← Eesti

1-06-901\23

1-06-901 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2007 Tartu Kriminaalasja number 1-06-901 (05930000016) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhm

§ 386lg 1) järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 2.

veebruari 2007 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava Leelo Raide kaitsjad advokaadid Kaspar Lind ja Andrus Lillo kannatanu Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeksus Prokurör Kaire Hänilene Süüdistatav Leelo Raide isikukood: 47604045711 elukoht: XXX-XX töökoht: OÜ P.P. – X varem kriminaalkorras karistamata Kaitsjad RESOLUTSIOON advokaadid Kaspar Lind ja Andrus Lillo. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 1 tühistada Tartu Maakohtu 2. veebruari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-901 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus. Leelo Raide süüdistuses KrK § 1481 lg 2 (

§ 386lg 1) järgi õigeks mõista. Maksu- ja Tolliameti tsiviilhagi jätta Kr

MS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Leelo Raidelt välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud 192.80 krooni jätta KrMS § 181 alusel riigi kanda. Tartu Maakohtu 17.08.2005 määrusega kohaldatud Leelo Raide vara (Musti, Karu-Alla ja Luitseppa kinnistute) arestimine ja võõrandamise keelumärkega koormamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kaitsjate apellatsioon rahuldada, kannatanu apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

  1. aprillist
  2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  3. maist
  4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  5. maist
  6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
  7. veebruari 2007 otsusega tunnistati Leelo Raide süüdi KrK § 1481 lg 2 (

§ 386

lg 1) järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, summas 10 000 krooni. Maakohus arutas L. Raide süüdistust KrK § 1481 lg 2 (

§ 386

lg 1) järgi selles, et tema esitas tahtlikult valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta 02.04.2001 Valga maksu- ja tollibüroole esitatud füüsilise isiku

