← Eesti

1-04-202\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-04-202 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  3. september
  4. a Kriminaalasi Sergei Doronitševi süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsus Apellatsiooni esitaja Sergei Doronitševi kaitsja, advokaat Raivo Bergson Prokurör Triin Bergmann Süüdistatav Sergei Doronitšev, isikukood: 37608110262; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; keskharidus; töökoht: OÜ E; elukoht: x; eelnevalt kriminaalkorras karistamata. Tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja Raivo Bergson RESOLUTSIOON
  7. Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsus Sergei Doronitševi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi tühistada.
  10. Mõista Sergei Doronitšev talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.
  11. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Sergei Doronitševile esitati süüdistus selles, et ta 09.07.
  13. a kella 01:00 paiku Tallinnas aadressil x asuva maja lähedal, väänates selja tagant A.R paremat kätt, paiskas kannatanu maha. Ta lõi ühel korral jalaga kannatanule näkku ja kaks korda ristluude piirkonda, põhjustades vastavalt eksperdi arvamusele kannatanule mitteeluohtlikud tervisekahjustused, mis paranevad 4 kuni 6 nädala jooksul. Seega pani S. Doronitšev toime KarS §-s 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise, so teise inimese tervise kahjustamise, löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise.
  14. Harju Maakohtu
  15. juuni
  16. a otsusega tunnistati S. Doronitšev süüdi KarS § 121 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 400 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 20 000.krooni. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 9.juulil 2004 kella 01:00 paiku hakkas tööle V.D kuulunud ning maja ette pargitud sõiduauto signalisatsioon, mille peale Sergei Doronitšev ja J.D jooksid alla ning pidasid kinni eelnevalt auto juurest möödunud A.R ja D.M. Kohus tuvastas, et koos kahe eelnimetatuga viibisid sündmuskohal ka veel J.T ja I.M. Lahendades küsimust, kas sündmuskohal viibis ja toimunut nägi ka J. T, kes seda ise eitas, märgib kohus, et tunnistaja J. T ütlused tuleb tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohus järeldas, et tõesed ei ole ka kannatanu A.R ning tunnistajate D.Mi ja I.M ütlused osas, mis puudutavad J.T mitteviibimist sündmuskohal. Kohtu hinnangul on süüdistatava, tunnistajate J.Di ja D. U ütlustega tõendatud, et J.T viibis vähemalt sündmuste alguses koos A.R, D.Mi ja I.Mga. Tunnistajad D.M ja I.M andsid ütlusi, mille kohaselt võis A.R sõidukit möödudes küll riivata, kuid mitte lüüa. Kohus asus seevastu seisukohale, et A.R lõi möödudes autot jalaga. Kohus asus seisukohale, et edasise sündmusahela käivitaski A.R poolt V.D sõidukile antud löök ning süüdistataval ning tema vennal oli alus eeldada, et sõidukile võidi löögi tagajärjel tekitada kahju. Põhjendatud on süüdistatava ning tunnistaja J.Di seisukoht, mille kohaselt soovisid nad autot löönud isiku kinni pidada vahetult peale teo toimepanemist põhjusel, et hiljem ei ole tõenäoliselt võimalik teo toimepanijat tuvastada. Kannatanu A. R ja süüdistatav S. Doronitševi andsid kohtuistungil võrreldes eeluurimisega erinevaid ütlusi, mis tõi kaasa nende eeluurimisel antud ütluste avaldamise. Maakohus märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-105-06 on ka mittemäletamine kohtuistungil käsitatav vastuoluna KrMS § 289 lg 1 mõttes; ütluste osaline avaldamine meenutamise eesmärgil on lubatav. Kohus asus seisukohale, et lähtuda tuleb süüdistatava ja kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ja luges tõendatuks, et süüdistatav haaras A.Rl kinnipidamisel esmalt käest, peale mida kannatanu kukkus ja mille käigus võisid talle tekkida ka vigastused. A.R kukkumist kinnipidamisel kirjeldas ka tunnistaja J.D. Asjaolu, et süüdistatav paiskas jõuliselt A.R asfaldile pikali, ei lugenud kohus tõendatuks. 2 Kohtu hinnangul leidis kannatanu ütlustega tõendamist, et süüdistatav lõi kannatanut näkku hetkel, kui kannatanu oli kõhuli ja tõstis pea. On tõendatud, et A.R jooksis süüdistatava eest ära, ta kukkus kõhuli ning süüdistatav tema peale. Kohus leiab, et A.R pidi löömise hetkeks olema juba süüdistatava täieliku kontrolli all; A.R oli joobes, süüdistatavast nõrgem, kannatanul puudus iseseisev liikumisvabadus. Süüdistatava, tunnistaja J.Di ja tunnistaja V.D ütluste kohaselt oli A.R agressiivne ja sõimas. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et A.R oli eelnevalt löönud süüdistatava nähes V.D autot, ei ole kohtu hinnangul usutav süüdistatava ja tunnistaja J.Di poolt esitatud versioon selle kohta, et süüdistataval oli suhtluses A.R’iga üksnes sõnaline kontakt. Süüdistatav keskendus kohtu hinnangul peale kukkumist kannatanu kinnihoidmisele ning kui kannatanu teadvusele tuli, lõi süüdistatav kannatanut käega näo piirkonda ja küljele.
  17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Doronitševi kaitsja advokaat Raivo Bergson, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning S. Doronitšev talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.1 Kaitsja arvates on kohus liialt usaldanud kannatanu A. R vastuolulisi ütlusi. Kohus on lugenud tõendatuks, et kannatanu jooksis süüdistatava eest ära ja süüdistatav kukkus tema peale. A. R ei ole midagi sellist kunagi väitnud. Tuginedes löömise tõendatuse osas kannatanu ütlustele, ei pea kohus samas tõeseks tema ütlusi sündmuse kohta tervikuna. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsust, millele kohus tugineb, ei kinnita ükski teine tõend. 3.2 Ka tunnistaja J. D on kinnitanud, et ta nägi kogu sündmust pealt ja mingit kannatanu löömist ei toimunud. Kohus on need ütlused aga alusetult kõrvale jätnud. Tunnistaja D. U ütlustest tuleneb samuti, et ta nägi konflikti tervikuna ning mingit kannatanu löömist ei toimunud. Kaitsja leiab, et kõik vigastused võis kannatanu saada kukkumisel vastu maad.
