KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.november 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-7550 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Igor A

§ 238lg 2 kohaldamisega, mõistetud karistuse osas. Karistada Anno Sempelsoni Kar

S § 122 järgi vangistusega 3 ( kolm ) aastat ja 3 ( kolm ) kuud.

§ 238

lg 2 alusel vähendada Anno Sempelsonile mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 2 ( kaks ) aastat ja 2 ( kaks ) kuud. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa, lugedes kuriteo toimepamemise ajaks ajavahemik 2006.a suvest kuni 15.jaanuarini 2007.a. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda 1 ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1. Anno Sempelson mõisteti lühimenetluse korras süüdi ja karistati KarS § 122 järgi 4 aasta vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendati Anno Sempelsonile mõistetud karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastat 8 kuud, karistuse aja algusega 18.veebruar 2007.a.

1. Anno Sempelson mõisteti süüdi selles, et tema alates 2006.a kuni 18.veebruar 2007.a on järjepidevalt, peaaegu igapäevaselt põhjustanud valu oma alaealiste poegadele T. S ja I. S, lüües neid korduvalt käega keha erinevatesse piirkondadesse ning muuhulgas ka: 2.1 2006.a suvel Harjumaal, eeluurimisel täpsemalt tuvastamata kohas ja ajal, lõi Anno Sempelson I.S korduvalt käte ja jalgadega kehasse, põhjustades kannatanule valu; 2.2 samuti tema, 2006.a oktoobrikuus, täpselt tuvastamata ajal ja kohas, lõi T. S ja I. S mitmel korral rusikaga vastu õlga, põhjustades kannatanutele valu. 2.
2. samuti tema, 2006.a lõpus või 2007.a jaanuaris Harjumaal, Vääna Postil, täpsemalt tuvastamata ajal ja kohas, lõi I.S käega vastu lõuga, põhjustades valu. 2.
3. samuti tema, 2006.a lõpus või 2007.a jaanuaris Harjumaal Vääna-Postil, täpsemalt tuvastamata ajal ja kohas, lõi T. S käega vastu pead, põhjustades valu. Järjepideva kehalise väärkohtlemisega pani Anno Sempelson toime KarS § 122 järgi ettenähtud kuriteo. Apellatsiooni taotlused.
4. Esitatud apellatsioonis taotleb A. Sempelson süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja leebema karistuse mõistmist KarS § 121 järgi ning karistuse kandmise kohaks üksikkambrit kas Tallinna või Tartu vanglas. Apellant märgib, et ta ei saanud süüdistuse kohaselt põhjustada oma poegadele järjepidevat valu kuni 21.veebruarini 2007.a. kuivõrd peeti politsei poolt kinni
5. veebruaril 2007.a Ka ei saanud ta kuni märgitud ajani I. S valu tekitada, kuna viimane viibis omal soovil alates
6. jaanuarist 2007.a Haiba lastekodus ning T.S järgnes talle sinna nädala aja pärast. A. Sempelson tunnistab kaebuses, et andis 2007.a jaanuaris T. S kerge põseplaksu põhjusel, et viimane ei läheks vastu teravat ahju. Apellant leiab, et tegemist oli hoiatusega, mitte kuriteoga. Ka kinnitab ta, et lõi
7. oktoobril 2006.a I. S, kuid ei teinud seda tahtlikult, sest I.S ise ründas teda kangiga. A. Sempelsoni väitel töötasid tema pojad ajavahemikul juunikuu 2006 kuni juulikuu 2006.a x turbarabas, mistõttu tema ei saanud sel ajal I. S süüdistuse kohaselt lüüa käte ja jalgadega, sest käis x-il vaid nädalavahetusel. Apellant eitab laste löömist, väites, et karistas poegasid vaid sportliku tegevuse, st kätekõverduste ja jooksma sundimisega. Ringkonnakohtu seisukoht.
8. Kohtukolleegium märgib puutuvalt apellatsiooniga, et piinamise all mõistab karistusseadus KarS § 122 järgi §-s 121 nimetatud tegusid - tervise kahjustamist, löömist, 2 peksmist või muul viisil kehalist väärkohtlemist, kui see toimus: esiteks järjepidevalt või teiseks, põhjustas suurt valu. Väärkohtlemisena on käsitatav mis tahes märkimisväärne kehalise puutumatuse või heaolutunde riive. Järjepideva väärkohtlemise all mõeldakse löömise, peksmise või muu füüsilise vägivalla tegude toimepanemist süstemaatiliselt, st vähemalt kolm ajaliselt eristatavat korda või siis nimetatud tegude toimepanemist pidevalt mingi aja jooksul. 4.
9. Kohtukolleegium tähendab, et maakohtu otsuses on analüüsitud A. Sempelsoni käitumise vastavust KarS § 122 süüteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse külje tunnustele. Maakohus tuvastas, et A. Sempelson kasutas järjepidevalt oma poegade T.S ja I. S suhtes ajavahemikus 2006.a kuni
10. veebruar
