KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2007. a, Tallinn Väärteoasja number 4-07-580 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Erlike Karjus Väärteoasi Harald Randma väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14.06.2006.a otsus Kaebuse esitaja Harald Randma (ik: 35105204225, elukoht:
- x)kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, apellatsioonkaebus Istungil osalenud isikud Harald Randma ja tema kaitsja advokaat Paul Järve RESOLUTSIOON 1. Pärnu Maakohtu 14. juuni 2007. a otsus Harald Randma süüditunnistamises ja karistamises Liiklusseaduse § 7419 lgte 1, 2 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse tutvumiseks kättesaadavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 16.01.2007.a koostas Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitseosakonna konstaabel Deniss Teder väärteoprotokolli nr AB852565 selle kohta, et 01.01.2007.a kella 11.10 ajal Pärnu maakonnas Audru vallas Lavassaare aleviku ja Jõõpre bussipeatuse vahel Jõõpre bussipeatuse suunas juhtis Harald Randma mootorsõidukit Opel Astra, reg 1 nr xxx xxx, olles alkoholijoobes, millega rikkus liikluseeskirja (LE) § 76 p 1, pannes sellega toime liiklusseaduse (LS) § 74 järgi kvalifitseeritava väärteo. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 71 lg 1, 83 p 2 ja 84 edastas kohtuväline menetleja 06.02.2007.a H. Randma väärteoasja arutamiseks Pärnu Maakohtule, taotledes kohtul mõista menetlusalusele isikule karistuseks arest 15 ööpäeva ning LS § 7419 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks. MAAKOHTU OTSUS 2. Pärnu Maakohtu 14.06.2007.a otsusega väärteoasjas nr 2670,07,000549 tunnistati H. Randma süüdi LS § 7419 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle rahatrahv 250 trahviühikut, s.o 15 000 krooni ning liiklusseaduse § 7419 lg 2 alusel kohaldati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist neljaks kuuks. Samuti mõistis kohus temalt välja riigituludesse ekspertiisikulu 447.- krooni. 2.1. Kohus luges väärteo toimepanemise menetlusaluse isiku poolt tõendatuks tunnistajate politseitöötajate Denis Tederi ja Tauno Väljaotsa ütlustega, millede kohaselt hetkel, kui sõiduk sõitis Jõõpre poe ette, ei viibinud seal ühtki teist sõidukit ega inimest, samuti nägid mõlemad politseitöötajad kindlalt, et sõidukit juhtis ning selle juhipoolsest uksest väljus menetlusalune isik H. Randma. Samuti kinnitasid mõlemad, et sõidukis ei sõitnud ega viibinud ühtki teist isikut peale H. Randma. Kohus pidas ebatõenäoliseks, et politseitöötajad nägid valesti või et nad oleks kohtus andnud teadvalt valeütlusi asjaoludest, mida nad tegelikult ei näinud. Asja kohtulikul arutamisel kinnitasid nii D. Teder, T. Väljaots kui ka menetlusalune isik H. Randma, et nad ei ole omavahel tuttavad ning ei ole varem kokku puutunud. Eeltoodust järeldas kohus, et politseitöötajatel ei olnud mingit põhjust anda H. Randma vastu valeütlusi või süüdistada teda alusetult. Samuti luges kohus menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise tõendatuks protokolliga alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel (tl. 3), millest nähtub, et H. Randmal esinesid 01.01.2007.a kella 11.10 ajal välised joobe tunnused ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr. 1 (tl. 6), millest nähtuvalt tuvastati H. Randmal 01.01.2007.a läbiviidud joobeseisundi tuvastamisega keskmine alkoholijoove alkoholi sisaldusega veres määraga 1,76 promilli. 