← Eesti

1-06-16628\16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-16628 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed E

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 15.01.2002.a.

Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 6 (kuus) aastat, 1 (üks) kuu ja 3 (kolm) päeva vangistust võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti Meelis Kasele 6 (kuus) aastat, 6 (kuus) kuud ja 3 (kolm) päeva vangistust. Kohtuotsuses leiab järgmised motiivid. Ähvardamine on KarS § 120 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu moodustav tegu, kui see seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises väljendamises, kusjuures kahju saabumine ähvardatavale sõltub ähvardaja isikust tulenevast otsesest või kaudsest mõjust. Seega on KarS § 120 sätestatud kuritegu toime pandud, kui kannatanu on tajunud talle tulevikus tekkida võiva kahju võimalust ning seda, et kahju tekitamine sõltub ähvardaja tahtest, ähvardus on toime pandud õigusvastaselt ning süüliselt. Kohus asus seisukohale, et T.O tajus ähvardusena Meelis Kasega 02.08.

  1. a toimunud telefonivestlust, see asjaolu on lisaks kannatanu ning süüdistatava ütlustele tõendatud asjas esitatud tõenditega telefonikõnede toimumise fakti ning ühe kõne sisuga. Tele2 Eesti AS kirjaga ning sellele lisatud kõnede eristusega (
  2. kd lk 39-42) ning AS EMT kirjaga ning sellel lisatud kõnede eristusega (
  3. kd lk 49-52) on tõendatud, et ajavahemikul 2.08.
  4. a kell 18:39 kuni 3.08.
  5. a. kell 08:54 on mobiiltelefonilt nr 58015032 võetud telefonile nr 5039533 6 väljuvat kõnet ning mobiiltelefonil nr 5039533 vastu võetud 6 kõnet mobiiltelefonilt nr
  6. Asjaolu üle, et mobiiltelefonilt numbriga 58015032 võttis osundatud kõnesid Meelis Kase ning mobiiltelefon numbriga 5039533 kuulus T.O’ile, vaidlust ei ole. Asjas on asitõendiks telefonikõne salvestus CD-R plaadil, millele salvestatu kajastub asitõendi vaatlusprotokollis (
  7. kd t lk 12-14). Asjaolu, et osundatud kõnesalvestus kajastab 2.08.
  8. a algusega kell 22:17/18 Meelis Kase ning T.Oi vahelist vestlust, luges kohus tõendatuks kogumis süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega, milles ta tunnistab 2.08.
  9. a. T.Oiga mobiiltelefoni teel peetud vestlust ning kannatanu T.Oi kohtuistungil antud ütlustega, et peetud kõne salvestas ta oma mobiiltelefoniga viide faili, mille ta salvestas hiljem oma arvutisse ja edastas arvutist elektronkirjaga politseile, samuti mobiilsideoperaatorite kõneeristustega (
  10. kd lk 40 ja 50), millest nähtub Meelis Kase ja T.Oi vaheline telefonikõne 2 algusega 2.08.
  11. a. kell 22:17 kestvusega 7 min 6 sek (426 sek). Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on neljal failil oleva iga salvestuse pikkus 1 minut ja 2 sekundit ning viienda faili salvestuse kestvus 21 sekundit. Nende aegade liitmise tulemusel on salvestatud kõne pikkus kokku 6 minutit, mis vastab kõneeristustest nähtuvale kõne pikkusele, kui reaalselt salvestatud kõneosadele liita salvestusperioodide vahelised ajalüngad. Asjaolu, et salvestisel on kõnelejana M1 tähistatud Meelis Kaske ning kõnelejana M2 T.Oi, nähtub üheselt salvestise sisust ning kohtul puudus selles osas kahtlus. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et kõne toimumise ajal teadis T.O, et ta räägib Meelis Kasega – fail nimega „heliklipp

