Obsah (17)

§ 26§ 6§ 31§ 34§ 67§ 65§ 39§ 38§ 41§ 42§ 40§ 24§ 46§ 33§ 1§ 19§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Prokurör Süüdistatav Tartu Maakohus 21. mail 2007. a Tartu koht

), halduskohtumenetluse seadustikku (HKMS) ja konkurentsiseaduse (KRS) sätteid alljärgnevalt:

2. a kevadel, enne Tartu Maavanema 13.05.
3. a korraldust nr 701, millega kinnitati riigihanke pakkumise kutse dokumendid koos lisadega, kasutas T. Vesi AS-i X. nõuandeid pakkumise kutse dokumentide tehnilise kirjelduse koostamisel. T. Vesi lisas pakkumise kutse dokumentide lisadesse sõiduplaanid, millised edastas temale AS X. , kes osutas samal ajal ühistransporditeenust Tartu Maakonna bussiliinidel ning osales riigihanke konkursil pakkujana, omades seega ärihuve selle riigihanke osas. Kirjeldatud tegevusega rikkus T. Vesi

§ 26

lg-s 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei või ostjad tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võib selle riigihanke osas olla ärihuve. 3

1. Koostas
2. a kevadel pakkumise kutse dokumendid, kus seadis pakkujatele kvalifitseerimistingimusteks punkt 19.2.
3. alapunkti 2 all - kehtiva ISO kvaliteedistandardi sertifikaadi olemasolu reisijate veol ja alapunkti 7 all – ühistranspordiloa olemasolu. Kvalifitseerimistingimuste punkt 19.2.2 alapunktide 2 ja 7 koosmõjus sai kõnealusel riigihankekonkursil kvalifitseeruda üksnes AS X. . Välismaa ettevõtetel ei olnud võimalik pakkumist esitada, kuna ÜTS §-le 2 p 2 ja äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 384 lg 1 sätete kohaselt polnud neil võimalik taotleda ühistranspordiluba. Samas ühistranspordiluba omavatest ettevõtetest oli ISO kvaliteedistandardi sertifikaat üksnes AS-il X. . Tulenevalt eeltoodust ei saanud pakkumist esitada välismaa äriühingud ning ka Eestis tegutsevad ettevõtted peale AS-i X. . Seega rikkus T. Vesi pakkumise kutse dokumentide punkt 19.2.
4. alapunktides 2 ja 7 toodud tingimuste seadmisega

§ 26

lg 3 sätteid, mille kohaselt ei või tehniline kirjeldus anda osale pakkujatest konkurentsieeliseid ega luua tõkkeid rahvusvahelisele kaubandusele, ja

§ 6

sätteid, mille kohaselt ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt,

§ 31

lg-t 2, mille kohaselt ostja võib nõuda pakkujatelt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni, ja

§ 34

lg 4, sest teenuse tellimisel pole sätestatud, et ostja võiks pakkujalt nõuda kolmanda isiku (sh ka sertifitseerimisasutuse) poolt väljastatud sertifikaati.

1. Jätkas pakkumismenetlust, täitmata sisuliselt Riigihangete Ameti 18.06.
2. a otsust nr 98-04/013115, millega kohustati Tartu Maavalitsust viima pakkumise kutse 19.2.
3. alapunkt 2 (s.o pakkujatel peab olema kehtiv ISO kvaliteedistandardi sertifikaat reisijate veol) vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetele, s.o muutma kutsedokumente nii, et ISO kvaliteedistandardi sertifikaadinõue ei piiraks konkurentsi. T. Vesi korraldas eelnimetatud pakkumiste dokumentide alapunkti 2 formaalse muutmise Tartu Maavanema korralduse nr 18.08.
4. a nr 1073 alusel, jättes sisuliselt muudatuse sisse viimata. T. Vesi sõnastas eelnimetatud alapunktis 2 muudatuse järgmiselt: pakkuja peab tagama reisijate veol kvaliteedi tagamise meetmete rakendamise vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Pakkuja esitab koopia ISO 9001:2000 kvaliteedistandardi sertifikaadist reisijate veol või muu selleks pädeva organisatsiooni poolt välja antud ametliku dokumendi koopia, mis kinnitab ning tagab kvaliteedi tagamise meetmete rakendamise reisijate veol vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Seega T. Vesi, jätkates pakkumismenetlust ilma Riigihangete Ameti ettekirjutuse täitmist, s.o muudatust sisse viimata, rikkus

§ 67

lg 2 sätteid, mille kohaselt ameti otsuse tegemisel vastavalt

§ 65

lg 6 p 4 (s.o ostjale ettekirjutuse tegemine pakkumise kutse dokumentide vastavusse viimine õigusaktidega ettenähtud nõuetele) jätkub pakkumismenetlus pärast ostja poolt ettekirjutuse täitmist.

1. Teostas riigihanke pakkumismenetluse toiminguid pärast Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
2. a määrust, millega peatati pakkumismenetlus 29.10.
3. a kuni 20.12.
4. a. T. Vesi tagastas 29.10.
5. a AS-i X. poolt varasemalt (27.10.
6. a) esitatud pakkumise riigihankele ja samaaegselt võttis vastu AS-i X. poolt uuesti esitatud pakkumise riigihankele, mille kohta väljastas (vastavalt

§ 39lg 3) tõendi pakkumise vastu võtmise kohta.

Samuti tagastas ta 05.11.2004. a

§ 38lg 6 p 5 alusel, s.o pakkumise tagatise tagastamine pakkujale, AS-ile H.

tagatisraha 30 000 krooni. Seega rikkus T. Vesi

§ 67

lg 1 p 5 sätteid, mille kohaselt ostja võib peatatud pakkumismenetlust jätkata pärast halduskohtu määratud pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist ja HKMS § 97 lg 1 sätteid, mille kohaselt jõustunud kohtulahend on täitmiseks kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele, ning § 98 lg 1 sätteid, 4 mille kohaselt kohtuotsus täidetakse viivitamata seaduses sätestatud juhtudel või kui kohus ise on seaduses sätestatud juhtudel otsuse pööranud viivitamata täitmisele. 5. Andis 12.05.2005. a korralduse nr 521 avada 17.05.2005. a riigihankele esitatud jõustumata pakkumised, jättis pakkumise esitamise tähtaja muutmata, muutes siiski pakkumiste avamise tähtaega. Samas ei kajastanud pakkumiste avamise tähtaja muutmist pakkumise kutse dokumentides. Seega rikkus T. Vesi oma korraldusega

§ 41

lg 1 sätteid, mille kohaselt on pakkumine jõus pakkumise kutse dokumentides näidatud tähtaja jooksul. Jõusoleku tähtaeg algab pakkumiste esitamise tähtpäevast. Samas rikkus Tõnu Vesi

§ 42

lg 1 sätteid, mille kohaselt avatakse pakkumised pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal, pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal, ning

§ 40

lg 6 sätteid, mille kohaselt pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja avatud pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutset ja pakkumise kutse dokumente, ning

§ 24

lg 1 p 14 sätteid, mille kohaselt peavad pakkumise kutse dokumentides sisalduma vähemalt andmed pakkumiste avamise koha, kuupäeva ja kellaja kohta. Eeltoodud rikkumistega lõi T. Vesi olukorra, kus riigihankes ei saanud osaleda teised ettevõtted, sh AS H. , kes tegi riigihankel osalemiseks ettevalmistusi, millega kaasnesid rahalised kulutused summas 92 418 krooni. AS H. oli riigihankes osalemiseks valmistanud ette pakkumise summas 191 535 084 krooni, milline on 27 205 978 krooni võrra odavam AS-i X. pakkumisest. Eeltoodud rikkumistega põhjustas T. Vesi Tartu Maavalitsusele suure varalise kahju summas vähemalt 27 205 978 krooni. AS-ile H. varalise kahju summas 19 664 418 krooni, millest 92 418 krooni on kulutused pakkumisel osalemiseks ja 19 572 000 krooni saamata jäänud tulu. Oma tegevusega rikkus T. Vesi

-se § 1 lg 1, 6, 7 lg 2 sätteid, sest ei edendanud konkurentsi, ei taganud riigihanke läbipaistvust, ei kohelnud riigihankel osalevaid pakkujaid võrdselt, tema poolt läbiviidud pakkumismenetlus ei täitnud oma eemärki, milleks on ka rahaliste vahendite säästlik ja ratsionaalne kasutamine, samuti rikkus ÜTS § 3 lg 2, p 3 § 6 lg 1 p 1 sätteid, mille kohaselt on ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele majanduslikule infrastruktuurile, samuti rikkus HKMS sätteid, sest ei täitnud kohtulahendit, samuti rikkus KRS § 1 lg 1 sätteid, sest vaba ettevõtluse huvidest lähtuvalt ei kaitsnud teenuste ostmisel konkurentsi. Sellega põhjustas T. Vesi olulise kahju avalikele huvidele ja teiste isikute õigustele ja huvidele, sest suunatud riigihanke korraldamisega kahjustas riigivõimu teostamise läbipaistvust ja vaba konkurentsi, seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse, s.o Tartu Maavalitsuse ja kõrgema ametniku erapooletuse ja aususe, seadis ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise. Seega pani T. Vesi toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise ja muul viisil riigihangete teostamise rikkumise, millega on tekitatud oluline kahju teiste isiku õigustele ja huvidele ja avalikele huvidele. II Kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud 5 Kannatanu AS H. seadusliku esindaja M.T. kohtus antud ütluste kohaselt soovis AS H. osaleda Tartu Maakonna poolt korraldatud riigihankekonkursil „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“. Selleks valmistasid nad ette dokumendid, asusid taotlema pakkumises nõutud ISO sertifikaati, kuna neil seniajani seda veel ei olnud, ning maksid ära tagatisraha. Samaaegselt vaidlustas AS H. ISO sertifikaadi nõude Riigihangete Ametis ning kohtus, kuna leidis, et tegu on suunatud hankega, sest hanke väljakuulutamise hetkel oli Eesti ettevõtetest ISO sertifikaat ainult AS-l X. . Sellise tegevuse tulemusena pakkumine peatati.