  18. Ringkonnakohtu istungil palus süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldada ning S. Doronitšev talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, apellatsiooni toetas ka S. Doronitšev. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja sellest tingitud materiaalõiguse väära kohaldamisega. Esmalt käsitleb ringkonnakohus neid põhimõtteid, mille alusel hinnata maakohtu menetluslikke minetusi (I), seejärel annab eelnevast tuleneva alusel hinnangu tunnistajate ütlustele (II) ning väljendab enda seisukoha ka võimaliku kinnipidamisõiguse kohta (III). I
  19. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada esmalt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis puudutab maakohtu poolt lubatavaks loetud tõendeid ning enda otsuses neile tuginemist. Kriminaalkolleegium peab esmalt vajalikuks kajastada neid põhimõtteid, mille alusel ning millises ulatuses mingi ütlus (kas süüdistatava või tunnistaja) loetakse menetlusõiguslikult lubatavaks.
  20. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nimetatud põhimõtteid käsitlenud enda lahendites korduvalt, kõige kokkuvõtlikumalt leiab need kohtuotsuses nr 3-1-1-113-06 (p-d 14-18). 3 6.1 Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellist seisukohta selgesõnaliselt väljendanud otsuses asjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), märkides, et täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. 6.2 Silmas tuleb pidada sedagi, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (KrMS 293 lg 1). Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254). 6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis asjas nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322, pd 11 ja 12) selgitanud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus järgnevalt vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kõnealuses kaasuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja ja süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui need on avaldatud vastavalt kas KrMS §-des 291 või 294 sätestatud tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele. 6.4 Seega on kohtu kasutuses esmajoones just kohtumenetluses antud ütlused. Kui esinevad teatud vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes, tuleb esmalt lahendada tunnistaja usaldusväärsuse küsimus. Andes sellele jaatava vastuse, võib kohtueelses menetluses antud ütluste alusel teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-1-1-89-03 (RT III 2003, 27, 272) viidanud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. 6.5 Kriminaalkolleegium on lahendis asjas nr 3-1-1-105-06 (p-d 7.2-8) käsitlenud ka olukorda, kus tunnistaja ei mäleta kohtumenetluses enam kriminaalasja eeluurimisel räägitut. Kuigi sellise olukorra teke peaks olema eelduslikult välistatud, on selle ilmnemisel tegemist siiski teatava vastuoluga KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega võib juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Kuid sellisel viisil toimides tuleb silmas pidada vaid tunnistaja mälu värskendamise eesmärki, et oleks võimalik tema edasine ristküsitlemine ning ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus 4 ettelugemiseks. Ristküsitluse jätkamisel tuleb välja selgitada, mis tunnistajale meenub ning sel viisil ristküsitlusel saadud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui aga eeluurimisel antud ütlused avaldatakse tervikuna ning nendele tuginetakse ka kohtuotsuse motiveerimisel, on tegemist KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisega. 6.6 Tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest tuleneb seega, et kui tunnistaja (süüdistatava) ütlused avaldatakse KrMS § 289 lg 1 sätestatud korras seetõttu, et esineb vastuolu kohtus ja eeluurimisel räägitu vahel, tuleb esmalt lahendada küsimus tunnistaja usaldusväärsuse kohta. Kui isik suudab arusaadavalt selgitada põhjusi, miks tema ütlused on ajalises lõikes erinevad, on kohtu käsutuses siiski vaid kohtumenetluses, ristküsitluse käigus antud ütlused, igal juhul on välistatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele. Isiku ütlusi tuleb hinnata kogumis ning selle tervikhindamise tulemusel asuda seisukohale, kas isiku ütlused on usaldusväärsed või mitte – ja seda tervikuna, mitte ainult teatud osas. Kui vastus isiku usaldusväärsuse küsimusele on tema poolt antud ütlusi kogumis koos teiste tõenditega hinnates eitav, tuleb kõrvale jätta tema ütlused tõendikogumist tervikuna. Seega ei saa arvestada tunnistajate ütlustega „osas, mis need on kooskõlas teiste uuritud tõenditega“ (maakohtu otsuse lk 9).
  21. Järgnevalt käsitlebki ringkonnakohtu kriminaalkolleegium neid ütlusi, mis maakohtu hinnangul on S. Doronitševi süüstavad. Ühtlasi tuleb arutellu kaasata ka teiste tunnistajate ütlused ning neis sisalduv teave. Hinnang tuleb lisaks süüdistatava ja kannatanu ütlustele anda veel kannatanu kaaslaste J.T, D.Mi ja I.M, süüdistatava isa J.D ja venna J.Di ning juhusliku pealtnägija, tunnistaja D. U ütlustele. II
  22. Ilmselgelt on maakohtu otsuses tuvastatav eksimine tõendite hindamise reeglite vastu tõdemuses, et „lähtuda tuleb süüdistatava ja kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest“ (otsuse lk 10). Maakohus, tuvastades kannatanu ja süüdistatava kohtus antud ütlustes vastuolu eeluurimisel antud ütlustega, pidanuks seejärel esmalt lahendama küsimuse kannatanu/süüdistatava usaldusväärsuse kohta ning andes sellele jaatava vastuse, saanuks seejärel tugineda kohtumenetluses antud ütlustele. Maakohus on aga jätnud ristküsitluses antud ütlused täielikult kõrvale ning leidnud, et usaldusväärsed on hoopis eeluurimisel antud ütlused. Tegemist on ilmselge eksimisega käesoleva otsuse p-s 6.2 kirjeldatud põhimõtte vastu. Nimetatud tõdemust ei väära ka kohtu poolt kasutatud argumentatsioon, et on arusaadav, miks nimetatud isikud toimunut ei mäleta – kuna sündmusest oli möödunud juba pea kolm aastat (otsuse lk 10). Selline asjaolu võib selgitada küll mittemäletamist, kuid ei saa tuua kaasa kohtueelses menetluses antud ütluste hindamist lubatud tõendina. Eeluurimisel antud ütlused ja nende avaldamine saavad „kaasa aidata“ mälu värskendamisele ja taastamisele ristküsitlusel, kuid jätkuvalt tuleb aluseks võtta kohtumenetluses öeldu. Seega tuleb kõigepealt lahendada konkreetse tõendiallika usaldusväärsuse küsimus.
