1-06-9625 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-06-9625 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmu

§ 113ning § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 16.

veebruari 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Valeri Tsakker ja tema kaitsja Karl Saavo Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Valeri Tsakker elukoht: XXX-XX, isikukood: 37008292757, töökoht: firma XXX varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. veebruari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-9625 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Valeri Tsakkerilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 7198.00 (seitse tuhat ükssada üheksakümmend kaheksa) krooni riigituludesse. Valeri Tsakkeril tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
2. Maksekorraldusele 1 märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Valeri Tsakker 1-06-9625, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 16.maist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 05.juunist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 06.juunist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 16.02.2007 otsusega mõisteti Valeri Tsakker süüdi ja karistati KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi 6-aastase vangistusega ja Kar

S § 121 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Tsakkerile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg

§ 76

lg 6 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 18.03.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu 24 päeva vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest 7 aastat 8 kuud 24 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti vangistuse kandmise alguseks 22.02.2006. Maakohus rahuldas R.B. ja P.K. tsiviilhagid ning mõistis välja V. Tsakkerilt 800 krooni R.B. kasuks ja 15 000 krooni P.K. kasuks. Maakohus arutas V. Tsakkerile KarS § 25 lg 1,

§ 113

järgi esitatud süüdistust selles, et tema 21.02.2006 kella 16.45 ajal Tartus Rahu 8 asuva kortermaja esimeses trepikojas neljanda ja viienda korruse vahel trepil, tahtliku tapmise eesmärgil, rüseledes R.B. , lõi temale kolm korda 21 cm terapikkuse noaga selga, millest kaks lööki tabasid R.B. vasakule poole rindkeresse, kus asuvad elutähtsad organid – vasak kops ja süda, ning üks löök tabas vasaku tuhara piirkonda. Noaga löömisega tekitas V. Tsakker R.B. lõikehaavad vasakul pool rindkeres ja vasaku tuhara piirkonnas ning nina põrutuse koos nahaaluse verevalumi ja pehmete kudede tursega samas piirkonnas. Kuritegu jäi lõpule viimata V. Tsakkeri tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna sündmuskohale saabusid politseiametnikud, kes pidasid V. Tsakkeri kinni ja kutsusid kannatanu jaoks kiirabi. Samuti arutas maakohus V. Tsakkerile KarS § 121 järgi esitatud süüdistust muuhulgas selles, et tema 25.12.2005 kella 00.37 ajal Tartus Rahu 8 asuva kortermaja esimeses trepikojas lõi 2 rusikaga näkku P.K. , tekitades temale füüsilist valu ja tervisekahjustuse – põrutushaava ninale, verevalumid mõlema silma alla ning löögi tagajärjel murdis eesmise ülemise hamba numbriga 11. V. Tsakker end süüdi ei tunnistanud. Otsuse motiivide kohaselt on V. Tsakkeri süü KarS § 25 lg 1,

