Obsah (4)

§ 289§ 301§ 344§ 310

1-05-306 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2007 Tartu Kriminaalasja number 1-05-306 (03284000608) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõ

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. mai 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-306 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. novembrist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. mai 2007 otsusega mõisteti Kaidi Mäeorg süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi õigeks. Maakohus arutas K. Mäeoru süüdistust KarS § 201 lg 2 p 3 selles, et tema OÜ X kaupluse „X pood“ juhatajana, ametiisikuna KarS § 288 mõttes, omastas ebaseaduslikult ajavaheM. l 18.02.2003-09.06.2003 enda valduses oleva võõra vara, s.o 57 800 krooni kassaraha, millega põhjustas OÜ-le X varalist kahju 57 800 krooni. Tsiviilhagi on esitatud OÜ X poolt 148 625.15 krooni nõudes. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole K. Mäeoru süü tõendatud. Asitõendiks tunnistatud OÜ X X poe kassavihik on roosade kilekaantega kaust, millesse on köidetud koond raha liikumise kohta X poes 12.05.2003-14.06.2003 1 lehel, märkus jääkide kohta 1 lehel, sularaha saatelehed 25 lehel, üksikud ruudulised lehed (nummerdatud 3-17), rahaveo saatelehed 25 lehel. Ruudulistel lehtedel on ühel pool raha arvestus, teisele poolele kleebitud kassaaparaadi väljatrükid. Muud numeratsiooni lehtedel näha ei ole. Süüdistatava K. Mäeoru ütluste järgi sellistele lehtedele tööd ei tehtud. X poes tema töötamise ajal oli vihik, millel olid sama suured lehed, aga paks kaustik oli originaalköites. Tunnistaja, raamatupidaja K.K. ütluste järgi oli kassavihik köidetud klade. Ta käis uurija juures ja tal paluti teha sellest koopiad. Ta lõikas lehed lahti, et koopiad teha ja pani kokku selle kausta, mis on antud asjas asitõendiks. Peale selle kassavihiku ei ole olemas mingeid algdokumente, mille abil saab päeva dokumente kontrollida. Tunnistaja J.P. ütluste järgi on ta X poes müüja alates
9. a. Kassavihik oli kaustik A4 formaadis, roosasid kaani ei olnud. Tunnistaja M.K. ütluste järgi töötab ta kaupluses
10. a alates. Kassaraamatusse kanti rahad, mis pandi kassasse ja inkassosse. Kassavihikul ei olnud kaasi ümber, oli suur klade, poes köidetud. Seega on asitõendina esitatud kassavihik tõenäoliselt osa kaupluses kasutusel olnud kassavihikust, millest on valikuliselt välja lõigatud lehed ja esitatud kriminaalasja juurde. Lehtede järgi ei ole need olnud raamatus nummerdatud. Kaustas olevatel lehtedel on numbrid 3-17, kuid need on kriminaalasja jaoks kokkupandud kausta lehtede numbrite järjekorras. Usutav ei ole, et köidetud kaustikut täideti alates tagant poolt või et kassavihikuna kasutatud kaustik koosnes ainult 17 lehest. Kannatanu ei esitanud kohtule kassavihiku originaali, et võrrelda, kust need lehed on välja lõigatud ja missugune kassavihik tegelikult välja nägi ning missugused kanded olid ülejäänud vihikus. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 12 lg 1 kohaselt peab raamatupidamise algdokumente raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse 2 aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Kui kassavihikut ei ole enam alles, siis ei saa ka sellest väljalõigatud lehed olla tõendid ja süüdistatava poolt raha omandamine peab olema tõendatud muude raamatupidamise algdokumentidega. Tunnistaja K.K. ütluste järgi ei ole peale selle kassavihiku olemas mingeid algdokumente, mille abil saab päeva dokumente kontrollida. Kassavihiku originaaliga tutvumine ja esitatud lehtedega võrdlemine on vajalik ka seetõttu, et inventuuri järgi oli kogu puudujääk 148 625.15 krooni, mis on ka esitatud tsiviilhagina. Süüdistuse järgi on aga K. Mäeorg omastanud 57 800 krooni. Muid tõendeid raha omastamise kohta K. Mäeoru poolt ei ole. Asitõendina esitatud valikuliselt kokkupandud kaust ei ole usaldusväärne asitõend, mis tõendaks raha omastamist K. Mäeoru poolt. Samuti avaldasid osad tunnistajatest kohtus, et nad jäävad eeluurimisel antud ütluste juurde.

