KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-02-23 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meel

§ 201redaktsiooni kohaselt ei saanud pangakontol olev raha olla omastamise objekt.

Ringkonnakohus on oma 28.03.2005.a. otsuses asunud seisukohale, et seetõttu on K. Mälbergi ja U. Siitani süüditunnistamine KrK § 141-1 lg 3 p 1 järgi tulenevalt KarS § 5 lg-test 2 ja 3 välistatud. Riigikohus oma 24.10.2005.a. otsuses nr 3-1-1-83-05 asus seisukohale, et kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning kontrollida süüdistatavate tegude vastavust KarS § 289 sätestatud kuriteokoosseisule. Käesolevaks ajaks on KarS § 289 kehtivuse kaotanud, süüdistust KarS § 217-2 järgi ei ole K. Mälbergile ja U. Siitanile esitatud. Kohus leidis, et ka need asjaolud välistavad U. Siitani ja K. Mälbergi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüditunnistamise.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuröri abi Astrid Asi, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja K. Mälberg ja U. Siitan neile esitatud süüdistuses süüdi mõista, karistades neid rahalise karistusega. 4.1 Prokurör peab alusetuks kohtu etteheidet, et süüdistatavatele ei ole esitatud süüdistust KarS § 2172 järgi. Süüdistus tuleb esitada teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi, jälgides, et isiku teole antav kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Süüdistuses või siis kohtumenetluse käigus tuleb näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav karistusseadustiku järgi. Nimetatut on ka käesoleval juhul süüdistuses tehtud ning sealjuures on nii süüdistuses kui ka kohtuistungil põhjendatud, miks oleks süüdistuses kirjeldatud tegu antud hetkel kvalifitseeritav KarS § 201, mitte aga § 2172 järgi. 3 4 4.2 Prokurör leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ning kohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele – seejuures märgib prokurör, et süüdistus ei ole kunagi väitnud, nagu poleks maakohtu poolt viidatud stiiliraamatut eksisteerinud. Süüdistuse väiteks on olnud, et seda teenust, st stiiliraamatut, ei teinud VNW L.L.C. Apellatsioonis väidetakse, et 10.01.2000.a kuupäevaga arve ehk arve, mille alusel raha OÜ-st Eesti Loodus välja kanti, on vormistatud tagantjärgi. Samuti on arve aluseks olev üleandmise akt võltsitud ja seega fiktiivne ning selle alusel tegelikkuses mingit stiiliraamatut üle ei antud ning stiiliraamatu väidetavale autorile selle eest mingit tasu ei makstud. J. R kui väidetava stiiliraamatu autori ütluste kohaselt lubas Kalle Mälberg anda talle tarkvara eest VNW aktsiaid, kuid ta ei ole programmi eest saanud ei aktsiaid ega ka raha. Kuivõrd ei nähtu ühtegi takistust, miks poleks saanud VNW aktsiaid talle võõrandada, siis viitab see üheselt, et kohtualustel puudus igasugune kavatsus üle antud CDROMi eest tasuda ning VNW arvele kanti rahalised vahendid nende omastamise eesmärgil. Seega ei kasutatud OÜ-lt Eesti Loodus saadud raha stiiliraamatu ostmiseks vaid pöörati läbi VNW enda kasuks. Ka VNW panga väljavõtetest ei nähtu, et oleks teostatud mingeid ülekandeid stiiliraamatu eest tasumiseks. 4.3 Et tegelikkuses VNW L.L.C OÜ-le Eesti Loodus mingit teenust ei osutanud, kinnitavad ka teised kriminaalasjas olemasolevad tõendid. Nende hindamise tulemusel jõuab prokurör järelduseni, et tegemist oli lihtsalt raha saamise skeemiga VNW-le. Veel enne kui oli hakatud realiseerima võimalust väidetavalt VNW poolt üleantud stiiliraamatu realiseerimiseks, otsiti välja teine äriühing, kes võiks tegeleda ajakirja Eesti Loodus kujundamisega. Samuti sõlmiti VNW-ga leping ajal, mil polnud veel tasutud uue kujunduse loomise eest Kalle Mälbergi Nõustamise OÜ-le. Audiitorbüroole BDO Eesti OÜ näidati 10.01.2000.a