prg. 184 lg 1 ja 280 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 7.detsembrist 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Elbrus Allahjarovi kaitsja adv. Sven Sillar ja Põhja ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar Prokurör Ljudmilla Tokar Süüdistatav Elbrus Allahjarov otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON (ankeetandmed Harju Maakohtu Adv. Sven Sillar Harju Maakohtu otsus 7.detsembrist 2006.a. Elbrus Allahjarovi suhtes tühistada 1) Elbrus Allahjarovi õigeksmõistmises
prg. 184 lg 1 järgi. 2) Elbrus Allahjarovi süüdimõistmises ja karistamises
prg. 280 lg 1 järgi. 3) Elbrus Alahjarovile
prg. 65 lg 2 alusel mõistetud karistuse osas. 4) Elbrus Allahjarovilt väljamõistetud sundraha suuruse osas. Teha uus o t s u s, millega 1. Mõista Elbrus Allahjarov õigeks
prg. 280 lg 1 järgi. 2. Mõista Elbrus Allahjarov süüdi
prg. 184 lg 1 2 järgi ja karistada teda 2 aastase vangistusega. 3.
prg. 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Valga Maakohtu 5.novembri 2003.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 8 kuud 27 päeva – võrra ja mõista Elbrus Allahjarovile liitkaristuseks 2 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada alates 1.veebruarist 2006.a. Tõkend – vahistamine - jätta muutmata kuni kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
prg. 184 lg 1 järgi.
prg. 280 lg 1 järgi mõisteti Elbrus Allahjarov süüdi ja karistati 9 kuulise vangistusega;
prg. 65 lg 2 alusel mõisteti Elbrus Allahjarovile liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 1.02.2006.a. 3
prg. 280 lg 1 järgi mõisteti Elbrus Allahjarov süüdi selles, et tema, viibides Eestis illegaalselt, 12.01.2006.a. Tallinnas, olles kinni peetud AS Falck kontrolöride poolt piletita sõidu eest, esitas tahtlikult Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna osakonnas politseiametnikele valeandmeid enda isiku kohta, nimetades ennast Grigori Sarkisjaniks, eesmärgiga vabaneda karistusest.
prg. 184 lg 1 järgi oli Elbrus Allahjarovile esitatud süüdistus selles, et tema eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas kuni 26.04.2005.a. omandas suures koguses (s.o. rohkem kui 10 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi) narkootilist ainet metüülfentanüüli, valdas seda, pakkis ja andis edasi N. D, kes hoidis isikute grupis koos V ja O .P aadressil x asuvas V.P kasutuses olevas majahoidja ruumis. Läbiotsimisel aadressil Tallinn x leiti ja võeti ära ämbrist üks musta värvi kilekott, milles omakorda pappkarp kirjaga „4 min, Myllyn Paras“ ja „risovaja kaša“, milles kaks minigrippi 198,9g 0,66% metüülfentanüüli ja kolm läbipaistvat kokkukeeratud kilekotti 298,5g 0,64% metüülfentanüüliga. Maakohus mõistis Elbrus Allahjarovi
prg. 184 lg 1 järgi õigeks põhjendades oma seisukohta järgnevalt. Süüdistuse kohaselt tõendab omandamist ja valdamist DNA ekspertiisiaktis nr. GE1137-05/2794 sisalduv eksperdiarvamus, mille kohaselt Raadiku 21 majahoidja ruumist leitud pappkarbis kirjaga „risovaja kaša“ oli ühe minigrip kilekoti ühel küljel ja kolme läbipaistva kokkukeeratud kilekoti sõlme juures Elbrus Allahjarovi DNA-d. Sellest teeb süüdistus järelduse, et kilekottides olnud narkootiline aine oli Elbrus Allahjarovi valduses ning sellest omakorda tuleneb, et ta pidi narkootilise aine eelnevalt omandama. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle, mis tähendab isiku võimalust asja valitseda. Narkootilise aine valdus tekib omandamise teel. Omandamine tähendab narkootilise aine üle käsutusõiguse saavutamist. Seega on narkootilise aine valdajal lisaks narkootikumide üle tegeliku võimu teostamisele ka nende käsutusõigus. Kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid kellelt ja millal väidetavalt on Elbrus Allahjarov narkootikume omandanud ning kui kaua ta neid valdas. DNA eksperdiarvamusest võib küll järeldada, et Elbrus Allahjarov on mingil moel kokku puutunud kilekottidega, mis olid „risovaja kaša“ nimetust kandvas karbis ja milledes oli narkootikum, kuid puuduvad tõendid, millal ja kuidas kokkupuude on toimunud. Tal võis olla seos narkootilise ainega ka mitte valdajana. Ei saa välistada võimalust, et Allahjarovi DNA sattus kilekottidele enne nendesse narkootikumide pakendamist, näiteks võis ta hankida narkootikumide pakendamiseks kilekotid. Ei ole välistatud, et narkootiline aine oli kellegi teise isiku valduses ja Allahjarov üksnes aitas pakendada, võib-olla ainult tõstis pakid karpi, võttes kilekottidele tehtud sõlme juurest kinni. Võimalusi, kuidas võis Allahjarovi DNA sattuda kilekottidele, on mitmeid. Ei saa teha ainult ühest järeldust, et kui narkootilist ainet sisaldaval kilekotil on kellegi DNA, siis kindlasti peab see isik olema ka kilekottides sisalduva narkootilise aine valdaja ja omanik. See võib nii olla, kuid võib ka mitte olla. Kedagi ei tohi süüdi mõista oletuse põhjal. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna ei ole tõendatud, kuidas sattus Allahjarovi DNA kilekottidele, siis ainuüksi tema DNA olemasolu narkootilist ainet 4 sisaldavatel kilekottidel ei tõenda, et Allahjarov oli nendes kottides oleva narkootilise aine valdaja ehk teisisõnu, et ta teostas narkootilise aine üle tegelikku võimu. Kui on tõendamata narkootilise aine valdamine, ei saa Allahjarovit süüdi mõista ka narkootilise aine omandamises ehk narkootilise aine üle käsutusõiguse saavutamises, sest omandamisega tekib valdus. Kui pole narkootilise aine valdust, ei saa olla ka omandamist. Kohtuliku vaidluse käigus muutis prokurör süüdistust narkootilise aine edasiandmist puudutavas osas. Kui süüdistuse kohaselt andis Elbrus Allahjarov narkootilise aine üle N.D, siis nüüd palus prokurör muuta süüdistust nii, et Elbrus Allahjarov ei andnud narkootilist ainet mitte ise vahetult N. D edasi, vaid tegi seda kellegi teise tuvastamata isiku kaudu. Kohus ei saa selliselt süüdistuse muutmist vastu võtta, sest see ei ole kooskõlas seadusega ja rikub süüdistatava kaitseõigust. KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kohtus süüdistust muuta vaid kohtulikul uurimisel. Kohtuvaidluses võib prokurör vastavalt KrMS § 268 lg 7 muuta üksnes kuriteo kvalifikatsiooni, kui see kergendab süüdistatava olukorda. Antud juhul ei olnud tegemist kuriteo kvalifikatsiooni muutmisega, vaid süüdistuse sisu olulise muutmisega. Elbrus Allahjarovile süüdistuses omistatud tegevuse muutmine vahetust täideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks eeldab uue süüdistuse esitamist, mida tuleb teha enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuigi süüdistuse muutmine ei olnud kooskõlas seadusega, saab kohus sellest aru, kui prokuröri loobumisest Elbrus Allahjarovi süüdistamisest narkootilise aine edasiandmises N. D. Isegi kui süüdistuse muutmise ebaseaduslikkusest tulenevalt ei saa seda tõlgendada prokuröri poolt süüdistusest osalise loobumisena edasiandmise osas, leidis kohus, et ka narkootilise aine edasiandmises N. D ei ole Elbrus Allahjarovi süü tõendatud. Narkootilise aine edasiandmise all mõeldakse käsutusõiguse üleandmist. Seega saab narkootilist ainet edasi anda vaid omanik, sest ainult omanikul on käsutusõigus. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei leidnud tõendamist Elbrus Allahjarovi poolt narkootikumide omandamine ja valdamine, milline asjaolu välistab tema vastutuse narkootikumide edasiandmise eest. Lisaks sellele eitas Elbrus Allahjarovilt narkootikumide saamist kohtus tunnistajana üle kuulatud N. D. Eeltoodu alusel ei ole tõendamist leidnud Elbrus Allahjarovi poolt
APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu 07.12.2006.a. otsuse tühistamist Elbrus Allahjarovi õigeksmõistmises
Uue otsusega taotleb prokurör mõista Elbrus Allahjarov süüdi
lg.1 järgi ning karistada 6 a vangistusega ;
lg1 järgi liitkaristuseks mõista 6 aastane vangistus ning
lg2 lõplik karistuseks mõista 6 a 8 kuud 27 päeva Apellant ei saa kohtu seisukohtadega Elbrus Allahjarovi õigesmõistmise osas nõustuda järgmiste motiividel. 5 Kohus väidab, et narkootilise aine valdamiseks pidi Allahjarov selle kõigepealt omandama, kuid kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid millal ja kellelt ta aine omandas. Tuleb märkida, et see asjaolu on jäänud tuvastamata enamikes narkoasjades ega ole takistanud isikute süüdimõistmist ja otsuste jõussejätmist. Millal, kellelt ja millise tasu eest narkootikumid omandati ei ole narkokuritegudes süüdimõistmisel olulist tähtsust omav asjaolu. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-4-04 kohaselt „ piisab kuriteo objektiivsele tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata .“ Kohus on tuginenud Allahjarovi õigeksmõistmisel Asjaõigusseadusele. Kuna kogu ebaseaduslik narkoäri on kuritegelik, siis ei saa väita, nagu teeb seda kohus, et narkootilise aine valdajal on ka nende käsutusõigus. Kohus ei ole õigesmõistmist motiivides järjekindel. Nii märgitakse otsuses „ Tal võis olla seos narkootilise ainega ka mitte valdajana“ See tähendab, et kohus ei välista teisi ebaseaduslikke
Kohus arutleb kas Allahjarov oli narkootilise aine omandaja, valdaja ja omanik, kuid on jätnud tähelepanuta, et
Kohus on küll möönnud , et Allahjarov võis narkootilist ainet pakendada, kuid on jätnud motiveerimata miks ta seda
