4-07-4868 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17 detsember 2007, Tallinn Väärteoasja number 4-07-4868 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikme

) § 3 lg 2 kohaselt võib diislikütust müüa või selle hoiuteenust osutada ainult majandustegevuse registris vastaval tegevusalal registreeritud äriühing.

§ 13järgi on kütuse müügil nõutav registreering.

A. Leppikul puudub äriühing ning ta ei oma registreeringut majandustegevuse registris majandustegevuseks vedelkütusega. 27.04.2007.a Maksu-ja Tolliameti poolt toimunud läbiotsimise tulemusena leiti eelpoolnimetatud asukohas müümata diislikütust 17 164 liitrit, mis tõkestati Mäo PMÜ tanklas Tarbja külas Paide vallas. Majandustegevusega, so diislikütuse pakkumise ja müümisega, st registreeringuta tegutsemise eest valdkonnas, kus registreering on nõutav, pani A. Leppik toime KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Maakohtu otsus ja selle põhistused

1. Pärnu Maakohtu 15.10.2007.a otsusega väärteoasjas nr 4-07-3496 tunnistati A. Leppik süüdi KarS § 372 lg 1 järgi ja teda karistati 10 päevase arestiga. Kohtuotsusega konfiskeeriti Mäo Põllumajandusühistu tanklas Tarbja külas Paide vallas Järvamaal asuv 17164 liitrit diislikütust ning samuti mõisteti A. Leppikult välja riigituludesse 1215 krooni ekspertiisitasu, 3407 krooni ja 85 senti asitõendi hoidmisega seotud kulu ning 29 krooni postikulu. 2.
2. Kohus luges väärteo toimepanemise menetlusaluse isiku poolt tõendatuks menetlusaluse isiku kinnitusega nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil, et ta pani toime väärteoprotokollis kirjeldatud teo, ning samuti muude asjas uuritud tõenditega, sealhulgas väljatrükiga ja koopiatega diislikütuse müügipakkumistest internetis ja ajalehes Kuldne Börs, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, väljatrükkidega majandustegevuse registrist ettevõtja otsingu kohta, väljatrükiga politseiameti andmebaasist menetlusaluse isiku seose kohta sidevahendiga, proovivõtu protokolliga nr EE300/118, diislikütuse analüüsiaktiga, diislikütuse tõkestamise aktiga jm. 2.
3. Kohus märkis, et vedelkütuse seaduse § 3 lg 2 kohaselt võib diislikütust müüa ainult majandustegevuse registris vastaval tegevusalal registreeritud äriühing.

§ 13

p 3 kohaselt on registreering nõutav kütuse müügil.

§ 2

lg 1 p 3 mõttest 2 nähtub, et kütuse müük või müügiks pakkumine on vedelkütuse seaduse tähenduses kütuse käitlemine ning seaduses nimetatakse kütuse müüki ja müügiks pakkumist ühise nimetusega „müük“. Seega tuleneb vedelkütuse seadusest üheselt, et kütuse, sealhulgas ka diislikütuse müügi või müügiks pakkumisega, on õigustatud tegelema ainult äriühing ja sedagi vaid juhul, kui ta vastab seaduses sätestatud nõuetele, on registreeritud majandustegevuse registris ning omab seal registreeringut kütuse müügiks. Käesolevas asjas on tõendatud, et menetlusalune isik pakkus diislikütust müügiks füüsilise isikuna ja ilma nõutava registreeringuta. Sellise tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 3lg 2 ja § 13 p 3 nõudeid.

2.

