4-07-326\13

4-07-326 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2007 a Tallinn Väärteoasja number 4-07-326 (2317,06,001525; 2317,06,006046) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi Jan Linteri kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusele nr 2317,06,001525 Jan Linteri karistamises KarS § 262 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni. Istungil osalenud isikud Jan Linteri kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusele nr 2317,06,006046 Jan Linteri karistamises KarS § 276 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, so 1200 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: Heiki Tammisto Menetlusalune isik: Jan Linter, IK: 37707170247, elukoht: XXX Kaitsja: Aleksander Strelov RESOLUTSIOON
2. Jätta Jan Linteri kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusele nr 2317,06,001525 Jan Linteri karistamises KarS § 262 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni rahuldamata.
3. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsus nr 2317,06,001525 Jan Linteri karistamises KarS § 262 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni muutmata.
4. Jätta Jan Linteri kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusele nr 2317,06,006046 Jan Linteri karistamises KarS § 276 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, so 1200 krooni 1 rahuldamata.
5. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsus nr 2317,06,006046 Jan Linteri karistamises KarS § 276 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, so 1200 krooni muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 30.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusega nr 2317,06,001525 karistati Jan Linterit KarS § 262 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni selles, et 18.03.2006 kell 04.00 Jan Linteri korterist asukohaga XXX kostus vali muusika, mis häiris naaberkorteri elaniku öörahu, millega Jan Linter sooritas väärteo avaliku korra, so ühiskonna poolt omaks võetud heade kommete ja tavade ning moraali vastu. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vanemkonstaabli Heiki Tammisto 03.01.2007 otsusega nr 2317,06,006046 karistati Jan Linterit KarS § 276 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, so 1200 krooni selles, et 18.03.2006 kell 04.13 Jan Linter oma korteris asukohaga XXX eiras võimuesindaja poolt antud seaduslikku korraldust keerata muusika vaiksemaks ning esitada isikut tõendavat dokumenti. Otsustele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja tegevuse ebaseaduslikuks tunnistamist ja kaebaja õigusi ja vabadusi rikkuvaks, vaidlustatud otsuste tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist kaebaja käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et ööl vastu 18.03.2006 töötas ta arvutiga ja oli uksekell. Teades, et alt uks on lukus, tundus see talle imelik ning ta lülitas arvutis sisse veebikaamera ning läks ukse juurde. Uksesilmast nägi politseinikke. Avas ukse ning politseinik ütles, et muusika segab naabritel magamist. Ise arvas, et muusika mängis normaalselt ja soovis, et tõendataks objektiivsete tõenditega, et see segab kedagi. Politseinikud hakkasid ähvardama, et keeravad ise muusika vaiksemaks, kuid tema vastas, et neil see õigus puudub. Lisas, et kõik see läheb veebikaamerasse ja ta kasutab seda kohtus. Siis tungisid politseinikus korterisse ja väänasid käed selja taha ning viisid autosse. Tema jäi autosse, politseinikud olid pärast seda korteris 10-15 minutit. Oli kinni peetud 8 tundi ning siis kuulati