  1. aasta tuludeklaratsioonis, deklareerides maksustatava tuluna 0 krooni ja mahaarvamistena 40 257 krooni. Tegelikult jättis L. Raide
  2. aasta tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatava tulu 1 090 000 krooni suuruses summas, mille tulemusena jättis riigile tasumata 26% tulumaksu 272 933 krooni (arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi); - samuti esitas tahtlikult valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta 02.04.2002 Valga maksu- ja tollibüroole esitatud füüsilise isiku
  3. aasta tuludeklaratsioonis, deklareerides tuludena kasu vara võõrandamisest 9039 krooni ja renditulu 1110 krooni. Tegelikult jättis L. Raide
  4. aasta tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatava tulu 1 010 357 krooni ulatuses, mille tulemusena jättis riigile tasumata 26% tulumaksu 259 007 krooni (arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi). Eeltoodud tegevusega rikkus L. Raide tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 (jättes maksudeklaratsioonides kajastamata kogu füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu) ja § 44 lg 1 (jättes esitamata 2 tuludeklaratsiooni kogu maksustamisperioodi tulude kohta) sätteid, mille tulemusena jäi maksudena laekumata kokku 531 941 krooni. L. Raide ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on maksurevisjoni kontrollaktiga nr 146 tõendatud, et L. Raide on
  5. aastal teinud kulutusi 1 090 000 krooni võrra rohkem ning
  6. a 739 936 krooni võrra rohkem, kui oli tema tegelik sissetulek. Seega olid L. Raide kulud tunduvalt suuremad, kui tema poolt deklareeritud tulud. Tegemist on deklareeritud sissetulekutest suuremate kulutustega, mis on tehtud muude tulude arvelt. Muud tulud, kui nad ei ole maksuvabad, kuuluvad tulumaksuseaduse kohaselt maksustamisele, kuna TuMS § 12 lg 1 ei anna ammendavat loetelu maksustatavate tulude kohta, TuMS §-s 12 lg 1 antud loetelu on lahtine. Seega juhul, kui ei leia tõendamist mittemaksustatava tulu olemasolu või kulutused on tehtud varem maksustatud tulude arvelt, siis kuulub tulu maksustamisele sõltumata täpse tululiigi määramisest. Kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad maksustamisperioodil saadud tulu, siis tuleb maksumaksjal haldusmenetluses tõendada kulutuste tegemist laenu või tulude arvel, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele või mida on juba maksustatud. Kui maksumaksja ei esita haldusmenetluses tal lasuva tõendamiskoormusega küllaldaselt tõendeid, siis eeldatakse, et ta on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. Metoodika tuleneb maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 94 lg 1, aga ka lg-st 2, milliste kohaselt peab maksuhaldur tuvastama maksumaksja kulutused, maksumaksja aga peab tõendama mittemaksustatavaid allikaid ja laekumisi ning maksuhaldur võrdlebki selle pinnalt tuvastatud kulusid tõendatud laekumiste ja allikatega ning saadud vahe kuulub maksustamisele. Ka aastatel 2000 ja 2001 kehtis tulumaksuseaduse kohaselt tulude deklareerimise ja tulumaksu maksmise kohustus. Kuni 30.06.2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei välistanud maksubaasi tuvastamist hindamise teel, kuna seadus ei kirjutanud maksuhaldurile ette kindlat maksu määramise metoodikat. Riigikohus leidis 17.02.2004 otsuses 3-1-1-120-03, et maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et ei kriminaalmenetluse seadus ega maksukorraldamise seadus välista kriminaalmenetluse ja maksumenetluse paralleelsust ning menetlejal pole õigust kriminaalmenetluse alustamisest keelduda, kui on piisavalt kuriteo tunnustele viitavaid andmeid. Maksuhaldurid alustavad kontrolltoiminguid juhul, kui tekib kahtlus deklaratsioonis esitatud andmete õigsuses. Tähtsust ei oma, milline allikas tekitab maksuhalduris kahtluse, et maksumaksja poolt esitatud deklaratsioonis ei ole esitatud andmed õiged. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Selline põhimõte kehtis ka kuriteo toimepanemise ajal TuMS §-s 36 lg
  7. Füüsilise isiku tulude-kulude arvestus- ja dokumenteerimiskohustus lasus füüsilisest isikust maksumaksjal juba vähemalt 07.07.1990, kui siis jõustunud MKS §-d 41-44 nägid ette üksikisiku tulumaksu tasumise kohustuse ja § 60 p 2 nägi ette dokumentide esitamise kohustuse. Analoogsed kohustused säilisid ka hilisemates maksukorraldust ja tulumaksu maksmise kohustust reguleerinud seadustes. Süüdistatava L. Raide eeluurimisel antud ütluste kohaselt ei omanud ta enne
  8. a kinnisega vallasvara, kuid tal oli sularaha peidetuna mitmesse kohta. Summa suurus oli umbes 3 miljoni krooni. Samuti kinnitas L. Raide, et
  9. a ja
  10. a käis ta koolis ja töökohtasid ei omanud, seega sissetuleku allikad sellel perioodil puudusid. Sel perioodil võttis ta õppelaenu, 3 kuna käis koolis. Muid laenusid ta sel perioodil saanud ei ole.
  11. aastal ostis ta aga 1 050 000 krooni ulatuses kinnistud eelnimetatud vahenditest. Ka OÜ-le T. andis ta laenu eelpool nimetatud vahenditest ning
  12. aastal tegi Hansapanga kontole sissemakseid eelpool toodud vahenditest. L. Raide selgitas, et vanaema pärandas
  13. a talle umbes 3 miljonit Eesti krooni sularaha USA dollarites. Vanaema käest sai ta raha umbes
  14. a, raha anti üle erinevates kupüürides. Raha vahetas ta Eesti kroonideks ise osade kaupa, dokumente selle kohta pole. Oma väidete kinnitamiseks ei esitanud L. Raide aga ühtegi dokumentaalset ega isikulist tõendit ega andnud ka kohtus selgitusi. Dokumentaalsetest tõenditest nähtus, et süüdistatava vanaema L.R. on 20.08.1980 esitanud taotluse toitjakaotuspensioni määramiseks ning 22.08.1980 otsuse alusel on talle määratud toitjakaotuspension summas 24 rubla ja 28 kopikat. Samuti on Taheva vallavalitsus väljastanud J.R. ja L.R. majapidamisandmed Taheva külanõukogu majaraamatutest aastate 1960-1980 kohta. Sealt nähtub, et J.R. on alates