§ 113

järgi tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokollist, asitõendi – noa – vaatlusprotokollist, eksperdiarvamustest, traumakaardilt, asitõendi – kampsuni – vaatlusprotokollist, äratundmiseks esitamise protokollidest, O.B. avaldusest politseile kampsuni vabatahtlikult politseile üleandmise kohta, patrullilehelt, kahtlustatavana kinnipidamise protokollist, kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusest, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist, bioloogiliste vedelike uuringu aktist, Karlova apteegi teatisest, retsepti koopiast, kannatanu R.B. ütlustest ning tunnistajate A.I. , T.T. , O.B. , I.P. ja osaliselt ka V. Tsakkeri süüdistatavana antud ütlustest nähtuvaga. Kohus oli seisukohal, et osas, millises süüdistatava ütlused ei ole kooskõlas ülejäänud tõenditega, tuleb lähtuda ülejäänud tõenditest. V. Tsakkeri ütlused on ainukesed tõendid, mis ei ole kooskõlas ülejäänud, omavahel kooskõlas olevate tõenditega. Kohtul puudub alus kahelda I.P. ütlustes, et esimeselt korruselt viiendale korrusele minnes oli V. Tsakkeril nuga kaasas ja et nuga asus V. Tsakkeril kas jopes või põues rindkere piirkonnas, kuna I.P. ütlustega on kooskõlas ka V. Tsakkeri kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuv, et ühe riietusesemena oli V. Tsakkeril seljas karvase kraega must jope. Jope põue ja/või jope taskusse on võimalik peita 34 cm pikkune nuga. Samuti on võimalik hoida nuga jope hõlma all peidus. I.P. ja R.B. ütlustega on tõendatud, et initsiatiiv füüsilise kontakti ja rüselemise ning kakluse tekkeks tuli V. Tsakkerilt, kellele miski ei meeldinud ja kes ei lahkunud B. de elukoha juurest koridorist, kuigi R.B. avaldas soovi, et ta lahkuks; V. Tsakkeri ja R.B. omavaheline sõnavahetus kasvas üle riiuks, solvamiseks, sõimuks, võtsid teineteisest kinni, algas rüselus ja kaklus, kaklus toimus neljanda ja viienda korruse vahel trepil. Ka T.T. ütlustest nähtuvalt nägi ta neljanda ja viienda korruse vahel trepil kaklemas R.B. ja V. Tsakkerit. T.T. , I.P. ja R.B. ütlustega on tõendatud, et kakluse ajal nägid nad mingil hetkel V. Tsakkeri käes nuga ja noa olemasolust hoiatas R.B. T.T. , mispeale lõi R.B. V. Tsakkeri paremas käes olnud noa jalaga käest välja, nuga kukkus viiendale korrusele, koridori, kust selle tõstis üles noa terast kinni võttes T.T. , kes peitis noa koridoris olnud kapi ja seina vahele. Ekperdiarvamusest nähtuv selle kohta, et noa käepidemel tuvastati V. Tsakkeri DNA olemasolu ja et noa teralt võetud proovist saadud DNA profiil ei ole usaldusväärselt seostatav V. Tsakkeri DNA profiiliga, on kooskõlas T.T. , I.P. ja R.B. ütlustega. On loogiline, et noa käepidemelt leitakse nuga käes hoidnud inimese DNA-d, ning samuti on loogiline, et nuga käes hoidnud isiku DNA-d ei pruugi esineda noa teral, kuna tavapäraselt nuga terast kinni ei hoita. Eksperdiarvamusest nähtuv selle kohta, et noa teralt võetud proovist saadi DNA uuringul segagenotüüp, mis tähendab, et nimetatud proovis oli DNA jälgi rohkem kui ühelt isikult, ja et noa teralt võetud proovist saadud DNA profiil ei ole usaldusväärselt seostatav ei R.B. ega V. Tsakkeri DNA profiiliga, on kooskõlas T.T. ütlustega, et ta tõstis noa põrandalt üles noatera otsast kinni võttes. Seega võis noa teral esineda ka T.T. DNA-d. T.T. , I.P. , R.B. ning ka V. Tsakkeri ütlustest nähtub, et I.P. ei teinud R.B. ja V. Tsakkeri vahelise rüselemise ajal midagi ja rüselemisse ei sekkunud. I.P. ütlustest nähtuvalt ei julgenud ta sekkuda, kuna teadis, et V. Tsakkeril on nuga. 3 Tõenditest nähtuvalt ei ole ükski isik näinud seda, et V. Tsakker oli see isik, kes tekitas R.B. kaks lõikehaava. Samas nähtub tõenditest, et ainus isik, kes sai kaks lõikehaava R.B. tekitada, on V. Tsakker: noa võttis B. de elukoha juurde kaasa V. Tsakker (tõendavad I.P. ütlused); enne rüselemise algust R. B. l mingeid vigastusi, sh lõikehaavu ei olnud (nähtub