4-07-7396\1

4-07-7396 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-07-7396 (2314,07,033824) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Andrus Tubli kaebus Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialisti Villu Vane 21.11.2007 koostatud otsusele nr 2314,07,033824 Andrus Tubli karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 12 600 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. VTMS § 120 korras Menetluse liik Menetlusosalised Kohtuväline menetleja: Liiklusjärelevalve osakond Põhja Politseiprefektuuri Menetlusalune isik: Andrus Tubli, IK: 37910135212, elukoht: XXX RESOLUTSIOON
3. Jätta Andrus Tubli kaebus Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialisti Villu Vane 21.11.2007 koostatud otsusele nr 2314,07,033824 Andrus Tubli karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 12 600 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.
4. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialisti Villu Vane 21.11.2007 koostatud otsus nr 2314,07,033824 Andrus Tubli karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 12 600 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata.
5. Otsusega nr 2314,07,033824 määratud lisakaristus, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine neljaks kuuks hakkab kehtima käesoleva otsuse jõustumisest, so alates 12.02.2008 ning lõpeb 4 (nelja) kuu möödumisel, so 12.06.
6. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 1 tutvumiseks kättesaadav alates 11.01.
7. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11.02.
8. Kui otsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub otsus 12.02.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialisti Villu Vane 21.11.2007 koostatud otsus nr 2314,07,033824 Andrus Tubli karistamises LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 12 600 krooni ja lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 28.10.2007 kell 11.17 juhtis Kuusalu vallas Harju Maakonnas Tallinna mnt
10. kilomeetril mootorsõidukit alkoholijoobes, rikkudes sellega LE § 76 p 1 nõudeid ja pannes toime LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas Andrus Tubli kaebuse, märkides, et tundis end rooli istudes täiesti kainena. Ei osanud ette näha, et eelmisel päeval tarvitatud väikesest alkoholi kogusest jääb joove ka järgmiseks päevaks. Kaebuse esitaja leiab, et karistuse määramisel ei arvestatud tuvastatud joobeastmega ning karistuspraktikaga. Kaebuse esitaja teab juhtumeid, kus ka raskema joobeastmega rikkujatele on määratud leebemaid karistusi. Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 19 kohaselt jagatakse alkoholijoove nelja raskusastmesse. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholijoove indikaatorvahendiga 0,3 mg/l ning seejuures ei tuvastatud eraldi väliseid joobetunnuseid. Seetõttu oleks kohtuväline menetleja võinud väärteo kvalifitseerida ja karistada LS § 7435 lg 1 alusel kuna ei olnud tegemist joobes juhtimisega, vaid juhtimisega alkoholi tarvitamise tunnustega. Karistuse eesmärk ei tohiks olla võimalikult suure rahatrahvi määramine, vaid oluline on see, et inimest teavitataks ja inimene saaks aru oma teo keelatusest ning teeks järeldused, et selline tegu enam ei korduks. Kui kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on väärtegu õigesti kvalifitseeritud, palub kaebuse esitaja vähendada määratud rahatrahvi ja mitte kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kaebuse esitaja palub kohtul võimaldada tal tasuda määratavat rahatrahvi osade kaupa ja mitte üle 1500 krooni kuus. Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus arvamuses seisukohale, et puudub alus karistuse kergendamiseks. Isik pani toime enamohtliku rikkumise liikluses, juhtides mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, pannes sellega reaalselt ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-119-03 asunud seisukohale, et joobeseisundi tuvastamise kord eristab mõisteid joobeseisund ja joobeaste. LS § 7435 lg 1 ei näe ette karistust joobes juhtimise eest ja seetõttu tuleb isikule inkrimineeritav tegu kvalifitseerida LS § 7419 lg 1 järgi. Vastavalt korrale ei pea ametiisik joobeseisundit tuvastades fikseerima kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumist. Samuti ei tulene korrast kohustust määrata täpne alkoholikogus isiku poolt väljahingatavas õhus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-143-05 asunud seisukohale, et kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole Korra §dest 5 ja 8 tulenevalt politseiametnikel kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid, vaid isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi näidu alusel. LS § 20 lg 4 sätestab, et alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus ei või olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Indikaatorvahendiga on tuvastatud alkoholi sisalduseks kaebaja poolt väljahingatavas õhus 0,30 mg/l. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud joobe tuvastamist indikaatorvahendiga, siis on kaebajale inkrimineeritav rikkumine õigesti kvalifitseeritud ja täielikult tõendatud. Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja teo esmakordsust, aga ka seda, et kaebajal on kolm kehtivat karistust. Isikut on karistatud rahatrahviga 1200 krooni, 2700 krooni ja 1320 krooni. Nimetatud karistused aga ei suutnud mõjutada kaebajat loobuma rikkumiste toimepanemisest. Seega on kohtuväline menetleja ammendanud võimalused kaebaja karistamiseks rahaliste karistustega ja on leidnud, et on vajalik kohaldada ka lisakaristust. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas koostatud otsuses toodud seisukohtadele ja palub kaebuse jätta rahuldamata. Samas ei vaidle kohtuväline 2 menetleja vastu mõistetud rahatrahvi tasumisele ositi 12 kuu jooksul võrdsete osadena, mitte vähem kui 1050 krooni kuus. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku kaebuses esitatud motiividega ning kohtuvälise menetleja arvamusega, samuti väärteoasjas kogutud kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus 0,3 mg/l. Vastavalt LS § 20 lg 4 sätetele ei või alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Juhil on õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. 28.10.2007 koostatud protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi kasutamisel nähtub, et Andrus Tubli väljahingatava õhu kontrollimisel tuvastati, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on 0,30 mg/l. Andrus Tubli on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on tuvastamise tulemusega nõus ja loobub joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest. Vastavalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 19 p 2 sätetele loetakse alkoholisisaldust ühes liitris väljahingatavas õhus 0,1 mg/l kuni 0,75 mg/l kergeks joobeks. Sama sätte kohaselt on üheselt mõistetavalt märgitud ka seda, et kerge joobe kui joobeastme määratlemisel tehakse joove kindlaks kas alkoholisisalduse ühes liitris väljahingatavas õhus kindlaksmääramisega või vereproovis alkoholisisalduse kindlaksmääramisega või siis kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise või muutumise sedastamisega. Seega on joovet võimalik kindlaks teha kolmel erineval viisil ja neid viise ei pea kasutama üheaegselt, vaid piisab ühest viisist. Käesoleval juhul tehti joove kindlaks alkoholisisalduse kindlaksmääramisega ühes liitris väljahingatavas õhus. Vastavalt kohtupraktikale, millele viitas ka kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas, et kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole politseiametnikul kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid ja isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi näidu alusel. Arvestades eeltoodud asjaolusid leiab kohus, et väärteoasjas läbi viidud menetlustoimingutega on üheselt tõendatud, et Andrus Tubli oli Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 19 p 2 mõtte kohaselt kerges alkoholijoobes. Samas peab kohus vajalikuks viidata ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-102-05, milles on asutud seisukohale, et isiku teo kvalifitseerimisel LS § 7419 järgi ei ole teo objektiivse koosseisu olemasoluks vajalik tuvastada joobeastet Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 19 mõttes ja piisab, kui isikul on tuvastatud alkoholi tarvitamise tunnused, mis on