üle. Lasti politseist minema, kuid tal olid jalas vaid püksid, muud polnudki, väljas oli aga külm. Avastas, et arvuti oli rikutud, kõvaketas oli samuti rikutud ja ta sai vaid osa tehtud tööst taastada. EPP elas alumises korteris politseinik ja see tegi ühe korra märkuse lärmi tõttu. Seepärast tegi korteris remondi, muutes selle helikindlaks. Talle on teada, et N.A on ka teistele pretensioone. Tema korterisse tungisid politseinikud tema tahte vastaselt. Oma passi hoiab kapis, ID kaarti ja juhiluba taskus. Nende pükste taskus, mis tal jalas olid, ei olnud ei võtmeid ega dokumente. Ei mäleta kuidas dokumendid politseinike kätte sattusid. Tunnistaja N A seletas, et kui lärm oli, siis ei lasknud see magama jääda. Õigupoolest ajas üles. See oli hommikupoole. Uurisid välja selle allika, läksid alla ja kõik oli kuulda. Mees helistas politseisse tema juuresolekul ja ütles, et muusika mängib liiga kõvasti, enne seda 2 kontrollisid kust muusika tuleb ja ütles, kust muusika tuleb. Pole mõtet teha mõõtmisi kui muusika ei lase magada. See oli mingi tehnomuusika, takt käib, sisu ei erista, ainult tampimine. Sel päeval enam uksele ei koputanud. Eelmistel päevadel käisid kogu aeg ütlemas. On vaja hommikul tööle minna, aga tema kuulab kell neli hommikul muusikat. Seal elas varem ka Oliver, kellele kutsusid ka politsei. Mees läks alla kui politsei tuli. See oli viimane kord, pärast seda ei ole enam probleeme olnud. Kui ära viidi, muusika lõppes. Tunnistaja SH seletas, et kutsus öösel politsei, muusika mängis öösel kell neli. Elab kaks korrust kõrgemal. Oli tunda vibratsiooni. Ootas 10-15 minutit. Seda oli ka enne kordunud. Samuti on isiklikult käinud ütlemas, et tehku vaiksemaks. Varem ta kuulas teda. Tunnistaja ei ole kaebaja jaoks autoriteet. Tuli kutsuda politsei. Esimene kord reageeris rahulikult, keeras vaiksemaks. Politsei tuli kohale, oli juures. Enne käis kontrollimas kas muusika ei tule mujalt, aga ei, Jani juurest. Politsei koputas uksele, andis kella. Jan tuli uksele. Küsiti dokumente. Muusika mängis kõvasti. Lähedal ei olnud, aru ei saanud, kas oli purjus või mitte. Jan ütles, et see on tema korter, tema kuulab muusikat ja see pole nende asi. Politsei käskis vaiksemaks keerata, toimus sõnavahetus. Jan tahtis ust kinni panna, politseinik oli ukse vahel. Tõukas politseinikku et ust kinni panna. Politsei reageeris, sai aru, et tungiti kallale ja Jan murti põrandale maha, käed pandi raudu ja viidi autosse. Jutuajamine kestis umbes 10 minutit. Politsei soovis dokumenti, selgitas, et muusika tuleb panna vaiksemaks. Jan vaidles vastu ja seletas, et see on tema korter ja ta võib teha mida tahab, see on tema territoorium. Siis selgitas politsei, et sellisel kellaajal ei tohi kuulata nii kõvasti muusikat ja keeraku vaiksemaks. Käed pandi raudu siis kui tekkis konflikt ja püüti ust kinni panna. Korterisse siseneti siis kui käis juba tõuklemine, arvab, et siis mindi juba kinni võtma. Seejärel viidi autosse ja enam juttu ei olnud. Politseisse teatas sellepärast, et ärkas muusika peale üles. Läks oma korterist välja kuulama kelle juurest see muusika tuleb. Seal on mitmeid inimesi, kes võivad kuulata muusikat. Et mitte eksida kuulas kust tuleb. Politseile teatas ka kust muusika tuleb ning läks politseile vastu ja avas ukse. Muusika mängis jätkuvalt politsei tulekuni. Kui käed raudu pandi, siis üks politseinik viis ta autosse, teine läks korterisse ja keeras muusika kinni. Kuidas kinni keeramine toimus, seda ei tea. Politsei tuli välja ja keeras ukse lukku. Kas kohapeal dokumente