  15. a aprillist töötanud Taheva metskonna metsavahina, 08.01.1964 on määratud talle lisaks tähtajatu invaliidsuspension, J.R. on surnud 20.07.
  16. Majaraamatust nähtub, et L.R. pole tööl käinud ega saanud ka pensioni ning on 10.02.1981 lahkunud Tahevast Helme külanõukogusse. Aastate lõikes nähtub, et nimetatud isikud pidasid paari veist, 1-2 siga, 1-2 lammast, kuni 10 kodulindu, mesilasperesid oli 2-
  17. Isiklikus kasutuses oli maad 0,6 ha. L.R. on surnud 29.11.1988 Helme vallas. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Leelo Raide vanaemal L.R. reaalselt võimalik pärandada lapselapsele ligi 3 miljonit krooni. Isegi kui süüdistatava poolt nimetatud summa saamine vanaemalt toimus, pidi tsiviilkoodeksi (TsK) kohaselt pärimine toimuma kas seaduse või testamendi alusel, viimane pidi olema notariaalselt tõestatud. Seega oleks pärandamise kohta pidanud olema igal juhul ükskõik kumma pärimise liigi korral kirjalik märge. Seega on süüdistatava väide pärimise kohta ennastõigustav ning antud vastutusest vabanemiseks. On äärmiselt ebatõenäoline, et L.R. pärandas ligi 3 miljonit krooni USA dollarites sel ajal 11-12-aastasele lapsele, ilma et tema vanemad oleksid sellest teadnud. Samuti on ebareaalne, et selline rahasumma jäi 12-aastase alaealise valdusesse (süüdistatav väitis, et tema pereliikmed ei olnud pärandihooldajateks) ning ta ei tea, kus ta sellist summat hoidis. Eeltoodu alusel ei saa väiteid pärandi kohta aktsepteerida. L. Raide pangakontolt nr 1103000346 Hansapangas nähtub, et alates 12.01.2000 kuni 27.12.2001 laekus nimetatud kontole 214 232.90 krooni ning perioodil 18.01.199627.12.1999 204 808.20 krooni. Nimetatud perioodil enamiku L. Raide laekumistest moodustab tema enda poolt arvelduskontole makstud raha, millele lisandub P.P. poolt makstud töötasu 07.03.199706.08.1998, Helme Vallvalitsuse poolt makstud toimetulekutoetus 22.12.1998-21.12.1999, panga poolt väljamakstud õppelaenud ning mõned pereliikmete või tuttavate poolt tehtud ülekanded. Perioodil 01.01.2000-31.12.2001 laekus eelnimetatud pangakontole 215 769.65 krooni, kuid kulutati ära 221 863.58 krooni, mistõttu kontojääk 31.12.2001 oli 933.39 krooni. Kuna sel perioodil laekus ka AS J. 60 000 krooni ning L. Raide võis nimetatud summa ka laenata ning arvestas selle summa maksubaasist maha, siis muid laekumisi oli nimetatud perioodil 155 769.65 krooni ja kulutati ära 161 863.58 krooni, lõppjääk kontol oli seega 933.39 krooni. Ka sel perioodil moodustasid enamuse laekumistest L. Raide enda poolt tehtud sissemaksed kontole, laekumisi on olnud ka pereliikmetelt/tuttavatelt, Helme Vallavalitsus on 23.02.200027.12.2001 maksnud toimetulekutoetusi, pangalt on laekunud õppelaenud. Samuti on kontolt väiksemates summades sularaha välja võetud pangaautomaatidest, pangakontorist, makstud kauplustes, teenuste eest, õppemaksu. 4 Isiku enda poolt oma kontole kantud rahasummat ei saa käsitleda maksuvaba tuluna ja seda enam, et selgusetu on selle allikas. Ühtegi tõendit selle kohta, et L. Raidele oleks töötasu AS P.P. poolt makstud sularahas, ei ole esitatud. Samuti on L. Raide tööst tulu saanud üksnes perioodil 07.03.1997-06.08.1998, seega poolteist aastat, töötasu suurus jääb 1900-3400 krooni vahele. See on jäänud esitatud dokumentide alusel ainsaks L. Raide töiseks sissetulekuks, millest tõenäoliselt on tööandja poolt juba kõik seadusega ettenähtud maksud kinni peetud, ning nimetatud summadest miljonitesse ulatuvate tehingute finantseerimiseks ei olnud võimalik säästa, arvestades ka selle aja elukallidust. Sularaha perioodiline panka sissemaksmine tekitab aga põhjendatud kahtluse, et süüdistatav on saanud kas ettevõtlusest või mujalt perioodilist tulu, mis on jäetud seadusevastaselt deklareerimata. Kummastavana näib ka asjaolu, et Helme Vallavalitsus on maksnud igakuuliselt L. Raidele toimetulekutoetust just sel perioodil, kui L. Raide on teinud miljonites investeeringuid kinnistute ostu ja laenutehingute näol ning omas väidetavalt sääste 3 miljoni krooni ulatuses. Samuti tekitab miljonitesse küündivate rahaliste vahendite olemasolus kahtlusi asjaolu, et süüdistatav on võtnud korduvalt õppelaenu, kuigi omas enda väidete kohaselt mitme miljoni krooni ulatuses sularaha. Seega on L. Raide kinnistud soetanud ja laenu andnud sellisest tulubaasist, mida ta pole seaduse kohaselt deklareerinud ja millelt pole ka seaduse kohaselt makse maksnud. L. Raide on saanud
  18. a tulu, mille eest soetas
  19. a kinnistuid 1 050 000 krooni eest ja tasus osakute eest 40 000 krooni. Tulumaksuseaduse kohaselt võib residendist füüsiline isik maksustamisperioodi tulust maha arvata maksuvaba tulu 9600 krooni. Samuti võib maha arvata maksustamisperioodil tasutud enda koolituskulud ning õppelaenu intressid. L. Raide on tasunud
  20. a õppelaenu intresse 1377 krooni ning koolituskulusid 29 280 krooni. Kokku on tal seega lubatud mahaarvamisi 40 257 krooni. Arvestades eelnevaid seadusega lubatud mahaarvamisi on L. Raidel tasumata
  21. aasta eest tulumaks 272 933 krooni (1 090 000-40 257*26%).
  22. a on L. Raide andnud laenu OÜ-le T. 1 750 293 krooni ning saanud maksustatavat tulu 739 936 krooni. Samuti laekus 31.07.2001 L. Raide pangakontole 60 000 krooni, mille L. Raide samal päeval kontolt sularahas välja võttis ning 13.08.2001 on ta OÜ T. esindajale M. Loikile üle andnud 60 000 krooni. Sellise summa ulatuses oli L. Raidel võimalik äriühingule laenu anda ja nimetatud summa tuleb maksubaasist maha arvestada. Kuna aga OÜ T. raamatupidamises on kajastatud L. Raide poolt antud laenu jääk
