-19 lg 1 järgi, mille alusel on Dmitri Smirnov süüdi tunnistatud ja karistatud
-19 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 8100 krooni, KOHTUOTSUSE LÕPPOSA Juhindudes VTMS § 132 p 2, 133-135, kohus O T S U S T A S: Ida Politseiprefektuuri korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Heiki Lindus 06.03.2007 tehtud otsus väärteoasjas 2440,07,001478 tühistada osaliselt karistuse osas ja Dmitri Smirnovi kaebus rahuldada osaliselt. 2 Teha väärteoasjas uus otsus. Mõista Dmitri Smirnovile karistuseks
-19 lg 1 alusel rahatrahv 50 (viiskümmend) trahviühikut ehk summas 3000 (kolm tuhat) krooni. Rahatrahvi summa tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Ida Politseiprefektuuri arveldusarvele 10220035026010 Eesti Ühispangas, kohustuslik viitenumber
Seega rikkus D. Smirnov LE § 76 p 1. Dmitri Smirnovi tegu kvalifitseeriti
Väärteoprotokolli kättesaamisel 15.02.2007 avaldas menetlusalune isik, et ta ei tarvitanud alkoholi. Ida Politseiprefektuuri korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Heiki Lindus tegi 06.03.2007 otsuse väärteoasjas 2440,07,001478, milles leidis, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit joobeseisundis
Karistuseks määrati
29.03.2007 esitas menetlusalune isik kaebuse Viru Maakohtule tema suhtes 06.03.2007 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2440,07,001478. KAEBUSE SISU 23.03.2007 esitatud kaebuses palus menetlusalune isik tühistada tema suhtes kohtuvälise menetleja poolt
-19 lg 1 alusel tehtud otsus väärteoasjas 2440,07,001478 ja väärteomenetlus lõpetada tema tegevuses väärteo tunnuste puudumise tõttu. Samuti soovis menetlusalune isik kaebuse arutamist kohtuistungil. Kaebuses väitis menetlusalune isik faktiliste asjaolude kohta järgmist. 21.01.2007 umbes kell 15.50 sõites oma autoga lumetuisus Toila SPA hotelli parkimisplatsil tagurpidi, tundis ta kerget lööki. Sõites pärast seda mitu meetrit edasi, tuli ta autost välja ning vaatles tagantpoolt oma autot ja kõrvalseisvaid autosid. Ta tuvastas vaatlusel, et tema auto tagumise tule klaas on mõranenud, kõrvalseisvatel autodel mingeid vigastusi ta ei tuvastanud. Kuna tal oli kiire ( sest ta pidi toimetama oma autoga SanktPeterburi artiste SPA hotellist Jõhvi Kontserdimajja), ja olles veendunud, et teistele autodele ei ole kahju tekitatud, jätkas ta sõitmist parkimisplatsilt Jõhvi poole. Ta eeldas, et sõitis tagurdamisel jäise lumehange otsa, samuti möönis, et tema enda auto klaasimõra võis tekkida samal päeval, kuid mitu tundi varem – Sankt-Peterburis. Järgmisel päeval sai ta teada, ei hotelli parkimisplatsil sõitis ta siiski tagurdamisel oma autoga võõra auto otsa ja seega tekitas sellele autole vigastuse. Vigastus oli tuvastatud alates sündmusest järgmisel päeval auto omaniku poolt. Parkimisplatsi jälgimiskaamera lindistuse abil oli kindlaks tehtud, et vigastuse on tekitatud tema , menetlusaluse isiku, autoga tagurdamisel. Juhtunu kohta koostati kohtuvälise menetleja poolt kaks väärteoprotokolli ja tehti kaks otsust. Ühe otsusega väärteoasjas 2440,07,001486 tunnistati ta süüdi LE § 91,225 ja 227 rikkumises, tegu kvalifitseeriti
-17 lg 1, 74-31 lg 1 ja 74-32 lg 1 ( mootorsõiduki juhi poolt varalise kahju tekitamine liiklusõnnetuses, liiklusõnnetusest politseisse mitteteatamine, kuigi teatamine oli kohustuslik) ja karistuseks määrati
