ta postitas need avaldused mis SKkirjutas XXX või teised. Teine kohtumine SKtoimus tunnistaja arvates mõne nädala pärast. Tunnistajale helistas Vladimir Starušenko, kes ütles, et neis avaldustes on vaja midagi muuta ning tunnistaja peab olema juures, kuna ta oli juures ka esimesel korral kui avaldusi kirjutati, tunnistaja ülesandeks oli vaadata, et kõik oleks korrektne. Mingit nõupidamist enne seda sõitu ei toimunud. Kokkusaamisele sõideti Vladimir Starušenko autoga XXX alevikku. Kohale jõudes nad sõid lõunat, ootasid telefonikõnet, tegid aega parajaks. Oli telefonikõne, kuid kes kellele helistas, seda tunnistaja enam ei mäleta, nad leppisid kokku kus kohtuvad ja võtsid seejärel SKauto peale. Arutati seda, et avaldusest tuleb välja jätta KAPO töötajate nimed. Kelle ettepanek see oli, seda tunnistaja ei mäleta, kuid see ei olnud tema soovi. Autos istuti nii, et Vladimir Starušenko oli roolis, tunnistaja istus ees juhi kõrval ja SKtaga. Nad sõitsid veidi eemale metsa, kuna SKkartis, et teda nähakse. Kes andis Sergei Kostritsõnile 26 kirjutusvahendid teise avalduse kirjutamiseks, seda tunnistaja ei mäleta, kuid teab, et ühel hetkel sai pastakas tühjaks ja nad käisid kaupluses uut ostmas. Tegemist võib olla nende pastakatega, mis on tunnistatud kriminaalasjas asitõendiks ja tunnistajale näidatud fototabelil I kd tl
17. Autos viibisid tema ja Vladimir Starušenko ning Sergei Kostritsõn, kes avaldust kirjutas. Vahepeal käisid tunnistaja ja Vladimir Starušenko autost väljas suitsu tegemas. Võis olla moment, kus Vladimir Starušenko oli koos SKkahekesi autos ja tunnistaja seisis väljas, kuid täpselt ta seda kinnitada ei saa. Avalduse kirjutas SKpärast pastaka ostmist lõpuni maantee ääres autos. Tunnistaja luges läbi avalduse, selles ei olnud KAPO töötajate nimesid sees. Pärast seda viisid nad SKtagasi XXX alevisse, autos oli mingi jutt seoses SKvanglast vabanemisega, kuid mida täpselt räägiti, seda tunnistaja ei mäleta. Avalduse ärasaatmisest oli juttu niipalju, et SKütles, et tema ei saa avaldusi ära saata. Tunnistaja postitas need avaldused, arvab, et samal või järgmisel päeval kui need kirjutati. Postitati teisel korral, XXXs kirjutatud avaldused. Ümbrikutele kirjutas KAPO, Linnakohtu ja prokuratuuri aadressid peale tunnistaja. Postkontorisse läks ta koos Vladimir Starušenkoga, kviitungid tähtkirja saatmiseks täitis tunnistaja. Sellest et SKvanglast põgenes, teatas tunnistajale kas Vladimir Starušenko või Vadim Polištšuk, igal juhul sai see tunnistajale teatavaks tööl viibides. Vadim Polištšuk muretses, et asja võidakse kasutada tema vastu, tunnistaja ja Vladimir Starušenko arutasid, et parem oleks Vadim Polištšukki seoses nende sündmustega mitte mainida s.t mitte rääkida sellest, et ka tema oli esimese kohtumise ajal majas viibinud. Sellise ettepaneku tegi tunnistajale Vladimir Starušenko. Sellest, et nende avaldustega seoses on alustatud kriminaalmenetlust, teatas tunnistajale samuti Vladimir Starušenko, kes helistas tunnistajale, kui too viibis puhkusel Rootsis. Siis helistas talle politsei ja käskis tulla kohe tunnistama. Pärast seda helistas tunnistajale Andrei Polištšuk, kes rääkis, et isa ja Vladimir Starušenko on vahistatud. Vastuseks kaitsja Raivo Bergsoni küsimusele kinnitas tunnistaja, et tema juristina ei näinud selles avalduste kirjutamises midagi ebaseaduslikku, seda sama küsis tema käest korduvalt ka Vadim Polištšuk. Keegi SK avalduse kirjutamise ajal ei ähvardanud, samuti ei andnud keegi talle juhtnööre, mida avaldusse täpselt kirjutada. Seoses vastuoludega tunnistaja poolt ristküsitlusel antud ütlustega avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistaja DBi poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused (I kd t.l 240-247). Pärast ütluste avaldamist kinnitas tunnistaja enda poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi selles, et kui SKtuli XXXe, siis ütles ta et KaPo töötajad soovitasid tal Vadim Polištšuki poole pöörduda. Seda, et tunnistaja viibiks SKjuures avalduse kirjutamise ajal palus temalt Vadim Polištšuk. SKsaatis kabinetti turvamees Nikolai, kes oli eelnevalt Vadim Polištšuki palvel ta läbi otsinud. Samuti kinnitas tunnistaja eeluurimisel antud ütlusi selles, et Vadim Polištšuk lubas Sergei Kostritsõnile, et kui too kirjutab seletuskirja siis nad aitavad teda ja viivad pärast vabanemist 2002.a oktoobris ära kindlasse turvalisse kohta, samuti seda, et nad 27 saadavad avalduse ära vahetult enne kohtuistungit või siis kui SKvanglast vabaneb. Sellal kui SKtunnistaja kabinetis avaldust kirjutas, sisenes sinna Andrei Polištšuk, kes tõi neile kohvi, Sergei Kostritsõnile toodi ka pits konjakit. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Svetlana Vorontsova andis ütlusi selles, et tunneb SK pikemat aega, täpselt ei mäleta, millal tutvusid, kuid igal juhul oli temaga tuttav 2002.aastal. Sellal kohtus ta SKkahel korral, SKütles talle, et teda lubati vanglast puhkusele. Esimesel korral tuli SKtunnistaja maja juurde, koputas aknale ja kutsu tunnistajat endaga kaasa. Neile sõitis järele SKtuttav, kes viis nad autoga ühte hotelli, hommikul tõi autojuht nad linna tagasi. Teisel korral helistas SKtunnistajale koju, lauatelefonile, kuna nad olid kokku leppinud, et lähevad koos tunnistaja isa hauale. Telefonikõne oli umbes 11-12 ajal, hauale sõitsid 13-14 ajal. Surnuaiale minnes oli Sergei Kostritsõnil kaasas kilekott toiduainetega – vorst, heeringas. Kaks tassi ostsid nad Kadriorust. Seoses vastuoludega tunnistaja poolt ristküsitlusel antud ütlustega avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistaja Svetlana Vorontsova poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused (I kd t.l 49-50). Pärast ütluste avaldamist kinnitas tunnistaja enda poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi selles, et 22.08.2002.a tuli SKtema koju, olles saanud vanglast puhkusele. SKtegi tunnistajale ettepaneku minna ühte hotelli, kus ta oli toa üürinud, sinna hotelli sõidutas neid SKtuttav autoga, sama inimene tõi nad ka hommikul tagasi linna. Teise päeva õhtul läksid nad koos SKtaas samasse hotelli ja olid seal ka teise öö. Järgmisel hommikul lahkusid hotellist. Tunnistaja läks oma koju. Kuna nad olid SKkokku leppinud, et lähevad samal päeval koos Tunnistaja isa hauale, siis helistas talle pärast lõunat Sergei Kostritsõn, kes ütles, et ta tuleks välja. Tunnistaja väljus ja SKootas teda juba maja juures. Sergei Kostritsõnil oli kaasas kilekott, kus oli viin, limonaad, saiakesed, vorst ja kaks tassi. Pärast surnuaias käimist läks tunnistaja koju, kilekoti koos allesjäänud toiduainete ja tassidega viis tunnistaja enda koju. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Keskkriminaalpolitsei vanemkomissar AT andis ütlusi selles, et on 2002.a kohtunud XXX Sergei Kostritsõniga, kes avaldas talle, et KAPO ametnik Vitali Semjonov oli teda mõjutanud andma ebatõeseid ütlusi MMtapmise kriminaalasjas. Ei oska vastata, kas Keskkriminaalpolitsei lindistas Vitali Semjonovi ja SKvahel toimunud vestlusi. Keskkriminaalpolitseid informeeris sellest, et Vitali Semjonov kohtus XXXSKvangla ametnik Rostislav Potapov. Kohtuliku menetluse käigus uuris kohus alljärgnevaid kirjalikke tõendeid. Keskkriminaalpolitsei ülemkomissar AT14.10.2002.a ettekannet (I kd t.l. 23), millest nähtub, et 11.10.2002.a kohtus AT XXX Vanglas kinnipeetava SKja viis viimase palvel läbi vestluse, mille salvestas videolindile. 28 SK avaldus Keskkriminaalpolitsei direktori Andres Anvelti nimele koos tõlkega (I kd t.l 2526), millest nähtub, et 07.10.2002.a pöördus SK avaldusega nimetatud adressaadi poole ja palus kiiremas korras korraldada kokkusaamine tema ja keskkriminaalpolitsei töötajate vahel. Keskkriminaalpolitsei saatekirju (t.l.27;30) millega 14.10.2002.a edastati Tallinna Prokuratuuri prokurörile Hinge Brandile ja Tallinna Linnakohtu esimehele Helve Särgavale SK avaldused. Koopiat Riigiprokurör Raivo Seppale SKpoolt kirjutatud avaldust ja selle tõlget (t.l.28-29), milles SKpalub lugeda kehtetuks tema poolt septembrikuus saadetud avaldus, kuna see oli kirjutatud XXXl XXX aleviku kõrval metsas dikteerimisel, kahe Vadim Polištšuki esindaja juuresolekul. Koopiat Tallinna Linnkohtu esimehele SKpoolt kirjutatud avaldusest ja selle tõlkest (t.l.3132), milles ta palub teatada kohtunikule, kes menetleb kriminaalasja Vadim Polištšuki, Sergei Normanovi, Valeri Kuznetsovi ja Andrei Dudotškini süüdistuses MMtapmises, lugeda kehtetuks varem, augusti lõpus tema poolt kirjutatud avaldused, kuna need olid kirjutatud küll tema käega, mitte vabatahtlikult, vaid surve all, sest Kaitsepolitsei kaudu omas Vadim Polištšuk tema kohta kogu informatsiooni. Kohus vaatas asitõendiks tunnistatud kassetilt videosalvestust tunnistaja SKütluste seostamise kohta olustikuga sündmuskohal ning avaldas selle uurimistoimingu protokolli (I kd t.l.33-37). Kohus vaatas asitõendiks tunnistatud kassetilt videosalvestust tunnistaja SKja ATvestlusest Tallinna Vanglas ning avaldas eseme vaatlusprotokolli koos tõlkega (I kd t.l.38-47). Võetuse protokolli 30.10.2002.a koos esemete vaatlusprotokolli ja fototabeliga (I kd t.l.5255), millest nähtub, et Svetlana Vorontsova elukohast Tallinnas, Pae 9-24 võeti ära kaks tassi, mida vaadeldi ja mis tunnistati asitõendiks (I kd t.l.55). KKP OKO politseijuhtivinspektor Andrei Ovsjankini ettekannet 31.10.2002.a (I kd t.l.56), millest nähtub, et 2002.a juunis ja juulis tehti Keskkriminaalpolitsei poolt järelepärimised Keskvanglasse ja kaitsepolitseiametisse seoses sellega, et KaPo ametnik Vitali Semjonov on käinud XXXsüüdimõistetult Sergei Kostritsõnilt uurimas, kas viimane on MMtapmise kohta algatatud kriminaalasjas anonüümne tunnistaja ning soovitanud Sergei Kostritsõnilt oma ütlustest lahti öelda. Koopiat politseidirektor Andres Anvelti kirjast Keskvangla direktorile (I kd t.l57). 