koostati, seda ei tea. Uksel olles oli Jan Linteril seljas spordisärk ja püksid, oli paljajalu. Uksel dokumenti ei andnud. Kas riidepanemisest juttu oli, ei mäleta. Seal oli seakisa. Jan Linter süüdistas politseinikke, et mida nad teevad, politsei rassis temaga. Kui käed pandi raudu, siis üks politseinik läks Jan Linteriga välja, teine keeras muusika kinni. Rohkem seal ei toimunudki. Tunnistaja RR seletas, et oli patrullis kui sai korrapidajalt teate, et korteris on lärm, vali muusika ja segab naabreid. Arvab, et öeldi mis korterist tuleb see lärm, et helistaja näitab korterit. Isik tuli vastu. Polnud raske otsida, seda muusikat oli korrus allapoole kuulda. Muusika mängis sel ajal edasi kui kohale tulid. Kas alt uksest sisenedes oli kuulda, seda ei mäleta. Korrus allapoole oli tantsumuusika kuulda. Seda, kas seal ka laulmist kuulda oli, ei mäleta. Meesterahvas tuli vastu ja näitas korterit ning tuli nendega kaasa. Mingit aparaati mõõtmiseks kaasas ei olnud. Millises korteris elas väljakutsuja, seda ei mäleta, kuid hakkas tema juures pabereid vormistama. Läks ukse taha, meesterahvas avas ukse. Mehel olid jalas püksid, kuid ülakeha paljas. Mees oli aktiivne, hüppas, muusika oli kuulda. Palus muusika kinni keerata ja anda isikuttõendav dokument. Mees hüppas edasi ega esitanud dokumenti ning hakkas ust kinni panema. Tunnistaja pani jala ukse vahele ja seletas, et pangu muusika kinni, esitagu dokument ja saavad rääkida. Mees väitis, et neil ei ole õigust siseneda. Sellist seletamist oli 2-3 korda. Tunnistaja väitis, et see on seaduslik korraldus ja pangu muusika kinni. J.E oli ukse vahel ja siis mees tõukas J.E eemale et ust kinni tõmmata. Siis kasutasid jõudud, panid käed raudu ja viisid autosse. Muusika oli väga valjusti. Ei mäleta mis aparaat oli, aga tema arvates tuli muusika arvutist. Millised seal kõlarid olid, seda ei mäleta, võimsust või aparaati ei tea. Pärast kinnipidamist tekkis dokument, kuid kuidas see tekkis, ei mäleta. Pakkusid võimalust riidesse panna, midagi kaasa võtta, kuid isik keeldus sellest, kuigi väljas oli väga külm. Võtsid korterivõtmed, sulgesid luku. J.E jäi isikuga autosse, tema ise läks aga politsei välja kutsunud isiku juurde. Ilmselt läksid koos auto juurde, sest auto võtmed olid 3 tema käes. Korteris lülitasid muusika välja, kuid kes ja kuidas, seda ei mäleta. Politseiosakonnas vormistati dokumendid, vist ise koostas, sest teine oli abipolitseinik. Tunnistaja JE seletas, et said kutse selle kohta, et sealt majast kostub lärm. Inimene, kes oli kutsunud, ootas uksel ja lasi sisse. See välja kutsuja näitas, et teisel korrusel. Sisenedes olid bassid kuulda, maja värises. Kohale tulles kuulsid lärmi, madalad toonid, bassid. Laulmist ei olnud. Isik näitas korterit. Ise väljakutsuja juures neljandal korrusel ei käinud, seal käis paarimees. Muusika segas inimestel magada. Helistasid uksekella, avati uks. Mees oli purjus, kutsus pidu panema. Ütlesid, et pangu vaiksemaks või lükaku kinni. Mees lükkas vaiksemaks, tantsis, pani jälle kõvemaks. Tantsis ja kutsus pidu panema, tuli tunnistajale kallale ja käed pandi raudu. Mitu korda nõuti dokumente. Õiguserikkuja kutsus sisse, seisid läve juures. Kui käed raudu panid, siis sisenesid korterisse. Muusika tuli arvutist vist, kõlarid olid eraldi. Enne seda, kui mees tunnistajale kallale tuli, nõuti mitu korda, et ta esitaks oma andmed, kuid mees keeldus. Esimene korraldus oli, et ta paneks vaiksemaks. Panigi vaiksemaks, kuid seejärel uuesti kõvemaks. See segas teiste und. Heli tugevust ei mõõtnud. Kohapeal mingeid