§ 289

lg 1 kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole tõendina kasutatavad seetõttu, et üldjuhul on tõendina kasutatavad üksnes kohtus antud ütlused. Ütluste avaldamine

§ 289

lg 1 alusel eeldab kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolulise küsimuse osas, mitte aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses. Usaldusväärsetena saab arvestada ainult kohtuistungil antud ütlusi. Seega ei ole tunnistajate eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused usaldusväärsed. Keegi tunnistajatest ei ole andnud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et puudujäägi põhjustas K. Mäeorg. Asitõendiks olevas kaustas on raha liikumise õiend 12.05.2003–14.06.2003, mille järgi ei antud iga päev raha panka. Ainult asjaolu, et K. Mäeorg kui kaupluses juhataja tegeles kassavihiku järgi päevakassa kontrollimisega ja sularaha andmisega inkassoks, ei ole piisav ja usaldusväärne tõend, et K. Mäeorg ka puuduoleva raha omastas. K. Mäeoru kohtuistungil antud ütlused ei ole ümber lükatud. K. Mäeoru ütluste järgi käis osa X kaupa mustalt ja see raha tuli eraldi panna ja A.K. anda. Maksuameti teate järgi on OÜ X kontrollimisel ka varasemal ajal avastatud, et X poes ei olnud arvete alusel ostetud kaubad arvele võetud. Samuti ei võimalda Viljandi Maksuameti 11.07.2003 vastuse järgi X poe kassasse igapäevaselt laekunud summade registreerimise kaustiku lehtede koopiad võrdlust deklareeritud summadega, kuna andmed on esitatud poolikute kuude viisi. Kuna nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. K. Mäeorg võis mingis osas raha omastada, kuid hinnates kõiki tõendeid kogumis ei ole see usaldusväärselt tõendatud. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja seega tuleb K. Mäeorg talle inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista K. Mäeorg KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi ning karistada teda vangistusega 6 kuud. KarS § 74 alusel jätta karistus täitmisele pööramata ning määrata K. Mäeorule katseaeg 18 kuud koos KarS §-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrollile allutamisega. Apellatsiooni kohaselt oli X poes kassaraamatuna kasutusel klade. Kuna aga uurija soovis sellest paljundust, siis lõigati lehed lahti ja tehti neist koopiad. OÜ X raamatupidaja K.K. näidati kohtuistungil kassavihikut ning tunnistaja seletas, et kassaraamatuna kasutati kladet. Kui ta uurija juurde kutsuti, siis paluti kassaraamatust koopiaid ja tema lõikas klade lahti, et koopiaid teha. Samuti näidati asitõendiks tunnistatud kassavihikut tunnistajatele J.P. , M.K. ja M.-L. M.. Tunnistajate kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et asitõendiks oleva kassavihiku sisu vastab nende poolt peetule. Selle tundsid nad ära lehtedel olevate käekirjade, märkmete, kleebitud kviitungite järgi. Ka süüdistatav K. Mäeorg kinnitas, et 3 kassaraamatuna oli kasutusel vihik, mille lehed olid sama suured kui asitõendiks tunnistatud kassaraamatul. Seega ei ole alust kahelda asitõendina kriminaalasja juures oleva kassavihiku usaldusväärsuses. Asitõendiks tunnistatud OÜ X X poe sularaha saatelehtedest, mis on allkirjastatud ajavaheM. s 13.05.2003 kuni 09.06.2003 ilmneb, et dokumente on allkirjastanud kolm erinevat inimest. 24.05.2003 ja 07.06.2003 andis sularaha saatelehele allkirja J.P. ning 17.05.2003 ja 31.05.2003 M.K. . Nendel kuupäevadel kõrvalekaldeid X poe eelmise päeva müügikäibe ja järgmisel päeval inkassaatorile üleantava sularaha osas ei esinenud. Kõikidel ülejäänud päevadel allkirjastas saatelehed K. Mäeorg. Tema poolt allkirjastatud 20 sularaha saatelehest 19 viitavad miinustele X poe eelmiste päevade müügikäibe ja inkassaatorile järgmistel päevadel üleantava raha osas. Nimetatud dokumentide põhjal ilmnes rahaline puudujääk 57 800 krooni. Tunnistajate J.P. , M.K. , K.K. ja M.-L. M. ütlustega on tõendatud, et K. Mäeorg kui kaupluse juhataja tegeles kassavihiku järgi päevakassa kontrollimisega ja sularaha andmisega inkassoks, välja arvatud laupäeval, mil seda tööd tegi kaupluse müüja. Kannatanu A.K. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et K. Mäeoru ülesandeks oli korraldada raha liikumine poes. Paberitest selgus, et müüjad andsid raha tema kätte, kuid tema ei andnud kõike raha inkassaatoritele. Tunnistaja M.