29 Koopiat Keskvangla direktori Nikolai Kask poolt allkirjastatud ja Rostislav Potapovi poolt koostatud vastusest päringule (I kd t.l.58) millest nähtub, et SKon suuliselt pöördunud Keskvangla administratsiooni poole, et Kaitsepolitsei töötaja Vitali Semjonov 2002.a maikuus pöördus tema poole küsimusega, kas S.Kostritsõn on andnud tunnistusi MM tapmise kohta algatatud kriminaalasjas ning kui on, siis soovitas Sergei Kostritsõnil lahti öelda tunnistustest, millised ta on andnud nimetatud kriminaalasja raames. Koopiat Keskkriminaalpolitsei järelepärimisest KaPo-sse 03.07.2002.a (I kd t.l.59). Koopiat Kaitsepolitseiameti politseidirektor Fatislav Keivsar´i vastusest järelepärimisele 16.07.2002.a (I kd t.l.60), millest nähtub, et SKnimeline isik läbib mitmeid KaPo menetluses olevaid kriminaalasju ning temaga on läbi viidud KaPo töötajate poolt erinevaid menetlustoiminguid. Vitali Semjonov on mitmeid kordi kohtunud SKuurija ülesandeid täitva töötaja ülesandel ning need ei ole olnud seotud MMtapmise asjaolude tuvastamisega. Võetuse protokolli 01.11.2002.a (I kd t.l64), millest nähtub, et Sergei Kostritsõnilt võeti ära musta värvi pastapliiats. Eseme vaatlusprotokolli ja selle lisadega (I kd t.l.69-71), millest nähtub, et vaadeldi ja kirjutati kirjaproove Sergei Kostritsõnilt 01.11.2002.a võetuse käigus võetud ja SKütluste olustikuga seostamise käigus 22.10.2002.a XXX poest ostetud pastapliiatsitega, millised tunnistati asitõendiks (I kd t.l.72). Võetuse määrust ja võetuse protokolli (I kd tl.73-74), millest nähtub, et Tartu Ringkonnakohtust on võetud SKpoolt 2002.a augustis kohtule kirjutatud avaldus koos ümbrikuga. Võetuse määrust ja võetuse protokolli (I kd tl.75-76), millest nähtub, et Tallinna Linnakohtust kohtunik Violetta Kõvaski käest on võetud 27.09.2002.a postiga kohtusse saabunud SKavaldus 5-l lehel koos ümbrikuga. esemete vaatlusprotokolli (I kd t.l. 77-78) nimetatud avalduste ja ümbrike vaatluse kohta. Nimetatud avaldustest ja ümbrikest tehtud fotokoopiaid (I kd t.l 79-89), avalduse tõlget (I kd t.l.90-91), samuti vaatles kohus kohtuistungil kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud avalduste originaale. Järelpärimist aktsiaseltsile Eesti Post (I kd t.l.94) ja vastuseid järelepärimisele (I kd t.l.93; 95), millest nähtub, et 26.09.2002.a Tallinna Postikeskuse klienditeeninduse jaoskonnas aadressil XXX postitatud tähtkirjad nr 1170-1172 on postitatud alljärgnevatele aadressidele – 30 1170 Kaitsepolitseiametile; 1171 Riigiprokuratuurile; 1172 kohtunik Kõvask, Tallinna Linnakohus. Tähtkirja nr 1172 vastuvõtmisel on postioperaatori poolt rikutud tähtsaadetise vormistamise nõudeid, ei ole kontrollitud saatja aadressi olemasolu. Tähtkiri nr 3713 on postitatud Tallinna Peapostkontoris 25.08.2002.a Käekirjaekspertiisi aktis nr DK-0768-02/7183 antud eksperdiarvamuse kohaselt (I kd t.l.101)ei ole ekspertiisiks esitatud Tallinna Linnakohtusse saadetud ümbrikul olev tekst kirjutatud SKpoolt. 16.09.2002.a avalduse viimasel lehel olev kuupäev tõenäoliselt ei ole kirjutatud SKpoolt, vaid sama isiku poolt kes on kirjutanud teksti ümbrikul. Järelpärimisi SEB Eesti Ühispangale ja vastuseid selle kohta, kas Vitali Semjonov on teostanud 24.08.2002.a ajavahemikus kella 11.50-12.45 sularahatehinguid Eesti Ühispanga sularahaautomaadist EYPATM00353 (I kd t.l. 106-109), millest nähtub, et Vitali Semjonov ei ole nimetatud ajavahemikul nimetatud pangaautomaadist raha välja võtnud. KKP politseijuhtivinspektor Margus Maaseppa õiendit (I kd t.l.110); Koopiat kohtuistungi protokollist 23.detsembril 2002.a Tallinna Linnakohtus kohtunik Violetta Kõvaski eesistumisel toimunud kohtuistungist Andrei Dudotškini, Sergei Normanovi, Valeri Kuznetsovi ja Vadim Polištšuki süüdistusasjas (I kd t.l. 113-125). Koopiatega dokumentidest, millega vormistati Sergei Kostritsõnile lühiajalised väljasõidud XXX avavanglast (I kd t.l 128-147), millistest nähtub millal ja mis põhjendustega ning kuhu lahkus kinnipeetav SKlühiajalistele väljasõitudele XXX avavanglast. Vanemvalvur Sergei Rõltsei ettekannet XXX Avavangla direktorile koos tõlkega (I kd t.l 149-150), millest nähtub, et süüdimõistetu SKisiklikul läbivaatusel 17.09.2002.a oli avastatud sularaha summas 2000 krooni, mis ära võeti. Raha äravõtmisel ähvardas SKvanemvalvurit, et õiendab temaga arved aia taga. Koopiat SKtaotlusest lühiajaliseks väljasõiduks 4 päevaks ajavahemikul 22.-25 august 2002.a, millel märge „keeldun, kuna ei pea väljasõitu piisavalt põhjendatuks.“ Fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga (I kd t.l153-154), millest nähtub, et SKon temale esitatud fotodel olevate isikute hulgast tundnud fotol nr 2 ära Denissi nimelise meesterahva, kelle kohta on ta tunnistajana ütlusi andnud, et too viibis juures, kui SKkirjutas avaldust MMtapmise kohta. Fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga (I kd t.l155-156), millest nähtub, et SKon temale esitatud fotodel olevate isikute hulgast tundnud fotol nr 1 ära Volodja 31 nimelise meesterahva, kelle kohta on ta tunnistajana ütlusi andnud, et too viibis juures, kui SKkirjutas avaldust MMtapmise kohta. Tallinna Prokuratuuri prokurör Hinge Brandi saatekirja koos sellele lisatud riigiprokuratuuri saatekirjaga ning SKavalduse koopiat (I kd t.l.161-169). Õiendit Vladimir Starušenko relvade kohta riiklikust tulirelvade registrist (I kd t.l.176), millest nähtub, et Vladimir Starušenko omas kehtiva relvaloa alusel tulirelva Makarov ja XXX-92FS. Läbiotsimise määrust ja läbiotsimise protokolli (I kd t.l 194-195) Vladimir Starušenko kasutuses olnud sõiduautos XXX registreerimisnumbriga XXX teostatud läbiotsimise kohta, millest nähtub et läbiotsimise käigus võeti sõiduauto ülemisest kindalaekast diskett BASF. Läbiotsimise määrust ja läbiotsimise protokolli koos tõlkega (I kd t.l 196-198) Vladimir Starušenko elukohast aadressil Laevastiku 4-6 Tallinnas ja tema kasutuses olevast sõiduautost Mazda 626 reg.nr 202 MBU läbiotsimise kohta, millest nähtub et läbiotsimise käigus andis Vladimir Starušenko vabatahtlikult välja püstoli Piereto XXX nr L95012Z koos padrunisalve ja