  23. Maakohus on leidnud, et A. R löömine on tõendatud just tema enda ütlustega, st et tema ütlusi saab tervikuna uskuda kui usaldusväärseid. Kannatanu A. R ütluste usaldusväärsuse osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Nagu öeldud, ei tule ütluste usaldusväärsust hinnata kitsalt ainult mingi konkreetse asjaolu esinemise aspektist (maakohus on lahendanud küsimust vaid sellest, kuidas toimus kannatanu konkreetne kinnipidamine süüdistatava poolt, kas haarati eelnevalt käest või kukuti talle otsa), vaid hinnata tuleb tema tõendamiseseme asjaolu kohta antud ütlusi tervikuna. 5 Nii on maakohus jätnud täiesti argumenteeritult tervikuna kõrvale tunnistaja J. T ütlused, kes eitas enda kohalolekut konflikti toimumise ajal tervikuna (kriminaalkolleegium, soostudes selle järeldusega, ei pea edasiselt vajalikuks käsitleda tunnistaja J. T ütlusi, eriti arvestades, et ta enda kinnitusel midagi ei näinud – kd 2, tlk 162 jj). Maakohus, leides, et see väide ei vasta tõele, on ühtlasi märkinud, et „tõesed ei ole ka kannatanu A. R /ja teiste/ ütlused osas, mis puudutavad J. T mitteviibimist sündmuskohal“ (otsuse lk 9). Seega on maakohus juba selles osas ise tuvastanud, et kannatanu A. R ei anna tõeseid ütlusi. Samuti eitas kannatanu seda, nagu oleks ta löönud süüdistatava isa autot. Kannatanu võtab omaks, et ta möödaminnes võis sõiduautot õrnalt riivata, mille signalisatsioon peale seda tööle hakkas, kuid ei enamat. Samal ajal on maakohus vastuvaidlematult tuvastanud, et sündmusteahela põhjustas just see, et kannatanu lõi sõiduautot sedavõrd tugevalt jalaga, et sel deformeerus numbrimärk; löök oli sedavõrd tugev, et maakohtu hinnangul oli süüdistataval ja tema vennal piisav alus eeldada, et sõiduautole tekitati kahju (otsuse lk 10). Eelnevaga haakub ka kannatanu väide, et ta ei jooksnud sündmuskohalt ära, samas kui on tõendatud vastupidine – sellekohane maakohtu seisukoht on kajastatud otsuse lk
  24. Kannatanu püüdis peale auto löömist ja tagaajajate ilmumist põgeneda, kuid ta peeti kinni. Seega andis kannatanu maakohtu arvates ka selles osas tõele mittevastavaid ütlusi, nagu seda õigesti märgitakse ka apellatsioonis. Veel ei ole maakohus soostunud kannatanuga selles osas, mis puudutab talle tekitatud vigastusi, täpsemalt käeluu murdu. Kannatanu väitel põhjustas kõik tema vigastused talle süüdistatav, samas on maakohus pannud selle väite kahtluse alla – käeluumurru osas pöördus A. R arsti juurde alles
  25. juulil
  26. a, samas kui leidis tõendamist, et arsti vastuvõtul käis ta ka päev varem. Kuna käeluumurd valmistab inimesele tuntavat valu, leidis maakohus, et ei ole tõendatud, et kodarluu murd on üheses põhjuslikus seoses süüdistatava tahtliku tegevusega (otsuse lk 14). Selle väitega ütleb maakohus üheselt, et käeluumurru sai kannatanu teistel asjaoludel ning teises kohas, püüdes seda siiski siduda enda kinnipidamisega süüdistatava poolt. Seega on taaskord tegemist tuvastatud asjaoluga, mille kohta kannatanu on andnud ebatõeseid ütlusi. Sarnaselt maakohtule viitab ka ringkonnakohus seejuures veel vastuoludele eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. Eeluurimisel kinnitas kannatanu, et ta kukkus maha, peale mida kaotas teadvuse. Kui ta teadvusele tuli, siis sai ta hoobi jalaga näkku, peale mida löödi teda veel kaks korda ristluude piirkonda. Kohtuistungil selgitas A. R seevastu, et koheselt peale mahakukkumist tundis ta tugevat lööki näkku: „tundsin tugevat valu näol, kaotasin teadvuse“ (kd 2, tlk 144). Samuti ütleb kannatanu oletuslikult, et teadvusekaotus oli tingitud just jalalöögist (samas). Seega on kannatanu andnud esialgselt ütlusi enda raskema kehalise väärkohtlemise kohta, selle mahtu edasiselt vähendades. Kriminaalkolleegiumile jääb asjade selline käik arusaamatuks, seda isegi arvestades ajalist distantsi sündmuse ja kohtuprotsessi vahel. Langedes rünnaku ohvriks, on äärmiselt kaheldav, et kannatanu unustab, kas ta kaotas teadvuse kukkumise või löömise tagajärjel, samuti selle, mitu korda teda siiski löödi. Arvestada tuleb ka seda, et korduv löömine meenub A. R alles peale vastavasisulist küsimust – „ühte lööki tundsin ja pärast siis, kui ta mind tiris auto poole“ (kd 2, tlk 144). Tegemist on seega juba vastuoluga kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustes, mis puudutab tema löömist – ühel hetkel ta eitab enda selga löömist, järgmisel hetkel jaatab seda, samuti on ta ebakindel löökide arvus, samuti seletab ta ühelt poolt, et teda peksti vaid maas olles, lisades hilisemalt, et teda löödi ka auto poole tirimisel. Need kõik asjaolud tuleb kaasata kannatanu ütluste usaldusväärsuse terviklikku hindamisse. 6 Samuti ei pea maakohus usaldusväärseks kannatanu ütlusi enda jalaga löömise kohta. Maakohus argumenteerib lk 13, miks ei pea ta seda väidet usaldusväärseks ning leiab, et löök võis olla antud käega. Samal ajal tuleb ka silmas pidada, et kannatanu peksmist just jalaga kinnitasid tunnistajad D. M ja I. M. Kui maakohus ütleb, et kannatanu ei pruukinud näha, kuidas teda löödi, sest ta oli kõhuli maas, siis vähemalt tunnistaja I. M seda ei olnud. Maakohus leiab seega, et tõendatud ei ole jalaga löömine – või isegi peksmine -, samal ajal kui seda kinnitavad nii kannatanu kui ka kaks tunnistajat. See viib tõendi hindaja taaskord usaldusväärsuse küsimuse lahendamiseni ning seda nii kannatanu kui nimetatud tunnistajate suhtes. Kaasates nimetatud tuvastamist leidnud asjaolud tervikuna, leiab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kannatanu A. R ütlused ei ole usaldusväärsed ning need tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kannatanu A. R väide selle kohta, et süüdistatav teda
  27. juulil
  28. a kinnipidamisel peksis, ei ole seega arvestatav S. Doronitševi süüstava tõendina. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et tõepoolest on arusaadav, nagu seda märgib ka maakohus enda otsuses, et ajalise distantsi suurenemisel sündmusest isiku mälu ei ole enam sedavõrd konkreetne kui vahetult peale sündmust. Küsimust sellest, kas esmalt haarati käest ja siis kukuti ning millisel hetkel saabus teadvusekaotus, võiks lugeda selliseks vastuoluks ütlustes, mis ei ole usaldusväärsuse seisukohalt tõepoolest määrav. Isikult ei saagi nõuda detailideni kokkulangevaid ütlusi mitmeaastase menetluse vältel. Kuid käesoleval juhul on tuvastatavad ka teised, sellele lisanduvad asjaolud, mille osas kannatanu A. R annab ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi – ning need ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul enam vabandatavad aja möödumisega sündmusest. Seega tuleb A. R ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Seejuures tuleb märkida, et maakohtu argumentatsioonist tulenevalt on tegemist ka ainukese tõendiga, mis maakohtu arvates usutavalt kinnitab vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes (vt otsuse lk 12). Vaatamata sellele annab kriminaalkolleegium hinnangu ka teistele ütlustele, mida võiks käsitleda S. Doronitševi süüstavatena, aga samuti õigustavatena.
