järgi üldmenetluses Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Mariza Lillepea Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON ringkonnaprokurör PAVEL STARODUB, isikukood 35802282228, Vandeadvokaat Arvo Suuban Juhindudes KrMS § 306; 309; 311; 312; 313; 315 kohus O t s u s t a s: PAVEL STARODUB süüdi tunnistada
Mõista karistuseks 7(seitse) aastat vangistust.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 04.09.2006-17.09.2007, s.o. 1 aasta 14 päeva. Kandmisele kuulub 5 (viis) aastat 11 (üksteist) kuud 16 (kuusteist) päeva vangistust. 2 Karistuse kandmise algus 18.09.
Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav tunnistas end täielikult süüdi. Samas selgitas süüdistatav, et kannatanu käitumine oli selline, et see tekitas afektiseisundit ja ta pani teo toime, tegutsedes afektis. Süüdistatav täpsustas, et tema ja kannatanu vahel olnud tüli ja sellele järgnenud tapmine toimus mitte 02.09.2006 ajavahemikus 01.00 kuni 08.00, vaid 01.09.2006 ajavahemikus 21.00 kuni 23.00. Samuti süüdistatav avaldas, et ta ei löönud kannatanut jalaga, vaid rusikaga. Ülejäänud osas on süüdistus õige ega ta vaidle millelegi vastu. Prokurör palus kohtult kohtuotsuse tegemisel muuta süüdistus kuriteo toimepanemise kuupäeva ja kellaaja osas, lähtuda süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest, sest need ühtivad kohtuarstliku ekspertiisi andmetega ning muid andmeid saadud ei ole. Kaitsja leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta jalaga löömine, sest see ei tulene kohtulikul arutamisel saadud tõenditest, sest süüdistatav eitab jalaga löömist, ning kohtuarst-eksperdi seisukohal vigastused võisid tekkida kas rusika, kängitsetud jala või muu taolise esemega löökidest.
lg 2 kohaselt, isikut karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvasnane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Järelikult kohus peab tuvastama: -milline tegu on toime pandud süüdistatava poolt, kusjuures tuleb tuvastada isiku tegevus või tegevusetus, tagajärjedelikti juhul ka saabunud tagajärg ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. -millisele süüteokoosseisule tegu vastab, -kas esinevad
-u 2.peatüki 2. jaos sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud, ning 4 -kas isik on süüvõimeline ja puuduvad
-u
kvalifitseeritava kuriteo puhul on tegemist tagajärjedeliktiga, mis tähendab, et obligatoorsele tõendamisele kuuluvad õigusvastane tagajärg – inimese surm, süüdistatava poolt toimepandud tegu ( tegevuse või tegevusetuse vormis) ja põhjuslik seos süüdsitatava teo ja teise inimese saabunud surma vahel. I. Tegu, tagajärg ja nende vahel tuvastatav põhjuslik seos. Süüdistatav andis kohtuistungil järgmisi ütlusi: 01.09.2006 kella 21 ja 23 vahel puhkes süüdistatava ja kannatanu vahel tüli. Selle põhjust ei saanud süüdistatav selgitada. Süüdistatav ja kannatanu tarvitasid koos alkoholi - pool liitrit viina, viibides köögis. Sõnavahetus seisnes selles, et kannatanu juurde pidi tulema külla tema sõbranna ja veetma nende juures mitu päeva. Kannatanu hakkas riidlema süüdistatavaga, seejärel võttis laualt kahvli ja lõi sellega süüdistatavale vastu kätt. Süüdistatav oli sel helkel istumas köögilaua taga, kannatanu - samas asendis. Selle peale lõi süüdistatav kannatanut rusikaga mitu korda näkku ja vastu keha. Peale seda süüdistatav läks tuppa selleks, et riided selga panna ja ära minna. Kannatanu jäi kööki. Kannatanu karjus köögist, et paneb süüdistatavat vangi, et süüdistatav võib lahkuda, kuid tagasi enam ei lasta, solvas süüdustatava ema ning ütles: „ mine oma armsakese emakese juurde“. Süüsistatava isiklike asjade hulgas oli dekoratiivne jahinuga. Tavaliselt nuga oli hoiul garaažis, kuid mõne aja enne seda süüdistatav tõi noa koju puhastamiseks. Nuga osutus tema käes seetõttu, et ta hakkas oma asju pakkima