2.2. Asjaolu, et H. Randma on keeldunud protokollile allkirja andmisest, ei lükka kohtu hinnangul ümber eeltoodud, tuvastatud asjaolusid. Kohus märkis, et menetlusalusele isikule H. Randmale on koostatud ja teatavaks tehtud sõidukijuhtimiselt kõrvaldamise otsus, millele aga H. Randma on keeldunud allkirja andmast. Nimetatud otsus kinnitab H. Randma alkoholijoobes olekut 01.01.2007.a ning tema poolt sõidukijuhtimist. Kohus leidis, et tunnistajate R. V ja R. R ütlused ei lükka ümber politseitöötajate väiteid selle kohta, et sõidukit juhtis Harald Randma. Kohus märkis, et väärteomenetluse materjalidest, samuti politseitöötajate kohtus antud ütlustest ei nähtu, et H. Randma oleks sündmuskohal kinnipidamisel nimetanud autojuhina R. R. Asjaolu, et sõidukit juhtis R. R, on ta kinnitanud alles hiljem väärteomenetluse käigus. Samuti on kohtu hinnangul ebaloogiline H. Randma käitumine selles osas, miks ei osundanud ta ega nimetanud oma kinnipidamisel „tegelikult sõidukit juhtinud isikut" R. R ning palunud teda poest üles otsida või tema väljumist ära oodata. Arvestades menetlusaluse isiku H. Randma aktiivsust enda kaitsmisel kogu väärteomenetluse käigus, pidas kohus ebatõenäoliseks, et juhul, kui R. R tõepoolest autot juhtis, oleks menetlusalune isik jätnud selle tema kinnipidamisel nimetamata. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et tegelikult ei juhtinud H. Randmale kuuluvat sõiduautot 01.012007. a hommikul mitte R. R, vaid H. Randma ise. 2 2.3. Kohus pidas põhjendamatuks ka menetlusaluse isiku ja tema kaitsja versiooni selle kohta, nagu viibinuks politsei hoopis poe taga ning seetõttu ei saanud nad näha poe ees toimunut ning seda, kes H. Randma sõiduautot juhtis. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et politsei, nägemata mis poe ees toimub, tuleb ootamatult sinna ning võtab kinni seal viibiva isiku ning asub, veendumata tema süüs, süüdistama teda joobes sõidukijuhtimises, s.o õigusrikkumises. Väärteomenetlusõiguse rikkumisi VTMS § 150 kohaselt kohus ei tuvastanud. Harald Randma puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ning karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2.4. Karistuse kohaldamisel arvestas kohus seda, et H. Randmad on varem juba karistatud samalaadse õigusrikkumise eest rahatrahviga. Samas on tema eelmine karistus karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 alusel kustunud, kuna eelmise rahatrahvi täitmisest on möödunud üle ühe aasta (täideviimise lõpp oli 30.06.2005.
- a)ning karistusregistri seaduse § 31 kohaselt omavad karistusregistri karistusandmed õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse § 25 kuni § 28 sätestatud tähtaegadel. Asja kohtulikul arutamisel taotles kohtuvälise menetleja esindaja Imre Veber H. Randmale karistusena aresti kohaldamist 15 ööpäeva ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 4 kuuks. Kohus leidis, et kuna mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis on ohtlik, nii ennast kui teisi isikuid ja liiklejaid ohustav õigusrikkumine, siis taolise rikkumise eest on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol ning seda kohtuvälise menetleja poolt taotletud tähtajaks - neljaks kuuks. Samas leidis kohus põhikaristuse kohaldamise osas, et kuna H. Randmal ei ole muid õigusrikkumisi peale eelnimetatu, samuti on ta kohe ja täielikult ära kandnud eelmise rahatrahvi, siis ei ole tema karistamine arestiga kui kõige raskema karistusliigiga põhjendatud ning talle tuleb põhikaristusena kohaldada rahatrahvi üle sanktsiooni keskmise määra, suuremas määras kui oli eelmine karistus. APELLATSIOONKAEBUS 3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas H. Randma kaitsja vandeadvokaat P. Järve apellatsioonkaebuse, milles taotletakse vaidlustatud kohtuotsuse täies ulatuses tühistamist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning antud asjas väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Apellatsioonkaebust põhjendab apellant järgnevaga. 3.1. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu kohtuvälise menetleja minetustele antud väärteoasja menetlemisel. Olemasolevatest materjalidest ilmneb, et väidetava väärteo toimepanemise päeval s.o 01.01.2007.a väärteoprotokolli ei koostatud, seda tehti mitu nädalat hiljem s.o l6.01.2007.a. Politseitöötajate ega ka menetlusaluse isiku mälu polnud selleks ajaks värskenenud. Ühtegi põhjendust väärteoprotokolli kohese mittekoostamise kohta ei ole esitatud. Kohtuistungi käigus ilmnes, et H. Randmale ei edastatud nõuetekohaselt kutset politseisse ilmumiseks. Rikutud on VTMS § 40 ja 41 sätteid. Arusaamatu on politseitöötajate käitumine, kes talvisel ajal, olles võtnud H. Randma kaasa Pärnusse ekspertiisi toimetamiseks, nähes, et H. Randma on vaid toatuhvlitega, mis olid torgatud paljaste jalgade otsa, jätsid ta maha Pärnusse, suvalisele parkimisplatsile, toimetamata teda tagasi elukohta või korraldamata talle transporti sinna. Veelgi enam, soovides H. Randmad viia Pärnusse, oli politseitöötajatel võimalus viia H. Randma eelnevalt tema koju, et ta saaks vastavalt riietuda. Selliselt asetati ohtu isiku tervis. 3 Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et H. Randma esitas vastulause väärteoprotokollile. Politseitöötajad eitasid seda kõige ebaausamal moel. 22.01.2007.a vastulauses on H. Randma märkinud nii oma vastuväited, tunnistajate nimed ja seisukohad. Kohus märgib otsuses (lk 2, pealkirja „Asjaolud ja menetluse käik" all), et menetlusalune isik ei esitanud vastulauseid. Samas selgus tegelikkuses, et see dokument oli politseis olemas. Selline suhtumine ei luba apellandi arvates rääkida politseitöötajate erapooletusest antud asjas. Esitades vastulause, ei olnud H. Randma selle juhtumi suhtes ükskõikne ja tegi enda poolt kõik võimaliku. H. Randma kinnitas korduvalt (seda nii vastulauses kui ka kohtuistungil), et temal ei lubatud ühendust võtta advokaadiga, kuigi ta seda korduvalt palus. VTMS § 19 lg 1 p 2 sätestab, et menetlusalusel isikul on õigus kaitsja abile käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Antud juhul neid menetlusnorme rikuti, vastasel juhul oleks jäänud olemata H. Randma paljajalu talvisel ajal tänavale jätmine politseitöötajate poolt. Arusaamatu on politseitöötajate käitumine selle asja lahendamisel üldse. Kui nad väitsid, et H. Randma oli purjus ja püüdsid seda ekspertiisi abil tõendada, siis miks nad üritasid nn purjus isikult samaaegselt saada allkirja (H. Randma poolt praktiliselt tühjaks protokolliks nimetatud) seletusele. Küsitava sisuga on nn. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise akt. Politseitöötajad ei ole H. Randmad sõiduki juhtimiselt kõrvaldanud ja tegemist saab olla vaid libadokumendiga. 3.2. Maakohus ei ole kõrvaldanud käesoleva väärteoasja menetlemisel kerkinud vastuolusid ja ei ole andnud hinnangut sellele, kuidas kohus on jõudnud järeldusele, et vaid politseitöötajate ütlused on õiged, kõik teised tõendid aga väärad. H. Randma on olnud alates tema kinnipidamisest politseitöötajate poolt järjekindlalt seisukohal, et tema autot ei juhtinud. Selle probleemi lahendamisel on kohus asunud süüdistama H. Randmad, kes kohtu arvates käitus ebaloogiliselt, ei nimetanud sõidukit juhtinud isiku nime ja ei öelnud, et see isik on kaupluses. Samas tuleks apellandi arvates küsida, miks ei piisa H. Randma seletusest, et tema ei juhtinud autot, et teostada põhjalikku kontrolli. Miks ei pöördunud politseinikud kauplusse, kus oli inimesi, et saada võimalikke tunnistajaid ja kontrollida H. Randma väiteid. H. Randma hilisem aktiivsus enda kaitsmisel ei oma antud kontekstis mingit tähtsust. H. Randma on väitnud, et ta üritas end mitmeti selgeks teha s.o sõna otseses mõttes karjus politseinikele, et tema ei sõitnud. Arusaadav, et isik on sellises olukorras, kus teda lubatakse „plate peale" viia, häiritud ja ei tule alati selle peale, mida peaks ütlema. Politseinikud see vastu tegid igapäevast tööd. Kas nende puhul oli midagi, mis segas tõendeid kogumast, seda kohus ei hinnanud. Võib-olla oleks tunnistajate kohese kutsumise peale tulnud advokaat, kellega H. Randmal ühendust võtta ei lubatud. Kohtu hinnang H. Randma seletusele ei ole erapooletu, vaid süüdistav. Kohus ei ole otsuses esitanud ühtegi