  29. Tunnistaja D. M usaldusväärsuse küsimuses märgib kriminaalkolleegium järgmist. Maakohus on leidnud, et on kaheldav, kas D. M sai üldse pidevalt jälgida, mis toimub kannatanu A. R, kuna ta rääkis samal ajal J. D, kes tema kinni pidas. Seega leidis maakohus sisuliselt, et D. M ei saa anda tõsikindlaid ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta (otsuse lk 13). Lisaks tuleb arvestada, et D. M ütlused on maakohus tunnistanud ebausaldusväärseks osas, mis puudutasid tunnistaja J. T viibimist sündmuskohal (otsuse lk 9). Ringkonnakohus soostub maakohtuga selles, et tegelikkuses ei näinud D. M mingit kannatanu suhtes toimepandud vägivalda. Ringkonnakohtu hinnangul ei haaku D. M poolt kohtuistungil antud ütlused tuvastatud tehioludega, olles sündmuse kohta oletuslikud. Ühest küljest kirjeldab D. M, et ta oli kannatanust ca 1,5-2 meetri kaugusel, kui ta maha paisati (kd 2, tlk 150). Seega toimus kõik järgnev tema vahetus läheduses. Samal ajal kinnitab tunnistaja, et löömist ta tegelikkuses ei näinud, oli mingi jalaga vehkimine ning Andrei lamas küljeli ja seljaga tema poole (kd 2, tlk 151). Silmas tuleb pidada, et süüdistuse versiooni kohaselt oli kannatanu löömise hetkel maas kõhuli, sellist versiooni esindab ka kannatanu ise. Samal ajal nimetab tunnistaja põhjusena, miks ta ei näinud löömist, seda, et „Andrei oli minu poole seljaga“ (kd 2, tlk 151). Kriminaalkolleegium peab sellist väidet ebausutavaks. Kui isik on teisest väidetavalt napilt 1,5-2 meetri kaugusel, ei oma löömise nägemise seisukohalt tähendust see, kas kannatanu oli kõhuli või külili – siis on üheselt aru saada, kas kannatanut lüüakse näkku või mitte, tema näo nägemine ei oma sel juhul mitte mingisugust tähendust (vt kd 2, tlk 151: küsimus: „Kas nägite, et jalg tabas nägu või näo piirkonda“ ja vastus: „Ma ei saanud seda näha, kuna ta oli selili minu poole). 7 Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et tunnistaja D. M ütlused ei kinnita mingilgi viisil kannatanu löömist, soostudes selles osas maakohtu järeldusega.
  30. Tuvastatud asjaoludega ei haaku ka tunnistaja I. M ütlused. Kui kannatanu ise räägib, et teda löödi (maksimaalselt) korra näkku ja paar korda kehasse, ja seda kõike siis, kui ta maas lebas (nende ütluste usaldusväärsuse kohta vt käesoleva otsuse p 9), siis I. M annab ütlusi juba kannatanu massiivsest ning pikaajalisest peksmisest. Tunnistaja väidab, et peksmine vältas kuskil 15 minutit. Kannatanut peksti tunnistaja väitel tugevalt, võimalik et nii käte kui mõlema jalaga (kd 2 tlk 152-153). Seejuures tuleneb tunnistaja ütlustest üheselt, et peksjateks olid mõlemad kinnipidajad – kui D. M tunnistaja hinnangul võib-olla tõesti ei pekstud ning piirduti tema mahaviskamisega, siis kannatanu suhtes kasutasid vägivalda mõlemad kinnipidajad (samas). Kriminaalasjas on aga tuvastatud, et S. Doronitšev pidas kinni D. M, tema juurest lahkumata, seega ei vasta tegelikkusele tunnistaja väited, et vägivalda kasutasid mõlemad kinnipidajad. Seejuures peab kriminaalkolleegium ebausaldusväärsust tingivaks asjaoluks ka seda, et kui tunnistaja väitel peksti kannatanut vägagi pika aja jooksul, siis ei suuda ta vastata küsimusele, kuhu kannatanut selle massiivse peksmise käigus üldse löödi, öeldes, et ta „ei näinud seda“ (kd 2, tlk 153). Seega tuleneb tunnistaja ütlustes pigem, et tegelikkuses ta mingit löömist ei näinud. Arvestada tuleb ka juba eelpool märgitut, et tuvastamist on leidnud – ning millega ringkonnakohus täiel määral soostub –, et kannatanu A. R lõi tugevalt süüdistatava isa sõiduautot ning peeti kinni minemajooksmisel. Kõike seda tunnistaja I. M aga eitab, esindades samuti versiooni rahulikust jalutuskäigust ja auto juhuslikust riivamisest, peale mida toimus kannatanu suhtes arusaamatu ning agressiivne rünne. Arvestades seda ning asjaolu, et tunnistaja I. M kirjeldus kasutatud vägivallast on kordades suuremahulisem võrreldes isegi kannatanu enda kirjeldusega toimunust, leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu I. M ütlused ei ole usaldusväärsed. Kui maakohus on selles osas lihtsalt märkinud, et tunnistaja ütlused ulatusliku vägivalla osas ei ole adekvaatsed (otsuse lk 13), siis kriminaalkolleegium leiab tõendiallika ütlusi kogumis hinnates, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed tervikuna ning need tuleb seetõttu tõendikogumist kõrvale jätta.
