Väärteoasi nr.4-06-2814 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär tõlk Vaidlustatud lahend Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud 19.11.2007.a. Harj

§ 30

lg.1 p.1 alusel ning LS § 74 – 31 lg.

§ 29

lg.1 p.1 alusel Jana-Sandra Pavlovitšs, isikukood: 48204090261, elukoht: XXX kaebuse esitaja: Jana-Sandra Pavlovitšs ja viimase esindaja kaitsja Maano Saareväli, kohtuvälise menetleja – Põhja PP LJVO – esindaja juhtivkonstaabel Andrus Reidi LÕPPOSA Tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsus väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 täies mahus ning juhindudes VTMS § 30 lg.1 p.1 lõpetada väärteo asjas nr. 4-06-2814 (2314, 06, 011103) LS § 74-17 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemises menetlus otstarbekuse kaalutlusel ning juhindudes VTMS § 29 lg.1 p.1 lõpetada väärteo asjas nr. 4-06-2814 (2314, 06, 011103) LS § 74 – 31 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemises menetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsusega väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 tehti kindlaks, et Jana-Sandra Pavlovitšs 21.05.2006.a. kella 01.30 ajal Haabersti linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas, Hälli tn. 3 juhtis mootorsõidukit XXXriiklik. reg. nr. XXX, ebaõigelt valitud kiiruse tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule vastu puud, põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS H. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata kui teatamine oli kohustuslik. Oma tegevusega rikkus Jana-Sandra Pavlovitšs Liikluseeskirja §-vide 123 ja 227 nõudeid ning pani toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse §-vi 74 – 17 lg.1 ja Liiklusseaduse §-vi 74 – 31 lg.1 järgi. Ning määras Jana-Sandra Pavlovitšsile Liiklusseaduse §-i 74-17 lg.1 alusel karistuseks rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 600.-EEK-i ning Liiklusseaduse §-i 74-31 lg.1 alusel karistuseks rahatrahvi 55 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 3300.-EEK-i. KAEBUSE SISU Jana-Sandra Pavlovitšs koos oma esindaja kaitsja Maano Saareväliga esitasid Harju Maakohtule selle otsuse peale kaebuse, milles palusid Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.3 alusel tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsuse väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 ning lõpetada väärteoasjas menetlus LS § 74-17 lg.

§ 30

lg.1 p.1 alusel ning LS § 74 – 31 lg.

§ 29lg.1 p.1 alusel.

Põhistades oma kaebust alljärgnevaga: I. Kaebuse asjaolud: 22.05.2006.a. koostati kaebajale väärteoprotokoll selle kohta, et ta 21.05.2006.a. kell 01.30 juhtis Tallinnas Hälli tänaval mootorsõidukit XXX reg. märk XXX ning ebaõigelt valitud kiiruse tõttu kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja vasakule vastu puud. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata kui teatamine oli kohustuslik. Varaline kahju tekitati AS-le H. Väärteoprotokollile esitas kaebaja vastulause, kus selgitas, et kaotas sõiduki üle kontrolli ning sõitis kraavi, kuna kogemusi võimsa sõidukiga sõitmiseks oli vähevõitu. Politseile teatamist ei pidanud vajalikuks, kuna sõiduk on liisinguauto ning liisingulepinguga on asjaajamine liiklusõnnetuse toimumise korral pandud liisinguvõtjale. Otsuse tegija jättis esitatud vastulause arvestamata põhjusel, et vastulauses esitatud tõendid on vastuolulised ega ole seetõttu usaldusväärsed. Kaebajat karistati LS § 74 – 17 alusel trahviga 600 krooni ning LS § 74 – 31 alusel trahviga 3300 krooni. II. Kaebuse väited ja põhjendused: Kaebaja leiab, et tema karistamine LS § 74-31 alusel ei ole õige. Menetleja on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Menetleja ei ole otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduk on liisitud sõiduk. Liisitud sõidukite puhul on paljud sõiduki omanikule kuuluvad õigused pandud liisinguvõtjale. Selles osas erineb liisingsõidukite osalusel toimunud liiklusõnnetuste puhul juhtide käitumine oluliselt nendest juhtumitest, kui õnnetuses osalevad mitteliisitud sõidukid. Enne kaebuse põhjenduste jätkamist esitab kaebaja näite, kus liiklusõnnetuses osalevad kaks liisingfirmadele kuuluvat sõidukit. Süü küsimuses vaidlust ei teki ning juhid täidavad teate kindlustusele (vorm LÕ-l). Liisingfirma esindaja kohalolek sellise teate täitmisel ei ole vajalik. Kaebuse esitaja kaitsjale teadaolevalt ei ole kohtuväline menetleja kunagi näinud probleemi selles, et LÕ-l täitmisel ei osale selles nö. kirjalikus kokkuleppes liisingfirma seaduslik esindaja. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.4.

