1-06-6797\19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-6797 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Erlike Karjus Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi Vassili Kapitonovi süüdistus KarS § 268-1 lg 1, 214 lg 2 p 4, 5 ja 133 lg 1, Denis Golubevi süüdistus KarS § 268-1 lg 1 – 22 lg 3, 214 lg 2 p 4, 5 ja 133 lg 1, Dmitri Smõkovski süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5, Dmitri Sutkovoi, Mihhail Zabortšuki ja Pavlo Rogoziku süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja Juri Balai süüdistus KarS § 322 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava P. Rogoziku kaitsja adv. Maksim Greinoman, D. Smõkovski kaitsja adv. Natalia Lausmaa ja J. Balai kaitsja adv. Raivo Bergson Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Dmitri Smõkovski – isikukood 38006130283, elukoht x, Eesti kodanik, töökoht Ö AS, varem korduvalt karistatud, viimati 26.05.2004.a KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1 aasta ja 5 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga, vahistatud 21.03.2006.a Pavlo Rogozik – isikukood 38303270245, elukoht x, Ukraina kodanik, töökoht OÜ-s M, varem kohtu poolt karistamata Juri Balai – isikukood 37507180324, kodakondsuseta, elukoht x, töökoht OÜ-s F, karistatud 12.04.1993.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 182 ja 195 lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi 2 aastase katseajaga, karistus kustunud Kaitsjad Adv. Natalia Lausmaa, Raivo Bergson ja Maksim Greinoman Asja läbivaatamise kuupäev
4. oktoober 2007.a RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. juuni 2007.a otsus Dmitri Smõkovski, Pavlo Rogoziku ja Juri Balai suhtes muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Dmitri Smõkovski tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust 26.05.2004.a otsusega mõistetud kandmata karistuse 1 aasta võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 21.03.2006.a. Pavlo Rogozik tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja karistati nelja aastase vangistusega tingimisi 4 aastase katseajaga. Juri Balai tunnistati süüdi KarS § 322 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega osaliselt tingimisi, kohesele ärakandmisele kuulus 3 kuud vangistust, 9 kuud vangistust jäeti tingimisi kohaldamata 18 kuulise katseajaga.
7. Dmitri Smõkovski varem varguse toimepannud isikuna Ja Pavlo Rogozik tunnistati süüdi selles, et 12.02.2006.a., tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos Denis Golubevi, Dmitri Sutkovoi, Mihhail Zabortšuki ja Vassili Kapitonoviga, pressisid K. S ja A. O kummaltki välja 10 000 krooni, kasutades nende suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning vabaduse võtmist. Pärast seda, kui 12.02.2006.a V. Kapitonov väljapressimise eesmärgil kutsus K. S ja A. O pettuse teel väidetavalt kohtumisele klientidega ATOLL motelli juurde Tallinnas Vana-Narva mnt. 28 H, kasutas D. Smõkovski koos D. Golubevi, D. Sutkovoi, M. Zabortšuki, P. Rogoziku ja V. Kapitonoviga K. S ja A. O suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ja vabaduse võtmist. Nad sundisid kannatanuid istuma kahte erinevasse autosse, millest ühte juhtis D. Golubev ja teist P. Rogozik ning viisid nad linnast välja metsa. Seal liitus nendega ka autoga kohale tulnud V. Kapitonov. Jätkates A. O ja K. S suhtes vägivalla kasutamist ja neilt vabaduse võtmist, hakkasid D. Smõkovski ja ülalloetud isikud nõudma, et kannatanud autost välja tuleksid. Kui K. S keeldus, tõmbasid nad ta vägisi autost välja ning nõudsid kummagi kannatanu käest 10 000 krooni või