äraminekuks. Ta läks kööki sõnedega: „ jää üks kord vait, ma kohe lähen ära“. Kannatanu oli sel hetkel kas istumas või toolilt tõusmas. Kannatanu nägi nuga ja ütles, et „löö nüüd“. Süüdistatav lõi noaga ühe korra rindkere piirkonda. Kannatanu istus toolile ja tal hakkas verd tulema. Ta osutas kannatanule abi – andis talle puhta kätterätiku haavale panemiseks. Samuti öösel ta andis kannatanule juua. Veel ta on andnud kannatanule 2 tabletti Ibuprofeni, teed, piima, määris salvega haava. Kannatanu küsis, kas tuleks kutsuda kiirabi. Ta vastas kannatanule, et „see läheb üle ise, see ei ole tõsine“. Kas järgmisel või ülejärgmisel päeval ta tuli õhtul töölt tagasi ja avastas, et kannatanu on surnud. Jahinoa viskas ta prügikonteinerisse. Läks naabri juurde ja teatas, et naine on surnud. Naaber ütles, et tuleb kutsuda kiirabi. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja G. R. kinnitas, et septembris 2006 süüdistatav tuli tema juurde ja teatas, et tema naine on surnud. Ta andis soovituse kutsuda kiirabi. 5 Tunnistajad M. F. ja I. K. kinnitasid, et 01.09.2006 õhtul korterist, kus elas T. S. oma mehega, oli kuulda lärma ja nagu midagi kukkunud. 02.09 ja 03.09.2006 midagi ebatavalist kuulda ei olnud. Süüdistatava kohtuarstiliku ekspertiisi läbiviimisel 04.09.2006 tuli ekspert järeldusele ( lk 86), et Pavel Starodubil sedastatakse kohtuarstliku läbivaatusel 2 paralleelset nahakriimustust vasakul labakäel, mis võivad olla tekitatud tõmbamisel-löömisel eksperdile esitatud kahvli kahe välise haruga, võimalik, et 01.09.
p 1 alusel - raske tervisekahjustuse tekitamine ja
Kohus märgib, et tahtlusest inimese surma tekitamisele võib teatud asjaoludel teha järelduse juba välise teopildi alusel. Sellele osutatakse Riigikohtu lahendis 3-1-1-128-06: 8 „7. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et
§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui
See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Kohus leiab, et arutataval juhtumil on piisavalt alust arvata, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega surma tekitamisele, kusjuures tugineda võib üksnes välisele teopildile. Süüdistatav lõi kannatanut ühe korra jahinoaga, mille tera laius on 2,6 cm ja pikkus 15,5 cm, vasakul pool rindkeresse ehk kohta, kus asub elutähtis organ - süda, tekitades kannatanule rinnaõõnde 7 cm sügavusse ja maoseina 4 cm sügavusse tungiva haava, mille pikkus on 3 cm, millele järgneb 2 cm pikkune hurga all kesksele suunduv lisalõige ( surnukeha kohtuarstliku ekspetiis). Peale torke-lõike haava tekitamist jättis süüdistatav kannatanu T. S. ilma kvalifitseeritud meditsiinilise abita. Ta ei kutsunud kannatanule kiirabi, kuigi kannatanu küsis temalt selle võimalusest ja vajalikkusest. Asjaolu, et kannatanu küsis abi kohta „küsimuse vormis“ – „ võib olla kutsuda kiirabi“, ei õigusta süüdistatavat abitajätmises, sest sellest kannatanu käitumisest ei saa kuidagi järeldada, et kannatanu sooviks surra. Vastupidi, selle küsimuse esitamine näitab, et kannatanu soovis ellu jääda ja abi saada. Süüdistatav ise läks hommikul tööle ja kannatanu oli jäetud koju ilma järelevalveta ja surma ootamisele ei takistanud enam miski. T. S. surm saabuski mitte hiljem kui 21.00-23.00 02.09.2006. Kirjeldatud torke-lõikehaava kirjeldatud vahendiga tekitamine ja sellest tingitud tervisekahjustuse katkematu kulgemine suure tõenäosusega toob kaasa inimese surma. Kohus nõustub prokuröriga ja leiab, et kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse analüüsimisel ei saa piirduda konstateeringuga, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava tagajärje saabumist. See on subjektiivse külje intellektuaalne moment. Tõendamisele kuulub ka subjektiivse külje voluntatiivne moment ehk see, et isik mitte ainult pidas võimalikuks tagajärje saabumist, vaid ka möönas seda.
lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kuna kaudse tahtluse ja kergemeelsuse juhul on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev ( isik peab võimalikuks 9 süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist), siis selleks, et eristada eluohtliku tervisekahjustuse ning surma ettevaatamatusest tekitamine -
ja 117 – tapmisest
järgi, tuleb kontrollida subjektiivse külje voluntatiivset momenti – kas isik möönis surma saabumist (
apmine) või lootis seda vältida teatud asjaoludel (
Kergemeelsuse tuvastamine või mittetuvastamine ei pea tulenema ainult süüdistatava paljasõnalistest ütlustest, et tal oli lootus kannatanu ellujäämisele. Sellele on viidatud Riigikohtu praktikas – juba mainitud lahend 3-1-1-128-06 16.04.2007 M. A. süüdistusasjas. „
lg 2 mõttes.“ Süüdistatav avaldas kohtuistungil, et muidugi ta ei soovinud oma naisele surma. Tema arvates lõikehaav ei olnud tõsine. Ta lootis, et see paraneb iseenesest. Süüdistatav andis kannatanule juua- teed, piima, 2 tabletti Ibuprofeeni ja määris haavale salvega. Samas süüdistatav ise tunnistas kohtu küsimusele vastates, et see ravi näib nüüd naljane olevat. Kohus leiab, et süüdistatava lootus, et tagajärg- kannatanu surm- ei saabu, ei olnud adekvaatne, arvestades keskmise elukogemusega inimese mõtlemist. Kohus leiab, et ei ole tuvastatud ühtki mõistlikku asjaolu, mille alusel võiks keskmise elukogemusega inimene tulla järeldusele, et süüdistatava poolt 10 loodud oht ( tungiva torle-lõike haava tekitamine rindkere vasakul pool) ei realiseeru tagajärjes, teisisõnu, et kannatanu ei sure. Süüdistatava poolt ettevõetud meetmed – 2 tabletti, salvega määrimine ja juua andmine - olid ilmselt ebapiisavad, keskmise elukogemisega inimese mõtlemist arvestades. Järelikult, antud juhul võib kõne alla tulla üksnes tahtluse, mitte aga ettevaatamatuse ( kergemeelsuse või hooletuse vormis) olemasolu. Provotseeritud tapmise kvalifitseerimise analüüs. Kaitsja leidis, et antud kriminaalasjas on tegemist provotseeritud tapmisega, mis peaks olema kvalifitseeritud
Kaitsja põhjendused on järgmised. Süüüdistatava tegevus on tingitud kannatanupoolsest õigusevastasest käitumisest - kannatanu solvas süüdistatava ema. Eestikeelset väljedit „mine nüüd oma armsakese emakese juurde“ justkui ei saa lugeda solvanguks, kuid vene keeles võis see olla tõeline solvang. Samuti süüdistatav ei julgenud kohtuistungil öelda, kuidas, milliste sõnadega kannatanu saatis ta ema juurde. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistatava ja kannatanu vahel olid esinenud tülid. Samal õhtul, järjekordse tüli alguses lõi kannatanu süüdistatavale kahvliga vastu kätt. Süüdistatav vastas talle samuti vägivallaga – lõi kannatanut rusikaga näkku ja kehasse. Süüdistatav soovis pingelist olukorda vältida ja ära minna. Kannatanu aga jätkas tülitsemist. Ühel hetkel süüdistatava kannatlikkus sai otsa. Süüdistataval tekkis 01.09.2006 äkitselt tugev hingelise erutuse seisund, mis oli põhjustatud just kannatanupoolse