Menetlusalune isik oli sellega nõus ja rahatrahv on tasutud täielikult. Ka kaebuses rõhutab menetlusalune isik, et selle esimese otsusega on ta nõus ja tunnistab enda süüd. 4 Teise otsusega väärteoasjas 2440,07,001478 tunnistati ta süüdi LE § 76 p 1 rikkumises, tegu kvalifitseeriti
-19 lg 1 alusel viitega
§-le 20 lg 5 ( mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, mis tuleneb
lg 5, sest sündmuskohalt põgenemine on võrdsustatud juhi joobeseisundis olekuga). Viimatinimetatud otsusega ei ole menetlusalune isik nõus. Tema põhjendused on järgmised. Ta ei tunnista, et ta põgenes sündmuskohalt
Tal ei olnud mõistlikku põhjust põgeneda, sest ta ei viibinud joobeseisundis. Menetlusalune isik on seisukohal, et
lg 5 mõeldakse „põgenemise“ all liiklusõnnetusest teadliku isiku teadvuslik käitumine eesmärgiga takistada joobeseisundi kindlakstegemist. Kuna ta ei olnud liiklusõnnetuse ajal liiklusõnnetusest teadlik ja oli kaine, ehk oli selles olukorras ja seisundis, mille puhul politsei sekkumine ei ole vajalik, ei saa arvata, et ta oli sündmuskohalt põgenenud ega lugeda ta joobeseisundis olevat. Kohtuväline menetleja esitas kohtule 12.12.2007 faksi teel edastatud kirjaliku arvamuse esitatud kaebuse kohta ( paberikandjal saabus kirjalik arvamus kohtusse 13.12.2007). Kohtuväline menetleja palus kohtule arutada esitatud kaebus ilma kohtuvälise menetleja osavõtuta. Kohtuväline menetleja rõhutas taas, et vastavalt
§-le 20 lg 5 mootorsõiduki juhi lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt loetakse mootorsõiduki juhtimiseks alkoholi joobeseisundis juhi poolt, kes on liiklusõnnetuse põhjustanud. Karistuse mõistmisel arvestati kogutud tõendite ja asjaoludega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kohus rahuldas kohtuvälise menetleja taotluse arutada kaebus ilma kohtuvälise menetleja osavõtuta, tuginedes VTMS § 126 lg
Liiklusõnnetuse skeemist ( lk 17-18) nähtub, et D. Smirnovi autol on vigastatud taga osa (?), teisel autol, Toyota Land Cruiser, on vigastatud esistange, esi parem latern ja esi paremtiib. Mõlemad pooled, D. Smirnov ja teine osaleja E. M., andsid aktile oma allkirjad. Vigastada saanud Toyota oli fotografeeritud (lk 25-26). Vigastused on visuaalselt nähtavad. 06.03.2007 tegi kohtuväline menetleja otsuse (lk 28), millega karistas D. Smirnovit
Kohtuväline menetleja tuli järeldusele, et väärteoprotokollis formuleeritud rikkumine on tõendatud ja kvalifitseeritud õigesti. Samuti kohus uuris kohtuvälises menetluses kogutud tõendeid. Menetlusaluse isikuna ülekuulatud andis D. Smirnov kohtuvälises menetluses järgmisi ütlusi ( 14.02.2007 koostatud protokoll lk. 9). 21.01.2007 oli pilvine ilm ja tuisk. Ta istus autosse sanatooriumi juures ja hakkas tagurdama. Tagurdamisel ta tundis kerget lööki. Kuna tal oli sel hetkel kiire, siis ta väljus autost ja avastas, et tema auto on vigastatud, tagalatern on lõhutud ja kerge mõlk. Ta otsustas, et teisel autol arvatavasti vigastusi ei ole. Kuna ta on sanatooriumis püsiklient ja kui kellegi tekkivad mingid probleemid, siis ta on alati kättesaadav. Sellel põhjusel sõitis ta sündmuskohalt ära. Samal õhtul tuli ta sanatooriumisse tagasi. Ta arvas, et kui oleksid mingid probleemid, siis tema poole oleks pöördutud. Sarnase omakäelise selgituse esitas D. Smirnov politseile, eirates, et ta oleks joobeseisundis (lk 27). Kohtu küsimusele täpsustas D. Smirnov, et ta lahkus sündmuskohalt siiski mitte seetõttu, et tal oleks kiire, vaid olles veendunud, et teine auto vigastusi ei saanud. Ta ei näinud teise auto vigastusi, kuid möönab, et neid võiks olla. Kohus analüüsib alljärgnevas kaebuses esitatud väidet, et sündmuskohalt lahkumine ei tähenda veel põgenemist ja põgenemise all tuleb mõista üksnes tahtlikku tegevust, mille eesmärgiks on takistada joobeseisundi nõuetekohast tuvastamist ( I ), ning omalt poolt arutleb siin õiguslikku probleemi, mida ei olnud käsitletud kaebuses, nimelt Põhiseaduse §-s 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud topeltkaristamise keelu temaatikat ( II ). 6 I. Keeld juhtida autot joobeseisundis tuleneb