  23. a lõpuks 1 750 293 krooni, siis on L. Raide saanud 950 357 krooni ulatuses rohkem tulu, kui on deklareerinud füüsilise isikuna (1 750 293–739 936–60 000). Seega on maksustamise aluseks olev tulu
  24. aastal 950 357 krooni, millelt on õigus maha arvata maksuvaba tulu 12 000 krooni ning tasutud õppelaenu intresse 2173 krooni. Järelikult on tulumaksuga maksustamisele kuuluv summa 936 184 krooni (950357–12 000– 2173). Võttes aluseks seadusega lubatud mahaarvamisi on L. Raidel
  25. aasta eest tasumata tulumaksu 243 408 krooni (936184 * 26%). Kuna L. Raide, jättes Maksu-ja Tolliametile omakäeliselt täidetud ja esitatud
  26. a ja
  27. a tuludeklaratsioonides kajastamata tulu, mille arvelt soetas
  28. a ja
  29. a vara ja varalisi õigusi, tegutses otsese tahtlusega nimetatud tuludeklaratsioonide esitamisel ning sai aru ja ka soovis ka tagajärje saabumist – vabaneda tulumaksu tasumise kohustusest valeandmeid esitades, tuleb L. Raidel täiendavalt tasuda 516 341 krooni tulumaksu. Maksu- ja Tolliamet on esitanud tsiviilhagi summas 1 050 583 krooni, mis koosneb tulumaksuvõlast summas 531941 krooni ja intressidest summas 518642 krooni seisuga 11.12.
  30. Süüdimõistetult on aga põhjendatud üksnes kuriteoga otseselt tekitatud kahju, s.o maksmata tulumaksusumma väljamõistmine. Intressid pole kuriteoga otseselt tekitatud kahju ja selles osas, s.o intresside väljamõistmise osas tuleb jätta tsiviilhagi läbivaatamiseks 5 tsiviilkohtupidamise korras. Seega kuulub L. Raidelt väljamõistmisele kuriteoga tekitatud kahju summas 516 341 krooni. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu L. Raide kaitsjad esitasid apellatsiooni, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt peab isikul olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Süüdistatav ega ka kujutletavate keskmiste võimetega isik ei näinud ega saanudki ette näha hilisemat MKS § 94 lg 1 redaktsiooni, mille kohaselt muutub oluliseks tõendite säilitamine maksumaksja poolt saadud rahaliste vahendite tõendamiseks. Tahtlik valeandmete esitamine on võimalik üksnes olukorras, mil andmete esitamisel oli neid esitav isik teadlik, et tema poolt esitatavad andmed on ebaõiged. Seega oleks kohus kuriteo subjektiivse külje analüüsil pidanud tuvastama, et süüdistatav pidi olema teadlik asjaolust, et ta on süüdistuses toodud ajaperioodil saanud tulu sellises ulatuses, et sellelt tulult arvestatav tulumaks on suurem kui 500 000 krooni. Tuludeklaratsioonis tuleb TuMS sätete kohaselt kajastada andmed üksnes deklareeritaval aastal saadud tulude osas. Seega peab olema kohtumenetluse käigus tõendatud asjaolu, et rahalised vahendid on süüdistatava poolt omandatud just 2000-nda või
  31. aasta jooksul. Dokumentide säilitamise nõuete eiramine on üksnes haldusõiguslikus maksumenetluses kohaldatavad põhimõtted, millistel ei ole kohta kriminaalmenetluses. Vastasel juhul muutub ebaproportsionaalselt tõendamiskoormus kriminaalmenetluses süüdistatava kahjuks. Kriminaalmenetluses ei oma tähtsust asjaolu, et süüdistatav ei ole esitanud piisavalt tõendeid kummutamaks Maksu- ja Tolliameti poolt tema tuludele antud hinnangut, samuti pole kriminaalkuriteo toimepanemise või mittetoimepanemise seisukohalt oluline, kas süüdistatav on säilitanud või mittesäilitanud tema tegevusega seotud dokumente ning kas nimetatud asjaolu on kooskõlas maksukorralduse seaduse, raamatupidamise seaduse või mõne teise maksukohustust reguleeriva eriseadusega. Kui süüdistatav pole mistahes põhjusel säilitanud tema poolt tehtud tehingute või saadud rahaliste vahenditega seotud dokumente, siis ei saa üksnes seetõttu tuvastada kriminaalmenetluses tema tulud hinnanguliselt ja mõista ta muude tõendite puudumisel süüdi. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed, kuid füüsilisel isiku andmete säilitamise kohustused on minimaalsed ja neil puudub raamatupidamiskohustus (MKS § 57 lg 1, RPS § 2). Seetõttu ei pea füüsiline isik täitma MKS §-s 58 sätestatud dokumentide säilitamise kohustust. Mõistlik ei ole oodata, et maksumaksja säilitab kõik andmed enda palga kohta ka kümme aastat hiljem ning mittesäilitamine võib kaasa tuua karistusõiguslikud tagajärjed. Kriminaalmenetluses, erinevalt maksumenetlusest, ei kehti pööratud tõendamiskoormise printsiip, vaid süütuse presumptsioon, millest tulenevalt tuleb kriminaalasjas süüdistust kaitsval poolel tõendada, et süüdistatavale juurde arvestatud maksusumma on määratud seaduslikult ja põhjendatult. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse hoopis kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks, mis tähendab, et lisaks süüdistataval tulu tekkimisele 2000-ndal ja
  32. a aastal peab kohtuotsusega olema kõrvaldatud ka kahtlus, et see tulu ei olnud saanud tekkida ei varasemal perioodil (säästud varasematest laekumistest) ega ka hilisemal perioodil. Nimetatud analüüs aga antud asjas puudub. Süüdistusest ei selgu, millistest tuludest on kujunenud süüdistatava väidetav maksustatav tulu aastal 2000 suurusega 1 090 000 krooni. Erinevate mahaarvamiste loogikat ja metoodikat ei ole võimalik üheselt jälgida. Süüdistava tulu suuruse ja sellelt tehtud mahaarvestuste osas on kohus oma otsuses osundanud üksnes maksurevisjoni aktile nr
  33. Seega ei saa süüdi mõistetud isik kohtuotsusest informatsiooni sellest, millise arvestuse ja metoodika alusel on 6 leitud, et tema tulud