loogiliselt õigesti põhjendatud selgitust, miks ei arvestata tunnistaja R. Ri kinnitust, et tema juhtis autot. Seda seletust ei lükka ümber ükski tõend. Vastupidi, seda kinnitavad M. Randma ja R. V seletused. Neil isikuil puuduvad igasugused motiivid astuda kohtu ette ja teades oma vastutusest, kohtule rääkida valet. Apellandi arvates saavad kohtu ebaõiged järeldused alguse pimesi esitatud seisukohast, et politseinikud nägid seda, mida nad kohtus kinnitasid end näinud olevat. Kohtu poolt ei ole järgnenud loogilist analüüsi sellest, kas tegelikkuses said politseinikud näha kaupluse esist 4 platsi sellest kohast, kus nad väidetavalt paiknesid. Tunnistaja L. T kinnitas, et tema nägi politseiautot 01.01.2007.a Jõõpres, kui sõitis ise autoga. Vastates küsimustele, kus ta politseiautot nägi, kinnitas ta, et seal oli hooldekodu. Tunnistaja kinnitas, et kuna kauplusehoone on suur, siis antud kohast kaupluse ette ei näe. Sama tunnistaja kinnitas, et H. Randma auto oli juba kaupluse ees ja seisis ninaga kooli poole. Autos ei olnud kedagi. Tunnistaja kinnitas,et kaupluses oli kindlasti inimesi, väljas mitte. Ka teadis ta, kuhupoole oli politseiauto esiosa. Kohus on selle tunnistaja ütlusi hinnanud lubamatult, käsitledes neid selliselt, et L. T ei näinud, kas H. Randma juhtis autot või mitte. L. T on aga kindlalt andnud ütluse H. Randma kasuks. Tõene ei saa olla politseitöötajate jutt sellest, et ühtegi teist autot poe juures ei liikunud. Nii pidid nad kahe silma vahele jätma tunnistaja L. T auto. Ebakindel on ka nende jutu omavaheline sobivus. D. Teder ütleb, et nägid valget Opelit 30-40 meetri pealt. T. Väljaots, et vahe võis olla 50-100 meetrit. Kohus on teinud ebaloogilisi järeldusi tunnistaja L. S seletusest. Nii leidis kohus, et kui L. S oli poe juures, oleks ta pidanud kuulma ja mäletama politseinike ja H. Randma vahelist sõnelust. See järeldus on ekslik mitmeti. Esiteks ei ole mõistetav, millest järeldas kohus, et H. Randma sõneles politseinikega. Olemasolevate tõendite kohaselt T. Väljaots autost ei väljunud. Seega sai vaidlus ja sõnelus olla vaid ühe politseinikuga. Seejuures on vaidluse sisu selge - D. Teder nõudis H. Randma kaasaminekut, ähvardades „platega“. H. Randma ütles, et on jalakäija ja ei ole autot juhtinud. Ka ei ole tunnistaja L. S etteheidetav, et ta ei tundnud ära, kes politseinikest H. Randma ära viis. Paljudel isikutel puudub reaalne teiste isikute nn näomälu. Ka visuaalne erinevus siin ei aita, sest T. Väljaotsa tunnistaja näha ei saanudki. Kohtuistungil ei täpsustatud, kus tunnistaja antud sündmuse ajal asus. Küll aga oli tunnistaja kindel kahes asjas: esiteks, et kaupluse juurde tuli üks politseinik (kes viis ka H. Randma ära) ja et H. Randma tuli jala. 3.3. Erinevalt kohtust leiab apellant, et olemasolevad tõendid ei saa kinnitada vastuvaidlematult, et H. Randma pani toime temale inkrimineeritud väärteo. Peale politseitöötajate, kes tunnistaja L. T sõnul asusid kohas, mis ei võimaldanud neil näha Jõõpre kaupluse esist ala, ei kinnita keegi, et H. Randmale kuuluvat valget Opelit juhtis 01.01.2007.a H. Randma. Tõendatud on, et juhiks oli kaine R. R, kes ka ise seda kinnitab. Seega on kohus tuginenud vaid politseinike ütlustele (mis viitab kohtumenetluse ühekülgsusele ja puudulikkusele VTMS § 148 p 1 mõttes), arvestamata, et nende poolt väidetavalt nähtu ja kirjeldatu ei sobi teiste tõendite ja formaalloogikaga. Hinnates tõendeid, oleks kohtul olnud piisavalt alust VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaldamiseks. Jättes selle tegemata, rikkus kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes ja kohaldas vääralt materiaalõigust VTMS § 149 p 2 mõttes. 