§-st 20 lg 3 ja LE § 76 lg
lg 6 ja määrusega kinnitatud korra kohaselt, vaid isikut loetakse joobeseisundis olevat, ilma selleta, et joobeseisund oleks tuvastatud vastavalt ülalnimetatud korrale. Ja oleks ebaõige arvata, et sel juhul isik vabaneb
—19 lg 1 järgi ettenähtud vastutusest mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.
Õiguslikuks tagajärjeks on antud juhul tuvastatuks loetav ehk tuvastatud joobeseisund, millele järgnebki vastutus. Antud juhul kohus leiab, et tunnistaja P. Kiselevi ütlused, et 21.01.2007 kell 16.45 ( ehk tund ega peale sündmust) oli D. Smirnov kaine, ei oma faktilist tähendust. Ja see on sellel põhjusel, et D. Smirnovit loetakse seaduse alusel joobeseisundis olevat ( ehk tema seisund võrdsustatakse joobeseisundis olekuga) vähemalt alates kellaajast 15.45 ehk momendist, mil D. Smirnov põgenes sündmuskohalt, ning tunnistaja P. Kiselevi ütlused D. Smirnovi kainesoleku kohta ei välista sündmuskohalt põgenemist. Kaebuses arutletakse, mis on põgenemine
Sellise õigusliku probleemi arutlemine on ka kohtu arvates asjakohane, sest
ega LE ei määratle, mis on sündmuskohalt põgenemine
Kaebuse esitaja leiab, et põgenemisest on alust rääkida siis, kui liiklusõnnetusest teadlik isik käitub teadvalt eesmärgiga takistada joobeseisundi kindlakstegemist. Sellest kaebuse esitaja teeb kohtu arvates vägagi küsitava järelduse, et kuna ta oli kaine, siis tal ei olnud põhjust midagi varjata ega takistada. Sellisest kaebuse esitaja väidest on võimalik teha järelduse nagu isik ei peagi sündmuskohale jääma kui ta on kaine või loeb ennast kaineks olevat. Kohus leiab, et põgenemise all
lg 5 mõttes tuleb mõista liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine juhul, kui sündmuskohale 8 jäämine on seaduse alusel põhjendustel. juhile kohustuslik. Ja see on alljärgnevatel Loomulikult, siinjuures isik peab aru saama, et juhtus liiklusõnnetus
mõttes. Arutades liiklusõnnetusest mitteteatamise juhtumit (
-31 järgi ettenähtud väärtegu) leidis Riigikohus oma otsuse 3-1-1-87-06 punktis 8, et „ oluline tuvastada, kas see isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte“. Kohus märgib, et ka „süüteokoosseisueksimuse“ juhul ei vabane isik vastutusest. KarS § 17 lg 1 sätestab, et „isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.“ Käesolevas väärteoasjas avaldas isik, et ta ei teadnud liiklusõnnetusest ehk ei teadnud, et teine auto on vigastada saanud. Kohus tuletab meelde, et väärteokorras on karistatavad nii ettevaatamatuse tõttu kui ka tahtlikult toimepandud teod ( KarS § 15 lg 3), kusjuures mõned väärteokoosseisud on oma olemuselt täidetavad üksnes tahtluse vormis, sest eriosanormis võivad olla esitatud täiendatud nõuded subjektiivse külje osas (Riigikohtu lahendid 3-1-1-48-05, 3-1-1-87-06, 3-1-1-102-06 ). Riigikohtu „süüteokoosseisudes kasutatavad lahendis 3-1-1-48-05 toonitakse, et formuleeringud „eesmärgil“ või „motiivil“ eeldavad üksnes kavatsetust, mõiste „teadvalt“ aga vähemalt otsest tahtlust“.