selle rahasumma tasateenimist klientidele intiimteenuste osutamisega põhjendusega, et nädalavahetusel ajasid kannatanud asutuse töö nurja, mille tagajärjel jäi V. Kapitonov ilma tulust, mille ta pidi saama K. S ja A. O poolt intiimteenuste osutamisega teenitud rahast. Kui K. S keeldus nõuet täitmast, haaras D. Golubev teda juustest ja lükkas põlvili maha. D. Smõkovski koos D. Golubevi, D. Sutkovoi, M. Zabortšuki ja P. Rogozikuga hakkasid peksma K. St kätega vastu pead ja jalgadega selga, ähvardades ta 2 kaikaga läbi peksta, vägistada, sealsamas ära tappa juhul, kui K. S keeldub raha maksmisest või tasateenimisest. Kasutatud vägivalla tagajärjel olid mõlemad kannatanud sunnitud nõustuma esitatud nõudmistega ning nad istusid V. Kapitonovi autosse, mis hakkas sõitma linna poole. Olles mõnda aega sõitnud, teatas V. Kapitonov D. Golubevile, et K ei saanud mitte millestki aru. D. Golubev ja P. Rogozik peatasid oma autod, D. Sutkovoi ja P. Rogozik tõmbasid K. S vägisi V. Kapitonovi autost välja ja panid ta istuma P. Rogoziku autosse. Pärast seda, juba ilma V. Kapitonovi juuresolekuta, kuid tegutsedes temaga ühise tahtlusega K. Slt 10000 krooni väljapressimises, viisid nad ta Aigrumäe lähedasse metsa kalmistu juurde, kus D. Smõkovski istus K. S juurde P. Rogoziku autosse ning nõudis temalt 10000 krooni maksmist või selle summa tasateenimist. Samal ajal seisid D. Golubev, D. Sutkovoi, M. Zabortšuk ja P. Rogozik auto juures ning vaatasid aeg-ajalt autosse. D. Smõkovski ähvardas K. St, et esitatud nõude mittetäitmise korral peksavad nad teda kaikaga, vägistavad ta ja nimelt: „lasevad ta käiku“, tapavad, ja „rebivad pea otsast“, matavad ta sinnasamasse. Vägivalla mõjul oli K. S sunnitud nende tingimustega nõustuma. Juri Balai tunnistati süüdi selles, et tema, viibides pärast oma sugulase kahtlustatava Vassili Kapitonovi vahistamist 15.02.2006.a Tallinnas, korduvalt kasutas psüühilist vägivalda kannatanute K. S ja A. O suhtes ja sundis neid andma valeütlusi. 15.02.2006.a. õhtul ähvardades, et politsei kaitseb A. Ot ja K. St ainult pool aastat, nõudis A. Olt politseis antud ütluste muutmist selliselt, et ta kirjutaks avalduse, et tüdruk olevat Vassili Kapitonovisse armunud, kuid Vassili olevat ära öelnud, mistõttu olevat A. O teda laimanud. A. O keeldus tema nõuet täitmast. Samuti tema, mõne päeva möödudes öösel tuli ebakaines olekus Tallinnas x juurde, kus elavad kannatanud A. O ja K. S, kutsus A. O välja ning hakkas kellelegi helistama, öeldes: „Tulge kohale…“, st. tegi seda kannatanu psüühilise mõjutamiseks, et teda hirmutada. Kui A. O ehmus, et teda kavatsetakse jälle kusagile ära viia ning jooksis tagasi korterisse, hüüdis ta tüdrukule, et Ljoša „pannakse kinni“, kasutades seda fakti, et A. O on A. A sõprussuhetes. Kui korterist tuli välja K. S, nõudis J. Balai, et tema ja O muudaksid oma politseis antud ütlusi, lubades välja mõelda sobivama variandi, mitte „tunded Vasja vastu“ ( V. Kapitonovi vastu). Samuti ähvardas ta, et vastasel juhul S ja O „sellest terve nahaga ei pääse“, et „võmmid“ kaitsevad neid ainult pool aastat, samuti olles teadlik, et K. Sl on A. A lähedased suhted, ähvardas ta tüdrukut, et Ljoša „ei saa õnnelikult maha“, et varem või hiljem „panevad nad ta kinni“. Samuti tema mõne päeva pärast, kui K. S oli koos A. A, helistas A ning hakkas teda ja K. St ähvardama, et „võmmid“ kaitsevad neid ainult pool aastat, et Ljošat „juba oodatakse vanglas“ ja et nemad panevad Ljoša kinni; Samuti tema, kasutades fakti, et K. Sl on A. A lähedased suhted, püüdis sundida K. St oma ütlusi muutma, s.t. ajavahemikus pärast 15.