4. Ringkonnakohtu istungil palusid nii H. Randma kui ka tema kaitsja P. Järve maakohtu otsuse tühistada ja menetlus antud väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. TALLINNA RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tema kaitsja seisukohad ning tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud motiividel. Apellatsiooni väited keskenduvad tõendite hindamisele ning ringkonnakohtul palutakse teha olemasolevate tõendite alusel H. Randma suhtes õigeksmõistev otsus. Ringkonnakohus leiab, 5 et maakohus on äärmise põhjalikkusega analüüsinud kõiki käesolevas väärteoasjas olevaid tõendeid ning jõudnud nende analüüsil ning vastastikusel kõrvutamisel õige järelduseni, et 1. jaanuaril 2007. a juhtis sõiduautot H. Randma, mitte aga keegi teine. Soostudes kõigi maakohtu otsuses sisalduvate argumentidega, märgib kriminaalkolleegium apellatsiooni väidetele vastates järgmist. 6. Arusaamatuks jääb, milles seisneb apellandi etteheide kohtuvälisele menetlejale, et väärteoprotokoll fikseeritud õigusrikkumise kohta tehti alles 16. jaanuaril 2007. a, st kaks nädalat peale õigusrikkumise toimepanemist. Väärteomenetluse seadustik (VTMS) ei sätesta mingeid tärmineid selle kohta, millise aja jooksul tuleb väärteoprotokoll koostada. Arusaadavalt tuleb soostuda, et see peab jääma mõistliku aja piiresse, kuid apellatsioonis ei ole selgitatud, kuidas mõjutas väärteoprotokolli hilisem koostamine käesoleval juhul H. Randma õigusi ning millises osas takistas see käesolevas väärteoasjas tõe tuvastamist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on aktsepteeritud juhtumeid, kus väärteo toimepanemise ning selle kohta protokolli koostamise vahele jääb teatud ajavahemik, s.t seda ei tehta koheselt (vt nt RKKKo 3-1-1-12-07; 3-1-1-19-05). Nimetatud lahendites ei ole tehtud kohtuvälisele menetlejale etteheidet väärteoprotokolli hilisema koostamise suhtes ning kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub sellise etteheite tegemiseks alus ka käesolevas asjas. Käesolevas menetluses puudub alus hindamaks ka väiteid, mis puudutavad politseitöötajate käitumist. Apellant ei selgita, mil määral aitavad need esitatud argumendid kaasa käesoleva väärteoasjas esineva küsimusel lahendamisele ehk sellele, kas H. Randma juhtis 1. jaanuaril 2007. a alkoholijoobes sõiduautot või mitte. Kui H. Randma leiab, et menetlemise käigus seati ohtu tema tervis, on tal võimalus teha sellekohane avaldus õiguskaitseorganitele. Kriminaalkolleegium toonitab veelkord, et lisaks sellele, et käesoleval juhul puudub ringkonnakohtul üleüldse võimalus võtta seisukoht nimetatud väidete osas, ei ole need käesoleva menetluse eset silmas pidades ka asjassepuutuvad. 7. Apellatsioonis väidetakse, et H. Randma soovis korduvalt võtta ühendust advokaadiga, kuigi ta seda korduvalt palus. Kriminaalkolleegium, tunnistades täiel määral sellise kaitseõiguse absoluutsust ning ka õigust selle realiseerimisele, peab sellekohaseid väiteid aga paljasõnalisteks. 1. jaanuari 2007. a on koostatud mitu menetlusdokumenti (protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta, sõiduki juhtimiselt kõrvalamise otsus), neile kõigile on H. Randma keeldunud alla kirjutamast. Enda kaitseõiguse realiseerimise soovi tõestamiseks oleks piisanud, kui H. Randma oleks kasvõi ühele neile teinud märke kaitseõiguse teostamise soovi kohta. 1. jaanuari 2007. a sündmusi võib aga hinnata ainuüksi kui H. Randma kategoorilist keeldumist igasuguseks koostööks politseiametnikega. Kui isik, vaatamata sellele, et tal palutakse alla kirjutada erinevatele dokumentidele, keeldub seda tegemast, on hilisemalt ainetu esitada väiteid enda aktiivse kaitseõiguse teostamise soovi kohta. Kriminaalkolleegium kordab, et kõnelause soovi fikseerimine oli H. Randmal mitmekordselt võimalik, kuid ta ise ei realiseerinud seda. Tasub märkida sedagi, et 16. jaanuari 2007. a väärteoprotokolli kohaselt ei soovi H. Randma kaitsja osalemist menetluses. Seetõttu peab kriminaalkolleegium apellatsiooni vastavasisulisi väiteid ainetuks. 