1. kohaselt lasub kindlustusvõtjal kohustus liisinguandjat informeerida juhtumist, kui liisinguese kahjustub. Liisinguleping ei kohusta liisinguvõtjat 2 kutsuma liisinguandja, kui vara omaniku esindajat sündmuskohale liiklusõnnetuse asjaolude kirjalikuks vormistamiseks. Seetõttu ei ole ega olnud vajalik ka politseile juhtunust teatamine. LE § 227 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest vaja politseile teatada juhul, kui juht ja kahju saaja on vastutuse küsimuses ühel meelel ja on oma arvamuse kirjalikult vormistanud. Kuna liisingulepingust ei tulene, et liisingueseme omanik (liisinguandja) peaks osalema kahjujuhtumi fikseerimisel sündmuskohal, siis ei kohaldu LE §-s 227 sätestatud kirjaliku fikseerimise kohustus liisingsõidukite puhul olukordades, kus liiklusõnnetuses osaleb vaid üks sõiduk ja selleks sõidukiks on liisingusõiduk. Oleks ka ilmselgelt ebamõistlik oodata, et liisingufirma esindajal oleks võimalik sündmuskohale tulla väljaspool tavalist tööaega. AS-il H puudub 24 tunnine valveorganisatsioon, kes tuleks ja fikseeriks väljaspool tööaega aset leidnud liiklusõnnetused. Seega on liisingsõidukite puhul olukorras, kus liiklusõnnetuses osaleb vaid liisinguese, juhi kohustus liiklusõnnetusest teatamisel piiritletud liisinguvõtja esindajale teatamisega. Kaebaja poolt juhitud sõiduki liisinguvõtjaks oli AS T . AS-le T kuulusid kõik liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused sõiduki käitamisel. Liiklusõnnetuse toimumise ajal viibisid sõidukis peale juhi AS T aktsionär VL, kes oli ühtlasi sõiduki kasutaja. Samuti viibis sõidukis juhatuse liige VP. Nimetatud isikud on võimalik tunnistajatena üle kuulata. Ühiselt otsustati, et juhtunust politseile teatamine ei ole kohustuslik, kuna vastutuse küsimuses vaidlust ei olnud ning kahju saaja oli samuti teada. Ülalpool kirjeldatud põhjustel ei olnud kahju saajaga kirjaliku dokumendi vormistamine võimalik ega ka vajalik. Neil põhjustel ei olnud vajalik ka liiklusõnnetusest politseile teatamine ning kaebaja käitumine oli õiguspärane. LE § 227 sätestab juhtumi, kui politseile teatamine on kohustuslik. LE § 227 lg.2 kohaselt on politseile teatamine kohustuslik vaid siis, kui esinevad lahkarvamused või kui kahju saaja ei ole teada. Menetleja on põhjendamatult sidunud teatamise kohustuse juhi ja kahju saaja vahel vormistatava kirjaliku dokumendi olemasoluga. LE § 227 lg-st 2 sellist seisukohta ei tulene. Kirjaliku dokumendi olemasolu on üheks kriteeriumiks, millal ei ole vaja politseid juhtunust teavitada, kuid dokumendi puudumine ei tee teatamisvajadust kohustuslikuks. Teatamisvajaduse kohustuslikkus esineb vastavalt LE § 227 lg-le 2 juhul, kui juht ja kahju saaja on vastutuse küsimuses eriarvamusel või kui kahju saaja ei ole teada. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse puhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Ülaltoodud põhjendusel leiab kaebaja, et tema teos ei esine LS § 74-31 kohase väärteo koosseisu ning menetlus tuleb selles osas lõpetada VTMS § 29 lg.1 p.1 alusel. Vaidluste käigus esitas kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšs Saareväli lõppteesid väärteoasjas nr 2314,06,
2. esindaja kaitsja Maano Kus kaitse peab vaidlustatud karistusotsust ebaõigeks ning leiab, et kaebaja ei ole toime pannud LS § 7431 lg 1 kohast väärtegu. LS § 7417 lg 1 alusel karistuse määramine ei ole otstarbekohane. Oma väiteid põhjendab kaebaja järgmiselt: Liiklusseaduse §s 58 sisalduva volitusnormi kohaselt kehtestab liiklusõnnetuse sündmuskohal sõidukijuhi tegevuse ja liiklusõnnetusest teatamise korra Vabariigi Valitsus. Eelnimetatud paragrahvi alusel kehtestatud VV 20.02.2001.a määrus nr 68 – „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord“ (edaspidi „liiklusõnnetusest teatamise kord“) sätestabki liiklusõnnetusest teatamise korra. Selle määruse § 2 lg 2 kohaselt puudutab juhtide ja kannatanute kirjaliku seisukoha vormistamise nõue juhtumeid, kus tegutseda tuleb liikluskindlustuse seaduse kohaselt. Korra § 2 lg 2 sõnastus: „Osalised vormistavad oma arvamuse kirjalikult teatena liiklusõnnetusest ja tegutsevad vastavalt liikluskindlustuse seadusele“. Liikluskindlustuse seaduse § 44 lg 3 p 3 kohaselt ei hüvitata liikluskindlustuse lepingu alusel kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Kaebaja poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel isikukahju 3 kellelegi ei põhjustatud. Seega ei kuulunud kaebaja poolt sõiduki omanikule e. AS-le H tekitatud kahju hüvitamisele Liikluskindlustuse seaduse alusel ning juhil puudus vajadus tegutseda vastavalt liikluskindlustuse seadusele. Seetõttu tuleb liiklusõnnetusest teatamise korra tähenduses juhtide ja kahju saajate vahel kirjalik dokument vormistada juhul, kui juhtunu suhtes tuleb tegutseda vastavalt liikluskindlustuse seadusele e. olukordades, kus liiklusõnnetuses osalevad 2 sõidukit või kui ühe sõiduki liiklusõnnetuse puhul on kahju tekitatud kolmandatele isikutele, kellele tekitatud kahju kuulub hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Selline lähenemine on mõistlik ja kooskõlas tegeliku elukäsitlusega. Liikluseeskirja § 227 ja liiklusõnnetusest teatamise korra § 2 loovad võimaluse liiklusõnnetusest teatamise protseduuri erinevalt mõista. Mõlemad aktid on ühesuguse õigusjõuga ning kumbagi akti ei saa eelistada teisele. Samas on liiklusõnnetusest teatamise kord hilisem õigusakt (kehtestatud 20.02.2001.a; jõustunud 26.02.2001.a) võrreldes liikluseeskirjaga (kehtestatud 02.02.2001.a; jõustunud 06.02.2001). Põhimõtte „hilisem seadus muudab varasema seaduse“ kohaselt kuulub liiklusõnnetuse teatamise suhtes esitatavate nõuete osas kohaldamisele „kord“. Seega kehtib „korra“ § 2 lg 2 kohaselt liiklusõnnetuse sündmuskohal kirjaliku vormistamise nõue juhile vaid sellisel juhul, kui kahju saajaks on kolmas isik, s.o. mitte kahjustatud sõiduki omanik või valdaja. Sõiduki juhi ja sõiduki omaniku või valdaja vahelisi suhteid liikluskindlustuse seadus ei reguleeri ning nende suhted on reguleeritud teiste tsiviilõiguslike vahenditega (kahju õigusvastane tekitamine, rendilepingud). Lisaks märgib kaebaja, et Vabariigi Valitsusel puudus LE 24 peatüki kehtestamiseks volitusnorm. Liikluseeskiri on kehtestatud liiklusseaduse § 3 lg 2 alusel. Nimetatud volitusnorm sätestas valitsusele õiguse kehtestada liikluskord. Spetsiaaldelegatsioon liiklusõnnetusest teatamise korra kehtestamiseks tuleneb liiklusseaduse §st 58 (just selle paragrahvi alusel on kehtestatud „liiklusõnnetusest teatamise kord“). Kuna osundatud säte ei ole nimetatud liikluseeskirja volitusnormina, siis LEs sisalduvad sätted liiklusõnnetusest teatamise kohta on tühised. Vabariigi Valitsus on konkreetse volitusnormi (LS § 58) alusel kehtestanud liiklusõnnetusest teatamise määruse e. „korra“ ning seetõttu tulebki juhinduda viimasest, mitte aga liikluseeskirjast. Sellega kaoks ka vastuolu tegeliku elukorralduse ja liikluseeskirja § 227 paindumatu ja tegeliku elukäsitlusega sobimatu regulatsiooni vahel. Mõneti kriitiliselt tuleb suhtuda kohtuvälise menetleja seisukohta, et kahe liisingsõiduki osalusel toimunud liiklusõnnetuse korral on juhid volitatud liisingfirma nimel omavahelist kokkulepet sõlmima. Ühelt poolt on kohtuvälisel menetlejal õigus – sõiduki valdaja ja juht, kui liisingvõtja esindaja, on pädev tegema õigustoiminguid ja esindab liisinglepingu alusel liisinguandjat. Samas on aga juhtide vahelise kokkuleppe sisuks vastutuse määramine ühe või teise juhi suhtes e. küsimuse lahendamine sellest, kumb juht on liiklusõnnetuses süüdi. Liiklusõnnetuses osalenud juhtide omavaheline kokkulepe väldib seega vaidlusi süüküsimuses juhtide vahel ning eesmärgiks on kahjuhüvitusmenetluse kiirendamine (liikluskindlustuse kahjukäsitlus). Sama kehtib juhul, kui kahju saajaks on kolmas isik – ka temal on õigus saada kindlustushüvitist kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjalt. Küll aga ei teki sellist õigust liisingsõiduki omanikul (liisingfirmal), kui sõidukit juhtinu (liisingvõtja või