R. B. , I.P. , T.T. , O.B. ja V. Tsakkeri ütlustest); trepil oli ainult kolm isikut – V. Tsakker, R.B. ja I.P. , I.P. ei sekkunud mingil moel R.B. ja V. Tsakkeri rüselusse (tõendavad R. B. , I.P. , T.T. , V. Tsakkeri ütlused ja kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus, millega lõpetati menetlus I.P. suhtes tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu); noaga R.B. lõikehaavade tekitamine sai toimuda neljanda ja viienda korruse vahel oleval trepil (tõendavad kõigi tunnistajate ja kannatanu ütlused ning sündmuskoha vaatlusprotokoll – neljanda ja viienda korruse vahelisel trepil verekahtlane määrdumine); trepil R.B. rüselenud V. Tsakkeri paremas käes nähti nuga (tõendavad I.P. , R.B. ja T.T. ütlused); V. Tsakkeri paremas käes olnud noa lõi käest välja R.B. (tõendavad R.B. ja I.P. ütlused); R.B. ütlustest nähtuvalt oli tal rüselus ainult V. Tsakkeriga ja selle käigus tundis ta midagi soojemat vasakul küljel, T.T. ütles, et tal on nuga, mispeale lükkas V. Tsakkeri endast eemale, valu tundis hiljem, ca 2-3 minuti pärast, noalööke ei tundnud; nägi verd enda peal ja põrandal, džemper oli seljas ilma alussärgita ja veri voolas alla, verd oli ka teksapükste peal; peale seda kui naabrinaine Tanja karjus, et tal (V. Tsakkeril) on nuga, siis tundis soojust ja valu ülemisel kehapoolel külje peal; kui astus jala peale, siis oli valus. Lähtudes kogumis asjaoludest, et V. Tsakker võttis oma elukohast kaasa äärmiselt suurte mõõtmetega noa (kogupikkus 34 cm, käepideme pikkus 12 cm ja laius 2 cm, tera pikkus 21 cm ja laius 4 cm), eksperdiarvamusest nähtuvalt asus R.B. tekitatud 2,5 cm pikkune haav vasakul rindkere piirkonnas elutähtsate organite, see on südame ja vasaku kopsu piirkonnas, ning eksperdiarvamusest nähtuvalt on võimalik, et see vigastus tekitati R.B. 21.02.2006 teravaotsalise/servalise esemega, näiteks noaga, ning traumakaardilt nähtuvalt olid mõlemad lõikehaavad sellise sügavusega, mis vajasid õmblemist, V. Tsakker ise nuga käest ära ei pannud, mistõttu enesekaitseks pidi R.B. selle tema käest jalaga välja lööma, on tõendatud V. Tsakkeril R.B. tapmiseks tahtluse olemasolu. Tahtlik tapmine jäi lõpule viimata ainult tänu kannatanu kiirele ja otsustavale käitumisele – lõi noa V. Tsakkeri käest välja, ning tänu sellele, et kohalesaabunud politseiametnikud pidasid V. Tsakkeri kinni ja kannatanule kutsuti kiirabi. R.B. tahtliku tapmise katse pani V. Tsakker toime vähemalt kaudse tahtlusega. Põhjustades R.B. rüselemise käigus nina põrutuse koos nahaaluse verevalumi ja pehmete kudede tursega samas piirkonnas ning lüües R.B. 21 cm terapikkusega noaga elutähtsate organite – südame ja vasaku kopsu piirkonda, pidi V. Tsakker möönma, et selliselt noaga toimimise tagajärjel võib saabuda teise inimese surm. R. B. l seljas olnud kampsunil oli V. Tsakkeri noaga toimimise tagajärjel kolm tekstiilivigastust. Kuna nii V. Tsakkeri kui R.B. ütlustest nähtub, et nad rüselesid-maadlesid-kaklesid, siis on võimalik, et selle käigus lohvakas kampsun liikus nii palju R.B. seljas, et nuga ei jõudnud R.B. kehani. Kuna aga välistada ei saa ka võimalust, et kampsunil võis vahepeal ka lihtsalt serv kahe korra olla ja üks löök läbis korraga kaks kampsunikihti, siis luges kohus tõendatuks, et V. Tsakker tegi R.B. kehale kaks noalööki, millistest üks tabas R.B. vasakule poole rindkeresse ja teine vasaku tuhara piirkonda. 4 Asjaolu, et R.B. osutas V. Tsakkeri rünnakutele füüsilist vastupanu ja eksperdiarvamusest nähtuvalt esines V. Tsakkeril peaajuvapustus, mis ei põhjustanud eluohtlikku tervisekahjustust, vaid tavalise kulu korral põhjustab selline vigastus lühiajalise tervisekahjustuse, ei ole V. Tsakkeri käitumise õigusvastasust ja süüd välistavaks asjaoluks. Ka asjaolu, et V. Tsakkeril tuvastati joobeseisund, ei ole käsitletav süüd välistava asjaoluna. A.I. ütlustest nähtuvalt oli V. Tsakker kinnipidamisel joobes, ta võis olla nii alkoholi- kui narkojoobes; arestimajas tuvastasid V. Tsakkeril alkoholijoobe. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist ja bioloogiliste vedelike uuringu aktist nähtuvalt tuvastati V. Tsakkeril 22.02.2006 kella 09.20 ajal psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joove. V. Tsakkeri süü temale KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses teise inimese löömises ja temale tervisekahjustuse tekitamises selles, et V. Tsakker lõi 25.12.2005 kella 00.37 paiku Tartus Rahu 8 asuva kortermaja esimeses trepikojas rusikaga näkku P.K. , tekitades temale füüsilist valu ja tervisekahjustuse – põrutushaava ninale, verevalumid mõlema silma alla ning löögi tagajärjel murdis eesmise ülemise hamba numbriga 11, on tõendatud kogumis kiirabikaardilt, OÜ Stomer teatisest, 16.02.2006 äratundmiseks esitamise protokollist, V.N. karistatuse teatiselt, kannatanu P.K. ütlustest ning tunnistajate I.V. , R.R. , M.A. , J.K. , V.T. ja A.I. ütlustest ning osaliselt ka V. Tsakkeri enda ütlustest nähtuvaga. Kiirabikaardilt nähtuvalt sai kiirabi 25.12.2005 kella 00.59 ajal korralduse minna Rahu 8 seoses ninaverejooksuga; kohapeal patsient avaldas, et olevat ca 1 tund tagasi saanud löögi vastu nina; kiirabi tuvastas P.K. ninal ca 0,5 cm pikkuse põrutushaava, luumurdu ei sedastatud, haav puhastati, P.K. esinesid alkoholijoobe tunnused. Kohtul puudub alus kahelda I.V. , R.R. , M.A. , J.K. , V.T. , A.I. ja P.K. ütluste usaldusväärsuses, kuna nende ütlustest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas. Nimetatud tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtub, et V. Tsakker oli see isik, kes vähemalt ühe korra lõi Rahu 8 kortermaja trepikojas J.K. korterist väljunud ja trepist alla välisukse poole suundunud P.K. rusikaga näkku. Nimetatud tunnistajate ja kannatanu ütlustega on ümber lükatud V. Tsakkeri süüd eitavad ütlused, et tema ei ole P.K. rusikaga näkku löönud ning nägi tunnistajaid ja kannatanut kohtuistungil esimest korda. Kohtulikul uurimisel rääkis V. Tsakker küll ühest intsidendist trepikoja välisukse klaasiga ning et ta olevat siis kahele mehele vastu lõugu löönud, kuid nii V. Tsakkeri enda ütlustest kui ka R.R. , I.V. , M.A. ja V.T. ütlustest ning V.N. karistatuse õiendist nähtuvalt ei löönud V. Tsakker siis P.K. ja I.V. . Pealegi purunes Rahu 8 trepikoja välisukse klaas 24.12.2005 õhtupoolikul ja tunde enne seda kui J.K. külalised hakkasid 25.12.2005 esimesel tunnil lahkuma. Teisele inimesele väga tugeva jõuga rusikaga näkku löömine on tahtlik tegevus. Rusikaga näkku löömisega kannatanule füüsilise valu põhjustamise ja tervisekahjustuse tekitamise pani V. Tsakker toime vähemalt otsese tahtlusega. On üldteada, et rusikaga teisele inimesele tugeva füüsilise jõuga näkku lüües põhjustatakse füüsilist valu ning sellega kaasneb tavapäraselt ka tervisekahjustus – põrutushaavad löögi piirkonnas ja verevalumid ning hambad võivad suust murduda või/ja välja kukkuda. Süüdistuses KarS § 121 järgi kahe kuriteo osas, millistes kannatanuks oli V.T. , mõistis kohus V. Tsakkeri õigeks kuriteosündmuse ja kuriteo tuvastamatuse tõttu. P.K. tsiviilhagi murdunud hamba eest 15 000 krooni väljamõistmiseks rahuldati, kuna nii palju läheb maksma puuduva hamba asendamine implantaadiga. OÜ Stomer teatisest nähtuvalt on P.K. löögi tagajärjel murdunud hammas nr 11, hammast taastada ei saa, krooniosa on murdunud täielikult, haarates kaasa osa juurest, juur tuleb eemaldada ja asendada ortopeedilisel teel, puuduva hamba 5 asendamine implantaadiga, ilma naaberhambaid lihvimata ja kahjustamata, läheb maksma 15 000 krooni. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus V. Tsakkeri süü astmest, sellest, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, õiguskorra kaitsmise huvidest ning võimalusest mõjutada V. Tsakkerit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 25 lg 1,

