4-07-3496\15

4-07-3496 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsembril 2007.a, Tallinn Väärteoasja number 4-07-3496 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Väärteoasi Priit Mölderi väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 741 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 15.10.2007.a otsus Kaebuse esitaja Priit Mölder (ik: 37712110244, elukoht: x, töökoht: x) Istungil osalenud isikud Kaitsja Ivo Kaurit RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu 15.10.2007.a otsus Priit Mölderi väärteoasjas nr 4-07-3496 jätta muutmata.
3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates
4. detsembrist 2007.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna konstaabel Valdur Mõttuse poolt 22.06.2007.a koostatud väärteoprotokolli nr. AB 895250 kohaselt 22.06.2007.a Järva maakonnas Tallinn – Tartu maantee
6. kilomeetril liikudes Tartu suunas Priit Mölder juhtis mootorsõidukit BMW 530 D reg. nr-ga xxx xxx, omamata juhtimisõigust, milline oli temalt karistusena ära võetud. Sellise käitumisega rikkus P. Mölder LS § 20 lg 1 ja LE § 70 p 1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 741 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Maakohtu otsus
7. Pärnu Maakohtu 15.10.2007.a otsusega väärteoasjas nr 4-07-3496 tunnistati P. Mölder süüdi LS § 741 lg 2 järgi ning teda karistati 12 päevase arestiga. Kohus luges väärteo toimepanemise menetlusaluse isiku poolt tõendatuks menetlusaluse isiku kinnitusega nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil, et ta pani toime väärteoprotokollis kirjeldatud teo, st juhtis protokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust. Kohtuistungil kinnitas menetlusalune isik, et mootorsõiduki juhtimise õigus oli tal juba varem karistusena ära võetud, ometi otsustas ta sõitma minna ja tegi seda teadlikult. Menetlusaluse isiku ütlused väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemise kohta ühtivad tunnistaja Ü.K ütlustega. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalust isikut Harju Maakohtu 04.05.2007.a kohtuotsusega karistatud KarS § 424 järgi rahalise karistusega ning lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Nimetatud kohtuotsus jõustus 15.06.2007.a. Seonduvalt menetlusaluse isiku kaitsja seisukohaga, et on rikutud menetlusnorme sellega, et menetlusalusele isikule ei selgitatud õigusi-kohustusi, samuti ei küsitud tema käest, kas ta soovib kaitsjat väärteoasja kohtueelsel menetlemisel, märkis kohus järgmist. Väärteoprotokollis on märgitud, et kaitsja osalemist menetlusalune isik ei soovi. Samuti on menetlusalune isik allkirjastanud protokolli osa, kus on loetletud menetlusaluse isiku õigused ja kohustused (tlk 2). Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et tema juhitud auto peeti kinni Neste bensiinijaama vastas ning et jutt oli lubadeta juhtimisest. Protokoll selle kohta tehti politseijaoskonnas. Kas talle õigusi-kohustusi selgitati ja kas kaitsjast juttu oli, seda ta ei mäleta. Protokolli luges ta läbi, sai aru, mis seal kirjas oli ja peale lugemist kirjutas protokollile alla. Politseilt ta protokolli kohta midagi ei küsinud (tlk 17-20). Tunnistaja Ü. K ütluste kohaselt koostati väärteoprotokoll politseijaoskonna õues ning protokolli koostas Valdur Mõttus. Juba siis, kui auto Neste juures kinni peeti, oli juttu kaitsjast. Priit Mölder kaitsjat ei soovinud. Ta ütles, et juhtimise asjas tal mingeid pretensioone pole ning sellepärast kaitsjat ei soovi (tlk 19). Väärteoprotokolli koostaja Valdur Mõttus