1-07-1636\11

‘ KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-07-1636 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Erlike Karjus Kriminaalasi Janek Kašlevi süüdistus KarS § 118 p 1, 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Janek Kašlev
3. a otsus sünd 22.02.1987.a. kodakondsuseta, elukoht x, töötab E AS –s keevitajana, varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Adv. Andrus Repnau RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli 2007.a otsus Janek Kašlevi õigeksmõistmises KarS § 118 p 1, 2 järgi täies ulatuses ja teha uus otsus: Tunnistada Janek Kašlev KarS § 118 p 1 ja 2 järgi süüdi ja karistada teda 5 (viis) aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva, seega mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et mõistetud karistusest tuleb J. Kašlevil koheselt reaalselt ära kanda 2 kuud vangistust. 4 aasta 9 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus jätta tema suhtes KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata ja karistust ei pöörata täitmisele, kui J. Kašlev ei pane 5 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ning sama paragrahvi lõigetest 4 ja 5 ei tulene teisiti. Tsiviilhagi rahuldada osaliselt: Rahuldada tsiviilhagi varalise kahju nõudes ja mõista Janek Kašlevilt välja 17 070 krooni T. L kasuks. Tervise kahjustamisest tingitud vajaduste Snemisest tekkinud kulude katteks mõista Janek Kašlevilt välja 22 500 krooni T. L kasuks. Tsiviilhagi ülejäänud 35 000 krooni ulatuses jätta rahuldamata. Tsiviilhagi mittevaralise ja töövõimetusest tuleneva kahju nõudes jätta läbi vaatamata. Välja mõista Janek Kašlevilt KrMS § 179 lg 2 alusel sundraha 9000 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 3, 180 lg1 alusel kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisel tehtud kulutuste katteks 2875 krooni riigituludesse. Sundraha ja ekspertiisitasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
5. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Janek Kašlev mõisteti KarS § 118 p 1, 2 järgi õigeks. Talle oli esitatud süüdistus selles, et ta 22.04.2006.a kella 4.30 ajal Tallinnas Harju tänava juures koos Igor Judakoviga lõi T. L korduvalt rusikatega pähe, millest kannatanu maha paiskus. Maas lamavat ja vastupanuvõimetut T. L peksid nad korduvalt jalgadega kehasse, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse – kõvakelmepealse verevalumi oimu-kuklakiirupiirkonnas paremal, parema oimuluupüramiidi pikimurru, kõvakelmealuse verevalumi otsmikul vasakul, raske peaaju põrutuse mõlemal otsmikul, difuusse peaaju turse, mõõduka neljajäseme kerghalvatuse, kooma, ämblikvõrkkestaaluse verevalumi, pehmete kudede turse paremal kuklal. Tervisekahjustus põhjustas T. L püsivad tervisehäireid, paranemise perioodiga rohkem kui 4 kuud, täielik paranemine koljusisese vigastuse jääknähtudest võib kesta 6-12 kuud. Maakohus leidis, et kogutud tõendite kogum hõlmab vaid kaudseid tõendeid ning need ei võimalda teha järeldusi J. Kašlevi süü tõsikindla tuvastamise kohta. Tõusetunud hulgalised kahtlused tõendite analüüsil tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning ta õigeks mõista. APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Janek Kašlevi süüditunnistamist KarS § 118 p 1, 2 järgi ning karistamist 5 aastase vangistusega osaliselt tingimisi – koheseks kandmiseks määrata 2 kuud vangistust, ülejäänu jätta tingimisi kohaldamata 5 aastase katseajaga. Peale selle taotleb prokurör tsiviilhagi 39 570 krooni süüdistatavalt väljamõistmist T. L kasuks. 2 Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse järeldused ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatuga kooskõlas ning ühe süüdistatavat õigustava tõendina käsitlenud lubamatut tõendit. Seega on kohtuotsuse tühistamise aluseks kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Apellant märgib, et J. Kašlevi enda süüdi mittetunnistamine tuleneb sellest, et teda süüdistatakse esimese astme isikuvastases kuriteos ning süüdistatava vastu on esitatud väga S tsiviilhagi. Kohtueelsel uurimisel andis ta ütlusi, et nägi, kuidas I. Judakov eestlast lõi, kohtus püüdis ta ennast sündmuskohast veelgi kaugemale asetada, väites, et ta pole midagi näinud. Tema ütluste muutmist ja ebausaldusväärsust näitab seegi, et kohtus kirjeldas väga detailselt, mis kellelgi tol ööl seljas oli, kohtueelsel uurimisel ei mäletanud ta seda üldse. Silmas tuleb pidada, et kuriteole eelnevalt oli ta tarbinud olulisel määral alkoholi, mis ei saa mõjutamata jätta tema mälu salvestamise ja reprodutseerimise võimet. Tunnistaja S. G ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada, et tegemist on süüdistatava sõbraga. Asja tehiolude