S § 423 lg 1 järgi õigeks. Maakohus
idis, et K.Tõkkele süüksarvatud kuriteo koosseisulised tunnused ei ole tema tegevuses tõendatud. Maakohus
idis, et tõendatuks ei saa lugeda, et S.A lülitas enne sõidu alustamist sisse vasaku suunatule ja tekkinud kahtlus tuleb lahendada süüdistatava kasuks. Seepärast ei saa K.Tõkkele panna süüks
Kohus asus uuritud tõendite alusel seisukohale, et K.Tõkkel ei olnud eesliikunud autost võimalik mööduda ilma vastassuunavööndisse sõitmata ja oma auto üle valitsemise kaotas K.Tõkke libeda tee ja teise auto liikumahakkamise tõttu, mitte aga oma sõidukiirusest tingituna. APELLATSIOONI SISU: 3. Esitatud apellatsioonis taotleb ringkonnaprokurör kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega K.Tõkke süüdi tunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi ja tema karistamist 1 aastase vangistusega, kohaldada KarS § 73 lg 1 sätteid ja määrata katseajaks 36 kuud, KrMS § 179 lg 1p 2 alusel 2 välja mõista sundraha summas 4500 krooni, samuti menetluskuludena 8180 krooni. Kohaldada tema suhtes KarS § 80 sätet ja vabastada K.Tõkke karistusest kuna ta on saanud kuriteo toimepanemise tagajärjel ise raskesti kannatada. Prokurör avades
p 48 ja p 49 sisu
iab, et kohtu viide
Kui eeldada, et S.A enne sõidu alustamist ei lülitanud suunatuld sisse, siis nimetatud fakt ei vabastanud K.Tõkket hoolsuskohustusest veenduda enne möödasõidumanöövrit, et möödasõiduks kasutatav rada on möödasõiduks vajalikus ulatuses vaba. Tunnistaja A.J ütlusest nähtub, et hetkel kui K.Tõkke väljus parempoolsest kurvist nägi ta enda sõidureas S.A poolt juhitud sõidukit. Prokurör soostub kohtuga, et K.Tõkkel oli võimalus antud situatsioonis käituda erineval viisil, ekslik on aga kohtu seisukoht, et nii möödasõidu alustamine kui sõidukiiruse ühtlustamine eesliikuva autoga olid võrdväärselt õiged otsustused. Võttes arvesse tunnistajate ütlusi ja kirjalikke materjale märkas K.Tõkke ees liikuvat autot vähemalt 178, 8 meetri kaugusel, so hetkel kui tema poolt juhitav sõiduk väljus laugest parempoolsest kurvist. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud teeolud temale üllatuseks. Asja materjalidest nähtub, et vaatamata sel päeval väga halbadele liiklusoludele, mis sundis teisi juhte sõitma madalama kiirusega lubatud sõidukiiruse piirest, ei vähendanud K.Tõkke parempoolsest kurvist väljudes kiirust. Kohtu etteheide S.A, et ta sõitis K.Tõkkele ette, on ekslik, kuna tunnistaja A.J ütluste kohaselt hetkel kui S.A poolt juhitud sõiduauto hakkas liikuma oli K.Tõkke poolt juhitud sõiduauto S.A poolt juhitavast autost 200 meetri kaugusel. Ettesõitmist oleks pidanud näitama ka pidurdusjälg, mis oleks pidanud algama pärisuunavööndist. Tuvastatav on, et K.Tõkke kaotas möödasõidul auto üle juhitavuse iseenda juhtimisvea tõttu kuna rikkus
K.Tõkke ei suutnud manöövrit lõpetada enne piiratud nähtavusega vasakkurvi, millest nähtub, et möödasõiduks kasutatav teeosa ei olnud tema jaoks vajalikus ulatuses vaba ja sellest tulenevalt rikkus K.Tõkke
Ta ei katkestanud õigeaegselt möödasõidumanöövrit, millega rikkus