1. a detsembris sai AS H. ISO sertifikaadi. Peale ajavahemikku, mil pakkumine oli peatatud, ei saanud AS H. ikkagi oma pakkumist esitada, kuna Tartu Maavalitsus ei andnud uut pakkumise esitamise tähtaega, samuti ei olnud teada, kuhu ja kellele pakkumine tuleb esitada. Ometi oli AS H. maavalitsust kirjalikult teavitanud soovist riigihankes osaleda ja tehti ka sellekohane järelepärimine Tartu Maavalitsusele. Tagatisraha, mis oli ära makstud, tagastas maavalitsus veel sel ajal, kui pakkumise menetlus oli kohtu poolt peatatud. Tagatisraha tagasimaksmist põhjendati sellega, et AS H. ei olnud oma pakkumist esialgu väljakuulutatud tähtajaks esitanud. Sellega, et AS-l H. ei olnud võimalik osaleda kõnealusel riigihangete konkursil, kandis ta 19 000 572 krooni suurust kahju saamata jäänud tulu (dotatsioon ja eeldatav piletitulu) osas ja ca 90 000 krooni suuruste kulude osas, mis tehti pakkumise esitamise ja vaidluste läbiviimisega seoses. Kannatanu esindaja jäi AS A. poolt esitatud tsiviilhagi juurde. Kannatanu Tartu Maavanema seadusliku esindaja maavanema Esta Tamme (Tamm) kohtus antud ütluste kohaselt tema maavalitsuses nimetatud riigihanke ettevalmistamise ja läbiviimise ajal ei töötanud. Dokumentide põhjal, millega E. Tamm tutvunud on, on ta kindel, et T. Vesi viis riigihanke läbi korrektselt ja ei ole Tartu Maavalitsusele kahju tekitanud. Tunnistaja A.S. , AS-i A. nõukogu esimees andis kohtus ütlusi, millest nähtub, et AS-i A. i kuuluv AS H. soovis osaleda Tartu maakonna liinide riigihankel, kuna Tartumaa on väga atraktiivne piirkond – siin on olnud üks vedaja, hinnad on kõrged. Tartumaa oli sobiv ka seepärast, et siia oleks saanud ehitada Lõuna-Eesti baasi. Alguses tundus, et AS H. saab riigihankel osaleda, sest kui Riigihangete Ametis toimus vaidlus, siis oli T. Vesi seda meelt, et parandada pakkumise kutsedokumentides ära vead, sh võtta välja ka ISO sertifikaadi nõue. Tol hetkel oli ainuke firma, kes selle nõude täitnud oli, AS X. . AS H. hakkas tegelema pakkumise ettevalmistamise ja ISO sertifikaadi taotlemisega. Aru saanud, et dokumente vajalikul määral ei parandata, pöördus AS H. kohtusse. 29.10.
2. a peatas Ringkonnakohus esialgse õiguskaitse korras riigihanke kuni 20.12.
3. a. Detsembris sai AS H. ISO sertifikaadi ja ootas, et maavalitsus kuulutab uue tähtaja pakkumiste esitamiseks. Tehti ka mitmeid sellekohaseid päringuid. Suulisele järelepärimistele vastati, et teatatakse uus pakkumiste esitamise tähtaeg. Maavalitsusele maksti ära ka tagatisraha, mis oli pakkumise üks põhitingimustest. See saadeti maavalitsusest tagasi. Riigihangete Ametiga konsulteerinud, saatis AS H. uue tagatise. Riigihankeks tegid AS A. ja AS H. kulutusi 92 000 krooni ulatuses (dokumentatsiooni kokkupanek, hinnakujundus, 10 aasta finantsanalüüs, kulude ning tulude prognoos 10 aastaks, töötasud, juriidiline teenus). AS-i H. pakkumine oleks 10 aasta lõikes olnud odavam kui AS-i X. oma. Tunnistaja A.P. , AS W. juhatuse esimees andis kohtus ütlusi, millest selgub, et AS X. võttis osa Tartu maakonna liinivedude riigihankest, kuid tunnistaja ise otseselt pakkumise dokumentidega ei tegelenud. Sellega tegeles E.N. , vähesel määral ka J.S. ja V.K. 6 Tunnistaja rääkis, et on nimetatud hanke teemadel vestelnud A. S, kes väitis, et teeb kindlasti ka pakkumise. AS-l X. oli riigihanke väljakuulutamise ajaks ISO sertifikaadi nõue täidetud. Sertifikaadi olid nad taotlenud oma konkurentsivõime tõstmiseks. Tunnistaja V.K. , AS-i W. juhatuse liige andis kohtus ütlusi selle kohta, et AS X. esitas pakkumise Tartu Maavalitsuse poolt väljakuulutatud riigihankel. Pakkumise koostas AS-i X. finantsdirektor J. S, pakkumise dokumendid viis maavalitsusse tunnistaja. Kuna AS-il X. oli esialgsele pakkumisele vaja lisada sõidukikaardid, siis võtsid nad enne tähtaega oma pakkumise tagasi, täiendades seda sõidukikaartidega. Dokumentide vahetus toimus tunnistaja mäletamist mööda AS-i X. kontoris aadressil X See toimus kas samal või siis teisel päeval pakkumise tagasivõtmisest. AS-is X. hakati ISO sertifikaadi teemat käsitlema
4. a. AS X. pidas ISO sertifikaati vajalikuks, sest see aitas muuta tegevust mõtestatumaks, planeeritumaks, kvaliteetsemaks, reisijasõbralikumaks. Kvaliteedi juurutamise protsess võttis aega, sertifikaadi said nad 19.06.
5. a. Tunnistaja E.N. , AS-i W. teenindusdirektor andis kohtus ütlusi, millest selgub, et tema viibis pakkumise avamise juures. Pakkumisi esitanud ettevõtteid oli ainult üks – AS X. . Tunnistaja valmistas ette bussijuhtide ja busside dokumente, ühistranspordiluba jm dokumente. AS-st X. kedagi ei olnud maavalitsuse poolt kaasatud riigihanke ettevalmistamisse, kuid tunnistaja mäletamist mööda enne hanke väljakuulutamist küsiti kehtivaid maakonna sõiduplaane elektroonilisel kujul. Kuivõrd tunnistaja ei suutnud meenutada, kes sõiduplaanide pärast AS-i X. poole pöördus, siis avaldas kohus prokuröri taotlusel selles osas E. N kohtueelses menetluses antud ütlused (kd III tl 540). Kohtus tunnistaja küll kinnitas avaldatud ütluste õigsust, kuna eeluurimisel mäletas ta asjaolusid paremini, kuid prokurör küsitlemist ei jätkanud ja kohus ei saa avaldatud ütlusi tõendina kasutada. Tunnistaja lisas kohtus, et sõiduplaanid olid avalik info ja neid oli võimalik kätte saada ka internetist. Kutsedokumentide kohta rääkis tunnistaja, et neis otseselt selliseid tingimusi, millele vastas ainult AS X. , ei olnud. Oli olemas küll ISO sertifikaadi nõue, mis Eestis pakkumise hetkel oli olemas vaid AS-il X. , kuid rahvusvahelist mõõdet silmas pidades oli ka teistel võimalus pakkumist esitada. ISO sertifikaadi kohta lisas tunnistaja täpsustavalt, et AS-il X. kulus selle sertifikaadi saamiseks kusagil poolteist aastat. AS-i X. dokumente käis maavalitsusse viimas tunnistaja arvates V. K, kuid midagi täpsemalt ta dokumentide esitamise kohta öelda ei osanud. Tunnistaja J.S., AS-i W. Tartu regiooni finantsjuhi kohtus antud ütluste kohaselt oli tema see, kes viis AS-i X. pakkumise maavalitsusesse. Algne pakkumine võeti tagasi seoses sellega, et hankeprotsess venis ja vahepeal olid masinapargis toimunud muudatused. Muudeti pakkumise koosseisu kuuluvaid dokumente ja esitati uus pakkumine. Uue pakkumise esitamiseks läksid tunnistaja ja V. K, võis olla ka E. N, maavalitsusse ja esitasid soovi vahetada osa pakkumise dokumente. Tervet pakkumist ei olnud mõtet uuesti esitada, kuna dokumente oli palju ja selline tegevus ei oleks olnud otstarbekas. Vahetamine toimus kohapeal – nad avasid ümbriku, vahetasid välja busside nimekirja, busside passikoopiad ja sõidukite kaartide koopiad, ning seejärel sulgesid ümbriku taas. See protsess võttis aega umbes 10 minutit. Tunnistaja A.S. , Tartu vallavanem andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et Tartu Maavalitsuse poolt läbiviidud riigihanget arutati maavanema poolt moodustatud ja nõuandvat iseloomu omavas ühistranspordi komisjonis, kus ka tunnistaja osaleb. Hanke ettevalmistamisega tegelesid maavalitsuse ametnikud E.S., A.V. ja T. Vesi. Komisjonis 7 arutati, kuidas ja mis tingimustel seda hanget korraldada. Eriti suured vaidlused käisid ISO sertifikaadi tingimusena seadmise üle. Juttu oli, et bussifirmadest oli tol ajal ISO sertifikaad ühel või kahel. Arutati, kas see nõue on mõistlik või mitte, ja jõuti kindlale seisukohale, et see tuleb riigihanke tingimustesse sisse panna, kuna see on näitaja, mis tagaks kvaliteetse reisijateveo. Tunnistaja I.T. , Kambja vallavanema kohtus antud ütluste kohaselt tegeles käsitletava riigihanke ettevalmistamise ja läbiviimisega maavalitsus, kuid info riigihanke kohta käis läbi ka ühistranspordi komisjonist. Komisjonis arutati ISO sertifikaadi nõude lisamist pakkumise tingimustesse ja tunnistaja mäletamist mööda oli komisjoni seisukoht seda nõuet pooldav, kuna see pidi tagama parema kvaliteediga teenuse. Komisjonis toimus ka pakkumiste avamine ja võitja, kelleks osutus AS X. , selgitamine. Tunnistaja A.V., Tartu Maavalitsuse arengu ja planeeringu osakonna peaspetsialist andis kohtus ütlusi selle kohta, et riigihanke teema käis informatiivselt ühistranspordi komisjoni koosolekutel läbi, sest T. Vesi, kes tunnistaja teadmisel oli maavanema korraldusel hanke eest vastutavaks isikuks määratud, andis jooksvalt lühiülevaateid asjade seisust. Detailseid ja sisulisi arutelusid ei olnud. Konkursil üles seatud tingimusi, sh ka ISO sertifikaadi teemat komisjonis ei arutatud, sellest on olnud juttu muude vestluste ja arutelude käigus. Tunnistaja sõnul on olemas riiklik avalik andmebaas, kus on ära toodud Tartu maakonnaliinide sõiduplaanid koos sinna sisse viidud muudatustega. Kuskil
6. a-st on see Tartu maakonna andmete osas usaldusväärne. Palju ebatäpsusi on aga veel peatuste andmebaasis, täpsustatud andmete sisestamine käesoleval ajal veel käib. Tunnistaja E.S., Tartu Maavalitsuse arengu ja planeeringu osakonna juhataja andis kohtus ütlusi selle kohta, et riigihanke dokumentide ettevalmistamise ja korraldamisega tegeles tema teada T. Vesi. Maavanemale ühistranspordi küsimustes nõu andva ühistranspordi komisjon omas riigihankega puutumust niivõrd, kuivõrd koosolekul informeeris T. Vesi komisjoni riigihanke käigust (nt sellest, et esitati kaebus ja kohtumäärusega oli riigihange peatatud) ning komisjon avas pakkumise ümbriku. Ühistranspordi komisjoni koosolekul seda, kas ISO sertifikaadi nõue riigihanke tingimustesse sisse lülitada või mitte, ei arutatud. Seda, kas T. Vesi vestles temaga riigihanke kutsedokumentide tingimuste, sh ISO sertifikaadi nõude kehtestamise teemadel, tunnistaja ei mäleta ja ka ei välista. Küll aga kinnitas tunnistaja, et ISO sertifikaadi teema ise oli pidevalt kõne all. E. S väidetel olid liinigraafikud avalikud ja kättesaadavad kõigile. Sellest, et riigihanke korraldamisega seonduvalt oleks kehtestatud uusi liinigraafikuid, tunnistaja midagi kuulnud ei ole, ehkki komisjoni pädevusse kuuluvad ka liinigraafikuga seonduvad küsimused. Tunnistaja M.V. kohtus antud ütluste kohaselt koostas tema kui Siseministeeriumi õigusosakonna õigusteenistusbüroo peaspetsialist vastuskirja T. Vesi küsimusele Tartu bussiliinide riigihanke kohta. Tunnistaja kiri oli soovitusliku sisuga ja tema kui Siseministeeriumi ametniku poolt antuna esindas see ministeeriumi arvamust. Tunnistaja P.V , Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede ja raudteede osakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et Tartu Maavalitsuse poolt väljakuulutatud Tartu maakonna liinide riigihanke kvalifitseerimistingimustes sees olnud ISO sertifikaadi nõude oli Eesti Vabariigis sel ajal täitnud ainult üks vedaja, kuid kindlasti oleks välisriikides olnud selliseid ettevõtteid, kel 8 oli ISO sertifikaat. Tunnistaja teada ei olnud selleks ajaks ISO sertifikaadi tingimust kasutatud üheski teises riigihankes. Tunnistaja A.L. , Siseministeeriumi õigusosakonna õigusteenindusbüroo peaspetsialist rääkis kohtus, et seoses Tartu Maavalitsuse poolt korraldatava bussiliinide veo hankega tuli Siseministeeriumisse kiri, kus Tartu Maavalitsus soovis teada, kuidas toimida olukorras, kus pakkumiste esitamise tähtaeg langeb ajale, mil pakkumismenetlus on peatatud. Ministeerium kujundas seisukoha, et sellises olukorras tuleb välja kuulutada uus pakkumismenetlus, kuna juriidilises mõttes ei saanud pakkumise esitamise tähtaeg saabuda. Sellisest soovitusliku iseloomuga seisukohast teavitati ka maavalitsust. Süüdistatav T. Vesi andis kohtus ütlusi selle kohta, et alates