11. a vägivalda, lüües neid tahtlikult, peaaegu igapäevaselt, käega ja rusikaga pea piirkonda ja kehasse, millega tekitas lastele valu. Maakohus tugines oma järeldustes kohtuistungil avaldatud T ja I. S ütlustele, mille kohaselt isa, A. Sempelson, lõi neid karistamise eesmärgil põhjendamatult, peaaegu iga päev, rusikaga vastu õlga, vastu lõuga ja mujale kehasse. Löökidest kehale jäänud siniseid plekke püüdsid nad kaaslaste eest, piinlikkust tundes, varjata, samuti kartsid nad isa kättemaksu. Sel põhjusel hoidusid nad ka kooliarsti juurde minemast ja tekitatud valust rääkimast. Kattuvaid ütlusi andis kohtus laste ema, kannatanu T.S. Neid ütlusi on kinnitanud I. S ja T. S klassijuhatajad, A. B ja I. J, sotsiaaltöötaja E.S ja kaasõpilased. Maakohus leidis motiveeritult, et puudub alus kahelda kannatanute ja tunnistajate kokkulangevates ütlustes A. Sempelsoni poolt toimepandud järjepidevas kehalises väärkohtlemises. Samas tõdes maakohus, et A. Sempelsoni end õigustavad ja süüd eitavad ütlused on ilmses vastuolus tuvastatud tehioludega ning hinnatavad mitteusaldusväärse kaitseversioonina. Kohus asus seisukohale, et A. Sempelsoni süüteokoosseis KarS § 122 järgi on täidetud. Kohus ei tuvastanud A. Sempelsoni tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja leidis, et süüd välistav asjaolu puudub. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega ja on arvamusel, et kogutud tõendite pinnalt ei tõusetu kahtlust, et A. Sempelson, lüües käte ja rusikaga järjepidevalt ja valu põhjustades I ja T.S, lõi oma tegevusega tahtlikult ajaliselt üksteisega seotud väärkohtlemise tegudest moodustava piinava situatsiooni kannatanute suhtes, millega pani toime KarS § 122 järgi ettenähtud kuriteo. 4.
12. Jagades maakohtu seisukohta A. Sempelsoni süüdimõistmises KarS § 122 järgi, peab kohtukolleegium vajalikuks korrigeerida kohtuotsuse põhiosas märgitud A. Sempelsoni tegude toimepanemise ajavahemiku algust ja lõppu. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuigi süüasjas leiduvatest materjalidest nähtub A. Sempelsoni aastatepikkune vägivaldsus perekonnas, tuleb tähendada, et konkreetses süüasjas on jälgitavad tõendid tema väärkohtlemisest alates 2006.a suvest, millist aega tuleb ka lugeda tema kuriteo alguseks. Teiseks juhib kohtukolleegium tähelepanu, et süüasja materjalidest ei nähtu, et A. Sempelson oleks kannatanuid löönud 2007.a veebruarikuus. A. Sempelsoni väitel ja süüasja materjalide kohaselt läksid T ja I. S
13. a jaanuarikuu teisel poolel elama Haiba lastekodusse. Eeltoodust johtuvalt loeb kohtukolleegium õigeks kuriteo toimepanemise ajavahemiku 2006.a suvest kuni 15.jaanuar 2007.a . 4.
14. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on oma otsuses põhistanud A. Sempelsonile karistuse mõistmist KarS § 56 sätetest lähtuvalt, pidades eelkõige silmas süü suurust. Maakohus, arvestades süüdlase isikut eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, ei pidanud üldpreventatiivsetel kaalutlustel võimalikuks karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist 3 alammäära ja süüdlase resotsialieerimist ilma vangistuseta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu sellekohaste motiividega, kuid märgib samas, et maakohtu otsusest nähtuvalt arvestas kohus süüdlasele karistuse mõistmisel karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 3 järgi kuriteo toime panemist teadvalt noorema kui 18aastase isiku suhtes. Kohtukolleegium osundab, et KarS § 58 p 3 sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui 12 aastase isiku suhtes, mitte alla 18 aastase isiku suhtes. A. Sempelson pani talle süüksarvatud teod toime 2006.a2007.a, so ajal kui 09.05.1991.a sündinud I. S ja 06.
15. 1992.a sündinud T. S olid vanemad kui 12-aastased. Kuivõrd maakohus arvestas põhjendamatult KarS § 58 p 3-s ettenähtud karistust raskendavat asjaolu, mis võis mõjutada kohut otsuse tegemisel, peab kohtukolleegium vajalikuks kirjeldatud aluse äralangemisel kergendada vastavalt A. Sempelsonile mõistetavat karistust. 4.
16. Kohtukolleegium nendib seonduvalt A. Sempelsoni apellatsiooni taotlusega, et ringkonnakohtu kompetentsi ei kuulu kinnipeetava karistuse kandmise koha ja tingimuste määramine. Ka märgib kohtukolleegium, et kuivõrd A. Sempelson esitas ise taotluse oma karistuse aja alguse täpsustamiseks
17. veebruar 2007.a, mis pikendaks tema vangistust ühe päeva võrra, ja asjas ei ole sellesisulist prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni, puudub ringkonnakohtul seaduslik alus

§ 340lg 4 p 5 järgi taotlust rahuldada.

5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 3, 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4; tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4.oktoobri 2007.a otsuse osaliselt Anno Sempelsonile mõistetud karistuse osas ja täpsustab kohtuotsuse põhiosa kuriteo toimepanemise ajavahemiku osas. Ene Randmäe Igor Amanm Jüri Paap 4 5