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt töötas enne K. Mäeorgu kaupluse juhatajana T.T. , siis puudujääke ei olnud, samuti ei olnud puudujääke peale K. Mäeoru lahkumist. Kaupluse müüjate kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et raha inkassole üleandmisega tegeles kaupluse juhataja K. Mäeorg, kes on kinnitanud, et müüjate poolt valmispandud summad klappisid alati kassavihikuga. K. Mäeoru ütlused selle kohta, et müügikassa ja inkasso ei klappinud selle pärast, et enne kui ta raha ära saatis, pidi ta OÜ X kaubamüügist saadud raha eraldi panema ja selle otse A.K. või E.P. andma, on ümber lükatud E.P. kohtuistungil antud ütlustega. K. Mäeoru ütlused, et H poe müüjana on ta näinud, kui juhataja L.R. on inkasso vahenduseta OÜ X kauba müügist saadud raha andnud otse E.P. või A.K. kätte, on ümber lükatud tunnistaja L.R. kohtuistungil antud ütlusega, et sellist asja ei ole olnud. Seega ei ole alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Tegemist on otsese tahtlusega, sest K. Mäeorg teadis, et ta ei tohtinud X poe juhatajana raha enda kasuks ebaseaduslikult pöörata. K. Mäeorg on toime pannud KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning teda tuleb selle eest karistada. Kanatanu OÜ X esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse K. Mäeoru õigeksmõistmise osas ning teha uue otsuse, millega mõista K. Mäeorg KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi. Apellatsiooni kohaselt on kohtulik uurimine toimunud puudulikult ja ühekülgselt ning kohtuotsuses toodud järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kannatanu OÜ X seadusliku esindaja A.K. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et X poes oli kassaraamatuna kasutusel klade. Kuna aga uurija soovis sellest paljundust, siis lõigati lehed lahti ja tehti neist koopiad. OÜ X raamatupidaja K.K. näidati kohtuistungil kassavihikut ning ta seletas, et kassaraamatuna kasutati kladet. Kui ta uurija juurde kutsuti, siis paluti teha kassaraamatust koopiaid. Tunnistaja seletas, et tema lõikas klade lahti, et koopiaid teha. Samuti näidati asitõendiks tunnistatud kassavihikut tunnistajatele J.P. , M.K. ja M.-L. M. . Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et asitõendiks oleva kassavihiku sisu vastab nende poolt peetule. Kassavihiku tundsid nad ära lehtedel olevate käekirjade, märkmete, kleebitud kviitungite järgi. Ka süüdistatav K. Mäeorg kinnitas, et kassaraamatuna oli kasutusel vihik, mille lehed olid sama suured kui asitõendiks tunnistatud kassaraamatul. Lehed, mis on lahti lõigatud, pärinevad sellest samast raamatust. Seega puudub alus kahelda asitõendina kriminaalasja juures oleva kassavihiku usaldusväärsuses. Tegemist on ettevõtte 4 sisemise dokumendiga, mida peeti raha liikumiste paremaks jälgimiseks ettevõtte suva järgi, mistõttu ei oma tähtsust, kas ja kuidas on nummerdatud kassavihiku lehed. OÜ X X poe sularaha saatelehed on allkirjastatud ajavaheM. s 13.05.2003 kuni 09.06.2003 kolme erineva isiku poolt. 24.05.2003 ja 07.06.2003 andis sularaha saatelehele allkirja J.P. ning 17.05.2003 ja 31.05.2003 M.K. . Nendel kuupäevadel kõrvalekaldeid X poe eelmise päeva müügikäibe ja järgmisel päeval inkassaatorile üleantava sularaha osas ei esinenud. Ülejäänud päevadel allkirjastas saatelehed K. Mäeorg ning tema poolt allkirjastatud 20 sularaha saatelehest 19 viitavad miinustele X poe eelmiste päevade müügikäibe ja inkassaatorile järgmistel päevadel üleantava raha osas. Tunnistajate J.P. , M.K. , K.K. ja M.L. M. ütlustega on tõendatud, et K. Mäeorg tegeles kassavihiku järgi päevakassa kontrollimisega ja sularaha andmisega inkassoks, välja arvatud laupäeval, mil seda tööd tegi kaupluse müüja. A.K. ütlustest kohtuistungil nähtub, et K. Mäeoru ülesandeks oli korraldada raha liikumine poes. Paberitest selgus, et müüjad andsid raha tema kätte, kuid tema ei andnud kõike raha inkassaatoritele. Tunnistaja M.K. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et enne K. Mäeorgu töötas kaupluse juhatajana T.T. , siis puudujääke ei olnud. Eeltooduga on tõendatud, et K. Mäeorg omastas raha. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus apellandid toetasid apellatsioone, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ringkonnakohtus, kuid prokurör loobus süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ning palus K. Mäeorg süüdi mõista KarS § 201 lg 1 järgi. Prokurör toetus seejuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-20-07 toodud seisukohtadele ametiisiku mõiste kohta. Kaitsja palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