kuulati tunnistajana üle, saamaks selgitusi väärteoprotokolli koostamise täpse käigu kohta. Menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana menetlustoimingu täpse käigu selgitamiseks ei ole Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-29-05 kohaselt välistatud. Tunnistaja V. Mõttus selgitas, et väärteoprotokolli koostamine toimus Paide politseijaoskonna siseõuel, et protokolli vormistas tema ning tegi seda auto katusel. Enne protokolli 2 koostamist tutvustas ta menetlusalusele isikule õigusi ja kohustusi, lugedes sõnasõnalt ette protokolli taga oleva teksti. Menetlusalune isik ütles, et sai õigustestkohusustest aru ning kirjutas alla. Küsimusele, kas ta soovib kaitsjat, vastas menetlusalune isik eitavalt öeldes, et juhtimise osas tal mingeid küsimusi ei ole ning kaitsjat ta ei soovi. Pärast tutvus ka protokolliga ja mingeid küsimusi tal polnud (tlk 32-33). Kohus leidis, et uuritud tõendid kogumis ei kinnita seega kaitsja väidet selles, nagu oleks kohtuväline menetleja jätnud menetlusalusele isikule tutvustamata õigusedkohustused ning võimaldamata kaitsja. Vastupidiselt kaitsja väidetele ei väitnud menetlusalune isik kohtumenetluses kordagi, et talle poleks õigusi-kohustusi selgitatud ja/või et talle oleks kaitsja võimaldamisest keeldutud. Menetlusalune isik seletas vaid, et ta ei mäleta, kas talle õigusi-kohustusi selgitati ja kas temalt kaitsja soovi küsiti. Asjaolu, et menetlusalune isik ei mäleta õiguste-kohustuste selgitamist ja/või kaitsja soovi küsimist ei tähenda aga, et kohtuväline menetleja poleks neid menetlusnorme täitnud. Vastupidiselt kaitsja seisukohale leiab kohus, et tunnistajate ütlused ei ole vastuolulised. Tunnistajad rääkisid lihtsalt kaitsja küsimisest erinevatel aegadel - tunnistaja Ü. K ajast pärast sõiduki kinnipidamist Neste tankla juures, V. Mõttus aga sellest, et tema küsis kaitsja kohta siis, kui väärteoprotokolli koostama asus. Mõlemad kinnitasid, et menetlusalune isik väärteoasjaga seoses kaitsjat ei soovinud. Tunnistajate sellekohased ütlused on kooskõlas andmetega menetlusaluse isiku enda poolt allkirjastatud väärteoprotokollis. Seega kohus asus seisukohale, et kaitsja tõstatatud kahtlused menetlusnormide rikkumise osas on tõendite uurimise ja hindamisega kõrvaldatud ning puudub alus sel põhjusel väärteoasja menetluse lõpetamiseks. Menetlusaluse isiku väidet, nagu oleks väärteoprotokolli koostanud naisametnik, pidas kohus arusaamatuks ja vastuolus asjas uuritud tõenditega. Väärteoprotokolli kohaselt koostas menetlusalusele isikule väärteoprotokolli konstaabel V. Mõttus. Menetlusalune isik on nimetatud protokollile alla kirjutanud ja protokollile seletused andnud ning pole seejuures kordagi vaidlustanud sellesse kantud andmeid, sh protokolli koostaja isikut. Kaheldav on, et menetlusalune isik saanuks konstaabel V. Mõttust pidada naisterahvaks. Konstaabel V. Mõttus selgitas tunnistajana, kuidas täpselt toimus tema poolt väärteoprotokolli koostamine. Tunnistaja Ü. Kütt kinnitas, et nägi väärteoprotokolli koostamist ning et selle koostas V. Mõttus politsei õuel. Kohus märkis, et menetlusaluse isiku võis segadusse ajada asjaolu, et lisaks väärteomenetlusele teostati P. Mölderiga samal õhtul/öösel menetlustoiminguid ka tema suhtes algatatud kriminaalasjas KarS § 184 lg 1 tunnustel ning neid menetlustoiminguid teostas valveuurija T. Riispapp, st naisametnik. Samas – menetlustoimingud kriminaalasjas teostati ajaliselt pärast väärteoprotokolli koostamist, sh peeti P. Mölder kahtlustatavana kinni 23.06.2007.a kell 01.
8. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoludega, et menetlusalune isik pani väärteo toime tahtlikult, seejuures otsese tahtlusega, et puuduvad KarS § 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud ning et esineb karistust kergendav asjaolu - puhtsüdamlik kahetsus. Kohus arvestas ka asjaoluga, et karistusregistri andmetel on menetlusalune isik korduvalt toime pannud liiklusalaseid süütegusid, mille eest on talle korduvalt 3 valitud karistuseks leebem karistuse liik, st rahatrahv. Seega on menetlusalusele isikule varem juba korduvalt antud võimalusi teha oma käitumisest järeldusi. Ometi annavad karistusregistri andmed tunnistust sellest, et varasemad karistused (rahatrahvid) ei ole mõjutanud P. Mölderit hoiduma edasiste liiklusalaste süütegude toimepanemisest, vaid menetlusalune isik on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist, sealhulgas käesoleva süüteo on ta toime pannud vaid nädal pärast kohtuotsuse jõustumist, millega mõisteti talle lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Need asjaolud annavad olukorras, kus liikluses hukkub ja saab vigastada järjest enam ja enam inimesi, põhjendatud aluse järeldada, et rahatrahvid karistusena ei mõjuta P. Mölderit hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest. Seetõttu kohus asus seisukohale, et õiguskorra kaitsmise huvides tuleb käesolevas asjas valida P. Mölderile karistuseks alternatiivsetest karistusliikidest raskem, st arest. Rahatrahvi mõistmist ei pidanud kohus võimalikuks kohaldada isegi vaatamata asjaolule, et kohtumenetluse ajaks oli menetlusalune isik tasunud varasemad trahvid. Kohtu arvates ei kaalu nimetatud asjaolu üles menetlusaluse isiku jätkuvalt õigusvastast käitumist liikluses ja sellega kaasnevat ohtu ühiskonnale. Arvestades KarS § 56 lg 1 sätestatud asjaolusid kogumis kohus leidis, et mõistetav karistus peab jääma veidi alla sanktsioonis sätestatud keskmist määra ning õige ja õiglane karistus toimepandud õiguserikkumise eest on 12 päeva aresti. Maakohus märkis, et menetlusaluse isiku väited, et ta on pere ainus toitja, et ta peab poja kooli viima ja tagasi tooma ning et aresti mõistmisel kaotab ta töö ja võib sattuda „kuuse alla“ võivad küll iseenesest õiged olla, kuid sellise olukorra on sel juhul oma perele ja iseendale tekitanud menetlusalune isik ise. Esiletoodud asjaolusid pidanuks menetlusalune isik arvestama enne, kui ta asus järjekordset liiklusalast süütegu toime panema. Menetlusalune isik, asudes 22.06.2007.a teadlikult rikkuma teeliikluses kehtivaid norme/eeskirju, võttis endale ise riski ja vastutuse rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest. Apellatsioonkaebus
9. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja Ivo Kaurit apellatsioonkaebuse, milles ei nõustuta P. Mölderile mõistetud karistuse liigi ja määraga. Apellant peab maakohtu otsust ebaobjektiivseks ja ebaseaduslikuks ning palub see tühistada. Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusõigust ning palub ringkonnakohtul hinnata asjas kogutud tõendeid ja võtta seisukoht menetlusõiguse rikkumise suhtes kohtuvälise menetleja poolt. Apellatsioonis leitakse, et on tõendamata, et menetlusalusele isikule selgitati väärteomenetlustoimingut, tutvustati tema õigusi ja kohustusi ning võimaldati talle kaitsjat väärteomenetluses. Samuti on kummutamata kahtlus selle kohta, et väärteoprotokolli esitas allkirjade saamiseks menetlusalusele isikule T. Riispap. Apellant leiab, et tunnistajana kohtuistungil osalenud konstaabel V. Mõttus oli protokolli väidetava koostajana otseselt huvitatud sellest, et kohus veenduks temapoolsete tööülesannete korrektses täitmises. Menetlusaluse isiku kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik ning politseiametnik, kes väärteomenetluses on 4 uurimisasutuse ametnikeks, ülekuulamine tunnistajana ei ole seega lubatud. Seetõttu ei saa kohus arvestada tõenditena märgitud tunnistajate ütlusi kaitsja mittevõimaldamise kahtluse ümberlükkamisel. Apellatsioonis leitakse, et maakohus ei ole õigesti valinud karistuse liiki menetlusalusele isikule karistuse määramisel. KarS §-st 56 lg 1 mõttest tulenevalt pidanuks kohus arvestama karistuse mõistmisel lisaks isiku süüle ka karistust kergendavaid asjaolusid - süü ülestunnistamine, puhtsüdamlik kahetsus, aga ka raskendavate asjaolude puudumist. Raskendavate asjaolude loetelu on ammendatult sätestatud KarS §-s
