KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.veebruar 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 4.veebruar 2007.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-05-121 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maarja Rei Kriminaalasi Kalle Liivi süüdistuses KarS prg. 25 lg 2 ja 209 lg 2 p.2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 29.novembrist 2007.a. Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Janar Luts ja süüdistatava Kalle Liivi kaitsja adv. Andres Hallmägi Prokurör Janar Luts Süüdistatav Kalle Liiv (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Hallmägi Harju Maakohtu otsus 29.novembrist 2009.a. Kalle Liivi suhtes jätta muutmata. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 29.novembrist 2007.a. mõisteti Kalle Liiv õigeks temale KarS prg. 209 lg 2 p.2 ja 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses. Kalle Liivile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS prg. 209 lg 2 p.2 ja 25 lg 2 järgi selles, et tema püüdis saada kohtus ja tarbijakaitseametis tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu suures ulatuses Hansapangalt 600 209,61 krooni väljamõistmise näol ja nimelt, olles Gibraltaril registreeritud juriidilise isiku Olicana Limited volitatud esindaja, sõlmis 31.juulil 1997.a. Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondiga halduslepingu ja väärtpaberitehingu, mille kohaselt Olicana Ltd ostis 237 Venemaa HPIF osakut hinnaga ą 2 532,53 krooni ning kohustus nimetatud osakute eest kokku tasuma 600 209,61 krooni.
- augustil 1997.a. kandis Kalle Liiv oma isiklikult arvelduskontolt Hoiupangas Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi kontole 600 209,61 krooni selgitusega “HP Venemaa Invest.Fondi ostmine/VP konto: 82922“, milline oli Olicana Ltd väärtpaberikonto number. 08.augustil 1997.a. ostis Olicana veel 237 Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakut hinnaga ą 2 819,16 krooni, kogusummaga 668 140,92 krooni. Tehingu finantseerimine toimus samal päeval sõlmitud repotehingu kaudu, kus Olicana Ltd pantis Hoiupanga Aktivajuhtimise AS-ile 474 (nii juba omandatud kui ka juurdeostetavad) Venemaa HPIF osakut. Repo- ja pandilepingu kohaselt tekkis Olicanal kohustus panditud osakud 08.novembril 1997.a. välja osta hinnaga 690 338,05 krooni, s.t. lepingujärgse hinnaga 1456,41 krooni tk. Tulenevalt Venemaal 1997.a. sügisel toimunud väärtpaberituru kriisist langes Venemaa Investeerimisfondi osakute hind. Seisuga 08.11.1997 oli ühe osaku tagasivõtmishind 1874,22 krooni. Olicanal oli finantsvõimenduse kasutamise tulemusena kokku 474 osakut, mille koguväärtus tagasivõtmishinna alusel oli 888 380,28 krooni. Olicana oma lepingujärgset väljaostukohustust ei täitnud. Kuna Olicana repolepingu alusel panditud väärtpabereid välja ei ostnud, siis Hoiupanga Aktivajuhtimise AS realiseeris panditud osakud võla katteks, kui osakute koguväärtus langes alla Olicanale laenatud summa. 09.jaanuaril 1998.a. kandis pank osakud Olicana väärtpaberikontolt ära. Olicana nimel tegi pangas tehinguid ainult Kalle Liiv ning Olicana kontodel ei toimunud peale eelpool kirjeldatud ostu- ja repotehingute mingit muud äritegevust. Olicana pangakontodel toimuv oli täielikult Kalle Liivi kontrolli all ning vastas Kalle Liivi tahtele. 16.detsembril 1998.a. esitas Kalle Liiv Tallinna Linnakohtule hagiavalduse Olicana ja Hoiupanga Fondide AS vastu, milles taotles kostjate vaheliste tehingute tühisuse tunnustamist. Selle hagiavaldusega alustas Kalle Liiv tegutsemist selle nimel, et 2 3 saada Hansapangalt rahasummat, mille ta oli tasunud enda poolt esindatava Olicana tehingu eest tasumiseks. Hagis püüdis Kalle Liiv jätta muljet, nagu oleks Olicana ja Kalle Liiv seotud vaid raha laenamise kaudu ning nagu oleks Olicana tegevus osakute ostmiseks tekitanud kahju Kalle Liivile. Kalle Liiv püüdis kohtus tekitada ja süvendada muljet nagu tema ei teaks Olicana Ltd-st midagi. Seega Kalle Liiv tahtlikult eksitas asja arutavat kohut eesmärgiga saavutada endale meelepärast tulemust ehk 600 209,61 krooni väljamõistmist Hansapangalt Kalle Liivi kasuks. 