solvanguga süüdistatava ema aadressil. Selles seisundis lõigi süüdistatav kannatanut noaga rindkeresse. Samuti kaitsja jäi jätkuvalt oma seisukohale, et nimetatud seisundi tuvastamiseks tuleks asjas määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis ja esitada eksperdile küsimus – kas isik oli võimeline oma tegevust juhtima. Kohtuvaidlustes tunnistas kaitsja, et võib olla tema väljapakutud küsimus ei olnud kõige paremini formuleeritud, sest sellest võib teha järelduse, et nagu oleks soovitud isiku süüdivuse meditsiinilist tuvastamist. Tegelekult ta soovib tugeva hingelise erutuse tuvastamist kohtupsühhiaatria ekspertiisiga. Prokurör vaidles sellele vastu. Prokuröri arvates, et väljend „mine nüüd oma armsakese emakese juurde“ ei ole mingi solvang, mis võiks põhjustada tugeva hingelise erutuse seinsundi
Juhul, kui kannatanu kasutas ka muid solvavaid väljendeid ja süüdistatav soovib sellele viidata ja sellest tulenevalt nõuda kvalifitseerimist
Muidu tema väiteid ei ole võimalik kontrollida ja hinnata. Provotseeritud tapmise temaatikat on Riigikohus arutanud ja selle kohta on Riigikohtu lahend 3-1-1-86-04 07.10.2004 A. T. asjas. 11 Riigikohus rõhutas, et provotseeritud tapmine on süüline ja tahtlik tapmine. „9.
Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus
Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista
kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. 9.1 Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (
). Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks võimeline, ei tõusetu küsimust
kohaldamisest - isiku vastutus on sellisel juhul täielikult välistatud.“ Selles mõttes kaitsja ja süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja kohtuliku arutamise käigus esitatud taotlus määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis eesmärgiga tuvastada, kas isik oli võimeline juhtima oma tegevust, ei teeninda kaitsepositsiooni tegelikku eesmärki- tõendada, et süüdistatav tegutses tugevas hingelise erutuse seisundis. Kui isik ei ole või ei olnud võimeline juhtima oma tegevust, siis tema süü on välistatud. Kuid see on kolmeastmelist deliktistruktuuri ( tegu, õigusvastasus, süü) arvestades hoopis kolmanda astme küsimus. Kohus on seisukohal, et
järgi suuteokooseisu obligatoorse tunnusena ettenähtud tugeva hingelise erutuse seisundi tuvastamine on pigem õiguslik küsimus ja seda saab teha kannatanu käitumise hinnangu andmise kaudu. Kohus ei leia, et tugeva hingelise erutusseisundi tuvastamiseks oleks kohustuslikuks toiminguks kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimine. Erinevalt vana kriminaalmenetluskoodeksi sätetest, ei näe kehtiv Kriminaalmenetlusseadustik teatud liiki ekspertiiside kohustuslikku läbiviimist. Kohus leiab, et erutusseisund või selle puudumine peab olema tuvastatud kõigepealt tasakaalukalt, arvestades selle nähtuse käitumisteaduslikke ja õiguslikke omadusi. Selline kohtu seisukoht ei ole vastuolus Riigikohtu arvamusega nimetatud lahendis: „10.
objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(
Kohus on arvamusel, et keskmise elukogemusega normaalse mõtlemisega inimene on võimelime hoidma oma emotsioone kontrolli all ja hoiduma teise isiku tervise ja elu ohustamisest. Kohus nõustub prokuröriga, et juhul, kui isik ei suutnud kohtule selgitada, milliseid solvavaid väljendeid on kannatanu kasutanud, puudub kohtul reaalne võimalus hinnata nende sisu ja tulla järeldusele, kas kannatanu käitumine oli provokatiivne. Samas süüdistatav ei esitanud kohtule mõistlikku selgitust, miks ta ei saa kohtule teatada nende väljendite sisu. Seetõttu kohus jätab selle süüdustatava väite tähelepanuta. Ainuke väljend, millele süüdistatav tugineb, ongi „ Mine nüüd oma armsakese emakese juurde“. Kohus leiab, et sellises väljendis, kas see oleks kõlanud vene või eesti keeles, midagi provokatiivset ei nähtu. Kohus leiab, et tegemist on küll ebameeldiva väljendiga. Tõesti selle väljendi sisu näitab, et kannatanu tahtis vihjata süüdistatava ja tema ema tihedale emotsionaalsele seosele, mis tõepoolest mehe jaoks võis tunda 13 ebameeldivaks ja solvavaks, sest see seab kahtluse alla tema kui perekonna liikme jõukust ja iseseisvust. Kuid kohtu arvamusel kannatanu öeldu jäi lubatud piiridesse. Isegi kui selle väljendi kasutamisele on kaasnenud joobes kannatanu karjed, oleks süüdistatav pidanud ja tal oli selleks ka reaalne võimalus hoidma emotsioone kontrolli all. Kuna ka süüdistatav viibis joobeseisundis, siis kohus nõustub, et see muidugi teatud määral halvendab ja piirab tema võimet oma emotsiioone kontrolli all hoidma, kuid mitte niivõrd, et oleks põhjendatud rääkida füsioloogilisest afektist ja sellest tulenevalt tekkinud tugevast hingelise erituse seisundist
Seda enam, et joobeseisundisse on süüdistatav ennast ise viinud. Kohus leiab, et kui isik on ennast ise viinud seisundisse ( antud juhul joobeseisund), mille puhul on isiku võime ennast kontrollima on teatud määral piiratud, siis ta ei saa sellele tugineda enda õigustamisel. Väidetavalt solvava väljendi kasutamise kohta ( „Mine nüüd oma armsakese emakese juurde“) on kohus oma analüüsi toonud. Kohus peab vajalikuks analüüsida kannatanu käitumist ka tervikuna, koos vägivallajuhtimiga, mil ta torkas süüdustatava kätte kahvliga, ja arvestades kannatanu ja süüdistatava kooselu käiku, kuigi kaitsja sellele eraldi osutanud ei ole. Kannatanupoolset käitumist tuleb vaadelda tervikteona ja hinnata selle tervikteo mõju süüdistatava käitumisele. Süüdsitatava enda ja tunnistajate F. ja K. ütlustest nähtub, et süüdistatava ja kannatanu abielu ja kooselu ei olnud laitmatu ja kerge. Mõlemad tarvitasid alkoholi. Mõlemal ei olnud kindlat töökohta, kuigi teatud sissetulek perele oli tagatud- mõlemad käisid tööl „mitteametlikult“. Tunnistaja F. selgitas, et isegi sagedameni oli ta joobnuna näinud kannatanut, süüdistatav jõi vähem. Korteris toimusid joomingud, mille käigus oli kuulda kaklusi ja karjeid. Tunnistaja F. oli kutsunud mitmel korral politsei. Süüdistatav selgitas, et vahepeal oli ta sunnitud ööbima garaažis või korterist ära minema ema juurde. Korter kuulus kannatanule, tütar on täiskasvanu ja elas vanematest lahus. Joomingutes, kaklustes ja tülides veetud isiklikku elu ei saa pidada õnnestunuks. Kuid kannatanu provokatiivset käitumist selles näha ei ole. Ühiste alkoholitarvitamiste pinnal on kannatanu ja süüdistatava vahel tekkinud ebameeldivad suhted, mis realiseerusid vastastikustes tülides ja vägivallatsemises. Selles on süüdi mõlemad. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et 01.09.2006 toimunud järjekordse tüli käigus esimesena lõi kannatanu süüdistatavat kahvliga vastu kätt, tekitades talle kaks kriimustust. Kohus tunnistab, et sel juhul tekkis süüdistataval õigus ennast kaitsta, sealhulgas kasutada ründe lõplikuks tõrjumiseks piisavalt vägivalda, hoidudes seejuures põhjendamatu ja liigse kahju tekitamisest. Arvestades aga kannatanu suhtes selle ründe tõrjumiseks kasutatavat vägivalda ja sellega kannatanule tekitatud tervisekahjustust, on võimalik teha järelduse, et süüdistatav ületas ilmselt hädakaitse piiri. Lüües kannatanut rusikaga mitmekordselt näkku ja vastu keha, tekitas süüdistatav talle parempoolse IV 14 ja V roide murd rinnaku kõrvaljoonel; nahaalune varevalum ja marrastus paremal rinnanäärmel, pindmised põrutushaavad suuisikus ja vasakul kõrvalestal ning nahaalused verevalumid ja nahamarrastused peapiirkonnas ning mõlemal ülajäsemel, kusjuures kehavigastused ( nahaalused verevalumid ja marrastused) küünarvartel-labakätel võisid olla saadud enesekaitse käigus näkku ja rindkere suunatud löökide pareerimisel ( kohtuarst-eksprdi arvamus). Sellest nähtub, et 01.09.2006 sattus kannatanu sellisse olukorda, kus mitte tema provotseeris süüdistatavat, vaid kannatanu ise pidi hakkama ennast kaitsma – pareerides süüdistatava lööke. Süüdistatava poolt vägivalla kasutamine ja põhjendamatu liigse kahju tekitamine andis kannatanule õiguse asuda ennast kaitsma. Kohus leiab, et peale peksmist ja ülalnimetatud kehavigastuste saamist, oli kannatanu alandatud, moraalselt ja füüsiliselt maha murtud, ja see on abikaasa poolt, kes peaks olema talle toeks ja kaitseks. Selles valguses tundub kannatanu väljaöeldu „mine nüüd oma armsakese emakese juurde“ pigem kui reaktsioon oma kaitsetuse tundele. Kohus on arvamusel, et antud kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks tegutsenud provokatiivselt, väljendades solvanguid või kasutades vägivalda kas pikaajaliselt, süstemaatiliselt või ühekordselt, mis oleks vaadeldav kui provikatiivne tegu, mille tagajärjel oleks süüdustatavas vallandunud tugev hingelise erutuse seisund.
järgi kvalifitseerimiseks tuleb tõendada, et kannatanu käitumine ei olnud õiguspärane ja oli provokatiivne, selline kannatanupoolne käitumine on põhjuslikus seoses süüdistatava õigusevastase tegevusega, kusjuures selline kannatanupoolne mitteõiguspärane ja provokatiivne käitumine põhjustas süüdistataval tugeva hingelise erutuse seisundi. Vähemalt ühe tunnuse puudumine tähendab, et
Kuna kohus ei ole tuvastanud kannatanupoolset õigusevastast provokatiivset käitumist, siis kohus ei asu põhjalikult analüüsima tugeva hingelise erutuse seisundi võimalikku esinemist. Kohus nõustub prokuröri arvamusega, et süüdistatav pani tapmise toime vihast. Süüdistatava viha tunne tekkis ühise alkoholitarvitamise, vastastikuse tüli ja vägivalla kasutamise pinnal. II. Süüteo õigusvastasus. Kohus ei tuvastanud ühtki asjaolu, mille esinemisel oleks süüdistatava teo õigusvastasus välistatud. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitse teostamisel või hädaseisundis. III. Isiku süü 15 Kohus leiab, et Pavel Starodub on talle esitatud
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi
P. Starodubi süüdivuses ei tekkinud kohtul kahtlust. Süüdistatava käitumine kohtuistungil oli adekvaatne. Ka kuriteo toimepanemise ja sellele järgnenud aja kohta ei tuvastanud kohus asjaolusid, mille esinemisel peaks kohus otsustama kohtupsühhhiaatria ekspertiisi määramine. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et P. Starodub ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või sellline võime oleks oluliselt piiratud
mõttes seoses kas vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või muu raske psüühikahäirega. KOHTU MEETMED Karistus. Kohus leiab, et Pavel Starodub tuleb süüdi tunnistada
Vastavalt
§-le 56 karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitmise huvisid. Kergendavaks asjaoluks loeb kohus süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse, mida süüdistatav väljendas nii sõnaliselt kohtuistungil, kui ka tegelikkuses, tegi uurimisega koostööd. Nimelt kuriteo vahendi kohta andis süüdistatav kohtueelsel uurimisel ütlusi ja näitas kohta, kust jahinuga oligi avastatud. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatav pani toime üheepisoodilise, esimese astme kuriteo, mille korvamatuks tagajärjeks on inimese surm. Süüdistatav on varem mitmel korral karistatud väärtegude toimepanemise eest.