Smirnov karistatud teise menetluse raames ja mida ta ei vaidlustanud ega vaidlusta) näeb ette vastutuse sündmuskohalt põgenemise eest. Norm ei täpsusta, et tegu oleks täidetav üksnes tahtluse vormis. Kohus ei näe alust, millel põgenemise mõiste
-32 mõttes oleks erinev
§-s 20 lg 5 sisalduvast põgenemise mõistest. Seega ei ole kohtu arvates välistatud, et põgenemine võib olla täidetud ka ettevaatamatusest. Näiteks, isikule tundus, et liiklusõnnetust ei toimunud, kuigi oleks pidanud sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral aru saama ( sellele võimalusele on osutatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-102-06, 6. punktis, 7. lause). Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et põgenemisest saab rääkida alles siis kui on tuvastatud isiku teadlik käitumine ja eesmärk takistada joobeseisundi tuvastamist.
paneb liiklejatele kohustuse olla ettevaatlik: 㤠2. Liiklejate turvalisuse tagamine
§-s 56 ( ka siin tuleb arvestada Riigikohtu praktikaga, lahend 3-1-1-6-04, et ise endale kahju tekitamine ei moodusta karistatavat tegu ja vastavat sündmust ei saa käsitleda liiklusõnnetusena) : „§ 56. Liiklusõnnetuse mõiste Liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. „ Juhul, kui D. Smirnov oleks hoolikam ja vaadelnud teist autot sama tähelepanelikult kui enda oma, siis oleks ta tuvastanud teise auto vigastused. Üldtuntud fakt on see, et autole mehaaniliste vigastuste tekitamisele kaasneb varalise kahju tekitamine. Sel juhul võiks rääkida liiklusõnnetusest. Kohus möönab, et paljud liiklusnõuded võivad olla rikutud ettevaatamatusest, ja seega ka liiklusõnnetus võib olla põhjustatud ettevaatamatusest. Ka sel juhul lasub igale liiklejale
§-st 2 tulenev kohustus olla ettevaatlik ja hoolikas mitte ainult enne sündmust, kui ka peale seda, sest teatud juhtudel ja tingimustel pärast sündmust peab juht 10 asuma täitma seadusest tulenevad kõrvalehoidumine on karistatav. imperatiivsed nõuded, millest D. Smirnovi kohustus jääda 21.01.2007 sündmuskohale tuleneb
§-st 58, ja selle alusel kinnitatud Vabariigi valitsuse määrusest nr 68 ning LE §dest 225 ja
S § 424 järgi rikub Põhiseaduse § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu. KarS § 2 lg 3 sätestab: "Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis." Seega vajab otsustamist, millisel juhul on erinevate menetluste esemeks sama süütegu. Vastavat probleemi on kirjeldanud Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Franz Fischer v. Austria. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et see, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
Kohus märgib, et siin ei saa lähtuda pelgalt teoühtsusest või teomitmusest (reaal- ja ideaalkonkurents), sest sel juhul võrdlemise ulatus on tunduvalt 12 kitsam. Reaal- ja ideaalkonkurentsi vahelise vahetegemiseks aluseks on üksnes tegu kui üks süüteokoosseisu tunnustest ( Riigikohtu lahend 3-1-1120-06): „8. … Seega ei saa lähtuda otseselt ideaal- ja reaalkonkurentsi eristamise kriteeriumidest, kuivõrd KarS § 63 kasutab mõistet "tegu", mitte aga "süütegu". See tähendab, et ideaalja reaalkonkurentsi vaheline vahetegemise aluseks on tegu kui üks objektiivse koosseisu tunnustest - tegevus või tegevusetus -, mitte aga kõik süüteo koosseisutunnused.“. Seega,