§ 113

järgi karistuse mõistmisel arvestas kohus lisaks eeltoodule ka seda, et kuritegu jäi katse staadiumi ning kannatanule ei õnnestunud kuriteoga raskeid tagajärgi põhjustada. Kohus pidas põhjendatuks ja piisavaks karistada V. Tsakkerit KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi sanktsioonis sätestatud miinimummääras – see on 6-aastase vangistusega. Ka Kar

S § 121 järgi pidas kohus põhjendatuks karistada V. Tsakkerit vangistusega ja seda sanktsiooni maksimummäärast 1/3 ulatuses. Lähtudes sellest, et V. Tsakker lõi kannatanut rusikaga näkku äärmiselt jõhkralt, suure füüsilise jõuga, millise löögi tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse ja millise löögiga põhjustas kannatanule peale füüsilise valu ka tervisekahjustuse – põrutushaava ninale, verevalumid mõlema silma alla ning löögi tagajärjel murdus kannatanu üks eesmine ülemine hammas, ei pidanud kohus V. Tsakkerit põhjendatuks karistada rahalise karistusega. Õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et panna V. Tsakkerit edasiselt hoiduma uute kuritegude toimepanemisest, pidas maakohus õigustatuks V. Tsakkerile (kui isikule, keda on varasemalt kriminaalkorras karistatud kuuel korral, sh füüsilise vägivalla kasutamisega varavastaste kuritegude toimepanemise eest) kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista 7 aastat vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu V. Tsakkeri apellatsiooni kohaselt ei ole ta kohtuotsusega täies ulatuses nõus. Apellant ei ole end uurimise algusest peale süüdi tunnistanud. Süüdistus ei ole tõendatud ja mõistetud karistus põhjendatud. Ühtegi otsest tõendit apellandi süüdimõistmiseks asjas ei ole. Rikutud olevat kõiki apellandi inimõigusi. Politseiinspektor Piia Enno ja prokurör on suhtunud apellanti eelarvamuslikult. Apellandi suhtes ei ole tehtud mitte mingeid uurimistoiminguid. 06.10.2006 taotles apellant maakohtult, et asi saadetaks tagasi kohtueelsele uurimisele. Eksperdiarvamuses on selgelt öeldud, et kuriteo relval puudub nii R.B. kui apellandi DNA noa teral. Seega on vähetõenäoline, et selle noaga löödi R. B. , selle noa võis sinna sokutada tunnistaja I.P. , kellel oli selleks nii motiiv kui ka võimalus. Seda versiooni ei ole politsei kontrollinud. Mingil juhul ei saa olla tegemist ettekavatsetud mõrvaga, kuna apellandil ei olnud kaasas mingit nuga. Sellist suurt nuga ei olnud tal kuhugi panna, kuna taskuid tal ei olnud. Samuti räägib ka R.B. , et ta ei näinud apellandil nuga ja ei saanud aru, kust see välja ilmus. Apellant sai ise R.B. tõttu kannatada, apellandi kehavigastused (ajupõrutus, kaelalülide trauma) on ekspertiisiaktis fikseeritud. Sellele ei ole protsessi käigus tähelepanu pööratud. Apellandi psühhotroopne seisund oli põhjustatud perearsti poolt välja kirjutatud unerohust. Unerohu mõju all olev inimene ei ole agressiivselt meelestatud, vaid tahab puhata. P.K. ja I.V. on apellandile võõrad inimesed. Ka P.K. ja I.V. ei tundnud apellanti kohtusaalis ära. Eelarvamuslik suhtumine apellanti nähtub ka R.R. tunnistustest. R.R. on apellandi naabrinaise J.K. sõbranna ja on andnud apellandi vastu valeütlusi. 6 Apellandilt on ebaõigesti väljamõistetud tsiviilhagi 15 000 krooni. Apellant ei ole P.K. hammast välja löönud. Ka politsei ega kiirabi ei märganud P.K. hamba puudumist. Alles kuu aega pärast sündmust on P.K. pöördunud erakliinikusse. V. Tsakkeri kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse V. Tsakkeri süüdimõistmises KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi ning mõista V.

