4-07-4082\4

4-07-4082 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2007 a Tallinn Väärteoasja number 4-07-4082 (2314,07,018948) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Kairi Palits 16.07.2007 otsus nr 2314,07,018948 Mihkel Siimu karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühiku ulatuses, so 10 800 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Andrus Reidi Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Mihkel Siim, IK: 37805140274, elukoht: XXX Kaitsja: Jaak Siim (ik: 37611220266) RESOLUTSIOON
2. Jätta Mihkel Siimu kaebus Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Kairi Palits 16.07.2007 otsus nr 2314,07,018948 Mihkel Siimu karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühiku ulatuses, so 10 800 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.
3. Jätta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Kairi Palits 16.07.2007 otsus nr 2314,07,018948 Mihkel Siimu karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühiku ulatuses, so 10 800 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 19.11.
4. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Kairi Palits 16.07.2007 otsusega nr 2314,07,018948 karistati Mihkel Siimu LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühiku ulatuses, so 10 800 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 24.06.2007 kell 11.45 juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, millega rikkus LE § 76 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leitakse, et kohtuvälises menetluses on rikutud väärteomenetlusõigusnorme õiguste selgitamata jätmisel, joobeseisundi tuvastamisel ja otsuse tegemisel. Menetleja ei ole välja selgitanud ka VTMS § 108 loetletud küsimusi. Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 5 lg 1 kohaselt alkoholijoobe tuvastamisel indikaatorvahendi või mõõteriistaga tuvastamise juures peab viibima vähemalt üks tunnistaja ning Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-89-04 kohaselt peab selleks tunnistajaks olema erapooletu isik. Seega puudus eelnimetatud korra ja Riigikohtu lahendi mõttes erapooletu tunnistaja. Erapooletu ja ausa menetluse läbiviimise põhimõtetest tulenevalt peaks siiski isiku põhiõigusi riivava menetlustoimingu läbiviimisel viibima 2 erapooletut tunnistajat, kes garantiifunktsiooni täitvate tõendiallikatena tagaksid usaldusväärsete tulemuste saamise joobeseisundi tuvastamisel ning välistaksid mõõtetulemuste ebausaldusväärsuse. Riigikohtu lahendi 3-1-16-07 kohaselt ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. Menetleja tehtud menetlusviga ei ole võimalik hilisemas menetluses kõrvaldada. Riigikohus on eelmärgitud lahendis asunud seisukohale, et ei ole võimalik õigustada seda, et menetleja rikuks menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et konkreetne rikkumine ei ole käsitatav olulise rikkumisena. Kohtuvälise menetleja ametnikud olid teadlikud menetlusreeglitest ja ainuüksi eelkirjeldatud rikkumisest tulenevalt on joobeseisundi tuvastamise protokolli näol tegemist kõlbmatu tõendiga, mida ei saa kasutada tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamiseks. Kuivõrd joobeseisund on tõendamata, siis puudub alus menetlusaluse isiku vastutusele võtmiseks. LS § 20 lg 4 järgi on juhil õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Samasugune õigus on märgitud eelnimetatud Korra § 15 p 1s. Seega pidanuks politseinik viivitamatult selgitama seadusest tulevaid õigusi joobeseisundi tuvastamise tulemuste vaidlustamise kohta. Politseiametnik on jätnud selle tegemata ja selle asemel koostas politseiametnik joobeseisundi tuvastamise protokolli ja palus teatud lahtritesse allkirjad kirjutada. Kaebuse kohaselt õiguste selgitamine ei või olla formaalne ega piirduda allkirjade võtmisega vastavatesse lahtritesse ilma vastavale isikule õiguseid selgitamata. Enne menetlustoimingu