Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo Prokurör Süüdistatavad Kaitsja RESOLUTSIOON Vladimir Tumanov, isikukood 36407132235, kodakondsus määratlemata,, haridus:kesk-eri, elukoht: xxx, töökoht: xxx, kohtulikult karistamata Kaitsja Mihhail Firsov Juhindudes KrMS § 309 lg 3, § 311-315, § 318, § 319 lg 1, kohus OTSUSTAS: VLADIMIR TUMANOV tunnistada süüdi
lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus 60(kuuskümmend) päevamäära summas 8700(kaheksa tuhat seitsesada) krooni. Tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi 50568,80 krooni rahuldada osaliselt. Välja mõista Vladimir Tumanovilt Eesti Vabariigi kasuks 30000 krooni. Tsiviilhagi 20568,80 krooni jätta läbi vaatamata. Välja mõista Vladimir Tumanovilt riigituludesse menetluskulud - 5400 krooni sundraha. Rahaline karistuse võib otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK viitenumber
2.Tõendid. Vladimir Tumanov end
Ta andis ütlusi, et ta on jahimees palju aastaid.12 02 2005 toimus metsseajaht, milles ta osales. Luba oli ühe metssea laskmiseks. Jahil osales peale kohalike jahimeeste ka grupp soomlasi. Soomlastel olid kaasas jahikoerad. Jahi juhataja A A korraldusel pandi mehed liinile. Temal käskis A autot remontida. Olles remondi lõpetanud, võis ta ise endale koha valida. Ta jäi loomade toitmiskoha juurde. Üks kuni kaks tundi hiljem tulid soomlased metsast välja. T V ütles, et loomi ei ole. Mehed andsid mõista, et jaht on läbi. Soomlased istusid oma autodesse ja sõitsid ära. Nende hulgas ka T, kellega olid soome vanamehe koerad. Ka tema sõitis edasi. Väljunud autost, kuulis ta koerte haukumist ja läks tagasi toitmiskohta. Koerte haukumist kuulis ta 40-60 minuti jooksul. Siis laadis ta oma relva ja läks vaatama, miks koera hauguvad: seal võis olla mistahes metsloom, ka võis olla mõni inimene hädas. Talle ei olnud keegi andnud korraldust koeri jälgida või neid metsast ära tuua. Ta läks haukumise suunas läbi metsa läbi sügava lume. Umbes 40 meetri kaugusel kuusest, mille taga koerad haukusid, jäi ta seisma. Ta tahtis hakata neile ringiga lähenema, kui ootamatult hüppas karuema välja ja tormas metsiku kisaga tema peale. Karu oli temast 3-5 meetri kaugusel, kui ta tegi esimese lasu. Esimese lasu sihtis ta otse karu avatud suhu. Ta ei mäleta, kuhu sihtis ja mis hetkel tegi teise lasu, ega seda, kunas karu tagasi pöördus. Pärast lasku tuli esimesena kohale T. Karul oli kulunud temani jõudmiseks 35 meetri läbimiseks umbes 3-5 sekundit. Ta tulistas karu selleks, et päästa oma elu: puudus võimalus eest ära joosta paksus lumes, kui 200-kilone karu oleks teda rünnanud, poleks olnud lootust ellu jääda. Sellest, et ta laskis maha emakaru, sai ta aru alles pärast tulistamist karupesa juurde minnes. Kannatanu esindaja U L(L) ütluste kohaselt tekitas Vladimir Tumanov pruunkaru ebaseadusliku surmamisega looduskeskkonnale 30.000 krooni kahju. Emakaru hukkumise tõttu oli vaja tagada nende ülalpidamine. Karupoegade ülalpidamiskulud on 20.568.85 krooni. Kokku tuleb süüdlaselt välja mõista 50.568,85 krooni. Tunnistaja T V ütluste kohaselt metsseajahil 12 02 05 läks tema jahile kahe norra koeraga, keda vana soomlane tema korraldusse andis. Umbes tund aega jahi algusest sai selgeks, et metssigu pole, nad olid läinud teisele poole liini. Ta tuli liinilt ära. Metsast välja tulles nägi Tumanovit söötmiskoha juures teel. Ta andis Tumanovile kätega märku, et jaht on läbi. Metsast olid veel mõned soomlased kogunemiskohta välja tulnud. Koerte omanik vanamees käskis tal minna vaatama, miks koer haugub. Ta läks kraavi äärt mööda umbes kilomeeter maad. Kui ta kohale jõudis, siis oli seal juba kaks koera. Ta liikus nende poole vastutuult ja ettevaatlikult, sest sai aru, et koerad hauguvad metslooma peale (ainult nii tohib metsas liikuda). Ta ei näinud eemalt, kes see on- arvas, et metssiga. Kui jõudis vähem kui 10 meetri kaugusele koertest, siis nägi, et koerad jooksevad ümber karupesa. Karu oli pesas ja urises, kui ta käpaga