1-06-11534\21

1-06-11534 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05-11534 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Vello Sõmeriku süüdistus KrK § 135 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. veebruari 2007 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuur Prokurör Ene Timmi Süüdistatav Vello Sõmerik elukoht: XXX XX-XX, XXX; isikukood: 35906292781; XXXXXX kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Margus Mõttus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. veebruari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-11534 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Advokaat Margus Mõttuse poolt Vello Sõmerikule ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2808.40 krooni jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 30.augustist
4. 1 Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. septembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. septembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus mõistis
9. veebruari 2007 otsusega Vello Sõmeriku süüdistuses KrK § 135 lg 3 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu ehk kuriteo puudumise tõttu. KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti kannatanu U.P. tsiviilhagi läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 3 alusel on U.P. l õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Maakohus arutas Vello Sõmerikule KrK § 135 lg 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, töötades AS XX vahetusjuhi ametikohal, kes vastavalt temaga sõlmitud töölepingu lisale nr 69 oli kohustatud andma töökäske oma alluvatele ning garanteerima neile tööks vajalike materjalide ja abivahendite olemasolu, osalema töötajate atesteerimisel ja töötama välja töötajate tööülesanded ning olles sama lisa p 4 kohaselt vastutav seadmetel ja tehnoloogilistel liinidel tootmisprotsessi häireteta töö, seadmete hoolduse ja alluvate töö organiseerimisel ohutusnõuetest kinnipidamise eest, rikkus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) järgmisi sätteid: • § 3 lg 2, mille kohaselt töökeskkonnas toimivad füüsikalised tegurid (kukkumisoht TTOS § 6 lg 1 p 3 kohaselt) ei või ohustada töötaja elu ega tervist - sellega, et rakendas talle alluvad plastigranuleerijad tööle libedal kivipõrandal lahtiselt asetseval estakaadil seisval kukkumisohtlikul punkril; • § 5 lg 2, mille kohaselt tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesannete täitmiseks sellega, et ei taganud töövahendi, s.o redeli sobivust tööülesande täitmiseks ning selle vastavust kasutaja A.P. kehamõõtmetele ning füüsilistele võimetele; • § 12 lg 1, mille kohaselt tööandja tagab tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras - sellega, et ei taganud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist punkrite vahetamisel, punkriluugi avamise ja sulgemisega seotud töödel, st igas tööga seotud olukorras; • § 13 lg 1 p 12, mille kohaselt tööandja on kohustatud tutvustama töötajatele tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist - sellega, et ei tutvustanud A.P. ega teistele plastigranuleerijatele estakaadile tõstetud granulaadipunkriga töötamisel ohutuid töövõtteid ega kontrollinud, kuidas tema alluvad täidavad neile pandud tööülesandeid, võimaldades neil kasutada libisemisohtlikku, kinnitust mitteomavat ja piireteta metallredelit. Nimetatud rikkumiste tagajärjel 07.10.2001 kella 06.20 ajal Tartus, XXX AS XX purustustsehhi plastigranuleerija A.P. , töötades vastavalt Vello Sõmeriku korraldusele rekuperatsiooniekstruuderil TR75/30, ronis ta 1,8 m kõrgusele estakaadile tõstetud 2 granulaadipunkrile, kasutades selleks konstruktsiooniliselt mittevastavat metallredelit. Kui redel hakkas tema alt ära libisema ning ta haaras kätega kinni punkri servast, kukkus A.P. tsehhi plaatpõrandale ning tema peale kukkus kummuli materjalipunker, mille tagajärjel kannatanu sai ülirasked kehavigastused ja mõne aja pärast suri. Kohtuotsuse motiivide kohaselt puudub põhjuslik seos vahetusejuht V. Sõmeriku käitumise ja A.P. ga toimunud õnnetuse vahel, mistõttu vahetusejuht