padrunitega. Esemete vaatlusprotokolli, koopiat tulirelvaloast ja fototabeleid (I kd t.l.250-253) ning asitõendiks tunnistamise määrust (I kd t.l. 347), millest nähtub, et vaadeldud on Vladimir Starušenkolt läbiotsimisel ja võetusega äravõetud relvi ja relvaluba ning laskemoona ja need on tunnistatud asitõendiks kriminaalasjas. Läbiotsimise määrust, läbiotsimise protokolli koos lisadega (I kd t.l 211-215) Vitali Semjonovi elukohas aadressil Tartu, Vaksali 11-47 ja tema kasutuses olnud sõiduautos MB registreerimisnumbriga 806 AMC teostatud läbiotsimise kohta, millest nähtuvad läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud esemed. Esemete vaatlusprotokolli Vladimis Starušenko sõiduautost leitud disketi vaatluse ja seal olnud andmete kohta (I kd t.t348-357) DBi poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused I kd t.l240-247 ja II kd t.l.
18. Kahtlustatavate DBi ja Vladimir Starušenko vastastamise protokoll (I kd t.l.260-265). Kahtlustatava Vladimir Starušenko ja tunnistaja SKvastastamise protokoll (I kd t.l.271-275). 32 Jälitustegevuse tulemuse tõendiks vormistamise protokoll koos lisatud Sergei Kostritsõni, Vitali Semjonovi, Vladimir Starušenko, DBi, Dmitri Antonovi ja vadim Polištšuki kasutuses olnud abonentide kõneeristustega (I kd t.l.308-339). Õiendit mobiiltelefonide tugijaamade nimetuste kohta (I kd t.l. 340) ning uurija õiendit telefonikõnede eristuste juurde (I kd t.l.341-342). Vitali Semjonovi elukohast leitud esemete vaatlusprotokolli koos tõlkega ning fototabelitega (II kd t.l.1-56), millest on näha, millised esemed läbiotsimise käigus leiti ja vaadeldi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärused (II kd t.l.60-63), millega tühistati Tallinna Linnakohtu määrused Vitali Semjonovi vahi all viibimise pikendamises ning jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu määrus Vadim Polištšuki vahi all pidamise tähtaja pikendamisest keeldumises. Vitali Semjonovi elukohast leitud minidiskide vaatlusprotokoll koos fototabelitega (II kd t.l.66-72). Järelpärimine Ühispanka Vitali Semjonovi arvelduskonto nr XXX liikumiste kohta ajavahemikul 22.08.-25.08.2002.a. (II kd t.l.83) koos vastuse ja konto väljavõttega (II kd t.l.84-85), millest nähtub, et Vitali Semjonov on 24.08.
19. kell 13.53 võtnud oma arvelt Vana-Lõuna tänaval asuvast pangaautomaadist sularaha 100 krooni. OÜ vastusega järelepärimisele ja väljavõttega Lõunakeskuse Hinnapommi kassa kontrolllindist (II kd t.l.89-91) millest nähtub, et nende kaupluses olid müügil kruusid kirjaga „So Lady Like“, millel oli kujutatud erinevas poosis naisterahvaid ning kaks sellist kruusi oli ostetud 24.08.2002.a kella 12:35 ajal. Esemete vaatlusprotokolli koos fototabelite ja andmete väljatrükiga (II kd t.l.94-111) mille käigus on vaadeldud Vitali Semjonovi elukohast läbiotsimisel ära võetud 7 CD plaati ning nendele salvestatud andmeid. KAPO politseidirektor Arnold Sinisalu kirja (II kd t.l.124), millest nähtub, et Vitali Semjonov vabastati kaitsepolitseiameti teenistusest 19.11.2003.a.(?) Vitali Semjonovi iseloomustus Kaitsepolitseiametist (II kd t.l.125-127). Koopiat Kaitsepolitseiametile edastatud SKavaldusest koos fotokoopiaga ümbrikust (II kd t.l.128-135) 33 Esemete vaatlusprotokolli koos fototabelitega (II kd t.l.139-145) mille käigus on vaadeldud Vitali Semjonovi elukohast läbiotsimisel ära võetud sülearvutis Compaq Armada 3500 sisalduvaid andmeid. Riigiprokurör Kaido Kolk´i 22.04.2003.a määrust kriminaalasjas menetluse osalise lõpetamise määrust (II kd t.l.146-147), millest nähtub, et kriminaalasja menetlus on lõpetatud Vadim Polištšukile, Vitali Semjonovile ja Vladimir Starušenkole esitatud süüdistuses KarS § 22 lg 2 – 25 lg 1 – 320 lg 2järgi seoses kuriteokoosseisu puudumisega nende käitumises. Politseiasedirektori Märt Palo poolt riigi peaprokurörile Raivo Sepp´ale esitatud taotlust tühistada riigiprokurör Kaido Kolk´i 22.04.2003.a kriminaalasjas nr 022210000544 tehtud menetluse osalise lõpetamise määrus. Riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma vastust taotlusele (II kd t.l.168) ja kriminaalasja osalise menetluse lõpetamise määruse tühistamise määrust 02.06.2003.a. (II kd t.l.168-169). Võetuse protokolli (II kd t.l.172-173) mille kohaselt teostati 06.06.2003.a. Vitali Semjonovilt mobiiltelefoni SIEMENS SL 45 IMEI-koodiga 350016518160157 koos EMT Sim kaardiga võetus. Võetuse protokolli kohaselt asuvad nimetatud esemed alates 22.01.2003.a võetuse vormistamiseks Keskkriminaalpolitseis. Vitali Semjonov avaldas, et mobiiltelefon ja SIM kaart olid temalt ära võetud läbiotsimisel 22.01.2003.a pärast mida KKP töötaja A.Balder tagastas selle. Pärast seda võttis selle telefoni temalt kohe ära KKP töötaja O.Vart. Mobiiltelefoni võtmist ei vormistatud mitte mingisuguse dokumendiga. Vitali Semjonovilt võetud SIM-kaardi vaatlusprotokolli ja fototabelit (II kd t.174-175) ning selle asitõendiks tunnistamise määrust (II kd t.l.183). EMT õiendit nimetatud SIM kaardi kohta koos SIM kaardi mälus olevate andmete väljatrükiga (II kd t.l.177-182), millest nähtub, et Vitali Semjonovilt läbiotsimise käigus ära võetud SIM kaart oli registreeritud abonentnumbrile 051 32 681 ning mälus on muuhulgas Svetlana Vorontsova kodutelefoni number ja Vladimir Starušenko mobiiltelefoni number. Eseme vaatlusprotokoll Vitali