10. Maakohus on karistuse mõistmisel ja karistuse liigi valikul aga arvestanud märgitud loetelus sätestamata „karistust raskendavaid asjaolusid", nagu karistatava isiku korduv karistatus. Asjaolu, et menetlusalusel isikul oli kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud ei saa olla karistuse mõistmisel korduvalt arvestatav tulenevalt KarS §-st 59 ka seetõttu, et asjaolu on kirjeldatud antud süüteokoosseisu tunnusena. KarS§ 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Väärteoasjas küll ei mõisteta vangistust, kuid ka aresti puhul on tegemist raskema karistuse liigiga ning siinkohal võib kohaldada seaduse analoogiat. Seega, tuleks aresti karistuseliigina mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik teisiti saavutada. Vaidlustatud kohtuotsuses on märgitud, et karistuse mõistmise eesmärkideks on süüdlase mõjutamine edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvid, mida kohus on karistuse mõistmisel arvestanud. Kuid kohus ei ole sealjuures arvestanud süüdlase isikut (perekondlikke asjaolusid, ainsaks peretoitjaks olemist, töökoha kaotuse ohtu) ning maksevõimet, st asjaolu, et süüdlane on võimeline korvama oma süüd rahatrahvi tasumisega. Kohtumenetluse alguseks olid menetlusalusel isikul kõik varasemad rahatrahvid tasutud. Menetlusaluse isiku kaitsja arvates ei vääri just iga süüdlane ühiskonnast isoleerivat karistust, st aresti määramist, õiguskorra huvide kaitse seisukohalt on otstarbekas ka rahatrahvi määramine. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel puudub alus, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
12. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et käsitletavas asjas on tõendamata, et menetlusalusele isikule selgitati väärteomenetlustoimingut, tutvustati tema õigusi ja kohustusi ning võimaldati talle kaitsjat väärteomenetluses. Käsitletavas väärteoasjas menetlusaluse isiku P. Mölderi suhtes 22.06.2007.a koostatud väärteoprotokollis nr AB 895250 on menetlusalune isik allkirjastanud protokolli osa, kus on loetletud menetlusaluse isiku õigused ja kohustused (tlk 2). Sellega on tõendatud, et menetlusalusele isikule on antud väärteoasjas väärteoprotokolli koostamisel tutvustatud tema õigusi ja kohustusi. Samuti on väärteoprotokollis märgitud, et kaitsja osalemist menetlusalune isik ei soovi (tlk 2). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et kuna tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei ole politseiametnike, kes väärteomenetluses on uurimisasutuse ametnikeks, ülekuulamine tunnistajatena lubatud, siis ei saanud kohus arvestada tõenditena Ü. K ja V. Mõttuse poolt tunnistajatena antud ütlusi kaitsja mittevõimaldamise kahtluse ümberlükkamisel. 5 Riigikohus märgib oma
13. aprilli 2005.a kohtuotsuses nr 3-1-1-29-05, et „arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, st kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.“ Kohtukolleegium leiabki, et kohtuvälise menetleja ametnik on talle väärteoprotokolli koostamise käigus teatavaks saanud asjaolu – menetlusalune isik ei soovi kaitsja osalemist menetluses - fikseerinud nõuetekohaselt menetlusaluse isiku suhtes koostatud väärteoprotokollis. Maakohus pidas aga vajalikuks väärteoprotokolli koostanud politseiametniku ülekuulamist saamaks lisaandmeid selle kohta, kuidas väärteoprotokolli koostamine toimus. Seega on tõendatud asjaolu, et menetlusalusele isikule P. Mölderile võimaldati kaitsja osalemist menetluses, kuid P. Mölder kaitsja osalemist menetluses ei soovinud. Samuti on sellega ka kummutatud kahtlus, et väärteoprotokolli esitas allkirjade saamiseks menetlusalusele isikule T. Riispap.