V. Sõmeriku käitumine ei saanud põhjustada A.P. ga toimunud õnnetust. Kuna A.P. l oli võimalik täita enda töökohustusi ohutul viisil, redelit kasutamata ning igapäevaselt A.P. oma töökohustusi täitiski ohutul viisil, redelit kasutamata ning puki peale punkri juurde ronimata, ning A.P. ei olnud vahetusejuht V. Sõmerik ega ka keegi teine andnud korraldust kasutada enda töökohustuste täitmiseks redelit ning samuti ei olnud vahetusejuht V. Sõmerik ja ka ükski teine isik andnud A.P. korraldust, minna või ronida redeliga puki peale punkri juurde, siis TTOS 01.03.2007 jõustunud redaktsiooni § 22 lg 1 mõttes ei ole A.P. ga 07.10.2001 toimunud õnnetus enam käsitletav tööõnnetusena, kuna toimunud õnnetus ei ole põhjuslikus seoses A.P. töö ja töökeskkonnaga. Nii tunnistaja V.M. kui ka V. Sõmeriku ütlustest nähtub kogumis, et A.P. poolt oli 07.10.2001 kella 06.20 paiku redeli kasutamine ja mööda redelit puki peale punkri juurde ronimine täiesti erinev käitumine A.P. igapäevasest käitumisest töökohustuste täitmisel. Kuna A.P. l puudus 07.10.2001 kella 06.20 paiku põhjendatud vajadus redeli kasutamiseks ja mööda redelit puki peale punkri juurde tõusmiseks ja A.P. l oli võimalik enda igapäevaseid töökohustusi täita redelit kasutamata, täiesti ohutul viisil, ning igapäevaselt täitis A.P. oma töökohustusi redelit kasutamata, ohutul viisil, ja ka vahetusejuht V. Sõmerikule teadaolevalt täitis A.P. enda töökohustusi igapäevaselt ohutul viisil, redelit kasutamata ja puki peale punkri juurde ronimata, siis puudus kohtu hinnangul vahetusejuht V. Sõmeriku süü A.P. ga 07.10.2001 kella 06.20 ajal toimunud õnnetuses, kuna puudub põhjuslik seos vahetusejuht V. Sõmeriku käitumise ja A.P. ga toimunud õnnetuse vahel. Kuna vahetusejuht V. Sõmerikule teadaolevalt täitis plastigranuleerija A.P. igapäevaselt oma töökohustusi ohutul viisil, sealhulgas redelit kasutamata ning puki peale punkri juurde ronimata, siis ei ole põhjendatud vahetusejuht V. Sõmerikule ette heita süüdistuses märgitud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sätete ja talle kui vahetusejuhile pandud töökohustuste täitmata jätmist. A.P. l puudus kohtu hinnangul tema töökohustuste täitmiseks vajadus redelit mööda, millist kasutades A.P. ga õnnetus juhtus, puki peale punkri juurde ronimiseks. Seda, kas punker on materjalist tühjaks jooksnud, oli võimalik kontrollida vastu punkri külge mõne esemega koputades ja kuulda oleva heli alusel oli võimalik aru saada, kas punker kõmises tühjalt või oli sinna veel väljavoolamata materjali sisse jäänud. Seda, kas punker on materjalist tühjaks jooksnud, oli võimalik kontrollida ka punkri tõstukiga puki pealt mahatõstmise teel. Mõlemal nimetatud juhul puudus A.P. l redeli kasutamise vajadus. Redeli kasutamise vajadus puki peale punkri juurde tõusmiseks puudus ka siis, kui materjal oli voolavuse kaotanud või seinte külge kinni jäänud. Materjali punkrist väljavoolavuse tagamiseks piisas punkri küljele mõne esemega (näiteks tokiga, toruga, kangiga) koputamisest. Kuna 07.10.2001 kella 06.
10. ajal oli tegemist vahetuse lõppfaasiga ning A.P. peale kukkunud materjalipunker oli tühi, siis ei olnud A.P. l vajadust kasutada puki peale punkri juurde ronimiseks redelit põhjusel, et tagada materjali punkrist väljavoolavus. Kui 07.10.2001 kella 06.20 paiku redeli kasutamine arvesse võtmata jätta, siis teostas A.P. enda tööülesandeid igapäevaselt redelit kasutamata. Seda tõendavad kogumis tunnistaja 3 V.M. ja süüdistatava V. Sõmeriku ütlused. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber ja veenvalt kummutaksid V.M. ja V. Sõmeriku ütlustest kogumis nähtuva selle kohta, et A.P. enda tööprotsesside teostamisel töökohustusi täites redelit ei kasutanud, sealhulgas ei kasutanud redelit puki peale punkri juurde tõusmiseks. Siinkohal ei ole õige lähtuda nende tunnistajate (J.R. , J.R. , M.R. , S.O. ) ütlustest, kes V. Sõmeriku vahetuses tema alluvatenaplastigranuleerijatena ei töötanud, kuna nimetatud tunnistajate ütlustest nähtuvalt annavad nad ütlusi teiste vahetusejuhtide töö kohta. V. Sõmerik ei saa vahetusejuhina olla vastutav ning ta ei ole vastutav teistes vahetustes teiste vahetusejuhtide poolt tehtud töö eest, sealhulgas pukipunkri süsteemi teistes vahetustes kasutamise iseärasuste eest. Kuna V.M. töötas A.P. ga samas vahetuses ja seda ka vahetuses, mis algas 06.10.2001 kell 19.00 ja lõppes 07.10.2001 kell 07.00, ning nii A.P. kui ka V.M. töötasid vahetusejuht V. Sõmeriku alluvuses, siis on põhjendatud otsuse tegemisel lähtuda V.M. ütlustest. Puki ja punkriga töötamiseks ei olnud välja töötatud ühtset kasutusjuhendit ja tööohutuse juhendit (tunnistaja H.P. ütlused). Dokumentatsiooni kohaselt olid pukk ja punker, millisel juhtus õnnetus A.P. ga, tootmisliini välised esemed. Kuna puki ja punkriga töötamiseks, millisel juhtus õnnetus A.P. ga, ei olnud välja töötatud ühtset korda, siis ei saa V. Sõmerikule ette heita ja temale ei ole etteheidetav, et ta ei järginud temale alluvate töötajate töö korraldamisel puki ja punkri kasutamisel kindlaksmääratud korda. Kuna puki ja punkriga töötamiseks ühtset korda ei olnud, siis ei saa pidada redelit ja selle kasutamist puki peale punkri peale tõusmiseks tööprotsessi vajalikuks ja vältimatuks osaks. Plastigranuleerijal, sealhulgas ka A.P. l, puudus vajadus puki peale punkri juurde ronimiseks, sealhulgas puudus vajadus redeli abil puki peale punkri juurde ronimiseks (tunnistajate J.R. , M.R. , S.M. , R.K. , U.S. , M.K. , H.P. ütlused ja süüdistatav Vello Sõmeriku ütlused). Osade tunnistajate (T.T. , R.K. , T.K. . U.S. ja H.P. ) hinnangul oli lisaks sellele, et puudus vajadus puki peale punkri juurde redeli abil ronimiseks, keelatud puki peale punkri juurde ronimine, sealhulgas redelit kasutades ronimine. Süüdistatava V. Sõmeriku ütlustest nähtuvalt ei näinud tema viisis, millises A.P. igapäevaselt oma tööülesandeid enne A.P. ga juhtunud õnnetust täitis (täitis tööülesandeid redelit kasutamata ja puki ning punkri peale ronimata, sealhulgas ei roninud ka redelit kasutades puki ja punkri peale), midagi ohtlikku. Kuna A.P. igapäevaselt oma töökohustusi täites ohtlikke töövõtteid ei kasutanud, sealhulgas ei kasutanud ka redelit ning ei kasutanud redelit ka puki peale punkri juurde tõusmiseks, siis puudus V. Sõmerikul vahetusejuhina vajadus puki ja punkriga töötamiseks juhendi-korra väljatöötamiseks. Nimetatud asjaoludel ei ole V. Sõmerikule etteheidetav, et ta vahetusejuhina ei töötanud puki ja punkriga töötamiseks välja kasutus-ja ohutusjuhendit. Ja isegi kui eeldada, et V. Sõmerik pidi märkama vajadust puki ja punkriga töötamiseks kasutus-ja ohutusjuhendi väljatöötamiseks ja selle ellurakendamiseks, oli nimetatu teostamiseks V. Sõmeriku kui vahetusejuhi aeg A.P. ga juhtunud õnnetuse toimumise ajaks liiga lühike. Vahetusejuhina töötas V. Sõmerik
11. septembrist 2001, seejärel oli nädal aega koolitusel ning õnnetus A.P. ga juhtus juba
12. oktoobril
13. Seega ei ole V. Sõmerikule etteheidetav puki ja punkriga töötamiseks kasutus- ja ohutusjuhendi väljatöötamata jätmine, kuna A.P. täitis igapäevaselt oma töökohustusi ohutult, redelit kasutamata, sealhulgas redelit puki peale punkri juurde tõusmiseks kasutamata. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuur palub tühistada Tartu Maakohtu
14. veebruari 2007 otsuse Vello Sõmeriku õigeksmõistmise kohta KrK § 135 lg 3 järgi ja teha uue otsuse, millega mõista Vello Sõmerik süüdi KrK § 135 lg 3 järgi ja karistada teda 1-aastase vangistusega. 4 KarS § 73 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Vello Sõmerik ei pane 3aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt põhinevad kohtu õigeksmõistva otsuse järeldused üksnes süüdistatava ennastõigustavatel ja kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega vastuolus olevatel ütlustel. Seda, et A.P. l puudus vajadus redelit kasutades punkri juurde ronida, on väitnud üksnes V. Sõmerik. Kuna kannatanu käest ei saa enam küsida, miks ta õnnetuse toimumise hetkel pukile asetatud punkri juurde ronis, õnnetuse toimumise hetkel oli ta üksi, mistõttu sündmusel otsest pealtnägijat ei olnud, on võimalik tuvastada asjaolu, kas kannatanu tegevus oli tema tööga seotud või mitte, üksnes võttes