Semjonovi elukohast leitud ja ära võetud minidisk SONY vaatlusest, millele on salvestatud Vitali Semjonovi ja SKvaheline vestlus, koos tõlke, fototabeli ja asitõendiks tunnistamise määrusega (II kd t.l.184-197). Politseidirektor Andres Anvelti kirja Kaitsepolitseiametile 30.07.2003.a seoses Vitali Semjonovi korteri läbiotsimise käigus leitud ja äravõetud andmekogude võimaliku kuuluvuse 34 osas (II kd t.l.198) ja KAPO politseidirektori Arnold Sinisalu vastust järelpärimisele (II kd t.l.199) Politsei asedirektor Märt Palo järelepärimine Kaitsepolitseiametile (II kd t.l.201-202) ja vastust järelepärimisele (II kd t.l.203). Jälitustegevuse tulemuse tõendiks vormistamise protokolli koos analüüsi tulemuse ja kõnede väljatrükiga Vitali Semjonovi ja Vladimir Starušenko kasutuses olevate abonentide kõneeristused ajavahemikul 01.08.2002 kuni 10.10.2002.a ja Vadim Polištšuki kasutuses olnud abonendi kõneeristused ajavahemikul 31.07.-01.10.2002.a (II kd t.l.212-214), millest nähtub, et ajavahemikus 01.08.2002 kuni 01.10.2002 Vitali Semjonovi kasutuses olevalt mobiiltelefonilt ei ole helistatud Vladimir Starušenko ega Vitali Polištšuki kasutuses olevale mobiiltelefonile. Samas Vitali Semjonovi abikaasa kasutuses olevalt mobiiltelefonilt nr 055989844 on helistatud 15.09.2002.a kell 17:07 Vladimir Starušenko kasutuses olevale mobiiltelefoni numbrile
20. Asitõendiks tunnistamise määrust (II kd t.l.215) Keskkriminaalpolitsei politseijuhtivinspektor uurija õigustes Margus Maaseppa 10.02.2004.a määrust SKkriminaalvastutusele võtmisest keeldumises (II kd t.l.216-217). SKavaldust uurija Margus Maaseppale koos tõlkega (II kd t.l.220-221), millest nähtub, et SKsai 12.03.2004.a Tartu Vanglas kirja, milline võib uurimisele huvi pakkuda, kirjas selgitati talle, et ta peab muutma ütlusi, mida andis protokollis ja rääkima, et see oli väljamõeldis. Kirjas ei ole näha kes on selle autor. Võetuse määrust, võetuse protokolli (II kd t.l.222-223), millest nähtub, et 16.03.2004.a teostatud võetuse käigus annab SKvabatahtlikult välja temale Tartu vangla kambrisse saadetud kirja. Eseme vaatlusprotokolli koos fototabeli ja asitõendiks tunnistamise määrusega (II kd t.l.224227). Koopiat Tallinna Linnakohtu kohtuistungi protokollist 18.06.2004.a Jekaterina Lapinale psühhiaatrilise sundravi määramise asjas. Isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akti nr 16 – 18.08.2004.a (II kd t.l. 296-299), milles antud eksperdiarvamuse kohaselt põeb Vadim Polištšuk kõrgvererõhutõbe (I-II staadiumis) ravile alluvat vormi, seoses 1999.a raskevigastusega on tal eemaldatud parem neer, vasaku 35 neeru funktsioon stabiilne. Vadim Polištšuki üldine somaatiline tervislik seisund võimaldab tal osaleda eeluurimisel, astuda kohtu ette, anda ütlusi ja kanda kohtulikku karistust. Vadim Polištšuki iseloomustust Turukaubanduse Aktsiaseltsist (II kd t.l.316). Vladimir Starušenko iseloomustust aktsiaseltsist Dzebeti (II kd t.l.317) Kohtu seisukoht ja põhjendused Selleks et anda kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõendite pinnalt hinnangut, kas kriminaalasjas on leidnud tõendamist süüdistatavatele süüksarvatud kuritegude toimepanemine nende poolt või mitte, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Süüdistuse kohaselt oli Vitali Semjonovi, Vladimir Starušenko ja Vadim Polištšuki tegevuse eesmärgiks kihutada ja Vladimir Starušenko ning Vadim Polištšuki poolt ka kaasa aidata SKpoolt tõendi kunstlikule loomisele, kusjuures tõendiks, mida kunstlikult luua püüti on süüdistuse järgi SKpoolt 16.septembril 2002.a XXX alevi lähedal metsas kirjutatud omakäeline avaldus MMtapmise kriminaalasja arutavale kohtule, prokuratuuri ja kaitsepolitseiametisse, mis postitati 26.09.2002.a Tallinna Postikeskuse klienditeeninduse jaoskonnas aadressil Pallasti 28 DBi ja Vladimir Starušenko poolt ning mille koopia on toimikus I köites toimikulehtedel 85-89 ja originaal asitõendina kriminaalasja juurde liidetud. Tõendi kunstlik loomine jäi süüdistuse kohaselt katse staadiumisse, kuna enne, kui kohus jõudis avalduse kohtuistungil avaldada, kirjutas SKuue avalduse, millega lükkas ümber varasemas avalduses toodud väited, loobudes seega süüteokatsest. I Konkreetselt Vitali Semjonovile on esitatud süüdistus selles, et tema koos Vadim Polištšuki ja Vladimir Starušenkoga kihutas SK tõendi kunstlikule loomisele –teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning Tallinna linnakohtusse saatmisele eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MMtapmise kriminaalasjas kohtualustele V.Polištšukile, V.Kuznetsovile, S.Normanovile ja A..Dudotškinile süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist. Millised on siis need konkreetsed teod, mida süüdistus käsitleb Vitali Semjonovi puhul kuriteole kihutamisena? Esiteks – 2002.a mais kohtudes Tallinna XXXSKja tegutsedes Vadim Polištšuki huvides, uuris Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnilt, kas viimane on andnud ütlusi MMtapmise kohta algatatud kriminaalasjas Vadim Polištšuki vastu ning kui on, siis soovitas Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil 36 lahti öelda neist ütlustest, mida ta oli andnud eeluurimise ajal. Selles osas on käesolevas kriminaalasjas kohtulikul uurimisel tunnistajana üle kuulatud SKandnud ütlusi, et KaPo ametnik Vitali Semjonov