rakendamist tuleb selgitada õigused ja kohustused, alles seejärel on seaduslik alus asuda menetlustoimingu läbiviimisele. Kuna politseiametnik selgitas joobeseisundi vaidlustamise õigust alles pärast allkirja võtmist, siis on politseiametnik sisuliselt välistanud joobeseisundi vaidlustamise võimaluse. Arstliku ekspertiisi tegemine oleks tõendanud, et menetlusalune isik ei olnud autot juhtides joobeseisundis. Peale selle on rikutud menetlusõigust, kuivõrd politseiametnikud ei tutvustanud menetlusalusele isikule indikaatorvahendi näitu, mistõttu puudub usaldusväärne informatsioon selle kohta, kas joobeseisundi tuvastamise protokolli kantud näit vastab tegelikkusele. Menetlustoimingu protokolli näidu tutvustamise kohta politseiametnikud ei koostanud. Korra
5. peatükis asuva § 5 lõikega 1, millest tuleb üldine põhimõte tuvastamistoimingute jälgitavuse kohta. Nagu eelnevalt kirjutas, näitasid mõlemad indikaatorid erinevat näitu. Menetlustoimingutele allutatud isikutel on õigus ise vahetult näha indikaatorvahendil kajastatud mõõtetulemust. Vastasel juhul ei oleks ka erapooletute tunnistajate kaasamisel mingit mõtet. Seega hõlmab joobeseisundi tuvastamine ka tutvumist indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendit talle ei tutvustatud, mida tõendavad nii kaebaja ütlused kui ka asjaolu, et menetluses puudub indikaatorvahendi näidu tutvustamist tõendav menetlustoimingu protokoll. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-105-03 märkinud, et mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda 2 väärteoprotokolli. Juhul, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, on hädavajalik fikseerida mõõtmistulemused mõõteriista kasutamise protokollis, milles muude asjaolude kõrval on vajalik näidata andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist kiiruse mõõtmisega, on need põhimõtted kohaldatavad ka käesoleval juhul, kuna ka joobeseisundi tuvastamisel on isikul õigus tutvuda indikaatoril kajastuva vahetu mõõtetulemusega. Üheski menetlusdokumendis ega dokumentaalses tõendis ei ole indikaatorvahendi näidu tutvustamist fikseeritud. Samuti ei ole kohtuväline menetleja välja selgitanud karistamise aluseid. Vastavalt VTMS § 72 lg 2 sätetele peab menetleja välja selgitama VTMS § 108 loetletud asjaolud. Nii protokollis kui ka otsuses puudub igasugune õiguslik analüüs VTMS § 108 loetletud asjaolude osas. Ka Riigikohtu lahenditest nähtuvalt vastutab isik vaid juhul, kui tema käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg 2 nimetatud deliktistruktuuri elemendid. Kui üks väärteo tunnustest puudub, siis kuulub menetlus lõpetamisele. Kohus ei saa kaebemenetluses hakata tuvastama VTMS § 72 nimetatud asjaolusid ega raskendada kaebuse esitaja olukorda. Peale selle taotletakse määratud karistuse olulist vähendamist ja lisakaristuse kohaldamata jätmist. Palutakse arvestada, et tegu ei ole toime pandud tahtlikult ja tegemist on esmakordse rikkumisega. Kaebuse esitanud isiku kaitsja jäi kaebuse juurde ja lisas, et juhul, kui kohus leiab, et menetlusnormide eiramised ei ole olulised lahendi tühistamiseks, siis palub muuta otsus karistuse osas, kuivõrd karistus ei ole proportsionaalne. Otsuses ei ole käsitletud subjektiivset külge, so teo toimepanemist tahtlikult või ettevaatamatusest. Kaebaja ei olnud teadlik sellest, et võib esineda alkoholisisaldust väljahingatavas õhus, mis võiks kaasa tuua vastutusele võtmise. Selline käitumine ei saa olla tahtlik. Menetlusalune isik seletas, et esialgu mõõdeti läbi autoakna, vist oli foor. Siis toodi teine alkomeeter, mis näitab numbrilist näitu. Näitas joovet midagi 0 koma, kas 0,33 või midagi sellist. Näidati seda talle korraks. Politseiautos kuulis uuesti teistsugust numbrit. Vahe oli paar minutit. Lehe peale pandi näit, mis oli suurem. Näidati mõlemat, kuid oli ähmi täis ja ei suutnud meelde jätta. Joobe tuvastamise