arvesse tööprotsessi iseloomu ja töötajate tavakäitumist, tuvastades konkreetse tööprotsessi üksiktegevused ning kontrollides, kas A.P. tegi midagi, mis ei ole seotud tema tööga või kas ta toimis teisiti kui tavapäraselt. Kõik purustustsehhi plastigranuleerijad, kaasa arvatud kannatanuga ühes vahetuses töötanud V.M. ja ka süüdistatav V. Sõmerik ise kinnitavad, et puki-punkri meetod oli igapäevatöös sageli kasutatav, töö käigus oli vajalik ronida üles pukile asetatud punkri juurde erinevatel põhjustel. Kuna tööprotsess oma tehnoloogiliste seadmete ja nende kasutamise vajaduse näol oli kõigis vahetustes ühesugune, on kõigi tööliste ütlused nende kogumis tõenditeks selle kohta, milliseid seadmeid, milleks ja kuidas oli vajalik kasutada purustustsehhis, kus hukkus kannatanu. Tunnistaja V.M. ütlustega on tõendatud, et ka nende vahetuses roniti punkri juurde erineval viisil, et ka tema on kasutanud ronimiseks ohtlikku raudredelit, leidis aga, et puki konstruktsioone-pidi ronimine on ohutum. Samuti selgitas V.M. , et A.P. on temalt küsinud, miks ta ronimiseks redelit ei kasuta. V.M. ütluste kohaselt teadis vahetuse juht, et üles on vaja ronida, et ronimiseks kasutatakse libisemisohtlikku redelit ning et ka nende vahetuses ei selgitatud neile, millised on ohutud töövõtted, igaüks otsis enda jaoks mugavama viisi. Kohus on asunud seisukohale, et A.P. poolt õnnetuse toimumise hetkel estakaadile ronimine ei ole tööga seotud eelkõige V. Sõmeriku vastuoluliste ja ennastõigustavate ütluste pinnalt. V.M. ütluste kohaselt oli kannatanu õnnetuse toimumise hetkel ruumis üksi, nad tegelesid vahetuse lõpu eelsete koristustöödega. Kõik töölised andsid ütlusi selle kohta, et vahetuse lõpus tuli seadmed puhastada. Tööliste ütlused selle kohta, kuidas veenduti selles, kas punker oli tühi, olid erinevad, nagu selleski osas, kuidas keegi punkri siibrit avas. Tunnistaja J.R. a kinnitas, et selleks, et kontrollida, kas punker on tühi, oli vaja ronida üles pukile. Seega ei ole vahetuse lõpus, koristustööde käigus punkri juurde ronimine tavapärasest erinev tegevus, ning kaastööliste ütlustega on tõendatud, et see kuulus igapäevatöö juurde. V.M. ütluste kohaselt õnnetuse toimumise päeval tema juba puhastas punkrit. Tunnistaja kinnitas aga, et A.P. seda ei näinud ega teadnud. Ei V.M. ega ükski töölistest väitnud, et punkri juurde ronimine oleks midagi tavapäratut või tööprotsessiga mitteseonduvat. Ainult V. Sõmerik räägib, et punkri tühjenemist kontrolliti koputamise teel. Seda tegi V. Sõmerik siis, kui ta ise töölisena töötas. V.M. ei räägi sellisest meetodist midagi. V. Sõmerik oleks pidanud instrueerima oma alluvaid selliselt, et ronimine on keelatud ja lubatud vaid koputamine ja altpoolt tokiga suskimine. Ülaltooduga on tõendatud, et kannatanu tegevus õnnetuse toimumise hetkel ei erinenud millegi poolest purustustsehhi tööliste igapäevatööst ning käsitleda seda tööga seoses mitteolevaks ei ole mingit alust. Kohus ei ole lugenud tõepäraseks ka võimalust, et kannatanu võis ronida üles punkri siibri sulgemiseks - seda seetõttu, et süüdistatav väitis, et seda oleks tulnud teha raudtoru kasutades maas või tõstukil seistes. Kohus on põhjendamatult lähtunud üksnes süüdistatava ütlustest, 5 jättes tähelepanuta, et see on vaid üks võimalikest viisidest, mida süüdistatav ei ole oma töölistele kunagi tutvustanud ega neilt sellisel viisil tegutsemist nõudnud ning millisel viisil töö tegemist ei kirjeldanud samamoodi enamus töölisi. Kohus ei pööranud tähelepanu ka sellele, et V. Sõmeriku ütlused töö ohutu teostamise ja ülesronimise vajaduse kohta üldse on vastukäivad − nimelt kinnitab V. Sõmerik 20.02.2007 kohtuistungil (istungiprotokolli lk 34 allosas) algul, et siibri avamiseks pidi V.M. ronima üles, mõne aja pärast (protokolli lk 35 ülaosas) kinnitas aga süüdistatav, et puki peale asetatud punkri juurde ronimiseks ei olnud vajadust ning et tema ei näinud ei A.P. t ega V.M. t sinna ronimas. Kohus ei ole võtnud arvesse, et just töökorraldus, kus tööohutusest räägitakse alles peale õnnetuse toimumist, ongi viinud töölise hukkumiseni. Asjaolu, et otsene tööjuht, kellele on tööandja poolt pandud vastutus tööohutuse tagamise eest tsehhis, loeb õigeks igasuguse juhendamise puudumise ühe tööoperatsiooni osas, tõendab selle juhi poolset tööohutuse eeskirjade tahtlikku rikkumist, mis on kaasa toonud tööõnnetuse. Süüdistatav V. Sõmerik on kinnitanud oma ütlustega seda, et keegi ei öelnud töölistele, kuidas töötada ning otsesele küsimusele, kas ta andis töötajatele korraldusi, mis puudutasid puki ja punkriga töötamist, vastas ta selgesõnaliselt: „Tehnoloogiast me rääkima ei hakka!