§ 301kohaselt prokurör võib loobuda süüdistusest.

Ringkonnakohus leiab, et loobuda võib süüdistusest ka osaliselt. Antud juhul on selleks aluseks KarS § 288 alates 15.03.2007 kehtiv redaktsioon ametiisiku mõiste kohta. Nimetatud redaktsioonist tulenevalt OÜ X kaupluse „X pood“ juhataja ei ole enam ametiisik KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Ametiisiku mõistet alates 15.03.2007 kehtivast KarS § 288 redaktsioonist lähtudes on käsitletud ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-66-07 punktis 9. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust lähtudes ei saa K. Mäeorgu käsitleda ametiisikuna KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Ringkonnakohtul tuli järgnevalt lahendada küsimus, kas K. Mäeorg on toime pannud KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus vastas sellele küsimusele eitavalt, jättes oma kohtuotsuse resolutiivosaga maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Prokurör kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ringkonnakohtule ei teatanud, sisuliselt seega loobus õigeksmõistmise vaidlustamisest. Küll aga teatas kassatsiooniõiguse kasutamise soovist kannatanu OÜ X esindaja.

§ 344

lg 1 kohaselt on kohtumenetluse poolel (kelleks

§-st 17 tulenevalt on ka kannatanu) kassatsiooniõigus

§-s 346 sätestatud alusel, kui tema huvides või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust või kui ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud või on selle tühistanud.

§ 344lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas.

Kannatanu kassatsiooniõigust on käsitletud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-113-06 punktis 10 ühes viidetega varasemale kohtupraktikale. Kuna K. Mäeoru kriminaalasja näol on tegemist õigeksmõistva kohtuotsuse mittevaidlustamisega prokuröri poolt kassatsiooni korras, siis ringkonnakohus peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu määruse nr 3-1-1-18-06 punktile 7, mille kohaselt tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Antud juhul aga 5 kannatanu ei saa süüditunnistamise nõudest mööda minnes nõuda tsiviilhagi rahuldamist, sest seoses K. Mäeoru õigeksmõistmisega jäeti OÜ X tsiviilhagi läbi vaatamata, nagu seda näeb ette ka

§ 310lg 2.