vehkis, siis koerad hüppasid eemale. Ta läks vaikselt eemale, teatas A ja koerte omanikule karu kohta. Oli eemal 5-10 minutit ja läks tagasi samamoodi, nagu enne. Ta läks uudishimust vaatama: ei teadnud, et pesas on karupojad, arvas, et karu läheb nagunii minema. Kui ta umbes samasse kohta jõudis, kus enne oli (10-15 meetrit koertest), nägi võsas liikumas jahimehe punast vesti. Ta oli liiga lähedal, et hoiatada . Vahe tema ja jahimehe vahel oli 20-30 meetrit. Ta kuulis karu karjatust, millest sai aru, et loom on pesast väljas. Kohe selle järel kostsid paugud. Karu tuli kuuse tagant tema poole ja kukkus pesa lähedal maha. Karu tuli mitte otse pesast, vaid 6-7 meetri raadiuses. Tumanov pidi karu laskma lähedalt, sest tal oli vintrauata jahipüss. V ise ei olnud ohus, sest karu ründab sinna, kust tunneb endale ohtu, tema lõhna karu ei tundnud. Karu karjatusest kuni maha kukkumiseni kulus 5-10 sekundit. Karu ei saanud sel ajal pesast kaugel olla. Ka Tumanov ei saanud karust kaugel olla, kui ta tulistas. Seda, et karu oleks rünnanud Tumanovit, ta ei näinud. Pesas olnud karupoegi nägi ta alles siis, kui läks mahalastud karu juurde. Karupojad võtsid nad kaasa. Tumanovi ei olnud õigust minna võõraste koerte juurde. Tabatud uluki juures olevad koerad ei allu võõrale ja võivad talle kallale minna. Metsast võib koerad ära tuua vaid koeramees. Tema oli koeramees koeraomaniku loal. Tema kohustus oli metsast koerad ära tuua. Omanik andis vaid temale selle käsu. Tunnistaja P M(M) ütluste kohaselt kutsusid Keskkonnainspektsiooni töötajad teda kui Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Porkuni jahimajas asunud 12 02 2005 hukatud karu uuringute läbiviimiseks. Karul oli sisikond välja võetud. Karu surm oli saabunud laskude tagajärjel. Kuulihaavad näitasid, et karu oli tulistaja suhtes olnud nurga all, mitte otse eest. Karu on talvel uimane. Ei ole teada ühtki juhtumit, kus emakaru oleks talvel poegi kaitstes olnud agressiivne. Kui karu oleks tulistatud eest, siis oleksid laskevigastused olnud rinnas, peas või eeskeres. Koerte haukumise peale ei lähe emakaru pesast ära. Jahil on koerte ülesandeks otsida jahiloom üles, anda jahimeestele haukumisega märku looma asukohast ja takistada looma liikumist. Tunnistaja A A andis ütlusi, et 12 02 2005 toimunud metsseajahil oli ta jahijuhtijaks. Luba oli lasta üks metssiga. Jahil osales koos kohalike jahimeestega ka grupp soome jahimehi. Enne jahi algust toimus instruktaaž, kõik jahimehed andsid allkirja, et neid instrueeriti. Nende hulgas ka Vladimir Tumanov. Tumanov on kogemustega ja korrektne jahimees. Sellel jahil olid ka koerad väljas. Kaks norra koera kuulusid vanale soomlasele. Nendega läks metsa T V. Tema vastutas nende koerte eest. Tumanovil koeri kaasas ei olnud. Ta korraldas meeste paigutamise liinidele ja palus Tumanovit auto parandada, seejärel asuda liinile oma valitud kohas. Varsti sai selgeks, et ulukit ei ole kohas, kus liinid olid ja tuleb minna teise kohta. Jaht oli lõppemas, kui ta kuulis kaugelt koeri haukumas. Siis helistas T(V) ja ütles, et koerad hauguvad karu. Pärast seda kuulis ta kaugelt kaht pauku. Seejärel helistas Tumanov, et teda ründas karu. Sündmuskohal nägi ta kuulihaavadega surnud karu. Pesast leiti karupojad. Tumanov ütles, et ta läks vaatama, mida koerad hauguvad, siis ründas teda karu. Tema ei olnud andnud Tumanovile korraldust ei koeri ära tuua ega vaadata, miks nad hauguvad : iga mees kes ilma korralduseta midagi teeb, võtab vastutuse enda peale. Tumanov oli rumal, et ta oma nina sinna toppis. Koerad pidi metsast ära tooma T, kes oli nende juht.Tema kui jahijuhataja teatas karu surmamisest ja emata jäänud karupoegadest keskkonnainspektsiooni. Tunnistaja J K(K) ütluste kohaselt oli ta 12 02 05 jahil. Soomlasel oli kaasas kaks halli norra põdrakoera, kellega tegeles omaniku loal T. Liinil olles kuulis ta eemalt koerte haukumist, mis kestis vähemalt 5 minutit. Seejärel kuulis ta kaht järjestikust lasku. Seejärel helistas A. Jutt