sama Korra § 19 lg 1 p 1 järgi alkoholijoobe kergeim raskusaste. Seega ei oleks kohtuväline menetleja materiaalõigust oluliselt rikkumata saanud kvalifitseerida Andrus Tubli käitumist LS § 7435 lg 1 ettenähtud väärteona olukorras, kus isiku käitumises on LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused. Seega on kohtuväline menetleja õigesti kvalifitseerinud menetlusaluse isiku käitumise LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteona. Mis puudutab määratud karistust 210 trahviühiku ulatuses, so summas 12 600 krooni, siis tõepoolest on karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavana. Samas on tegemist ühe raskema liiklusalase väärteoga ning sellise väärteo toimepanemise eest ei saa määratav karistus olla süüdlase jaoks soodne. Väärteoasja materjalidest võib järeldada, et kaebuse esitanud isikul peaks olema juba piisav kogemus selles osas, et väärteo eest võidakse karistada. Isik peab ise käituma selliselt, et hoidub väärteo toimepanemisest, kuivõrd määratav karistus võib isiku majanduslikku olukorda halvendada. Arvestades süü suurust ja inkrimineeritud teo iseloomu ei pea kohus võimalikuks 3 määratud karistust leevendada, kuivõrd varasemad rahatrahvid liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut edaspidi loobuma väärteo toimepanemisest. Kohus ei pea tõsiseltvõetavaks väidet selle kohta, et kaebuse esitanud isik ei teadnud seda, et eelmisel päeval joodud alkohol võib ka järgmisel päeval organismis olla. Kaebuse esitanud isik ei ole lapseealine, kellel puudub varasem alkoholi tarvitamise ja selle mõju kogemus. Kaebuse esitanud isik pidanuks enne mootorsõiduki juhtima asumist veenduma selles, et ta ei juhi mootorsõidukit alkoholijoobes või siis kas loobuma eelnevalt alkoholi tarvitamisest või loobuma mootorsõiduki juhtimisest alkoholi tarvitamise järgselt. Kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest võib lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Käesoleval juhul on lisakaristust kohaldatud 4 kuu ulatuses, seega praktiliselt alammääras. Kohus teeb kohtuvälise menetleja kirjalikust seisukohast järelduse, et nii leebes ulatuses lisakaristuse kohaldamine oli tingitud teo esmakordsusest. Samas on kohus seisukohal, et kui isikul on kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja määratud rahatrahvid on tasutud ning isik paneb seejärel toime veelgi raskema liiklusalase väärteo kui eelmised, siis on rahatrahv kui mõjutusvahend end ammendamas, sest isik ei tee pelgalt rahalisest mõjutamisest järeldusi ning lisakaristuse kohaldamine ei ole mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kohus asub seisukohale, et kohaldatud lisakaristuse tähtaeg on niigi liialt leebe ning kohus ei pea võimalikuks vaidlustatud otsust lisakaristuse kohaldamise osas tühistada. Kaebuses on taotletud määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi ja seejuures on viidatud KarS § 66 lg 2 sättele, mille kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohtuväline menetleja on sellise taotlusega sisuliselt nõustunud ning teinud omapoolse ettepaneku ositi tasumise tähtaja ning ositi tasutavate summade osas. Kohus aga lähtub viidatud sätte sõnastusest, mille kohaselt saab kohtuväline menetleja või kohus seda teha vaid mõjuvatel põhjustel. Esitatud kaebuses ei ole aga esitatud ühtegi põhjust miks peaks rahatrahvi tasumise määrama ositi, rääkimata siis mõjuvatest põhjustest. Kuivõrd kaebuses mingit põhjust märgitud ei ole, siis ei saa kohus ka otsustada kas põhjus on sedavõrd mõjuv, et see tingiks rahatrahvi ositi tasumise määramise. Seetõttu ei saa ka kohus määrata rahatrahvi tasumist ositi. Vastavalt VTMS § 115 lg 1 p 8 sättele peab kaebuses märkima kaebuse esitanud isiku taotluse sisu ja taotluse põhjenduse. Esitatud kaebuses on taotletud väärteo ümberkvalifitseerimist, rahatrahvi vähendamist, rahatrahvi ositi tasumise määramist ja otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Samas ei ole pikas kaebuses esitatud ühegi taotluse kohta põhjendust. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ning alus selle tühistamiseks või muutmiseks või esitatud kaebuse rahuldamiseks puudub. Märt Toming kohtunik 4