uuris temalt esimest korda väga põhjalikult MMtapmise kriminaalasja kohta siis, kui nad sõitsid koos Tartusse s.o 2002.a aprillis, soovides teada igat detaili. Süüdistatavana üle kuulatud Vitali Semjonov selgitas, et sõidu ajal Tartusse rääkisid nad erinevatest kriminaalasjades, millegi vastu ta sügavuti huvi ei tundnud, MMtapmise asjast hakkas SKise rääkima. Kohus on kohtuliku uurimise käigus prokuröri taotlusel avaldanud ja uurinud Vitali Semjonovi elukoha läbiotsimisel ära võetud SONY minidiskil olnud salvestuse stenogrammi (II kd t.l.184-187), mis kujutab endast SKja Vitali Semjonovi vahelise vestluse salvestust Tartusse sõidu ajal. Vestluse stenogrammist nähtub, et vestlust Vadim Polištšukist ja MMtapmise asjast alustas Sergei Kostritsõn, kes väga pikalt ja värvikat keelt kasutades annab infot nimetatud tapmise uurimise ja vanglas toimunud sündmuste kohta. Vitali Semjonovi osaks selles vestluses on stenogrammist nähtuvalt jäänud vaid aktiivse kuulaja roll. Nii Vitali Semjonov, kui ka tunnistajatena üle kuulatud KaPo ametnikud RS ja FKon kohtus kinnitanud, et SKon väga jutukas inimene, kes teab ja räägib hea meelega ja palju. Samuti kinnitas DAkohtus, et ka temale rääkis Sergei Kostrsitsõn ise sellest, et ta on anonüümne tunnistaja MMtapmise kriminaalasjas. SKütluste kohaselt järgmine vestlus samal teemal toimus maikuus Keskvanglas, kus süüdistatav Vitali Semjonov soovitas tal oma ütlustest loobuda ja tegutseda Vadim Polištšuki kasuks. Sellest vestlusest teatas ta koheselt julgeolekutöötajale Rostislav Potapovile, kes informeeris vastavaid organeid. Süüdistatava Vitali Semjonovi ütluste kohaselt kohtus ta teisel korral Kostritsõniga XXXja uuris kas viimane teab infot, mida võiks kasutada XXX toimunud plahvatuse kriminaalasjas, mis oli KaPo menetluses. Kuna teisel korral saadud infos oli vasturääkivusi, siis läks ta kolmandat korda SKkohtuma oma ülemuse Dmitri Antonovi käsul. Pärast kolmandat kohtumist avaldas SKRostislav Potapovile, et tema – Vitali Semjonov on avaldanud talle survet. Sellest sai ta teada hiljem. Vadim Polištšukki ta ei tundunud, ei teinud mingit ettepanekut Polištšukki aidata. See kas SKon anonüümseks tunnistajaks ka teiste organite kriminaalasjades huvitas tead vaid sedavõrd, et ta kartis info lekkimist. Tunnistajana üle kuulatud RPandis selles osas kohtus ütlusi, et tema kui julgeolekuosakonna töötaja poole pöördus kinnipeetav SKja avaldas, et KaPo ametnik Vitali Semjonov uuris temalt kas ta on anonüümne tunnistaja MMtapmise kriminaalasjas ja kui on siis peab oma ütlustest lahti ütlema. Seda teab SKsõnadest, kuna Keskvangla julgeolekuosakonna kabinettides ei olnud pealtkuulamisseadeid ja uurijate ning kinnipeetavate vahelisi vestlusi ei salvestatud. Sellest, mis talle avaldas Sergei Kostritsõn, teavitas tunnistaja kirjaga ka KaPo-t ja KKP-d. Tunnistaja RS ütlustest nähtub, et tema läks pärast sellise info saamist isiklikult 37 Keskvanglasse kohtuma Sergei Kostritsõniga, kes rääkis RSle, et Vitali Semjonov oli küsinud temalt MMtapmise kriminaalasja kohta. Tunnistaja FKandis kohtus ütlusi selles, et kuulis KKP peadirektorilt, et Sergei Kostritsõnil ja Vitali Semjonovil oli juttu MMtapmise kriminaalasjast. Selle kohta päris tunnistaja aru Vitali Semjonovilt, kes väitis tunnistajale, et SKise alustas vestlust sellel teemal. Seega on kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud kinnitust, et esimesel kohtumisel 29.04.2002.a alustas vestlust MMtapmisega seotud kriminaalasjast Sergei Kostritsõn, samuti see, et ühel 2002.a maikuus XXXtoimunud kokkusaamisel SKja Vitali Semjonovi vahel oli taas juttu MMtapmise kriminaalasjast ja sellest, et SKon selles kriminaalasjas anonüümseks tunnistajaks. SKütluste kohaselt soovitas Vitali Semjonov tal ütlustest loobuda, Kostritsõni jutu põhjal teab seda ka tunnistaja Rostislav Potapov. Teiseks - 24.08.2002.a kohtus Vitali Semjonov Tallinnas uuesti vanglast puhkusel viibiva SKja pakkus viimasele, et too peab kohtus esinema Vadim Polištšuki poolt ja teda aitama. Et SKei ootaks, kuni Vadim Polištšuki esindajad ta üles leiavad, vaid läheks ise Vadim Polištšuki juurde XXXe, muidu on see palju halvem. Samas lasi Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnil kirjutada ka avalduse, milles SKavaldas ise soovi Vadim Polištšukiga kohtumiseks. Kokkusaamise lõppedes andis Vitali Semjonov Sergei Kostritsõnile 650 krooni. Selle sündmuse osas kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja SKandis ütlusi selles, et tol hommikul helistas tema Balti jaamast telefoniautomaadist Vitali Semjonovile ja avaldas soovi kohtuda. Taksoga sõideti Lõunakeskusesse, kust V.Semjonov võttis pangaautomaadist raha, ostis veini, süüa ja kaks tassi, koos mindi eemale, kõrvalisse kohta, kus vesteldi sellest, et SKpeaks aitama V.Semjonovit tema suhtes menetluses olevas kriminaalasjas, andma tema kasuks valeütlusi. SKkirjutas Semjonovi palvel avalduse Tartu Maakohtule, et soovib tulla ütlusi andma. Selle eest tahtis Vitali Semjonov talle raha anda. Seejärel räägiti taas Polištšuki aitamisest, konkreetselt sellest, mida SKpidi Polištšuki kasuks tegema, juttu ei olnud, sellest pidi räägitama XXX. Seejärel kirjutas SKVitali Semjonovi juhendamisel avalduse turu direktorile, et soovib kokku saada Vadim Polištšukiga. Mõlemad avaldused jäid Vitali