oli karust, käskis helistada Keskkonnainspektsiooni. Jaht lõpetati ja kästi koguneda. Teda saadeti karupoegi ära viima. Kohtuistungil avaldatud tõendid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et 12 02 2005 Iisaku vallas Kuru külas mü Maasika noore metsaga kaetud alal oksliku kuuse kõrval, sellest 3m kaugusel peaga ida suunas lamab karu. tema ümber kuni 2mlaiuses on näha veretäppe. Karu esikäpa juures on nahk verine ja käpas on auk. Esi-ja tagakäppade vahel kõhu piirkonnas on suurem auk, millest paistavad soolikad. Teisel pool kuuske, selle all on süvend, kus lund pole. Kaasa võeti surnud karu(tl 4-6). Suurulukijahi nimekirjas (tl 439nähtub, et 12 02 05 Alajõe jahipiirkonnas oli lubatud lasta metssiga. Jahist osavõtjate seas(rida 7) oli Vladimir Tumanov, kes tõendas oma allkirjaga, et talle on tehtud teatavaks jahiohutuse nõuded, küttida lubatud jahiulukid ning nende soo- ja vanusegrupp. Kohus ei loe usaldusväärseks tõendiks süüdistatava ütlusi, et ta oli karust 40 meetri kaugusel, loom tormas hüpetega tema poole ja jõudis temast 3-5 meetri kaugusele. Siis tulistas ta karule avatud lõugade vahele päästes oma elu. Ütlused karust 40 meetri kaugusel olemisest on vastuolus tunnistaja T V ütlustega, millest tulenevalt Tumanovi kaugus karupesast oli 10-15 meetrit (tema ja Tumanovi vahe oli 20-30 meetrit, tema oli 10-15 meetrit teisel pool pesa). Tumanovi ütlused, et karu enne lasku möirete ja suurte hüpetega jõudis temast 3-5 meetri kauguseni (läbis vähemalt 35 meetrit) on vastuolus tunnistaja V ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga, mille järgi hukkunud karu oli pesa lähedal, verejäljed olid temast mitte kaugemal, kui 2 meetrit. Tumanovi ütlused, et ta tulistas 3-5 meetri kauguselt karu avatud suhu on ümber lükatud tunnistaja M ütlustega karu kuulihaavade asukoha kohta. 3.Ülaltoodud tõenditest lähtuvalt loeb kohus loeb tõendatuks järgmised asjaolud: 3.1.Vladimir Tumanov 12 02 05 viibides koos kaaslastega metsseajahil, kuulis jahikoerte pikaajalist haukumist. T V, kes jahil neid koeri kasutas ja oli nende eest vastutav, läks kohale, kus koerad haukusid. Kuna koerte pikaajaline haukumine andis alust eeldada, et nad tabasid suuruluki, siis lähenes V kohale, kust haukumine kostis, järgides tavalisi ohutusnõudeid (vastutuult ja hiilides). Vladimir Tumanovil, kes samuti pidas võimalikuks, et koerad tabasid mingi suuruluki, ei olnud kohustust ega õigust koerte äratoomiseks. Soovist teada saada, kelle koerad tabasid, läks ta koerte haukumise suunas metsa. Tumanov lähenes kohale, kus koerad haukusid, ja mööndes, et seal võib olla ükskõik milline suuruluk (karu, põder, metssiga vm). Ta teadis, et iga suuruluk kohtumisel inimesega võib rünnata. Samuti möönis ta, et võimaliku ohu korral kaitseb ta end looma tulistades. Seda, et Tumanov pidas võimalikuks kohtumist mistahes suurulukiga(karu, põder, metssiga vm), ja möönis uluki tulistamist, tõendab asjaolu, et ta laadis jahipüssi suuruluki laskmiseks mõeldud padrunitega. Tumanovil, kes teadis võimalikust ohust, oli võimalik läheneda ohtlikule kohale nii, et koeri tõrjuv karu ei oleks teda märganud- liikuda ettevaatlikult ja vastutuult (nii käitus teine jahimees T V). Neid ettevaatusabinõusid tahtlikult eirates lähenes Tumanov 10-15 meetri kaugusele kohast, kust võis olla suuruluk (ka karu). Kohapeal ei olnud ohus teisi inimesi, ega ka koerad, keda emakaru püüdis pesast eemale tõrjuda. Nähes 10-15 meetri kauguselt teda märganud ja koopast väljunud karu, hindas Tumanov seda looma rünnaku võimalusena, mis oleks ohtlik tema elule või tervisele. Selle ohu oli ta tahtlikult ise loonud. Karu võimaliku rünnaku ennetamiseks tulistas Tumanov looma pihta 2 lasku, mille tulemusel karu hukkus. Vladimir Tumanov tegutses looma pihta tulistades otsese tahtlusega teda surmata. Seda, et hukkunud karu oli poegadega emakaru, sai Tumanov teda pärast looma hukkamist. Seega- poegadega emakaru hukkamiseks puudus Tumanovil tahtlus. 4.Koosseisupärasus.