kohaselt oli oma käitumiselt just J. Kašlev oma seltskonna liider. Kohus on nn ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ antud juhtumi puhul käsitanud tunnistajate süüstavaid ütlusi just eluliselt ebausutavalt. Apellandi arvates on alusetu nõuda, et antud kaasuse spetsiifikat arvestades peaksid tunnistajad kirjeldama kohtus ca aasta tagasi nähtut väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema tunnistajate ütluste õigsuses. Arvestamata ei saa jätta, et oli vastavalt maitsele kas öine või varahommikune hämaram aeg, tunnistajad olid vähem või rohkem väsinud ja nägid sündmust erinevatest kohtadest ja ka erinevatel ajahetkedel. Lisaks on inimestel ka ruumitaju erinev ning tunnistajad, aga ka rüseluses osalejad olid pidevas liikumises. Apellant peab kõike eelnenut arvestades loomulikuks, et tunnistajate ütlustes on erinevused detailides. Prokuröri arvates ei ole midagi tavapäratut selleski, et tunnistaja tundis isiku ära tema silmade järgi (K. M ja K. S), ei mäleta aga isikul seljas olnud riietust. On teada, et pingeolukorras keskendub inimese mälu kõige olulisemale (silmside vägivaldse isikuga), ega võimalda alati salvestada tunnistaja jaoks sel hetkel tähtsusetuid detaile, pole põhjust tunnistajale ette heita, et ta sellises olukorras kõike kriminaalmenetluse tarbeks vajaminevat üles ei tähendanud. Aktiivseima kakluses osalejana tunti üheselt ära just J. Kašlev, mitte aga tema kaaslased (kaitseversiooni kohaselt oleks selleks põhiliselt pidanud olema I. Judakov). Kohus on isegi sekundeid süüdistuse kahjuks lugenud. J. Kašlevi kell 04.30.08 alanud kõne ei kestnud mitte 5 minutit 55 sekundit, ei lõppenud mitte 04.36.03, nagu on arvestanud kohus, vaid kestis 333 sekundit e 5 minutit ja 33 sekundit, seega lõppes kell 04.35.
6. Turvakaamerate salvestisest nähtuvalt toimus T. L kukkumine kell 04.35.53 ning J. Kašlevil oli reaalselt võimalik kannatanu suhtes süüdistuses märgitud ja tunnistajate poolt kirjeldatud vägivalda kasutada. Väärib tähelepanu, et ükski tunnistajatest, välja arvatud S. G, ei näinud J. Kašlevi ja tema kaaslaste saabumist sündmuskohale, kõigi nende kirjeldused algavad sellest, et kui nad nägid juba rüselust ning mingi rüseluses osalejate kaaslase (ehk siis kaitseversiooni kohaselt J. Kašlevi) väidetavalt hilisemast saabumisest ei teadnud keegi midagi. Kui see nii oleks olnud, ei oleks see saanud kõigile tähelepanuta jääda. 3 Eelnevat arvestades leiab prokurör, et süüdistatava ja teda toetada püüdva S. G ja ka I. Judakovi, kellega niikuinii otsuse tegemisel arvestada ei tohtinud, ütlused sündmuste üldise kirjelduse kohta põhimõtteliselt ei haaku teiste usaldusväärsete tõenditega. Väärib tähelepanu, et tunnistajad kuulsid J. Kašlevi isikukirjeldusele vastavat meest vahetult pärast löömist kannatanu juures ütlevat, et „mis ta siis tuleb tüli norima“. Juhul, kui ta oleks saabunud sündmuskohale vastavalt kaitseversioonile pärast kannatanu pikalilöömist, ei oleks ta teadnud midagi konflikti algstaadiumist ja selle tekkepõhjustest, tal oleks puudunud põhjus selliselt ennast väljendada. Tunnistajad S.T ja K.M on fotode järgi J. Kašlevi ära tundnud ka kui isiku, kes lõi tugevalt maaslamavat kannatanut jalaga kõhtu või keha piirkonda. Prokuröri arvates on tunnistajad eespoolmärgitut arvestades küllaldaselt ja usaldusväärselt suutnud individualiseerida ja ära tunda kuriteosündmuses osalenud isikutest vägivallakasutajad ja nende konkreetse käitumise. Äratundmiseks esitamisega, mis viidi läbi paari kuu jooksul, on igati loogiline, et tunnistaja mälu on värskem kui seda kohtus. Prokurör on seisukohal, et J. Kašlevi käitumine vastavalt süüdistusele on tõendatud. Tema tahtlikust käitumisest tulenes otseselt T. Lle eluohtliku ja väga pikka paranemist nõudva tervisekahjustuse tekitamine. Tuvastatud on, et I. Judakov kasutas kannatanu suhtes väheohtlikku vägivalda ning S. Gi poolt vägivalla kasutamise kohta puuduvad igasugused andmed. Seega täitis J. Kašlevi poolt T. L suhtes kasutatud vägivald nii KarS § 118 p 1 kui ka p
7. Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt olid kannatanule tekitatud tervisekahjustused tekkinud kannatanu paiskumisest vastu maapinda pärast näkku saadud lööke, mida tõendab pehmete kudede turse vasakul otsmikul, tervisekahjustused olid ohtlikud tekitamise ajal ja sellele järgnenud raviperioodil. Tervisekahjustus – raske peatrauma põhjustas T. Lle rohkem kui 4 kuud pika paranemisperioodi, mis on raske kehalise haiguse tunnus ning nagu nähtub kannatanu ütlustest, on tema tervis vaatamata arvestatavale taastumisele siiski väga halb. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas valdavalt apellatsiooni, taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega Janek Kašlevi süüditunnistamist, loobus aga apellatsiooni osast, milles palus süüdistatavalt välja mõista kohtukuludena DNA ekspertiisi maksumus. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotles apellatsiooni rahuldamatajätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on valdavas osas põhjendatud, maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, kohtuotsus tuleb tühistada. Maakohus, refereerinud tunnistajate K. A, T. S, R. T, S. A, I. A, K. S, S. T, K. M ja S. G ütlusi kohtuistungil, asus seisukohale, et need ei riimu omavahel ega tõenda kogumis J. Kašlevi süüd (lk 2- 6). Kohtukolleegium, tutvunud eelnimetatud tunnistajate ütlustega, on 4 seisukohal, et K. A, T. S, R. T, S. A, I. A, K. S, S. T ja K. M ütlused on omavahel riimuvad, erinev on aga neist ütlustest tulenev kriminaalasja lahendamiseks vajaminev informatsiooni maht, mida ei saa aga käsitada vastuoludena ütlustes. Prokurör märgib oma apellatsioonis põhjendatult, et käesoleva kaasuse spetsiifikat arvestades on asjatundmatu nõuda, et tunnistajad kirjeldaksid toimunut detailselt ja kokkulangevalt, just see seaks kahtluse alla tunnistajate ütluste õigsuse. Hinnates tunnistajate ütlusi, tuleb arvestada sündmuse ajaga (kas öine või varahommikune), tunnistajad olid vähem või rohkem väsinud, nägid sündmust erinevatest kohtadest ja ka erinevatel ajahetkedel, inimeste ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Tunnistajate K. A, T. S ja R. T ütlustest /II kd tl 82, 85 ja 87/ nähtub, et nad keskendusid kannatanu olukorrale ja asusid koheselt helistama, et kiirabi kutsuda, samas tunnistajad, kes abi ei kutsunud, suutsid sündmusi laiemalt tähele panna ja mällu salvestada. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistajate ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Muuhulgas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tunnistajatel puudub õigus esitada kohtule sündmuse toimumise kohta versioone (maakohus käsitab oma otsuses tunnistajate versioone leheküljel 6). Versiooni esitamise õigus on süüdistataval. Tunnistaja annab ütlusi selle kohta, mida ta nägi ja tajus ning tal on kohustus rääkida tõtt. Käesolevas kriminaalasjas on ütlusi andnud mitmed erapooletud, nii kannatanule kui süüdistatavale võõrad isikud ja teisalt süüdistatav J. Kašlev ning tema kaaslased - tunnistaja S. G, avaldatud on kahtlustatava I. Judakovi kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohus leidis, et viimatinimetatud on andnud usaldusväärseid ütlusi, mis välistavad J. Kašlevi süü. Kohtukolleegium maakohtu seisukohta ei jaga. Tunnistaja K. S andis kohtus ütlusi, mille kohaselt nägi eemalt, et kari inimesi oli kannatanu ümber ja kaklesid. T. L sai hoobi näkku ja kukkus ning jäi lamama, ta lähenes kannatanule, kelle ümber olid vene keelt kõnelevad inimesed, neid oli 3- 5, üks neist lõi veel lamavat kannatanut, keegi neist ütles, et kannatanu tuli ise õiendama, ta ei suuda öelda, kas kohtusaalis on isik, kes osales rüseluses ja kes lõi /II kd tl 93-95/. 25.05.2006.a toimunud äratundmiseks esitamisel on K. S viidanud Janek Kašlevile kui isikule, kes kõige tõenäolisemalt võis 22.04.2006.a T peksta. Selle noormehe tundis ta ära just pilgu pärast, tumedad silmad ja paksud kulmud, 100% ta selles kindel olla ei saa, kuid tema arust on see sama mees, kes maaslamavat T veel ühe korra jalaga kõhtu või kehasse lõi / I kd tl 51-53/. Kohtukolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, nagu poleks K. S äratundmiseks esitamisel piisavalt põhjendanud, milliste tunnuste alusel on ta tõenäoselt isiku ära tundnud ega nõustu ka etteheitega, et tundes küll J. Kašlevi ära silmade ja kulmude järgi, ei osanud kirjeldada tema riietust. Prokurör märgib põhjendatult, et pingeolukorras keskendub inimene tema jaoks kõige olulisemale, selleks võib olla üksnes detail, aga mitte tervikpilt. Tavainimeselt, kes juhuslikult on sattunud nägema kuriteosündmust, ei saa nõuda, et ta sellises olukorras kõike kriminaalmenetluse tarbeks vajaminevat üles tähendaks ja talletaks. Kohtukolleegiumi arvates ei ole K. S etteheidetav ka asjaolu, et ta J. Kašlevit kohtusaalis ära ei tundnud, kuivõrd kohtuistungil on tunnistaja eriliselt survestatud olukorras. K. S kohtuistungil antud ütlusi ja temale isikute äratundmiseks esitamise protokolli tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. 