Eeltoodud nõuete kogumis eiramise tõttu põhjustas K.Tõkke ettevaatamatusest liiklusõnnetuse, milles hukkus üks inimene. Kuna süüdistatav sai õnnetuses ise raskeid vigastusi on prokuröri arvates otstarbekas kohaldada tema suhtes KarS § 80 sätet ja vabastada ta karistusest. APELLATSIOONILE ESITATUD VASTUVÄIDETE SISU: 4. Apellatsioonile on esitanud oma kirjalikud vastuväited süüdistatava kaitsja advokaat M.Mahlapuu, kes taotleb Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja
iab, et apellatsioon on põhjendamatu, ei ole tuvastamist
idnud K.Tõkke poolt süüdistuses esitatud
nõuete rikkumine. Apellant ei ole kõrvaldanud kahtlust et liiklusohtliku olukorra tekitas S.A, kes rikkus
Tunnistaja P.A kinnitus sellest, et tema vaatevälja jõudnuna oli VAZ juba juhitavuse kaotanud, kinnitab kaitsja arvates, et K.Tõkke kaotas juhitavuse postiauto manöövrist tingituna. Postkastide näol oli tegemist rajatisega, seega pidi S.A järgima
Apellandi poolt ei ole esitatud tõendeid sellest millal K.Tõkke pidi nägema, et postkastide juures seisev sõiduk alustas liikumist. Süüdistus on rajatud vaid ekspertiisiaktis antud arvamusele, mis on vastuolus asja igakülgse uurimise põhimõttega. Kaitsja avab KrMS § 61 lg 1 sisu ja rõhutab, et ekspertiisiarvamus tugineb puudulikel ja oletuslikel lähteandmetel 3 kuna lähtutud on S.A ütlustest, millistesse tuleb suhtuda nende vastuolulisuse tõttu kriitiliselt. Kaitsja arvates ei ole aktis antud arvamus tõendina käsitatav. Sündmuskoha vaatlusprotokoll on puudulik ja tõendina praktiliselt kõlbmatu, kuna seal on tehtud sisulisi järeldusi ja olulised küsimused on jäetud vastuseta. Kogutud tõendite põhjal on alust väita, et liiklusohtliku olukorra tekitas S.A ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 5. Apellatsioonikohtu istungil apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlus rahuldada. Süüdistatava ja tema kaitsja arvates on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 6. Kohtukolleegium
iab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. on asjakohased ja 6.1 KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad liiklus- või käitumisnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega põhjustati raske tagajärg. Sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise all tuleb mõelda sõidukiga liiklemisele või selle ekspluateerimisele kehtestatud nõuete rikkumist, mis võib seisneda nii tegevuses kui tegevusetuses. Vastutus järgneb vaid siis, kui sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest põhjustati tagajärjena raske tervisekahjustus või inimese surm. Seega tuleb obligatoorselt tuvastada sõidukijuhipoolse liiklus- või käitusnõuete rikkumise ja eeltoodud tagajärje vaheline põhjuslik seos. Antud juhul on K.Tõkkele inkrimineeritud blanketne kuriteokoosseis süüdistuse kohaselt sisustatud
, mis kehtestab, et juht peab kohandama oma sõidukiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõidukiseisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires,
p 2 ja 3, millede kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku, möödasõiduks kasutatav rada on vajalikus ulatuses vaba,