7. a on ta maasekretäri kohusetäitja Tartu Maavalitsuses. Ta tegeles riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna liinidel“ ettevalmistamise ja korraldamisega, oli vastutav isik. Riigihanke sisuks oli avalik liinivedu Tartu maakonna liinidel vastavalt kehtivatele sõiduplaanidele. Riigihanke kutsedokumendid koostas T. Vesi. Nende ettevalmistuse käigus suhtles ta teiste maavalitsuse töötajatega, võis olla kontakte ka majandusministeeriumi töötajatega, uuris kohtulahendeid, kasutas teiste maavalitsuste pakkumiste kutsedokumente. Paljud kvalifitseerimistingimused ja pakkumise hindamise kriteeriumid olid juba enne kohtutes selgeks vaieldud. Uudne moment oli vaid ISO-sertifikaadi nõue. Riigihanke tingimustesse ISO-sertifikaadi nõude pani ta seepärast, et saada maakonnale võimalikult tugev vedaja, sest ISO-sertifikaat tagab, et ettevõttel on kindel, kontrollitud ja tugev juhtimissüsteem. See annab ostjale aga suurema kindlustunde, et ettevõte saab oma kohustuste täitmisega hakkama. T. Vesi ei oska enam öelda, kes selle mõtte välja ütles, et ISO-sertifikaat võiks tingimustes sees olla. Hankega kokku puutuvad isikud olid nõus, et ISO-süsteem on tähtis - ühistranspordi maine oli Eestis küllaltki madal ja seetõttu leitigi, et üks võimalus oleks ISO-sertifikaadi kaudu endale tulevast vedajat otsida. Riigihange oli rahvusvaheline ja oli suunatud põhimõtteliselt tervele Euroopa Liidule. Rahvusvaheline register saatis ostjale CD-plaadi, millest oli näha see, et riigihange oli kantud rahvusvahelisse registrisse. Eesti ettevõtetest oli ISO-sertifikaat üle 400 ettevõttel. Registri andmetel oli bussifirmadel ühel – AS-l X. – ISO sertifikaat. Samas ei teadnud T. Vesi, kas keegi on ISO-sertifikaadi saanud väljaspool Eestit. T. Vesi teada oli Euroopas olemas transpordiettevõtteid, kel oli olemas nii ISO-sertifikaat kui ka ühistransporditeenuse osutamist võimaldav luba, nt C. OÜ, B. OÜ. Ühistranspordi loa nõue tuli kvalifitseerimistingimusena seada sellepärast, et see tulenes seadusest. Kutsedokumendid võttis välja ka AS H. ning maksis tagatisraha. Maavalitsus tagastas selle kas korral või kahel. Üks kord oli enne 01.11 pakkumise esitamise tähtaega. Kui 01.11 pakkumised vaatamata riigihanke menetluse peatamisele Tallinna Ringkonnakohtu poolt jõustusid - sellisel seisukohal on T. Vesi ja sellisele seisukohale jäid ka Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus -, siis otsustati tagatisraha pakkujale tagastada. Seadus ei anna täpset selgitust selle kohta, kuidas tuleb toimida nende pakkujate tagatisrahadega, kes pole pakkumist tähtaegselt esitanud. Pakkumisraha otsustati tagastada, et ära hoida võimalikke kahjutasunõudeid AS-i H. poolt, kui maavalitsus seda raha liiga kaua enda käes hoiab. Sellest, et AS H. taotleb ISO-sertifikaati, võis süüdistatav teada saada Riigihangete Ametis vaidlustuse läbivaatamisel aga võis teada saada ka ajakirjanduse vahendusel – tagantjärgi on seda väga raske öelda. Maavalitsuse poole on AS H. pöördunud teabenõuetega. Nende põhiliseks küsimuseks oli see, kunas määratakse uus pakkumiste tähtaeg. Seoses riigihankega pöörduti Siseministeeriumi poole arvamuse saamiseks, kuna seadust võis mitmeti tõlgendada. Samuti seepärast, et kõrgemalseisva organina sai siseministeerium 9 teenistusliku järelevalve käigus sekkuda, kui maavalitsus oleks midagi valesti teinud. Ministeeriumi soovituste järgi oli aga väga probleemne tegutseda, kuna ministeerium ei osanud oma seisukohti piisavalt usutavalt põhjendada. Samuti tuli arvestada seda, et lõppotsused teeb ostja, ministeeriumil ei ole õigus ostja eest otsuseid teha. AS X. esitas enda pakkumise mõned päevad enne 01.11.
8. a. Pakkumine võeti vastu, mille kohta väljastati tõend. Pakkumiste avamine pidi olema esmaspäeval, 01.11.
9. a. Reedel mingil ajal teatati AS-ist X. , et nad soovivad oma pakkumist muuta. Süüdistatav vastas, et pakkumist muuta ei saa, tuleb vana tagasi võtta ja uus esitada. Pool neli tuli AS-i X. esindus uue pakkumisega. Süüdistatav tagastas vana pakkumise ning AS X. e esindajad asendasid vanas pakkumises mõningad lehed, panid oma pakkumise uude ümbrikku ning andsid suletuna selle süüdistatavale. Kogu see toiming kestis umbes 1-2 minutit. Riigihanke ettevalmistamise ajal süüdistatav AS-i X. e nõuandeid ei kasutanud. Küll küsis ta AS-ilt X. kehtivaid, maavanema poolt kinnitatud sõiduplaane. Maavalitsuse sooviks oli, et teenindamine jätkuks senistel liinidel senisel mahul ja senistel aegadel, seega sõiduplaanid pidid jääma kehtivateks ka edaspidi. Maakonna ühistranspordi liinivõrk oli välja kujunenud aastakümnete jooksul ning nende muutmine oleks reisijate jaoks toonud kaasa kirjeldamatu kaose. Tegu oli avalike dokumentidega. Vedaja käest küsis T. Vesi neid seepärast, et ühistranspordiregister ei olnud sõiduplaanide osas veel täpne ning täielik. AS-l X. kui senisel vedajal olid sõiduplaanid olemas elektroonilisel kujul. Samuti olid nemad tegelenud nendega igapäevaselt, seega olid nende sõiduplaanid kõige usaldusväärsemad. Pakkumiste avamise tähtaega muudeti neljal korral. See oli seotud AS H. vaidlustuste esitamisega Riigihangete Ametis. Riigihanke väljakuulutamisejärgselt vaidlustas AS H. ISO-sertifikaadi nõude. Riigihangete Amet leidis, et see nõue kahjustab konkurentsi ja maavalitsusele tehti ettekirjutus viia pakkumise kutsedokumendid seadusandlusega kooskõlla. Augusti lõpus
10. a tehti kutsedokumentidesse muudatus, millega anti võimalus esitada ka muid sertifikaate, tingimusel et selle nõuded peavad olema ISOsertifikaadi nõuetega kooskõlas. Samuti pikendati pakkumiste esitamise tähtaega. See tähtaeg vaidlustati Riigihangete Ametis uuesti. Samuti vaidlustati kutsedokumentidesse sisse viidud muudatus. Riigihangete Amet võttis tähtaja suhtes seisukoha, et nendel puudub pädevus hinnata tähtaja õiguspärasust. ISO- sertifikaadi nõude osas Riigihangete Amet enam seisukohta ei võtnud, millest sai järeldada, et maavalitsus oli selles osas õiguspäraselt toiminud. Kuna vahepeal oli pakkumiste esitamise tähtaeg mööda läinud ja kuna anti korraldus üks teine punkt kutsest välja võtta, siis anti uus tähtaeg pakkumiste esitamiseks, milleks oli 01.
11. 01.11.pakkumised jõustusid, sest menetluse peatamine ei tähenda pakkumiste jõustumise peatamist. Menetluse peatamine peatab ainult haldusorgani toimingud. Pakkumiste esitamise tähtpäeva keegi muutnud ei ole. Seda saab teha ainult ostja. Maavalitsus ostjana ei saanud tähtaega muuta, sest menetlus oli peatatud. Mais
12. a otsustati pakkumised avada, kuna kõik kohtuvaidlused olid lõppenud. AS H. olid oma kaebuse Tallinna Halduskohtust tagasi võtnud. Järelikult nõustusid nad sellega, mille vastu nad senini olid vaielnud. Situatsioon oli juriidiliselt väga keerukas, Seadus sellele ühest lahendit ei andnud. Kõnealusel ajal oli olukord selline, kus kõik maavalitsuse lahendid olid jõus. Seadusest tulenevalt ei olnud alust menetlust lõpetada. Samuti ei andnud seadus võimalust sätestada uut pakkumiste esitamise tähtaega. Arvestades seda, et riigihanke menetluse eesmärk on jõuda lepinguni, läks maavalitsus edasi. III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas 10 Kohus, kuulanud istungil ära prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja, kannatanute esindajad, tsiviilkostja esindajad ning tunnistajad ja vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ning enda siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab järgmist: KarS § 300 alates 01.09.
13. a kuni 15.03.
14. a kehtinud redaktsioon sätestas kuritoena ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise, kui sellega tekitati oluline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Alates 15.03.
15. a jõustunud KarS § 300 muudatusega jäeti teo koosseisuliste tunnuste hulgast välja oluline mittevaraline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele ning karistatavaks jäi vaid olulise varalise kahju tekitamine. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud, kohaldub käesolevas asjas KarS § 300 uus redaktsioon. Kuna T. Vesile süüks arvatud teo toimepanemise ajal sai KarS § 300 ettenähtud kuriteo subjektiks olla vaid ametiisik, annab kohus järgnevalt hinnangu sellele, kas T. Vesi oli ametiisik KarS § 288 mõttes. Tartu maavanema korraldus
16. jaanuarist
17. a (I kd tl 233) ning Tartu Maavalitsuse majandusarenguosakonna vanemjuristi ametijuhend (I kd tl 226-227) tõendavad, et alates 01.02.
18. a nimetati T. Vesi Tartu Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna vanemjuristi ametikohale, kelle teenistuskohustusteks olid maavalituse töös tekkivate juriidiliste küsimustega tegelemise kõrval (ametijuhendi p-d 3.1-3.6) osalemine planeeringujärelevalves ning kohalike omavalitsuste üksikaktide ja tegevuse seaduslikkuse järelevalves, samuti teenistusliku järelevalve korraldamisel ja läbiviimisel (ametijuhendi pd 3.8-3.10) ning vajadusel maavanema korralduste täitmise korraldamine ja kontrollimine (ametijuhendi p-d 3.11). Tartu maavanema korraldusega
19. märtsist
20. a (I kd tl 232) loeb kohus tõendatuks, et alates 22.03.
21. a vabastati T. Vesi vanemjuristi ülesannetest ning talle pandi maasekretäri ülesanded kuni E.P. asumiseni maasekretäri ülesannete täitmisele. Tartu maavanema 06.12.
22. a korraldus (I kd tl 231) tõendab, et alates 06.detsembrist
23. a T. Vesi vabastati majandusarenguosakonna vanemjuristi ametikohalt, lõpetati tema ajutine üleviimine maasekretäri ametikohale kohusetäitjana ning nimetati Tartu Maavalitsuse maasekretäri ametikohale. Maasekretäri teenistusülesanneteks olid maavalitsuse kantselei juhtimine; maavanema korralduste andmise, teatavaks tegemise ja avalikustamise korraldamine ning korralduste eelnõude põhiseadusele jm õigusaktidele vastavuse kontrollimine; maavalituse poolt sõlmitavate lepingute seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrolli korraldamine jmt. Eelnev on tõendatud Tartu Maavalitsuse maasekretäri ametijuhendiga (I kd tl 224). Regionaalministri 23.02.
24. a käskkirjaga (I kd tl 230) on tõendatud, et alates 15.02.
25. a pandi T. Vesile, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest, ajutiselt Tartu maavanema ülesanded, kelle pädevusse vabariigi valitsuse seaduse §-dest 84, 85 ja 98 tulenevalt kuulub ka maavalitsuse töö juhtimine; riigivara valdamine, kasutamine ja käsutamine oma volituste piirides vastavalt seadusele; eelarve otstarbeka täitmise järele valvamine; täitmiseks korraldusi andmine; kohalike omavalitsuste tegevuse üle järelevalve teostamine ning teenistusliku järelevalve ülesannete täitmine. Seega alates 01.02.
26. a oli T. Vesi ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kellel on 11 ametiseisund riigi asutuses ja pandud juhtimis-, haldamis- ja varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded. Tartu maavanema 13.05.
27. a korraldus nr 701 (I kd tl 82) tõendab, et otsustati viia läbi riigihange „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ avatud pakkumismenetluse teel vedaja leidmiseks Tartu maakonna bussiliinidele ning määrati riigihanke vastutavaks isikuks vanemjurist maasekretäri ülesannetes T. Vesi. Viimast on oma ütlustes kinnitanud ka süüdistatav T. Vesi. Riigihanke eest vastutava isikuna koostas T. Vesi avatud pakkumisega riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumendid (I kd tl 83-92). 1.