04.augustil 2000.a. esitas Kalle Liiv Tallinna Linnakohtule järgmise hagiavalduse, milles väitis, et K.Liiv on 04.augustil 1997.a. andnud Hoiupangale korralduse tasuda enda kontolt Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakute eest 600 209,61 krooni, kuid tema väärtpaberikontole niisuguseid osakuid laekunud ei ole, seetõttu olevat Hansapank talle võlgu tema poolt üle kantud summa ning viivisintressid. Oma hagis Kalle Liiv väidab, et Hansapank on hageja arvel ilma õigusliku aluseta rikastunud 600 211,61 krooni ulatuses, tekitades selle ulatuses hagejale kahju. 19.augustil 2000.a. esitas Kalle Liiv Tallinna Linnakohtule Hoiupanga AS-i vastu hagi Olicana ja Hoiupanga Aktivajuhtimise AS-i vaheliste tehingute tühisuse tunnustamiseks. 22.novembril 2000.a. esitas Kalle Liiv Tallinna Linnakohtule hagiavalduse, milles soovis, et kohus tunnistaks Hansapanka makseagendi kohustuse täitjana Kalle Liivi ja Hoiupanga vahel sõlmitud väärtpaberikonto lepingu mõttes. Hagiavalduses esitas Kalle Liiv kohtule ebaõige väite nagu oleks ta 04.augustil 1997.a. maksekorraldusega soovinud enda raha eest osta endale väärtpabereid aga kuna tema isiklikule väärtpaberikontole pole osakuid laekunud, siis peaks pank talle selle raha tagastama. 12.veebruaril 2001.a. esitas Kalle Liiv Tallinna Linnakohtule järjekordse hagiavalduse Hansapanga tunnustamiseks makseagendi kohustuste täitjana pooltevahelises lepingus. Hagiavalduses esitas Kalle Liiv väite, et tema andis Hoiupanga ja Kalle Liivi vahelise väärtpaberikonto lepingu täitmiseks kostjale 04.augustil 1997.a. korralduse hageja enda raha eest hagejale väärtpaberite ostmiseks. Seega järjekordselt esitas Kalle Liiv kohtule selgelt ja teadvalt vale ja eksitava väite. 28.02.2001 pöördus Kalle Liiv Riigi Tarbijakaitseameti poole kaebusega, milles tekitas Tarbijakaitseametis teadvalt vale ettekujutuse nagu oleks tarbija Kalle Liiv teinud makse selleks, et endale omandada Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakuid ning, kuna ta osakuid ei saanud, siis peaks Hansapank selle summa tarbijale tagastama. 19.aprillil 2002.a, olles eksimuses tegelike asjaolude suhtes, tegi Tarbijakaitseamet peadirektori asetäitja M. Ki isikus Hansapangale ettekirjutise, mille kohaselt Kalle Liivi kui tarbija õigusi on panga poolt rikutud ja tarbija rikutud õigused kuuluvad ennistamisele. Tarbijakaitseamet käskis oma ettekirjutusega Hansapangal kanda tarbija Kalle Liivi arvelduskontole tagasi tema poolt Venemaa Investeerimisfondi osakute eest AS-ile Eesti Hoiupank tasutud 600 209,61 krooni. Tarbijakaitseameti ettekirjutisele tuginedes Kalle Liiv loobus Tallinna Linnakohtus olevast hagidest Hansapanga vastu. Hansapank vaidlustas ettekirjutise ning 17.septembril 2002.a. toimunud asja arutamise tulemusel Tarbijakaitseamet nõustus Hansapanga seisukohaga, et lõpetab Kalle Liivi avalduse menetlemise ja ettekirjutist täitmisele ei pööra. Nimetatud otsustuse osas saatis 27.septembril 2002.a. Tarbijakaitseamet peadirektori asetäitja M. K’i isikus menetlusosalistele välja vastava kirja. 3 4 Järgmiseks kaebas Kalle Liiv Tarbijakaitseameti 27.septembri 2002.a. otsuse peale Tallinna Halduskohtusse. Vastavasse haldusprotsessi Hansapanka ei kaasatud ja Hansapank ei teadnud kohtumenetluse toimumisest. 04.aprillil 2003.a. langetas Tallinna Halduskohus kohtunik Indrek Paukštys’e isikus otsuse, mille kohaselt kohustati Tarbijakaitseametit jätkama menetlust 19.aprillil 2002.a AS-le Hansapank tehtud ettekirjutuse täitmiseks. 04.aprilli 2003.a. Tallinna Halduskohtu otsuse alusel Tarbijakaitseamet saatis peadirektor Helle Aruniit isikus 09.mail 2003.a. Hansapangale kirja “Ettekirjutise täitmisele pööramine”. Nimetatud kirjaga pööras Tarbijakaitseamet oma 19.aprilli 2002.a ettekirjutuse uuesti täitmisele ja nõudis Hansapangalt Kalle Liivi poolt taotletud 600 209,61 krooni ülekandmist tarbija Kalle Liivi arvelduskontole. Hansapank vaidlustas vastavad haldusaktid. Kohtumenetluse kestel Tarbijakaitseamet 14.märtsil 2005.a. tühistas oma ettekirjutuse ja halduskohus lõpetas menetluse