kuupäeva kandva stiiliraamatu üleandmise- ja vastuvõtmise akti alusel üleantud stiiliraamatuna ning samuti teistele tunnistajatele ajakirja uue kujundusena Coifield & Kalmare poolt väljatöötatud uue kujunduse kavandeid või siis Kalle Mälbergi Nõustamise OÜ poolt osutatud teenuse, mitte aga VNW poolt osutatud teenuse tulemit. Puudus igasugune põhjendus, miks tellida stiiliraamatut VNW LLC-lt ning millel põhineb informatsioon, et VNW taolist teenust üldse osutab. Samuti puuduvad igasugused andmed teenuse tellimisele eelnevate läbirääkimiste kohta.
2. Ringkonnakohtu istungil muutis prokurör apellatsioonis sisalduvat taotlust ning leidis, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mida ei ole võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada, tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Süüdistatavate kaitsjad leidsid samuti, et on aset leidnud kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine, kuid tulenevalt asjaolust, et K. Mälbegile ja U. Siitanile süüks arvatav käitumine ei olnud vahepealse aja jooksul karistatav, tuleks maakohtu otsus kui seaduslik ja põhjendatud jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta vaatamata kohtu poolt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele muutmata. Esmalt vaeb kohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (I) ning selgitab seejärel, miks vaatamata sellele tuleb maakohtu otsus jätta muutmata (II). I 4 5
3. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (RT I 2004, 46, 329) § 2 lg-le 1 arutatakse enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja maa-ja linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Kuigi kriminaalasja menetlemisel kõrgema astme kohtus rakenduvad Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, ei saa kriminaalmenetluse minetused, juhul kui need tuvastatakse, olla kõrvaldatavad argumendil, et käesoleval ajahetkel kehtiv seadus teatud viisil toimimist võimaldab. Apellatsioonimenetluses kontrollitakse selles tähenduses muuhulgas, kas kriminaalmenetlus esimese astme kohtus on läbi viidud kõiki Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Kui on tuvastatav kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine Kriminaalmenetluse koodeksi mõttes, on ta seda jätkuvalt ka Kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses, kuna see kuulus isiku seadusega tagatud kaitseõiguse juurde esimese astme kohtu menetluses.
4. K. Mälberg ja U. Siitan anti kohtu alla
5. mail
6. a süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi (kd 3, tlk 2). Kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimese astme kohtus on prokurör pidanud vajalikuks esitada muudetud süüdistuse KrMK § 215 lg 2 alusel, mida ta
7. aprillil
8. a on ka teinud (kd 4, tlk 129; vt ka kd 4 tlk 124
9. märtsi
10. a kohtuistungi protokoll, kus süüdistatavate kaitsjad leiavad, et prokurör peab kas loobuma süüdistusest või seda täpsustama).
11. aprilli
12. a kohtuistungil esitab prokurör kohtu kaudu muudetud süüdistuse, millest on välja loetav, et tegemist kohtualuste seisundit halvendava või varemesitatust oluliselt erineva süüdistusega KrMS § 215 lg 2 mõttes. Vastavalt KrMK § 215 lg-le 3 tulnuks pärast muudetud süüdistuse esitamist kohtualused anda muudetud süüdistuses kohtu määrusega ka kohtu alla – kas siis eraldiseisva või protokollilise määrusega. Tegemist oli absoluutse eeldusega, alles pärast mida muutus võimalikuks uue süüdistuse arutamine kohtualuste suhtes.
13. Käesolevas kriminaalasjas ei ole K. Mälbergi ja U. Siitanit selles muudetud süüdistuses kohtu alla antud.
14. aprilli