volitatu) oli õnnetuses ise süüdi. Seda ka siis, kui liisingvõtja või viimase poolt volitatu oli ise ainuke liiklusõnnetuses osaleja (ühe sõiduki liiklusõnnetused). Seega puudub sellisel juhul sisuline vajadus süü osas kellegagi midagi kokku leppida, kuna liikluskindlustuse seaduse alusel ei kuulu kahju hüvitamisele. Kui oletada, et liiklusõnnetusest teatamise osas tuleb lähtuda vastuvaidlematult LE §st 227, siis peaksid liisingsõidukite juhid lisaks omavahel sõlmitavale kokkuleppele koostama ka kirjaliku kokkuleppe liisingfirma esindajaga. On üldiselt teada olev asjaolu, et liisingfirma esindajaid liiklusõnnetuse sündmuskohale välja ei kutsuta. Liisingfirmade esindajatega kirjaliku kokkuleppe sõlmimata jätmist ei ole senimaani kellelegi süüks arvanud ka politsei. Viimasest võiks järeldada, et kuna politsei selle eest ei karista, siis on liisingsõiduki juhi poolt oma liisingfirma suhtes kirjaliku paberi vormistamata jätmine õige ega ole vaadeldav väärteona. Kui eelnevat pidada õigeks, siis ei tohiks erinevalt kohelda neid juhte, kes liisingule kuuluvat sõidukit juhtides osalevad ühe sõiduki õnnetuses võrreldes nende juhtidega, kes osalevad mitme 4 sõiduki õnnetuses. Seega oli ka kaebaja õigustatud käituma sarnaselt nende juhtidega, kes osalevad mitme sõidukiga õnnetuses ning mitte vormistama kirjalikku teadet liisingfirmaga. Samal põhjusel ei olnud kaebaja kohustatud õnnetusest informeerima ka politseid. Juhtunu kirjaliku dokumenteerimise kohustus sai täidetud, kui kaebaja samal päeval esitas kirjaliku seletuse juhtunu kohta vabatahtliku kindlustuse (kaskokindlustus) seltsile. Eeltoodud mõttekäiguga on kooskõlas „liiklusõnnetusest teatamise korra“ nr 68 § 2 lg 1, mille kohaselt tuleb kirjalik dokument koostada vaid juhul, kui kahju kuulub hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Ka tõendab AS H juriidilise osakonna juhataja kirjalik vastus AS H suhtumist vaidlusalustesse juhtumitesse. Vastusest selgub, et AS Hei nõua liisingvõtjatelt kirjaliku dokumendi koostamist liisinguandjaga. Piisab, kui sõiduki juht või kasutaja teeb ettenähtud tähtaja jooksul teate vabatahtliku kindlustuse seltsi ja sellega loetakse teatamiskohustus sõiduki omaniku e. liisinguandja ees täidetuks. Kaebaja viitab lõpetuseks Riigikohtu otsusele 3-1-1-9-04, mille kohaselt luges Riigikohus LE § 227 nõude täidetuks sellega, kui õnnetuses osalenud juht teavitas peale liiklusõnnetust ning peale õnnetuse toimumise kohast lahkumist kirjaliku avaldusega kahju saajat ning võttis selles kirjas süü omaks. Ka vaidlusaluse juhtumi puhul on kaebaja teavitanud nii vara omanikku kui ka kindlustusseltsi juhtunust ja tunnistanud oma kirjalikus seletuses kindlustusseltsile oma süüd. Seega saab ka vaidlusalusel juhul väita, et kahju saaja ja kaebaja vahel puudusid erimeelsused vastutuse küsimuses. Kaebaja palub lõpetada väärteomenetlus LS § 7431 kohases väärteos, kuna kaebuse esitajal puudus kohustus vormistada kirjalik akt sündmuskohal. LS § 7431 kohase väärteoga võiks olla tegemist juhul, kui sõiduki valdaja või juht oleks hakanud oma süüd eitama või vältinud kirjaliku süütunnistuse andmist kindlustusele. Kaebaja palub menetlus lõpetada ka LS § 7417 kohases väärteos, kuna juhul, kui juhil teatamiskohustust ei esine, siis ei pea kehtiv seadusandlus isikut ka karistust väärivaks. Seda seetõttu, et teatamiskohustuse täitnud juhid lahendavad liiklusõnnetuse kindlustusseltsis ning nende suhtes väärteomenetlust läbi ei viida (liiklusõnnetusest teatamise kord § 2 lg 1 ja § 4 lg 3 regulatsioon). Kaebaja palub LS § 7417 kohases väärteos menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungi käigus kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšs koos oma esindaja kaitsja Maano Saareväliga jäid oma kaebuse juurde ning palusid Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.3 alusel tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsuse väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 ning lõpetada väärteoasjas menetlus LS § 74-17 lg.