Kohtu väide, et Allahjarovi DNA võis sattuda kilekottidele enne nendesse narkootilise aine pakendamist, on ümber lükatud DNA ekspertiisi aktiga, mille kohaselt asub Allahjarovi DNA just kõigel 3 kilekoti sõlmedel aga mitte mujal ja veel ühel narkootikumi sisaldaval minigripp kilekoti küljel. Seega uskudes kohtu oletust, pidi Allahjarov kõigepealt sulgema kõik kolm tühja kotti sõlmega ning andma seejärel kotid tuvastamata isikule narkootikumi pakendamiseks . See oletus on väga ebareaalne, seda enam et Allahjarovi DNA on ka ühel narkootikumi sisaldaval minigripil. Kohtu arutlus, et kui pole narkoaine valdamist, siis pole ka selle omandamist ehk aine üle käsutusõiguse saavutamist, on asjakohatu asjaõiguslik targutus, millel pole mingit seost
Süüdistatava kaitsja adv. Sven Sillar taotleb esitatud apellatsioonis Elbrus Allahjarovi õigeksmõistmist
prg. 280 lg 1 alusel. Kaitsja leiab, et kohus tõlgendas ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Maakohtu otsusest nähtuvalt on tuvastatud, et 12.01.2006 peeti Elbrus Allahjarov AS Falck Eesti piletikontrolöride poolt kinni seoses bussis piletita sõitmisega. Järgnevalt viidi Allahjarov Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonda, kus ta nimetas ennast Georgi Sarkisjaniks. Kahe tunni pärast ütles kinnipeetu enda nimeks Elbrus Allahjarov. Elbrus Allahjarov tunnistas fakti, et esitas enda kohta poliseile ebaõigeid andmeid. Ta tunnistas ennast selle kuriteo toimepanemises täielikult süüdi. Samas põhjendas süüdistatav ebaõigete andmete esitamist sellega, et ta tuli Eesti Vabariiki illegaalselt ning soovis valeandmete esitamisega pääseda tema suhtes tehtavast tõenäolisest karistusotsusest ja riigist väljasaatmisest. 6
kirjeldatud teokoosseisu realiseerumiseks ei piisa ametiasutusele valeandmete esitamisest. Kuriteo tunnused on üksnes sellisel valeandmete esitamisel, mille eesmärgiks oli ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamine. Vaidlustatud kohtuotsuses on pööratud tähelepanu üksnes valeandmete esitamise fakti tuvastamisele, kuid ei ole püütud seda seostatud ametliku dokumendi, muu hüve või tulu saamisega. Kaitsja arvates maakohus luges hüveks või tulu saamiseks seda, et valeandmete esitamise eesmärgiks oli pääseda süüteoasja menetlemisel tehtavast võimalikust karistusotsustusest. Kaitsja märgib, et kui ta sai otsusest õigesti aru – ehk siis seda, et valeandmete esitamise eesmärgiks oli muu hüve või tulu saamine – siis kaitsja ei nõustu kohtu sellise arusaamaga. Kaitsja ei loe süüdistatava poolt valeandmete esitamisel taotletud eesmärki – pääseda endakohta valeandmete esitamisega süüteomenetlusest – muu hüve või tulu saamiseks
Nii tuleneb „Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande” (Jaan Sootak ja Priit Pikamäe Tallinn 2004) § 280 kommentaarist, et muu hüve all tuleb käsitletava sätte mõttes mõelda igasugust teenust või asja. Käsitletaval juhtumil süüdistatav ei saanud ega soovinudki saada valeandmete esitamisega mingit teenust või asja. Seega on välistatud
Juba viidatud erialakirjanduses leiti ka seda, et tulu all
mõttes tuleb vaadelda varalist tulu, mida süüdlasel on võimalik oma äranägemise järgi kasutada, kuna laiema tõlgenduse korral ei ole võimalik seda eristada muust hüvest. Käsitletaval juhtumil süüdistatav ei saanud ega soovinudki saada valeandmete esitamisega mingit tulu. Seega on välistatud
Elbrus Allahjarov andis enda kohta valeandmeid eesmärgiga takistada tema suhtes õigusemõistmist, mis olnuks vältimatu seoses riigipiiri ebaseadusliku ületamise faktiga. Samas korduvalt viidatud erialakirjanduses leitakse, et
ei hõlma endas selliste valeandmete esitamist, mille eesmärgiks on õigusemõistmise takistamine. Kuigi üheselt arusaadavalt ei esinenud Elbrus Allahjarovi käitumises
§-s 280 sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid, mis iseenesest automaatselt välistab kriminaalvastutusele võtmise võimaluse, jääb kaitsja jätkuvalt seisukohale, et Elbrus Allahjarovil oli õigus varjata politseinike eest oma tegelikku nime ning anda enda nime kohta tegelikkuse mittevastavaid andmeid. Ja seda seetõttu, et ta oli tulnud illegaalselt, seadust rikkudes Eestisse. Avaldanuks ta oma õige nime, võinuks politsei koheselt tuvastada Elbrus Allahjarovi illegaalselt Eestis viibimise fakti ehk siis õigusrikkumise toimumise. Kaitsja on järjekindlalt veendumusel, et puudub võimalus heita süüdistatavale kriminaalkorras ette enda kohta valeandmete esitamist olukorras, kui süüdistatav oli 7 toimepannud süüteo – riigipiiri ebaseaduslik ületamise. Süüdistatav on selle rikkumise eest võetud väärteomenetluses vastutusele. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedase vastu. Kaitsja arusaama kohaselt annab see põhiseaduslik printsiip isikule õiguse mitte anda politseile enda kohta sellist infot, millega vääramatult kaasneks tema suhtes süüteoasja menetlemine. Käsitletava kaasuse kontekstis välistab Põhiseaduse § 22 võimaluse kohaldada Elbrus Allahjarovi suhtes kriminaalvastutust
