4-07-5112\12

4-07-5112 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.jaanuaril 2008.a., Tallinnas Väärteoasja number 4-07-5112 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Paavo Randma, Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Irina Leetberg Tõlk Väärteoasi Sergei Kondratjevi väärteoasi KarS §-de 276 ja 279 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 22.10.2007.a otsus Kaebuse esitaja Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakond Kohtuistungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Mill; menetlusalune isik Sergei Kondratjev; kaitsja, vandeadvokaat Paul Järve RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu

1. oktoobri 2007.a. otsus Sergei Kondratjevi suhtes jätta muutmata ja Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 29.jaanuarist 2008.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna vanemkonstaabel Triinu Mill koostas 19.09.2007.a KarS § 276 tunnustel väärteoprotokolli nr AB 944524 selle kohta, et 18.09.2007.a kell 15.09 Lääne Politsiprefektuuri Pärnu Politseiosakonnas Sergei Kondratjev eiras politseiametnike seaduslikku korraldust minna väärteomenetluse dokumentide 1 vormistamiseks teise ametiruumi. Püüdis lahkuda politseiosakonnas ning selle takistamisel politseiametnike poolt avaldas füüsilist vastupanu, mistõttu politseinikud olid sunnitud kasutama füüsilist jõudu. Samuti koostas vanemkonstaabel Triinu Mill 19.09.2007.a KarS § 279 tunnustel väärteoprotokolli nr AB 944525 selle kohta, et 18.09.2007.a kell 15.13 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonnas Sergei Kondratjev keeldus esitamast oma isikuandmeid, millega takistas riikliku järelevalve teostamist.
3. Kohtuväline menetleja edastas väärteomaterjali Pärnu Maakohtule, taotledes S. Kondratjevi karistamist kokku 5-ööpäevase arestiga Maakohtu otsus ja selle põhistused
4. Pärnu Maakohus jättis 22.oktoobri 2007.a. otsusega kohtuvälise menetleja taotluse S. Kondratjevi arestiga karistamiseks rahuldamata ning VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetas väärteomenetluse. Kohtuotsuses märgitakse järgmist: 3.
5. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on menetleja väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokollis esitatud teokirjeldusega. Nimetatud nõue tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokollide kohaselt heidetakse S. Kondratjevile ette KarS § 276 ja § 279 sätestatud tunnustele vastavate tegude toimepanemist. KarS § 276 loeb väärteoks võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise. Politseiametniku näol on tegemist võimuesindajana ka KarS § 276 mõttes. Seaduslikuks tuleb lugeda korraldust, mis on antud politseiametniku pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Politsei õigused on fikseeritud politseiseaduse §-s
6. Kohtuväline menetleja ei ole näidanud, millisele konkreetsele õiguslikule alusele tuginedes kohustasid politseinikud S. Kondratjevi narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamiseks vajaliku uriiniproovi andma. Sellise kohustava käitumise õigusliku aluse teadmine on aga menetlusaluse isiku oluline õigus, millest lähtuvalt ta käitumisotsustusi teeb. Kui isikule ei selgitata politseiametniku poolt antud korralduse seaduslikku alust, ei ole isikul võimalik aru saada ka korralduse seaduslikkusest ning sellisel juhul ei saa talle ette heita ka võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Selline väärteomenetluses kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada S. Kondratjevi kasuks. Kohus asus seisukohale, et S. Kondratjevile käitumises puuduvad KarS § 276 sätestatud väärteo tunnused ning väärteomenetlus tuleb lõpetada. 3.
7. KarS § 279 loeb väärteoks riikliku järelevalve takistamise, järelevalveks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise või tähtaegselt esitamata jätmise või valeandmete esitamise või dokumentide või andmete esitamise sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Tegemist on ammendava loeteluga, mis täidavad süüteo objektiivse koosseisu juhul, kui loetletud käitumisega tehakse võimatuks järelevalve teostamine. Tunnistaja K. U ütlustest, nähtub, et S. Kondratjevi isik oli politseile tööalaselt teada. Pärnu politseiosakonnas töötas ja toimingute juures viibis S. Kondratjevi ema ( V. Kondratjeva). Politseil on olemas andmebaas, milles on võimalik isikuandmeid kindlaks teha. Seega olid politseiametnikel olemas mitmed võimalused S. Kondratjevi isikuandmete kohapeal kindlakstegemiseks. 2 S. Kondratjevi kinnipidamise protokollist nähtuvalt ei olnud tal kaasas isikut tõendavat dokumenti, mistõttu oli sellise dokumendi politseinikele esitamine objektiivselt võimatu. Seega puuduvad menetlusalusele isikule etteheidetavas teos KarS § 279 sätestatud väärteo tunnused ning väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Apellatsioonkaebus ja selle põhistused
8. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kohtuvälise menetleja - Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna vanemkonstaabel Triinu Mill apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonkaebuses märgitakse järgmist: 4.