(03).waw“, mahuga 948 KB, kestvusega 1:02 kõneleja tähisega M1 viimane lause „Ma olen Ene mees, ma ütlesin sulle“. Samuti on kõnesalvestusest üheselt aru saada, et kõnelejad M1 ja M2 vestlesid loast, mis oli vajalik Ene O ja T.Oi ühiste laste Soome elama asumiseks ning mida T.O ei soovinud anda, Meelis Kase veenis T.Oi vastavat luba andma. Süüdistatava väide, et asjas ei ole tõendatud, et kõnelejana M1 oleks tähistatud just tema poolt öeldut, on paljasõnaline ning otsitud. Kohus leidis veel, et süüdistatava kaitsja väide, nagu ei saaks kannatanu poolt telefonikõne salvestust kasutada lubatud tõendina, on asjakohatu ja ebaõige. Iga inimene võib enda telefonikõnesid salvestada, mingeid seaduslikke piiranguid ja keelde selleks ei ole. Telefonivestluses Meelis Kase poolt T.Oile avaldatud ähvardus sisaldub failis nimega „heliklipp
(05).waw“, mahuga 330 KB, kestvusega 0:21, milles kõneleja tähisega M1 kasutas väljendit „Ma võin su hirm kõige õudsemaks õudus unenäoks muutuda.“ T.Oi kohtuistungil antud ütlustega (t.l. lk 22 pöördel, 23) on tõendatud, et ta oli 2.08.
  1. a. Meelis Kasega telefonivestluses olles teadlik asjaoludest, et Meelis Kase viibib vanglas ning on muuhulgas karistatud tapmise eest. Kohus leidis, et T.Oil oli 2.08.
  2. a. Meelis Kase sõnu „võin su hirm kõige õudsemaks õudus unenäoks muutuda“ kuuldes küllaldane alus karta Meelis Kase poolt kas oma elu, tervist või vara ähvardava ohu realiseerumist. Asjaolu, et väljend „õudusunenäoks muutuma“ ei tähista ühtegi konkreetset võimalikku vägivallaakti ning Meelis Kase ei nimetanud ka, kes ning millisel viisil konkreetselt T.Oi elus „õudusunenäoks muudab“, ei oma asjas tähtsust, kuna väljend oli T.Oi jaoks tajutav ähvardavana laste Soome elama viimist võimaldava loa mitteandmise eest. Sellise väljendi kasutamisel kõnes, mille eesmärgiks oli veenda T.Oi andma nõusolekut laste Soome elama lubamiseks ning olukorras, kus T.O teadis, et Meelis Kase viibib vangistuses isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, on kõnel ohuga ähvardamise iseloom ning sellist kõnet tuleb lugeda T.Oi jaoks reaalselt tajutud ohuks. Ka kannatanu ise on kohtuistungil kinnitanud, et ta tajus kõne ähvardavana ning ähvardus tundus talle reaalne. Süüdistatava väide, et ta ei tea sellist sõna nagu „õudusunenägu“ enda sõnavaras olevat, võib tähendada üksnes asjaolu, et selline väljend ei kuulu Meelis Kase tavapärasesse sõnakasutusse. Selline asjaolu ei oma aga asjas sisulist tähtsust, kuna vastava väljendi kasutamine on tõendatud kohtuistungil uuritud kõnesalvestusega ning fikseeritud kõnesalvestust fikseerivas protokollis. Asjaolu, et Meelis Kase ei konkretiseerinud kahju, mille tekitamisega ta T.Oi ähvardas, ei oma asjas tähtsust. Oluline on, et Meelis Kase poolt T.Oiga peetud telefonikõnes edastatud sõnum oli suunatud kannatanus psüühiliste kannatuste ehk hirmutunde tekitamisele ning need kannatused T.Ois kõne tulemusel ka tekkisid. Samuti on oluline, et T.O tajus, et kahju reaalne saabumine sõltus Meelis Kase otsesest või kaudsest mõjust. T.O on sellise tajumise põhjuseks nimetanud asjaolu, et Meelis Kase on vangistuses tapmise eest ning võib ähvardust teoks teha 3 oma sõprade kaudu. Tähtsust ei oma asjaolu, kas Meelis Kase ka tegelikult omas sõpru, kellelt T.O kartis vahetut ohtu lähtuvat ning millised on vangidevahelised suhted üldiselt. Asjas ei oma tähtsust ka asjaolu, et pärast telefonikõnet ei ole T.Oi elu, tervis ega vara reaalsesse ohtu sattunud. KarS § 120 sätestatud kuriteo toimepanemiseks ei ole vajalik ähvarduse realiseerumine, vaid üksnes kannatanu poolt kahju tekitamise võimaluse reaalseks pidamine. