← Eesti

4-07-7340\1

4-07-7340 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2008.a Pärnu, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-07-7340 Kohtunik Rubo Kikerpill Väärteoasi

) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtumenetluse pooled on väljendanud soovi mitte osaleda kohtuistungil, leiab kohus, et antud kaebus kuulub lahendamisele kirjalikus menetluses.

§ 123

kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus leiab, et asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, so kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning kaebuses esitatuga, so kaebuse esitaja tunnistab väärteo toimepanemist ning ei vaidlusta väärteomenetluses tehtud toiminguid, nõustudes rikkumise kvalifitseerimise osas. Kohus leiab, et kõnealuses ajas puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Tulenevalt eelnevast asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on väärteomenetlus läbi viidud nõuetekohaselt, vastu võetud otsus tugineb väärteomenetluse käigus kogutud tõenditele ja järgitud on väärteomenetlusõigust. Kaebaja teole on antud õige juriidiline hinnang ning otsus väärteoasjas on seaduslik, mistõttu puudub kohtul alus väärteomenetluse lõpetamiseks

-s sätestatud alustel. Kaebaja oma kaebuses on palunud kaaluda väärteoasjas koostatud otsusega temale määratud lisakaristuse, so 2

(3)4-07-7340 juhtimisõiguse äravõtmise, tühistamist põhjendusel, et kaebaja igapäevased tööülesanded on seotud mootorsõiduki pideva kasutamisega. Samuti leiab kaebaja, et kohtuväline menetleja ei ole väärteootsuses piisavalt põhistanud lisakaristuse määramist. LE § 124 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. LS § 7422 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Vastavalt LS § 7422 lg 4 võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. A. Aigro`t on kõnealuses asjas karistatud rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, mis on antud juhul üle sanktsiooni keskmise määra. Samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuuks. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud.

§ 150

lg 1 p 7 kohaselt on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks menetleja otsuse mittepõhistamine, p 8 kohaselt aga see, kui menetleja otsuse lõpposa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. Antud juhul nähtub kohtu hinnangul asjas koostatud väärteootsusest, millised asjaolud kohtuväline menetleja luges tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ta seejuures tugines, so käesoleval juhul on menetleja A. Aigro` poolt LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise lugenud tõendatuks protokolliga kiirusemõõteseadme kasutamise kohta ning tunnistaja ütlustega. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et otsuses toodud põhistus karistuse määramise kohta on küll üldsõnaline, kuid samas on kohtuväline menetleja märkinud, et lisakaristuse kohaldamisel menetlusaluse isiku suhtes on arvestatud asjaolu, et A. Aigor on varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mis on kehtiv ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma samalaadiliste süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Liiklusseaduse kohaselt võib lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse ära võtta kõigilt, kes on toime pannud väärteo LS 7422 lg 2 järgi, olenemata kas isik omab kehtivat karistust sarnase rikkumise eest või mitte. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole rikutud väärteomenetlusõigust väärteotsuse põhistamata jätmise osas. Käeoleva väärteoasja materjalide kohaselt juhtis A. Aigro 20.10.2007.a kella 21.55 ajal Pärnumaal Sauga vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 119. km mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 131km/h± 4km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h võrra. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kaebuse esitaja omas kõnealuse väärteo toimepanemise hetkel kehtivat väärteokaristust LS § 7422 lg 2 alusel, mille eest on teda karistatud üksnes rahatrahviga, asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on põhjendatud käesoleval juhul lisakaristuse kohaldamine, milline ei ole menetleja poolt määratud maksimaalmääras. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse esitaja oma senisest käitumisest järeldusi teinud ning leiab, et karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades, so arvestades võimalust mõjutada A. Aigro`t edaspidi hoiduma samalaadiliste süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve, on A. Aigro`le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastavuses karistuse kohaldamise alustega ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse muutmiseks, sh kohaldatud lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – tühistamiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 132

p 1 leiab kohus, et Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel H. Hallimäe` poolt 18.11.2007.a tehtud üldmenetluse otsus nr 2670,07,014628 ei kuulu tühistamisele ning A. Aigro` kaebus ei kuulu rahuldamisele. Rubo Kikerpill Kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.