9. S. Kondratjevi süütegu seisneb selles, et ta eiras politseiametniku seaduslikku korraldust. S. Kondrtajev sai aru, et teda kahtlustatakse narkootilise aine tarvitamises, kuid sellele vaatamata keeldus analüüsi tarvis proovi andmisest ning toimingute tegemiseks ei siirdunud teise kabinetti. Keeldumiseks põhjuseid S. Kondratjev ei selgitanud. Samuti keeldus ta isikuandmete avaldamisest. Tagajärjeks oli väärteomenetluse läbiviimise võimatus. Korraldused oli otseselt seotud narkootilise aine tarvitamise kahtluse kontrollimisega.. S. Kondratjev tegutses otsese tahtlusega. Ta teadis, et takistab politseiametnikke tööülesannete täitmisel. Selle tulemuseks oli riikliku järelevalve ja süüteomenetluse läbiviimise võimatus. 4.
10. Politseile on antud pädevus menetleda narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seonduvaid süütegusid ning see paneb neile kohustuse osata ära tunda isiku poolt narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamist. Korrakaitse politseiametnikud on saanud vastava koolituse ja seda kinnitasid kõik menetluse käigus ütlusi andnud politseiametnikud. Eriti oluline on see noorsooga töötavate politseiametnike jaoks, kuna koolinoorte seas on narkootiliste ainete ebaseaduslik tarvitamine aktuaalne. Konstaabel N. K tööülesandeks on noortega tegelemine. Temal tekkis kahtlus, et S. Kondratjev on ilma arsti vastava ettekirjutuseta narkootilist ainet tarvitanud. Politseiametnik ei ole oma ülesannete täitmisel ajas ega ruumis piiratud, mistõttu ei ole oluline, et S. Kondratjev sattus politseiasutusse juhuslikult. Oluline on kahtluse esinemisel politsei poolt kontrollimise kohustuse täitmine ja õiguserikkumise väljaselgitamine. Riikliku järelevalve puhul ei toimu süüküsimuse otsustamist ning ei hinnata tõendeid. Riikliku järelevalve toimingul kontrollitakse kas esineb süütegu või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-2-06 leidnud, et: "väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Selline kahtlus pidi olemas olema hiljemalt pärast menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga, mistõttu järgnevad toimingud, seal hulgas selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha veel lisatoiminguid, tehti juba väärteomenetluse raames." Kahtluse tekkimisel ning sellele kinnituse saamisel oli politseiametniku järgmiseks sammuks asja menetlemine, kuid menetlustoimingute tegemiseks seadis S. Kondratjev takistusi. 3 Kahtlust S. Kondratjevi narkojoobes olekust põhines tema laienenud silmapupillidega ja kilavatel silmadel, ärritunud käitumisel, ümbritseva mittetajumine, füüsilise vastupanu osutamine. Vabariigi Valitsuse
11. aprilli
12. a määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" § 3 p 1 kohaselt võib joobeseisundit tuvastada seaduses sätestatud ametiisik. 4.