Semjonovi kätte, pärast seda andis Semjonov talle 400 või 600 krooni. Samast helistas SKVitali Semjonovi mobiiltelefonilt Svetlana Vorontsovale. Sama sündmuse osas andis süüdistatav Vitali Semjonov kohtus ütlusi selles, et 24.08.2002.a helistas tema mobiiltelefonile Sergei Kostritsõn, kes soovis kokku saada. Ta sõitis kohale taksoga ja koos sõideti lõuna turule. SKseletas, et ta on vanglast puhkusel KaPo ja Antonovi ülesandel, kuid raha sai otsa ja oleks vaja pead parandada. V.Semjonov võttis oma arvelt 100 krooni, ostis alkoholi, sööki, võis osta ka tassid ja läksid turult eemale alkoholi tarbima. SKtahtis temalt raha saada ja pakkus, et kirjutab avalduse Tartu kohtusse, et tunnistajana esineda Vitali Semjonovi kriminaalasjas, kuna teab, et Oleg Sarajev valetas. Vitali Semjonov andis avalduse kirjutamiseks 38 pastaka ja paberi, Kostritsõn kirjutas. Raha ta selle eest Kostritsõnile ei andnud. Avaldus jäi SKkätte. Mingit vestlust XXXe minekust ja Vadim Polištšuki aitamisest neil ei olnud. Asjaolu, et nimetatud kohtumine aset leidis, on tõendatud lisaks tunnistaja SKja süüdistatava Vitali Semjonovi ütlustele ka kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud kirjalike tõenditega ja nimelt – Vitali Semjonovi konto liikumise aruandega (II kd t.l.83), Lõuna turu kaupluse hinnapomm kassa kontrolllindiga 2 tassi ostmise kohta (II kd t.l.89-91), Svetlana Vorontsova ütlustega kohtuistungil, kahe kruusi võetusega Vorontsova elukohast (I kd t.l.52-55), väljavõttega Vitali Semjonovi kasutuses olnud telefoni abonendi kõneeristusest (I kd t.l. 310), millest nähtub, et 24.08.2002.a kell 12.44 on helistatud Vitali Semjonovi mobiiltelefonilt Svetlana Vorontsova kodusele numbrile. Tartu kohtule avalduse kirjutamist tõendab võetusega Tartu Ringkonnakohtust võetud SKomakäeline avaldus, mis oli kohtule saadetud 25.08.2002.a. Samas peab kohus vajalikuks seoses Vitali Semjonovile esitatud süüdistusega selles, et ta mõjutas SK loobuma anonüümse tunnistajana antud ütlustest, esinema kohtus Vadim Polištšuki kaitseks, minema XXXe ja aitama Vadim Polištšukki, märkida järgmist. Kriminaalasjas on piisavalt usaldusväärseid tõendeid väitmaks, et 2002.a kevadel kohtus KaPo assistent Vitali Semjonov korduvalt tööülesandeid täites süüdimõistetu SKja vestles temaga. Nii nähtub Kaitsepolitseiameti politseidirektor Fatislav Kevsar´i kirjast 03.07.2002 (I kd t.l60), et „SKnimeline isik läbib mitmeid kaitsepolitsei menetluses olevaid kriminaalasju ning temaga on 2002.a KaPo töötajate poolt läbi viidud erinevaid menetlustoiminguid. Vitali Semjonov on mitmeid kordi kohtunud SKuurija ülesandeid täitnud töötaja ülesandel ning need ei ole olnud seotud MMtapmise asjaolude uurimisega.“ Tunnistajana üle kuulatud RS, FKja DAkinnitasid, et kuigi Vitali Semjonov oli 2002.a kõrvaldatud nooremassistendi ametikohalt ning tal ei olnud õigust teostada jälitustoiminguid, võis ta uurija korraldusel täita lihtsamaid ülesandeid nagu viia kutseid konvoeerida, inimestega vestelda. Samas ei ole kriminaalasjas kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus kogutud ühtegi usaldusväärset tõendit selles, et Vitali Semjonov oleks tollal tundnud kaassüüdistatavat Vadim Polištšukki ning „töötanud tema kasuks“ nagu riiklik süüdistus tõendada püüab. Tuvastatud on, et varasemast ajast tundisid üksteist küll Vitali Semjonov ja Vladimir Starušenko, kes olid koos töötanud miilitsa- ja politseiorganites, kuid nende seosed ja kokkupuuted selle kriminaalasja tõendamisesemeks olevate sündmuste raames on samuti tuvastamata Kriminaalasjas on jälitustegevuse tulemusena tõendiks kõneeristused (II kd t.l.212-214), millest nähtub, et ajavahemikus 01.08.2002 kuni 01.10.2002 Vitali Semjonovi kasutuses olevalt mobiiltelefonilt ei ole helistatud Vladimir Starušenko ega Vitali Polištšuki kasutuses olevale mobiiltelefonile. Kuna ei ole tuvastatud seost Vitali Semjonovi ja Vadim Polištšuki ning edasiste, XXX ja XXX alevis toimunud 39 sündmuste vahel, siis kõrvutades süüdistatava Vitali Semjonovi ja tunnistaja SKpoolt antud ütlusi, peab kohus usaldusväärsemaks Vitali Semjonovi poolt antud ütlusi selles, et teda huvitas asjaolu, kas SKteeb koostööd ja on anonüümseks tunnistajaks ka teiste politseiorganite, eelkõige keskkriminaalpolitsei poolt uuritavates kriminaalasjades ainult seepärast, et vältida võimalikke infolekkeid. Välistatud ei ole kahtlus, et korduvalt kohtulikult karistatud Sergei Kostritsõn, olles mitme erineva uurimisorgani menetluses olevates erinevates kriminaalasjades (ainuüksi selle kriminaalasja raames antud ütluste põhjal vähemalt 4-s kriminaalasjas) anonüümseks tunnistajaks, annab tollal kaitsepolitseiametnikuna töötanud Vitali Semjonovi vastu ütlusi kas solvumisest, isiklikust vihavaenust või muust madalast ajendist tingituna. Samas tuleb täiendavalt märkida, et SKei ole oma käitumises järjekindel – olles 2002.a maikuus avaldanud vanglaametnikule, et Vitali Semjonov avaldas talle survet ütlustest loobumiseks, helistab ise mõni kuu hiljem Vitali Semjonovile, avaldab soovi kohtuda, tarvitab koos temaga alkoholi ning kirjutab omakäeliselt avalduse kohtule, et soovib minna ütlusi andma Vitali Semjonovi kasuks. Kriminaalasjas ei ole leitud ja ära võetud SKpoolt väidetavalt 24.08.2002.a kirjutatud avaldust turudirektori nimele, seega on kohus