-19 järgi ettenähtud koosseis tuleb võrrelda
-17 lg 1,
-31 lg 1 ja 74-32 lg 1 ettenähtud süüteokoosseisudega ja tuvastada, kas süüteokoosseisud kattuvad olulisel määral või mitte. Väärteoasjas 2440,07,001486 oli D. Smirnov süüdistatud
Lähtudes ideaalkonkurentsi reeglitest, mille kohaselt kui üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule määratakse või mõistetakse üks karistus rangema sanktsiooni alusel, määrati isikule üks karistus raskeima paragrahvi alusel, järgides seega KarS § 63 lg 1. Kohus leiab, et topeltkaristamise vältimise kontrollimisel eeldatakse siiski, et kõneallolevate süütegude toimepanemise ruumilised ja ajalised piirid on tuvastatavad ja kattuvad olulisel määral, olles vaadelduna tervikuna. Teisisõnu, isiku tegu ( kas tegevuse või tegevusetuse vormis), mis oma olemuselt vastab mitmele süüteokoosseisule, peab olema ruumiliselt ja ajaliselt tervikuna määratletud. Vastupidisel juhul tekkiks olukord, et topeltkaristamise keeld kehtiks ka nende süütegude puhul, mille koosseisude tunnused on teatud määral kattuvad, kuid nende süüteokoosseisudele vastavad teod ei ole omavahel kuidagi seotud ruumiliselt ega ajaliselt. Arutataval juhtumil
-19 lg 1,
-31 lg 1 ja
-32 lg 1 järgi ettenähtud süüteokoosseisud on ruumiliselt ja ajaliselt tervikuna vaadeldav, sest sündmus leidis aset 21.01.2007 kell 15.45 paiku Toilas, ranna 12 asuva hoone juures.
Antud süüteokoosseisu objektiivne külg väljendub seaduses kirjeldatud teos ( tegevuses). Antud süüteokoosseis realiseerub tegevuse kaudu, mis seisneb selles, et isik juhib mootorsõidukit ja viibib seejuures joobeseisundis.
-19 lg 1 puhul on tegemist jätkuva väärteoga, mis algab siis, kui isik hakkas autot juhtima, olles eelnevalt alkoholi tarvitanud ( või kui teda loetakse joobeseisundis olevat seaduse alusel), ja lõppeb auto peatumisega. Antud süüteo subjektiivseks küljeks võib olla tahtlus - isik teab, et ta juhib autot, olles joobeseisundis ( või kui teda loetakse joobeseisundis olevat seaduse 13 alusel), ja soovib seda, ning vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et ta viibib joobeseisundis -, kuid ei ole välistatud ka ettevaatamatus joobeseisundi kohta – näiteks isik ei tea, et tegelikult ta viibib joobeseisundis või et saabuvad asjaolud, mille tõttu loetakse teda joobeseisundis olevat seaduse alusel, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
-31 lg 1 näeb ette vastutuse „liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik“.
-31 lg 1 puhul on tegemist samuti ohudeliktiga, kus rünnatavaks hüveks on liiklusturvalisus. Selle süüteokoosseisu objektiivne külg võib olla täidetud nii tegevuse kui ka tegevusetusega. Antud juhul oli süüteokoosseis täidetud aga tegevusetusega – D. Smirnov ei jäänud ega kutsunud kohale politsei, kuigi ta oli sellise tegevuseks kohustatud.
-31 lg 1 puhul on tegemist jätkuva väärteoga, mis algab hetkest, mil isikul tekkis kohustus jääda kohale ja kutsuda politsei aga ta jättis liiklusõnnetuses teatamata, ja lõppeb siis, kui pädev liiklusjärelevalveasutus on liiklusõnnetusest teada saanud.