8. 2006.a. kuni 2006.a. aprilli alguseni korduvalt nõudis A. A, kas isiklikult või telefoni teel, et ta keelitaks K. St muutma politseis antud ütlusi, samas hoiatades A, et kannatanud kaua ei ela, et vastasel juhul pannakse A kinni, sokutakse talle „narkotsi“, st narkootikume. APELLATSIOONIDE SISU
9. Pavlo Rogoziku kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja tema süüditunnistamist KarS § 257 järgi ning rahalise karistusega karistamist. 3 3.1 Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole tuvastanud P. Rogoziku käitumises väljapressimise subjektiivset koosseisu, P. Rogozik ei teadnud ega pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist – ta ei teadnud, et kannatanutel V. Kapitonovi ees rahalisi kohustusi ei ole. Kohus leidis, et P. Rogozik pidi kannatanutel võlgnevuse puudumisest aru saama süüteo toimepanemise ajal ning kohtuotsuse kohaselt kannatanud eitasid võlgnevust, kuid otsusest ei selgu, mis argumendid nad selleks kuriteo toimepanemise ajal esitasid ning millised vastuargumendid esitas Kapitonov. Rahalise kohustuse eitamine ei tähenda ju iseenesest kohustuse puudumist. 3.2 19.02.2007.a kohtuistungi protokolli kohaselt nähtub süüdistatava ütlustest, et K. S kinnitas võla olemasolu. Kohus jättis need ütlused aga kõrvale. Kohus ei ole põhjendanud, et kõikidel väljapressimises süüdistatavatel sai olla ainult üks teadmine. Ka ei ole kohus andnud õiguslikku hinnangut lk 12 esitatud asjaolule, et kannatanute käitumise tõttu on V. Kapitonovil tekkinud väljaminekud ja kahjud seoses üürikorterite vahetamise vajadusega ja miks selliste kahjude sissenõudmine peaks olema vaadeldav ebaseadusliku e mitteeksisteeriva õiguse realiseerimisena. 3.3 Kohus ei käsitlenud A. A ütlusi, et K. S oli V. Kapitonovile 10 000 krooni võlgu ega ka T. K ütlusi, et V. Kapitonov andis prostituutidele raha võlgu. 3.4 Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd ei nähtu, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendid ei ole asetatud omavahelisse konteksti. Eriti oluline on eelöeldu võla olemasolu osas, mille kohta K. S ütlused on vastuolus tunnistaja A ja süüdistatavate ütlustega. 3.5 Kaitsja leiab, et kohtuotsuse tegemise reegleid on jämedalt rikutud, eelkõige KrMS § 312 p 1, 2 sätteid, mida on aga võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus asja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. Maakohtu minetused tõid kaasa väära kvalifikatsiooni ja ilmselt mittevastava karistuse. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta P. Rogoziku puhtsüdamlikku kahetsust. Kuivõrd kaitsja arvates on tegemist omavoliga, siis tuleks süüdistatavale mõista rahaline karistus.