Tsakkeri uue otsusega õigeks süüdistuse tõendamatuse tõttu. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütluste hindamisel jätnud tähelepanuta olulised vastuolud nende ütlustes. Kohtu järeldus, et V. Tsakker võttis N.T. korterist kaasa lauanoa ja toimetas selle jope hõlma alla või põue peidetuna viiendale korrusele, ei ole tõendatud. V. Tsakkeri kohtus antud ütluste kohaselt oli tal B. de korteri ukse taha minnes seljas Nike dressipüksid ja kapuutsiga kampsun (džemper). R.B. rüseledes tuli kampsun seljast ära ning kuni politsei tulekuni oli ta palja ülakehaga. V. Tsakkeri ütlusi kinnitas kohtuistungil kannatanu R.B. , kelle ütluste järgi „Rüseluse käigus võtsin tal džempri seljast. See toimus

1. korrusel. Džemper oli põrandal. Igor korjas selle üles.“ Tunnistaja I.P. ütluste järgi oli V. Tsakkeril mingi kampsun seljas. Hiljem oli ta palja ülakehaga. Tunnistaja A.I. avaldas kohtuistungil, et politsei kohalejõudmisel oli V. Tsakker palja ülakehaga. Kui V. Tsakkerit politseibussi toimetati, tuli ta elukaaslane välja karjuma, et mis toimub. Tõi talle kilekotiga mingid asjad, jope vist oli seal. Eeltoodust nähtub, et kakluse ajal oli V. Tsakkeril seljas džemper, millel puudusid taskud. Džempri alla ei oleks suurt lauanuga peita saanud. V. Tsakkeri kinnipidamise protokollis on kirjeldatud tema riietust, mida ta kandis politseisse toimetamisel. Need riided andis talle kaasa elukaaslane N.T. – must jope karvase kraega, roheline T-särk. Kohtuotsuses on seda jopet ekslikult kirjeldatud riietusesemena, mida V. Tsakker kandis R.B. rüselemise ajal. Kohus ei ole lahendanud vastuolusid seoses sündmuskohalt kaasavõetud noaga, mis tunnistati asitõendiks ja mida ka kohus vaatles asitõendina, s.o kuriteo toimepanemise riistana. R.B. ütluste järgi lõi ta jalaga noa V. Tsakkeri käest välja. Nuga lendas allapoole. Siis naabrinaine Tatjana korjas selle üles. Nuga kukkus 3-4 astet neljandast korrusest allapoole. Tatjana jooksis, võttis noa terast sõrmeotstega üles ja jooksis üles. T.T. kohtuistungil antud ütluste järgi nägi ta R.B. ja V. Tsakkeri vahelist rüselust viienda korrusel trepi otsa juures seistes. Ta ei näinud kellegi käes mingeid terariistu. Kui ta läks trepi peale, siis nägi, et „minu poole lendab nuga“. Kelle käes nuga enne lendamist oli, ta ei näinud. Kaklus toimus neljanda ja viienda korruse vahel ja nuga lendas viienda korruse poole. Nuga maandus viienda korrusel ühise ukse kõrvale. T.T. peitis noa ära. Kohtuistungil osutas T.T. sündmuskoha vaatluse protokollile, kus nuga on tema ütlustele vastavalt asetatud viienda korruse koridori ukse juurde. Seega esineb vastuolu R.B. ja T.T. ütlustes selle kohta, kuhu kukkus nuga kakluse ajal ja kes noa viiendale korrusele viskas. Asitõendiks tunnistatud noa teral ei avastatud molekulaargeneetilise ekspertiisi käigus R.B. DNA-d. Samas oli kannatanule tekitatud kaks lõikehaava, millest eritus rohkesti verd. Verega olid ulatuslikult määrdunud kannatanu džemper ja teksapüksid. Seega pidanuks ka noal esinema verega määrdumisi või vähemalt kanntanu DNA-d. Kuna seda ei tuvastatud, on küsitav, kas tegemist on kuriteo toimepanemise vahendiga. Kohus on küll avaldanud arvamust, et noateral tuvastatud segatüüpi DNA hulgas võis olla näiteks T.T. DNA osakesi, kuid läinud vaikides mööda küsimusest, miks ei esinenud noal kannatanu DNA-d. 7 Kohus on korduvalt osutanud kannatanu R.B. ning tunnistaja I.P. ütlustele kui usutavatele ja omavahelisi vastuolusid mitteomavatele tõenditele. Samas ei tohi jätta tähelepanuta, et peale V. Tsakkeri vahistamist asus I.P. elama V. Tsakkeri elukaaslase N.T. juurde ja elab seal tänaseni. Varasemalt olid I.P. l lähedased suhted R.B. lahutatud abikaasa O.B. . Seega tuleb möönda võimalust, et I.P. on isiklikult huvitatud V. Tsakkeri jäämisest vahi alla ja sel eesmärgil tema suhtes süüstavate ütluste andmisest, kuna V. Tsakkeri vabanemisel võib ta kaotada elukoha N.T. korteris. Kui V. Tsakkeril puudus motiiv rünnata noaga R. B. , siis I.P. tundis R.B. elukaaslase O.B. suhtes armukadedust ja jälitas pidevalt O.B. . Seega oli temal motiiv rünnata R. B. . Maakohus on rikkunud KrMS § 312 p 2 nõuet, mille kohaselt kohtuotsuses esitab kohus ka tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseks, koos põhjendusega, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohus ei ole täitnud ka KrMS § 61 lg 1; § 60 ja § 7 lg 3 nõudeid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone nendes toodud motiividel ning kaitsja nõustus kaitsealuse apellatsioonis taotletuga ka KarS § 121 osas. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et süüdistatava Valeri Tsakkeri ja kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
2. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja K. Saavo apellatsioon ei kuulu rahuldamisele ka sellele lisatud nn täienduse osas. 09.05.2007, so päev enne kohtuistungit saabus K. Saavolt ringkonnakohtusse apellatsiooni täiendus, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist tõlketasu summas 750.00 krooni väljamõistmata jätmise osas. Samas oli K. Saavo poolt esitatud tähtaegne apellatsioon 27.03.
3. Sellega seonduvalt ja käsitlemata täienduse sisulist külge, märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 319 lg 3 kohaselt vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. KrMS § 321 ei näe apellatsioonile esitatavate nõuete osas ette nn lisade või täienduste esitamise võimalust. KrMS § 321 lg 2 p 8 kohaselt peab apellatsioonis olema märgitud apellatsioonile lisatud dokumentide loetelu. 27.03.2007 apellatsioonis taotleb kaitsja üheselt oma kaitsealuse õigeksmõistmist ja mingeid viiteid võimalikele apellatsiooni lisade ja täienduste järgnemisele ei ole. Apellatsiooni täienduses (07.05.2007) käsitleb kaitsja esmakordselt tõlkekulu väljamõistmata jätmist sisuliselt. Samas ei esita aga mingit selgitust, miks pole seda esitatud nõuetekoheselt tähtaegselt koos apellatsiooniga. Veenvat põhjendust ei selgunud ka ringkonnakohtu istungil. Nimetatud apellatsiooni täiendus on puutumuses eelkõige kaitsja kutsetööga ja ei käsitle süüdistatava süüdistusega seonduvat. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendamatuks käsitleda kaitsja K. Saavo poolt esitatud nn apellatsiooni täiendust, kuna see pole esitatud tähtaegselt. Kaitsja apellatsiooni 8 täienduse tähelepanuta jätmisega ei ole kahjustatud ka süüdistatava kaitseõigus, sest see ei käsitle süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid, vaid kaitsja enda tegevust kutsetöös. Ringkonnakohtus süüdistatav ja kaitsja toetasid V. Tsakkeri apellatsioonis esitatud taotlust ja palusid ta mõlemas süüks arvatud kuriteos õigeks mõista. Süüdistatav esitas sisuliselt samad kaitseversioonid, millised ta oli varasemalt esitanud maakohtus. Maakohtus uuritud tõendite ja järelduste osas taotleti nende ümberhindamist ja sellest tulenevalt süüdimõistva otsuse tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on süüdistatava osas esitatud süüdistuse tõendite analüüsil ja järelduste motiveerimisel põhjalik ning seadustjärgiv. Otsuse süsteemne põhiosa ( tl 420-434) kindlustab kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, mille juures on asjakohased õiguslikud põhjendused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatava süüditunnistamisel KarS §-de 25 lg 1,

§ 113ning § 121 järgi.