seisukohal, et SKütlused selles osas, mis puudutab Vitali Semjonovi töötamist Vadim Polištšuki heaks ja tema mõjutamist varasematest ütlustest loobuma ning minema vabatahtlikult Vadim Polištšukiga kohtuma, on paljasõnalised ja teiste, usaldusväärsete ja haakuvate tõenditega kinnitamata. Kokkuvõttes ei ole kohtu arvates tõendatud, et Vitali Semjonov oleks SK kihutanud tõendi kunstlikule loomisele ning et Vitali Semjonovil oleks mingitki puutumust pärast 24.08.2002.a toimunud sündmustega, seega tuleb Vitali Semjonov temale esitatud süüdistuses õigeks mõista süüteokoosseisu puudumise tõttu. II Vadim Polištšukile on esitatud süüdistus selles, et tema eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MMtapmise kriminaalasjas kohtualustele V.Kuznetsovile, S.Normanovile ja A..Dudotškinile ning talle endale süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist koos Vitali Semjonovi ja Vladimir Starušenkoga kihutas SK tõendi kunstlikule loomisele –teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning aitas avalduse kirjutamisele ja Tallinna Linnakohtusse saatmisele ise aktiivselt kaasa. Vladimir Starušenkole on esitatud süüdistus selles, et tema eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas MMtapmise kriminaalasjas kohtualustele Vadim Polištšukile, V.Kuznetsovile, S.Normanovile ja A..Dudotškinile süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist. koos Vitali Semjonovi ja Vadim Polištšukiga kihutas SK 40 tõendi kunstlikule loomisele –teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning aitas avalduse kirjutamisele ja Tallinna linnakohtusse saatmisele ise aktiivselt kaasa. Esmalt peab kohus vajalikuks viidata ülalpool toodud kohtu järelduste punktile I, milles kohus tõendite hindamise ja analüüsi tulemusena jõudis järeldusele, et Vitali Semjonovil puudus puutumus selle kuriteoga, nii tuleb kohe analüüsi algul jätta tähelepanuta süüdistuse viide Vadim Polištšuki ja Vladimir Starušenko tegutsemise kohta grupis Vitali Semjonoviga. Kuna süüdistus on kohtu arvates väga paljusõnaline ja laialivalguv, tuleb konkreetselt analüüsida esmalt Vadim Polištšuki käitumisakte, mis süüdistuse järgi moodustavad kuriteole kihutamise ja kaasaaitamise. Süüdistuse kohaselt kohtudes 10.09.2002.a Keldrimäe 9 asuvas XXX administratiivhoones SKVadim Polištšuk: 1) kinnitas Sergei Kostritsõnile, et viimane tegi õieti, et ise tema juurde tuli ning nüüd on SKelu edaspidi kindlustatud; 2) selgitas Sergei Kostritsõnile, et viimane peab teda aitama ning kirjutama avalduse, mille sisu pidi olema see, et SKistus vanglas ühes kambris koos S.Normanovi ja A.Dudotškiniga ning viimased rääkisid kambris, et nad ei ole MMtapmisega kuidagi seotud, kusjuures teades, et seesuguse sisuga avaldus ei oleks kajastanud tegelikult asetleidnud sündmusi. 3) selgitas Sergei Kostritsõnile, et ta peab avalduses kirjutama, et teda mõjutati XXXütlusi andma, et ta soovib tulla kohtusse ja seda kõike kohtus kinnitada. 4) Lisaks soovis Vadim Polištšuk, et SKläheks kindlasti ka kohtusse oma avalduses kirjapandud fakte kinnitama ning selgitas Sergei Kostritsõnile, kuidas SKvanglast vabanemise päeva varahommikul Vadim Polištšuki tuttavate inimeste poolt kindlasse kohta viiakse ning siis kohtuprotsessi ajal otse kohtusse tuuakse, et SKsaaks kohtus kinnitada oma avalduses kirjutatut. 5) Pärast avalduse kirjutamist andis tänutäheks avalduse kirjutamise eest Sergei Kostritsõnile 3000.- krooni. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et viibides ühepäevasel puhkusel XXX Avavanglast läks tunnistaja SK10.septembril 2002.a Tallinna XXX administratiivhoonesse soovides kokku saada Vadim Polištšukiga. Seda kinnitavad nii tunnistajad Sergei Kostritsõn, DB, NT, kui ka süüdistatavad Vladimir Starušenko ja Vadim Polištšuk. Nii kinnitas tunnistaja NT, et 2002.a sügisel tuli XXXe meesterahvas, kes esitas vanglatõendi ja soovis kokku saada Vadim Polištšukiga. Mõne aja möödudes juhatas tunnistaja selle mehe Vadim Polištšuki kabinetti. Tunnistaja SKselgitas, et turule jõudes võtsid teda vastu turvamehed, kes ta läbi otsisid, ühes turvamehes tunneb ära tunnistaja Tkatšjovi. Vadim Polištšuk oli kabinetis koos noormehega, keda ta tutvustas, kui juristi. Kabinetis 41 toimunud vestluse sisu osas lähevad aga kõigi asjaosaliste ütlused lahku. Tunnistaja SKpoolt kohtulikul uurimisel antud ütlustest nähtub, et suures kabinetis toimus vestlus tema ja Vadim Polištšuki vahel, arutuse all oli „programm“, kuidas tunnistaja saaks Vadim Polištšukki aidata – peab andma ütlusi Vadim Polištšuki kasuks kriminaalasjas ja saama selle eest raha, pidi lahti ütlema oma varasematest ütlustest ja selgitama, et teda sunniti vanglas ütlusi andma. Selle eest lubas Vadim Polištšuk anda talle 3000 krooni. Seejärel viidi tunnistaja tühja kabinetti avaldust kirjutama. Süüdistatavana üle kuulatud Vadim Polištšuk andis ütlusi selles, et temale oli teada SKnimi ja see et isik osaleb tema vastu algatatud MMmõrvaprotsessis anonüümse tunnistajana Voldemar Kautsi käest, kelle poeg istus XXXSKühes kambris. Kui SKtuli XXXe, siis tekitas see süüdistatavas hirmu ja kartust, et tegemist võib olla provokatsiooniga. Ta ei vestelnud Kostritsõniga, ainult kuulas, mida too rääkis. Kostritsõn ütles, et ta tuli, kuna on aus inimene ja politseinikud on teda ära kasutanud ja sundinud V