10. Dmitri Smõkovski kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi ning uue otsusega D. Smõkovski süüditunnistamist KarS § 257 järgi, rahalise karistuse mõistmist. Apellatsiooni motiivid on järgmised. 4.1 D. Smõkovski ise ei tundnud ei kannatanuid ega V. Kapitonovit, mistõttu nende tegelikud suhted olid talle teadmata ning sündmusest osavõtu eel sai ta oma teadmised võla olemasolu kohta D. Golubevilt. Mingit vägivalda D. Smõkovski ei rakendanud, mingit vara üleandmist kannatanutelt ei nõudnud. Kaitsja leiab, et D. Smõkovski süüdistus ei ole leidnud kohtulikul uurimisel tõendamist. 4.2 Kannatanu K. S eeluurimisel esitatud väited, nagu oleks D. Smõkovski olnud isikuks, kes temalt auto tagaistmel raha nõudis, on kohtulikul uurimisel ümber lükatud kõigi süüdistatavate ütlustega, mis on omavahel kooskõlas ja millede kohaselt oli vestlejaks ja raha küsijaks D. Golubev. Kohtus kannatanu oma varasemaid ütlusi ei kinnitanud ja möönis, et võis isikutes eksida. Kannatanu A. O kinnitas samuti, et teise auto roolis oli D. Golubev. 4 Kaitsja leiab, et eelnev seab kahtluse alla ka K. S ülejäänud ütlused, mille tõttu ei ole võimalik sellele tõendile süüdimõistvat kohtuotsust rajada. 4.3 Nii D. Golubev kui V. Kapitonov kinnitasid, et nad teatasid teistele sündmuses osalejatele, et kannatanud on V. Kapitonovile võlgu ega taha maksta ning et üksnes nemad esitasid rahalise nõudmise. 4.5 Vägivalla rakendamise kohta D. Smõkovski poolt kohtule mitte ühtki konkreetset tõendit ei esitatud, ka ei viita tema poolsele vägivallale kannatanud. Kuivõrd V. Kapitonov ja kannatanud olid D. Smõkovskile võõrad, siis puudus tal võimalus iseseisvalt hinnata, kas V. Kapitonovi väited võla kohta on tõesed või mitte. D. Smõkovski on selgitanud, et hoidus sündmusse sekkumast, tal puudus huvi sündmuse käigu vastu ning mingit isiklikku kasu ta saada ei soovinud. Kaitsja leiab, et D. Smõkovskil võis olla subjektiivne ettekujutus V. Kapitonovi tõelisest õigusest esitada kannatanutele varalisi nõudmisi, tal puudus võimalus sündmuse käigus oma arvamuse võimalikust ekslikkusest aru saada. 4.6 Kohtu seisukohad on otsuses subjektiivset laadi ega põhine kindlaks tehtud asjaoludel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendada. Kaitsja on seisukohal, et D. Smõkovski käitumises võivad olla tuvastatavad omavoli, mitte väljapressimise koosseisulised tunnused. Kui ei ole võimalik selgelt tõendada, et isik ei teostanud oma tõelist või oletatavat õigust, tuleb põhimõttel in dubio pro reo tunnistada, et tal vastav õigus olemas oli.
11. Juri Balai kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes oma kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja taotleb uue otsusega kergema karistuse mõistmist. 5.1 Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks on J. Balai suhtes vajalik kohaldada 3 kuulist reaalset vangistust. Tema poolt toimepandu on
12. astme kuritegu, mille sanktsioon näeb ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse. Tunnistajate sundimisel valeütluste andmisele ei kaasnenud reaalset tagajärge, valeütlusi ei antud, füüsilist vägivalda J. Balai ei kasutanud, üksnes ähvardas sellega. 5.2 J. Balail on perekond, tema tütar läheb
13. klassi, ta tunnistab oma süüd, avaldab kahetsust, tal on kindel elu- ja töökoht. 5.3 Kaitsja leiab, et J. Balai karistamisel vangistusega rikutakse ka võrdse kohtlemise printsiipi, sest kaaskohtualuseid P. Rogozikut, M. Zabortšukki ja D. Sutkovoid, kes panid toime I astme kuriteo, karistas maakohus tingimusliku vangistusega. J. Balaile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud teo raskusele ja tema isikule, talle võib mõista rahalise karistuse. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14. Prokurör leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Süüdistatavad D. Smõkovski, Juri Balai, nende kaitsjad ning P. Rogoziku kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid maakohtu otsuse osalist tühistamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5
15. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonid alust ei anna. 7.1 D. Smõkovski ja P. Rogoziku kaitsjate apellatsioonides esitatud seisukohaga, nagu puuduks nende kaitsealuste tegudes väljapressimise subjektiivne koosseis, mistõttu nende poolt toimepandut saab käsitada omavolina KarS § 257 järgi, kohtukolleegium ei nõustu. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb väljapressimise ja omavoli eristamisel ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (KarS-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-88-03). Tõelise õiguse all mõeldakse antud isikule õigustloova üld- (nt seadus, määrus) või üksikakti (nt leping) alusel kuuluvat tegelikku õigust. Oletatava õigusena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-98; 3-1-1-188-03 jt). Oletatav õigus peab olema objektiivselt olemasolev või vähemalt õiguskorraga kooskõlas. Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks käesolevas kriminaalasjas tuvastamist, et V. Kapitonov, vahendades K. S ja A. O kaudu prostitutsiooni ning esitades selle tegevusega seoses K. Sle ja A. Ole nõudmine maksta 10 000 krooni või teenida see summa tasa intiimteenuseid osutades, pidas seda nõuet enda seaduslikult tagatud õiguseks, mida ta koos kaassüüdistatavatega teostas. Käesoleva kriminaalasja kontekstis oleks selline käsitlus mõeldamatu. 7.2 D. Smõkovski on kohtuistungil kinnitanud oma ütluste õigsust selle kohta, et kuulis, kuidas Vasja hakkas tüdrukutele karjuma „kuidas te saite minu juurest lahkuda, üürisin teile korterid, nüüd olete mulle 10 000 krooni igaüks võlgu, hakkate tasa töötama“ /IV kd tl 302, II kd tl 208/. P. Rogozik on oma ütlustes samuti möönnud, et sai aru, et kannatanute näol on tegemist prostituutidega, et nende vastu on rahalised pretensioonid seoses prostitutsiooniga ning et raha mittemaksmisel nõutakse kannatanutelt millegi tasatöötamist /IV kd tl 304-305, II kd tl 284, 286/. Seega olid nii D. Smõkovskile kui P. Rogozikule sündmuse faktilised asjaolud piisavalt selged, saamaks aru, et tegemist ei saa olla kellegi tõelise või oletatava õigusega, mida 12.02.2006.a kannatanutelt nõuti. Seega on kohtuotsuses väljendatud kohtu järeldus, mille kohaselt süüdistatavate arusaamine sellest, et tegemist on võõra varaga, mitte võlaga, ei pruukinud neile olla selge sündmuste alguses, küll aga said need asjaolud süüdistatavatele teatavaks sündmuste käigus. 7.3 Arvestades tuvastatud tehiolusid, on P. Rogoziku kaitsja apellatsioonis esitatud arutlus rahaliste kohustuste puudumise kahtluse alla seadmise kohta ning etteheide, nagu poleks 6 täpselt tuvastatud, milliseid argumente V. Kapitonov oma nõude põhjenduseks esitas ja millised olid K. S vastuargumendid, kohatu. 7.4 P. Rogoziku kaitsja märgib apellatsioonis eksitavalt, nagu oleksid tunnistajad T. K ja A. A kinnitanud kohtuistungil tõsiseltvõetava võlasuhte olemasolu K. S ja V. Kapitonovi vahel. T. K ütlustest nimetatud asjaolu ei nähtu /IV kd tl 292-293/. A. A on 10 000 kroonist rääkinud üksnes järgmises kontekstis: Tunni aja pärast tuli K üksi tagasi, ta oli must ja jope porine, ütles, et taheti teda vägistada ja et ta on raha 10 000.- võlgu … K helistas sõbrale ja sõber viis ta politseisse“ /IV tl 285-287/. Neist ütlustest ei saa kohtukolleegiumi arvates teha järeldusi võla tegeliku olemasolu kohta kannatanul. 7.5 Kohtukolleegium peab vajalikuks veel märkida, et väljapressimise koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4 - isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda). 