15. a protokollis on vaid viide selle kohta, et prokurör esitab muudetud süüdistuse, peale mida küsib kohus kohe menetlusosaliste arvamust ilmumata tunnistajate osas ning kohtuistung lükatakse edasi (kd 4, tlk 133). Seejuures tuleb tähele panna sedagi, et nimetatud kohtuistungil viibis kohtualustest vaid U. Siitan. Ka järgmisel kohtuistungil
16. mail
17. a jätkab kohus kohtuliku uurimisega (kd 4, tlk 141), kuulates ära kahe tunnistaja ütlused. Esimene viide uuele süüdistusele esineb alles pärast kirjalike materjalide avaldamist (kd 4, tlk 142-142p), kui kohus küsib mõlemalt kohtualuselt, kas prokuröri esitatud uus süüdistus on arusaadav ja milline on kohtualuste positsioon uue süüdistuse osas, kusjuures mõlemad kohtualused vastavad, et uus süüdistus ei ole neile arusaadav (kd 4, tlk 142p). Kriminaalasjas puudub samas igasugune viide kohtualuste kohtu alla andmise kohta selles muudetud süüdistuses (sellest asjaolust ja kohtuotsuse järgmises punktist tuleneva tõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks anda vastust küsimusele, kas ja millisel määral on sellisel viisil toimides rikutud kohtualuste kaitseõigust).
18. Nagu öeldud, oli vastavalt väljakujunenud praktikale kohtu alla andmise näol tegemist süüdistuse arutamise absoluutse eeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda enda praktikas toonitanud korduvalt. 5 6 Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku kohtulikku arutamist, kuna vastavalt KrMK § 215 lg-le 1 puudub kohtul pädevus arutada kriminaalasja isikute suhtes, kes pole kohtu alla antud. Selle menetlusnormide rikkumise on Riigikohus tunnistanud oluliseks ning seega toob see kaasa kohtuotsuse tühistamise. Seejuures ei käsitlenud Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtu alla andmata jätmist kui menetlusnormide olulist rikkumist mitte üksikjuhtumina, vaid üldise olulise rikkumisena kriminaalmenetluses (vt RKKKo 3-1-1-42-99), mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt RKKKo 3-1-1-90-01). Kohtualuse uuesti kohtu alla andmise nõue tuleneb KrMK § 215 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Samuti KrMK § 215 lg-st 4 ning § 219 lg-st 2, millede kohaselt ilma uut või muudetud süüdistust esitamata ei ole kohtul õigust kohtualuse seisundit halvendada. Seda kinnitab ka asjaolu, et uue või muudetud süüdistuse arutamise tulemusel on kohtul õigus KrMK § 215 lg 4 alusel muuta süüdistus uuesti kergemaks (s.h samaks, mis oli esialgne süüdistus), kui sellega ei halvene kohtualuse olukord (vt RKKKo 3-1-1-42-03). Kohtu alla andmise nõue süüdistuse muutmisel kehtis vastavalt kohtupraktikale edasi ka siis, kui kehtivusse oli astunud ka Kriminaalmenetluse seadustik, mille § 268 sellist obligatoorset tingimust iseenesest enam ei sätesta. Selline järeldus on tuletatav Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest nr 3-1-1-76-06 ja nr 3-1-1-117-
20. Käesoleval hetkel taotles prokurör U. Siitani ja K. Mälbergi süüditunnistamist just muudetud süüdistuse alusel. Nagu tuleneb eelnevast, puudub aga – sarnaselt maakohtule – ka ringkonnakohtul üleüldse süüdistus, mida arutada, kuna isikuid ei ole selles süüdistuses kohtu alla antud. Seega muutub enda sisult ainetuks prokuröri apellatsioon tervikuna. Isikute kohtu alla andmine ringkonnakohtus on aga välistatud, kuna sel juhul algaks kriminaalmenetlus alles apellatsiooniinstantsis, millist võimalust Eesti kriminaalmenetlusõigus aga ei tunne. Tegemist on seega kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mida ei ole KrMS § 341 lg 2 kohaselt võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. II
21. Vaatamata tõdemusele, et ringkonnakohtul puudub käesoleval hetkel süüdistus, mida arutada, peab kriminaalkolleegium järgnevalt siiski vajalikuks anda hinnang küsimusele, kas tegu, mis on kvalifitseeritud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, on vahepealsel ajal