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks, et Meelis Kase pani toime KarS § 120 sätestatud kuriteo objektiivset koosseisu moodustava teo. Uuritud kõnesalvestuse alusel luges kohus tõendatuks ka Meelis Kase otsese tahtluse teo toimepanemisel, nimelt et ta pidas vähemalt võimalikuks, et T.O võtab ähvardust veenva ja reaalsena. Otsene tahtlus ähvardamisel nähtub salvestise osast „heliklipp
(05).waw“, mahuga 330 KB, kestvusega 0:21 kõneleja tähisega M1 vastusest „minu pärast seda võid võtta kuidas tahad. Ähvardusena või kuidas tahad, kuidas sulle meeldib“ kõneleja M2 lausele „see oli praegu konkreetne ähvardus juba“ , samuti kõneleja M1 lausest „Ma võin su hirm kõige õudsemaks õudus unenäoks muutuda“. Kohus on seisukohal, et selliste väljenditega soovis ning pidi Meelis Kase võimalikuks, et T.O tajuks telefonivestlust reaalselt ähvardavalt.
  1. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii M. Kase kui ka tema kaitsja advokaat Gennadi Kull. Mõlemas apellatsioonis palutakse maakohtu otsus tühistada ja M. Kase õigeks mõista. 3.1 Kaitsja G. Kull leiab, et kohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et asjas ei oma tähendust, kas M. Kasel oli üldse võimalust ka ähvardust täide viia. Kohus ei lahka ka seda, kas M. Kase poolt lausutu on üldse ähvardus. Kohus ei selgita ka, kuidas võivad mingid kolmandad isikud täita M. Kase ütluse muutuda T. O kõige õudsemaks unenäoks. Apellant leiab, et kohus on vääralt leidnud, et õudusunenäoks muutumine on võrdne mõistega elu õudusunenäoks muutmisega. Kohus ei tuvastanud ka seda, mida M. Kase enda ütlusega üldse mõtles või silmas pidas. Samuti on tuvastatud, et T. O tervisega ei juhtunud tegelikkuses mitte midagi. Samuti teades, et M. Kase viibib vanglas, ei saanud T. O ka tajuda ükskõik millise ähvarduse täideviimist. Samuti ei kartnud ta mingite vägivallatoimingute või ähvarduste täideviimist, sest vastasel korral oleks ta kas muutnud enda elukohta või teinud midagi muud enda varjamiseks, midagi kartmata tuli ta ka kohtuistungile. Samuti ei teadnud M. Kase, milline T. O välja näeb ning kus ta elab. Seega ei tekitanud ähvardus, mida kohus peab ähvarduseks, T. Os mingit hirmu ega kartust. Samuti ei soovinud M. Kase M. O ähvardada. 3.2 M. Kase kinnitab apellatsioonis, et tema ei ole T. O ähvardanud. Selleks puudus tal ka igasugune motiiv. Tema helistas T. Ole enda abikaasa E. O palvel, püüdes T. Ole selgitada, et keegi ei kavatse temalt lapsi ära võtta. Ütlust „muutun kõige õudsemaks õudusunenäoks“ ei saa mõista ähvardusena. Samuti on T. O väitnud, et teda ähvardati telefonitsi ka
  2. augustil
  3. a, kuid see ei leidnud - ja see seab kahtluse alla tema ütlused tervikuna. Süüstavaid ütlusi annab T. O enda endise abikaasa kiusamise eesmärgil.
  4. Ringkonnakohtu istungil palusid apellandid maakohtu otsus tühistada ja M. Kase talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja palus jätta esitatud apellatsioonid rahuldamata. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus apellatsioonis esitatud väidetel. Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu otsuses esitatud argumentidega ning pidamata vajalikuks neid korrata, piirdub omapoolsete argumentide lisamisega.
  5. Vastates apellatsioonis esitatud argumentidele selgitab kriminaalkolleegium KarS § 120 osas järgmist.