14. Põhjendamatu ja alusetu on apellandi väide, et maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel lisaks isiku süüle ka karistuse kergendavaid asjaolusid - süü ülestunnistamine, puhtsüdamlik kahetsus, aga ka raskendavate asjaolude puudumist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhistuses on selgesõnaliselt märgitud, et karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoludega, et puuduvad KarS § 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud ning et esineb karistust kergendav asjaolu puhtsüdamlik kahetsus. Vastavalt VTMS §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Menetlusaluse isiku poolt süü ülestunnistamist KarS § 57 lg 1 sätestatava karistust kergendavate asjaolude loetelus ei ole. Nimetatud säte sisaldab karistust kergendava asjaoluna küll süü ülestunnistamisele ilmumist, mis ei ole aga samastatav süü ülestunnistamisega olukorras, kus süüteo toimepanemises kahtlustatav isik on juba tuvastatud. Vastavalt KarS § 57 lg-le 2 võib karistuse kohaldamisel arvestada, kuid ei pea arvestama sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid, sealhulgas menetlusaluse isiku poolt süü ülestunnistamist olukorras, kus isik on juba tuvastatud ja esinevad ilmselged tõendid selle isiku poolt süüteo toimepanemise kohta.
15. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus on karistuse mõistmisel ja karistuse liigi valikul arvestanud KarS §-s 58 märgitud loetelus sätestamata „karistust raskendavaid asjaolusid", nagu karistatava isiku korduv karistatus. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on karistuse mõistmisel ja karistuse liigi ning määra valikul arvestanud isiku korduvat karistatust, mitte aga apellatsioonis väidetavat asjaolu, et menetlusalusel isikul oli kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud. Seejuures ei ole maakohus arvestanud isiku korduvat karistatust mitte karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 tähenduses vaid KarS § 56 lg 1 kohaselt 6 arvestades võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kohus ei ole arvestanud süüdlase isikut (perekondlikke asjaolusid, ainsaks peretoitjaks olemist, töökoha kaotuse ohtu) ning maksevõimet, st asjaolu, et süüdlane on võimeline korvama oma süüd rahatrahvi tasumisega. Maakohtu otsuses on märgitud, et menetlusaluse isiku väited, et ta on pere ainus toitja, et ta peab poja kooli viima ja tagasi tooma ning et aresti mõistmisel kaotab ta töö ja võib sattuda „kuuse alla“ võivad küll iseenesest õiged olla, kuid sellise olukorra on sel juhul oma perele ja iseendale tekitanud menetlusalune isik ise. Esiletoodud asjaolusid pidanuks menetlusalune isik arvestama enne, kui ta asus järjekordset liiklusalast süütegu toime panema. Menetlusalune isik, asudes 22.06.2007.a teadlikult rikkuma teeliikluses kehtivaid norme/eeskirju, võttis endale ise riski ja vastutuse rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest. Samuti on kohtuotsuses märgitud, et rahatrahvi mõistmist ei pea kohus võimalikuks kohaldada isegi vaatamata asjaolule, et kohtumenetluse ajaks oli menetlusalune isik tasunud varasemad trahvid. Kohtu arvates ei kaalu nimetatud asjaolu üles menetlusaluse isiku jätkuvalt õigusvastast käitumist liikluses ja sellega kaasnevat ohtu ühiskonnale. Seega on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud menetlusaluse isiku P. Mölderi isikuga, sealhulgas tema perekondlike ja tööalaste asjaoludega ning samuti ka P. Mölderi maksevõimega ning võtnud nimetatud asjaolude suhtes seisukoha, millega ringkonnakohus nõustub täielikult.
16. Kohtukolleegium leiab, et arvestades P. Mölderil sellelaadsete süütegude korduvust ja seda, et varem tema suhtes karistusena kohaldatud rahatrahvid ei ole täitnud karistusseadustiku § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, on Pärnu Maakohus õigesti mõistnud P. Mölderile karistuseks 12 päevase aresti. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhistuses toodud seisukohtadega ning P. Mölderile maakohtu poolt mõistetud karistuse liigi ja määraga ega pea VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel maakohtu otsuse põhistuste kordamist vajalikuks, märkides üksnes, et P. Mölderile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis toodu ei anna alust selle tühistamiseks.
17. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Jüri Paap 7