§ 26

lg-s 4 sätestatud nõude rikkumine, mille kohaselt ei või ostjad tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võib selle riigihanke osas olla ärihuve. Süüdistatava sõnul küsis ta riigihanke ettevalmistamise ajal kutsedokumentide koostamisel AS-lt X. tol ajal kehtinud sõiduplaane. Seda, et enne riigihanke väljakuulutamist küsiti neilt kehtivaid maakonna sõiduplaane, on oma ütlustes kinnitanud ka tunnistaja E. N. Seega on tõendatud, et T. Vesi lisas pakkumise kutse dokumentidesse sõiduplaanid, mida ta oli küsinud ja mille ta oli saanud AS-i X. teenindusdirektorilt E. N. Süüdistatava T. Vesi ning tunnistajate A. P, V. K, E. N, J. S ja I. T ütlused, samuti Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumiste laekumiste register (I kd tl 93), pakkumiste avamise protokoll 17.05.

1. a (I kd tl 142143), pakkumiste avamisel osalenud pakkujate, nende volitatud esindajate jt isikute nimekiri (I kd tl 144), pakkujate kvalifitseerimise protokoll 30.05.
2. a koos lisadega (I kd tl 147-153), Tartu maavanema 31.05.
3. a korraldus nr 585 riigihanke pakkujate kvalifitseerimise kohta (I kd tl 154), pakkumiste vastavaks tunnistamise protokoll 1.05.
4. a koos lisaga (I kd tl 155-158), AS-i X. pakkumine riigihankele „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ (I kd tl 159-204), pakkumise edukaks tunnistamise protokoll 03.06.
5. a koos lisaga (I kd tl 205-208), Tartu maavanema 03.06.
6. a korraldus nr 603 pakkumise edukaks tunnistamise kohta (I kd tl 209) ning Tartu Maavalitsuse ja AS-i X. vahel 20.06.
7. a sõlmitud avaliku teenindamise leping nr 210 koos lisadega (I kd tl 210-222) kogumis tõendavad, et AS X. osales Tartu Maavalitsuse poolt korraldatud riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumismenetluses. Seega oli ta

§ 26lg-s 4 toodud isikuks, kel olid kõnealuse riigihanke osas ärihuvid.

Täpsustavalt märgib kohus, et siin ja edaspidi peetakse silmas kuni 01.05.2007. a kehtinud

-i.

§ 26

lg 1 kohaselt tuli tehnilise kirjelduse all mõista riigihanke korras ostetavate asjade, tellitavate teenuste või ehitustööde omaduste loetelu või neid omadusi mõjutava protsessi või tootmismeetodite kirjeldust, mis määratleb riigihanke objektile esitatavad nõuded ning võimaldab riigihanke objekti kirjeldada sellisel viisil, et see vastab ostja poolt soovitule. Tehniline kirjeldus hõlmas muu hulgas kvaliteeti, toimivust ja ohutust, nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise protseduure, katseid ja katsemeetodeid, pakendamist, märgistamist ja etikettimist, sümboleid ja terminoloogiat, klassifitseerimist, projekteerimist, kavandamist, valmistamist, tootmist, osutamist, kasutamist, tehnilist ümberseadistamist, hooldamist, hoidmist ja säilitamist, vedu, koostist, mõõtmeid, mahtu või kogust ja muid tehnilisi näitajaid. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt ei võinud ostjad 12 tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võis selle riigihanke osas olla ärihuve.

§ 26

lg 4 eesmärgiks on kohelda kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt (

§ 6

) ja mitte anda osale pakkujatest konkurentsieeliseid (

§ 46lg 3).

Kohus on seisukohal, et kehtivate sõiduplaanide küsimine ja nende kasutamine kutsedokumentides ei ole nõuande kasutamine

§ 26lg 4 mõttes.

Vastavalt ÜTS § 3 lg-le 2 on ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärgiks 1) ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele, mis tuleneb elanike ja nende eri kategooriate (sealhulgas puuetega inimesed, vanurid, õpilased ja üliõpilased, saarte ja väikesaarte elanikud) liikumisvajadusest; 2) soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele; 3) vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule infrastruktuurile. Sellest saab välja lugeda, et ühistranspordis sõiduplaanide kavandamine on pikaajaline ja samas pidev protsess, sest see eeldab ühistranspordi kasutajate liikumisvajaduste kaardistamist ja nende vajaduste (nõudluse) rahuldamiseks optimaalsete variantide leidmist, mida maakonna suurust ning elanike arvu silmas pidades ei ole võimalik teostada lühikese ajaga. Ühtlasi tähendab see seda, et ühistranspordis sõiduplaanide puhul tuleb lähtuda järjepidevusest ja neid ei saa muuta päevapealt. Seda on kinnitanud kohtus ka süüdistatav T. Vesi. Tema ütlustest selgub, et maakonna ühistranspordi liinivõrk oli välja kujunenud aastakümnete jooksul ning nende muutmine oleks reisijate jaoks toonud kaasa kirjeldamatu kaose. Muudatusi plaanidesse tehti vajaduse tekkides jooksvalt koostöös vedajaga. Samuti väitis T. Vesi, et maavalitsuse soov oli teenindamise jätkumine senistel liinidel senisel mahul ja senistel aegadel, st senikehtivate sõiduplaanide järgi. T. Vesi sõnu kinnitavad tunnistaja E. S, ühistranspordi komisjoni esimehe ütlused, millest ilmneb, et tema ei ole midagi kuulnud sellest, et riigihanke korraldamisega seonduvalt oleks kehtestatud uusi liinigraafikuid, ehkki komisjoni pädevusse kuuluvad muu hulgas liinigraafikutega seonduvad küsimused. Seda, et maavalitsusel ei olnud plaanis peale riigihanget liinigraafikuid muuta, näitab seegi, et riigihanke pakkumise kutsedokumentidesse senikehtivad plaanid sisse lülitati, kui ka Tartu Maavalitsuse ja AS-i X. vahel 20.06.

1. a sõlmitud avaliku teenindamise lepingu nr 210 lisa nr 3 (I kd tl 222), mille kohaselt jäid kehtima lepingu sõlmimise hetkel kehtivad sõiduplaanid. Kehtivate sõiduplaanide näol oli tegu avalike dokumentidega, kuna tulenevalt ÜTS §-st 531 ja 534 lg-st 1 on käigusolevate bussiliinide sõiduplaanid koondatud riiklikku ühistranspordiregistrisse, mille andmed on avalikult kättesaadavad registri veebilehel. Seda, et sõiduplaanid olid avalikud ja kättesaadavad kõigile, kinnitasid kohtus nii süüdistatav T. Vesi, kui tunnistajad E. N, A. V ja E. S. T. Vesi ütluste kohaselt küsis ta sõiduplaane vedaja käest seepärast, et
2. a kevadel ei olnud ühistranspordiregister sõiduplaanide osas veel täpne ning täielik. AS-l X. kui senisel vedajal olid kõige usaldusväärsemad sõiduplaanid. Samuti olid neil sõiduplaanid olemas elektroonilisel kujul. Süüdistatava ütlusega riimuvad tunnistaja A. V ütlused, kus ta kinnitas, et riiklik andmebaas ei ole peatuste osas veel täpne ning et täpsustatud andmete sisestamine käesoleval ajal veel käib. Ülaltoodut kokku võttes, tuleb asuda seisukohale, et Tartu Maavalitsuse sooviks oli see, et ka pärast riigihanke tulemusena sõlmitava avaliku teenindamise lepingu jõustumist oleks 13 võimalik jätkata ühistranspordi kasutamist harjumuspärasel kujul, s.o varasematel marsruutidel ja aegadel. Seetõttu tuli kutsedokumentide koostamiseks täpsustada ja kontrollida maavalitsuses olevaid sõiduplaane. Kuna ühistranspordiregister ei olnud selleks piisavalt usaldusväärne, siis küsis T. Vesi plaanid AS-lt X. , kes oli senine vedaja ja seetõttu omas kõige täpsemaid ja usaldusväärsemaid sõiduplaane. Grammatilist tõlgendusmeetodit kasutades tuleb asuda seisukohale, et nõuandena saab käsitleda mingit juhist, soovitust, ettepanekut. Kehtivate sõiduplaanide, kusjuures need olid eelnevalt kinnitatud maavanema enda poolt, küsimine olemasolevate täpsustamise eesmärgil ei ole nõuande küsimine, samuti nagu saadud plaanide riigihanke pakkumise kutsedokumentidesse lülitamine ei ole nõuande kasutamine. Seega T. Vesi ei rikkunud

§ 26

lg-s 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei või ostjad tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võib selle riigihanke osas olla ärihuve. 2.

§ 26

lg 3, mille kohaselt ei või tehniline kirjeldus anda osale pakkujatest konkurentsieeliseid ega luua tõkkeid rahvusvahelisele kaubandusele,

§ 6

, mille kohaselt ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt,

§ 31

lg 2, mille kohaselt ostja võib nõuda pakkujatelt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni, ja

§ 34

lg 4 rikkumine, sest teenuse tellimisel pole sätestatud, et ostja võiks pakkujalt nõuda kolmanda isiku (sh ka sertifitseerimisasutuse) poolt väljastatud sertifikaati. Tartu maavanema 13.05.2004. a korraldusega nr 701 kinnitatud avatud pakkumisega riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumentide punkti 19.2.2.2 kohaselt (I kd tl 91) pidi pakkujal selleks, et ta saaks nimetatud riigihankel kvalifitseeruda, olemas olema kehtiv ISO kvaliteedistandardi sertifikaat reisijate veol. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et T. Vesi süüdistamine

§ 26lg 3 rikkumises seoses ISO sertifikaadi nõude kehtestamisega ei ole asjakohane.

ISO sertifikaadi nõue on kvalifitseerimistingimus, mitte tehniline kirjeldus mis vastaks

§ 26

lg 1 mõttele, mida kohus käsitles ülalpool.

26 lg 3 kohaselt ei või tehniline kirjeldus anda osale pakkujatest konkurentsieeliseid ega luua tõkkeid rahvusvahelisele kaubandusele.

§ 31

lg 2 sätestab informatsiooni nõudmise piirangud: ostja võib nõuda pakkujatelt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni. Kuna kvalifitseerimistingimuseks oli nõue, et pakkuja peab tagama reisijate veol kvaliteedi tagamise meetmete rakendamise vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel, siis oligi tõendi küsimine selle kohta pakkuja kvalifitseerimiseks vajalik informatsioon. Süüdistus on ebaõigesti sisustanud

§ 34

lg 4, leides selle pinnalt, et teenuse tellimisel ei või ostja pakkujalt nõuda kolmanda isiku (sh. ka sertifitseerimisasutuse) poolt väljastatud sertifikaati. Sellist piirangut nimetatud sättest ei tulene.

§ 34

lg 4 p 6 kohaselt on teenuste tellimisel õigus nõuda kvaliteedi tagamise meetmete kirjeldust, vajadusel ka nende tõendamist. Üks võimalik moodus pakutava teenuse kvaliteedi tõendamiseks on vastava sertifikaadi olemasolu. Eesti Kvaliteediühingu 21.07.2005. a vastus järelepärimisele (II kd tl) tõendab, et riigihanke pakkumise kutsedokumentide ning riigihanke väljakuulutamise ajal omas reisijate veol ISO kvaliteedi sertifikaati Eestis ainult üks ettevõte – AS X. . Seda asjaolu 14 on kohtus kinnitanud ka tunnistajad A. S ning A. P. Süüdistatava T. Vesi ütluste kohaselt oli registri andmetel bussifirmadel ühel – AS-l X. – ISO sertifikaat.

ei sätestanud tingimusi pakkuja tehnilise kompetentsuse hindamiseks teenuste tellimisel. Pakkujate kvalifikatsiooni iseloomustavad näitajad määras ostja riigihanke iseloomust lähtuvalt ise ning

§ 31

lg 1 p-le 1 tuginevalt pidi ta pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimisel, milline kohustus tulenes

§ 31

lg 1 p-st 1, kontrollima, et pakkuja majanduslik seisund ja tehniline kompetentsus vastavad esitatud nõuetele. Sellist ainuotsustuspädevust piiravaks tingimuseks oli vaid see, et nõuetele vastavuse kontrollimisel sai ostja tugineda

§ 33lg 1 ja § 34 lg-de 2-4 alusel nõutavatele dokumentidele.