lg 1 järgi on kuriteoks jahiuluki küttimise nõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale. 4.1.Jahiseaduse (RT I 2002, 41, 252) § 27 lg 2 p 1 alusel Keskkonnaministri
lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel. Kuna
lg 1 järgi on kuriteoks vaid tahtlik tegu, siis ei saa süüdistatavale nimetatud rikkumist ette heita. (Keelu rikkumine ei ole süüdistusaktis ka korrektselt formuleeritud, sest JE § 1 lg 26 termini „poegadega emakaru“ asemel on süüdistuses „emakaru“). Sel põhjendusel tuleb Vladimir Tumanovi süüdistusest tuleb jätta sõnad „ välja arvatud emakarule“. 4.5.Eeltoodust lähtuvalt on tõendatud Vladimir Tumanovi poolt kõigi
5. Kohtu seisukoht õigusvastasust välistavate asjaolude kohta. 5.1.Hädakaitseseisundi hindamine. Süüdistatava ütluste kohaselt tegutses ta hädakaitseseisundis.
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kriminaalasjas on tõendatud, et Vladimir Tumanov tappis karu enne võimalikku eesseisvat rünnet. Riigikohtu 30 10 2006 otsuse nr 3-1-1-95-06 p 10 selgitab: Selleks, et õigustada tegu hädakaitsega (
lg 1), tuleb eelkõige tuvastada inimesest lähtuv õigusvastane rünne, millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub inimese poolne õigusvastane rünne, siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda. Käesoleval juhul puudus õigusvastane rünne, mistõttu Vladimir Tumanovil ei tekkinud hädakaitse seisundit. 5.2.Hädaseisundi hindamine.
kohaselt ei ole tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Riigikohtu 30 10 2006 otsuse nr 3-1-1-95-06 p.11 kohaselt tuleb hädaseisundi all mõista vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvedele) kahju tekitamisega. Kohus tuvastas, et V.Tumanovi elule või tervisele tekkis loomaga 10-15 meetri kaugusel silmitsi sattumise hetkest vahetult eesseisev oht. Tumanov sai aru, et karu tõenäoliselt ründab teda, millega ohustab tema elu või tervist. Tegutsedes päästmistahtest, surmas ta karu kahe lasuga. Sellega tekitas Tumanov looduskeskkonnale olulise kahju 30.000 krooni. 10-15 meetri kaugusel olnud karu tõenäolisest kohe algavast ründest pääsemiseks ja oma elu/ tervise säilitamiseks sel moel valis Tumanov tol hetkel ainuvõimaliku vahendi- surmata karu ja tekitada looduskeskkonnale oluline kahju. Kuna karu surmamine oli ainus võimalik tulemuslik päästmistoiming, siis oli see ka säästvaim. Võrreldes sellega oleks säästvamaks vahendiks olnud Tumanovi põgenemine, mis kohtu hinnangul 10-15 meetri kaugusel loomast sügavas lumes ei oleks andnud vajalikku tulemust – päästa oma elu või tervis. Päästetav õigushüve- inimese elu või tervis- oli kaalukam kui metslooma elu ja looma surmamisega looduskeskkonnale tekitatud oluline kahju. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et Vladimir Tumanov viibis karu tapmise ajal hädaseisundis. Riigikohtu 30 10 2006 otsuse nr 3-1-1-95-06 p13 kohaselt tähendab süüline hädaseisund seda, et isik on oma süülise käitumisega ise viinud enda olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga.(…) Isik ei saa oma tegu hädaseisundiga õigustada, kui ta kutsub hädaolukorra esile oma tahtliku teoga. (…)Hädaseisundi provokatsiooni ja ettevaatamatu käitumise vahele jääb olukord, kus isik on tahtlikult põhjustanud ohu oma hüvele, kuid ta ei ole seda teinud provokatsiooni eesmärgil. Ta on tulevase ohu ja vajaduse kõrvaldada see võõra hüve kahjustamise hinnaga, ette näinud (kaudne tahtlus) ...Seega, kui isik otsustas ohtu põhjustanud (või suurendanud) teo toimepanemise ajal tahtlikult tulevase, võõrast õigushüve ohustava (eeldatavasti ka kahjustava) teo kasuks, ei saa tagajärje põhjustamist hädaseisundiga õigustada. Kohus tuvastas (otsuse p 3), et Vladimir Tumanovil, kes samuti pidas võimalikuks, et koerad tabasid mingi suuruluki, ja soovist teada saada, kelle koerad tabasid, läks koerte haukumise suunas metsa. Lähenedes kohale, kus koerad haukusid, ja mööndes, et seal võib olla ükskõik milline suuruluk (karu, põder, metssiga vm). Jättes täitmata tavapärased ohutusnõuded (liikuda vastutuult ja ettevaatlikult ringiga ), pani V.Tumanov end tahtlikult olukorda, kus satub olukorda, kus oma elu päästmiseks peab tapma suuruluki. Sel moel tekitas ta tahtlikult hädaseisundi, omades kaudset tahtlust hädaseisundi tekkimise korral tappa ükskõik milline suuruluk, kes teda ründab. Selleks, et vajadusel tema enese poolt tekitatud võimaliku hädaseisundi korral looma tappa, laadis Tumanov metsas eelnevalt jahipüssi suuruluki laskmiseks mõeldud padrunitega. Kuna Vladimir Tumanov lõi hädaseisundi oma tahtliku käitumisega, enne selle tegelikku tekkimist pidas võimalikuks ja möönis ohu kõrvaldamise viisina looma tapmist, siis oli tegemist süülise hädaseisundiga, mis ei välista teo õigusvastasust
6.V.Tumanovi süüd välistavaid asjaolusid (
7. Vladimir Tumanovi tegu on õigesti kvalifitseeritud
Tsiviilhagi Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi 50568,80 krooni rahuldada osaliselt. Välja mõista Vladimir Tumanovilt Eesti Vabariigi kasuks 30000 krooni looduskeskkonnale tekitatud kahju. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi 20568,80 krooni karupoegade ülalpidamiskulude katteks tuleb jätta läbi vaatamata: Tehtud kulutuste kohta on Keskkonnainspektsioon esitanud arved (tl 155 jj), kuid neil on kaupade ostjana näidatud Nigula Looduskaitseala administratsioon. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, mis alusel taotleb selle kahju hüvitamist Keskkonnainspektsioon. Kohtu meetmed ja põhjendus. 1.Karistus.
Vladimir Tumanov on varem karistamata. Tema süü ei ole suur: Vladimir Tumanov põhjustas kuriteoga looduskeskkonnale kahju 30.000 krooni, mis on
lg 1 koosseisulise olulise kahju minimaalmäär.
karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus seda, et Vladimir Tumanov pani kuriteo toime olukorras, kus pidas võimalikuks karu rünnakut.
Kuriteo asjaoludest ja süüdlase isikust lähtudes tuleb Vladimir Tumanovile karistuse mõistmisel valida
lg 1 kergem karistusliik- rahaline karistus ja mõista talle rahaline karistus minimaalmäärale lähedases määras -60 päevamäära. Lähtudes tema keskmisest palgast 145 krooni, moodustab rahaline karistus 60 päevamäära 8700 krooni. 2.Asitõendid. 1.Karunaha realiseerimisel saadud raha 17400 krooni, mis on üle kantud Viru Maakohtu deposiitarvele- kanda riigituludesse KrMS § 126 lg 1 alusel. 2.Karukolju, mis 01 03 2005 määrusega oli antud vastutavale hoiule Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele- tagastada riigile KrMS § 126 lg 1 p 2. alusel. 3.Haavel, kuul ja 2 troppi-hävitada. 4.Kassett jätta kriminaalasja juurde Menetluskulud KrMS § 180 alusel tuleb Vladimir Tumanovilt välja mõista riigituludesse menetluskulud – vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 – sundraha 5400 krooni. . Kohtunik Anu Ernits
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.