1. Karistusseadustiku § 372 lg 1 kohaselt majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnustamine on nõutav, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Tuvastatud on, et menetlusalune isik pakkus müügiks diislikütust füüsilise isikuna ja registreeringuta. Diislikütuse müügiks pakkumine on käsitatav majandustegevusena KarS § 372 lg 1 mõttes. Seega teostas menetlusalune isik majandustegevust valdkonnas, milleks oli vajalik registreering, ilma nõutava registreeringuta. Sellega pani menetlusalune isik toime KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2.
2. Menetlusaluse isiku väidet, et ta reaalselt diislikütust ei müünud ning diislikütuse eest raha ei saanud, ei pidanud kohus asja kvalifitseerimise seisukohast tähtsust omavaks, kuna KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu loetakse lõpuleviiduks majandustegevuse toimumisega, st diislikütuse müügiks pakkumisega ning tulu saamine ei ole vajalik. Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et diislikütust müügiks pakkudes sai ta aru, et poleks tohtinud seda teha ning et tema selline tegu ikka päris õige ei olnud (tl 79). Seega pidas menetlusalune isik võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda, st pani süüteo toime kaudse tahtlusega. 2.
3. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoludega, et menetlusalune isik pani väärteo toime tahtlikult, kaudse tahtlusega ning puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud Kohus arvestas ka asjaoluga, et karistusregistri andmetel on menetlusalune isik korduvalt toime pannud erinevaid süütegusid, sealhulgas ka tubakaseaduse, alkoholiseaduse ja vedelkütuse erimärgistamise seaduse rikkumisi. Varasemate süütegude eest on menetlusalusele isikule senini karistuseks mõistetud rahatrahvid. Menetlusalune isik on rahatrahvid tasunud ja ikka jätkanud süütegude toimepanemist. See asjaolu annab ilmselget tunnistust sellest, et rahatrahv karistusena ei ole mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma süütegude toimepanemist. Seetõttu kohus asus seisukohale, et õiguskorra kaitsmise huvides tuleb käesolevas asjas valida A. Leppikule karistuseks alternatiivsetest karistusliikidest raskem, st arest. Arvessse võttes, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud süütegu tegu on piisavalt kõrge ühiskonnaohtlikkusega ning toime pandud tahtlikult, pidas kohus vajalikuks kohaldada aresti seaduses sätestatud sanktsiooni keskmise määra piires. 2.
4. Kohus pidas vajalikuks väärteo objektiks olnud 17164 liitri diislikütuse konfiskeerimist KarS § 372 lg 5 alusel. Kohus märkis, et süüteo vahetu objekt on aine 3 või ese, mille käitamisele on suunatud süüdlase tegevus. Antud juhul asus väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas 17164 liitrit diislikütust. Nimetatud diislikütus kuulub menetlusalusele isikule ning selle diislikütuse käitlemisele (müügiks pakkumine) oli suunatud menetlusaluse isiku tegevus. Seega on eelnimetatud 17164 liitrit diislikütust menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo vahetu objekt, mille kohus võib KarS § 372 lg 5 kohaselt konfiskeerida. Kütuse käitlemise on Eesti Vabariik hinnanud kõrgendatud ühiskondlikku huvi puudutavaks majandustegevuseks ning sellest tulenevalt reguleerinud selle majandustegevuse erinormidega (sh Vedelkütuse seadus). Menetlusalune isik rikkus diislikütuse käitlemisel kehtestatud norme, st teostas ebaseaduslikku majandustegevust. Kahtlust ei ole selles, et igasugune ebaseaduslik majandustegevus häirib riigi majanduse normaalset toimimist, st on ühiskonna huve kahjustav. Menetlusaluse isiku varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et diislikütuse tagastamisel võib menetlusalune isik seda taas õigusvastaselt käitlema hakata. Eeltoodust tulenevalt ning vältimaks ühiskonna majandushuvide edasist kahjustamist, pidas kohus menetlusalusele isikule kuuluva 17164 liitri diislikütuse konfiskeerimist õigeks ja õiglaseks. Kohus märkis, et asjaolu, et menetlusalune isik pidas sellist konfiskeerimist enda jaoks liiga rängaks võib isegi õige olla, kuid pidas antud juhul riigi majandushuvide kaitsmist enamoluliseks menetlusaluse isiku erahuvide kaitsmisest. Apellatsioonkaebus ja selle põhistused
5. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja S. Sillar apellatsioonkaebuse, milles palutakse vaidlustatud kohtuotsus tühistada ning mõista A. Leppik KarS § 372 lg 1 sätestatud teos õigeks. Alternatiivselt palutakse maakohtu otsus tühistada mõistetud karistuse ja 17164 liitri diislikütuse konfiskeerimise osas ning mõista A. Leppikule rahaline karistus ning jätta 17164 liitrit diislikütust konfiskeerimata Apellatsioonkaebuse motiivides märgitakse, et KarS § 372 lg 1 keelab ettevõtte kaudu tegutsedes teostada majandustegevust ilma registreeringuta, kui selline registreering on nõutav. Väärteomenetluse piirid sätestab väärteoprotokoll ja kohus pidi kohtumenetluses kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab KarS § 372 lg 1 tunnustele. Kohus jättis selle aga sisuliselt tegemata, kuna ei selgitatud välja, et viidatud õigusnorm sätestab vastutuse üksnes läbi ettevõtte tegutsemise toimunud ebaseadusliku majandustegevuse eest. Väärteoprotokollis ei ole räägitud sellest, et A. Leppik tegutsenuks mingi ettevõtte kaudu. Väärteoprotokollis on hoopiski kirjas, et A. Leppikul ei olnudki sellist äriühingut. Seega öeldi protokollis sõnaselgelt, et puudub äriühing-ettevõte, mille kaudu A. Leppik saanuks tegeleda vedelkütuse müügiga. Kui aga ei tuvastatud äriühingu-ettevõtte olemasolu, mille kaudu A. Leppik tegelenuks ebaseadusliku majandustegevusega, siis on välistatud võimalus kohaldada A. Leppikule kriminaalõiguslikku vastutust. Selline järeldus tuleneb seaduse tekstist, mida ei ole võimalik mõista teisiti. Kohus ei või asuda seadusandja ülesandeid täitma ning laiendama menetlusaluse isiku kahjuks seaduses sätestatud 4 vastutuse kohaldamise eeldusi, nagu kohus käesoleval juhul tegi, kui jättis KarS § 372 lg 1 kohaldamisel tähelepanuta selle, et seadusandja tahtel on kriminaliseeritud üksnes läbi ettevõtte toime pandud ebaseaduslik majandustegevus. Arvestades seda, et kohus menetleb väärteoasja rangelt väärteoprotokolli alusel, ei olnud kohtul tegelikult isegi õigust laiendada protokollis sätestatut ning hakata omal algatusel selgitama, kas A. Leppik äkki siiski tegutses ettevõtte kaudu, nagu näeb ette KarS §
6. Kohus pidi A. Leppiku õigeks mõistma, kuna väärteoprotokollis ei näidatud ära seda ettevõtet, mille kaudu ta tegutses. Ettevõtte kaudu tegutsemine on aga KarS § 372 alusel vastutuse kohaldamise obligatoorseks eelduseks. Apellant nõustub maakohtuga, et seadusandja käsitleb kütuse müümisena ka kütuse müügiks pakkumist ning majandustegevus hõlmab endas mõlemat nimetatud asjaolu, mistõttu kriminaalõigusliku vastutuse küsimuse selgitamise osas ei oma vähimatki tähtsust see, kas A. Leppik ka reaalselt võõrandas diislikütust. Kuid mõistes menetlusalusele isikule karistust, , omab siiski väga suurt tähendust asjaolu, kas isik ka reaalselt kellelegi kütust müüs. Kuna maakohus ei võtnud karistuse mõistmisel arvesse seda, et A. Leppikule etteheidetav tegu jäi formaalseks süüteoks, mõisteti isikule põhjendamatult liiga karm karistus. Konfiskeerimist motiveerivat kohtu argumenti, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et diislikütuse tagastamisel võib menetlusalune isik seda taas õigusvastaselt käitlema hakata, peab apellant oletuslikuks ja paljasõnaliseks väiteks. Diislikütust saab A. Leppik kasutada isiklikuks otstarbeks, kuna tal on traktor ja veoauto. Toodud põhjusel on konfiskeerimine mittevajalik ning ebaproportsionaalne väidetava rikkumisega.
7. Vastuväited apellatsioonkaebusele Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna esindaja poolt esitatud vastuväidetes taotletakse maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Tuuakse ära KarS § 372 lg 1 loetellu kuuluvad tunnused ja avatakse nende sisu. Leitakse, et kohus seaduslikult veendus kas esinevad süüd välistavad asjaolud. Toetatakse kohtu seisukohta ka konfiskeerimise osas. Reaalse majandustegevuse toimumist ei saa karistuse raskusel arvestada kuna karistus on ette nähtud vastava loata majandustegevuse eest, mitte loata reaalse müügitegevuse eest. Menetlusaluse isiku käitumine näitab, et ta soovis kütust müüa, mitte aga kasutada isiklikuks otstarbeks. Erimärgistusega diislikütuse kasutamise võimalused on piiratud vastavalt seadusele ja veoautos selle kasutamine on välistatud. Arvestades diislikütuse suurt kogust ja arvestades et A.Leppikul puudusid selle hoidmiseks vajalikud tingimused ei ole tõenäoline, et diislikütuse tagastamisel kasutaks ta sellise suure koguse vaid enda tarbeks. Kohus on karistuse mõistmisel hinnanud nii avalikkuse huvi kui ka menetlusalust isikut. 5 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kohtukolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel puudub alus, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et antud asja kohtumenetluses ei ole maakohus kontrollinud, kas menetlusaluse isiku A. Leppiku suhtes koostatud väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab KarS § 372 lg 1 tunnustele. Samuti peab ringkonnakohus alusetuks ja põhjendamatuks apellandi seisukohta, et ettevõtte kaudu tegutsemine on KarS § 372 alusel vastutuse kohaldamise obligatoorseks eelduseks. Karistusseadustiku § 372 lg 1 sätestab, et majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnustamine on nõutav, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Menetlusaluse isiku poolt väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine on antud asjas tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega, sealhulgas menetlusaluse isiku enda ütlustega. Vedelkütuse seaduse (