13. Kohus ning kaitsja kinnitasid, et S. Kondratjeviga oleks politsei saanud toiminguid teostada alles peale kohtuvälise menetleja poolse kutse kätteandmist. Siinkohal tuleb arvestada, et politseile on pandud kohustus tagada avalik kord ning takistada süütegude toimepanemist. Seetõttu on mõeldamatu narkojoobekahtlusega isiku politseiasutusest koju saatmine, kui joove iseenesest on kaduv nähtus. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-2-06 on öeldud: „Väärteomenetluse seadustik ei näe ette, et väärteomenetluse toiminguid ei võiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad aias ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund." Asjaolu, et narkoaine ebaseadusliku tarvitamise kahtlused olid alusetud, ei tee olematuks S. Kondratjevi poolt seadusliku korralduste eiramist. Tema käitumine ja tal ilmnenud välised tunnused süvendasid kahtlusi esineda võiva narkojoobe osas. Kohus seadis kahtluse alla, kas politseinike korraldused olid antud väärteomenetluse raames ja kas need olid seaduslikud. S. Kondrajtevile olid korraldused antud: 1) politseivormis olevate ametiisikute poolt; 2) politseiametnike poolt kes olid tööülesannete täitmisel; 3) suuliselt ja sellises vormis, et sellest pidi olema võimalik aru saada; 4) järgnes korraldusi ignoreeriv menetlusaluse isiku käitumine. Menetlusaluse isiku käitumine politseiametnikega suhtlemisel: 1) ei kuulanud selgitusi ja sellele järgnenud seaduslikke korraldusi; 2) keeldus suhtlemisest ja osutas vastupanu (vehkis kätega, üritas mööduda politseiametnikust politseimajast lahkumiseks). Lärm, mida S. Kondratjev verbaalselt tekitas, kostis kõrvalkabinettidesse. Sel korrusel töötavad piirkonnakonstaablid, kelle vastuvõtul käivad kodanikud. Menetlusaluse isiku käitumisest tekkinud olustik tingiski mitme politseiametniku osaluse riikliku järelevalve teostamisel ja väärteomenetluse läbiviimisel. See, kuidas S. Kondratjev politseimaja hoonesse sattus, koos sõbraga tulemine, ei oma antud asjas tähendust. Kuigi põhjus ka tema kutsumiseks suletud tsooni oli olemas, see oli vajalik avaliku korra rikkumise asjas teda tunnistajana üle kuulata. Kinnipidamise õiguspärasust on võimalik vaidlustada väärteomenetluse seadustiku § 76 alusel, kuid seda ei ole siiani tehtud. Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-77-03 on märkinud järgmist: „Süüteomenetluse alustamise instituudi reformi tulemina kehtib alates
14. juulist
15. aastast ka Eesti süüteomenetlustes põhimõte, et süüteomenetlust alustatakse ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga (KrMK § 93 lg 1 ja VTMS § 58 lg 1). Kõnealuse reformi mõte on olnud 4 selles, et piisava süüteokahtluse korral ei ole õige kontrollida selle kahtluse põhjendatust süüteomenetluse väliselt, vaid tuleb selle kahtluse kontrollimisele anda võimalikult kiiresti ka süüteomenetluslik vorm, tagades selle kaudu menetlusalusele isikule kõik süüteomenetlusteks ettenähtud õigusriiklikud garantiid. Kõnealuse reformi eesmärkidest tulenevalt on piisava süüteokahtluse korral esimene menetlustoiming selle kahtluse kontrollimiseks süüteomenetluse objektiivne alguspunkt ja menetleja pädevusse ei kuulu süüteomenetluse alustatuks lugemine esimese menetlustoiminguga võrreldes muust ajahetkest alates." 4.
16. Tõendite hindamisel on kohtuväline menetleja lähtunud järgmistest seisukohtadest. S. Kondratjevi ema ei viibinud kabinetis ning tegemist on S. Kondratjevile lähedasega isikuga, kes ei ole kohustatud rääkima tema vastu. Ema käitus emotsionaalselt ja oli hingelise erutuse seisundis. Ema keelas pojal politseiga suhelda ning sellega soodustas poja väärkäitumist. Nähes sellist kahjulikku mõju, paluti emal mitte sekkuda ning oodata menetluse tulemusi teises kabinetis. Dokumendid, mida S. Kondratjevi ema poja haiguse kohta esitas, on dateerimata. Ei ole ka teada kuidas ja millal on need dokumendid välja antud. Keegi politseiametnikest ei kinnita dokumentide esitamist süüteoasja menetlemise ajal. Kohtuväline menetleja ei välista, et S. Kondratjevile oli tehtud operatsioon ja ravi mõju võis ilmneda narkojoobena. Riikliku järelevalve teostamise ja väärteomenetluse käigus S. Kondratjev ise ei andnud selgitusi ning tema vastuhakk ei kõrvaldanud võimalikke kahtluseid. Samas tuleb märkida, et tervislik seisund ei takistanud menetlusalusel isikul osutada füüsilist vastupanu politseinikele. 4.