  31. Ka tunnistaja D. U osas leiab maakohus, et tema tegelikkuses ei näinud kannatanu, vaid hoopis D. M kinnipidamist (otsuse lk 12). Siinkohal tuleb soostuda apellatsioonis esitatud väitega, et vastuvaidlematult on tuvastatud, et politseisse helistas pärast kannatanu kinnipidamist süüdistatav S. Doronitšev, mitte aga tema vend. Tunnistaja D. U annabki selles osas ütlusi, et „…üks poiss jooksis teisele järele…mõlemad kukkusid maa peale, kaua nad maas ei olnud, tõusid püsti…“ (kd 2, tlk 164) ning „see, kes oli lühikestes pükstes, hakkas helistama“ (kd 2, tlk 166). Mingit löömist ta ei näinud, ainult kinnipidamisega seotud komistamist ja kukkumist. Kuna on tuvastatud, et tunnistaja J. D peale D. M kinnipidamist telefoniga ei rääkinud, saab tunnistaja D. U ütlustes sisalduda vaid viide kannatanu A. R kinnipidamisele. Erinevalt maakohtust leiab kriminaalkolleegium seega, et tunnistaja D. U nägi just kannatanu kinnipidamist ning tema ütlustest tuleneb, et kannatanu suhtes ei kasutatud kinnipidamisel vägivalda. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et sellise järelduse saab teha juba üksnes tunnistaja D. U kohtus antud ütlustele tuginevalt. Apellandi taotlusele avaldada D. U kohtueelses menetluses antud ütlused seoses mittemäletamisega selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Tõesti, maakohtu seisukoht selles küsimuses on vastuoluline – mittemäletamine on tõepoolest käsitletav vastuoluna KrMS § 289 lg 1 mõttes ning see on aluseks kohtueelses menetluses antud ütluste osalisele avaldamisele (vt käesoleva otsuse p 6.5). Kuid nii saab toimida üksnes ristküsitluse käigus, et aidata tunnistajal meenutada tõendamiseseme asjaolusid, kohtu jaoks aktsepteeritavaks kujunevad 8 sel juhul ikkagi ainult kohtumenetluses antud ütlused. Käesoleval juhul puudub seega alus ja võimalus kohtueelses menetluses antud ütluste osaliseks avaldamiseks, kuna taotletud ei ole tunnistaja samaaegset küsitlemist, mis on aga selle vältimatuks eelduseks – puudub isik, kelle mälu „värskendada“.
  32. Tunnistaja D. U ütlustega haakub ka tunnistaja, süüdistatava venna J. D ütlustest tulenev. Tunnistaja on selgitanud, et temal telefoni ei olnud ning peale seda, kui nad olid sisuliselt kõrvuti kinni pidanud sündmuskohalt põgeneda püüdnud isikud, hakkas vend, so süüdistatav, helistama politseisse, et nad üle anda (kd 2, tlk 176). Asjaolu, et D. M ja A. R peeti kinni teineteise vahetus läheduses, on kriminaalasjas leidnud vastuvaidlematult tõendamist. Tunnistaja J. D on kinnitanud, et ta nägi täiel määral kannatanuga toimunut, kuna oli selle vahetus läheduses ning kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda tunnistaja vastavasisulistes ütlustes. Maakohus on selles osas argumenteerinud, et tunnistaja ei pruukinud näha kannatanu löömist, kuna ta vestles samal ajal D. M, kelle ta oli kinni pidanud (otsuse lk 12). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et tegelikkuses ei toimunud kinnipidamisel J. D ja D. M vahel mingit pikemaajalist vestlust. Vahetati küll mõningaid repliike, kuid tegemist ei olnud kindlasti vestlusega, mis oleks nõudnud täielikku kontsentreerumist nö vestluspartnerile – pigem on mõistetav, et J. D pööras tähelepanu enda vennale, kes samaaegselt pidas kinni A. Ra. Arvestada tuleb ka seda, et D. M oli sarnaselt kannatanuga maas kõhuli, seetõttu puudus tema ja J. D vahel silmside. Vestlus teemal, miks neid kinni peeti, toimus alles peale seda, kui kinnipeetud olid maast püsti tõstetud ning liiguti auto poole, mida nad eelnevalt olid löönud. Sel ajal aga kannatanu suhtes mingit vägivalda ei tarvitatud. Samuti on kohus leidnud, et juhul, kui tunnistaja ka löömist nägi, on tunnistaja ja süüdistatava lähedase sugulussuhte tõttu seletatav löömise eitamine. Sellest seisukohast võiks sisuliselt välja lugeda arusaama, et kui isikut süüdistatakse vägivalla (või mõne muu süüteo) toimepanemises, saaks selle toimumise/mittetoimumise kohta anda tõeseid ütlusi vaid kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Põhimõtteliselt on selline seisukoht isegi arusaadav, kuid sellise väite esitamine ei saa rajaneda juba eelduslikul kahtlusel tunnistaja võimaliku usaldusväärsuse kohta seoses tema sugulussuhtega süüdistatavaga, see tooks kaasa isiku kaitseõiguse põhjendamatu vähendamise. Kui isik annab süüdistatavat õigustavaid ütlusi, ei saa neid seada kahtluse alla pelgalt sellest, et ta on süüdistatava vend. Taaskord tuleb hinnata tema ütlusi kogumis, tuvastada nende vastavus tuvastatud faktilise sündmustikuga ning seejärel otsustada, kas isik on enda ütlustes tervikuna usaldusväärne või mitte. Maakohus on lugenud tunnistaja J. D ütlused sisuliselt täies mahus usaldusväärseks. Soostutud on kõigi selgitustega, mis puudutasid sündmuse tekkepõhjusi ning selle edasist kulgu, mida kannatanu ja temapoolsed tunnistajad samaaegselt eitavad (vt käesoleva otsuse p-d 9-11) – et kannatanu lõi jalaga sihilikult ja tugevalt möödaminnes sõiduautot, sündmuskohal oldi neljakesi, mitte aga kolmekesi, kinnipidamisel püüdsid isikud põgeneda, mitte ei jalutanud rahulikult, nagu nad seda väidavad. Nagu öeldud, tuleb menetlusõiguslikult lugeda ütlused usaldusväärseks tervikuna, mitte aga süüdistuversiooniga sobivas ja haakuvas osas. Kriminaalkolleegium leiab erinevalt maakohtust, et usaldusväärsed on tunnistaja J. D ütlused ka osas, mis kinnitavad, et S. Doronitšev kannatanut ei löönud. Tuleb ju tunnistada, et S. Doronitšev on sisuliselt süüdi tunnistatud omakohtu toimepanemises – et ta karistas kannatanut enda äranägemise järgi enne politsei saabumist (maakohtu otsuse lk 15). 9 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellise järelduse tegemine tunnistaja ütlusi silmas pidades ebaloogiline. Maakohus tunnistab ju isegi, et süüdistatava ja tema venna eesmärgiks oli autot löönud isiku kinnipidamine, kuna hilisemalt oleks raske teda tuvastada (otsuse lk 10). Sellises situatsioonis muutub ebaloogiliseks esmalt omakohtu toimepanek ning peale seda ka isiklikult politsei kutsumine. Kriminaalkolleegium peab usaldusväärseks tunnistaja selgitust, et nende eesmärgiks oli anda kinnipeetud üle politseile, mitte neile vigastuste tekitamine (kd 2, tlk 177). Kohus on tuvastanud sedagi, et kannatanu käitus agressiivselt, ähvardas ja ropendas, seda viimast ka sündmuskohale saabunud süüdistatava ja tunnistaja ema juuresolekul (kd 2, tlk 177) – kuid see ei kutsunud esile mingit agressiivsust tema suhtes. Kriminaalkolleeguim peab just vajalikuks viidata asjaolule, et süüdistatav ja tema vend kutsusid sündmuskohale politsei ise, seda isegi vaatamata asjaolule, et jõudes tagasi sõiduauto juurde, avastasid nad, et tekitatud kahjud on minimaalsed. Ka siis ei võtnud nad vastu kannatanu poolt pakutud 500.- krooni, kes palus neil politseid mitte kutsuda. Kriminaalkolleegium usub täiel määral tunnistaja väidet, et „meie eesmärk ei olnud saada 500.- krooni. Meie tahtsime anda isikud õiguskaitseorganite kätte“ (kd 2, tlk 184). Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kuuldes politsei väljakutsumisest, püüdis kannatanu seda vältida, pakkudes raha. Kui isiku suhtes oleks kasutatud vägivalda, nagu seda väidab kannatanu, st teda karistati nö omakohtu korras, on kriminaalkolleegiumi hinnangul täiesti ebaloogiline esitada palve selle kohta, et politseid ei kutsutaks.