“ Järgnenud küsimusele: Kas selline viis, kus töölised ise leiutavad, kuidas ühte või teist tööd teha, kas see on seaduslik ja ohutu viis, vastas süüdistatav: „Aga kui teist varianti ei ole, siis... Rääkida võib, aga vastust ei ole kuskil!“. Edasi leiab süüdistatav, et töölised oleksid pidanud ise tema poole pöörduma, kui töö teostamisel mingit ohtu tunnetasid. Süüdistatav asus seisukohale, et ohutute töövõtete väljatöötamine ja töötingimuste loomine on vaid tööliste endi asi. V. Sõmerikku ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et käskkirja alusel töötas ta vahetusjuhina liiga lühikest aega. Nimelt on V. Sõmerik ise kinnitanud, et varem töötas ta vahetuse vanemana ning tema tööülesanded ametinimetuse muutudes jäid purustustsehhis samadeks. Vahetusjuhina tööle asudes oli V. Sõmerik oma eelneva tööaja tõttu detailideni kursis purustustsehhi tööprotsessiga, tsehhi tööd oli võimalik organiseerida ilma ohtliku lisaseadeldise − piireteta ja kinnitamata pukile lahtiselt asetatud punkrita, mille otsa ronimiseks puudus ohutu viis. Samuti tõendavad tööliste ütlused seda, et tsehhis asuv metallredel oli pidevalt kasutuses ja kõik vahetusjuhid teadsid, et seda kasutatakse ronimiseks. Seega lasus V. Sõmerikul kohustus oma esimesel tööpäeval kõrvaldada tootmisest ohtlik abivahend või kehtestada töölistele kindlad juhised abivahendi kasutamiseks ohutul viisil, kui selline tõepoolest üldse eksisteerib. V. Sõmerik jättis eelnimetatu tegemata ning seetõttu toimuski õnnetus A.P. ga. Seega on olemas ka otsene põhjuslik seos V. Sõmeriku poolt toime pandud rikkumise ja toimunud tööõnnetuse vahel. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, et V. Sõmerikule ei ole etteheidetav puki ja punkriga töötamiseks kasutus- ja ohutusjuhendi väljatöötamata jätmine, kuna A.P. täitis igapäevaselt oma töökohustusi ohutult, redelit ronimiseks kasutamata. Kohus ei ole võtnud arvesse V. Sõmeriku vahetuses töötava V.M. ütlusi selle kohta, et iga tööline valis endale ronimiseks sobivaima vahendi. Teisisõnu − V. Sõmeriku ütlused A.P. tegevuse kohta on ennastõigustavad ja isegi selliste ütluste puhul ei ole kohus arvestanud asjaolu, et V.M. on kinnitanud täpselt sama, mis teiste vahetuse töölised − keegi ei öelnud töölistele, kuidas teostada tööd ohutult ja olemasolevates tingimustes seda ohutult teha ei saagi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetas prokurör esitatud apellatsiooni selles toodud motiividel. 6 Süüdistatav ja kaitsja palusid apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu õigeksmõistev otsus on põhjalikult motiveeritud ja selles esitatud õiguslikud järeldused veenvad ning asjakohased. Otsuse põhiosas ( 2 kd tl 328-338) on käsitletud kriminaalasjas kogutud tõendeid, samuti süüdistuse spetsiifikaga seonduvaid asjaolusid. Esitatud apellatsiooni motiivid ja põhjendused ei kummuta maakohtu otsuses tõendite uurimisel tuvastatud järeldusi. Seega ei kujunenud ringkonnakohtul veendumust, et süüdistatava V. Sõmeriku süü on süüdistuses KrK § 135 lg 3 järgi tõendamist leidnud. Süüdistatav V. Sõmerik jäi maakohtus antud ütluste juurde. Süüdistatav väitis, et oli kannatanu A.P. tööülesandeks olnud tööprotsessiga kursis ligi 20 aastat. Varasemalt oli olnud vahetuse vanem, seejärel edutati vahetuse juhiks. Tema kohustuseks ei olnud tööohutuse eeskirjade väljatöötamine. Analoogne punker rakendati töösse 1997 aastal. Süüdistatav väitis, et selle seadeldise osas ei olnudki konkreetseid eeskirju kuidas ohutult töötada. 