17. Kohtuotsuses on rõhutatud kohtuvälise menetleja poolseid võimalusi S. Kondratjevi isiku kindlakstegemiseks ning andmete esitamise kohustus on temalt täiesti ära võetud. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, kuivõrd politsei andmebaasi kaudu isiku tuvastamiseks on vajalik kahepoolne tegevus - täiendavatele küsimustele vastuste andmine. Isiku andmed teatavas osas muutuvad. Näiteks elukoht, töö- või õppimiskoht, dokumendi number selle uuesti väljaandmisel, telefoninumber jne. Ainus muutumatu suurus isikuandmetes on isikukood ja sünniaeg. Väärteoprotokolli koostamiseks on kõiki need andmed vajalikud (VMTS § 69). Kui isikul pole kaasas isikut tõendavat dokumendi, siis on vajalikud isiku enda ütlused, võrdlemaks neid baasandmetega. Juhul, kui isik keeldub küsimustele vastamisest, ei ole ka isikusamasust võimalik tuvastada. Kohus on viidanud, et mõningad politseiametnikud võisid S. Kondratjevit tunda, kuid seda ei ole kontrollitud, kas nad väärteoprotokolli koostamiseks vajalikke andmeid teadsid. Kohtuväline menetleja siinkohal kinnitab, et seesuguseid andmeid ei oleks osatud anda. Süüdistuse esitamisel on olulisem selle esitamine õigele isikule. Käesoleval juhul esitas S. Kondratjev õpilaspileti hiljem, mis üksnes kinnitas tema õpilase staatust, kuid sellest ei piisanud isikusamasuse tuvastamiseks. Õpilaspileti võltsimine on politsei jaoks teada probleem (nt alaealiste suitsetajate tabamisel, ööklubidesse sissepääsu saamisel). Tulenevalt eeltoodust apellant leiab, et maakohus on asja arutanud puudulikult ning kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud väärateoasja toimiku materjalidega on seisukohal, et apellatsioonis pole esitatud ega ringkonnakohtu istungil selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis väärteoasja arutamisel jäänuks maakohtu tähelepanuta ja 5 tõendite kogumis hindamata ning mis ringkonnakohtus läbivaadatuna võiks seada kahtluse alla esimese astme kohtu otsuse põhjendatuse või seaduslikkuse. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega selles, et S. Kondratjevi suhtes koostatud väärteoprotokollidest ei selgu, millisel õiguslikul alusel antud politseiametniku seaduslikku korralduse ignoreerimises menetlusalust isiku süüdistatakse. Maakohus on oma otsuses õigesti selgitanud, et kui politseiametnik ei osunda oma korralduse konkreetsele seaduslikule alusele ei ole isikul võimalik aru saada ka korralduse seaduslikkusest ning talle pole võimalik ette heita võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Samuti on väärteoasja arutanud maakohus teinud kindlaks, et menetlusaluse isiku S. Kondratjevi käitumine pole tegelikult teinud võimatuks tema isikusamasuse tuvastamist. Tunnistajate N. K, K. K, T. K kattuvate ütlustega on tõendatud, et politseiametnikele oli S. Kondratev teada kui Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilane, kelle ema töötas samas politseiasutuses, viibis sündmuste juures ja teavitas S. Kondratjevi suhtes füüsilist jõudu kasutanud politseinike pojale tehtud kirurgilisest operatsioonist. Tunnistaja K. K ütluste kohaselt esitas S. Kondratjevi ema poja tervislikku seisundit kohta ka dokumendi. Tunnistaja T. K ütluste kohaselt oli politseiametnikul telefoniühendus S. Kondratjevi isaga, kes selgitanud, et poeg ei pea temalt nõutavat proovi andma. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad need tõendid veenvalt, et kohtuvälisel menetlejal olid kõik objektiivselt eksisteerivad võimalused S. Kondratjevi isiku ja temasse puutuvate andmete saamiseks ka siis kui väärteo toimepanemises kahtlustatav S. Kondratjev kasutanuks õigust ütlusi mitte anda. Kohtuliku arutamise käigus pole tõendamist leidnud, et S. Kondratjev jätnuks tahtlikult esitama isikud tõendava dokumendi, varjanuks seda või edastanud enda kohta teadvalt ebaõigeid isikuandmeid. Ringkonnakohtus antud ütlustes selgitas S. Kondratjev, et tema rahakotist said politseinikud valdusse tema fotoga varustatud õpilaspileti ning et politseinik N. K kui teised politseinikud tundsid teda , sest ka tema isa oli varem samas politseiasutuses töötanud. Politseiosakonda tuli ta seal töötavat ema külastama ning oma