Süüdistust kinnitavate tõendite analüüsi kõrval on samaväärselt käsitletud süüdistatava arvukaid kaitseversioone ning süüstavate tõendite olemasolust ja käsitlusest tulenevalt ümberlükatud kaitseversioonide hüpoteetiline ja mitteveenev sisu. Põhimõtteliselt on apellatsioonides esitatud vastuväited maakohtu otsuse põhiosas juba käsitlemist ja ümberlükkamist leidnud. Mingeid kardinaalselt uusi asjaolusid pole ringkonnakohtule esitatud. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav endiselt maakohtus antud ütluste ja vastuväidete juurde. Ta väitis, et mingit kööginuga tal kannatanu R.B. ukse taha minnes kaasas polnud. Tal oli seljas kapuutsiga spordijakk ja jalas dressipüksid, millel polnud taskuid. Spordijaki all polnud isegi särki. Ta läks koos I.P. ga, kes koputas korteri ukse peale, kus elas R.B. . Süüdistatav jäi seejuures trepijalamile. Ukse avanud R.B. hakkas kätega I.P. eemale tõukama. Siis sekkus ka süüdistatav, kellel läks R.B. sõnavahetuseks. Lärmi peale olid väljunud ka mõned naabrid. R.B. oli süüdistatavat sõimanud seejärel „impotendiks“, mispeale nendevaheline sõnelus ägenes ja nad hakkasid koridori trepil tõuklema. Rüseluse käigus tuli süüdistataval seljast spordijakk, seejärel oli R.B. istunud tema peale ja teda kaelast kägistanud. Kuna R.B. oli süüdistatavast raskem, siis ei käinud tal füüsiline jõud temast üle ja ta küsis I.P. lt, kas ta ei aitaks sõpra. Seejärel oli süüdistatav kaotanud teadvuse kuni 5 minutiks. Kui ta oli silmad lahti teinud, istus endiselt tema peal R.B. ja vestles naabrinaise Tatjanaga. I.P. seisis lähedal ja suitsetas rahulikult. R.B. võttis ühe käega enda rindkerest kinni ja ta käel oli näha verd. Kui politsei tuli, istus R.B. trepile ja ütles, et süüdistatav oli teda noaga löönud. Süüdistatav teadis sel hetkel, et tema süüdi ei ole. Süüdistatav väidab mitteteadvat, kust nuga sinna ilmus ja arvab, et seda võis teha ainult I.P. , kes soovis süüdistatavast vabaneda. Süüdistatav leiab, et ta pole kuritegude toimepanemisel kunagi kasutanud tulirelvi ega nugasid ja leiab, et ta ei saanud noa suuruse tõttu (34 cm) seda kuidagi kuriteopaigale viia. Süüdistust KarS § 121 järgi pidas süüdistatav samuti mittetõendatuks. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava apellatsioonis on alusetult kahtluse alla seatud süüdistuse ja tõendite sisu. Apellatsioon sisaldab mitmeid üldsõnalisi väiteid, „rikutud on apellandi inimõigusi“, „politseiinspektor P. Enno ja prokurör on suhtunud apellanti eelarvamuslikult“, kuid samas ei ole apellandi poolt esitatud mingeid veenvaid sellekohaseid põhjendusi. Suuremahuliselt on V. Tsakkeri apellatsioonis käsitletud noa olemasolu tehiolusid kannatanu R.B. episoodis. Süüdistatav rõhutab, et eksperdiarvamusest nähtuvalt kuriteo relval (noa teral) puudus nii R.B. kui süüdistatava DNA. Seega olevat vähetõenäoline, et selle noaga löödi R.B. 9 ja noa võis „sündmuskohale sokutada“ tunnistaja I.P. , kellel oli selleks nii motiiv kui ka võimalus. Apellandil ei olnud kaasas mingit nuga. Sellist suurt nuga ei olnud tal kuhugi panna, kuna taskuid tal ei olnud. Samuti olevat R.B. rääkinud, et ta ei näinud apellandil nuga ja ei saanud aru, kust see välja ilmus. Kaitsja laiendab oma apellatsioonis noaga seonduvat veelgi, väites, et kannatanu R.B. suhtes kasutatud nuga polegi leitud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistataval noa olemasolu R.B. suhtes isikuvastase kuriteo toimepanemise hetkel, on maakohus põhjalikult käsitlenud ( tl 425-427). Samas on avatud eksperdiarvamuse ( tl 87-89) sisu ja noa teralt võetu proovist saadud DNA uuringu segagenotüübi olemus. Ekspert on leidnud, et segagenotüüp pärineb rohkem kui ühelt isikult ja sellest tulenevalt pole võimalik usaldusväärselt välja tuua, kas segagenotüübis on rohkem R.B. või V. Tsakkeri DNA-d. Maakohus on õieti järeldanud, et see asjaolu ei sea kahtluse alla tunnistajate T.T. , I.P. ja kannatanu R.B. ütluste kogumit selles, et nad nägid süüdistatava käes nuga. Samas on maakohus detailselt analüüsinud noa käepidemel tuvastatud V. Tsakkeri DNA olemasolu, milliste järeldustega nõustub ringkonnakohus. Väheveenvad ja millegagi põhistamata on kaitsja väited, et süüdistataval puudus motiiv rünnata R. B. . Ekslik on seisukoht, et tunnistaja I.P. ütlustes esinevad vastuolud, aga süüdistatava ütlustes need puuduvad. Ringkonnakohus ei tuvastanud nagu maakohuski tunnistajate I.P. , T.T. ja kannatanu R.B. ütlustes märkimisväärseid vastuolusid, mis seaks kahtluse alla süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevuse. Siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuröri poolt vaidlustes märgituga, mille kohaselt maakohus tõendite analüüsi tulemina õigustatult järeldas, et V. Tsakkeri ütlused on ainukesed tõendid, mis ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja I.P. ütlustes vastupidiselt apellatsioonides märgitule pole ringkonnakohtul nagu maakohtulgi alust kahelda. Olemasolevad tõendid ei kinnita, et I.P. oleks rünnanud R.B. ja I.P. on kinnitanud, et ta ei julgenudki R.B. ja V. Tsakkeri vahel toimuvasse sekkuda, kuna teadis eelnevalt, et V. Tsakkeril on nuga. Tunnistaja I.P. ei asetugi tõenditest tuvastatud asjaolude pinnalt konteksti, kus tema oleks olnud kannatanu R.B. noaga lööja. Maakohus on põhjalikult ( tl 428) käsitlenud tõendite ja asjaolude kogumit, millest järelduvalt tekitas kannatanu R.B. noaga kaks lõikehaava V. Tsakker. Taoline põhjalik motiveering on veenev. Maakohus on otsuses selgitanud, et isikuliste tõendite ütlustest nähtuvalt ei ole keegi otseselt näinud V. Tsakkerit R.B. lõikehaavu tekitamas, kuid tõendite kogumist nähtub, et ainus isik, kes sai noaga R.B. lüüa oli V. Tsakker. Seetõttu on ainetu kaitseversioonina väidetu, et noa „sokutas“ nimetatud olustikku I.P. . Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides märgituga, et süüdistataval polnud võimalik nuga kuskile peita. Mõneminutilise teekonna jooksul korterelamu trepikojas ei olnud vajadust noa põhjalikuks peitmiseks, taskusse asetamiseks vms.. Piisas noa peitmisest riiete alla või sisse (püksivärvli vahele jne). Oma mitmetele kaitseversioonidele lisanduvalt väitis süüdistatav ringkonnakohtus, et temal tekkis R.B. sõnavahetus ja hiljem ka rüselus. Enne seda oli R. B. l olnud rüselus I.P. ga. Sellega seonduvalt püüab süüdistatav väita, et tema sattus konfliktsituatsiooni justkui juhuslikult, pealtvaatajana. Selline väide ei ole kooskõlas aga kohalviibinute ja maakohtu otsuses analüüsitud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ja tuvastatud konfliktsituatsiooniga, mille keskmes olid V. Tsakker ja R.B. . 10 Veel väidab süüdistatav, et kuna ta jäi füüsilise jõu poolest rüseluse käigus kannatanu R.B. alla, siis palus ta I.P. endale „appi“. Edasise kaitseversiooonina püüab süüdistatav väita nagu olekski seejärel I.P. teda „abistanud“ ja R.B. noaga löönud. Süüdistataval endal on aga vahepeal tekkinud ajaliselt umbes 5 minutit pikk teadvusekadu, mis ei ole ringkonnakohtu arvates olemasolevatele teistele tõenditele rajanevalt millegagi tõendatud ja usaldusväärne. Väheveenev on ka teisi isikulisi ja maakohtus uuritud tõendeid käsitledes süüdistatava järgnev väide, et teadvusele tulles nägi ta R.B. kätel verd ning see ei olnud tekkinud tema tegevuse tagajärejel. Eeltoodust nähtub, et süüdistatav püüab ennast tema jaoks süüstavast ja seega ebamugavast käitumissituatsioonist distantseerida ning eitada endapoolset süülist tegevust noavigastuste tekitamisel väidetava teadvusekao olemasoluga. Süüdistust KarS § 121 järgi kannatanu P.K. suhtes toimepandud kuriteos on maakohus käsitlenud põhjalikult otsuse põhiosas ( tl 430-433). Seejuures on maakohus konkreeetselt nimetanud millistele dokumentaalsetele ja iskulistele tõenditele rajanevalt on V. Tsakkeri süü tuvastatuks loetud. Apellatsioonis leiab süüdistatav, et tunnistaja R.R. on apellandi naabrinaise J.K. sõbranna ja on andnud apellandi vastu valeütlusi. Ringkonnakohus leiab, et selline üldsõnaline väide pole veenev ja asjakohane, kuna selle kinnituseks pole esitatud mingeid tõsiseltvõetavaid põhjendusi. Küll nähtub maakohtu otsusest, et tunnistaja R.R. ütluste usaldusväärsuses pole tõusetunud kahtlusi, neid on analüüsivalt käsitletud koos teiste kuriteopaigas viibinud ja hiljem uuritud teiste isikuliste tõenditega. Samuti on tõendina arvestatud R.R. osavõtul koostatud fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli, kus tunnistaja on V. Tsakkeris äratundnud vägivallatseja. Veel leiab apellant, et temalt on ebaõigesti väljamõistetud tsiviilhagi 15 000 krooni, sest ta ei ole P.K. hammast välja löönud, kuid ka seda asjaolu on maakohus süüdistuse tõendatuse motiveerimisel põhjalikult käsitlenud ( tl 433), lugenud põhjendatuks ja leidnud, et P.K. tsiviilhagi kuulub rahuldamisele. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on V. Tsakker kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat K. Saavo poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 11 Aarne Sarjas