5 Kuigi tunnistaja S. T ütlustes sisalduv ei kinnita just J. Kašlevi osalemist T. L peksmises, ei sisalda tema poolt antud sündmuse kirjeldus vastuolusid, mille tõttu tuleks need tõendina kõrvale jätta, nagu seda on teinud maakohus. Ka riimuvad tema ütlused teiste tunnistajate ütlustega. S. T ütluste kohaselt nägi ta eemalt kaklust. Kannatanu oli saanud hoobi näkku, siis astus sammu taha ja seejärel enam ei tõusnud maast üles. Kui tema lähemale jõudis, nägi veel viimast hoopi ja kuulda oli vene keelt. Ta nägi eemalt mitut lööki kannatanule. Tema meelest oli kakluses osalejaid rohkem kui kolm ja kui kannatanu oli kukkunud, siis oli tema juures veel kolm isikut, tema meelest jagasid hoope kolm /II tl 95-97/. Maakohtu hinnanguga tunnistaja K. M ütlustele kohtukolleegium ei nõustu. K. M ütluste kohaselt nägi ta kähmlust, kus osales kannatanu vastu kaks inimest. Isik, keda ta hiljem ära tundis, oli kõige aktiivsem, tal oli nahkjakk, kas tumepruun või must, tal olid pruunid silmad, teised olid tagasihoidlikumad. Üks peksja oli aktiivsem, kannatanu sai tõuke ja kukkus, pärast seda peksid teda veel kaks isikut, löögid olid tugevad ja vihaga antud, kõhtu ja selga. Samas koosnes kannatanut rünnanute kamp kolmest isikust. Ta tundis hiljem selle kõige aktiivsema isiku ära silmade järgi, mis särasid, olid tumepruunid ja täis pinget, lühikeste mustade juustega, tema nägu jäi silmade ette küll kaheks nädalaks. Et tänavavalgustus oli olemas, siis nägi ta aktiivsema noormehe silmi. Kõige aktiivsem lõi kannatanut nii, et kannatanu kukkus. Kohtusaalis osutab K. M süüdistatava J. Kašlevi kui rüseluses kõige aktiivsema isiku poole /II kd tl 99-102/. Maakohus leidis, et pole eluliselt usutav, et tunnistaja ei tea peksja nahkjaki värvi, samas aga nägi ja teadis silmade värvi ja märkis, et riietuse värvi on märksa kergem märgata. Kohtukolleegium on seisukohal, et K. M on nimelt eluliselt usutavalt selgitanud, kuidas ja mille tõttu talle peksja nägu mällu sööbis. Keskendudes isiku näole ja silmadele, ei pruugi inimesele tema riietus üldse silma torgata. K. M ütlused on loogilised ning puudub igasugune alus väita, et tema selgitused isiku äratundmisel on eluliselt mitteusutavad. Peale selle on maakohus analüüsinud K. M T. S ütlusi vastastikuses suhtes, kuivõrd tunnistajad olid sündmuse toimumise ajal koos ning leidnud, et neis on vastuolud ja pole usutav, et üks neist (K. M) jõudis palju enam märgata ja olukorda hinnata kui teine. Kohtukolleegium ei soostu maakohtu arutlusega juba eelpool märgitud põhjustel - sündmuse tajumine ja mälu on isikutel erinev. K. M ja T. S ütlusi käsitades tuleb arvestada ka sellega, et T. S tähelepanu oli suunatud kannatanule ja tema olukorrale ja ta keskendus kiirabi kutsumisele, K. M tähelepanu helistamisega hajutatud ei olnud. Kohtukolleegium ei näe ei K. M ega T. S ütlustes kajastuvate asjaolude üldises tõenäosuses midagi eluliselt ebausutavat ning leiab, et need on usaldusväärsed. 23.05.2006.a teostati K. Mga äratundmiseks esitamine, kus K. M, osutades J. Kašlevi fotole, selgitas, et isik on juuste ja näojoonte poolest sarnane isikuga, keda nägi 22.04.2006.a kl 4.30 paiku Harju tänava ja Vabaduse platsi nurgal. Antud isik on väga sarnane isikuga, kes rüseluses aktiivselt osales ja kannatanut lükkas, seejärel lahkus koos kahe kaaslasega. Tema meelest oli ta riietatud nahktagisse. Täpsemalt kirjeldas isikut ülekuulamisel /I kd tl 77/. Maakohus leidis, et äratundmiseks esitamise protokollis toodu ja K. M kohtus antud ütlused ei haaku, kuivõrd tunnistaja rõhutas kohtus, et tundis lööja ära pruunide silmade järgi, mis särasid, need jäid meelde, olid tumepruunid ja täis pinget. Äratundmisel ei ole K. M ennast niiviisi väljendanud. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu käsitusega. Vastupidi, kui tunnistaja kordab üle aasta kestnud menetluses oma ütlusi ja selgitusi sõna-sõnalt, tundub see päheõpitud ja kunstlik. Käesoleval juhul on K. M väga veenvalt kohtus selgitanud, mille poolest J. Kašlevi nägi talle silmade ette jäi ning asjaolu, et just sellist põhistust äratundmiseks esitamisel ei esitanud, pole talle etteheidetav ega muuda tema ütlusi kui 6 tõendiallikat ebausaldusväärseks. Tunnistajal on seadusest tulenev kohustus rääkida tõtt ja kohtukolleegiumi arvates ei ole K. M seda kohustust rikkunud. Tema poolt antud ütlused ja isiku äratundmine on arvestatavad tõendid käesolevas asjas ning neid ei ole alust kõrvale jätta. Pealegi nähtub kohtuistungi protokollist, et kohtumenetluse pooltel ei ole tõusetunud K. Mt küsitledes kahtlusi, mis oleks tinginud tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks /II tl 99-102/. Karl A on 24.05.2006.a isiku äratundmiseks esitamisel viidanud J. Kašlevile ja selgitanud, et viimane võis koos kahe meesterahvaga T peksta. Tunneb selle noormehe ära selle järgi, et tal on lai nina, slaavipärased silmad ja tal olid „udemed“ ehk väikesed vuntsid nina all. Ta ei mäleta, mida see mees täpselt tegi, st kuhu ja kuidas ta T lõi, võis ka olla, et ei löönud