  34. a pidid olema just suurusega 1 090 000 krooni ja sellelt arvestatav tulumaks 272 933 krooni. Maksuhaldur on rikkunud MKS §-des 10 ja 11 sätestatud kohustusi. Maksuarvestust ei ole tutvustatud maksumaksjale. Vastavalt MKS §-le 15 lg 1 p 5 on maksuhaldur kohustatud märkima ettekirjutuses selle (täiendava maksu määramist) tegemist tingivad asjaolud, koos viidetega vastavatele seaduse sätetele. MKS § 22 lg 3 kohustab maksuhaldurit tasumisele kuuluva maksusumma määramisel näitama ettekirjutuses maksusumma määramise aluseks olnud metoodika, sest seaduses ei ole ette kirjutatud maksusumma määramise metoodikat, vaid selle valib maksuhaldur. Eraldi nõuab MKS § 94 lg 2, et maksuotsuses tuleb esitada hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Seega on seadusandja ette näinud, et koheselt maksumenetluse algul on maksumaksjal õigus teada saada, millisele täpsele seadusandlikule baasile ja millisele metoodikale tuginevalt on maksuhaldur seisukohal, et tema maksubaasi tuleb suurendada. Süüdistuses on viidatud TuMS §-le 12 lg
  35. Viidatud säte kehtestab üldise tulumaksukohustuse, kuid viite puudumine selle sätte üheksale erinevale punktile ei võimalda mõista, mis liiki tulu on süüdistuse kohaselt deklareerimata jäetud. Süüdistatav on saanud enda käsutusse ka õppelaenu suuruses rahalisi vahendeid, ning seetõttu vähemalt selles ulatuses süüdistatava käsutuses olevad rahalised vahendid, mida võidi kasutada ka kinnistute või osade ostmiseks, ei saa olla süüdistatava tulu. Süüdistuse põhistamisel on kasutatud ka süüdistatava poolt maksumenetluses antud seletusi. Maksumenetluses ütluse andmiseks, sh. ütluste andmiseks asjaolude osas, mida hilisemalt kasutatakse tema vastu, oli süüdistatav kohustatud. Selliste ütluste asja juurde võtmisega on rikutud põhiseaduse (PS) §-s 22 lg 3 sätestatud enesesüüstamise keeldu. Maksumenetluses kehtiv kaasaaitamiskohustus kohustab süüdistatavat ütluste andmiseks. Ütluste andmise ajal ei olnud süüdistatava suhtes alustatud kriminaalmenetlust ning tal puudus ka ettekujutus, et kriminaalasi võidakse üldse alustada. PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Süüdistatava poolt maksumenetluses antud ütlusi ja seletusi ei saa automaatselt tõendina käsitleda, vaid nendes tõendites sisalduvate asjaolude osas tuleb süüdistatav kriminaalmenetluse reegleid arvestades täiendavalt üle kuulata. Kuna tegemist on maksumenetluses antud seletustega, siis ei saa need tõendina asendada dokumentaalset tõendit kriminaalmenetluses ja olla muuks dokumentaalseks tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõistes. Eeltoodust tulenevalt on tegemist kriminaalmenetluse jaoks lubamatute tõenditega. Leidis tuvastamist, et laenuleping süüdistatava ja OÜ T. vahel on reaalselt toimunud üksnes summas 60 000 krooni, ülejäänud osas ei ole tehingu toimumine asja materjalidega tõendatud. Selle järeldusega on aga vastuolus seisukoht, et süüdistatava tulu on
  36. a märgitud suuruses just selline, sest süüdistataval oli piisavalt rahalisi vahendeid muuhulgas laenu andmiseks OÜ-le T. . Seega on kohtuotsuses väljendatud seisukohad vastuolulised ning lähtudes kahtluste tõlgendamise printsiibist süüdistatava kasuks, ei ole kõrvaldatud põhjendatud kahtlust, et laenuleping süüdistatava ja OÜ T. vahel oli reaalne üksnes 60 000 krooni osas. Samuti puudub põhjendus, miks ei ole arvesse võetud õppelaenu. Õppelaenu on süüdistatavale laekunud kokku aastatel 1998-2001 58 000 krooni. Õppelaenu on süüdistatav samuti välja võtnud suuremates summades. Seega ei saa välistada, et nimetatud rahasummat on kasutatud ka investeerimisel. Samuti on süüdistatava pangakontole laekunud makseid füüsilistelt isikutelt, mille sisu ei ole piisavalt uuritud ning mida ei ole arvesse võetud. H.L. on kandnud süüdistatavale 20 500 krooni. Samal ajal on antud regulaarselt laenu OÜ-le T. (24.04.2001 27000 krooni kassa 7 sissetuleku orderi nr 10 kohaselt ja 30.04.2001 83 300 krooni kassa sissetuleku orderi nr 11 kohaselt). Olukorras, kus isiku karistamine sõltub rahasummast, peab varjatud maksusumma olema tuvastatud äärmiselt täpselt ja otseste tõenditega. Kuna käesolevas asjas on leitud, et süüdistatav on jätnud tasumata makse summas 516 341 krooni, siis tegelikult toob karistuse kaasa brutotulu summas 62 850 krooni (netotulu 46 509 krooni ning tulumaks 16 341 krooni). Kõrvaldatud ei ole ka põhjendatud kahtlust, et AS P.P. on osa töötasust maksnud süüdistatava pangaarvele ja osa töötasust on tasutud sularahas. Ka pangakontode liikumistest nähtub, et süüdistatav on teinud samal perioodil AS-s P.P. töötamisega perioodiliselt sularahasissemakseid pangakontole. Näiteks mais 1997 on laekumised pangakontole järgmised: 06.05.1997 palk 2148 krooni, samal kuul 19.05.1997 sularaha sissemakse 900 krooni, 19.05.1997 sularaha sissemakse 1700 krooni. Järgmisel kuul on laekumised järgmised: 09.06.1997 palk 2980.80 krooni, 30.06.1997 sularaha sissemakse 3000 krooni. 07.07.1997 on laekunud palk 2728 krooni, 16.07.1997 sularaha sissemakse 3000 krooni. Samamoodi jätkub palga ja sularaha sissemaksete tegemine edaspidigi. Seega pidi olema süüdistataval mingi täiendav tuluallikas, mille arvelt teha sissemakseid pangakontole. Süüdistatava AS-s P.P. töötamise ajal alates 01.03.1994 kehtinud palgaseaduse (PalS) § 31 eeldas palga maksmist sularahas ning ei keelanud palka maksta osaliselt sularahas ja osaliselt ülekandega. MKS § 94 lubab erandlikel asjaoludel määrata maksusumma hindamise teel. Hindamine ei saa olla aga kohaldatav karistusõiguses. Vastasel juhul toimuks karistamine hinnangu alusel ning tahaplaanile jääks tuluallikas. Lisaks on vajalik konkreetse tuluallika äranäitamine põhjusel, et vastutuse kohaldamine sõltub