dokumente ta ei vormistanud, sest on abipolitseinik ja tal ei ole selleks õigust. Kus protokoll koostati, seda ei tea, paarimees võttis avaldajalt avalduse, ise istus õiguserikkujaga autos. Palusid tal riidesse panna, tema keeldus, tõukas õlgadega eemale, käed olid tagant raudus. Kui oleks tahtnud riidesse panna, oleks rauad maha võtnud. Kui oleks muusika vaiksemaks keeranud ja dokumendid esitanud, oleks märkuse teinud ja lahkunud. Juba alguses küsisid kes ta on, kuid ta ei öelnud ega esitanud ka dokumente. Pass oli tal pükste taskus, mis tal jalas olid. Seljas oli särk ja sellisena viisid ka osakonda. Jalanõudest, riietest keeldus, tõukas eemale, väites, et midagi ei ole vaja. Alguses oli isik heas tujus, pakkus juua, siis läks kurjaks, tõukas tunnistajat kätega eemale. Isik oli lihtsalt purjus, pani muusikat vaiksemaks, siis kõvemaks, seejärel kutsus jooma, siis läks kurjaks. Meeleolu vaheldus. Tunnistaja viis isiku auto juurde, paarimees jäi üles. Korteriuks oli lahti, väljakutsuja oli trepimademel. Arvab, et paarimees koos väljakutsujaga pani ukse lukku. Kes muusika kinni pani, seda, ei tea. Nägi, et pärast leiti osakonnas dokument, seega oli see isikul kogu aeg olemas, näidata aga ei tahtnud. Tunnistaja VF seletas, et oli sel ajal kodus. Tema korter on 48 ja asub selle korteri peal. Magas hästi. Tunnistaja SF seletas, et mõned korrad on politsei kutsutud korterisse 49, kus elas üks naaber, kes seal enam ei ela. Jani vastu pretensioone ei ole. Oli sel päeval kodus, politsei kutsumisest ei tea midagi. Siis tuli tema vend ja selgitas olukorda ning palus avaldust. Korter on samal trepimademel, tunneb sealseid naabreid, samuti allpool elavaid. Tunneb ka neid, kes on seal kauem elanud. Tunnistaja OI seletas, et mäletab avalduse kirjutamist väga hästi. Mingeid pretensioone ega etteheiteid ei olnud. Oli sel nädalavahetusel kodus. A on konflikte tihi ja alusetult. 2-3 korda on kaevatud politseisse, kaebused on olnud alusetud. On muusikat kuulnud, kuid ei ole vaatama läinud, kust see tuleb. A on tuntud kaebaja. A mehe nime ei tea, nägupidi teab. Jan Linter käis ise avaldust küsimas. Tunnistaja PP seletas, et elab majas neli aastat. Jan Linter on teretuttav. Kinnitab avaldust selle kohta, et rahu ei häiritud. Varem on üks kord olnud ja sellest on J.Linteriga ka juttu olnud. Ütles talle järgmisel või ülejärgmisel päeval. J.Linter suhtus mõistvalt ja ütles, et enam ei juhtu. Kuulda on muusikat olnud, kuid see pole häirinud. J.Linteri korter on tema korteri peal. Kaitsja asus seisukohale, et kuivõrd kohus keeldus uurimiseksperimendi tegemisest, siis tuleks arvestada dokumenti, mis kinnitab seda, et korteris oli sündmusele eelnevalt tehtud remont ja korter oli muudetud helikindlaks. Korteris tehtud fotodelt on näha ka personaalarvuti, mis oli müraallikaks. Väärteoasjas puuduvad subjektiivsed ja objektiivsed tõendid õiguserikkumise toimepanemise kohta. Korteri XXX elanikud on väitnud, et rikuti 4 nende öörahu, kuid nad ei olnud tuvastanud selle allikat ning ei ole tuvastatud müra võimsust, helisagedust ja iseloomu. Juhinduti vaid oma kuulmisorganitest, subjektiivsest arvamusest. Hakati tuvastama muusikaallikat vastava aparatuurita. Piisanuks helistada uksekella et lõpetada avaliku korra rikkumine. On olemas Sotsiaalministri 04.03.2002 määrusega nr 42 kehtestatud „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. Selles aktis on sätestatud müratasemed. Jan Linter, teades norme, ei rikkunud ega riku õigusakte ning oli veendunud selles, et need heliseadmed ei ole selleks