Seega toimus kvalifitseerimistingimuste seadmine kaalutlusõiguse alusel ning T. Vesi poolt riigihanke pakkumiste kutse dokumentides pakkujale kvalifitseerimiseks seatud ISO-sertifikaadi olemasolu tingimus ei olnud iseenesest vastuolus

-ga. Samas peab arvestama seda, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Seega tuleb kontrollida, kas T. Vesi poolt pakkumise kutsedokumentidesse seatud ISOsertifikaadi tingimus võis rikkuda

-s sätestatud põhimõtteid.

§ 1lg 1 alates 01.01.2004.

a jõustunud redaktsiooni kohaselt sätestas riigihangete teostamise korra, riigihangetega seotud subjektide õigused ja kohustused ning vastutuse

-i rikkumise eest, samuti riikliku järelevalve teostamise korra, eesmärgiga edendada konkurentsi ning tagada riigihangete läbipaistvus ja pakkumismenetluses osalejate võrdne kohtlemine. Sellest saab tuletada

-i peamised eesmärgid, millest üheks on ka avatud ja efektiivse konkurentsi edendamine selleks, et raha efektiivselt kasutada ja sõlmida majanduslikult kõige soodsam leping. Sellest tulenevalt pidi T. Vesi kvalifitseerimistingimuste seadmisel arvestama sellega, et üks või teine tingimus ei piiraks põhjendamatult konkurentsi ning kaalutlusõiguse teostamisel ei sattuta olukorda, kus pakkumismenetlusest välistatakse kõik teised pakkumised peale ühe. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas see, et T. Vesi riigihanke pakkumise kutsedokumentide koostajana ja riigihanke eest vastutava isikuna lülitas pakkumise kutsedokumentidesse ISO-sertifikaadi olemasolu, oli konkurentsi piirav, ja kui oli, siis kas ta oli seda põhjendamatult piirav. Kohus leiab, et ISO-sertifikaadi nõue ei olnud konkurentsi piirav. Süüdistatav T. Vesi andis kohtus ütlusi selle kohta, et tegu ei olnud Eesti-keskse riigihankega, vaid oli rahvusvaheline ning suunatud põhimõtteliselt tervele Euroopa Liidule. Riigihanke kutsedokumendid oli kantud rahvusvahelisse registrisse, mille kinnituseks saatis register maavalitsusele CD-plaadi. Seega oli pakkumiste kutse saadetud vastavalt 1.01.

1. a jõustunud Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrusega nr 336 vastu võetud „Pakkumise kutses nõutavate andmete loetelu, pakkumise kutse vorminõuded ning selle registrile ja Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele esitamise korra“ §-le 5 avaldamiseks Euroopa Ühenduse Ametlike Väljaannete Talitusele. Sellest tulenevalt oli ostja kutsunud pakkumises osalema kõiki ostja poolt kehtestatud kvalifikatsioonitingimustele vastavaid potentsiaalseid 15 Euroopa Liidu liikmesriikide teenuste osutajaid, kes omasid kvaliteedistandardi sertifikaati. ISO 9001:2000 Tartu maavanema 13.05.
4. a korraldusega nr 701 kinnitatud avatud pakkumisega riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumentide punkti 19.2.2.7 kohaselt (I kd tl 91) pidi pakkujal selleks, et ta saaks nimetatud riigihankel kvalifitseeruda, olemas olema ühistranspordiluba. T. Vesi ütlustele vastavalt tuli ühistranspordiloa olemasolu nõue kutsedokumentidesse sisse panna sellepärast, et seda nõudis ÜTS. Süüdistuse kohaselt välistas pakkumise kutse dokumentidesse kvalifitseerimistingimusena ühistranspordiloa sisse lülitamine välismaa ettevõtetel pakkumise esitamise, sest ÜTS §-le 2 p 2 ja ÄS § 384 lg 1 sätete kohaselt polnud neil võimalik ühistranspordiluba taotleda. Kohus leiab, et sellise tingimuse seadmine ei välistanud välismaa äriühingute osalemist Tartu Maavalitsuse korraldatud riigihankes. Eesti Vabariigis vahetut mõju omava Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 43 sätestab: Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumi. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid. Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 48 tulenevalt: Äriühingud, mis on asutatud vastavalt liikmesriigi seadustele ja millel on ühenduse piires registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht, võrdsustatakse käesoleva peatüki sätete kohaldamise korral füüsiliste isikutega, kes on liikmesriigi kodanikud. Äriühingutena mõistetakse tsiviil- ja kaubandusõiguslikke äriühinguid, samuti ühistuid ja muid avalik-õiguslikke või eraõiguslikke juriidilisi isikuid, välja arvatud mittetulundusühistuid. Sama lepingu artiklile 70 vastavalt peavad liikmesriigid rakendama ühist transpordipoliitikat. Artiklist 71 tulenevalt kehtestab Euroopa Nõukogu transpordi iseärasusi arvesse võttes artikli 70 rakendamiseks muuhulgas tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigid transporditeenuseid osutada mitteresidendist vedajad, ning artikli 72 kohaselt kuni artikli 71 sätete kehtestamiseni ei või ükski liikmesriik seda valdkonda reguleerivaid sätteid muuta teiste liikmesriikide vedajate suhtes ei otsese ega kaudse mõju poolest ebasoodsamaks kui kõnealuse riigi vedaja suhtes. Euroopa Liidu riigihangete direktiivid (92/50/EÜ ja 2004/18/EÜ) sisaldavad põhimõtteid, mille kohaselt: 1) Euroopa Liidu siseturg on sisepiirideta ala, kus tuleb lisaks kaubale, isikutele ja kapitalile tagada ka teenuste vaba liikumine; teenuste vaba liikumise takistusi tuleb vältida; 2) liikmesriikides tuleb lepingute sõlmimisel riigi nimel või piirkondlike või kohalike omavalitsuste või avalik-õiguslike isikute nimel kohaldada asutamislepingu põhimõtteid, eelkõige kaupade vaba liikumise põhimõtet, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, vastastikuse tunnustamise, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõte. Euroopa Ühenduse õigus omab siseriikliku õiguse üle ülimuslikku mõju. Seega, kuigi ÜTS kehtestab ühistranspordiloa nõude, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Euroopa Ühenduse 16 asutamislepingu sätetega ning pakkuja, kel ei ole esitada ühistranspordiluba, oleks võinud selle asemel esitada Euroopa Ühenduse veoloa, mis tulenes EÜ Nõukogu määruse 684/92/EMÜ (muudetud EÜ Nõukogu määrusega 11/98) artikli 4 lõikest
5. Euroopa Ühenduse veoluba on tõestuseks, et pakkuja vastab EÜ Nõukogu direktiivi 96/26/EMÜ (muudetud EÜ Nõukogu direktiiviga 98/76/EÜ) artiklis 3 vedajale kehtestatud nõuetele. Süüdistuse kohaselt oli välismaa äriühingu kvalifitseerumine Tartu Maavalituse korraldatud riigihankel Tõnu Vesi poolt seatud tingimustel välistatud ka seetõttu, et pakkumise kutse dokumentide punkt 19.2.
6. alapunkt 3 kohaselt pidi pakkuja viimase kolme majandusaasta summaarne maakonnaliinide teenindusmaht olema vähemalt 7 miljonit liinikilomeetrit. Kohus leiab, et sedagi nõuet oleks tulnud tõlgendada koosmõjus Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätetega ning kogemusena oleks tulnud aktsepteerida ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud ühistransporditeenuse osutamise kogemust. Sellega asub kohus seisukohale, et riigihankes ei olnud takistatud välismaa äriühingute osalemine. T. Vesi ütlused tõendavad, et temale oli teada, et Euroopas oli selliseid transpordiettevõtteid, kel oli olemas nii ISO-sertifikaat kui ka ühistransporditeenuse osutamist võimaldav luba, nt C. OÜ, B. OÜ. Tunnistajana üle kuulatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede ja raudteede osakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja P. V kinnitas samuti, et kindlasti oleks välisriikides olnud selliseid ettevõtteid, kel oli ISO sertifikaat. Seega ei olnud tegu ainult ühele ettevõttele, s.o AS-le X. suunatud riigihankega. Kuigi tingimuse seadmine ei olnud konkurentsi piirav ning vaid üht ettevõtet soosiv, peab kohus vajalikuks märkida siiski seda, et tegu oli põhjendatud nõudega. ÜTS § 9 lg 3 kohaselt on vedaja kohustatud osutama kvaliteetset ja järjekindlat ühistransporditeenust. ÜTS § 6 lg 1 p 2 kohaselt on maavalitsuse ülesandeks ühistranspordi korraldamisel määrata kindlaks ühistranspordi teenindustaseme normid maakonnaliinidel ning koos vedajatega tagada nende järgimine. Eesti Kvaliteediühingu 21.07.
7. a vastusest järelepärimisele (II kd tl 248) nähtub, et ISO sertifikaat väljastatakse ettevõttele, kelle kvaliteedijuhtimissüsteem vastab standardis kirjeldatud nõudmistele, kusjuures kvaliteedijuhtimissüsteem aitab tagada selle, et kliendi poolt nõutud kvaliteedi tase tootele/teenusele ettevõtte poolt saavutatakse, säilitatakse ja seda arendatakse regulaarselt; kvaliteedijuhtimissüsteemi olemasolu annab ettevõttele hea võimaluse jälgida, ohjata, analüüsida ja parendada oma tootmisprotsesse, olles selliselt strateegiliseks juhtimisvahendiks. Süüdistatava T. Vesi ütlustest selgub, et riigihanke tingimustesse sai ISO-sertifikaadi nõue sisse pandud seepärast, et saada maakonnale võimalikult tugev vedaja, sest ISO-sertifikaat tagab, et ettevõttel on kindel, kontrollitud ja tugev juhtimissüsteem. See annab ostjale aga suurema kindlustunde, et ettevõte saab oma kohustuste täitmisega hakkama. Hankega kokku puutuvad isikud olid nõus, et ISO-süsteem on tähtis - ühistranspordi maine oli Eestis küllaltki madal ja seetõttu leitigi, et üks võimalus oleks ISO-sertifikaadi kaudu endale tulevast vedajat otsida. T. Vesi ütlustega riimuvad tunnistajate A. S ja I. T ütlused selles, et pooldati ISO-sertifikaadi nõude riigihanke tingimustesse sisse panemist, kuna see oleks taganud kvaliteetse reisijateveo. Seega ei olnud tegu formaalse nõudega, vaid selle kutsedokumentidesse lisamisega taheti tagada ühistransporditeenuse kõrgem kvaliteet. 17 Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et sellega, et T. Vesi lisas ISO sertifikaadi nõude pakkumiste kutse dokumentidesse, ei rikkunud ta

§ 1lg-s 1 sätestatud avatud ja efektiivse konkurentsi edendamise põhimõtet.

3.

§ 67

lg 2, mille kohaselt ameti otsuse tegemisel vastavalt

§ 65

lg 6 p-le 4 (s.o ostjale ettekirjutuse tegemine pakkumise kutse dokumentide vastavusse viimine õigusaktidega ettenähtud nõuetele) jätkub pakkumismenetlus pärast ostja poolt ettekirjutuse täitmist, rikkumine. Riigihangete Ameti 18.06.