protokollile kirjutas alla, kuid see oli uus teema, ei selgitatud, mida kujutab endast ekspertiis. Kas nõustun, loobun, näitas, et on joove. Närvilises seisundis ei suutnud ennast kaitsta. Ei osanud küsida, tehti linnukesed mis lahtrisse kirjutada. Tunnistaja Sirvi Pezonen seletas, et 24.06.2007 oli tööl, võis olla operatsioon „Kõik puhuvad“. Üheaegselt oldi mitmes kohas, nii kesklinnas, Lasnamäe piiril. Oli palju joobes juhte. Esialgu kontrollitakse indikaatorvahendida, millel on roheline, kollane, punane tuli. Kui on kahtlus, kontrollitakse alkomeetriga. Kui nõuab ekspertiisi ja ei nõustu, siis ekspertiisi, kui nõustub, vormistatakse menetlusdokumendid kohapeal, võetakse isiku ütlused. Igal juhul küsitakse kas on näiduga nõus ja omakäeliselt kinnitab seda. Selles protokollis on isik omakäeliselt kirjutanud tulemusega nõustumise. Protokollis on kirjas tunnistajana keegi, antud juhul on selleks politseiametnik. Praktikas esitatakse õigused ja kohustused tutvumiseks. Juhul kui isikul ei ole prille ja ütleb, et ei näe, siis tutvustatakse suusõnaliselt. Puhuda lastakse üldjuhul üks kord, seda näitu näidatakse isikule ja kantakse protokolli. Üldjuhul teist korda puhuda ei lasta. Et öeldaks, et pole mõtet minna ekspertiisi, seda ei ole. Heameelega viiakse ekspertiisi. See on ju kesklinnas. Kohtuväline menetleja leidis, et otsus on seaduslik ning alus otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub. Kaebaja on sisuliselt loobunud oma kaitseõiguse realiseerimisest kui keeldus ekspertiisist ja alkoholisisalduse määramisest veres. Väide, et on jäetud õigused selgitamata ja loodud mulje, et mingeid õigusi ei ole, on paljasõnaline. Seisukoht, et mõõteseadme näit tuleks kanda eraldi mõõteseadme kasutamise protokolli, ei ole kohane, kuivõrd tegemist on indikaatorvahendiga. Kui näitu ei vaidlusta, pole tähtsust joobeastmel. Rahatrahv on määratud keskmises piiris, juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on alla keskmise määra. Asjaolu, et politseiametnik oli tunnistajaks, siis Riigikohtu lahendi järgi ei ole see 3 rikkumine selline, mis muudaks menetlustoimingu tühiseks. Kaebajal oli võimalus kõiki oma õigusi realiseerida, taotleda ekspertiisi määramist, vereproovi võtmist. Kaebaja poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on tõendatud, menetlustoimingud läbi viidud korrektselt. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Vastavalt LS § 7419 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Lõike 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Käesoleval juhul on määratud rahatrahv 180 trahviühiku ulatuses, so 10 800 krooni ja lg 2 alusel on juhtimisõigus ära võetud 4 kuuks. Seega on rahatrahv määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mingil määral ületavana ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt madalamana. Arvestades taolisi andmeid leiab kohus, et põhikaristus ja lisakaristus on tõepoolest suuruse poolest omavahel ebaproportsionaalsed ning põhi- ja lisakaristus olnuks proportsionaalsed olukorras, kus lisakaristus olnuks määratud pikemaajalisem. Kohus ei saa aga oma otsusega kaebemenetluses karistust raskendada. Samas leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü suurust ja menetlusaluse isiku karistusanemdeid arvestades võib asuda seisukohale, et määratud põhi- ja lisakaristus on proportsioonis menetlusaluse isiku süü suurusega. Kaebuses on leitud, et vastavalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 5 lg 1 kohaselt indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel pidanuks juures viibima vähemalt üks tunnistaja ning riigikohtu lahendi kohaselt ei saaks tunnistaja rolli täita ametiisik. Seejuures on kaebuses lähtutud Riigikohtu lahendist 3-1-1-89-