vaid oli kõrval /I kd tl 20/. Olgugi, et K. A ei ole kirjeldanud äratuntud isiku tegevust ja pole seda teinud ka kohtuistungil, nähtub tema ütlustest, et tema poolt äratuntud isik oli sündmuskohal ajal, mil sündmus toimus, üks kakluses osalejatest jäi talle meelde niivõrd, et tema kirjelduse alusel joonistati fotorobot. Pärast kannatanu kukkumist ütles keegi temaga kakelnutest midagi vene keeles /II kd tl 82/. Kohtukolleegium, analüüsinud nii K. A kohtuistungil antud ütlusi kui temale isiku äratundmiseks esitamise protokolli sisu, ei sedasta küll diametraalseid lahknevusi äratundmiseks esitamise protokollis kajastatu ja tunnistaja kohtuistungil antud ütluste vahel, mis võiksid tingida K. A ütluste tõendina arvesse mitte võtmise J. Kašlevi äratundmise osas, nagu seda märgib maakohus oma otsuses. Maakohus, jätnud süüdistusasja lahendamisel kõrvale mitmed erapooletud tõendid ning analüüsinud süüdistatava, tema kaaslase tunnistaja S. Gi ja kahtlustatavana kohtueelsel uurimisel üle kuulatud I. Judakovi ütlusi, leidis, et need on riimuvad ja tõepärased, kohtul puudub alus arvata, et nimetatud isikud on osaliselt andnud õigeid, osaliselt valeütlusi, kuna kohtulikul uurimisel ei tõusetunud küsimust nende ütluste ebausaldusväärusest. Kohtukolleegium maakohtu seisukohta ei jaga. Mis puutub kohtuistungil süüdistatava ja tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse kontrolli vajaduse tõusetumisse, siis kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohtumenetluse pooled ühegi tunnistaja ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks taotlusi esitanud, küll aga on prokuröril süüdistatavat küsitledes sellised kahtlused tekkinud. Vastuolude tõttu J. Kašlevi kohtueelsel uurimisel antud ütluste ja kohtuistungil antud ütluste vahel on prokurör taotlenud varasemate ütluste avaldamist, millega on teised kohtumenetluses osalenud nõustunud /II kd tl 103-104/. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohus on J. Kašlevi telefonikõne, mis algas jälitusprotokolli kohaselt 04.30.08, kestuse vääralt arvutanud. Apellatsioonis märgitakse õigesti, et kõne kestis 5 minutit ja 33 sekundit, mitte aga 5 minutit ja 55 sekundit. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et J. Kašlevil oli reaalselt võimalik kannatanu suhtes süüdistuses märgitud vägivalda tarvitada. Mis puutub kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana üle kuulatud I. Judakovi ütluste avaldamisse kohtuistungil, siis kohtukolleegium apellandi seisukohaga, nagu oleks tegemist lubamatu tõendiga, ei soostu. I. Judakov oli antud kohtu alla kahtlustatuna KarS § 118 p 1, 2 järgi, kuid 19.03.2007.a määrusega lõpetas maakohus tema suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel, s.o surma tõttu 25.02.2007.a. 31.05.2006.a oli I. Judakov kahtlustatavana üle kuulatud. Prokurör märgib õigesti, et I. Judakovi ütlusi ei saa käsitada tunnistaja ütlustena ega neid kohtuistungil avaldada KrMS § 291 alusel. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus tuleks kohaldada KrMS § 294 lg-s 2 sätestatut, kuivõrd viimatinimetatud säte on kohaldatav juhul, kui kohtulik arutamine toimub küll süüdistatava osavõtuta, kuid tema suhtes. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus seadus kahtlustatava, 7 kelle suhtes on kriminaalmenetlus surma tõttu lõpetatud, ütluste avaldamise võimalikkust ei käsitle, ei ole alust otsesõnu väita, et ütluste avaldamine kohtuistungil keelatud oleks. Kohtukolleegium on seisukohal, et kui kohus on kaitsja taotlusel I. Judakovi kahtlustatavana antud ütlused avaldanud, tuleb neid hinnata koos teiste maakohtus kontrollitud tõenditega ja hinnata objektiivselt nende usaldusväärsust. Asudes analüüsima kahtlustatava I. Judakovi, süüdistatava J. Kašlevi ja tunnistaja S. Gi ütlusi ja nende usaldusväärsust, peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt väljendatud seisukohtadele tõendite hindamise küsimustes. Oma otsustes nr 3-1-1-77-05 ja 3-1-1-19-05 sedastas Riigikohus, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Otsuses nr 3-1-1-67-06 rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõik tunnistajad ei ole tõendusväärtuselt võrdväärsed. Sama põhimõtet on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud otsuses nr 3-1-1-89-06 ning lisanud, et kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Eelnevalt refereeritud seisukohti silmas pidades ei nõustu kohtukolleegium maakohtu otsuses väljendatuga, nagu puudunuks kohtul igasugune alus omistada süüdistatava sõbra S. Gi ütlustele nõrgemat tõeväärtust. Ühelt poolt ei haaku S. Gi väide, mille kohaselt jõudnud J. Kašlev sündmuskohale alles pärast seda kui kannatanu juba kukkunud oli, ühegi teise