§-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-1100).

  1. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju.
  2. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tapmisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav.
  3. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida.

§ 120

realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. 5 9. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). 10. Silmas tuleb pidada samas, et KarS § 120 koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardusest peavad olema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, kuid seda mitte ainult rangelt iseseisvalt, vaid ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt RKKKo 3-1-1-65-06, p 20). Ütlus, mis iseseisvalt ei kujuta tõepoolest ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib oma tegeliku sisu avada seega teiste (kas eelnevalt või hilisemalt) kaasnenud asjaolude kontekstis, seega tõendite omavahelises võrdluses ning analüüsis. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (otsuse p 10). Põhimõtteliselt on aktsepteeritav apellantide viide sellele, et käesolevas kriminaalasjas kasutatud ning peamist käsitlemist leidnud väljend „võin su kõige õudsemaks unenäoks muutuda“ ei oleks iseseisvalt käsitletav ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Kriminaalkolleegium on aga seda meelt, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates vastab see väljend ähvardamise mõistele KarS § 120 mõttes. Silmas tuleb pidada, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud isikute käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. 11. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et T. O pöördus politseisse juba 31. juulil 2006. a seoses sellega, et teda ähvardas tema endine abikaasa (kd 1, tlk 4), seoses millega algatati ka kriminaalasi. T. O ütluste kohaselt teatas tema endine elukaaslane peale seda, kui ta keeldus lubamast nende ühistel lastel asuda Soome elama, et „sind hakkavad töötlema teised inimesed“ ning peale seda toimusidki ähvardused (kohtuistungi protokoll lk 2). Peale seda toimusid kolm kõnet, millest teine (2. august 2006.