  33. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut löömise seisukohalt tunnistaja V. D ütlustele, kuna viimane jõudis sündmuskohale alles hiljem, peale isikute kinnipidamist. Küll aga kinnitavad tema ütlused, et A. R käitus agressiivselt, üleolevalt, ropendas, kusjuures tunnistajale jäi mulje, et ta ei hakanud kaklema üksnes seepärast, et sündmuskohal olid lisaks temale ka ta kaks poega. Samuti kinnitab nimetatud tunnistaja seda, et kinnipeetu pakkus korduvalt raha, et politseid ei kutsutaks (kd 2, tlk 167). Nimetatud ütlused kinnitavad aga kriminaalkolleegiumi hinnangul kaudselt seda, et kannatanu suhtes kinnipidamisel vägivalda korduva löömise näol ei rakendatud. On tuvastatud, et kinnipeetu A. R oli süüdistatava ja tema venna kõrval noorem, jäi tuntavalt alla kehaehituselt ja jõu poolest (otsuse lk 14). Kannatanu kinnipidamisele järgnenud ning tuvastamist leidnud agressiivne käitumine on kriminaalkolleegiumi hinnangul enam kui kaheldav olukorras, kus sind peavad kinni sinust füüsiliselt üle olevad isikud ning kes kasutavad sinu suhtes kinnipidamisel vägivalda, mis toob väidetavalt kaasa isegi teadvusekaotuse. Kui A. R suhtes oleks kasutatud löömise näol vägivalda, oleks see kriminaalkolleegiumi hinnangul pidanud kaasa tooma kannatanu märkimisväärsema vaoshoituse, kuna miski ei oleks takistanud ju põhimõtteliselt vägivalla uuesti rakendamist. On tuvastatud, et kannatanu agressiivne käitumine, ähvardamine ja ropendamine mõjus S. Dorontševile ja tema vennale häirivalt – kuid nagu kriminaalkolleeguim juba märkis, jäädi selles olukorras täiesti rahulikuks ning tasakaalukaks. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab ka see asjaolu, et kinnipidamisel ei kasutatud A. R suhtes ülemäärast ning lubamatut vägivalda.
  34. Ka süüdistatava enda ütlused riimuvad täiel määral versiooniga, et kannatanu suhtes ei kasutatud kinnipidamisel liigset vägivalda, st pärast maha kukkumist ta kannatanut ei löönud. Süüdistatav on andnud ütlusi, et autot löönud isiku kinnipidamisel kukkus ta talle otsa; mingiks hetkeks jäi ta tema peale lebama ja nähes, et ta ei tee midagi, mis oleks tema jaoks ohtlik, tõusti püsti, peale mida helistas ta koheselt politseisse (kd 2, tlk 185). Seda kinnitas S. Doronitšev ka ringkonnakohtu istungil. Samuti tuleneb süüdistatava ütlustest ka teiste tunnistajate ütlustega tuvastatud asjaolu, et A. R käitus agressiivselt, lubas hiljem kätte maksta (kd 2, tlk 186). Kriminaalkolleegium ei pea süüdistatava ütluste usaldusväärsust vääravaks asjaoluks selle 10 küsimuse lahendamist, kas enne kannatanule peale kukkumist jõudis ta haarata tema käest või mitte (vt motiivid käesoleva otsuse p-s 9). Süüdistatav ei väidagi, et midagi sellist, st käest haaramist, ei toimunud. Seetõttu loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga tõendatuks selle, et kinnipidamisel haaras S. Doronitšev A. Rl käest, peale mida kukkus ta kannatanule selga ja koos temaga maha.
  35. Seetõttu tuleb sündmuse hindamisel tõendikogumist kui ebausaldusväärsed jätta kõrvale kannatanu A. R ja tunnistajate D.Mi ja I.M ütlused. Mingeid muid tõendeid, mis kinnitaksid kannatanu löömist süüdistatava poolt, kriminaalasjas aga ei ole. Kriminaalkolleegium peab erinevalt maakohtust usaldusväärseks tunnistaja J. D ja süüdistatava S. D ütlusi toimunu kohta ja leiab, et peale kinnipidamist ei kasutanud süüdistatav kinnipeetud A. R suhtes vägivalda.