§ 201redaktsiooni kontekstis ja arvestades, et Kar

S § 289 on käesolevaks hetkeks dekriminaliseeritud, üleüldse karistatav. Kui kriminaalkolleegiumil on selles osas eitav seisukoht, tooks ülatoodud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamine kaasa kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse ringkonnakohtu seisukohalt ainult selle tõdemuse veelkordseks tegemiseks, et tegu ei ole käesoleval hetkel karistatav (oletagem, et isikule on esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, kuid kriminaalasja arutamisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 1 või 2 mõttes; esimese astme kohus mõistab seejuures isiku õigeks tõendamatuse tõttu; ringkonnakohus tuvastab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, kuid tuvastab ka samas, et isikule süüks arvatavates episoodides jäi vallasasjade väärtus igakordselt alla 1000.- krooni). Sellisel juhul muutuks kriminaalasja saatmine esimese astme kohtusse menetlusökonoomiliselt põhjendamatuks ning ebaotstarbekaks. Seega kuigi vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 tuleks ringkonnakohtul maakohtu otsus määrusega tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, 6 7 saaks seda teha vaid olukorras, kus ringkonnakohtul oleks arusaam (muudetud) süüdistuse realiseeritavusest uues kohtumenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on see käesoleval hetkel välistatud ja seda järgmistel põhjustel. 11. Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1-3 on isiku süüditunnistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seda põhimõtet on korduvalt oma otsustes rõhutanud ka Riigikohus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-2-3-03; 3-1-1-144-05). Olukorras, kus isikud panid süüdistuse kohaselt toime KrK § 1411 järgi kvalifitseeritud kuriteo, kuid kriminaalasi tuli kohtus arutamisele Karistusseadustiku kehtivusajal, tuli vastavalt seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale leida nende käitumisele vastav süüteokoosseis Karistusseadustikus, milleks oli KarS § 201 (omastamine). Samas 1. septembrist 2002 (karistusseadustiku kehtimahakkamine) kuni 31. detsembrini 2003.

§ 201

redaktsiooni kohaselt ei saanud pangakontol olnud raha olla omastamise objekt puuduva vallasasja tunnuse tõttu (vt RKKKo 3-1-1-130-04). Seega oli KrK § 1411 teatud tunnuste osas vahepealsel ajal dekriminaliseeritud. Seejuures tuleb tähele panna, millistest asjaoludest lähtuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud olukorda just kriminaalasjas nr 3-1-1-13004, mis päädis samuti õigeksmõistva otsusega. Antud kriminaalasjas oli süüdistatavaks KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi U.U, kes oli ametiisikuks KrK § 160 tähenduses ning vastavalt süüdistusele riisus pangakontolt summasid ametiseisundi kuritarvitamise teel. Seega oli ka nimetatud kriminaalasjas põhimõtteliseks võimaluseks sellise konstruktsiooni loomine, nagu seda on käesoleval juhul teinud prokurör enda (muudetud) süüdistuses – vaagida U.U käitumise vastavust KarS § 289 tunnustele. Vaatamata sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium teinud otsesõnu viite KarS § 5 lg-le 2 ning leidnud, et tegemist oli U.U karistatavust välistava seadusega. Kuigi lahendis 3-1-1-83-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium tõepoolest leidnud, et tuleks kontrollida isiku käitumise võimalikku vastavust KarS §-le 289, siis selles osas soostub ringkonnakohus maakohtuga, et käesoleval hetkel on sellise kontrolli läbiviimine võimatu, kuna KarS § 289 on käesolevaks hetkeks dekriminaliseeritud. Seega on kadunud ka see „kate“, mis vahepealsel ajal kattis ära KarS §-s 201 sisaldunud seaduslünga. Kohtukolleegium peab vajalikuks ära tuua omapoolsed põhjendused, miks ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga selles, et süüdistatavate K. Mälbergi ja U. Siitani süüdimõistmine KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on võimalik. Vaidlust ei ole selles, et ajavahemikul 1.september 2002.a. kuni 31.detsember 2003.a.