1997 aastal pidi K.T. kui ohutustehnika spetsialisti poolt koostatama ohutusjuhend, kuid seda ei tehtud. Süüdistatav vastutas tootmise ja tellimuste õigeaegse täitmise eest. Rutiinse tööprotsessi kontrollimise käigus jälgis ka tööohutuseeskirju. Tavaliselt oli juurdunud töövõtteks, et punker avati lingist tõstuki pealt. Samas oli teada, et osa töölisi avas punkri redelist üles minnes. Erinevates vahetustes olid kujunenud tööharjumused erinevalt. Tema ise ei olnud kannatanule konkreetset korraldust andnud, et ta kasutaks selles tööprotsessis redelit. Samas oli kannatanu A.P. sedavõrd kvalifitseeritud oskustööline, et ei küsinudki süüdistatavalt kuidas peab konkreetseid tööülesandeid täitma. Süüdistatav selgitas, et kannatanuga toimus tööõnnetus ilma pealtnägijateta. A.P. l oli varasemalt olnud probleeme töödistsipliinist kinnipidamise ja alkoholi tarvitamisega tööajal. Samuti oli A.P. l olnud viimasel ajal enne tööõnnetust probleeme eraelus ning seetõttu ei välista süüdistatav ka kannatanu tahtlust tekitada endale ise tööõnnetusega vigastus ning suitsiidivõimalust. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistuses ja apellatsioonis märgituga, et kogutud tõendite pinnalt on võimalik kindlalt tuvastada ja järeldada Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTS) sätete rikkumine V. Sõmeriku poolt, mis põhjustas kannatanu A.P. surma. Ringkonnakohus leiab, et V. Sõmerikule süüdistuses ja apellatsioonis süüks arvatud sätete rikkumine on osutunud käesolevas kriminaalasjas tõenduslikult distantseerituks ja väheveenvaks ning olemasolev tõendusmaterjal ning toimunu tehiolud ei kujunda kohtus siseveendumust süüdistatava süü olemasolus. Süüdistatav rõhutas, et tema ülesandeks oli jälgida tootmisprotsessi. TTS § 4 lg 2 kohaselt tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Sama seaduse § 6 lg 2 järgi peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. 7 Kriminaalasjas olevatest dokumentaalsetest ja isikulistest tõenditest nähtub, et AS-s XXX töötati nn. pukipunkri süsteem tehniliselt välja kohapeal ja ka seadistati seal. Prokurör märkis ka ringkonnakohtus, et AS-l XX oli kohustus vastavad ohutusreeglid luua ning töökeskkonnaspetsialist ja volinik pidid seisma selle eest. Veel leidis prokurör, et ükski vahetusjuhtidest pole pöördunud tööohutusspetsialisti poole töökeskkonna probleemide osas. Prokurör leidis, et töölised olid asetatud tööprotsessis ohtu, kuna ei olnud tagatud nende ohutus ning vastutama peab juhtunud tagajärje eest vahetuse ülem, kelle ajal see juhtus. Ringkonnakohus leiab, et erinevate töömeetodite kasutamine (redeliga, tõstuki pealt) tööliste poolt punkri luugi avamiseks kinnitab, et AS-l XX ei olnud aastatega juurutatud kindlaid töövõtteid ja operatsioone puki ja punkriga töö süsteemseks läbiviimiseks. Alates 1997 aastast polnud AS XX juhtkond selle tööprotsessi osas mingeid konkreetseid ettekirjutusi jne. teinud. Süüdistatavale ei saa ette heita, et pärast vahetuseülemaks asutud tööpäevade jooksul (alates 17.09.2001 ) kuni õnnetuseni A.P. ga, ei olnud ta teadnud välja pakkuda kardinaalset lahendust töömeetodite ja tööohutusalaste nõuete täitmise osas, mis olid toiminud ja juurdunud alates 1997 aastast. Aastatega oli kujunenud olukord, et iga tööline kasutas töös punkriga just temale meelepärast ja vastuvõetavat töövõtet, kas redelit või tõstukit. Riiklik süüdistaja märkis, et tööoperatsiooni osas mida A.P. teostas punkri juures, polnud välja töötatud tööohutuseeskirju. Kuna nimetatud töökorraldus oli purustustsehhis toiminud pikemat aega ja sellest oli teadlik ka AS XXX juhtkond, siis on alusetu süüdistada V.Sõmerikku tootmisettevõtte juhtkonna tegematajätmistes. Maakohus järeldas, et metallpunker ja selle aluseks olev pukk ei kuulunud olemasoleva dokumentatsiooni kohaselt tootmisliini juurde ja sellega seonduvasse tehnoloogilisse skeemi ning olid kilejäätmete ümbertöötlemise tehnoloogilise protsessi tööjuhendist nähtuvalt tööprotsessi välised abivahendid. Need olid tootmise tehnoloogilisse protsessi lisatud tootmisliini kohta käiva dokumentatsiooni väliselt eelkõige tootmise hõlbustamiseks. Taolise järelduse tegemisel arvestas maakohus muuhulgas ka kilejäätmete ümbertöötlemise tehnoloogilise protsessi tööjuhendit ( 2 kd tl 24-41). Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on seega õige järeldus, et puki ja punkriga töötamiseks ei olnud välja töötatud ühtset ametijuhendit. Maakohus on õieti leidnud, et kuna puki ja punkriga töötamiseks ühtset korda ei olnud, siis ei saa pidada redelit ja selle kasutamist punkri juurde tõusmiseks tööprotsessi vajalikuks ja vältimatuks osaks. Kriminaalasjast ei nähtu ka konkreetset tehnoloogilist juhendit punkri ja pukiga töötamise tingimuste ja korra osas. Töölistest tunnistajad (S.O. , J.R. , J.R. ) avaldasid, et puki ohutuse teemast oli teadlik ka töökeskkonnaspetsialist K.T. , kuid konkreetselt midagi juhtkond ette ei võtnud tööohutuse tagamiseks. Maakohus on otsuses põhjalikult käsitlenud V. Sõmeriku enda ütlusi puki-punkri süsteemi osas. Asjaolu, et ütlustes sisaldub detailseid eksimusi, ei sea veel kahtluse alla nende usaldusväärsust tervikuna, mida väidetakse apellatsioonis. Süüdistatava ütluste kohaselt ei pöördunud töölised tema poole seisukohaga, et punkri alusele oleks vaja piirdeid, või, et seal on ohtlik töötada. Tööliste sellekohase pöördumise korral oleks ta nende soovi tähendanud mehhaanikute raamatusse. Süüdistatav ei hinnanud töös punkriga töövõtteid ohtlikuks, kuna varasemalt oli aastaid taolisi tööoperatsioone täidetud samades oludes ja küsimust võimalikust ohust või tööõnnetuse 8 tekkeks ei olnud kerkinud. Töölised olid kasutanud enda äranägemisel neile mugavamat meetodit (kes tõstukit, kes redelit). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 07.10.2001 kella 06.20 paiku, mil materjalipunker oli tühi, puudus kannatanu A.P. l vajadus tühja punkri siibri-luugi avamiseks ja sulgemiseks. Selles osas on maakohus esitanud põhjaliku motiveeringu ja põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks tunnistaja K.T. ütlusi, kes on asunud väitma, et A.P. läks vahetult enne õnnetust puki peale punkri juurde punkriluuki sulgema. Maakohus on detailselt motiveerinud, miks ta leidis, et kannatanul puudus vajadus oma töökohustuste täitmiseks kasutada redelit puki peale punkri juurde minekuks. Õigustatult on märgitud, et materjali punkrist väljavoolavuse tagamiseks piisas punkri küljele mõne esemega (kangiga, toruga) koputamisest. Kuna kell 06.20 oli tegemist vahetuse lõppemisega ja pealekukkunud materjalipunker oli tühi, siis ei tõusetunud ka vajadust kasutada punkri juurde ronimiseks redelit, et tagada materjali punkrist väljavoolavus. Maakohus leidis põhjendatult, et kannatanu teostas varasemalt tööülesandeid redelit kasutamata ja ka süüdistatavale teadaolevalt ohutul viisil, siis puudub põhjuslik seos AS XXX vahetusjuhi V. Sõmeriku käitumise ja töölise A.P. ga toimunud õnnetuse vahel ja seetõttu ei ole alust V. Sõmerikku süüdistada Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sätete ning teda kui vahetusjuhi töökohustuste täitmata jätmises. Põhjusliku seose kontekstis ongi ringkonnakohtu arvates oluline fakt, et süüdistatav ei andnud kannatanule korraldust redeli kasutamiseks ja redeli abil punkri juurde tõusmiseks. Tunnistaja V.M. on kinnitanud, et üldreeglina kasutas kannatanu punkri juurde minekuks tõstukit ja tööõnnetuse hommikul oli V.M. poolt punker puhastatud ja puudus vajadus selle juurde minekuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et õnnetusele eelnenult ei olnud vajalik kannatanul punkri juurde redeliga ronida ja kannatanul puudus redeli kasutamise vajadus. Nõustuda tuleb ka maakohtu järeldusega selles, et süüdistatav pidas pukipunkri meetodit ohutuks. Maakohtu otsuse kohaselt oli kaastööline V.M. enne õnnetust punkri puhastanud. Apellatsioonis väidetakse hüpoteetiliselt, et kannatanu ei teadnud punkripuhastusest midagi ja läkski seda tegema. Asja kontekstis on ka märkimisväärne süüdistatava lühiaegne tööperiood vahetuse juhina (reaalselt töötas ta vahetuse juhina õnnetuse toimumise ajaks alles 6-ndat päeva). Süüdistatav asus vahetusjuhina tööle 17.09.2001, mis oli vormistatud tema ja AS XX vahel töölepingu lisana ja tööõnnetus juhtus 07.10.