§ 386lg 1 järgi konkreetselt summast, s.o 500 000 krooni, mitte aga hinnangust.

Süüdistus peaks ära näitama tuluallika, mida isik varjas (jättis deklaratsioonis andmed esitamata). Vastasel juhul ei ole võimalik hinnata ka seda, kas tegemist on maksuvaba tuluga ning kas tegu on aegunud või mitte. Käesolevas asjas ei ole võimalik ei süüdistusest ega ka kohtuotsusest aru saada, kas tegemist oli ühe või mitme tuluallikaga. Samas pole ühtegi viidet tulule, mida oleks pidanud deklareerima. Raha on liigitunnusteta esemeks, mille puhul ei ole võimalik määratleda seda, kas ja milline summa on kuskilt välja võetud ning sisse makstud. Võttes aluseks apellandi keskmise palga, mis oli 6278 krooni, võimaldas selline netosissetulek säästa ja seega ka investeerida. Järelikult pidi juba enne 1997. a olema süüdistataval suures summas rahalisi vahendeid. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus on 24.01.2006 teatanud kirjaga nr 9-13/1761-1, et vastavalt arhiiviseaduse (ArhS) §-dele 31 lg 2 ja 33 lg 1 p 1 ja Valga Maaarhiivi hindamisotsusele nr 20 15.01.2004 on aastate kohta tööandjate poolt esitatud TM tõendid hävitatud. Seega puuduvad täpsed andmed L. Raidele AS P.P. poolt makstud palga kohta. Samas olid nimetatud tõendid ainsaks allikaks, sest kuni 31.12.1999 kehtinud TuMS § 27 lg 3 kohaselt maksumaksja, kes maksustamisperioodil sai tulu ainult ühes töökohas töötamisest ja käesoleva seaduse §-s 7 lg 3 nimetatud intresse ning kellele tehtud väljamaksetelt on kinni peetud tulumaks käesoleva seaduse § 26 lg 2 p-de 1 ja 8 alusel, ei ole kohustatud esitama tuludeklaratsiooni. Apellant on püüdnud saada ka ise andmeid talle täpselt tasutud palga kohta ning on esitanud selle kohta taotluse maksuhaldurile. Maksuhaldur aga selliseid andmeid säilitanud ei ole ning seetõttu on apellant olukorras, kus tema süüdimõistmisel tuginetakse kontrollaktile, mis on koostatud maksuhalduri poolt, kes ei ole säilitanud kõiki olulisi andmeid ning on neid veel menetluse ajal hävitanud. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi intresside rahuldamata jätmise osas ning teha uue otsuse, millega 8 mõista L. Raidelt välja riigile tekitatud kahju – tulumaksult arvestatud intress summas 503 432 krooni. Apellatsiooni kohaselt on MKS §-st 32 tulenevalt maksuvõlaks maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma kõrval ka sellelt arvestatud intress. Seega tuleks tsiviilhagisse intressinõude lisamisel lähtuda käsitlusest, mille kohaselt on tasumata jäetud intressisummade puhul samuti tegemist riigile tekitatud varalise kahjuga. Nii maksu- kui intressikohustus tekivad seaduses sätestatud teokoosseisu saabumisel (MKS § 31 lg 2) ning teine on esimesena nimetatud kohustuse suhtes aktsessoorne. Kuna intress on maksukohustusega kaasnev kõrvalnõue, siis saab kuriteo toimepanemise tulemusena maksmata jäänud maksusummalt arvestatud intressi sisse nõuda samamoodi nagu maksusummat ennast, seega peab tsiviilhagi sisaldama kogu maksuvõlga (s.h ka intress). Juhul kui osa nõudest jäetakse esitamata, siis minetab tsiviilhageja võimaluse esitada sama nõuet hiljem mõnes muus menetluskorras (s.h ka haldusaktiga). Intressi kehtestamise eesmärgiks on riigi varaliste huvide kaitsmine ning selle arvestamise ja tasumise kohustus tekib maksukohustuslasel maksusumma tähtaegselt tasumata jätmise korral sõltumata maksuhalduri tegevusest või tegevusetusest. Kuna L. Raide poolt vahetu tegu - maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine - põhjustas koosseisulise kahjuliku tagajärje, tuleb L. Raide poolt toime pandud kuritegelikku käitumist pidada ka intresside saabumisele eelneva teona, mis on vahetult põhjustanud intressikahju. Seega esineb selge ja vahetu põhjuslik seos kuritegeliku käitumise ning intressikahju vahel ning intresside puhul on tegemist kuriteoga vahetult tekitatud kahjuga. Riigikohus on lahendis nr III-1/1-75/95 leidnud, et kuriteo läbi varalise kahju kandmisest on alust rääkida siis, kui kuriteo ja tekkinud varalise kahju vahel on otsene ja vahetu põhjuslik seos. Kriminaalasjas läbivaadatava tsiviilhagi mõiste alla mahub aga ka nõue hüvitada kuriteost kui käitumisaktist põhjustatud muu varaline kahju, mille iseloom ja suurus jäävad väljapoole kuriteokoosseisu. Seega on vaidlustatud kohtuotsuses väljendatu vastuolus totaalreparatsiooni põhimõttega. Intressinõude ja põhivõla kriminaalmenetluses koosarutamine on kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-4-7-02 leidnud, et õiguskaitse taotlemine seoses ühe ja sama sündmusega erinevates kohtutes oleks vastuolus menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kuna ka riigile kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule tuleb kohaldada protsessuaalseid põhiõiguseid, siis ei ole mingisuguseid õiguslikke ega faktilisi takistusi kuriteoga tekitatud kahju, s.o intressinõude läbivaatamiseks ja rahuldamiseks kriminaalmenetluse korras. Intressinõude läbivaatamine kriminaalmenetluses ei ole vastuolus ka kriminaalasja efektiivse ja ökonoomse läbivaatamise printsiibiga. See on kooskõlas nii totaalreparatsiooni põhimõtte kui ka Euroopa Nõukogu 15.03.2001 raamotsuse nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses artikli 2 lõikega 1, mille kohaselt liikmesriigid tagavad ja tunnustavad kannatanute õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames ning artikli 9 lõikega 1, mille kohaselt iga liikmesriik tagab kannatanutele õiguse saada mõistliku tähtaja jooksul kriminaalmenetluse vältel otsus kuriteo toime pannud isiku poolse hüvitise maksmise kohta. Euroopa Kohus on 16.06.2005 otsuses kohtuasjas nr C-105/03 leidnud, et liikmesriigi kohus, kes siseriiklikke õigusnorme kohaldades on õigustatud neid tõlgendama, peab seda tegema nii palju kui võimalik raamotsuse sätete ja eesmärgi valguses, et saavutada raamotsusega soovitud tulemust ja järgida Euroopa Liidu lepingu artikli 34 lg 2 p b. Seega nii totaalreparatsiooni printsiibist kui ka viidatud raamotsusest lähtuvalt oleks pidanud kohus tegema kõik tsiviilnõude läbi vaatamiseks ja hüvitise koheseks ja täielikuks väljamõistmiseks. 9 L. Raide kaitsjad esitasid Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse apellatsioonile vastuväited. Vastuväidete kohaselt ei ole intressid kuriteoga otseselt tekitatud kahju. KrK § 1481 lg 2 näeb ette vastutuse maksuhaldurile valeinformatsiooni või võltsitud dokumentide või deklaratsioonis valeandmete esitamise eest, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust.