§ 201redaktsioon välistas süüdistatavate süüdimõistmise neile esitatud süüdistuses Kr

K § 1411 lg 3 p 1 järgi. Kuna uus seadus (alates 1.09.2002.a. kehtiv Karistusseadustik) välistas süüdistatavatele inkrimineeritud teo karistatavuse KrK§ 1411 lg 3 p.1 järgi, tuleb seda seadust kohaldada tagasiulatuvalt. Kergema seaduse kohaldamine tagasiulatuvalt on tagasipöördumatu iseloomuga. Seda kinnitab sisuliselt ka KarS § 5 lg 3, mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Sisuliselt tähendab ajavahemik 1.september 2002 kuni 31.detsember 2003.a süüdistatavate jaoks seda, et kui kohtuotsus oleks tehtud sel ajal, ei oleks neid saanud süüdi mõista KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Kui prokurör leidnuks, et nende käitumises on KarS § 289 tunnused, siis tulnuks nad süüdi mõista sel ajal KrK § 161 järgi. Alates 1. jaanuarist 2004.a. kehtiv KarS § 201 redaktsioon on võrreldes vahepeal (1.09.2002 – 31.21.2003) kehtinud seadusega süüdistatavate suhtes raskendav seadus. Vaidlust ei ole ka selles, et ajal, mil süüdistatavatele inkrimineeritud käitumine ei olnud karistatav KarS § 201 järgi, vastas nende käitumine samal ajal

§ 289süüteokoosseisule. Samas, leides, et süüdistatavate süüditunnistamine Kr

K § 1411 lg 3 p 1 järgi on alates 1. jaanuarist 2004.a. (seoses KarS § 201 redaktsiooni muutumisega) jälle võimalik, läheb prokurör vastuollu KarS § 5 lg 7 8 3 sätestatud põhimõttega. Käesoleval ajal kehtiv KarS § 201 koosseis ei ole raskem süüdistatavate suhtes mitte ainult võrreldes ajavahemikul 1.09.2002.a. kuni 31.12.2003.a.

§ 201

redaktsiooniga, vaid ka sel ajal

§-ga 289 võrreldes (Riigikohtu otsus 3-1-1-41-07 p.13). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtumenetluse ajaline kestvus ei saa mõjutada isikute ebavõrdset karistusõiguslikku kohtlemist. Näiteks, sissetungimisega toimepandud KarS § 218 mõttes väheväärtusliku asja vargus ei ole alates