, mis kehtestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada, nõuete ettevaatamatusest rikkumisega, mis põhjustas ühe inimese surma. 6.2 Süüdistatav on maakohtus andnud ütlusi, et liiklusõnnetusest ta midagi ei mäleta, arvab, et ta ei kihutanud, kuid varasemate kogemuste põhjal väitis, et metsa vahel sõidab aeglasemalt, muidu 80-90 km/h/ t.lk. 38-40/. Ka apellatsioonikohtu istungil K.Tõkke kinnitas, et mis oli vahetult enne liiklusõnnetust ja mis üldse juhtus ta ei mäleta. Kuna sõitis seda teed pidevalt, teab kinnitada, et tee oli väga libe, peale väikest kurvi, kuuseheki Valgu poolsest otsast on postkaste võimalik näha 200-300 meetri kauguselt. Kohus on usaldusväärse tõendina hinnanud nii tunnistaja A.J poolt kohtuistungil antud ütlusi ning ka ekspertiisiaktis eksperdi poolt antud arvamust, märkides kohtuotsuse 3
hel /t. lk. 49/, 4 et A.J ütluste kohaselt VAZ- i juht pidi nägema postiauto liikumahakkamist ja eksperdi arvamuse kohaselt ei põhjustanud S.A poolt juhitud auto liikumahakkamine K.Tõkkele vajadust sõita vastassuunavööndisse või kasutada muid ekstreemseid juhtimisvõtteid; K.Tõkkel oli võimalus ühtlustada oma kiirus ees liikumist alustanud auto kiirusega, tegemist oli eraldiseisva liiklussituatsiooniga ning K.Tõkke põhjustas ohu vastassuunas liikunud veoauto Volvo juhile. Eraldi kohus veel toonitab, et kohtul ei ole alust eksperdi arvamuses kahelda, samas teeb kohus nii tunnistaja ütlustest kui ka eksperdiarvamuses kajastatust täiesti erineva järelduse, märkides, et postiautost möödasõitu ei saa K.Tõkkele ette heita ega väita, et ta oli kohustatud vähendama kiirust, pealegi pole teada millal K.Tõkke sai aru, et postiauto on hakanud liikuma. Kohtukolleegium soostudes prokuröri apellatsioonis väidetuga,
iab, et maakohus on seaduslikult kogutud, kohtuistungil vahetult kontrollitud, kohtu enda poolt usaldusväärseteks hinnatud tõendite alusel teinud järeldused, mis aga nendesamade tõenditega ei haaku või on nimetatud tõenditega vastuolus. Kaitsja poolt esitatud väited eksperdiarvamuse ja vaatlusprotokolli tõendite kogumist väljajätmise osas ei ole põhjendatud ning on vastuolus ka maakohtu õigeksmõistva otsuse põhistuse ja järeldustega. A. J on andnud ütlusi tema poolt nähtust, et ajal kui ta hakkas teed ületama oli postiauto hakanud Märjamaa suunas juba liikuma. Tema vaatas Valgu poole ja nägi samas Märjamaa sunnas liikuvat sõiduautot, mis oli umbes 200 meetri kaugusel. Kinnitab, et siis juba postiauto liikus samas suunas / I kd. t.lk. 36-37/. Tunnistaja S.A ütlused riimuvad tunnistaja A.J ütlustega sellest, et kui tema alustas postkastide juurest Märjamaa suunas liikumist, nägi ta samas suunas liikuvat autot mis oli temast kaugel eemal, kuuseheki juures. Kriminaalasja materjalidega on tuvastamist
idnud/ t.lk. 2-28, 51, 53-56// et postkastide ja teeääres oleva kuuseheki Valgu poolse otsa vahemaaks on 178,8 meetrit ning kuuseheki Märjamaa poolse otsa ning postkastide vaheliseks vahemaaks on 131,7 meetrit. Seega on tunnistaja A.J, keda kohus on pidanud objektiivseks, erapooletuks tunnistajaks, ütlustega, millised haakuvad tunnistaja S.A ütlustega, tuvastamist