Lõpuks märgib apellatsiooni esitaja veel ka seda, et Elbrus Allahjarovile määrati ebaproportsionaalselt raske karistus.
Kohus tuvastas, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Sellises olukorras peaks mõistetav karistus jääma seadusandja poolt kehtestatud keskmise sanktsiooni piiridesse, ehk siis
Võttes arvesse neid asjaolusid, mis tingisid süüdistatava poolt enda kohta valeandmete andmise (vt ülalesitatud käsitlust), ei tohtinuks karistus ületada paari kuu pikkust vangistust. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja vaidles vastu katsja apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. 1.
prg. 280 süüdimõistmise osas. Vaidlust ei ole selles, et Elbrus Allahjarov esitas politseiametnikele tema kinnipidamisel piletita sõidu eest valeandmeid enda isiku kohta. Sellega on täidetud ka
prg. 280 objektiivne koosseis.
prg. 280 subjektiivses koosseisus piisab kõigi objektiivsete koosseisuelementide suhtes kaudsest tahtlusest, kuid sellele peab lisanduma kavatsetus saada endale mõni ametlik dokument või muu hüve või tulu. Süüdistamaks isikut
prg. 280 ettenähtud teo toimepanemises, peab süüdistus sisaldama konkreetset seadusest tulenevat eesmärki. Antud juhul saab see eesmärk olla üks kolmest loetletud eesmärgist – eesmärk saada ametlik dokument, muu hüve või tulu. E.Allahjrarovile on esitatud süüdistus, et ta tegutses eesmärgiga vabaneda karistusest. Süüdistusest ei nähtu, kas süüdistaja peab sellist eesmärki ametliku dokumendi saamise eesmärgiks, muu hüve saamise eesmärgiks või tulu saamise eesmärgiks. See subjektiivse koosseisu element on jäetud kohtu sisustada. Sellist süüdistust ei saa lugeda konkreetseks süüdistuseks. Käesoleval juhul on selge, et süüdistus ei pea silmas E.Allahjarovi eesmärgina saada endale mõni ametlik dokument. Arusaamatuks jääb aga, kas eesmärk vabaneda karistusest kujutab süüdistuse arvates muud hüve või tulu. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et muu hüve all tuleb mõista igasugust teenust või asja. Selge on see, et karistusest vabastamine ei ole asi, kuid kohtukolleegiumi arvates ei ole asjakohane ega millegagi seletatav käsitleda karistusest vabastamist ka 8 teenusena. Kohtukolleegium ei leia sellisele käsitlusele mõistlikku põhjendust. Kas karistusest vabastamine on tulu, kui tulu all tuleks antud koosseisu kontekstis mõelda varalist tulu, mida süüdlasel on võimalik oma äranägemise järgi kasutada, siis ka sellele küsimusele saab mõistliku seletuse raames vastata vaid eitavalt. Selline ebakonkreetne süüdistus tekitanud erinevaid arusaama kohtu ja prokuröri poolt veel küsimuses, millise teo eest mõistetava karistuse vabanemise eesmärk E.Allahjarovil oli. Prokurör väitis esimeses astmes kohtuvaidlustes, et eesmärgina vabaneda karistusest peab tema eesmärki vabaneda piletita sõidu eest mõistetavast rahatrahvist. Seega kaudselt püüab prokurör sisustada eesmärki tulu saamise eesmärgiga. E.Allahjarov on kogu menetluse kestel väitnud, et tema tegutses eesmärgiga mitte saada karistust Eestis illegaalselt viibimise eest ning et teda ei saadetaks välja Eestist. Prokurör ei ole ka põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes peab tema õigeks ja tõendatuks eesmärki vabaneda karistusest piletita sõidu eest. Sellist subjektiivse koosseisu elementi nagu eesmärk on põhimõtteliselt võimalik tõendada, kas objektiivse tegevuse kaudu või süüdistatava enda ütluste alusel. Käesoleval juhul ei kinnita sellist eesmärki ei süüdistatava käitumine ega ka tema ütlused. Asjaolu, et E.Allahjarov toimetati politseijaoskonda seoses Ühistranspordiseaduse sätete rikkumisega ehk seoses piletita sõitmisega ühistranspordivahendis, ei tõenda automaatselt tema tegutsemist eesmärgiga vabaneda karistusest piletita sõidu eest. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et ka maakohus on lugenud vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatuks, et E.Allahjarov „ütles enda kohta ebaõige nime mitte seoses sellega, et oli kahtlustatav narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises , vaid karistusest saada karistatud riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest ja Eestist väljasaatmise karistusest tingituna“ (maakohtu otsus lk. 4). Eeltoodud erinevad E.Allahjarovi tegevuse eesmärgi sisustamised prokuröri ja kohtu poolt kinnitavad veelkordselt vajadust konkreetse süüdistuse esitamiseks. Maakohtu sellekohast järeldust ei ole prokurör ka vaidlustanud oma apellatsioonis. Seega jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, miks prokurör apellatsioonikohtus jätkuvalt väitis, et E.Allahjarov tegutses ikkagi eesmärgiga vabaneda piletita sõidu eest arvatavasti määratavast rahatrahvist. Kohtukolleegium saab lähtuda oma seisukohtade esitamisel maakohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest ehk siis sellest, et E.Allahjarov tegutses eesmärgiga vabaneda illegaalselt Eestis viibimise eest määratavast võimalikust karistusest ja hirmust Eestist väljasaatmise eest. Nagu juba eelpool märgitud ei ole selline eesmärk samastatav ühegi