-31 lg 1 järgi ettenähtud süüteokoosseis realiseerub nii tahtluse kui ka ettevaatamatuse vormis. Analüüsides
-19 lg 1 järgi ja
-31 lg 1 järgi ettenähtud süüteokoosseise, leiab kohus, et nende süütegude koosseisud ei kattu omavahel olulisel määral. Üks süüteokoosseis on täidetud ainult tegevusega, teine aga nii tegevuse kui ka tegevusetusega. Objektiivse teo tunnused ( tegevus või tegevusetus) on nendes süüteokoosseisudes tunduvalt erinevad – ühel korral see on mootorsõiduki juhtimine, teises aga liiklusõnnetuses mitteteatamine.
Tegemist on samuti ohudeliktiga. Süüteokoosseis on täidetav üksnes tegevusega. Selle süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb selles, et isik lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt, kuigi kohalejäämine on seaduse alusel kohustuslik, kusjuures see lahkumine ei peagi olema täidetud üksnes juhi poolt juhitava sõidukiga ärasõitmise vormis – lahkumine sündmuskohalt on täidetav ka muul viisil – näiteks jalgsi või taksoga. Antud juhul D. Smirnov lahkus sündmuskohalt juhtides oma autot.
-32 lg 1 puhul ei ole tegemist jätkuva süüteoga, sest põgenemine on täidetud hetkel, mil juht lahkus alalt, mille oleks põhjendatud seostada liiklusõnnetusega. Kohus leiab, et
-19 lg 1 ja 74-32 lg 1 järgi ettenähtud süüteokoosseisud ei kattu omavahel olulisel määral. Näiteks
-19 lg 14 1 järgi ettenähtud koosseis realiseerub tegevuse kaudu, mis seisneb üksnes joobesolekus juhi poolt auto juhtimises.
-32 lg 1 järgi ettenähtud koosseis võib olla realiseeritud ka muul viisil peale juhi poolt autoga sõitmist.
-19 puhul on tegemist jätkuva teoga, millel on oma kindlad ajalised raamid – joobesolekus juhi poolt auto juhtimise alustamisest kuni auto peatumiseni.
-32 lg 1 puhul ei saa rääkida jätkuvast teost, sest see alustatakse ja täidetakse hetkel, kui isik lahkub sündmuskohalt, kuigi kohalejäämine on seaduse alusel kohustuslik. Need erinevused on kohtu arvates olulised, mille tõttu nende süütegude menetlemise kahes menetluses eraldi ei ole välistatud.
ja
-17 süüteokoosseisude võrdlemisel arvestab kohus Riigikohtu seisukohaga, mis oli väljendatud just selles küsimuses lahendis 3-1-1-120-06: „10. Kolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis (
S § 424) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (
S §-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik käsitada ühe süüteona.“ D. Smirnovi poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellega varalise kahju tekitamise objektiivseks tunnuseks ei olnud LE § 76 p 1 rikkumine (juhtimine joobeseisundis). Käesoleval juhul on väärteomenetluses 2440,07,001486
-17 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivseks tunnuseks oli LE § 91 ja 105 nõuete rikkumine ( lk 16, 28), kuid mitte auto juhtimine alkoholijoobes. Järelikult, ei kattu D. Smirnovile inkrimineeritud süütekoosseisud
Ülaltoodut arvestades, ei näe kohus topeltkaristamise keelu rikkumist kohtuvälise menetleja poolt. Seega leiab kohus, et Dmitri Smirnovi tegu oli õigesti kvalifitseeritud
KARISTUS Kohus on juba leidnud, et isiku suhtes läbiviidud kahe väärteomenetluse ja kahe karistamisotsuse aluseks olev faktiliste asjaolude kogum on üks ja 15 sama: 21.01.2007 kell 15.45 Toila Alevikus Ranna 12 asuva hoone juures juhtis Dmitri Smirnov mootorsõidukit, ei veendunud manöövri ohutuses, tagurdamisel sõitis otsa seisvale autole; põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju; lahkus sündmuskohalt ning ei teatanud politseile kui teatamine oli kohustuslik; olles seejuures joobeseisundis, kusjuures joobeseisund tuleneb sündmuskohalt põgenemise faktist