  36. Samas on vastuvaidlematult tuvastatud, et kinnipidamise järel jooksis kannatanu A. Rl ninast verd ning ringkonnakohus soostub maakohtuga selles, et ninaluumurru sai kannatanu kinnipidamise käigus. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu argumentatsiooniga selle kohta, et kannatanul tuvastatud käeluumurd ei olnud seotud tema kinnipidamisega
  37. juuli
  38. a öösel. Kriminaalkolleegium, leides, et süüdistatav ei ole kannatanut löönud, kuid leides samas, et kannatanule põhjustati kinnipidamisel ninaluumurd, on seisukohal, et A. R sai selle vigastuse kukkudes kinnipidamisel vastu asfalti. Maakohus on viidanud eksperdi ütlustele ja sedastanud, et üldjuhul ei ole ninaluumurru teke kukkudes võimalik. Samuti on maakohus öelnud, et maapinna näol ei ole tegemist tömbi pinnaga. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Eksperdi ütlused ekspertiisiakti sisu selgitamisel ei väära mingilgi viisil ringkonnakohtu seisukohta, et kukkudes on võimalik murda ninaluu. Tõesti, käe ettesirutamisel on enamasti sellise vigastuse teke raskendatud, kuid ka siis mitte täielikult välistatud. Arvestada tuleb ka seda, et A. R kukkus viisil, et S. Doronitšev kukkus talle koheselt selga. Samuti oli S. Doronitšev eelnevalt haaranud tema käest, mis takistas A. Rl ilmselgelt kukkumise pehmendamist selle nö tavapärasel viisil, millele ekspert viitab. Samuti tuleb arvestada seda, et tuvastatult oli A. R tugevas joobes, ta oli eelnevalt pruukinud kaks liitrit kanget alkoholi (vt maakohtu otsuse lk 11). Kriminaalkolleegium peab täiesti usutavaks, et sellistes tingimustes, kus kannatanu refleksid on aeglustunud ning samaaegselt kukub talle peale temast raskem ja kogukam S. Doronitšev, kes liikus temast ka suurema kiirusega, võis A. R saada ninaluumurru maapinnaga põrkudes. Kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et küsimusele, millised asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud süüteokoosseisu tähenduses, peab vastama ainult kohus ning seda pädevust ei saa delegeerida eksperdile (vt RKKKo 3-1-1-88-06, p 13). Kusjuures vigastuse saamist kukkumise tulemusel ei välistanud ringkonnakohtu istungil peetud kõnes ka prokurör. On aga põhimõtteline vahe, kas vigastus saadakse löömise või kinnipidamise käigus põhjustatud kukkumise tulemusel. Kuigi võiks tõstatada küsimuse, kas objektiivse omistamise kriteeriumitest lähtuvalt on sellisel viisil (st kukkumise käigus) kehavigastuste tekitamine S. Doronitševile üleüldse karistusõiguslikult omistatav (kõrgendatud, õiguslikult mittelubatud riski loomine ja selle loodud riski realiseerumine kahjulikus tagajärjes), ei anna kriminaalkolleegium sellele käesoleval hetkel tulenevalt järgmistes punktides väljendatava tõttu hinnangut ja märgib, et objektiivselt võib seega rääkida KarS § 121 objektiivse külje realiseeritusest S. Doronitševi käitumises ekvivalentsusteooria mõttes (kui ei oleks kannatanust haaranud ja talle otsa kukkunud, ei oleks viimane saanud ka kehavigastusi).
  39. Arvestades aga kehavigastuse tekkimise mehhanismi – kinnipidamisel kannatanule otsakukkumine, mis põhjustas tugeva põrkumise vastu maapinda - , leiab kriminaalkolleegium, et 11 selles ei saa näha S. Doronitševi tahtlikku tegevust KarS § 16 mõttes. Kaudse tahtluse korral tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kiites ka võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega (vt RKKKo 3-1-1-142-05, p 18). Kriminaalkolleegium peab usaldusväärseks süüdistatava ütlusi selle kohta, et tema ainukeseks eesmärgiks oli autot löönud isiku kinnipidamine ning õiguskaitseorganitele üleandmine, enda käitumisse ei olnud ta sisse kalkuleerinud võimalike kehavigastuste teket, st puudub juba tahtluse intellektuaalne moment kui kaudse tahtluse vältimatu eeldus. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks edasiselt analüüsida, kas ja millises vormis võiks S. Doronitševi subjektiivne külg vastata ettevaatamatuse kriteeriumitele KarS § 18 mõttes. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui ette ei ole nähtud vastutust ettevaatamatu teo eest, ning kehaline väärkohtlemine on kriminaliseeritud üksnes kui tahtlik tegu. Seetõttu tuleb S. Doronitšev talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista. III
  40. Vaatamata eeltoodule peab kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda ka varianti, kuidas käsitleda olukorda juhul, kui ka leiaks tõendamist kaudse tahtluse esinemine S. Doronitševi käitumises kehavigastuste tekkimisel, st kui ta oleks pidanud kannatanust kinnihaaramisel ja tema otsa kukkudes võimalikuks kehavigastuste teket ning ta oleks sellega sisemiselt soostunud KarS § 16 lg 4 mõttes. Sellisele võimalusele, et vigastus saadi kukkumise tagajärjel, mis tooks ikkagi kaasa D. Doronitševi vastutuse KarS § 121 järgi, viitas põhimõtteliselt ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Kriminaalkolleegium leiab, et sellisel juhul oleks tegemist S. Doronitševi käitumises õigusvastasust välistava asjaoluga.
  41. Maakohus on märkinud, et õigusvastasust välistavad asjaolud on sätestatud KarS §-des
  42. Selline seisukoht on õiguslikult väär. Karistusseadustikus on kodifitseeritud üksnes teatud osa õigusvastasust välistavaid asjaolusid, õigussüsteem tunneb õigusvastasust välistavate asjaoludena ka teisi, väljapoole Karistusseadustikku jäävaid isiku käitumist legitimeerivaid tunnuseid – nimetatud olgu kasvõi asjaõiguslik omaabi, kannatanu nõusolek, aga ka käesolevas kriminaalasjas tähendust omav igaühe kinnipidamisõigus KrMS § 217 lg 4 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lg 4 sätestab järgmist: kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Tegemist on privaatse kinnipidamisõigusega, nn igameheõigusega, mis kuulub kõigile – kõik, kes näevad kuriteo toimepanemist, võivad selles kahtlustatava isiku ka kinni pidada. Seega esimeseks isiku käitumist legitimeerivaks tunnuseks on asjaolu, et tegemist on kuriteoga. Maakohus on selles osas leidnud, et „asja õigusvastane kahjustamine on käsitletav süüteona. On mõistlik eeldada, et rõdult toimunut nähes ei olnud süüdistataval ülevaadet võimaliku kahjustuse ulatusest“ (otsuse lk 14). Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul saab rääkida kinnipidamisõigust loovast ühest eeldusest ehk siis toimepandud kuriteost. Maakohus on küll öelnud, et asja kahjustamisel on tegemist süüteoga, mis samas jätab lahti ka võimaluse, et tegemist on väärteoga – ning sellisel juhul kinnipidamisõigus põhimõtteliselt puudub. Selles osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et nn piiripealsetel juhtudel tuleb terviksituatsiooni silmas pidades võimalikud tekkinud kahtlused tõlgendada kinnipidaja kasuks. Kinnipidamisõigus on välistatud nn ilmselgete bagatellrünnete korral, mil õiguskord on arusaadavalt kahjustatud minimaalselt ning ka teo iseloom ning toimepanemise viis ilmselgelt ei anna alust rääkida olulisest õigushüve kahjustamisest. 12 Kui on tegemist kinnipidamisega ebakindlatel asjaoludel, tõlgendatakse kahtlused õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. Kui teo välised asjaolud annavad alust rääkida sellisest asja kahjustamisest, et võimalik on asja oluline rikkumine ning võimaliku kahjunõude esitamine, kuulub isikule ühtlasi ka kinnipidamisõigus vaatamata sellele, kuidas tegelikkuses pärast (karistus)õiguslikult teo toimepannud isiku käitumine kvalifitseeritakse. Isiku, kelle suhtes on kirjeldatud välistel asjaoludel põhjendatud kuriteokahtlus, võib seega igaüks kinni pidada ning puudub alus analüüsida KarS § 31 lg 1 asjaolusid, nagu seda enda lahendis tegi maakohus. Kriminaalkolleegium leiab, et selline lähenemisviis on kaude tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast. Isiku käitumise hindamisel tuleb arvestada esmajoones neid faktilisi asjaolusid, mis annavad isikule aluse järeldada, et tegemist on toimepandud kuriteoga. Süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (selline oleks käesoleva kriminaalasja tehioludele kohandatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi väljendatud arusaam kriminaalasjas nr 31-1-66-03, p 8). Süüteokoosseisude kujundamisel on olulisel kohal ka hinnang ühe või teise käitumisviisi karistusõigusliku sanktsioneerimise üldisele proportsionaalsusele ja otstarbekusele, mistõttu ei ole võimalik välistada olukordi, kus üksikisiku jaoks talumatult intensiivne rünne õigushüvele ei ole kuriteona ega väärteona karistatav. Toimepandud süütegu peab sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav olulise ründena (vt RKKKo 3-1-1-111-04). Seejuures tuleb silmas pidada, et kinnipidamisõigus pole isikule antud mitte üksnes individuaalse, st tema enda õigusi kahjustava rünnaku ohvriks langemise korra, vaid arvestades arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip "õigus ei tagane ebaõiguse ees", mis lubabki rääkida kinnipidamisõigusest kui igameheõigusest).