Lähtudes sellest, et antud asjas oli esitatud ka kannatanu apellatsioon, milles taotleti K. Mäeoru süüditunnistamist ja sellest tulenevalt tsiviilhagi rahuldamist, annab ringkonnakohus alljärgnevalt hinnangu maakohtu otsuse seaduslikkusele ja põhjendatusele, kuid kordab veel, et prokurör kui riikliku süüdistuse esindaja õigeksmõistvat kohtuotsust kassatsiooni korras ei soovinud vaidlustada. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata, siis ringkonnakohus kasutab

§-s 342 lg 3 p 1 antud õigust oma otsuses jätta esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolud kordamata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonid on esitatud olemasolevate tõendite veelkordse hindamise nõudes ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse asemel süüdimõistva otsuse tegemiseks. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu õigeksmõistva otsuse järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohtus ei leidnud tõendamist K. Mäeorule esitatud süüdistus (II kd lk 139-142). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asitõendiks olevad üksikud raha ja kauba liikumist käsitlevad märkmelehed ei oma sellist tõenduslikku väärtust, mis kinnitaks K. Mäeoru poolt talle usaldatud kassaraha omastamist. Nii näiteks kriminaalasja juures asuvas ümbrikus asitõendiks olev inventuuri 09.06.2003 kokkuvõtte nn originaal ei vasta I kd lk 72 olevale koopiale. Ka asitõendiks olevad sularaha saatelehed ja rahaveo saatelehed ei kinnita iseenesest K. Mäeoru poolt kassaraha omastamist. K. Mäeorg on selgitanud (II kd lk 69-73), miks ja kellele ta osa kassaraha pidi andma. Maakohus on leidnud (II kd lk 141), et K. Mäeoru sellekohased ütlused ei ole usaldusväärselt ümber lükatud. Ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi, et K. Mäeorg omastas talle usaldatud kassaraha. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega (II kd lk 141), et ainult asjaolu, et K. Mäeorg tegeles päevakassa kontrollimisega ja sularaha andmisega inkassoks, ei ole piisav ja usaldusväärne tõend, et ta puuduoleva raha omastas. Seda kinnitab ka asjaolu, et puudujääk oli 148 625.15 krooni ja sellises ulatuses esitatigi tsiviilhagi (I kd lk 37). Kohtuistungi protokolli kohaselt prokurör palus tsiviilhagi rahuldada osaliselt, kuivõrd olevat leidnud tõendamist, et K. Mäeorg omastas 57 800 krooni. Kannatanu esindaja aga on taotlenud tsiviilhagi 148 625.15 krooni „jätta läbi vaatamata ja hilisemaks rahuldamiseks tsiviilkohtumenetluse korras“ (II kd lk 129). Apellatsioonis kannatanu esindaja taotleb „rahuldada OÜ X poolt esitatud tsiviilhagi summas 57 800 krooni“ (II kd lk 150). Eeltoodu näitab segadust tsiviilhagi täpse suuruse osas, kuna algselt nõuti K. Mäeorult laenulepingut kasutades 180 000 krooni (I kd lk 18) väidetava omastamise võlgnevuse katteks. Nimetatud laenulepingu tegemise asjaolusid puudujäägi katteks on selgitanud tunnistaja K.K. (II kd lk 53). Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-71-07 punkt 10 kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-07 punkt 8 kohaselt Põhiseaduse §-st 22 lg 2 tulenev ja ka

§-s 7 lg 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluse olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev 6 kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil, siis, kui kõigi, nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et maakohus järgis Riigikohtu eelpool viidatud otsustes toodud nõudeid ja kuna ei esitatud otseseid ega ka kaudseid tõendeid, mis oleks usaldusväärselt kinnitanud K. Mäeorule esitatud süüdistust, siis maakohus tõlgendas kahtlused süüdistatava kasuks ja mõistis ta õigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et K. Mäeorule esitatud süüdistus ei ole leidnud tõendamist. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 7 Mati Kartau