1. märtsist 2007 enam kvalifitseeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, kuid oli ja on valdaja tahte vastane ebaseaduslik tungimine võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale kuriteona karistatav omavolilise sissetungina (KarS § 266). Omavoliline sissetung isikute grupi poolt on nii enne kui ka pärast
2. märtsi 2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi karistatav KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Oletagem, et kaks isikut, kes on ka varem varguste eest karistatud, panevad grupis toime väheväärtusliku asja varguse, tungides seejuures valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult võõrasse hoonesse. Üks sissetungijatest mõistetakse süüdi ja karistatakse KarS § 266 järgi. Teine aga hoidub kõrvale uurimisest ja ajaks, kui ta kätte saadakse, on seadust muudetud ning KarS § 218 kehtib jälle samas redaktsioonis nagu enne
3. märtsi 2007.a. ehk seaduse järgi on karistatav ka väheväärtusliku asja vargus, kui selle on toime pannud varem varguse eest karistatud isik. Vaatamata asjaolule, et ka teise isiku poolt toimepandud tegu on olnud karistatav jätkuvalt kuriteona igal ajahetkel, ei ole tema karistamine KarS § 199 järgi võimalik. Neid isikuid tuleb kohelda karistusõiguslikult võrdselt. EIÕKonv art 6 lg 1 kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Õigus õiglasele asja arutamisele kohtus on aga riivatud olukorras, kus ei ole võimalik vältida igasugust välispidist mõjutust õigusemõistmise protsessile, kaasa arvatud seadusandliku võimu enda poolt (näiteks protsessi ajal seaduste sihiteadlik muutmine asja lahendamise tulemuse mõjutamiseks). Prokuröri seisukohad aga pigem soodustavad sellist olukorda, kui välistavad. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks analüüsida kohtupraktikat, mis puudutab analoogilistes asjades kohtulahendeid. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-94-06 nähtub, et K.L.-le oli esitatud süüdistus KarS § 1411 järgi riisumises ametiseisundit kuritarvitades ja mitmed riisumise episoodid seisnesid pangaarvelt pangaarvele raha ülekandmises. Tartu Ringkonnakohtu otsusest 27.märtsist 2006.a. samas kriminaalasjas nähtub, et apellatsioonikohtu istungil loobus prokurör nendes kuriteoepisoodides süüdistuse toetamisest. K.L. mõisteti nendes kuriteoepisoodides ringkonnakohtu poolt sisuliselt õigeks (jäeti välja esitatud süüdistusest). Riigikohus oma otsuses aktsepteeris nimetatud ringkonnakohtu seisukohta. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtis juba KarS § 201 praeguses redaktsioonis, kuid sellele vaatamata ei olnud erinevatel kohtutel ega ka prokuratuuril vaidlust selles, et KarS § 201 uue redaktsiooniga ei saa kuidagi põhjendada K.L. süüdimõistmist KrK prg. 1411 järgi vaidlusalustes kuriteoepisoodides. Tuleb märkida, et ka prokuratuuril endal ei ole vaidlusaluses küsimuses ühtset seisukohta. Nii näiteks oli kriminaalasjas nr 1-04-52 ( Tallinna Ringkonnakohtu otsus 17.aprillist 2007.a. K.K. süüdistusasjas) K.K. antud kohtu alla KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi samuti selles, et ta ametisikuna omastas tahtlikult oma ametiseisundit ära kasutades õigustamatult tema korralduses olevat vara pangaarvelt pangaarvele raha ülekandmise teel. Selles kriminaalasjas esitas prokurör kohtus peale Riigikohtu otsust, kus oli avaldatud kõrgema kohtu seisukoht selles küsimuses, K.K-le uue süüdistuse KrK § 161 järgi. Kohtus oli arutusel K.K. süüküsimus KrK § 161 järgi ja ta mõisteti nimetatud paragrahvi järgi süüdi. Käesoleval ajal on kriminaalasi Riigikohtu menetluses, kuid olenemata lõpplahendist on selge, et tagasikäik KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi inkrimineeritud süüdistuse juurde on välistatud. 8 9 Vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht maakohtule ja ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel seaduse kohaldamisel kohustuslik. Riigikohus on käesolevas kriminaalasjas teinud otsuse 24.oktoobril 2005.a. (Riigikohtu otsus nr 3-1-183-05), s.o ajal, kui kehtis ka juba uus e. käesoleval ajal kehtiv KarS § 201 redaktsioon. Samas ei ole viidatud Riigikohtu otsuses isegi mitte arutatud selle üle, kas süüdistatavatele inkrimineeritud tegu vastab KarS § 201 koosseisule. Riigikohus on oma otsuses märkinud, et kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus on süüdistatavatel ja nende kaitsjatel piisav võimalus vaidlustada prokuröri seisukohta süüdistuses kirjeldatud tegude vastavusest KarS §-s 289 sätestatud kuriteokoosseisule (p.18). Alates 15.märtsist 2007.a. on KarS § 289 tunnistatud kehtetuks.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Julia Katškovskaja 9