Prokurör taotles karistada süüdistatavat vangistusega 7 aastat. See on sanktsiooni alammäärale lähedane määr. Kohus leiab, et Pavel Starodubi tuleb karistada
Kohus peab oluliseks seda, et karistamisel edastatakse süüdlasele ühiskonna sõnumi, et tema süütegu karistamiseta ei jää. Seega rahuldatakse ühiskonna ootusi ja kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistamine oleks isikule mõjuavaldav. Kohus leiab, et mõju võib avaldada 16 isegi mitte karistus ise, vaid teadmine, et karistus on vältimatu. Pavel Starodub näitas oma käitumisega, et ta on oma teo üle mõtisklenud ja sügavalt hukka mõistnud. Setõttu leiab kohus, et süüdistatavale võib piisavalt mõju osutada vangistus, mille määr on keskmisest määrast väiksem ja sanktsiooni alammäärale lähedane, nimelt prokuröri taotletud 7-aastane vangistus. Kohtuklulud, asitõendid ja tõkend. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab kriminaalmenetluskulusid süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetu. Antud juhul see on Pavel Starodub. Vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 3,4,5,9 antud kriminaalasjas on tekkinud järgmised menetluskulud: ekspertiisi tegemise kulud üldsummas 24885 krooni, kaitsjatasu kohtueelsel uurimisel osutatud õidusabi eest summas 1982,40 krooni, sundraha 9000 krooni ( 2,5 alampalka, 2007 aasta alampalk on 3600 krooni) ja 94,60 krooni toimiku paljundamise kulud. Need kriminaalmenetluskulud tuleb välja mõista Pavel Starodubilt. Kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest on 13688 krooni, mis on P. Starodubilt välja mõistetud 18.09.2007 kohtumäärusega KrMS § 189 lg 2 alusel. Selle määruse peale võib esitada määruskaebuse KrMS § 189 lg 3 alusel. Asitõendite hulgas on jahinuga, kööginuga, kahvel, tikutoos, hallituse mõjul riknenud spordipüksid ja teksapüksid tuleb hävitada või töödelda KrMS § 126 lg 1 ja lg 3 p 4 alusel, sest riknenud spordipükste ja teksapükste puhul on tegemist asitõenditega, mille riknemine võib edasi areneda, jahinuga, kööginuga, kahvel ja tikutoos on väärtusetu asjad. Asitõendid – kingalusikas ja päikeseprillid - tuleb tagastada Pavel Starodubile KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel. Pavel Starodub viibib vahi all alates 04.09.2006. Ta on käesoleva kohtuotsusega süüdi tunnistatud ja karistatud 7-aastase vangistusega. Tõkendi muutmiseks kohus alust ei näe. Kohtunik Inna Kirsipuu Rahvakohtunik Urve Kohver 17 Rahvakohtunik Malle Vaino
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.