  1. a)ja kolmas (3. august 2006.
  2. a)olid vähemalt osaliselt juba otseselt ähvardava sisuga (kohtuistungi protokoll lk 4). 6 Kriminaalkolleegium ei pea usutavaks E. O ütlusi selle kohta, et ta palus M. Kasel helistada T. Ole pelgalt seetõttu, et „ta on M. Kasest viletsam suhtleja ja seepärast, et T. Ole selgeks teha, et ta ei jää lastest ilma“ (kohtuistungi protokoll lk 6). Arvestades seda, et kriminaalasi T. O ähvardamise suhtes algatati juba enne M. Kase tehtud telefonikõnesid, võib sellest teha vaid järelduse, et T. O püüti mõjutada lubama lapsi välismaale läbi ähvardamise. Seetõttu on täiesti aktsepteeritav maakohtu järeldus, et T. Ol oli 2. augustil 2006. a M. Kase sõnu „võin su hirm kõige õudsemaks õudus unenäoks muutuda“ kuuldes küllaldane alus karta M. Kase poolt kas oma elu, tervist või vara ähvardava ohu realiseerumist. 12. Maakohus on leidnud, et ähvardamiseks KarS § 120 mõttes oli juba see 2. augustil 2006. a tehtud kõne ning selles on maakohus M. Kase ka süüdi tunnistanud. Kuid ei saa ära unustada, et öeldut konkretiseeriti veel ka järgmisel päeval hommikul, mil T. O väitel talle helistati ja teatati, et teda „lüüakse kasti ja mind ei tunne pärast sõbrad ega oma ema ära“ (kohtuistungi protokolli lk 2). Kui esialgselt võinuks veel tõepoolest jääda kahtlusi 2. augustil 2006. a öeldu sisu kohta, siis pärast seda kõnet kujunes T. Ol kindel arusaam, et teda ähvardati tapmisega (kohtuistungi protokolli lk 3). Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda T. O vastavasisulistes ütlustes, kuna peale kõnesid pöördus ta sotsiaalnõuniku poole, helistati valla turvaekipaažile, teavitati valla politseid (kohtuistungi protokolli lk 4). Kriminaalkolleegium leiab, et selline käitumine tõendab vaid seda, et T. O ähvardati talle arusaadavalt elule või tervisele ohtliku vägivallaga, ning tõendeid kogumis hinnates on tõendamist leidnud T. O ähvardamine M. Kase poolt elule või tervisele ohtliku vägivallaga 2. augustil 2006. a. Alusetu on ka M. Kase apellatsioonis väidetu, et kuna T. O kinnitab, et teda ähvardati ka 1. augustil 2006. a, mis aga tuvastamist ei leidnud, siis on ebausaldusväärsed tema ütlused tervikuna. T. O ei ole midagi sellist väitnud. Ta on küll öelnud, et helistati ka 1. augustil 2006. a, kuid kinnitanud samas, et ähvardati teda vaid kahel järgmisel päeval, esimesel korral vaid vesteldi (kohtuistungi protokoll lk 4). 13. Hinnates tõendeid kogumis leiab kriminaalkolleegium seega, et tõendamist on leidnud, et M. Kase ähvardas 2. augustil 2006. a T. O elule või tervisele ohtliku vägivallaga. Apellatsioonides on piirdutud pelgalt M. Kase poolt öeldud lausekatke hindamisele eraldivõetult, asetamata seda tõendite omavahelisse konteksti ning sündmustikku tervikuna. M. Kase lõi T. Ole mulje teda ähvardavast vägivallast, mis sõltus tema tahtest lähtuvast asjaolust – nagu öeldud, ei ole seejuures oluline, kas see ähvardus on tegelikkuses reaalne või mitte. M. Kase soovi (tahtluse) kohaselt jõudis ähvardus ka T. O teadvusesse, sest teisiti ei ole võimalik mõtestada tema poolt öeldut, et „…võid võtta seda kuidas tahad. Ähvardusena /…/või kuidas sulle meeldib“ (kd 1, tlk 14). Tegemist ei olnud seega sedavõrd viisaka, nö meestevahelise jutuga, millist muljet on püütud jätta kriminaalmenetluses. Et tegelikkuses kahjulikku tagajärge ei realiseeritud, ei oma KarS § 120 kontekstis tähendust. Tõendamist on leidnud, et T. O võttis tema suhtes tehtud ähvardusi täiesti tõsiselt, mis tingis ka avalduse tegemise politseisse kriminaalasja algatamiseks. Et isikul on alust karta ähvarduse täideviimist ei tähenda kindlasti seda, et T. O oleks pidanud muutma enda elukohta või tegema midagi muud enda varjamiseks, nagu seda leiab M. Kase kaitsja enda apellatsioonis. Arvestatav ei ole ka argument, et kuna M. Kase viibis kinnipidamisasutuses, siis ei saanud lähtuda temast ka mingit tegelikku ohtu. Ähvardamise mõiste KarS §-s 120 ei eelda, et lubatu tuleks teoks teha omakäeliselt, samuti ei nõua see mingit ajaliselt tihedat seost ähvardusega – nagu öeldud, ei eeldagi KarS § 120, et tegelikkuses plaanitakse lubatu realiseerimist. 7 Kriminaliseeritud on lubaduse selline tõsiseltvõetav esitamine, mis annab kannatanule alust karta ähvarduse täideviimist. Arvestades kohtu poolt tuvastatut, et T. Ole tehti mitu ähvardava sisuga kõnet, ei ole alust M. Kase poolt öeldud ähvardusi pidada ka nn praalivaks kõnepruugiks, mis iseenesest tõepoolest KarS § 120 süüteokoosseisu ei täida. Ning nagu kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, oli M. Kase poolt öeldu sellise intensiivsustasemega ähvardus, mis mõjutaski T. O soovitud ehk siis enda elu ja tervise pärast kartmise suunas. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 12. juuni 2007. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Ene Randmäe 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.