prg. 280 lg 1-s kriminaliseeritud eesmärgiga. Eeltooduga on kohtukolleegiumi arvates juba ära seletatud süüdistuse põhjendamatus. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks märkida veel järgmist. Maakohus ei ole nõustunud kaitsja väitega, et E.Allahjarovil oli õigus enda kohta valetada karistamatult. Maakohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. Kohus leidis, et kriminaalvastutusele võtta ei saa ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kahtlustatavat selle kriminaalasja raames, milles ta kahtlustatav on. 12.01.2006.a. peeti Elbrus Allahjarov kinni seoses ühistranspordis ilma sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisega ja selle väärteoga seonduvalt toimetati ta Kesklinna politseiosakonda isiku kindlakstegemiseks. Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et Elbrus Allahjarovi suhtes oleks alustatud kriminaalmenetlust ebaseadusliku riigipiiri ületamise eest. Kriminaalmenetluses seoses narkootikumidega oli ta küll kahtlustatav ja tagaotsitav, kuid kuna Elbrus Allahjarov ise eitas seotust Raadiku 21 majahoidja ruumist leitud narkootiliste ainetega, ei pidanud ta teadma ja 9 puuduvad tõendid, et ta teadis sellest, et on kahtlustatav narkootiliste ainete käitlemises. Elbrus Allahjarovi sõnul esitas ta valeandmeid sellepärast, et teda ei karistataks ebaseaduslikult üle piiri Eestisse saabumise eest ja ei saadetaks jälle riigist välja, mitte aga sellepärast, et pääseda karistusest narkootikumide käitlemise eest. Ta ütles enda kohta ebaõige nime mitte seoses sellega, et oli kahtlustatav narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises, vaid kartusest saada karistatud riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest ja Eestist väljasaatmise kartusest tingituna. Tema suhtes ei teostatud ajal, mil ta vale nime ütles, menetlustoimingut kriminaalasjas. Sellise maakohtu põhjendusega kohtukolleegium ei nõustu. See on vastuolus mitmete karistusõigusest tulenevate põhimõtetega. E.Allahjarov on andnud ütlusi, et tema andis enda isiku kohta valeandmed seetõttu, et ta oli juba kord karistatud Eestis ebaseaduslikult viibimise eest ning välja saadetud . Kuna ta viibis Eestis taas illegaalselt, siis kartis ta selle eest uuesti karistamist. Seega oli E.Allahjarov isik, kes oli toime pannud teatud asjaoludest sõltuvalt kas väärteo või kuriteo , milline on kvalifitseeritav
prg. 258 lg 1 p. 4 järgi. 13.jaanuaril 2006.a. karistatigi E.Allahjarovit Välismaalaste seaduse prg. 16-6 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest (I kd.t.l. 133). Selleks, et pääseda karistusest pidi E.Allahjarov eelkõige varjama enda poolt toimepandud süütegu. Kohtukolleegium leiab, et E.Allahjarovi käitumine – enda isiku kohta valeandmete esitamine – on käsitletav enda poolt toimepandud süüteo varjamisena. Varjamine võib seisneda erinevates tegudes või tegevusetuses, mille eesmärk on raskendada teo või toimepanija avastamist või kuriteo asjaolude tõendamist. E.Allahjarov esitades enda kohta valeandmed tegutses eesmärgiga varjata enda poolt toimepandud süütegu, mis tema isiku kindlakstegemisel oleks ka koheselt avastatud. Kuna varjamise eesmärk võib olla ka toimepandud teo avastamise takistamine, siis ei ole arvestatav ka maakohtu seisukoht - E.Allahjarovi suhtes ei olnud algatatud kriminaalmenetlust kaitsja poolt viidatud
prg. 258 tunnustel, mistõttu ei ole kaitsja väited, et E.Allahjarovil oli õigus enda kohta valetada, arvestatavad. Arvestades eeltoodut rõhutab kohtukolleegium kahte põhimõtet – karistatav on ainult esimese astme kuriteo varjamine ja kuriteo varjamise subjekt ei saa olla varjatava kuriteo täideviija. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutatult viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-3905, milles väljaöeldud Riigikohtu seiskohad on kohaldatavad ka E.Allahjarovi süüküsimuse otsustamisel temale
prg. 280 järgi inkrimineeritud käitumises. Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray v. Ühendkuningriik lahend
prg. 280 lg 1 järgi mõistes ta selles süüdistuses uue otsusega õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 2.