8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust küsimuses, kas H. Randma oli 1. jaanuaril 2007. a alkoholijoobes või mitte. Alkohoolset joovet kinnitab joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt, seda ei eita ka H. Randma ise. Lahendada tuleb küsimus, kas H. Randma juhtis joobes olles ka sõiduautot või mitte. Kohtu hinnangul tuleb sellele vastata jaatavalt ning seda lisaks maakohtu poolt esitatule veel järgmistel argumentidel. 6 Kinnipidamisel kaupluse juures ei selgitanud H. Randma kordagi, et ta oli autos vaid kaassõitja, selgitades, et tema oli jalakäija (vt kohtuistungi protokolli lk 7). Kohus ei pea usutavaks apellatsioonis väidetut, et see oli tingitud teatavast stressiseisundist (kuna H. Randma lubati nö plate peale viia) ning siis ei tule isik selle peale, mida peaks ütlema. Kohtule jääb arusaamatuks, miks peaks isik kinnipidamisel esitama väiteid, mis ka H. Randma enda versiooni kohaselt ei vastanud tegelikkusele. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et versioon endast kui kaassõitjast tekkis H. Randmal alles hilisemalt, mitte aga kinnipidamisel või vahetult peale seda. Kui isik peetakse enda sõiduauto juures kinni joobes olekus, talvel ja toasussides ning ta kinnitab, et on jalakäija ning tema autoga sõitnud ei ole (arvestades veel vastuvaidlematult tuvastatut, et vahetult enne seda nimetatud sõiduautoga poe juurde sõideti), on ainetu politseitöötajatele ette heita seda, et nad ei kogunud tõendeid – apellandi väitel pidanuks nad pöörduma kauplusesse ning tegema selgeks, kas seal on sõiduauto tegelik juht. Sellise kohustuse saaks politseitöötajatele panna juhul, kui ka esitatakse väide, et tegelik juht on seal – kuid nagu öeldud, midagi sellist H. Randma ei väitnud (seega polnud ka väidet, mida kontrollida). Kohus leiab, et sellisel juhul on tegemist eksimisega formaalloogika vastu apellatsiooni väidetes, mitte aga maakohtu otsuses, nagu seda leiab apellant. Et tegemist on hilisemalt tekkinud kaitseversiooniga kinnitab kohtu arvates ka tunnistaja L. S ütlustest tulenev, kellele apellant viitab kui H. Randma versiooni kinnitajale. H. Randma kinnitab nimelt, et tema saabus poe juurde enda sõiduautos kaassõitjana, samal ajal kui L. S andis maakohtu istungil küsimusele „kas panite tähele, kellega või millega tuli poe ette Randma?“ vastuseks, et „tuli jalgsi“, „ei ole meeles, kust poolt tuli, tuli tee poolt“ (kohtuistungi protokoll lk 5). Kuid et ta ei saabunud kaupluse juurde jalgsi, kinnitab ka H. Randma ise. Seetõttu soostub ringkonnakohus maakohtu otsuse seisukohaga, et L. S ütlused ei ole H. Randma kaitseversiooni kinnitavad. Eeltoodu alusel on ringkonnakohtu hinnangul maakohus täiesti aktsepteeritavalt suhtunud kriitiliselt ka R. Ri väidetesse, et tegelikkuses juhtis sõiduautot hoopis tema, ka see versioon on tekkinud hilisemalt väärteomenetluse käigus, samuti nagu seda versiooni kinnitavad M. Randma ja R. V ütlused. Nimetatud versioon on tekkinud 16. jaanuariks 2007. a, mil H. Randma annab menetlusaluse isikuna ütlusi ning loetleb ka enda versiooni kinnitavad tunnistajad (tlk 6). Asjakohased ei ole viited ka tunnistaja L. T, kelle ütlustest justkui tuleneks, et politsei ei saanud hooldekodu (vanadekodu) juures seistes näha kaupluse esist – tunnistaja ütleb, et sellise väite tõesuse suhtes ei ole ta täielikult kindel (kohtuistungi protokoll lk 4). Seega ei kinnita tunnistaja L. T ütlused sugugi seda, et politseinikud ei saanud näha poe ees peatunud autot ning seda, kes sealt väljus. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on arusaadavalt ning veenvalt põhistanud enda siseveendumuse kujunemist selle kohta, et 1. jaanuaril 2007. a juhtis joobes sõiduautot just H. Randma. Apellatsioonis esitatud väited ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 ja § 153 lg 4 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 14. juuni 2007. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 7 Paavo Randma Julia Katškovskaja Ene Randmäe 8