) § 3 lg 2 kohaselt võib diislikütust müüa ainult majandustegevuse registris vastaval tegevusalal registreeritud äriühing.

§ 3lg-s 2 sätestatud eelpoolnimetatud piirang ongi antud juhul käsitletav Kar

S § 372 lg 1 kohase erikeeluna diislikütuse müümisel. Maakohus on põhjendatult märkinud, et

§ 2

lg 1 p 3 mõttest nähtuvalt on kütuse müük või müügiks pakkumine vedelkütuse seaduse tähenduses kütuse käitlemine ning seaduses nimetatakse kütuse müüki ja müügiks pakkumist ühise nimetusega „müük“. Seega tuleneb vedelkütuse seadusest üheselt, et kütuse, sealhulgas ka diislikütuse müügi või müügiks pakkumisega, on õigustatud tegelema ainult äriühing ja sedagi vaid juhul, kui ta vastab seaduses sätestatud nõuetele, on registreeritud majandustegevuse registris ning omab seal registreeringut kütuse müügiks. Seega pani menetlusalune isik A. Leppik KarS § 372 lg 1 tunnustele vastava teo toime sellega, et tegeles majandustegevusega valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld. A. Leppiku poolt toime pandud väärteo kvalifikatsioon sisaldub seega KarS § 372 lg 1 esimeses pooles, so kuni sõnani „samuti”. KarS § 372 lg-s 1 sisalduvat sõnastust: „Majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld,…” ei saa kuidagi tõlgendada selliselt, et vastutuse kohaldamise obligatoorseks eelduseks oleks ainuüksi ettevõtte kaudu majandustegevus. Tulenevalt eeltoodust on põhjendamatu apellandipoolne KarS § 372 lg 1 tõlgendus ning niisugusest tõlgendusest tehtud järeldus, et nimetatud sätte tekstist tulenevalt on välistatud võimalus kohaldada A. Leppikule karistusõiguslikku vastutust.

1. Põhjendatud on maakohtu seisukoht A. Leppikule aresti kohaldamise osas. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud A. Leppikul karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise KarS §-de 57-58 mõttes ning mõistnud talle põhjendatult 10 päeva aresti. Menetlusalune isik on varem korduvalt 6 rahatrahvidega karistatud erinevate süütegude eest, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Sellest tuleneb järeldus, et tema suhtes kohaldatud rahatrahvid ei ole täitnud karistusseadustiku § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
2. Samuti nõustub kohtukolleegium maakohtu põhistustega käsitletavas väärteoasjas diislikütuse konfiskeerimise kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga konfiskeerimise motiivide oletuslikkuses ja paljasõnalisuses. Ringkonnakohus märgib, et diislikütuse konfiskeerimise motiivides märgitud põhjendatud kahtluseks A. Leppiku poolt diislikütuse õigusvastaselt käitlema hakkamise kohta temale diislikütuse tagastamisel, annab alust asjaolu, et karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalune isik A. Leppik varem karistatud vedelkütuse erimärgistamise seaduse alusel, sealhulgas nimetatud seaduse § 63 lg 1 alusel erimärgistatud vedelkütusest erimärgistamiseks kasutatud lisaainete ebaseadusliku eemaldamise ja selle tulemusena saadud vedelkütuse käitlemise eest. Ehkki menetlusalune isik peab sellist konfiskeerimist enda jaoks liiga rängaks, pidas maakohus põhjendatult antud juhul riigi majandushuvide kaitsmist enamoluliseks menetlusaluse isiku erahuvide kaitsmisest. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea asjaolu, et menetlusalune isik A. Leppik reaalselt diislikütust ei müünud ning diislikütuse eest raha ei saanud, antud juhul asja kvalifitseerimise seisukohast relevantseks, kuna KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu loetakse lõpuleviiduks majandustegevuse toimumisega, st diislikütuse müügiks pakkumisega ning tulu saamine ei ole vajalik. Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et diislikütust müügiks pakkudes sai ta aru, et poleks tohtinud seda teha ning et tema selline tegu ikka päris õige ei olnud (tl 79). Seega pidas menetlusalune isik võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda, st pani süüteo toime kaudse tahtlusega.
3. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuse põhistuses toodud seisukohtadega ning A. Leppikule maakohtu poolt mõistetud karistuse liigi ja määraga ega pea VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel maakohtu otsuse põhistuste kordamist vajalikuks, märkides üksnes, et A. Leppikule mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis toodu ei anna alust selle tühistamiseks.
4. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JÜRI PAAP 7