1. a otsus nr 98-04/013115 (I kd tl 94-101) tõendab, et Riigihangete Amet kohustas Tartu Maavalitsust viima pakkumise kutse 19.2.
2. alapunkt 2 (s.o pakkujatel peab olema kehtiv ISO kvaliteedistandardi sertifikaat reisijate veol) vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetele, s.o, muutma kutsedokumente nii, et ISO kvaliteedistandardi sertifikaadinõue ei piiraks konkurentsi. Tartu maavanema 18.08.
3. a korraldusega nr 1073 (I kd tl 102-105) muudeti riigihanke pakkumiste kutse dokumentide punkt 19.2.2 alapunkti 2 ning sõnastati see järgnevalt: „Pakkuja peab tagama reisijate veol kvaliteedi tagamise meetmete rakendamise vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Pakkuja esitab koopia ISO 9001:2000 kvaliteedistandardi sertifikaadist reisijate veol või muu selleks pädeva organisatsiooni poolt välja antud ametliku dokumendi koopia, mis kinnitab ning tagab kvaliteedi tagamise meetmete rakendamise reisijate veol vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel.“ Seda tõendavad Tartu maavanema nimetatud korraldus ning süüdistatava T. Vesi kohtus antud ütlused. Seega muutis T. Vesi pakkumiste kutse dokumendi punkti 19.2.2 alapunkti 2, täpsustades kvaliteedistandardi numbrit, milleks oli ISO 9001:2000, ning andis pakkujatele enam võimalusi kvaliteeti tagavate meetmete rakendamise kinnitamiseks (st pakkujal ei pidanud olema mitte kvaliteedisertifikaat ISO 9001:2000, vaid mistahes kvaliteedisertifikaat, mis vastaks vähemalt ISO 9001:2000 nõuetele). Süüdistuse kohaselt oli tegu formaalse mitte aga sisulise muudatusega, ning seega T. Vesi, jätkates pakkumismenetlust, ilma et oleks täitnud Riigihangete Ameti ettekirjutust ning viinud sisse muudatust, rikkus

§ 67

lg 2 sätteid, mille kohaselt ameti otsuse tegemisel vastavalt

§ 65

lg 6 p 4 (s.o ostjale ettekirjutuse tegemine pakkumise kutse dokumentide vastavusse viimine õigusaktidega ettenähtud nõuetele) jätkub pakkumismenetlus pärast ostja poolt ettekirjutuse täitmist. Kohus leiab, et T. Vesi ei pannud toime

§ 67lg 2 rikkumist.

Riigihangete Ameti otsus lähtus seisukohast, et ISO sertifikaadi nõue piirab konkurentsi ning tegu on nn suunatud pakkumisega. ISO sertifikaat iseenesest ei olnud

-ga vastuolus, kuid kujunenud tingimustes - pakkumiste esitamise lühike aeg, Eestis vastas nõutud tingimustele vaid üks transpordiettevõte - piiras konkurentsi. Nagu eespool leidis tõendamist, oli tegu rahvusvahelise riigihankega, mis oli suunatud tervele Euroopa Liidule. Tartu Maavalitsus lähtuski oma tegevuses sellest eeldusest.

§ 34

lg 1 p 6 kohaselt võis ostja nõuda pakkuja poolt kasutatavate kvaliteedi tagamise meetmete kirjeldust. Sama põhimõte sisaldus direktiivi 92/50/EÜ art 32 lg 2 p-s f. Samas tuleb märkida, et esialgsetes T. Vesi poolt koostatud riigihanke pakkumise kutsedokumentides oli standardi nõue väga kitsalt piiritletud. 18 Direktiivi 31/03/2004 art 49 sätestas, et „kui ostjad nõuavad sõltumatute asutuste tõendite esitamist selle kohta, et ettevõtja järgib teatavaid kvaliteedi tagamise standardeid, viitavad nad asjakohastele Euroopa standardite seeriatel põhinevatele ja sertifitseerimist käsitlevale Euroopa standardite seeriale vastavate asutuste poolt kinnitatud kvaliteedi tagamise süsteemidele. Ostjad peavad tunnustama teiste liikmesriikide asutuste samaväärseid tõendeid. Samuti peavad ostjad aktsepteerima muid ettevõtjate poolt esitatud tõendusmaterjale samaväärse kvaliteedi tagamise meetmete kohta“. ISO-standard on vaid üks võimalikest kvaliteedistandardi süsteemidest, on olemas teisigi, ISO-standardiga samaväärseid kvaliteedistandardeid. Muutnud kutsedokumentide punkti 19.2.2 alapunkti 2, T. Vesi laiendas potentsiaalsete pakkujate ringi, kuna andis pakkujatele laiema võimaluse tõendada oma kvaliteedi tagamise meetmete rakendamist juhul, kui pakkujal on esitada mõne teise riigi sertifitseerimisfirma poolt välja antud ISOstandardiga samaväärne kvaliteedi- või teenindusstandard. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigihangete Amet oma 14.09.2004. a otsuses nr 15204/013115 (I kd tl 109-117). Seega T. Vesi täitis Riigihangete Ameti ettekirjutuse ning enne pakkumismenetluse jätkamist viis pakkumise kutse dokumendid vastavussesse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. 4.

§ 67

lg 1 p 5, mille kohaselt ostja võib peatatud pakkumismenetlust jätkata pärast halduskohtu määratud pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist, HKMS § 97 lg 1, mille kohaselt jõustunud kohtulahend on täitmiseks kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele, ning HKMS § 98 lg 1, mille kohaselt kohtuotsus täidetakse viivitamata seaduses sätestatud juhtudel või kui kohus ise on seaduses sätestatud juhtudel otsuse pööranud viivitamata täitmisele, rikkumised. Kohus on seisukohal, et T. Vesi süüdistusest tuleb välja HKMS-i sätete rikkumised, kuna KarS § 300 on blanketne norm, mida saab sisustada ainult riigihangete seaduse sätete rikkumisega või nimetatud seaduse alusel välja antud õigusaktide normide rikkumisega. 4.1 Süüdistuses heidetakse T. Vesile ette, et ta teostas riigihanke pakkumismenetluse toiminguid pärast Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.2004. a määrust, millega peatati pakkumismenetlus 29.10.2004. a kuni 20.12.2004. a, kuna ta tagastas 29.10.2004. a AS-i X. poolt varasemalt (27.10.2004. a) esitatud pakkumise riigihankele ja samaaegselt võttis vastu AS-i X. poolt uuesti esitatud pakkumise riigihankele, mille kohta väljastas (vastavalt

§ 39lg 3) tõendi pakkumise vastu võtmise kohta.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.

1. a määrus haldusasjas nr 23/1116/2004 (I kd tl 122-128), samuti kannatanu AS-i H. esindaja M. T, tunnistaja A. S ning süüdistatava T. Vesi ütlused kogumis tõendavad, et kohus peatas esialgse õiguskaitse korras Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumismenetlus kuni
2. detsembrini
3. a. Tunnistaja V. K kohtus antud ütluste kohaselt tuli AS-i X. esialgsele pakkumisele lisada sõidukikaardid. Seetõttu võtsid nad enne tähtaega oma pakkumise tagasi, täiendades seda sõidukikaartidega. Dokumentide vahetus toimus tunnistaja mäletamist mööda AS-i X. kontoris aadressil X See toimus kas samal või siis teisel päeval pakkumise tagasivõtmisest. Tunnistaja J. S andis kohtus ütlusi, millest selgub, et AS-i X. algne pakkumine võeti tagasi seoses sellega, et hankeprotsess venis ja vahepeal olid masinapargis toimunud 19 muudatused. Muudeti pakkumise koosseisu kuuluvaid dokumente ja esitati uus pakkumine. Uue pakkumise esitamiseks läksid tunnistaja ja V. K, võis olla ka E. N, maavalitsusse ja esitasid soovi vahetada osa pakkumise dokumente. Tervet pakkumist ei olnud mõtet uuesti esitada, kuna dokumente oli palju ja selline tegevus ei oleks olnud otstarbekas. Vahetamine toimus kohapeal – nad avasid ümbriku, vahetasid välja busside nimekirja, busside passikoopiad ja sõidukite kaartide koopiad, ning seejärel sulgesid ümbriku taas. See protsess võttis aega umbes 10 minutit. Süüdistatava T. Vesi ütlusteski ilmneb, et AS X. esitas enda pakkumise mõned päevad enne 01.11.
4. a. Pakkumine võeti vastu, mille kohta väljastati tõend. Pakkumiste avamine pidi olema 01.11.
5. a esmaspäeval. Reedel mingil ajal teatati AS-st X. , et nad soovivad oma pakkumist muuta. Süüdistatav vastas, et pakkumist muuta ei saa, tuleb vana tagasi võtta ja uus esitada. Pool neli tuli AS-st X. esindus uue pakkumisega. Süüdistatav tagastas vana pakkumise ning AS-i X. esindajad asendasid vanas pakkumises mõningad lehed, panid oma pakkumise uude ümbrikku ning andsid suletuna selle süüdistatavale. Kogu see toiming kestis umbes 1-2 minutit, mitte rohkem. Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumiste laekumiste registrist (I kd tl 93) ilmneb, et AS X. esindaja V. K kaudu esitas oma pakkumise 27.10.04 kella 14.25 ajal, mille võttis tagasi 29.10.
6. a kella 15.30 ajal ning esitas uuesti 29.10.
7. a kella 15.30 ajal. Tartu Maavalitsuse poolt välja antud tõend Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liiniveod Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kättesaamise kohta (II kd tl 405) kohaselt Tartu Maavalitsus kinnitab, et 29.10.
8. a kella 15.30 ajal on saanud kätte saanud AS X. poolt esitatud pakkumise. Pakkumise võttis vastu maasekretäri kt T. Vesi. Kohus tõendite hindamisel arvestab sellega, et kohtus tunnistuste andmise ajaks oli kõnealustest sündmustest möödunud pikk aeg. Seega on mõistetav, et ütlused ei kajasta toimunud päris adekvaatselt. Samas, kõrvutades tunnistajate ning süüdistatava ütlusi dokumentaalsete tõenditega, mille kohus eelpool välja tõi, siis tuleb tõendatuks lugeda, et T. Vesi tagastas 29.10.
9. a kella poole nelja paiku Tartu Maavalitsuses oma kabinetis AS-i X. esindajatele varasemalt (27.10.2004) esitatud pakkumise. AS-i X. esindaja lisas pakkumisse täiendavad busside sõidukikaardid ja sõidukite registreerimistunnistuste koopiad, misjärel esitas uuesti pakkumise T. Vesile, kes väljastas temale tõendi pakkumise vastu võtmise kohta. Kohus leiab, et V. Vesi ei teostanud eelkirjeldatud riigihanke pakkumismenetluse toiminguid pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
10. a määrusega peatati esialgse õiguskaitse korras Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumismenetlus kuni
11. detsembrini
12. a. Kõnealusel ajal kehtinud HKMS § 122 lg 2 redaktsiooni viienda lause kohaselt jõustus esialgse õiguskaitse määrus teatavakstegemise hetkest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
13. a määrus, millega lahendati ASi H. erikaebus Tallinna Halduskohtu 7.10.
14. a määruse peale haldusasjas nr 32215/2004 esialgsest õiguskaitsest keeldumise kohta AS H. kaebuses Riigihangete Ameti 14.09.
15. a otsuse nr 152-04/013115 peale, oli HKMS § 37 lg 3 lähtuvalt tehtud kirjalikus menetluses. Tallinna Ringkonnakohtu vastus järelepärimisele (II kd tl 401) koos sellele lisatud kaaskirjadega (II kd tl 402-403) tõendavad, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
16. a määrus haldusasjas nr 2-3/116/2004 edastati Tartu Maavalitsusele faksiga reedel, 29.10.
17. a kella 17.13 ajal ning postitati 01.11.
18. a. Arvestades eeltoodut ning lähtudes kõnealusel ajal kehtinud HKMS §-st 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 41 lg-test 1 ja 3, tagastas T. Vesi AS-le X. nende pakkumise ning võttis vastu uue enne Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20 29.10.
19. a määruse jõustumist ning seega ka enne pakkumismenetluse peatamist. Järelikult T. Vesi sellise tegevusega ei rikkunud

§ 67lg 1 p 5 sätteid.

4.2 Süüdistuses heidetakse T. Vesile ette ka seda, et ajal, mil pakkumismenetlus oli Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.2004. a määruse alusel peatatud, tagastas ta 05.11.2004. a

§ 38lg 6 p 5 alusel, s.o pakkumise tagatise tagastamine pakkujale, AS-ile H.

tagatisraha 30 000 krooni. Seda, et T. Vesi 05.11.