§ 386

lg 1 näeb ette vastutuse maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamise eest, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam.

ei kasuta maksuvõla mõistet ning mõisted maksuvõlg ja tasumisele kuuluv maksusumma ei ole sama sisuga. Vastasel juhul tuleks

§-s 386 lg 1 nimetatud 500 000 krooni tasumata maksusumma arvestamisel arvesse võtta ka maksuintressid. See oleks aga põhjendamatu, sest sellisel juhul sõltuks karistamise võimalikkus sellest kui palju aega on kuriteost möödunud ning kui pikk on menetlus. Mingi teo määratlemine kuriteona on seega seatud otseselt sõltuvusse tasumisele kuuluvast maksusummast ning seega saab kohus välja mõista kannatanule ka ainult nimetatud summa. KrMS-s puudub eriregulatsioon, mis annaks kohtule võimaluse välja mõista lisaks veel kõrvalnõudeid, mille suurus võib menetluse käigus seejuures oluliselt muutuda (sõltuvalt välja mõistetud tasumata maksusummast ning menetluse pikkusest). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-96-04 selgitanud, et tsiviilhagi rahuldamise otsustamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilmenetluse eeskirjadest, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades. Samas on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendis nr 3-2-1-25-06 asunud seisukohale, et riik ei saa olemuselt esitada maksunõuet hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui maksuhaldur leiab, et tal on õigus maksukohustuslaselt sisse nõuda maksuvõlga, peab ta seda tegema maksukorralduse seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuivõrd antud asjas ei ole maksuhaldur maksuotsust teinud, siis oleks kohus pidanud (isegi juhul kui ta tegi süüdimõistva kohtuotsuse) üksnes tuvastama kahju olemasolu, kui väidetava kuriteo koosseisulise tunnuse, kuid jätma tsiviilhagi, sh. tsiviilhagi ka viivisnõude osas rahuldamata. Eelpoolviidatud lahendites on Riigikohus leidnud, et juhul, kui tsiviilhagi lahendamisel tekivad spetsiifilised ja keerulised õiguslikud küsimused, siis on võimalus jätta tsiviilhagi täieliku rahuldamise juhul hagi täpse suuruse kindlaksmääramine tsiviilmenetluse korda. KrMS § 310 lg 1 annab sellekohase volitusnormi kohtule. Arvates tasumisele kuuluvast maksusummast maha 60 000 krooni on tsiviilhagis toodud viivisearvestus muutunud sellega seoses ebaselgeks. Sellest tulenevalt muutus väiksemaks ka kogu viivisearvestus süüdistatava poolt maksukohustuse tekkimisest alates, mida ei ole aga võimalik arvestada, jättes tähelepanuta maksukohustuse suuruse muutumise ajas. Maksuameti väite kohaselt on maksukohustus tekkinud pikema perioodi jooksul, viivisearvestuses lähtub kannatanu aga üksnes ühest konstantsest summast. Süüdistatav on süüdi mõistetud KrK § 1481 alusel, milles ettenähtud tegu on üksnes maksudeklaratsioonis ebaõigete andmete esitamine, s.o tegu, mis ka kannatanu seisukohast ei toonud kaasa viivisnõude tekkimist, vaid oli üksnes sellele teole eelnev tegu. Seega möönab kannatanu ise, et temale kuriteoga tekitatud kahju ei hõlma viivisnõuet. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei saa olla süüdistatava ja kannatanu kõikide varaliste suhte täpne väljaselgitamine. Seetõttu on ka seadusandja 10 piiranud kahju hüvitamise alaseid vaidlusi kriminaalmenetluses, sätestades (KrMS § 37 lg 1), et kahjuna kriminaalmenetluses saab käsitleda üksnes kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Intress kõrvalkohustusena on subsidiaarse iseloomuga ja ta sõltub peakohustusest. Kuna aga kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei erista pea- ja kõrvalkohustusi, siis ei saa kriminaalmenetluses intressi kui kõrvalkohustust välja mõista. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid kaitsjad apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. L. Raide saatis avalduse, milles palus asja arutada ilma tema osavõtuta. Kannatanu oli kohtuistungist teadlik, istungile ei ilmunud, mitteilmumise põhjust ei teatanud. Ringkonnakohus arutas KrMS § 334 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel kriminaalasja ilma süüdistatava ja kannatanu osavõtuta. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsjad ja prokuröri, leiab, et kaitsjate apellatsioon on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu täies ulatuses tühistada ning L. Raide kuulub talle esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele. Seoses L. Raide õigeksmõistmisega tuleb Maksu- ja Tolliameti tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Tulenevalt KrMS §-st 310 lg 3 on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Eeltoodust lähtudes kannatanu apellatsioon rahuldamisele ei kuulu ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kannatanu taotlust antud juhul üksikasjalikult käsitleda, sest seda saab vajadusel lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et nõustub maakohtu seisukohaga (II kd lk 103), mille kohaselt intressid pole kuriteoga otseselt tekitatud kahju ja seetõttu selles osas tsiviilhagi jäeti õigustatult läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras. Sellise taotluse esitas prokurör kohtulikes vaidlustes (II kd lk 86). Prokurör oli samal seisukohal ka ringkonnakohtus, paludes kannatanu apellatsiooni jätta rahuldamata. Maakohus arutas L. Raide süüdistust KrK § 1481 lg 2 (