prg. 184 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas. E.Allahjarovit süüdistati selles, et tema eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas kuni 26.04.2005.a. omandas suures koguses (s.o. rohkem kui 10 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi) narkootilist ainet metüülfentanüüli, valdas seda, pakkis ja andis edasi N. D, kes hoidis isikute grupis koos V ja O.P aadressil x asuvas V.P kasutuses olevas majahoidja ruumis. 11 Seega süüdistatakse E.Allahjarovit üksiktäideviijana toimepandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Käitlemisena on süüdistuse kohaselt E.Allahjarovile inkrimineeritud järgmine tegevuse – omandamine, valdamine, pakkimine ja edasi andmine. Süüdistuse aluseks on olnud fakt, et läbiotsimisel aadressil x leiti ja võeti ära ämbrist üks musta värvi kilekott, milles omakorda pappkarp kirjaga „4 min, Myllyn Paras“ ja „risovaja kaša“, milles kaks minigrippi 198,9g 0,66% metüülfentanüüli ja kolm läbipaistvat kokkukeeratud kilekotti 298,5g 0,64% metüülfentanüüliga ja pappkarbis kirjaga „risovaja kaša“ oli ühe minigrpp kilekotil ühel küljel ja kolme läbipaistva kokkukeeratud kilekoti sõlme juures Elbrus Allahjarovi DNA. Maakohus leidis, et tõendamata on sellised käitlemisviisid nagu omandamine, valdamine ja edasiandmine. Pakkimise kohta märkis maakohus, et ei ole välistatud, et narkootiline aine oli kellegi teise valduses ja E.Allahjarov aitas üksnes pakendada, võib-olla ainult tõstis pakid karpi, võttes kilekottidele tehtud sõlme juurest kinni. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et olemasolevate tõendite pinnalt ei saa kuidagi teha järeldust, et E.Allahjarov omandas ,valdas ja andis edasi narkootilist ainet. Nende käitlemisviiside omistamine E.Allahjarovile süüdistuses rajaneb ainult oletustel. Tõendamata on, et E.Allahjarov oleks üldse hoidnud narkootilist ainet enda juures. Selliste asjaolude puhul võiks rääkida küll isikute grupis narkoaine omandamisest ja valdamisest, kuid kindlasti mitte üksiktäideviijana. Samuti on tõendamata, et E.Allahjarov oleks edasi andnud narkoainet tuvastamata isikule. Põhimõtteliselt ei ole välistatud olukord, kus E.Allahjarov käis narkootilist ainet pakendamas samas kohas, kus see läbiotsimisel leiti ning talle ei pidanudki keegi seda üle andma ja tema ei pidanud ka ise pärast seda kellelegi üle andma. Kogutud tõendite pinnalt tuleb kohtukolleegiumi arvates kõne alla ainult süüdistuse see osa, milles väidetakse, et E.Allahjarov pakkis narkootilist ainet. Prokurör selgitab oma apellatsioonis, et asjaolu , et kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid millal ja kellelt E.Allahjarov aine omandas on jäänud tuvastamata enamikes narkoasjades ega ole takistanud isikute süüdimõistmist ja otsuste jõussejätmist. Selle väite kohta märgib kohtukolleegium, et selline süüdistuse konstruktsioon tuleb kõne alla siiski juhtudel, kui on alust rääkida omandamisest ehk siis selliste kaasuste puhul, kus narkootiline aine võetakse ära sama isiku käest, keda omandamises süüdistatakse. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis on käesoleval juhul süüdistatavale narkootilise aine omandamise omistamine oletuslik järeldus. Sama kehtib ka prokuröri väite kohta, et millal, kellelt ja millise tasu eest narkootikumid omandati ei ole narkokuritegudes süüdimõistmisel olulist tähtsust omav asjaolu. 12 Veel viitab prokurör Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1-4-04 mille kohaselt „ piisab kuriteo objektiivsele tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata .“ Viidatud kohtuotsuses on samuti tegemist süüdistusega, kus isikut süüdistati narkootilise aine enda juures hoidmises. Arutatavas kriminaalasjas nagu juba märgitud on tõendamata , et E.Allahjarov oleks üldse hoidnud narkootilist ainet enda juures või kellegagi grupis toimepanduna kuidagi korraldanud selle hoidmist. Kõrvutades käesolevas kriminaalasjas E.Allahjarovi süüd tõendavaid tõendeid – tema DNA avastamine pakenditelt, kuhu oli pakendatud narkootiline aine – ja E.Allahjarovile esitatud süüdistust peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et Riigikohtu praktika on üheselt seisukohal, et süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuuri kaudu siiski riik ja prokuröri ülesanne on seega ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (3-1-1-8206). Erinevalt maakohtust , leiab kohtukolleegium, et narkootikumide pakkimine E.Allahhjarovi poolt on tõendatud. Narkootikumide pakkimist E.Allahjarovi poolt kilekottidesse, millistest nad olid leitud läbiotsimise käigus pappkarbis kirjaga „risovaja kaša“ tõendab vastuvaidlematult tema DNA, milline oli leitud kolme kilekoti sõlme juurest ja ühe minigripi küljelt. Kohtukolleegium välistab maakohtu poolt pakutud võimaluse, et E.Allahjarovi DNA sattus tühjadele kilekottidele enne seda, kui nendesse oli pakitud narkoaine ja nimelt seoses tema poolt vajalike kilekottide hankimisega. See tähendaks sisuliselt seda, et E.Allahjarov katsus läbi kõik hangitud kilekotid ja seda ühe ja sama koha pealt ja just selle koha pealt , mis kilekottide kinnisidumisel sattus seose sõlmekohta. E.Allahjarovi DNA avastamine karbis olevate kinniseotud kilekottide sõlmede juurest ja minigripi küljelt tõendab tema poolt narkootilise aine pakkimist nendesse kottidesse või minimaalselt juba kilekottidesse pakitud narkootikumide tõstmist karpi nimega „risovaja kaša“. Viimane variant on vähemtõenäoline juba seetõttu, et selisel juhul pidi E.Allahjarov tõesti filigraanse täpsusega iga kord tõstma kinniseotud kotti ühest ja samast kohast – sõlme juurest. Kohtukolleegium leiab, et narkootilise aine pakkimine ei kujuta endast ainult pakendamisele kaasaaitamist nagu maakohtu otsuses märgitakse ( …üksnes aitas pakendada, võib olla ainult tõstis pakid karpi vt. kohtuotsuse lk. 3)
lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kohtukolleegium leiab, et kuriteo objektiivsete tunnuste 13 realiseerimiseks piisab näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult pakitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata, seda valdamata , hoidmata ja ka pärast edasiandmata e. narkootilise aine pakkimine on käsitletav muu ebaseadusliku käitlemisena. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et E.Allahjarov tuleb süüdi mõista
prg. 184 lg 1 järgi selles, et tema tuvastamata ajal enne 26.04.2005.a. ja tuvastamata kohas, pakkis suures koguses narkootilist ainet - ainuüksi kolmes sõlmitud kilekotis , millistel oli leitud E.Allahjarovi DNA, oli 298,5 grammi 0,64% metüülfentanüüli. Sellist süüdistust ei ole alust lugeda süüdistatava jaoks talle eelnevalt esitatud süüdistusega võrreldes üllatusliku sätte kohaldamisega, sest temale esitatud süüdistuses oli ühe käitlemise viisina nimetatud ka narkootikumide pakkimist. Arvestades, et maakohus on oma otsuses märkinud, et puuduvad tõendid süüdistuses toimepandud tegude aja kohta, siis ennetamaks kaitsja võimalikke etteheiteid apellatsioonikohtu otsusega tuvastatud E.Allahjarovi kuritegeliku käitumise aja tuvastamise kohta, märgib kohtukolleegium järgmist. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr.3-1-1-51-00, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Viimatiöeldu ei anna aga alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise aja määratlemine on vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-146-05). Eelkõige võib selline ajaline ebakonkreetsus puudutada alibit. Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi arvates tegemist aga süütuse presumptsioonist irdumisega. Kohtukolleegium märgib, et E.Allahjarovi poolt narkootikumide pakkimine toimus samal ajal ja samas kohas, kus ta jättis oma DNA kilekottidele. Seda, et tema DNA oli kilekottidel süüdistatav ei vaidlusta. Ta ei oska seda seletada, kuidas võis tema DNA kilekottidele jääda. Vaidlustada oma eemalolekut kilekottidest momendil, kui sinna oli jäetud tema DNA , E.Allahjarov ei saa. E.Allahjarovile