1. a tagastas AS-ile H. tagatisraha 30 000 krooni, tõendavad kannatanu AS H. seadusliku esindaja M. T ning süüdistatava T. Vesi ütlused, samuti Rahandusministeeriumi 05.11.
2. a maksekorraldus nr 2 (I kd tl 58), AS-i H. 12.11.
3. a teabenõue nr 250 Tartu Maavalitsusele (I kd tl 41), Tartu Maavalitsuse teabenõude täitmine 22.11.
4. a nr 10-3/1783 (I kd tl 42) ning AS-i H. kaebus Tallinna Halduskohtule 29.11.
5. a nr A-2/264 (I kd tl 44-46) kogumis. Kuna 05.11.
6. a oli Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
7. a määrus jõustunud ning pakkumismenetlus kuni
8. detsembrini
9. a esialgse õiguskaitse korras peatatud, millised asjaolud olid teada ka T. Vesile, siis T. Vesi tahtlikult rikkus

§ 67

lg 1 p 5 sätteid, mille kohaselt ostja võib peatatud pakkumismenetlust jätkata pärast halduskohtu määratud pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist. Kohus ei tuvastanud T. Vesi käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. KarS § 39 g 1 kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. T. Vesi kohtus antud ütluste kohaselt otsustati pakkumisraha tagastada, sest lähtuti eeldusest, et 01.11.

1. a pakkumised jõustusid, ning sellega taheti ära hoida võimalikke kahjutasunõudeid AS-i H. poolt, kui maavalitsus seda raha liiga kaua enda käes hoiab. Samasugune seisukoht ilmneb ka Tallinna Halduskohtu 15.12.
2. a haldusasjas nr 32215/2004 tehtud määruse (I kd tl 47-48) põhiosas, kus kirjeldatakse Tartu Maavalitsuse seisukohta AS-i H. vaidele. Osundatud määrusest ilmneb, et Tartu Maavalitus on seisukohal, et

§-st 64 lg 4 tulenevalt tähendab pakkumismenetluse peatamine ostjale keeldu jätkata pakkumismenetlust, kuid ei tähenda, et koos pakkumismenetluse peatamisega peatuks ka pakkumise esitamise tähtaeg. Riigihanke pakkumise esitamise tähtajaks 01.11.2004. a kaebaja pakkumist ei esitanud, kuid tasus tagatisraha. Kuna pakkumismenetlus peatati, polnud maavalitsusel võimalik esitatud pakkumisi avada ega ka määrata pakkumiste esitamise uut tähtaega.

ei reguleeri, kuidas toimida isikutega, kes on tasunud tagatisraha, kuid pole esitanud pakkumist. Teoreetiliselt on kõigil pakkumise esitanud isikutel võimalik jõuda hankelepingu sõlmimiseni ning seega on nende tagatisraha ostja käes hoidmine põhjendatud. Kuid pakkumise esitamata jätnud isikutel puudub igal juhul võimalus jõuda hankelepingu sõlmimiseni, mistõttu pole mingit alust hoida nende isikute tagatisraha ostja käes kuni pakkumismenetluse lõpuni. Samuti ei anna seadus otsesõnu võimalust, et nimetatud isikute tagatisraha võiks jätta tagastamata. Tagatisraha tagastades pidas maavalitsus silmas

§ 38lg 6, mille kohaselt tuleb tagatisraha tagastada kolme tööpäeva jooksul.

Maavalitsus nägi ohtu selles, et kui kaebaja leiab, et tal on õigus tagatisraha tagasi saada ning seda pole tehtud, võib ta esitada maavalitsuse vastu hüvitise nõude riigivastutuse seaduse alusel. Seega oli T. Vesil arusaam, et

§ 67lg 1 p-st 5 tuletatav keelunorm ei kata tema tegu.

Ta oli veendunud, et ta käitub õiguspäraselt, kuna keeld toiminguid teha ei kehti sellises 21 komplitseeritud olukorras, kuhu riigihange seoses pakkumismenetluse peatamisega oli jõudnud. See, et T. Vesi tegutses ekslikel eeldustel, on tuvastatud tagantjärele, sedagi alles kassatsiooniastmes, s.o Riigikohtu halduskolleegiumi 10.05.

1. a otsusega nr 3-3-1-
2. Nii Tallinna Halduskohus (15.12.
3. a määrus haldusasjas nr 3-2215/2004), kui ka Tartu Halduskohus oma 09.01.
4. a otsuses nr 3-05-437 (III kd tl 659-667) ja Tartu Ringkonnakohus oma 26.09.
5. a otsuses nr 3-05-437 (kd V tl 33-48) jagasid T. Vesi seisukohta selles, et pakkumismenetluse peatamine tähendab ostjale keeldu jätkata pakkumismenetlust, kuid ei tähenda, et koos pakkumismenetluse peatamisega peatuks ka pakkumise esitamise tähtaeg ning tähtaegselt esitatud pakkumiste jõustumine, sest need toimuvad ostja tegevusest sõltumatult. Kohus juhib tähelepanu sellele, et Riigikohtu halduskolleegiumgi pidi oma 10.05.
6. a otsuses nr 3-3-1-100-06 möönma, et riigihangete seaduse redaktsioon oli ebaselge ega võimaldanud pakkujatel üheselt aru saada, millised reeglid kehtivad pakkumismenetluses pärast selle menetluse peatamist halduskohtu poolt (punkt 14). Järelikult on tegu õiguslikult keeruka olukorraga ning sellest tulenevalt puudus T. Vesil võimalus aru saada oma teo keelatusest, st eksimus oli vältimatu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et T. Vesi oli eksimuses teo keelatuse kohta ning et see eksimus oli tema jaoks vältimatu. Seega ei olnud T. Vesi rikkumine süüline, mis välistab tema karistamise KarS § 300 järgi. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et T. Vesi karistamine KarS § 300 järgi on välistatud ka järgmisel põhjusel. KarS §-s 300 sätestatud kuritegu on materiaalne delikt, nõudes tagajärjena olulise varalise kahju tekkimist. Kumbki süüdistuse selles punktis T. Vesile etteheidetav käitumine ei loonud olukorda, kus riigihankes ei oleks saanud osaleda teised ettevõtted. Ka AS-i H. osalemine ei olnud välistatud, kuna tagatisraha tagastamine ei takistanud tal seda uuesti maksta. Seda AS H. ka tegi, nagu tõendavad tunnistaja A. S ütlused ning rahandusministeeriumi 19.05.
7. a maksekorraldus nr 2 (I kd tl 59), millega teistkordselt makstud tagatisraha AS-ile H. tagastati. Seega ei saa T. Vesile etteheidatevad rikkumised olla põhjuslikus seoses süüdistuses äratoodud tagajärjega, s.o olulise varalise kahju tekitamisega Tartu Maavalitsusele või AS-le H. . 5.

§ 42lg 1, § 40 lg 6 ja § 24 lg 1 p 14 sätete rikkumine.

T. Vesi süüdistatakse selleski, et ta rikkus

§ 42

lg 1, § 40 lg 6 ja § 24 lg 1 p 14 sätteid, kuna olukorras, kus riigihanke pakkumise kutsedokumentides toodud pakkumise esitamise tähtaeg langes ajale, mil menetlus oli esialgse õiguskaitse korras peatatud, ja seega selleks ajaks esitatud pakkumised ei saanud jõustuda, ei andnud uut tähtaega pakkumiste esitamiseks, muutis pakkumiste esitamise tähtaega, kuid ei kajastanud seda kutsedokumentides ning andis korralduse avada pakkumised, mis olid jõustumata.

§ 24

lg 1 p-st 14 tuleneb, et pakkumise kutse dokumentides peavad sisalduma andmed pakkumiste avamise koha, kuupäeva ja kellaja kohta.

§ 40

lg 6 esimene lause sätestab, et ostja võib pakkumiste esitamise tähtaega pikendada. Lõike 6 kolmanda ja neljanda lause kohaselt pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja avatud pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutset ja pakkumise kutse dokumente, arvestades

§ 19lõikes 4 ja §-s 25 sätestatut.

22

§ 42

lg 1 kohaselt avatakse pakkumised pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal, pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal. Riigihanke eest vastutava isikuna koostas T. Vesi avatud pakkumisega riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumendid (I kd tl 83-92), milles oli kirjas, et pakkumised tuleb esitada hiljemalt 20.07.

1. a kell 14.00 aadressil: Tartu Maavalitsus, Riia
2. T. Vesi ütlused ning Tartu maavanema korraldused 18.08.
3. a nr 1073 (I kd tl 102-105), 23.08.
4. a nr 1092 (I kd tl 106) ja 16.09.
5. a nr 1189 (I kd tl 107-108) tõendavad, et pakkumise kutse dokumente muudeti mitmel korral ning pakkumiste kutse dokumentide esitamise viimaseks tähtajaks jäi 01.11.
6. a. See, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29.10.
7. a määrusega haldusasjas nr 2-3/1116/2004 (I kd tl 122-128) peatati esialgse õiguskaitse korras Tartu Maavalitsuse riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumismenetlus kuni
8. detsembrini
9. a, leidis tõendamist ülal. Seega ajal, mil esitatud pakkumised pidid vastavalt

§ 41

lg-le 1 jõustuma, oli pakkumismenetlus peatatud ning tulenevalt pakkumismenetluse peatamise eesmärgist, milleks on pakkumismenetluse lõpuleviimisele suunatud menetlustoimingute või sündmuste välistamine, pakkumised jõustuda ei saanud. Tartu maavanema korraldus 12.05.

1. a nr 521 (I kd tl 140-141) tõendab, et peale pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist 20.12.
2. a läks T. Vesi 12.05.
3. a pakkumismenetlusega edasi selliselt, et, jätnud pakkumise esitamise tähtaja muutmata (jõusse jäi esialgne pakkumiste esitamise tähtaeg 01.11.2004), muutis pakkumiste avamise tähtaega, määrates riigihanke pakkumiste avamise ajaks riigihankes "Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel" (viitenumber 013115)
4. mai
5. a kell 9.
6. See, et Tartu Maavalitsus ei andnud riigihanke pakkumise esitamiseks uut tähtaega, tuleneb ka kannatanu AS H. esindaja M. T ning süüdistatava T. Vesi kohtus antud ütlustest. T. Vesi kohtus antud ütlusest ilmneb, et pakkumiste avamise tähtaja muutmist pakkumise kutse dokumentidesse sisse ei viidud. Seda ei saanud teha, kuna seadus ei andnud selleks võimalust – pakkumise kutse dokumente sai muuta ainult pakkumise esitamise aja esimese poole jooksul, mis selleks ajaks oli möödunud. Maavanema korralduses 12.05.
7. a nr 521 nimetatud ajal avas Tartu maavanema
8. oktoobri
9. a korraldusega nr 2794 moodustatud Tartu maakonna ühistranspordi komisjon ühe
10. a laekunud pakkumise, s.o AS-i X. pakkumise. See asjaolu on tõendatud pakkumiste avamise protokolliga 17.05.
11. a (I kd tl 142-143) ning tunnistajate I. T, E. N ning E. S ütlustega kogumis. Kohus on seisukohal, et T. Vesi sellise tegevusega rikkus süüdistuses toodud

-i sätteid. Peale pakkumismenetluse peatamise tähtaega sai T. Vesi pakkumismenetlust jätkata, kuid seda ainult kooskõlas

-i sätetega. Riigihankemenetluses tuleb pakkujaid kohelda võrdselt (

§ 6

). Selleks peab pakkujatele olema üheselt arusaadav, millal tuleb esitada pakkumised ning millal need avatakse. Seega oleks T. Vesi pidanud muutma pakkumise kutse dokumente ning andma pakkumiste esitamiseks uue tähtaja, samuti uue pakkumiste avamise tähtaja. Seda eriti olukorras, kus pakkumise esitamisest oli teisi huvitatud isikuid (AS H. ), mis pidi ka T. Vesile tulenevalt Tartu Maavalitsuse vastu esitatud kaebustest ning maavalitsusele esitatud teabenõuetest teada olema. Õige ei ole T. Vesi väide, et pakkumise kutse dokumente riigihanke selles staadiumis enam muuta ei saanud.

§ 40

lg-st 6 tulenevalt peab ostja pakkumise kutse ja pakkumise kutse dokumentide muutmise korral arvestama

§ 19lg-s 4 ja §-s 25 sätestatut.

Kui 23

§ 19

lg-st 4 ja § 25 esimesest lausest tulenevalt võis pakkumise kutset muuta avatud pakkumismenetluse korral pakkumiste esitamise tähtaja esimese poole jooksul, siis

§ 25

teisest lausest lähtus erisäte juhtudeks, kui tegu on vaidluste või kaebuste esitamisega. Sellisel juhul võis ostja pikendada pakkumiste esitamise tähtaega ka pärast pakkumiste esitamise tähtaja esimese poole möödumist. Tekkinud olukorras oli T. Vesil kohustus lähtuda

§ 25

teisest lausest ning määrata uus tähtaeg pakkumiste esitamiseks.