  43. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et süüdistataval ei olnud selles olukorras võimalik omada ülevaadet tekitatud kahjustuste ulatusest. Rünne võinuks täiesti vabalt tekitada olulise kahju KarS § 203 lg 1 tähenduses, mis oleks aga selgunud alles hilisemalt ekspertiisi käigus. Sellise prognoosiriski asetamine kinnipidajale kui õiguskorra huvides tegutsejale ei ole aga mõistlik. Samuti ei saa tule toimepandut seostada üksnes võimaliku asja rikkumise või hävitamisega. Kinnipidajatel, so S. Doronitševil ja tema vennal puudus ühtlasi arusaam, kuidas õiguslikult on kvalifitseeritav A. R (ja teise kinnipeetu, D. M) käitumine. See võinuks tehiolusid arvestades olla kvalifitseeritav ka KarS § 263 p 4 järgi kui avaliku korra raske rikkumine grupiviisiliselt. Eeltoodud asjaolud loovad aga isikule kinnipidamisõiguse KrMS § 217 lg 4 näol ning puudub alus käsitleda küsimust KarS § 31 lg 1 kontekstis kui eksimist õigusvastasust välistavas asjaolus. Tegemist ei olnud „ekslikkusega“ KarS § 31 lg 1 tähenduses, vaid reaalselt eksisteerinud kinnipidamisõigusega.
  44. Täielikult on leidnud tõendamist ka see, et A. R peeti kinni sündmuskohalt põgenemisel, seega on täidetud ka see kinnipidamisõigust loov tunnus.
  45. Järgnevalt tuleb tähelepanu pöörata ka kinnipidamisõiguse ulatusele ehk kinnipidamise vahendile – see peab jääma proportsionaalsuspõhimõtte poolt kaetu raamidesse. Maakohus on märkinud, et kinnipidamisega võib kaasneda teatud määral kehalist väärkohtlemist KarS § 121 tähenduses (vt otsuse lk 14). Kriminaalkolleegium soostub sellise seisukohaga ning 13 märgib täiendavalt, et lisaks kehalisele väärkohtlemisele võib kinnipidamisõigus riivata isegi õigushüvesid, mille rünne on iseenesest kriminaliseeritud KarS §-des 136 (vabaduse võtmine) ja 120 (ähvardamine, näiteks nõutakse kehavigastuse tekitamise hoiatusel isikult põgenemise lõpetamist) – kui isikul puuduks kinnipidamist legitimeeriv tunnus KrMS § 217 lg 4 näol, oleks tema käitumises nimetatud koosseis realiseeritud ka õigusvastasena. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest. Proportsionaalsuse põhimõte avatakse kolme tunnuse - abinõu sobivus, vajalikkus ja mõõdukus - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Kui aga abinõu on sobiv, kuid pole vajalik, siis puudub vajadus kontrollida selle mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-10-02, p 30).
  46. Proportsionaalsuspõhimõttest tuleneb sisuliselt nõue, et kinnipidamisõiguse, s.o muuhulgas KarS §-des 120, 121 ja 136 sätestatud süüteokoosseisude realiseerimise asemel tuleb rakendada isiku põhiõigusi vähem riivavat meedet. Proportsionaalsuspõhimõtte vastu on eksitud, kui on arusaadav, et kinnipidamisõigus ei ole asjaoludest tulenevalt ning sellega eelduslikult seotud õigusjärelmiga (nt karistus, kahju hüvitamise nõue) kohases vastavuses. Samas on kriminaalkolleegium aga ühte meelt õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga (ja mis haakub käesoleva otsuse p-des 20-21 väljendatuga), et kuna kinnipidamisõiguse näol on enamasti tegemist kiirelt, nö „silmapilkselt“ lahendamist vajava küsimusega, on kinnipidamisõiguse raamest väljutud vaid siis, kui kinnipidamine on täiesti ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes kinnipeetu poolt arvatavalt toimepanduga. Nimetatud seisukoht on arusaadav just neid piiratud hindamisvõimalusi arvestades, mis enamasti – ja nagu kriminaalkolleegium on tuvastanud, ka sel korral – isikul kinnipidamise üle otsustamisel kitsas ajalises raamistikus on.
  47. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul jäi A. R kinnipidamine täiel määral proportsionaalsuspõhimõtte raamesse. Kinnipidamine käest haaramise näol oli täielikult sobiv, sellega kaasnenud kukkumine ning kinnipeetul tekkinud vigastused ei olnud süüdistatava poolt enam sisuliselt kontrollitavad. Abinõu oli ka vajalik, kuna isikud püüdsid sündmuskohalt põgeneda ning nagu ka maakohus tuvastas, ei olnuks hiljem enam tõenäoliselt võimalik teo toimepanijat tuvastada (vt otsuse lk 10), füüsilisel kinnipidamisel puudusid hetkeolukorda arvestades tõsiseltvõetavad alternatiivid (arvestada tuleb, et peatumisele kutsuti kinnipeetuid ka sõnaliselt, mis aga ei toiminud). Abinõu oli ka täielikult mõõdukas. A. R kinnipidamisel KarS §-s 121 sätestatud koosseisutunnuste realiseerimine jäi kriminaalkolleegiumi hinnangul vastavusse taotletud eesmärgiga, ehk siis kinnipidajate täiesti põhjendatud kartusega, et sõiduautole põhjustati olulist kahju.
  48. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  49. juuni
  50. a otsuse Sergei Doronitševi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ja mõistab ta esitatud süüdistuses õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioon rahuldada. 14 Paavo Randma Jüri Paap Meelika Aava 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.