6. Samas on kaebuses tehtud mööndus Riigikohtu lahendi 3-11-6-07 pinnalt, kus on märgitud, et menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on õigus taotleda enda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ning sellest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik. Seega saab järeldada, et teise ametiisiku osalemist tunnistajana joobeseisundi tuvastamisel indikaatorvahendiga ei saa lugeda menetluslikuks minetuseks, veel vähem väärteomenetlusõiguse rikkumiseks või oluliseks rikkumiseks. Kohus ei pea vajalikuks arutleda kaebuses tõstatatud ettepaneku üle iga joobeseisundi juurde vähemalt kahe tunnistaja kutsumise vajadusest, kuivõrd tegemist on hüpoteetilise arutlusega, milline käesolevat väärteoasja ei puuduta. Pealegi ei pea kohus ka teoreetiliselt võimalikuks, et politseioperatsiooni korraldamise ajal, kus operatsioonis osaleb üheaegselt umbes 50 politseinikku, saaks iga üheaegselt 50nel juhil joobe tuvastamise juures viibida erapooletud 100 tunnistajat. Politsei ei saa sundida 100 inimesel viibida politsei operatsioonil, kuivõrd taoline korraldus riivaks nende inimeste põhiseaduslikku õigust liikumisvabadusele. Peale selle on tunnistajaks isikud, kes võivad teada tõendamiseseme asjaolusid, kuid isikuid ei saa sundida osalema ametiisikute poolt teostatavas liiklusjärelevalves. Riigkohtu lahenditest nähtuvalt on asutud seisukohale, et põhiliseks garantiiks on menetlusaluse isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 4 lg 1 kohaselt on ametiisikul õigus toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuvõi ametasutusse kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik. Seega 4 ametiisikul puudub õigus vastu isiku tahet isiku toimetamiseks tervisehoiuasutusse kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal oli võimalik. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on aga ametiisikul kohustus isik toimetada tervishoiuasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks juhul, kui isik seda nõuab. Käesoleval juhul tuvastati menetlusalusel isikul joove sündmuskohal ja menetlusalune isik ei nõudnud enda toimetamist tervishoiuasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks. Vastavalt eelmärgitud Korra § 7 sätetele koostatakse joobeseisundi tuvastamise protokoll, milline tuleb sisustada sama paragrahvi punktides märgitud kohustusliku sisuga. Väärteoasjas leiduvas protokollis joobeseisundi tuvastamise kohta indikaatorvahendi kasutamisel on märgitud kõik kohustuslikud punktid, millest saab järeldada, et joobeseisundi tuvastamise kohta on kohustuslik menetlusdokument koostatud ettenähtud eeskirju järgides. Eelmärgitud Korra § 7 p 8 kohaselt peab protokoll sisaldama ka isiku kinnitust joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest, sealhulgas vereproovis alkoholisisalduse määramisest loobumise kohta. Taolisest sõnastusest saab järeldada, et isik saab juba alkoholijoobe tuvastamise protokolliga tutvudes teada oma õigusest nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ja tulemusega nõustumise või mittenõustumise kohta teeb kontrollitav isik ise kirjaliku märke nagu ka selle kohta kas ta nõuab joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist või loobub sellest. Samas ei nähtu eelmärgitud Korrast, et ametiisikul lasuks kohustust selgitada isikule õigust nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ning joobeseisundi tuvastamise puhul sündmuskohal kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu, puudub ametnikul kohustus koguda muid tõendeid, mis joovet kinnitaksid. Seega tekib ametiisikul kohustus toimetada isik joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks tervishoiuasutusse juhul, kui isik seda ise nõuab või juhul, kui isik ei nõustu joobeseisundi tuvastamise tulemusega indikaatorvahendi kasutamisel või joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik. Käesoleval juhul menetlusalune isik nõustus protokolli märgitud joobeseisundi tuvastamise tulemusega. Vaatamata sellele, et menetlusaluse