§ 42

lg 1 kohaselt avatakse pakkumised pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal, pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal. Sellest tulenevalt oli T. Vesil võimalus pakkumise kutse dokumentides koos pakkumiste esitamise tähtaja pikendamisega muuta ka pakkumiste avamise tähtaega. Selleks, et lugeda T. Vesi käitumine vastavaks KarS §-s 300 toodud kuriteo objektiivsele koosseisule, on vaja selgitada, kas T. Vesi eeltoodud

-i nõuete rikkumisega tekitas olulise kahju. Riigikohus on oma lahendis 3–1-1-61-06 öelnud, et isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 lg 1 kohaselt on oluliseks kahjuks kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse 24.12.

1. a määrusega nr 374 kehtestati
2. a kuupalga alammääraks täistööaja korral 2690 krooni, siis algab käesoleval juhul oluline kahju alates 26 900 kroonist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks(VÕS § 128 lg ). Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (VÕS§ 128 lg 4).

§ 42

lg 1, § 40 lg 6 ja § 24 lg 1 p 14 sätete rikkumisega (ei määranud uut pakkumiste esitamise tähtaega ning avas jõustumata pakkumised) välistas T. Vesi teiste ettevõtete, sh AS-i H. osalemise Tartu Maavalitsuse poolt korraldatud riigihankes. Süüdistuse kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks AS-i H. poolt riigihankes osalemiseks ettevalmistamisega seotud rahalised kulutused summas 92 418 krooni (V kd tl 84-86) – töötasu logistikule riigihankes osalemiseks vajaliku dokumentatsiooni kavandamise ja ettevalmistamise eest 9000 krooni (AS-i H. maksekorraldus nr 810, V kd tl 138); töötasu ekspluatatsioonijuhile busside ja sinna juurde kuuluva pakkumisele lisatava dokumentatsiooni komplekteerimise eest 4500 krooni (AS-i H. maksekorraldused nr 1011, 24 810, V kd tl 144-145); töötasu juhatuse liikmele riigihanke pakkumise dokumentatsiooni koondi vormistamise ja pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidluste lahendamisega seotud küsimuste otsustamise eest 4500 krooni (ATKO Grupi maksekorraldused nr 151, 122, V kd tl 110, 114); töötasu nõukogu esimehele riigihanke pakkumise dokumentatsiooni koondi vormistamise ja pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidluste lahendamisega seotud küsimuste otsustamise eest 4500 krooni (ATKO Grupi maksekorraldus nr 120, V kd tl 115). Kohus leiab, et otseseks varaliseks kahjuks ei saa olla pakkumise dokumentide ettevalmistamisega seotud kulud, kuna need kulud oleks tekkinud ka T. Vesi õiguspärase tegevuse korral, st kui AS Harjamaa Liinid oleks saanud oma pakkumise esitada. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, milles seisnes juhatuse liikmele ning nõukogu liikmele pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidlustuste lahendamisega seotud küsimuste otsustamine ning kui palju selle ülesande täitmise eest isikutele maksti (kulutuste suurus ja otstarve on konkretiseerimata). Samuti ei ole väljamakstud töötasu käsitletav kahjuna, kuna seda oleks isikutele nende ametikohustustest tulenevalt makstud ka siis, kui AS H. ei oleks soovinud riigihankes osaleda. Seega puudub põhjuslik seos T. Vesi käitumise ja AS-l H. eelpooltoodud kulutuste tekkimise vahel, kannatanu varaline sfäär ei vähenenud seetõttu. Kõige suurema kuluartiklina on otsese varalise kahju all välja toodud töötasu juristile Riigihangete Ametile ja kohtutele esitatud avalduste, vaidlustuste ja kaebuste koostamise eest 9000 krooni (OÜ P. maksekorraldused nr 136, 131, V kd tl 128, 129); tasu advokaadile õigusabi osutamise eest pakkumismenetluses osalemisega ja tekkinud vaidlustega seotud asjaajamistel 60 918 krooni (arved ja maksekorraldused OÜ-le Advokaadibüroo Eipre ja Partnerid haldusasjades nr 3-2215/2004 ja 3-274/05, V kd tl 87, 91, 93, 97). AS H. läbis halduskohtumenetluses kõik kolm kohtuinstantsi. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigikohus rahuldas 10. mai 2007. a otsusega (V kd tl 68-79) AS H. kassatsioonkaebuse ja lahendas ka menetluskulude küsimuse, mõistes Tartu Maavalitsuselt välja HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistlikud ja põhjendatud kulutused 25 000 krooni ulatuses. Kohus on seisukohal, et oma õiguste kaitsmisel haldusmenetluses kantud kulutused ei ole käsitletavad kriminaalõigusliku kahjuna. Puudub vahetu põhjuslik seos T. Vesile süüks arvatud

sätete rikkumise ja AS H. poolt tellitud õigusteenuse kasutamisega kaasnenud kulutuste tekkimise vahel, mis annaks aluse käsitleda neid KarS § 300 ettenähtud kuriteo koosseisulise tagajärjena. AS H. on hinnanud saamata jäänud tuluks 19 572 000 krooni. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-109-04 märkinud, et saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel. Kohus leiab, et tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas T. Vesi tegevuse tõttu AS H. kandis tegelikult varalist kahju saamata jäänud tulu näol. Kohtul ei ole võimalik hinnata seda, kas AS-i H. ettevalmistatud pakkumine (II kd tl 416-455) oleks riigihanke komisjoni poolt kõige edukamaks tunnistatud. Kohus juhib tähelepanu sellele, et T. Vesi tegevusega välistati mitte ainult AS-i H. , vaid ka teiste potentsiaalsete pakkujate osavõtt riigihankest. Ehkki AS-i H. ettevalmistatud pakkumine oleks olnud odavam kui AS-i X. oma (I kd tl 159-204), ei ole kindlust selles, 25 kas mõni potentsiaalsetest pakkujatest ei oleks veelgi soodsamat pakkumist teinud. Piisab sellestki, kui mõni potentsiaalsetest pakkujatest oleks AS-i H. pakkumisega teinud hinna mõttes samasuguse pakkumise või isegi mõnevõrra kallima, sest riigihanke pakkumise kutse dokumentides oli hinna kõrval veel teisigi hindamiskriteeriumeid (riigihanke teostamise kvaliteet, pakkumise kutse dokumendid punktid 9.2.2.-9.2.4.) ning edukaks pidi tunnistatama pakkumine, millel on suurim väärtuspunktide summa. Samal põhjusel ei loe kohus kahjuks ka süüdistuse kohaselt riigile tekitatud kahju 27 205 978 krooni, mis tuleneb AS-i X. esitatud pakkumise ning AS-i H. ettevalmistatud pakkumise vahest (218 741 063-191 535 084). Väheoluline ei ole ka asjaolu, et AS H. töötas aastaid kahjumiga, mida tõendavad vastavad majandusaasta aruanded (V kd tl 153-171).

§ 31

lg 1 kohaselt oleks ostja pidanud pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel kontrollima muuhulgas ka tema majanduslikku seisu ja maksevõimelisust. Olemasolevate tõendite alusel ja AS H. majanduslikku seisu arvesse võttes ei ole võimalik välistada, et tegemist oli põhjendamatult madala maksumusega pakkumisega, mille puhul tuleb kohaldamisele

§-s 48 sätestatu. Samuti puudub alus tõsikindlalt arvata, et AS H. oleks ka tegelikult olnud võimeline sellise hinnaga kvaliteetset liiniveoteenust osutama. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et süüdistuses välja toodud saamata jäänud tulu oleks just see kasu, mida kannatanud oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui AS H. oleks oma pakkumise esitanud. Kohus T. Vesi käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll aga leiab kohus, et T. Vesi ei tegutsenud süüliselt. Süüdistatav T. Vesi andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et situatsioon oli juriidiliselt väga keerukas. Seadus sellele ühest lahendit ei andnud. Kõnealusel ajal oli olukord selline, kus kõik maavalitsuse lahendid olid jõus. Seadusest tulenevalt ei olnud alust menetlust lõpetada. Samuti ei andnud seadus võimalust sätestada uut pakkumiste esitamise tähtaega. Arvestades seda, et riigihanke menetluse eesmärk on jõuda lepinguni, läks maavalitsus edasi. T. Vesi ütlused ning erinevatele kohtutele (Tartu Halduskohtule, Tartu Ringkonnakohtule ja Riigikohtule) esitatud seisukohad tõendavad seda, et süüdistataval oli

-i normidest vale ettekujutus – ta teadis normide olemasolu, kuid tõlgendas neid valesti. Järgnevalt tuleb kindlaks teha, kas selline vale ettekujutus (valesti tõlgendamine) oli välditav, kas T. Vesil oleks olnud võimalus tegu toime pannes oma teadmisi arvestades teo võimalikust õigusvastasusest aru saada ning kas ta oleks sel viisil saanud jõuda arusaamisele oma teo ebaõigussisust?

-i sätetele, mis reguleerivad riigihankemenetluses pakkumiste esitamise tähtaja pikendamist ning pakkumiste avamist, on nii riigihanke toimumise ajal kui ka peale riigihanke lõppu Siseministeeriumi ja kohtute poolt antud erinevaid õiguslikke hinnanguid, mis on osutunud vastuolulisteks. Seejuures on oluline märkida, et nii Tartu Halduskohus oma 09.01.2006. a otsuses nr 3-05-437 (III kd tl 659-667) ja Tartu Ringkonnakohus oma 26.09.2006. a otsuses nr 3-05-437 (kd V tl 33-48) jäid T. Vesiga

-i tõlgendamise küsimuses sarnastele seisukohtadele. Alles kassatsiooniastmes ütles kohus (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.05.2007. a otsus nr 3-3-1-100-06, V kd, tl 68-79), et selline tõlgendamine on väär. Samas Riigikohus möönis sellele Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale viitas maakohus ka juba ülal - et kohaldamisele tulnud

-i redaktsioon oli ebaselge ning võimaldas erinevaid tõlgendusi. Veel enam, Riigikohtu halduskolleegium märkis oma otsuses, et oluline roll tõlgendamisel oli Tallinna Ringkonnakohtul, kes esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses oleks pidanud selgitama menetluse peatamise tagajärgi. Kolleegium on seisukohal, et „riigihanke 26 pakkumismenetluse peatamine halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse korras ei saa toimuda üldsõnaliselt, vaid kohus peab pakkumismenetluse peatamisel selgitama menetluse peatamise tagajärgi. See tähendab, et menetlusosalistel peab olema võimalik kohtumäärusest aru saada, milliste toimingute tegemine on peatatud menetluses võimalik ning mida ostja ja pakkujad menetluse peatamise tõttu tegema peavad või mida nad teha ei saa.“ Lähtudes eeltoodust, kuid lisaks arvestades ka T. Vesi kohtus antud ütlusi selle kohta, et kogu riigihanke protsessi ajal ei ole tema tähelepanu juhitud sellele, et üks või teine tema poolt läbi viidud toiming oleks olnud seadusevastane, et Siseministeerium, kel oli õigus teenistusliku järelevalve käigus sekkuda maavalitsuse tegevusse, ei teinud seda, ning et Riigihangete Ametist, kes oli maavalitsuse tegevusega kursis, ei tulnud ettekirjutusi, on maakohus seisukohal, et sellises õiguslikust ebamäärasusest tulenevalt ei olnud T. Vesil, vaatamata oma juristi kvalifikatsioonile ning eelnevale kogemusele riigihangete korraldamisel, võimalustki oma teo ebaõigussisust aru saada. Seega ei pannud T. Vesi toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. IV Tsiviilhagi Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 310 lg 2 sätestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Seega tuleb AS-i H. tsiviilhagi summas 19 664 418 krooni jätta läbi vaatamata. V Menetluskulud KrMS § 181 lg 1 kohaselt jäävad käesolevas kriminaalasjas menetluskulud, milleks on KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 464 krooni, KrMS § 175 lg 1 p 2 tunnistajale P. V makstud sõidukulude hüvitis 431 krooni (IV kd tl 125-126) ning KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel tsiviilkostja esindajale makstud tasu 106 751.05 krooni, riigi kanda. Ingeri Tamm Kohtunik