idnud, et ajal, kui S.A’i poolt juhitav auto oli Märjamaa suunas liikuma hakanud oli süüdistatava poolt juhitav, samas suunas sõitev auto sellest rohkem kui 131 meetri kaugusel. Seega on tuvastatav nii minimaalne kui maksimaalne vahemaa, kus K.Tõkkele oli eesliikuv postiauto nähtav ning seda arvestades pidi ta vastavalt liikluseeskirja nõuetele ning arvestades ka teeoludega, liikluses käituma, autot juhtima. Kohtukolleegium soostub prokuröri väitega, et viited
p 1 ei ole antud juhul asjakohased kuna tunnistajate S.A ja A.J ütlustega on tuvastamist
idnud, et S.A peatas auto teepeenral ja alustas sealt ka sõitu. Vastavalt
Mõistagi kehtib ka sealt sõidurajale sõitmisel
ettenähtud nõue, et enne manöövri alustamist tuleb anda õigel ajal suunamärguanne. Kuna S.A ja A.J on andnud suunatule sisselülitamise kohta vastuolulisi ütlusi on kohus tekkinud ja kõrvaldamatu kahtluse tõlgendanud süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium soostub sellise kohtu järeldusega, samuti ka sellega, et tuvastamist ei ole
idnud K.Tõkke poolt
p 2 nõuete rikkumine, kuna kohtukolleegiumi eeltoodud põhjenduste kohaselt ei olnud antud liiklussituatsiooni üldse tegemist olukorraga, kus Kristo Tõkke poolt juhitud sõiduauto oleks hakanud S.A poolt juhitud autost mööduma ajal, kui viimane andis vasaksuuna märku. Eeltoodud põhistusel on tuvastamist
idnud, et S.A poolt juhitud sõiduauto liikus juba teel samas suunas olukorras kus K.Tõkke juhitud sõiduauto oli temast vähemalt 131 meetrit taga pool. 5 Samas aga on tõenditega vastuolus kohtu järeldus, et K.Tõkke pidi oma auto juhtima vastassuuna vööndisse just seepärast, et S.A talle teed ei andnud või sõidu alustamisest märku ei andnud. Eelpooltoodud tõendite alusel on tuvastatav asjaolu, et vähemalt 131 meetri kauguselt nähtav, samas suunas teel liikuv sõiduk ei ole selliseks takistuseks, mis oleks endaga igal juhul toonud kaasa vajaduse sõita vastassuunavööndisse. Selline kohtukolleegiumi järeldus põhineb ka ekspertiisiaktis eksperdi poolt antud arvamuse p 6/ t.lk. 56/ , mille õigsuses ei kahelnud ka maakohus. Samuti annab selliseks järelduseks aluse liiklusõnnetuse skeemil fikseeritud K.Tõkke poolt juhitud sõiduauto pidurdusjälje asukoht. Tuvastatud on, et sõidutee laiuseks on 6,6 meetrit. Suunavööndite laiust ei ole fikseeritud neid eraldava telgjoone puudumise tõttu, kuid fikseeritud pidurdusjälg algab 5,4 meetrit K.Tõkke juhitud sõiduki suunavööndi poolse teepeenra äärest, seega 1,2 meetrit vastassuunavööndi teepeenra äärest, mis selgelt annab aluse tuvastada, et K.Tõkke sõitis pidurdamise alguse hetkel vastassuunavööndis. Kohtu järelduste paikapidavuse puhul oleksid K.Tõkke poolt juhitud sõiduauto pidurdusjäljed alanud samas suunavööndis nagu on asjakohaselt viidanud apellatsioonis ka prokurör. Tunnistaja P.A ütluste kohaselt juhtis tema veoautot Volvo ja sõitis libeda tee tõttu kiirusega umbes 65 km tunnis sõidusuunaga Märjamaalt Valgu poole. Umbes poole kurvi peal nägi ta 30-40 kaugusel ees vastassuunas vastu liikuvat veoautot, millest sõidab mööda ja oli tema suunavööndis, Žiguli, mis oli külglibisemises. Kurv asub enam-vähem
pa talu tee otsas. Ta sai aru, et toimub vältimatu kokkupõrge. Hakkas ruttu pidurdama, kuid vahemaa oli juba liiga väike/ I kd. t.lk. 26-29/. Tunnistaja S.A on andud ütlusi, et sõites libeda teeolu tõttu umbes 40 km/h aja, mil ta oli