7.6 D. Smõkovski kaitsja esitab apellatsioonis seisukoha, mille kohaselt ei ole süüdistus tema kaitsealuse suhtes tõendamist leidnud, põhjendades seda ühelt poolt kannatanu K. S ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisega ning teisalt väitega, et tema kaitsealune mingit vägivalda kannatanute suhtes ei rakendanud ega vara üleandmist ei nõudnud. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. 7.7 Kannatanu K. S on andnud kohtuistungil ütlusi, mis langevad oma sisult kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kokku. Kohtuistungil on kaitsja taotlusel avaldatud K. S ütlused üksnes osas, milles kannatanu on kirjeldanud D. Golubevi ja D. Smõkovski paiknemist autos /IV kd tl 274, I kd tl 44/. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste ebatäpsus sündmuste kirjelduse ühes mitteolulises detailis ei anna mingil juhul alust seada kannatanu ütlusi kahtluse alla täies mahus ja need tõendina üldse kõrvale jätta. Seda enam, et K. S on kohtuistungil selgitanud, et nimeliselt ta kõiki süüdistatavaid ei tea ega mäleta ka täpselt, kes millise auto roolis oli /IV kd tl 274/. 7.8 Mis puutub D. Smõkovski kaitsja väitesse, nagu ei oleks tema kaitsealune kannatanute suhtes vägivalda tarvitanud ega vara üleandmist nõudnud, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu 18.01.2005.a otsuses nr 3-1-1-97-04 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei ole süüteo täideviija mõiste tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana tegutsemisest. Teovalitsemise teoorias tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. Kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele, seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning kooskõlastatud tegevusega juba süüteo toimepanemise käigus. 7.9 Maakohus on väljapressimise koosseisulised elemendid kõikide kuriteos osalenute tegevuses tuvastanud. Kuigi süüdistatavate käitumisaktid kannatanute suhtes olid erinevad, osadel füüsilise vägivalla kasutamine, osadel psüühilise vägivalla kasutamine, osadel kannatanutelt vabaduse võtmise teostamine ja vabaduse piiramise jätkuv kindlustamine, siis kokkuvõttes moodustavad nende teod ühtse väljapressimise koosseisu. Apellandi poolt viidatud kahtlusi, mis oleksid kohtulikul uurimisel kõrvaldamata jäänud ning mida peaks süüdistatava kasuks tõlgendama, kriminaalasjas ei esine.
16. Kohtukolleegium ei nõustu ka Juri Balai kaitsja apellatsiooniga. 7 8.1 Maakohus on J. Balaile karistust mõistes lähtunud KarS §-s 56 sätestatust, arvestanud tema süü suurust, vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Tõsi, et J. Balai on süüdi tunnistatud kuriteos KarS § 322 järgi, mille sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette ka rahalise karistuse, kuid kohtukolleegium osundab, et just karistusliigi valikul on maakohus õigustatult arvestanud seda, et J. Balai tegevuse eesmärgiks oli tõendite moonutamine I astme kuriteo kohta, mis vaieldamatult mõjustab J. Balai süü suurust. Apellandi arusaam, nagu oleks kohus, mõistes P. Rogozikule, M. Zabortšukile ja D. Sutkovoile 4 aastase vangistuse tingimisi 4 aastase katseajaga, kohelnud neid leebemalt kui J. Balaid, on eksitav. 8.2 Eksitav on kaitsja apellatsioonis esitatud viide ka J. Balai poolt oma süü tunnistamisele ja puhtsüdamliku kahetsuse avaldamisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole J. Balai ennast kohtuliku uurimise alguses ega ka lõpus süüdi tunnistanud, mingisuguses vormis kahetsust, isegi mitte formaalselt, pole ta avaldanud /IV tl 271, 369/. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon ei anna J. Balaile mõistetud karistuse tühistamiseks alust. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
17. juuni 2007.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Jüri Paap 8 Ene Randmäe