võimelised. Nende kõlarite võimsus on piiratud, sedagi kasutati vaid osalise võimsusega. Politsei väitis, et ta rikub avalikku korda, mängib kõva muusika. Kuivõrd politseiametnikel puudus eritehnika ja kogemus, tegutsesid nad oma volitusi ületades. Hinnangu andmiseks kasutati subjektiivset arvamust. Kasutati ebainimlikke meetodeid õiguserikkumise menetlemisel ja provotseeriti konflikti. Teades, et ei ületa normatiivaktides kehtestatud mürataset, hakkas J.Linter kaitsma oma õigusi ja huve, avaldas oma arvamust, et politseil ei ole tõendeid. Kui politseiametnikud oleks mõõtnud mürataset, oleks veendutud, et müra jääb lubatud piiridesse. Oleks pidanud tuvastama õiguserikkumise fakti, mõõtma ja fikseerima aparatuuriga. Alles pärast seda saanuks hakata menetlema väärteoasja. Mürataset ei mõõdetud ei J.Linteri ega tema naabrite juures. Omavoliliselt tungiti J.Linteri korterisse, kasutati erivahendeid ja jõudu. Need meetmed olid põhjendamatud, omavolilised ja ebakorrektsed. Ei saa aluseks võtta neljandal korrusel elava Aristova subjektiivseid hinnanguid. Seejuures tuleb arvestada teiste naabrite ütlusi, kelle sõnade kohaselt nende rahu ei häiritud. Avaliku korra rikkumise kohta politsei mingeid dokumente ei vormistanud. Oluliselt hiljem, aasta hiljem koostati kaks väärteoprotokolli isikute poolt, kes kohal ei ole olnud. Esimesena koostati materjal KarS § 276 ettenähtud väärteo kohta ja alles seejärel avaliku korra rikkumise kohta. Otsused on koostatud erinevate menetlejate poolt ebaseaduslikult eraldi. Kuivõrd puuduvad tõendid avaliku korra rikkumise kohta, puudub ka seaduslik alus vastutusele võtta KarS § 276 ettenähtud väärteo eest. Lähteandmed välistasid seadusliku korralduse andmise aluse. Eeltoodu annab aluse otsuste täielikuks tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks. Kohtuväline menetleja leidis, et otsused on seaduslikud ning alused otsuste tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puuduvad. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 18.03.2006 koostatud protokollist joobeseisundi tuvastamise kohta indikaatorvahendi kasutamisel nähtub, et 18.03.2006 kell 05.30 tuvastati Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonnas asukohaga Rahumäe tee 6 Jan Linteril alkoholijoove 2,79 ‰. Kui arvestada, et ühes tunnis põletab inimese organism alkoholi 0,11 kuni 0,15‰ tunnis, siis kell 04.00, so kinnipidamise hetkel pidi Jan Linteri joove poolteist tundi varem olema 3,15‰. Vastavalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 19 lg 1 p 4 sätetele on joove 2,5‰ või rohkem raske alkoholijoove. Seega oli Jan Linteril nii kinnipidamise hetkel kui ka politseiasutusse toimetamise järgselt raske alkoholijoove. On üldteada asjaolu, et isik, kes on end viinud sellisesse seisundisse, ei suuda adekvaatselt orienteeruda ei ajas, situatsioonis ega kohas. 18.03.2006 kell 11.08 koostatud protokollist joobeseisundi tuvastamise kohta indikaatorvahendiga tuvastati Jan Linteril alkoholijoove 0,15‰. Arvestades Jan Linteril tuvastatud joobe suurust asub kohus seisukohale, et Jan Linteri selgitustesse kohtuvälisel menetlusel tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd raskes joobes isik ei ole suuteline kõike toimunut üksikasjalikult meenutama. Samas on kaebuse kohtulikul arutamisel selgitanud kaebuse esitanud isik sündmuste käiku samasugusena, mistõttu võib järeldada, et isiku mälu ei ole värskenenud. Kaebuse esitanud isiku ütlused aga erinevad oluliselt kahe politseiametniku ja ühe tunnistaja ütlustest. Väärteoasja materjalides aga puuduvad andmed selle kohta, et eelmärgitud kolm isikut oleks olnud joobes. Seega olid nad võimelised sündmuste käiku paremini tajuma ning nende ütlused on seetõttu usaldusväärsemad. 