pa talu tee otsast natuke möödas, alustas Žiguli tema autost möödasõitu. Oli temaga kohakuti kui sõidusuunas olevast kurvist sõitis vastu veoauto, mida oleks pidanud nägema ka tagant tulev auto. Õnnetuse ärahoidmiseks ja õnnetusest pääsemiseks lisas veidi kiirust ja tõmbas tee äärde lootuses, et teised autod mahuvad mööda. Kohus on otsuses märkinud, et… tunnistaja A.J hindab läheneva sõiduauto kiiruseks 80-90 km/h. Sel ajal liikus auto veel jääst vabal teelõigul, mistõttu ei saa K.Tõkkele kiiruse ületamist süüks panna. Teel fikseeritud pidurdamisele viitav jälg kinnitab vaieldamatult, et pärast möödasõiduks auto vastassuunavööndisse juhtimist asus K.Tõkke vähemalt 26.8 m kaugusel pärast postkaste autot pidurdama…. Kohtukolleegium soostub maakohtu otsuses tuvastatuga, et 26.8 meetrit peale postkaste algab vastassuunavööndis Žiguli pidurdusjälg, seega enne
pa talu teeotsa. Pidurdustee pikkuseks on 77,3 meetrit ning lõpeb see 32, 4 meetrit peale
pa talu teeotsa, kus toimus Žiguli ja Volvo kokkupõrge. Kuid kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei anna selline asjaolu alust tulla järeldusele, et S.A ootamatu liikumise tõttu oli K.Tõkke sunnitud ekstreemseks möödasõiduks, nagu on märkinud otsuses maakohus. Pealegi maakohus ka ise samas tõdenud, et ….kohast kus K.Tõkke pidi märkama S.A poolt juhitud autot, oli tee ligikaudu 300 meetri ulatuses sirge ja seepärast ei saa K.Tõkkele ette heita möödasõidu alustamist
p 3 vastaselt ega väita, et ta oli kohustatud vähendama kiirust ja jätkama sõitu postiauto järel…. Seega on maakohus tuvastanud, et K.Tõkke märkas S.A poolt juhitud sõiduautot juba 300 meetri kauguselt ning et tegemist oli K.Tõkke poolt tavalise eeskirjadega lubatud möödasõidumanöövriga. Sellist olukorda ei saa aga hinnata kui sunnitud ekstreemse möödasõiduna nagu kohus eelnevalt korduvalt järeldas. Tuvastamist on
idnud kõikide menetlusosaliste, kaasa arvatud süüdistatava poolt eelneval päeval kogetu alusel antud ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja sinna juurde 6 lisatud fototabelitega, et teelõik on asfaltkattega, kuid sündmuste päeval jääga kaetud ja libe. Teelõik on sirge, kuid vahetult peale kokkupõrkekohta Märjamaa poole liikudes moodustab tee pimekurvi vasakule. Süüdistatava poolt kinnitati kohtuistungitel, et tee on temale tuttav, sõitis seda kaudu tööle iga päev. Seega oli ta teadlik, et tema jaoks on tegemist pimekurviga vasakule. S.A on andnud ütlusi, et tema autost möödasõitva Žiguliga sõideti kõrvuti peale
pa talu teeotsa. Sellised ütlused haakuvad ka tunnistaja P.A eelpooltoodud ütlustega, et kurvi keskel nägi kõrvuti temale vastusõitvaid autosid. Vastavalt kirjalikule materjalile on tuvastatav pidurdusjälje algus enne
pa talu teeotsa ja edasi Žiguli poolt sõitmine vastassuunavööndis
pa talu teeotsast edasi 32,4 meetrit kuni kokkupõrkeni vahetult enne pimedat vasakkurvi. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium
iab, et tuvastatud on asjaolud, et K.Tõkke, kes oli saanud juhiload 2003 aasta augustis, talvesõidueksam oli tegemata, libedal teelõigul, oli alustanud 77,3 meetrit enne tema jaoks pimedat vasakkurvi möödasõitu samas suunas liikuvast sõidukist.