isiku väidete kohaselt tehti protokolli märked, kuhu ta peaks alla kirjutama, nähtub joobeseisundi tuvastamise protokollist, et menetlusalune isik ei ole piirdunud allkirjade kirjutamisega, vaid on kirjutanud nii sõna „nõustun“ kui ka „loobun“. Iga põhiharidusega isik on võimeline aru saama mida ta menetlusdokumenti kirjutab ning mille kohta ta märgib nõustumise ja mille kohta millestki loobumise. Seega loeb isik enne need paar rida väga üheselt mõistetevat teksti läbi ning teeb omal vabal valikul siis oma kirjalikud seisukohad lühidalt ja arusaadavalt selgeks. Nimetatud protokollist nähtuvalt on menetlusalune isik nõustunud tema kätte antud ja protokollis juba fikseeritud indikaatorvahendi näiduga. Asjaolu, et menetlusalune isik hijlem kaebust esitades väidab, et ta ei saanud aru temaga toimuvast, ei muuda tema poolt omakäeliselt märgitud nõustumist joobe tuvastamise tulemusega olematuks. Väärteoasjas puuduvad ka andmed selle kohta, et menetlusalusel isikul oleks tuvastatud rasket joovet, mis takistanuks tal aru saamast temaga toimuvast. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku õigusi ei ole joobeseisundi tuvastamisel rikutud ja menetlusalune isik on menetlusdokumendist üheselt aru saanud ning nõustunud indikaatorvahendi näiduga, milline oli märgitud vastavasse protokolli. Kohus leiab, et kaebuses esitatud väited mõõtmistulemuste väärteoprotokolli märkimise kohta ei ole asjakohased, kuivõrd kaebuses on segamini aetud mõõteriistad ja indikaatorvahendid ning käesolevas asjas on joobe tuvastamiseks kasutatud kahte erinevat tüüpi indikaatorvahendit ning digitaalse indikaatorvahendi näit ongi vastavalt Korrale fikseeritud selleks ette nähtud joobe tuvastamise protokollis. Kohus leiab, et kaebuse väited vaidlustatud otsuses leiduvate puuduste kohta on asjakohatud. Kaebuse kohaselt peab vastavalt VTMS § 72 lg 2 sätetele kohtuväline menetleja tõepoolest lahendama VTMS §-s 108 loetletud küsimused, kuid kohtuvälise menetleja otsuse sisu kohta on kohtuvälise menetleja lahendi osas esitatud nõudmised VTMS §s 74 ning need sisu nõuded on kohtuvälisele menetlejale kohustuslikuks täitmiseks. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks neid nõudeid rikkunud. VTMS § 108 küsimused peab kohtuväline menetleja tõepoolest lahendama, st endale selgeks tegema VTMS § 108 märgitud 5 küsimustele vastused ning seejärel vormistama otsuse VTMS § 74 sätestatud nõudeid järgides. Sellest võinuks aru saada ka kaebuse esitaja. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälises menetluses ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu, kuivõrd kohus ei ole tuvastanud sellise rikkumise olemasolu vaidlustatud otsuses või sellele eelnenud väärteomenetluses. Kaebuses on leitud, et kaebaja ei olnud teadlik sellest, et temal võib väljahingatavas õhus olla alkoholisisaldust. Kohus suhtub taolisesse väitesse kriitiliselt, kuivõrd menetlusalune isik on ise seletanud, et ta tarvitas eelmisel õhtul alkoholi. Seega ei saanud talle järgmiselgi päeval olla üllatuslik, et ta on eelmisel päeval alkoholi tarvitanud ning ta oli alkoholi tarvitanud teadlikult ja tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Senise elukogemuse põhjal võinuks menetlusalune isik eeldada ka seda, et alkohol võib põhjustada joovet ning see ei kao koheselt pärast alkoholitaara äraviskamist. Senise elukogemuse ja omandatud hariduse pinnalt peaks iga normaalne inimene teadma seda, et alkoholijoove on seda suurem mida suurem kogus alkoholi on tarvitatud ning seda kauem püsib alkoholijoove. Seetõttu ei loe kohus menetlusaluse isiku väiteid teo toimepanemisest ettevaatamatusest tõsiseltvõetavaks. Ülaltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ning alus selle muutmiseks või tühistamiseks, samuti esitatud kaebuse rahuldamiseks puudub ja vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Märt Toming kohtunik 6