5 Vastavalt Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku korraldamise nõuetele, millised normatiivaktid kehtivad alates 01.01.2006, sätestab § 3 p 2 keelu häirida öörahu kella 23.00st kuni 07.00ni, välja arvatud samas sättes märgitud erandjuhtudel. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei olnud 18.03.2006 sündmused seotud eelmärgitud sättes märgitud erandjuhtumitega. On ilmselge, et öösel kell neli muusika kuulamine võib häirida kortermajas teiste isikute öörahu ja reeglina rikubki ning juhul, kui öörahu ei oleks häiritud, ei oleks ka N.A politseid kutsunud. S.H sõnade kohaselt ärkas ta öösel muusika peale üles. J.Linteri ütluste kohaselt jõudis ta koju öösel ning alles siis pani muusika mängima. Seega enne J.Linteri koju saabumist teiste elanike öörahu rikutud ei olnud. Kohale saabunud politseiametnikud kuulsid muusikat juba korrus allpool koridoris ning S.H juhatas politseiametnikud just J.Linteri korteri ukse taha, kuigi politseiametnikel juhatamise vajadus puudus J.Linteri korterist kostva lärmi tõttu. Kohus leiab, et öörahu rikkumine lärmamisega ei saa tuleneda kaitsja viidatud müra normtasemeid puudutavast sotsiaalministri määrusest, vaid isiku kuulmisorganist ja sellest, kas isikut tema kõrvadesse kostuv lärm öisel ajal häirib või mitte. Sotsiaalminister ei saa määrata seda, milline lärm ei häiri magavat inimest, kuivõrd ministri määrus ei saa reguleerida magavate inimeste kuulmisteravust ja kohustust taluda öisel ajal magamise asemel muusikat. Kaitsja viidatud määruse § 8 sätete kohaselt loetakse inimtegevusest põhjustatud müra, so olmemüra vastuvõetavaks juhul, kui ehitis vastab projekteerimisnormide eelnõu EPN 16.1 „Ehitise heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest“ 1999 nõuetele. Seejuures ei esitanud kaitsja koos viitega määrusele ühtegi dokumenti selle kohta, et Seebi 32 maja Tallinnas oleks projekteeritud viidatud sättes märgitud projekteerimisnõuete kohaselt ja sellisena ka ehitatud. Pigem on Seebi 32 maja ehitatud oluliselt varem, so enne viidatud projekteerimisnõuete kehtestamist ja seega ei saa ka kuidagi vastata nimetatud nõuetele. Kohtuistungil esitati ka OÜ R akt 16.08.2007, mille kohaselt on korteri seinu ja lage polsterdatud ja korteril on metallplekist uks, millel isolatsioonimaterjal puudub. Kohus leiab, et taoline akt ei lükka ümber seda, et N.A ja S.H öörahu oli häiritud ja et ka kohale tulnud politseiametnikud kuulsid juba esimeselt korruselt J.Linteri korterist kostuvat lärmi. Kohus peab asjakohatuks kaitsja väidet selle kohta, et mürataset pidanuks mõõtma enne korterisse sisenemist vastava aparatuuriga. Taoline seisukoht oleks tinginud olukorra kus politsei oleks pidanud sisenema kõikidesse korteritesse koos aparatuuriga tuvastamaks mürataset. Seega vähemalt paari tunni jooksul pidanuks naabrid taluma seda, et politseiametnikud mõõdavad öisel ajal nende korterites mürataset ega lase neil rahus olla. Seejuures oleks veel seni vaatamata mürtsuvale muusikale magavad inimesed üles aetud selleks, et nende korterites teha mõõtmisi. Kohus leiab, et kaitseversioon, mille kohaselt pidanuks enne väärteoprotokolli koostamist mõõtma mürataset, ei tulene sama versiooni tõttu viidatud sotsiaalministri määrusest, kuivõrd määruses viidatud müratasemed on kehtestatud müratekitajate vaatekohast lähtudes, mitte müra talujate omast