§ 30

lg.1 p.1 alusel ning LS § 74 – 31 lg.

§ 29lg.1 p.1 alusel.

Jana-Sandra Pavlovitšs lisas kohtuistungi käigus ka seda, et volitus sõiduauto kasutamiseks oli tal olemas, samuti olid tal olemas juhiload. Autos viibinud inimesed oli kõik kained. Kasko kindlustuse sõiduautole XXX oli teinud firma AS T. Vaidluste käigus esitas kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšs esindaja kaitsja Maano Saareväli lõppteesid väärteoasjas nr 2314,06,011103, mis on toodud eespool. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud SJ (kes on H juriidilise osakonna juhataja) kinnitas ka kohtuistungil tema poolt vastuses järelpärimisele 13.03.2007.a. antud seisukohtade õigsust ning nimelt seda (küsimuste vastuste vormis nagu toodud vastuses järelpärimisele 13.03.2007.a.), et:

1. Kas liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.4.1 ja 6.5.1 puudutavad ka liiklusõnnetusi? Vastuseks võib öelda, et põhimõtteliselt jah. Samas ei saa unustada, et liisinguandja positsioonilt kogu protsessis on nad ju siiski passiivsed finantseerijad, mis tähendab, et senikaua kuni nende ees täidetakse liisingulepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ei ole neil põhjust liisinguvõtja 5 tegevusse/tegevusetusesse sekkuda. Üldjuhul neid rahuldab, kui liisinguvõtja teavitab neid esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kolmandal päeval pärast juhtunut, et selline juhtum (liiklusõnnetus) leidis aset ja sellest neile piisab. 2.Kuidas peaks eelmärgitud sätete kohaselt käituma sõiduki juht, kes on ühtlasi liisinguvõtja (liisinguandja esindaja) või sõiduki volitatud kasutaja, põhjustab öisel ajal liiklusõnnetuse, mille tagajärjel kahjustub vaid liisinguandjale kuuluv sõiduk (teelt väljasõit) ning juht tunnistab iseenesest oma süüd?. Nagu ülal mainitud neid rahuldab, kui liisinguvõtja teavitab neid esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kolmandal tööpäeval, et selline juhtum (liiklusõnnetus) leidis aset ja sellega loevad nad teatamiskohustuse täidetuks.
2. Kas eelkirjeldatud situatsiooni puhul on lepingujärgne „kirjaliku fikseerimise nõue“ täidetud, kui juhtum saab „esimesel tööpäeval“ kirjalikult fikseeritud kindlustusseltsis?. Jah. Kahjujuhtumist teatamisega kaasneb kirjaliku seletuse kirjutamine liisinguvõtja poolt ja sellega saab üldjuhul lahendatud ka juhtumi kirjaliku fikseerimise nõue. 4.Kas liisingutingimuste kohaselt peavad ühe sõiduki õnnetuse puhul liisinguvõtja või volitatud kasutaja vormistama liiklusõnnetuse asjaolud sündmuskohal kirjalikult, kui õnnetuses on osalenud vaid liisitud sõiduk üksi?. Kui jah, siis kellega tuleb kirjalik dokument koostada? Kui vastus põhiküsimusele on eitav, siis milline on juhi õige lepingukohane tegutsemine? Vastus põhiküsimusele on pigem eitav. Neile piisab kui liisinguvõtja teavitab neid vastavalt liisingulepingule esimesel võimalusel, et selline juhtum leidis aset.
3. Kas liisinglepingute kohaselt on liisitud vara juhil kohustus kutsuda sündmuskohale politsei või teatada juhtunust politseile, kui liisitud sõiduk osaleb üksinda liiklusõnnetuses ja juhiks on liisinguvõtja, tema esindaja või volitatud isik ning vaidlus õnnetuse asjaolude üle puudub. Eelkirjeldatud situatsiooni korral ei näe nad selleks otsest vajadust. 6.Kas HAS-i liisinglepingute tingimused nõuavad ühe sõiduki avarii (näit. teelt väljasõit) puhul liisinguandja esindaja sündmuskohale kutsumist ja viimasega kirjaliku dokumendi koostamist? Nagu juba eelpool mainitud piisab neile liisinguandja ja kindlustusseltsi informeerimisest. Oluline on, et jälgitakse liisingulepingus ja kindlustuslepingus sätestatud teatamise tähtaegu. Puhtalt formaalne kirjaliku dokumendi koostamise/ koostamata jätmise fakt ei oma nende jaoks sisulist tähendust. Selle tegemata jätmist ei saa automaatselt lugeda rikkumiseks, kui liisinguvõtja teavitab neid ja kindlustusseltsi vastavalt kokkulepitud tingimustele.