§ 386

lg 1) järgi selles, et tema esitas tahtlikult valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta 02.04.2001 Valga maksu- ja tollibüroole esitatud füüsilise isiku

  1. aasta tuludeklaratsioonis, deklareerides maksustatava tuluna 0 krooni ja mahaarvamistena 40 257 krooni. Tegelikult jättis L. Raide
  2. aasta tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatava tulu 1 090 000 krooni suuruses summas, mille tulemusena jättis riigile tasumata 26% tulumaksu 272 933 krooni (arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi); - samuti esitas tahtlikult valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta 02.04.2002 Valga maksu- ja tollibüroole esitatud füüsilise isiku
  3. aasta tuludeklaratsioonis, deklareerides tuludena kasu vara võõrandamisest 9039 krooni ja renditulu 1110 krooni. Tegelikult jättis L. Raide
  4. aasta tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatava tulu 1 010 357 krooni ulatuses, mille tulemusena jättis riigile tasumata 26% tulumaksu 259 007 krooni (arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi). Eeltoodud tegevusega rikkus L. Raide TuMS § 12 lg 1 (jättes maksudeklaratsioonides kajastamata kogu füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu) ja § 44 lg 1 (jättes esitamata tuludeklaratsiooni kogu maksustamisperioodi tulude kohta) sätteid, mille tulemusena jäi maksudena laekumata kokku 531 941 krooni. Maakohus leidis, et L. Raidel on 2001 aasta eest tasumata tulumaksu mitte 259 007 krooni, vaid 243 408 krooni ning kahe aasta eest kokku mitte 531 941 krooni, vaid 516 341 krooni (II kd lk 101). Prokurör ja kannatanu seda ei vaidlustanud. 11 Kuna L. Raidele süüks pandud kuriteo koosseisu kohaselt peab maksudena laekumata jääma vähemalt 500 000 krooni ja antud juhul kohus tuvastas sellena 516 341 krooni, siis maakohus leidis, et L. Raidele esitatud süüdistus on tõendatud. Seejuures maakohus viitas (II kd lk 101) õigusteooriale, mille kohaselt võib see summa tekkida ka pikema aja jooksul mitme perioodi maksudeklaratsioonide väärarvutuste summana ning tegemist ei pea olema järjestikuste maksustamisperioodidega. Sellest järelduvalt leidis maakohus, et ka L. Raide puhul on 2000 ja 2001 aasta maksustamisperioodidel tasumisele kuuluvad maksusummad õigesti liidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viidatud õigusteooriast (L. Lehis. Maksuõigus. Kirjastus Juura, Tallinn 2004.a. lk. 214 ja J. Sootak; P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
  5. trükk. Kirjastus Juura, Tallinn 2004.a. lk 744 p 15.3) teinud valed järeldused ning alusetult lugenud L. Raide teod jätkuvaks kuriteoks. L. Lehise viidatud õpiku lk 214 on märgitud, et kuriteona karistamise eelduseks on kas sama isiku varasem karistatus samasisulise väärteo eest või peab kuriteo tulemusena vähem laekunud või enam tagastatud maksu summa olema vähemalt 500 000 krooni. Edasi on märgitud, et „see summa võib tekkida ka pikema aja jooksul mitme perioodi maksudeklaratsioonide väärarvutuste summana (tegemist ei pea olema järjestikuste maksustamisperioodidega)“. Karistusseadustiku kommentaaride lk 744 p 15.3 tekst on järgmine: „Laekumata jäänud või alusetult makstud summa 500 000 krooni ei sisalda MaksuKS §-s 115 sätestatud intresse maksu õigeks ajaks tasumata jätmise eest. Kuna väärarvutus puudutab konkreetset maksuarvutust, st maksustamisperioodi, siis võib jätkuva väärarvutuse puhul maksustamisperioodide maksusummad liita“. Nagu eeltoodust nähtub, tuleb tuvastada, kas tegemist oli jätkuva väärarvutusega mitmel maksustamisperioodil. L. Raidele esitatud süüdistus eeldab subjektiivsest küljest tahtlust, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leidis, et L. Raide, jättes Maksu- ja Tolliametile omakäeliselt täidetud ja esitatud 2000 ja 2001 aasta tuludeklaratsioonides kajastamata tulu, mille arvelt soetas 2000 ja 2001 aastal vara ja varalisi õigusi, tegutses otsese tahtlusega nimetatud tuludeklaratsioonide esitamisel ning ta sai aru ja ka soovis tagajärje saabumist – vabaneda tulumaksu tasumise kohustusest valeandmeid esitades (II kd lk 101). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eeltoodud järeldus tugineb ainult kuriteo objektiivsetele tunnustele, tuvastamata on aga subjektiivsed tunnused. Maakohus, jättes L. Raide tahtluse välja selgitamata, ei tuvastanud seega süüteokoosseisu kõiki elemente.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-112-06 kohaselt (p 7.4) saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule. Nagu eeltoodust nähtub, tuleb tuvastada ühtne tahtlus. Prokurör ringkonnakohtus kohtulikes vaidlustes tugines Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-4-04 ja leidis, et ühtne tahtlus on tõendatud, kuna L. Raide kahe aasta jooksul esitas maksuhaldurile oma tulude kohta valeandmeid. Tema tegevus oli kantud ühtsest tahtlusest ja eesmärgist, milleks oli tasuda riigile vähem makse. Mingeid tõendeid L. Raide tahtluse kohta prokurör välja ei toonud ja tugines jällegi objektiivsetele tunnustele, st kaks aastat järjest tulude kohta valeandmete esitamine. Seejuures prokurör rõhutas, et karistusõiguslikult tuleb anda hinnang tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Ringkonnakohus nõustub sellega, et hinnang tuleb anda tervikkäitumisele, kuid samas tuleb tuvastada osad, millest tervik koosneb, et selgitada, kas süüteokoosseis on täidetud või ei. Eelpool viidatud otsuse nr 3-1-1-4-04 p 13.1 kohaselt jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Sama otsuse p 13.2 kohaselt peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu. Antud juhul 12 peab seega olema tuvastatud, et L. Raidel oli 02.04.2001, kui ta esitas tuludeklaratsioonis valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta 2000 aasta osas, juba ette tahtlus aasta pärast, so 02.04.2002, kui ta esitas tuludeklaratsiooni 2001 aasta kohta, esitada jällegi valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta. Ringkonnakohus leiab, et sellise tahtluse olemasolu ei ole antud kriminaalasjas üldse välja selgitatud. Tunnistajaid maakohtus üle ei kuulatud. L. Raide keeldus (II kd lk 70) ütlusi andmast. Prokurör taotles KrMS § 294 p 1 alusel süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Vaatamata kaitsjate vastuväidetele (II kd lk 72) avaldas maakohus ka L. Raide poolt maksumenetluses antud seletuse (I kd lk 156-161). Samuti avaldati L. Raide kahtlustatavana ülekuulamise protokoll (I kd lk 171-174). Avaldatud tõenditest ei nähtu, et L. Raidelt oleks küsitud, kas tal 02.04.2001 oli tahtlus 2000 aasta tuludeklaratsioonis esitada valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta ja kas tal juba siis oli ette teada, et ta ka aasta pärast esitab tuludeklaratsiooni ja näitab selles jälle valeandmeid maksustatava tulu suuruse kohta. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjast ei nähtu mingeid tõendeid, mis kinnitaks L. Raide tahtlust toime panna jätkuv kuritegu. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-4-04 p 14.2 kohaselt saab toimepanija käitumise subjektiivset külge tuvastada ka objektiivsete tehiolude kaudu, kuid ringkonnakohus leiab, et antud süüdistuse puhul see ei ole kohaldatav. Prokurör leiab, et on kohaldatav, kuna kuritegu on toime pandud ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu ja sarnasel viisil. Mõlemad süüdistuses kirjeldatud teod on suunatud sama objekti, st maksunduse vastu. Mõlemad teod on toime pandud sarnasel viisil, st deklaratsioonis valeandmete esitamine. Mõlemad teod on toime pandud ajaliselt lähedaste tegudega, st kahel teineteisele järgneval maksustamisperioodil, milleks füüsilise isiku puhul ongi aastane ajavahemik. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas subjektiivse külje tuvastamiseks objektiivsete tehiolude kaudu on takistavaks asjaoluks just ajaline faktor. Kui ei ole näidatud tõendeid, mis kinnitavad jätkuva kuriteo toimepanemise tahtlust ka täpselt ühe aasta möödudes, siis ei saa ainult objektiivsetest tehioludest tahtlust tuletada. TuMS § 3 lg 1 kohaselt tulumaksu maksustamisperiood on kalendriaasta. TuMS § 44 lg 6 sätestab juhud, kui tuludeklaratsiooni ei pea esitama. Ringkonnakohus leiab, et keskmine tavalise elukogemusega inimene ei tea ette, kas tal ka järgneval aastal tekib maksustamisele kuuluv tulu, mille kohta ta peab tuludeklaratsiooni esitama. Seega ainult maksustamisele kuuluva tulu tekkimine eelneval aastal kohustab järgmisel aastal selle kohta tuludeklaratsiooni esitama, st deklareerimine toimub tagantjärgi ja sõltub tulu tekkimisest. Kas tulu kindlasti tekib, seda on raske ette näha. Eeltoodust tulenevalt ei saa tulevikus toimuva sündmuse kohta tagantjärgi paljasõnaliselt väita, et eelnevalt oli tahtlus jätkuvat kuritegu toime panna. Selline tahtlus võis olla, aga siis tuleb see ka tõendada. L. Raide puhul on see tõendamata. Kuna L. Raide kuulub õigeksmõistmisele, siis ringkonnakohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult käsitleda kõiki kaitsjate apellatsioonis toodud põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub apellantide väitega ja selle kinnituseks esitatud põhjendustega, et antud asjas rikuti õigusselguse põhimõtet (II kd lk 124-127). Ringkonnakohus märgib, et apellantide väited süüdistuse tõendamatuse kohta (II kd lk 127-138) väärivad tähelepanu, kuid neid ei ole vaja eraldi analüüsida, sest eelpool on juba toodud põhjendused, miks L. Raide tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. L. Raidelt välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud 192.80 krooni tuleb KrMS § 181 alusel jätta riigi kanda. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 13 Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.