lähtuvalt. Seega peab määruse §st 8 tulenevaid nõudeid täitma müraallikaga ruumi osas, mitte öisel ajal magada püüdvate isikute kõrvakuulmise osas. Kohus asub seisukohale, et Jan Linter 18.03.2006 kella 04 ajal rikkus tahtlikult öörahu, kuulates muusikat viisil, mis takistas teistel isikutel magamast. Häirivat muusikat kuulsid nii kaks politseiametnikku, kes andsid korralduse muusika vaiksemaks keerata, kui ka N.A ja S.H Kohtu veendumusele, et J.Linter häiris öörahu, annab kinnitust ka kohtuvaidlustes kaitsja poolt väljendatud seisukoht selle kohta, et avaliku korra rikkumise lõpetamiseks piisanuks sellest, et helistada vastava isiku uksekella ja paluda korrarikkumine lõpetada. Seega oli ka kaitsja sisuliselt veendunud selles, et N.A ja S.H öörahu rikuti. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et Jan Linter läks 18.03.2006 vastuollu Tallinna linna avaliku korra eeskirjade §s 3 p 2 sätestatud keeluga ning pani toime KarS § 262 ettenähtud väärteo. 6 Jan Linterit karistati ka KarS § 276 ettenähtud väärteo toimepanemises selles, et tema eiras võimuesindaja poolt antud seaduslikku korraldust keerata korteris muusika vaiksemaks ning esitada isikut tõendavat dokumenti. Kahe üle kuulatud politseiametniku ütlustest nähtuvalt anti korduvalt korraldus muusika vaiksemaks keerata, seega anti korraldus avaliku korra rikkumine lõpetada. J.Linter ühe korra isegi keeras muusika vaiksemaks, kuid seejärel keeras uuesti valjemaks. Seega ei täitnud J.Linter korraldust avaliku korra rikkumine lõpetada, vaid jätkas avaliku korra rikkumise toimepanemist. Selle juures oli tunnistajaks ka S.H , kes kinnitas J.E ja R.R ütlusi. Samade tunnistajate ütlustest nähtuvalt selgitati J.Linterile, et kui J.Linter avaliku korra rikkumist ei lõpeta ega keera muusikat vaiksemaks, lõpetavad politseiametnikud korrarikkumise ise. Seda aga püüdis J.Linter takistada ning ust sulgeda, vältimaks politseiametnike sisenemist korterisse ja müraallika väljalülitamist. Korduvalt eiras samade tunnistajate ütluste kohaselt J.Linter ka korraldust esitada isikut tõendav dokument ning J.Linteri enese sõnade kohaselt ta ei tea kuidas tema isikut tõendav dokument politseiametnike kätte sattus. Seega saab järeldada J.Linteri enese ütlustest seda, et tema dokumenti ei esitanud. Sellest tulenevalt jättis J.Linter täitmata ka selle korralduse. Vastavalt Politseiseaduse § 12 sätetele on politsei sama paragrahvi lõike 1 p 4 kohaselt kohustatud vastu võtma ja registreerima õiguserikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat informatsiooni ning võtma viivitamatult tarvitusele abinõud õiguserikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ning avastamiseks. Seega juhul, kui R.R oleks jätnud väljakutsele reageerimata ja jätnud tarvitusele võtmata abinõud J.Linteri poolt KarS § 262 ettenähtud väärteo tõkestamiseks, oleks ta politseiametnikuna läinud vastuollu Politseiseaduses märgitud kohustusega. Vastavalt Politseiseaduse § 13 lg 1 p 1 sätetele on politseil õigus nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumiste lõpetamist ning rakendada õiguserikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid ning p 2 kohaselt on politseil õigus kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava isikut tõendavaid dokumente ning ohutuse tagamiseks teostada kohapeal kahtlustatava isiku ja tema asjade läbivaatust. Eelmärgitud sätetest nähtuvalt võib teha järelduse, et R.R täitis J.Linterilt avaliku korra rikkumise, so KarS § 262 ettenähtud väärteo toimepanemise lõpetamist nõudes Politseiseaduse § 