prg. 184 lg 1 järgi taotletava karistuse pikkust – 6 aastat vangistustei ole prokurör oma apellatsioonis põhjendanud. Kuna taotletav karistus on sama pikk, kui seda oli prokuröri poolt esimese astme kohtus taotletud karistus, siis võib aru 14 saada, et protestis taotletakse siiski E.Allahjarovi süüdimõistmist kogu esitatud süüdistuse mahus – kõigis seal märgitud narkootilise aine käitlemisviisides e. omandamises, valdamises, pakkimises ja edasiandmises. Kohtukolleegium arvestab karistuse mõistmisel seda, et tuvastatud on E.Allahjarovi poolt ainult narkootilise aine pakkimine, mis narkodiilerluse aspektist vaadatuna soodustab teiste käitlemisviisidega võrreldes kõige vähem narkootilise aine nn. tänavakaubandust. Kuna narkootiline aine, mille pakkimises E.Allahjarovi süü on tuvastatud oli ära võetud Raadiku 21 asuvast majahoidjaruumist, siis peab kohtukolleegium õiglaseks mõista E.Allahjarovile karistus, milline oleks proportsioonis nendele isikutele mõistetud karistustega, kes on varem süüdi mõistetud selle narkootilise aine omandamise, valdamise ja hoidmise eest. Harju Maakohtu otsusega 12.aprillist 2006.a. mõisteti süüdi N. D, V.P ja O.P selles, et N.D eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ja kohas kuni 26.04.2005.a. suure varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt omandas suures koguses (s.o. rohkem kui 10 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi) narkootilist ainet metüülfentanüüli, mida hoidis enda juures ning isikute grupis koos V. P ja O. P ja nende ühises elukohas Tallinnas x ja aadressil x asuvas V.P kasutuses olevas majahoidjaruumis. 26.04.2005.a. N.D kinnipidamisel leiti ja võeti temalt ära kaks minigrip kilekotti 0,20g 0,63% metüülfentanüüliga. Läbiotsimisel Tallinn x korteris leiti ja võeti ära üks minigrip 3,63g 0,61% metüülfentanüüliga, kaks minigrip kilekotti metüülfentanüüli jälgedega, fooliumvoldik 0,075g 0,74% metüülfentanüüliga, kummikindad, kaaluvihid, 113 kasutamata minigrippi. Läbiotsmisel aadressil x: minigripp 0,33g 0,25% metüülfentanüüliga, 10 minigrippi 142,8g 0,64% metüülfentanüüliga, 6 minigrippi 119,4g 0,66% metüülfentanüüliga, 3 kilekotti 298,5g 0,64% metüülfentanüüliga, 2 minigrippi 198,9g 0,66% metüülfentanüüliga, Kokku 759,6g metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, milles puhast metüülfentanüüli oli 4,92g. N.D, kes mõisteti süüdi E.Allahjaroviga võrreldes suuremas koguses narkootilise aine omandamises, valdamises ja hoidmises, samuti sellise kvalifitseeriva tunnuse alusel nagu grupp ja varalise kasu saamise eesmärgil, mis näeb karistusena ette vangistuse alates 6 aastast kuni 20 aastani või eluaegse vangisuse, karistati 9 aastase vangistusega. V ja O.P , kes grupis N.D hoidsid enda juures kodus ja ka majahoidjaruumis suuremat kogust narkootilist ainet, kui seda on inkrimineeritud E.Allahjarovile ning tegid seda grupis e. kvalifitseerivatel asjaoludel, karistati 4 aastase vangistusega , kusjuures 3 aastat mõistetud vangistusest määrati tingimisi. Ülaltoodust tulenevalt ei ole kohtukolleegiumi arvates millegagi põhjendatud prokuröri poolt E.Allahjarovile taotletud karistusmäär. Arvestades E.Allahjarovi süü suurust kogu tema pakendatud narkootikumide käibele laskmisega seotud tegude ahelas , konkreetse narkoaine käibelelaskmisega tihedamalt seotud isikutele mõistetud karistuste pikkust aga ka seda, et E.Allahjarov pani kuriteo toime eelmise kohtuotsusega kohtu poolt määratud katseajal, peab kohtukolleegium võimalikuks mõista E.Allahjarovile karistuse, mis on tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja sanktsiooni alammäärale ligilähedane. Mõistetavale karistusele tuleb liita eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Kuna
prg. 184 lg 1 on vastavalt
prg. 4 sätetele esimese astme kuritegu, siis tulenevalt KrMS prg. 179 lg 1 sätetele kuulub E.Allahjarovilt 15 väljamõistmisele sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses. Palga alammäära tuleb arvestada käesoleva kohtuotsuse tegemise ajahetkega. Juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.4 , prg. 338 p.2 ja 340 lg 2 p.2 ning lg 4 p.2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 7.detsembrist 2006.a. Elbrus Allahjarovi suhtes ja teeb uue otsuse . Julia Katškovskaja . Ivi Kesküla Jüri Paap
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.