p 3 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et möödasõiduks kasutatav rada on vajalikus ulatuses vaba. Kohtukolleegium
iab, et antud juhul K.Tõkke alustades möödasõitu S.A poolt juhitavast veoautost seda nõuet rikkus, sest vahetult ees oli tema jaoks pime vasakkurv, seega tal ei olnud võimalik veenduda, et möödasõidurada oli möödasõiduks vajalikus ulatuses vaba. Samuti on tuvastatav K.Tõkke poolt
nõuete rikkumine kuna K.Tõkke, ei valinud oma sõidukiirust vastavalt oma sõidukogemuste ja teeoludele, ilmastikutingimustele, et ta liiklusohtliku olukorra ilmnemisel oleks suutnud oma sõidukit peatada. Ülaltoodud nõuete rikkumine viis olukorrani, kus K.Tõkke kaotas oma sõiduki üle juhitavuse ja see sattus külglibisemisse ja tingis
nõude rikkumise, mis tekkinud liiklussituatsioonis nõuab möödasõidu katkestamist. Kohtukolleegium
iab, et sellised sõiduautot juhtinud K.Tõkke poolsed liiklusnõuete rikkumised ettevaatamatusest olid põhjuslikus seoses K.Tõkkega samas autos olnud isiku Ü.Tõkke hukkumisega. Kui K.Tõkke oleks auto sõidukiiruse valimisel, manöövri tegemise otsustamisel arvestanud oma sõidukogemuste vähesusega, teeoludega, ilmastikutingimustega ega oleks hakanud eesliikuvast sõidukist möödasõitu tegema, ei oleks õnnetust juhtunud ega Ü.Tõkke oma elu kaotanud. Seega on K.Tõkke käitumises tuvastatavad KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab süüteokoosseis ettevaatamatust nii liiklusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes kui ka sellega inimese surma põhjustamise suhtes. Süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. KarS § 18 lg 3 kehtestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohtukolleegium
iab, et kuna K.Tõkke ise midagi antud ajajärgust ei mäleta on alust antud juhul tuvastada koosseisu subjektiivsed tunnused läbi koosseisuliste objektiivsete tunnuste ning kohtukolleegium
iab, et antud juhul on tuvastatav K.Tõkke käitumises juba ülaltoodud põhistusel tema tegutsemine vähemalt hooletusega. K.Tõkke poolt toimepandu vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule, õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud, neid ei ole ka kohtule esitatud ja õigusvastane tegu on K.Tõkkele etteheidetav, ta on selles süüdi. 7 7. Prokuröri poolt taotleti K.Tõkke karistamist 1 aastase vangistusega, millest ta KarS § 73 alusel tingimisi vabastada, määrates katseajaks 3 aastat ja vabastada ta KarS § 80 alusel karistusest. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium süü suurust, tekitatud rasket tagajärge. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. K.Tõkke on varem kriminaalkorras karistamata isik. Kohtukolleegium
iab, et ülaltoodud asjaolud annavad seadusliku aluse karistada K.Tõkket KarS § 423 lg 1 sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistusega- vangistusega. Põhjendatud on prokuröri poolt taotletud KarS § 80 alusel K.Tõkke karistusest vabastamine. K.Tõkkele tekkinud kahju tõttu on alust tõdeda, et tegelikult on ta juba karistada saanud. K.Tõkke sai õnnetuses ise raskeid kehavigastusi ja viibis 5 kuud haiglas ning liiklusõnnetuses sai surma temale lähedane isik, vend. Seega kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt esinevad antud juhul KarS § 80 ettenähtud karistusest vabastamise alused. Samas kohtukolleegium
iab, et prokuröri taotlus K.Tõkke tingimisi karistusest vabastamiseks KarS § 73 alusel, ei ole kooskõlas seadusega ega kuulu rahuldamisele. Sisuliselt prokurör taotleb süüdlase vabastamist KarS § 80 alusel tingimisi vabastatud karistusest, mis on aga vastuolus seadusega. Antud juhul on mõistetud karistuseks vangistus. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole eraldi, iseseisev karistusliik. Analoogset seisukohta on väljendanud ka Riigikohus, kes on märkinud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik vaid see on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest / Riikohtu otsus nr. 3-1-40-04/. Sama karistusest vabastamise peatükki kuulub ka KarS § 80, mis kehtestab karistusest vabastamise, kui isik on kuriteo tagajärjel raskelt kannatanud. Seega on tegemist teise võimaliku põhikaristuse individualiseerimise viisidest ning kohaldades KarS § 80 alusel süüdlase põhikaristusest vabastamist, puudub seaduslik alus teda samast karistusest tingimisi vabastada. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 01.12.2006 otsuse Kristo Tõkke süüdistusasjas ja teeb uue otsuse. Ringkonnaprokuröri apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt. IVI KESKÜLA JÜRI PAAP ENE RANDMÄE 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.