tuttavat saatma, kes oli saanud kutse samasse politseiasutusse ilmumiseks. S. Kondratejevi ütluste kohaselt pole ta narkootilisi aineid tarvitanud ega ole sellel põhjusel kunagi olnud kokkupuuteid politseinikega. Politseinike poolt tema suhtes ühest kabinetist välja tõrjumisel ja tema lahkumise takistamisel kasutatud jõuvõtete tagajärjel rebenes lahti tema operatsioonijärgne haav. Riigikohus on otsuses nr. 3-3-1-65-07 selgitanud, et väärteomenetlust alustatakse kui esinevad väärteomenetluse alustamise ajend ja alus ning puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud või puudub alus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 58 lg.2 kohaselt tuleb esimest menetlustoimingut tehes teatada menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused ning see peab aset leidma koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel. Olukorras, kus võimaliku rikkumise toimepannud isik ei ole teada, tuleb VTMS § 19 loetletud õigused ja kohtused teha teatavaks viivitamatult isiku tuvastamise järel. Politseiprefektuuri seisukoht, et väärteomenetlust ei saa alustada ilma isikuandmeid teadmata, st. menetlusaluse isiku tuvastamiseta , ei tugine kehtival õigusel. Samas on Riigikohus selgitanud, et Politseiseaduse § 14 lg.8 sätestatud politseiametniku õigust teenistusülesannete täitmisel füüsilise jõus kasutamiseks ei saa Põhiseadusega kooskõlaliselt tõlgendada viisil, et füüsilise jõu kasutamine on õigustatud igasuguste teenistusülesannete täitmisel. Vaadeldavast normist tuleneb politseiametniku õigus kasutada füüsilist jõudu teenistusülesannete täitmisel vaid enda ohutuse tagamiseks. Õigusloovatest aktidest ei tulene politseiametniku õigust kasutada järelevalvemenetluses füüsilist jõudu kontrollitava dokumendi kättesaamiseks, kui isik ei täida politseiametniku seaduslikku korraldust. 6 Apellatsioonis pole esitatud ega esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus pole selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et S. Kondratjevi käitumine politseiasutuses ohustanuks teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja õigustanuks tema suhtes füüsilise jõu kasutamist järelevalve või menetlustoimingule allutamisel. Esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus pole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust selles, et väärteomenetluse alustamist ajendas politseiametnikul tekkinud kahtlus, et sõbraga koos politseiasutusse tulnud S. Kondratjev on narkootilise aine tarvitamisest tekkinud joobeseisundis. Apellatsioonis väidetakse, et politseiametnike erialane ettevalmistus võimaldab visuaalselt teha kindlaks narkootiliste ainete tarvitamisest isikul tekkinud joobeseisundit. Väärteoasja arutamisel maakohtus on tunnistajate K. K, T. K, N. K ütlustega tõendatud, et politseiametnike kahtlus S. Kondratjevil narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi kohta ei leidnud kontrollimisel kinnitust. Ringkonnakohtu seisukohalt tuleb sellises olukorras asuda seisukohale, et S. Kondratjevi suhtes oli politseiametnike poolt tõstatud põhjendamata kahtlus. Ringkonnakohtu hinnangul võib põhjendamatu kahtlustuse esitamine ja seda saatvad politseiametnike toimingud riivata isiku au ja väärikust. Politseiseaduse §-s 4 lg.4 sätestatu politsei tegevuse põhialuse kohaselt pole inimese väärikust alandav kohtlemine lubatud. Sama seaduse § 12 lg.1 p.2 asetab politseile kodanike au ja väärikuse kaitse kohustuse. Asjaolu, et S. Kondratjev pole võimuesindajate järelvalvetoiminguid halduskohtumenetluse korras vaidlustanud , ei saa olla asjaoluks, mis seab kahtluse alla esimese astme kohtu otsuse õiguses või muudab isiku õiguste võimalikku riivet olematuks. Neil asjaoludel nõustub ringkonnakohus täielikult esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja kasutades VTMS § 153 lg.4 p.1 antud õigust ei pea siinjuures vajalikuks nende jätkuvat kordamist. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS § 147 lg.1 p.1; § 153; § 154 ringkonnakohus jätab Sergei Kondratjevi suhtes tehtud Pärnu Maakohtu
18. oktoobri 2007.a. otsuse muutmata ning Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN P. RANDMA E. RANDMÄE 7