16. Vahetuse juhi põhiülesanded, kohustused ja vastutus oli kindlaks määratud vahetuse juhi ametijuhendis (1 kd tl 187-189). Süüdistusaktis viidatakse muuhulgas ka p-le 4, milles on sätestatud vastutus tagada seadmetel ja tehnoloogilistel liinidel tootmisprotsessi häireteta töö ja p 4.4 sätestatakse vastutus alluvate töö organiseerimisel ohutusnõuetest kinnipidamise eest. Arvestades süüdistatava lühiaegset vahetusjuhi ametikohal töötamise aega, oli V. Sõmerikult kohatu nõuda, et ta oleks välja töötanud puki ja punkriga töötamiseks kasutus-ja ohutusjuhendi kui seda polnud AS XX juhtkonna teadmisel tehtud alates 1997 aastast. Tööõnnetuse uurimise akti (12.10.2001, 1 kd tl 45-46) kohaselt oleks õnnetust saanud vältida, kui estakaadile punkri juurde ronimiseks poleks kasutatud sobimatut redelit. Tööinspektsiooni poolt AS-le XX tehtud ettekirjutuse (12.10.2001, tl 47, 48) kohaselt granuleerimistöödega seotud ohutusjuhendid ja tehnoloogilised skeemid ei hõlma kõiki 9 tehtavaid töid ja tööga seotud olukordi (punkriluugi avamise-sulgemisega ja vahetamisega seotud tööd). Veel märgiti, et tööandja pole taganud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist igas tööga seotud olukorras (pole piisavalt tõkestatud pääs granuleerimismasina ohualale granulaadipunkri luugi avamise-sulgemisega seotud töödel). Vajalik on leida lahendus masina ohupiirete täiustamiseks. Vastavalt TTS §-le 5 lg 3 p 1 pidi tööandja tagama, et töötaja käsutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et on tõkestatud pääs selle ohualale. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Tähelepanuta on jäänud, et töökeskkonna eest vastutas AS-s XX töökeskkonnaspetsialist K.T. , kes ametijuhendi kohaselt ( 1 kd tl 210, 214-216) töökaitse spetsialistina pidi jälgima ja tundma tööliste töökohtadel toimivaid ohtlikke ja kahjulikke mõjureid. Samuti oli tema pädevuses keelata ohutus- ja ekspluatatsiooninõuetele mittevastavate seadmete kasutamine, samuti töö tegemine ohtlikes kohtades. Töökeskkonna sisekontrolli aktist (21.08.2001, 1 kd tl 220 ) nähtub, et ca 2 kuud enne tööõnnetust on AS XX Töökohtade, tööruumide, teenindavate masinate ning seadmete korrasoleku ja tööohutuse ja töötervishoiu kontrolli 4 liikmeline komisjon purustusruumi osas avastanud „puudusena“ ainult laest vee tilkumise. Märkimisväärne on, et mingeid ettekirjutusi aga granuleerimispunkri ja puki ning nende ekspluateerimisega seonduvast ohtlikkusest pole tehtud. Maakohus järeldas õigustatult, et alates 01.03.2007 jõustunud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse redaktsiooni § 22 lg 1 kohaselt pole 07.10.2001 A.P. ga toimunud õnnetus käsitletav tööõnnetusena, kuna õnnetus ei ole põhjuslikus seoses kannatanu töö ja töökeskkonnaga. V. Sõmerik ei olnud andnud kannatanule korraldust kasutada töökohustuste täitmiseks redelit või minna ja ronida redeliga puki peale. Määratud kaitsja advokaat M.Mõttuse poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2808.40 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Mati Kartau 10 Aarne Sarjas