4. Kas liisinglepingu tingimusi on rikutud, kui juht politseid sündmuskohale ei kutsunud ning „kirjalik dokument“ koostatakse esimesel tööpäeval peale liiklusõnnetust? Kõik sõltub muidugi konkreetsest olukorrast, kuid kui liisinguvõtja informeerib neid juhtunust esimesel võimalusel kuid mitte hiljem kui kolmandal tööpäeval, siis eeldusel, et see ei ole vastuolus konkreetsete kindlustustingimustega, ei ole neil liisinguvõtja käitumisele midagi ette heita. Kohtuistungil andis tunnistaja VL ütlusi selle kohta, et kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšs on tema tüdruksõber ning talle lihtsalt lähedane isik. Sel päeval olid nad külas tema õe juures. Sõites sealt ära oli Jana-Sandra Pavlovitšs roolis, tema istus viimase kõrval. Tee oli käänuline ning kuna terve päev oli sadanud vihma, siis oli tee ka libe. Jana-Sandra Pavlovitšs sõitis vastu puud. Ta proovis koos P autot välja ajada, kuid autot kiskus kraavi. Ta vaatas koos P , et auto oli tee pealt eest ära ning teised autod said sellest mööda. Seejärel tema õde viis neid Õismäele ära. Järgmisel päeval selgus, et politsei oli sõiduauto XXX ära viinud. Kuna teised autod said sellest mööda ja keegi vigastada ei olnud saanud, siis otsuse jätta auto sinna võtsid vastu tema ja Potapenko. Kuna kannatanuid ei olnud, siis nad ka politseisse ei helistanud. Ta oli ka ise kaine ning lasi Jana-Sandra Pavlovitšsi rooli. Sõiduauto kiirus oli 20 – 30 km/h- is. Ise töötab ta AS-is T ja on selle omanik. Sõiduauto XXX kuulub AS-ile H, selle sõiduauto kasutajateks olid tema ja S . KASKO eelnimetatud sõidukile on tehtud Seesamis. Kasko vormistas VG. Ta ütles ise JanaSandra Pavlovitšsile, et politseisse ei ole vaja juhtunust teatada. Teab, et kui ei ole kannatanuid tuleb 3 päeval jooksul avariist teatada KASKO-sse ja HL. Tema firma hüvitab AS-ile H tekitatud kahju. 6 Kohtuistungil andis tunnistaja VP ütlusi selle kohta, et kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšs on tema tuttav. Nad olid XXX NG külas ning vaatasid Eurovisiooni. Kesköö paiku VL ja JanaSandra Pavlovitšs lahkusid. Umbes 5 – 10 minuti pärast tuli VL tagasi ning teatas, et juhtus avarii. Kuna oli öö ning auto ei seganud teiste autode liiklemist, siis võtsid nad vastu otsuse auto kohale jätta, et hommikul sellele järgi tulla ning juhtunust AS-s H ja kindlustusele teatada. Kuna kannatas ainult nende firma kasutuses olnud auto ning avariis ei olnud kannatanuid, siis ei pidanud nad vajalikuks juhtunust politseile teatada. Nende firma oli teinud Jana-Sandra Pavlovitšsile volituse sõiduauto XXX kasutamiseks. Jana-Sandra Pavlovitšsil oli olemas ka juhiload. Sõiduauto XXX kapitalirendileping oli sõlmitud nende firma ja AS-i H vahel. Tema ja VL võtsid vastu otsuse, et juhtunust ei ole vaja politseisse teatada. Kasko nende firmast vormistas selle sõiduautole VG. Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna esindaja juhtivkonstaabel Andrus Reidi leiab, et puudub alus Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsuse väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 tühistamiseks ja väärteoasjas menetluse lõpetamise nõudes LS § 74-17 lg.