12 lg 1 p 4 sätestatud kohustust ja § 13 lg 1 p 1 sätestatud õigust. J.Linterilt isikut tõendava dokumendi esitamise nõue aga tuleneb Politseiseaduse § 13 lg 1 p 2 sätetest. J.Linter eiras kõiki temale antud korraldusi. Kuivõrd J.Linter ei nõustunud KarS § 262 ettenähtud väärteo toimepanemist lõpetama, siis ei saanud politseiametnik J.Linteri korterisse sisenemata väärteo toimepanemise jätkamist muul viisil lõpetada kui müraallika väljalülitamise teel. Arvestades taolisi asjaolusid leiab kohus, et 18.03.2006 käitusid R.Rougiainen ja J.Esop Politseiseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste kohaselt, täites oma ametiseisundist tulenevaid õigusi ka kohustusi. J.Linteri poolt temale esitatud seaduslike korralduste teadlik ja tahtlik eiramine on kohtu arvates täiesti põhjendatult kvalifitseeritud KarS § 276 ettenähtud väärteona, kuivõrd ta takistas tema enda poolt toime pandava avaliku korra rikkumise lõpetamist ja enda kui väärtegu toime paneva isiku tuvastamist. Kaebuses on ette heidetud, et J.Linteri suhtes kasutati põhjendamatut vägivalda, teda koheldi ebainimlikult ja ebaseaduslikult kasutati erivahendeid. Kohtuistungil üle kuulatud S.H , R.R ja J.E ütlustest nähtuvalt tõukas J.Linter J.E ukse vahelt eemale et ust kinni tõmmata ning pärast seda peeti J.Linter kinni ning ta käed pandi raudu. Kõigi kolme tunnistaja ütlustest nähtuvalt said nii kaks politseiametnikku kui ka S.H aru sellest, et J.Linter ründas politseinikku. Politseiseaduse § 14 lg 6 kohaselt on politseil õigus kasutada teenistusülesannete täitmiseks erivahendit, külm- ja gaasirelva kuritegelike rünnete tõrjumisel pantvangide vabastamisel, politseinikku ümbritseva ohutsooni rikkuja tõkestamisel, massiliste korratuste ja avaliku korra grupiviisiliste rikkumiste tõkestamisel, seadusvastaselt hõivatud maa-alade, hoonete, ruumide ja transpordivahendite vabastamiseks, õiguserikkujate kinnipidamisel, nende toimetamisel politseisse või teenistusruumi ja konvoeerimisel, kinnipeetute kaitsmisel ning kinnipeetud ja vahi alla võetud isikute suhtes, kui nad ei allu või osutavad vastupanu politseiametnikele või teistele isikutele, kes täidavad ühiskondlikku 7 kohustust avaliku korra kaitsel või võitluses kuritegevuse vastu, või kui on küllaldaselt alust arvata, et nad võivad põgeneda, tekitada kahju teistele isikutele, ümbruskonnale või iseendale. Väärteoasja materjalidest on üheselt näha seda, et J.Linter oli KarS § 262 ettenähtud väärteo toimepanijaks ja ta keeldus väärteo toimepanemise lõpetamisest ja dokumentide esitamisest. Seejuures tõukas ta J.E eemale et saaks ukse kinni tõmmata ja väärteo toimepanemist jätkata. Seega ei olnudki R.R ja J.E muud võimalust kui kasutada erivahendina käeraudu, sest muul viisil ei olnud võimalik õiguserikkujast J.Linterit kinni pidada ega politseisse toimetada, kuivõrd J.Linter ei allunud avalikku korda kaitsvatele politseiametnikele ja osutas juba füüsilist vastupanu politseiametnikele. Arvestades taolisi asjaolusid leiab kohus, et erivahendite kasutamine J.Linteri suhtes oli põhjendatud ja vajalik. Erivahendite kasutamine ei olnud aga võimalik muul viisil kui füüsilist jõudu kasutades, kuivõrd J.Linter eiras kõiki temale antud seaduslikke korraldusi ning kasutas vägivalda teda korrale kutsunud politseiametniku vastu. Seega ei läinud R.R ja J.E vastuollu ka Politseiseaduse § 14 lg 8 sätetega. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning alus selle rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuste tühistamiseks puudub. Märt Toming kohtunik 8