Kars § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (ideaalkogum). VTMS § 68 lg 3 sätestab, et kui isik on toime pannud mitu väärtegu, võib koostada ühe protokolli või vajaduse korral mitu protokolli. VTMS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud mitu väärtegu, võib väärteoasjad ühendada. Kohus leiab, et ideaalkogumi puhul (ehk kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele väärteokoosseisule), tuleb menetleda asja ühe väärteona. Õiguslikus mõttes on tegemist ühe teoga ( mitte segada süüteokoosseisude kattuvusega olulisel määral), kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühtsest tahtlusest ja nad on ajalis- ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona ( Riigikohtu lahend 3-11-1-06). Kohus leiab, et D. Smirnovi tegu, mis leidis aset 21.01.2007 kella 15,45 paiku Toilas Ranna 12 hoone juures on ühtse käitumisaktina vaadeldav. Tagurdades, sõitis ta oma autoga otse teisele autole, põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Ta peatus, uuris oma auto ja teise auto võimalikke vigastusi ja võttis otsuse ära sõita sündmuskohalt. Need tegevused on oma ajalises arengus üks teisest tulenevad. Ka ruumiliselt on need tegevused toime pandud lokaliseeritult. Arvestades ülaltoodut, leiab kohus, et D. Smirnovi poolt toime pandud
-17 lg 1, 74-31 lg 1, 74-32 lg 1 ja 74-19 lg 1 järgi ettenähtud väärteod tuleks uurida ühe väärteoasja raames ja määrata karistus ideaalkogumi alusel ehk raskeima paragrahvi alusel. Seetõttu leiab kohus, et D. Smirnovi karistamisel
-19 lg 1 järgi tuleb lähtuda sellest, milline oleks talle määratud või mõistetud karistus, kui kõik need väärteod oleksid uuritud ühe väärteoasja raames ja talle oleks mõistetud üks karistus raskeima paragrahvi alusel. 16
-17 lg 1, 74-19 lg 1, 74-31 lg 1 ja 74-32 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest on põhikaristuseks ettenähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. Põhikaristuse seisukohalt on kõik need sarnaselt rasked rikkumised. Lisakaristuse osas on rangemaks
Väärteoasja 2440,07,001486 raames määrati D. Smirnovile karistuseks 60 trahviühikut ehk tunduvalt leebem kui sellise sanktsiooni keskmine määr. Karistamisel arvestati oma süü tunnistamist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada isikut hoiduda edaspidi süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et juhul, kui D. Smirnovi väärteod oleksid menetletud ühe väärteoasjas raames, peaks olema tema karistus sanktsiooni keskmisest määrast vähem, sest isik tunnistas süüd. D. Smirnovi kohtuistungil öeldut arvestades võib siiski jõuda järeldusele, et ta kahetseb tehtut, mis on KarS § 56 mõttes kergendav asjaolu. Samuti lk 27 olevas kirjalikus seletuses väljendas ta kahetsust selgesõnaliselt. D. Smirnovil ei ole muid kehtivaid karistusi, mis näitab kohtu arvamusel, et teda saab mõjutada keskmisest määrast kergemat karistust kohaldades. Kohus leiab, et õiglaseks karistuseks on rahaline karistus 110 trahviühikut ehk summas 6600 krooni. Kuna eelmise kohtuvälise menetleja otsuse alusel on isikule määratud rahaline karistus 3600 krooni, ja karistus ei ole vaidlustatud ja isegi on juba täidetud 27.03.2007, siis käesoleva väärteoasja raames tuleb talle mõista karistuseks 50 trahviühikut ehk summas 3000 krooni. KOHTU MEETMED Kohtuvälise menetleja 06.03.2007 otsus väärteoasjas 2440,07,001478 tuleb tühistada osaliselt karistuse osas ja teha asjas uus otsus, raskendamata isiku olukorda. Dmitri Smirnovile tuleb
-19 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest mõista karistuseks rahatrahv summas 3000 krooni. Dmitri Smirnovi kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtunik Inna Kirsipuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.