§ 30

lg.1 p.1 alusel ning LS § 74 – 31 lg.

§ 29lg.1 p.1 alusel.

Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakond on veendunud eelpool nimetatud lahendi õigsuses. Nende seisukoha õigsust kinnitab ka Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2001.a. lahend nr. 2 – 4 – 101/2001. Ka leiab ta, et Riigikohtu lahendit nr. 3 -1-1-9-04 ei saa antud juhtumi puhul rakendada. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale L e i d i s: Et kaebaja Jana-Sandra Pavlovitšsi ja viimase esindaja kaitsja Maano Saareväli kaebus, milles paluti Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.3 alusel tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsus väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 ning lõpetada väärteoasjas menetlus LS § 74-17 lg.

§ 30

lg.1 p.1 alusel ning LS § 74 – 31 lg.

§ 29lg.1 p.1 alusel on põhistatud ning kuulub rahuldamisele.

Ka nõustub kohus täielikult Jana-Sandra Pavlovitšsi esindaja kaitsja Maano Saareväli seisukohtadega käesolevas väärteoasjas ning nimelt Liiklusseaduse §s 58 sisalduva volitusnormi kohaselt kehtestab liiklusõnnetuse sündmuskohal sõidukijuhi tegevuse ja liiklusõnnetusest teatamise korra Vabariigi Valitsus. Eelnimetatud paragrahvi alusel kehtestatud VV 20.02.2001.a määrus nr 68 – „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord“ (edaspidi „liiklusõnnetusest teatamise kord“) sätestabki liiklusõnnetusest teatamise korra. Selle määruse § 2 lg 2 kohaselt puudutab juhtide ja kannatanute kirjaliku seisukoha vormistamise nõue juhtumeid, kus tegutseda tuleb liikluskindlustuse seaduse kohaselt. Korra § 2 lg 2 sõnastus: „Osalised vormistavad oma arvamuse kirjalikult teatena liiklusõnnetusest ja tegutsevad vastavalt liikluskindlustuse seadusele“. Liikluskindlustuse seaduse § 44 lg 3 p 3 kohaselt ei hüvitata liikluskindlustuse lepingu alusel kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Kaebaja poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel isikukahju kellelegi ei põhjustatud. Seega ei kuulunud kaebaja poolt sõiduki omanikule e. AS-le H tekitatud kahju hüvitamisele Liikluskindlustuse seaduse alusel ning juhil puudus vajadus tegutseda vastavalt liikluskindlustuse seadusele. 7 Seetõttu tuleb liiklusõnnetusest teatamise korra tähenduses juhtide ja kahju saajate vahel kirjalik dokument vormistada juhul, kui juhtunu suhtes tuleb tegutseda vastavalt liikluskindlustuse seadusele e. olukordades, kus liiklusõnnetuses osalevad 2 sõidukit või kui ühe sõiduki liiklusõnnetuse puhul on kahju tekitatud kolmandatele isikutele, kellele tekitatud kahju kuulub hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Selline lähenemine on mõistlik ja kooskõlas tegeliku elukäsitlusega. Liikluseeskirja § 227 ja liiklusõnnetusest teatamise korra § 2 loovad võimaluse liiklusõnnetusest teatamise protseduuri erinevalt mõista. Mõlemad aktid on ühesuguse õigusjõuga ning kumbagi akti ei saa eelistada teisele. Samas on liiklusõnnetusest teatamise kord hilisem õigusakt (kehtestatud 20.02.2001.a; jõustunud 26.02.2001.a) võrreldes liikluseeskirjaga (kehtestatud 02.02.2001.a; jõustunud 06.02.2001). Põhimõtte „hilisem seadus muudab varasema seaduse“ kohaselt kuulub liiklusõnnetuse teatamise suhtes esitatavate nõuete osas kohaldamisele „kord“. Seega kehtib „korra“ § 2 lg 2 kohaselt liiklusõnnetuse sündmuskohal kirjaliku vormistamise nõue juhile vaid sellisel juhul, kui kahju saajaks on kolmas isik, s.o. mitte kahjustatud sõiduki omanik või valdaja. Sõiduki juhi ja sõiduki omaniku või valdaja vahelisi suhteid liikluskindlustuse seadus ei reguleeri ning nende suhted on reguleeritud teiste tsiviilõiguslike vahenditega (kahju õigusvastane tekitamine, rendilepingud). Kohus on nõus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kahe liisingsõiduki osalusel toimunud liiklusõnnetuse korral on juhid volitatud liisingfirma nimel omavahelist kokkulepet sõlmima. Ühelt poolt on kohtuvälisel menetlejal õigus – sõiduki valdaja ja juht, kui liisingvõtja esindaja, on pädev tegema õigustoiminguid ja esindab liisinglepingu alusel liisinguandjat. Samas on aga juhtide vahelise kokkuleppe sisuks vastutuse määramine ühe või teise juhi suhtes e. küsimuse lahendamine sellest, kumb juht on liiklusõnnetuses süüdi. Liiklusõnnetuses osalenud juhtide omavaheline kokkulepe väldib seega vaidlusi süüküsimuses juhtide vahel ning eesmärgiks on kahjuhüvitusmenetluse kiirendamine (liikluskindlustuse kahjukäsitlus). Sama kehtib juhul, kui kahju saajaks on kolmas isik – ka temal on õigus saada kindlustushüvitist kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjalt. Küll aga ei teki sellist õigust liisingsõiduki omanikul (liisingfirmal), kui sõidukit juhtinu (liisingvõtja või volitatu) oli õnnetuses ise süüdi. Seda ka siis, kui liisingvõtja või viimase poolt volitatu oli ise ainuke liiklusõnnetuses osaleja (ühe sõiduki liiklusõnnetused). Seega puudub sellisel juhul sisuline vajadus süü osas kellegagi midagi kokku leppida, kuna liikluskindlustuse seaduse alusel ei kuulu kahju hüvitamisele. Kui oletada, et liiklusõnnetusest teatamise osas tuleb lähtuda vastuvaidlematult LE §st 227, siis peaksid liisingsõidukite juhid lisaks omavahel sõlmitavale kokkuleppele koostama ka kirjaliku kokkuleppe liisingfirma esindajaga. On üldiselt teada olev asjaolu, et liisingfirma esindajaid liiklusõnnetuse sündmuskohale välja ei kutsuta. Liisingfirmade esindajatega kirjaliku kokkuleppe sõlmimata jätmist ei ole senimaani kellelegi süüks arvanud ka politsei. Viimasest võiks järeldada, et kuna politsei selle eest ei karista, siis on liisingsõiduki juhi poolt oma liisingfirma suhtes kirjaliku paberi vormistamata jätmine õige ega ole vaadeldav väärteona. Kui eelnevat pidada õigeks, siis ei tohiks erinevalt kohelda neid juhte, kes liisingule kuuluvat sõidukit juhtides osalevad ühe sõiduki õnnetuses võrreldes nende juhtidega, kes osalevad mitme sõiduki õnnetuses. Seega oli ka kaebaja õigustatud käituma sarnaselt nende juhtidega, kes osalevad mitme sõidukiga õnnetuses ning mitte vormistama kirjalikku teadet liisingfirmaga. Samal põhjusel ei olnud kaebaja kohustatud õnnetusest informeerima ka politseid. Juhtunu kirjaliku dokumenteerimise kohustus sai täidetud, kui kaebaja samal päeval esitas kirjaliku seletuse juhtunu kohta vabatahtliku kindlustuse (kaskokindlustus) seltsile. Eeltoodud mõttekäiguga on kooskõlas „liiklusõnnetusest teatamise korra“ nr 68 § 2 lg 1, mille kohaselt tuleb kirjalik dokument koostada vaid juhul, kui kahju kuulub hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Ka tõendab AS H juriidilise osakonna juhataja SJ kirjalik vastus (mille õigsust viimane kinnitas ka kohtuistungi käigus) AS H suhtumist vaidlusalustesse juhtumitesse. Vastusest selgub, et AS H ei nõua liisingvõtjatelt kirjaliku dokumendi koostamist liisinguandjaga. Piisab, kui sõiduki juht või kasutaja teeb ettenähtud tähtaja jooksul teate vabatahtliku kindlustuse seltsi ja sellega loetakse teatamiskohustus sõiduki omaniku e. liisinguandja ees täidetuks. 8 Kohus viitab ka Riigikohtu otsusele 3-1-1-9-04, mille kohaselt luges Riigikohus LE § 227 nõude täidetuks sellega, kui õnnetuses osalenud juht teavitas peale liiklusõnnetust ning peale õnnetuse toimumise kohast lahkumist kirjaliku avaldusega kahju saajat ning võttis selles kirjas süü omaks. Ka vaidlusaluse juhtumi puhul on kaebaja teavitanud nii vara omanikku kui ka kindlustusseltsi juhtunust ja tunnistanud oma kirjalikus seletuses kindlustusseltsile oma süüd. Seega saab ka vaidlusalusel juhul väita, et kahju saaja ja kaebaja vahel puudusid erimeelsused vastutuse küsimuses. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel Rene BIRK-i 16.06.2006.a. otsus väärteo asjas nr. 2314, 06, 011103 kuulub tühistamisele täies mahus ning juhindudes VTMS § 30 lg.1 p.1 lõpetada väärteo asjas nr. 4-06-2814 (2314, 06, 011103) LS § 74-17 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemises menetlus otstarbekuse kaalutlusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (kuna juhul, kui juhil teatamiskohustust ei esine, siis ei pea kehtiv seadusandlus isikut ka karistust väärivaks. Seda seetõttu, et teatamiskohustuse täitnud juhid lahendavad liiklusõnnetuse kindlustusseltsis ning nende suhtes väärteomenetlust läbi ei viida - liiklusõnnetusest teatamise kord § 2 lg 1 ja § 4 lg 3 regulatsioon), kusjuures arvestada tuleb samuti seda, et Jana-Sandra Pavlovitšsi varem väärtegude toimepanemise eest karistatud ei ole; ning juhindudes VTMS § 29 lg.1 p.1 lõpetada väärteo asjas nr. 4-06-2814 (2314, 06, 011103) LS § 74 – 31 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemises menetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu (kuna kaebuse esitajal puudus kohustus vormistada kirjalik akt sündmuskohal. LS § 7431 kohase väärteoga võiks olla tegemist juhul, kui sõiduki valdaja või juht oleks hakanud oma süüd eitama või vältinud kirjaliku süütunnistuse andmist kindlustusele). Kohus juhindub VTMS § 29 lg.1 p.1, § 30 lg.1 p.1, § 132 p. 3, § 133, § 134, § 135 Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 9