tunnistaja ütlusega. Apellant rõhutab põhjendatult, et ükski tunnistajatest, välja arvatud S. G, ei näinud J. Kašlevi ja tema kaaslaste saabumist sündmuskohale, väidetavalt hilisemast saabumisest ei teadnud keegi midagi. Kui see nii oleks olnud, ei oleks see saanud kõigile tähelepanuta jääda. Teisalt ei saa arvestamata jätta, et J. Kašlev, I. Judakov ja S. G olid sõbrad, teistel tunnistajatel puudus aga igasugune suhe eelnimetatutega. Pealegi oli I. Judakovi surma tõttu S. Gil äärmiselt mugav väita, et kannatanu ainsaks lööjaks oli I. Judakov. Mitmete erapooletute tunnistajate ütlusi arvestades ei pea kohtukolleegium I. Judakovi poolt kogu süü enda peale võtmist kahtlustatavana ülekuulamisel usaldusväärseks. Kontrollimiseks, miks ta nii toiminud on, puudub võimalus. Päris tõsikindlaid järeldusi ei saa teha ka K. M ütlustest, mille kohaselt käitunud J. Kašlev kui kamba juht, olles kõige aktiivsem. Lisaks sellele, et ka I. Judakovi ütlused ei riimu mitmete tunnistajate sõnadega, ei saa arvestamata jätta, et kahtlustatavana oli tal õigus rääkida ülekuulamisel mida tahes. Tunnistajatel lasub kohustus rääkida tõtt ning nad vastutavad oma sõnade tõelevastavuse eest. Kohtukolleegium möönab, et I. Judakov võis kannatanut, nagu ta ise väitis, kahel korral lüüa, kuid mitmete tunnistajate ütlusi arvestades tegutses ta J. Kašleviga grupis, sest tõsikindlalt on tuvastatud, et süüdistatav kannatanut lõi, nii enne kui pärast kannatanu kukkumist. Süüdistatava J. Kašlevi ütluste hindamisel tuleb tähele panna, et need on olnud osaliselt muutlikud, kohtuistungil on prokuröri taotlusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud, neis esinevaid vastuolusid ei ole J. Kašlev mõistlikult seletada osanud /II tl 103104/. Prokurör märgib apellatsioonis põhjendatult, et kohtueelsel uurimisel andis J. Kašlev ütlusi, et nägi, kuidas I. Judakov eestlast lõi, kohtus aga püüdis ennast sündmuskohast veelgi kaugemale asetada, väites, et ta pole midagi näinud /I kd tl 88, II kd tl 103/. Kohtuistungil kirjeldas J. Kašlev väga detailselt, mis kellelgi tol ööl seljas oli, kohtueelsel uurimisel ei mäletanud ta seda üldse /II kd tl 104, I kd tl 88/. Peale selle peab prokurör põhjendatult tähelepanuväärivaks asjaolu, et tunnistajad kuulsid J. Kašlevi isikukirjeldusele vastavat meest 8 vahetult pärast löömist kannatanu juures ütlevat, et „mis ta siis tuleb tüli norima“. Juhul, kui J. Kašlev oleks saabunud sündmuskohale vastavalt kaitseversioonile pärast kannatanu pikalilöömist, ei oleks ta midagi teadnud konflikti algstaadiumist ja selle tekkepõhjustest, tal ei oleks olnud põhjust ennast selliselt väljendada. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt maakohtule, et S. Gi, I. Judakovi ja süüdistatava J. Kašlevi ütlused ei saa olla aluseks süüdistusasja lahendamisel, arvestada tuleb tunnistajate ütlusi kogumis, isiku äratundmiseks esitamise protokollides sisalduvat. Kohtukolleegium, analüüsinud ja hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et tunnistajate ütlustega on tõsikindlat tuvastamist leidnud, et J. Kašlev 22.04.2006.a öösel T. Lt nii rusikate kui jalgadega lõi. Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt olid kannatanule tekitatud tervisekahjustused elule ohtlikud tekitamise ajal ja sellele järgneval raviperioodil, tekitasid raske peatrauma rohkem kui 4 kuud pika paranemisperioodiga ning kuivõrd raske kehaline haigus hõlmab ka traumaatilisi kehavigastusi, mille ravi kestus on pikk, tervise täieliku taastumise võimalikkus ei pruugi olla 100 %-line, siis seega on täidetud KarS § 118 p 1 ja 2 objektiivne koosseis, sest kui süüdlase käitumine ära mõelda, jäänuks saabumata ka tagajärg. Kuivõrd tuvastatud on, et J. Kašlev tegutses teise isikuga grupis, ei ole tema käitumisele juriidilise hinnangu andmise seisukohalt oluline, kumb peksjatest andis kannatanule kukkumist põhjustanud löögi. Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium KarS § 118 p 1 ja 2 subjektiivse koosseisu esinemist süüdistatava poolt toimepandud teos. Nagu tuleneb kohtuarstlikust eksperdiarvamusest, võisid T. Ll diagnoositud tervisekahjustused – kõvakelmepealne verevalum oimu-kukla-kiirupiirkonnas paremal, parema oimuluupüramiidi pikimurd, kõvakelmealune verevalum otsmikul vasakul, raske peaaju põrutus (peaaju põrutuskolded mõlemal otsmikul GCS 7 palli), difuusne peaaju turse, mõõdukas neljajäseme kerghalvatus, näonärvi nõrkus paremal, kooma, ämblikvõrkkestaalune verevalum, pehmete kudede turse paremal kuklal ja vasakul otsmikul – tekkida tömbi vägivalla toimel – võimalik, et eelandmete kohaselt kannatanu paiskumisest vastu maapinda, tõenäoliselt pea parempoolse tagumise osaga pärast näkku saadud lööki/lööke, mida tõendab pehmete kudede turse vasakul otsmikul /I kd tl 195-199/. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb teha vahet sellel, kas eluohtlikud tervisekahjustused tekitati vahetult konkreetse löögi või siis selle löögi tagajärjel põhjustatud edasise kukkumisega vms. Sellistel puhkudel ei tõusetu vaidlust süüteokoosseisu objektiivse külje realiseeritusest, kuid isiku karistusõigusliku vastutuse küsimus tuleb lahendada subjektiivse külje kaudu. Samas ei saa unustada, et ka juhul kui eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas vahetult löök keha eluohtlikku piirkonda, nt pähe – ei ole koheselt alust rääkida teo toimepanijal olnud tagajärje põhjustamise tahtlusest. Kohtukolleegium, asudes tuvastama J. Kašlevil tahtluse olemasolu KarS § 118 koosseisu mõttes, viitab esmalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, mille kohaselt KarS §-s 118 kui ka §-s 113 sätestatud süüteod on sarnased nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu poolest. 9 Olukorda, kus tagajärg saabus löögist tingitud kukkumisest, käsitleb Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-80-
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud järgmist. Tegemist on põhjuslikkuse ahelas kahe selgelt nii ruumis kui ajas eraldi seisva nähtusega, millest üks on lähemal teole – õieti selles seisnebki tegu, teine aga tagajärjele (kui surma põhjustamisele). Tahtluse küsimuse lahendamine ei seisne lihtsalt vastuses küsimusele, kas isik nägi või pidi ette nägema tagajärge. Tahtluse sisusse kuulub ka põhjusliku seoses ettekujutamine tavalise elukogemuse tasemel. Sidumaks lööki ja kannatanu kukkumist üheks teoks, mis põhjustas ühise tagajärje, peame järeldama, et süüdlane möönis kogu järgnevat põhjuslikkuse ahelat – et löögi tagajärjel kannatanu kukub, et ta kukub viisil, et pea puutub vastu asfalti, et kukkumine on sedavõrd tugev, et ta pea ära lööb, et pea äralöömine põhjustab koljutrauma. Selline alternatiivideta järelduste jada aga võib ületada tavalise elukogemuse taseme. Seetõttu ongi senine kohtupraktika analoogilistes olukordades, muude tõendite puudumisel, mis iseloomustaksid süüdlase tahet tekitada juba löögiga üliraske kehavigastus, kvalifitseerinud sellise tegevuse KrK § 105 (käesoleval hetkel KarS § 117) järgi. Kohtukolleegium möönab, et viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis käsitatud kuriteo tehiolud vastavad üldises mõttes käesoleva kriminaalasja tehioludele – eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine löögist põhjustatud kukkumise tagajärjel. Kuid kohtukolleegiumi arvates oleks liialt ühekülgne ja pinnapealne lahendada vaidlusalune süüdistusasi üksnes eelrefereeritud Riigikohtu otsusele tuginedes. Oma hilisemas lahendis nr 3-1-1-128-06 märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Välisele teopildile saab tugineda olukordades, kus toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isikut ohustavast teost või siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-142-05 tuleneb, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Riigikohus märgib nimetatud lahendis sedagi, et võttes subjektiivse külje tuvastamisel aluseks teo objektiivsed asjaolud, tuleb sellist tõendamise viisi rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult ning viitab sealjuures oma otsusele nr 3-1-1-80-
9. Individualiseeritus tähendab kõnealuses kontekstis, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid. 10 Seega tuleneb hilisemast kohtupraktikast, et otsuses nr 3-1-1-80-02 (mida kohtukolleegium ka käesolevas otsuses eelnevalt refereeris) käsitletud kaasuse lahendamiskäik ei ole automaatselt kohaldatav pealtnäha sarnase kaasuse puhul. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et kannatanut ei löödud enne tema kukkumist mitte üks kord vaid rohkem. Lüües kannatanut kukkumist põhjustavalt näkku, pidas J. Kašlev võimalikuks, et saabub oht kannatanu tervisele (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas ta ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Vasakul otsmikul vigastusi tekitanud löögist näkku kannatanu kukkus sirgelt asfaldile ning ka sündmust pealt näinutele oli kuulda „hele plaks“. Kannatanu muutus vastupanuvõimetuks, kõrvadest algas verejooks, vastupanuvõimetusest sai ilmselgelt aru ka süüdistatav. Kannatanu seisundile vaatamata ei lõppenud rünnak tema vastu, hoope jagati jalgadega maas lamava kannatanu kehasse, tunnistajate sõnul (K. S) oli just viimase löögi andjaks J. Kašlev. Seega, pekstes kannatanut kukkumist põhjustava tugevusega rusikatega pähe, s.o elutähtsa organi piirkonda ning jätkates pärast kannatanu kukkumist peksmist, oli J. Kašlevile selge enda käitumise objektiivne ohtlikkuses ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje saabumist. Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et J. Kašlevi käitumises on tuvastatud KarS § 118 p 1 ja 2 nii objektiivne kui subjektiivne koosseis. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. J. Kašlev tuleb KarS § 118 p 1 ja 2 järgi süüdi tunnistada. Nagu kohtukolleegium eespool märkis, pole tähtis, kumma hoobist näkku kannatanu kukkus, kas J. Kašlevi või kohtu poolt tuvastamata isiku, kuivõrd tuvastatud tehiolude kohaselt tegutsesid nad grupis. J. Kašlevile karistust mõistes juhindub kohtukolleegium KarS § 56 sätestatust, arvestades tema süü Susega, vastutust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumisega. J. Kašlevit ei ole varem kohtu poolt karistatud. Ta on veel kujunemiseas noor inimene. Seetõttu, silmas pidades võimalust mõjutada J. Kašlevit edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning ka õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohtukolleegium, et prokuröri taotletud KarS § 73 lg 2 kohaldamine ja J. Kašlevi osaline karistusest tingimisi vabastamine (nn šokivangistuse mõistmine) on põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-21-05 kohaselt seisneb vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. J. Kašlevi süü Susest lähtudes tuleb talle tema edasise käitumise suhtes tõsine hoiatus anda. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagisse puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Kannatanu taotles mittevaralise kahju hüvitamist vähemalt 500 000 krooni ulatuses. Sellelt nõudelt ei ole riigilõivu tasutud. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on aga tsiviilhagi üksnes varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses riigilõivuvaba. Seega tuleb tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätta läbi vaatamata. Kuriteoga said parandamatult kahjustatud kannatanu särk, teksapüksid ja mobiiltelefon. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli särgi soetamismaksumus 4190 krooni, teksapükste soetamismaksumus 5290 krooni ja mobiiltelefoni soetamismaksumus 7590 krooni /II kd tl 113, 114, 115/. Seega on omandi rikkumisest tulenev kahju 17 070 krooni. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja 11 soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kuivõrd on tõendatud, milline summa kulub parandamatult rikutud vara soetamiseks, tuleb 17 070 krooni J. Kašlevilt kannatanu kasuks välja mõista. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuste tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste Snemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimatusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vaieldamatult oli kannatanu pärast tema suhtes toimepandud kuritegu ja raskete tervisekahjustuste saamist kulutama täiendavaid summasid rehabilitatsioonile. Kriminaalasjas esitatud arve-kviitungite kohaselt on kannatanu tasunud massaažikuuride eest kokku 22 500 krooni /II kd tl 112, 116/. Tehtud kulutuste katteks tuleb J. Kašlevilt nimetatud summa T. L kasuks välja mõista. Ülejäänud osas (35 000 krooni ulatuses) tuleb vajaduste Snemisest tekkinud kahju tõendamatuse tõttu käesolevas kriminaalasjas rahuldamata jätta. Kannatanu töövõimetusest tuleneva ühekordse ja igakuise kahjunõude jätab kohtukolleegium käesoleva kriminaalasja raames läbi vaatamata kui spetsiifilise (Vt ka Riigikohtu otsus nr 31-1-96-04). Kohtukolleegium peab aga KrMS § 310 lg 3 kohaselt vajalikuks selgitada, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmise korral on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Siinjuures peab kohtukolleegium oluliseks viidata veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-113-06 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ka tsiviilhagi rahuldamata jätmine kriminaalmenetluses ei võta kannatanult õigust esitada tsiviilhagi tsiviilkohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197) kohaselt ei ole tsiviilasja lahendav kohus seotud isegi mitte sellega, kas tegu on aset leidnud ja kas teo on pannud toime see isik. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtulahendid teistes kohtuasjades üksnes dokumentaalseks tõendiks ning seega saab tsiviilkohtupidamise korras põhimõtteliselt vaidlustada ka kriminaalmenetluses tuvastatud süüdistatava faktilist tegevust (tegevusetust). Kõike eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 2, 342 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.04.2007.a otsuse Janek Kašlevi õigeksmõistmises KarS § 118 p 1, 2 järgi, tunnistab uue otsusega J. Kašlevi KarS § 118 p 1, 2 järgi süüdi ja mõistab talle karistuse, rahuldades apellatsiooni. Malle Preimer Jüri Paap 12 Ene Randmäe