- juulil 2005.a. Maakohus põhjendas kalle Liivi õigeksmõistmist oma otsuses järgmiselt: Tõde on selles, et Liiv soovis kohtusse pöördumisega kui ainsal seaduslikul viisil välja selgitada, milliseid Liivi õiguste rikkumisi on toimunud (näiteks seda, kas panga poolt raha kandmine
- augustil
- a. kontole, mille omanik ei olegi juriidiline isik, on õiguspärane ning kas panga tegevus Liivi poolt allkirjastatud maksekorraldusele hilisema juurdekirjutuse tegemisega ja sellega kliendi tahte jäme moonutamine on õiguspärane. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Süüdistusaktist ei selgu, keda kohtunikest või tarbijakaitseametnikest on Liiv eksitanud ning milles eksitamine (tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine) konkreetselt seisnes ning kas ametiisikute eksitamist üldse toimus (süüdistusaktis väidetakse kohtu ja riigiorgani eksitamist, ent see saab toimuda üksnes füüsiliste isikute eksitamise kaudu ). Tõendamiseseme olulisim asjaolu – kas ja kellele Liiv lõi tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse – on jäänud kohtueelses menetluses täielikult välja selgitamata. Esimese astme kohtu poole pöördumine ei saa isegi teoreetiliselt kujutada kelmuse katset ainuüksi põhjusel, et kohtu poole pöördumisele kui teole järgneb ulatuslik protsessuaalselt eristatavate toimingute jada, sh oma väidete tõendamise kohustus, vastaspoole vastuväidete ärakuulamine ja nende kummutamine tõendite abil, poolte kohtuvaidlused - see kõik kordub vähemalt ühel korral ringkonnakohtus, teoreetiliselt ka riigikohtus. Ainuüksi kohtu või järelevalveorgani poole kirjalikus vormis pöördumise fakt ei saa olla inkrimineeritav kuritegelik käitumine, sest need organid ongi loodud õiguslike konfliktide lahendamiseks. Kohus on arvamusel, et põhimõtteliselt on prokurör on põhjendanud õigesti, miks tema arvates K. Liivi tegevuses esinevad nn. kolmnurkkelmuse tunnused – sest kohtuvaidluses on kohtuniku õiguspädevus otsustada varakäsutus, kui varakäsutaja petmine talle teadvalt valede ja eksitavate väidete esitamises ja Tarbijakaitseameti kui varakäsutaja eksimusse viimine talle teadvalt valede ja eksitavate väidete esitamises, mille tagajärjel oleks varaline kahju tekitatud pangale ning Kalle Liiv oleks saanud varalist kasu. Kuid antud juhul on tuvastatud eelpoolkirjeldatud tõenditest mittevastavate väärtpaberikonto numbrite olemasolu 4 5 mitmes tehingudokumendi, mis on käsitsi parandatud või juurde kirjutatud. Originaaldokumente näiteks Keskdepositooriumi registri kannete kohta pole enam , seda pole võimalik kontrollida. Seega pole võimalik ka umber lükata süüdistatava vastuväidet, et 04.08.1997.a. maksekorraldust tehes oli tema tahe teha maksekorraldus enda väärtpaberikontole. Et ta ise 08.
- 1997 raamlepingut ja repolepingut samuti ei süüvinud lepingu rekvisiitidesse, annab tunnistust raamlepingusse märgitud esialgselt kirjutatud vale väärtpaberikonto number. Seega kohus soostub kohtulikul uurimisel uuritud tõenditest tulenevalt . Seega kaitsja seisukohaga Krediidiasutuste seaduse § 55 lg 2 sätestab, et seaduse mõistes on identifitseerimine tehingut sooritava isiku nime, sünniaja ja aadressi, samuti isikut tõendava dokumendi nimetuse, numbri, väljaandmise kuupäeva ja välja andnud asutuse nimetuse ning muude isikut tõendavate andmete kirjalik fikseerimine toimus Olicana kui juriidilise isiku ja teda volikirja alusel esindava füüsilise isiku Kalle Liivi esmakordne identifitseerimine Hansapangas toimus
- augustil
- a. (I köide tl 39). Seda kuupäevalist fakti kinnitab ka Hansapank kaebuses politseile. Väärtpaberikonto avamise eelduseks on Reeglite Kogu p 4.2.3.2.5 nõude kohaselt juriidilise isiku pangakonto numbri olemasolu. Kriminaalasja toimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest selgub, et Olicana väärtpaberikonto on avatud korraga kolmel kuupäeval –
- augustil 1997,
- augustil 1997 ja
- augustil 1997, mis ei saa üheaegselt olla tõene. Kohus soostub osaliselt prokuröri väitega sellest, et Keskdepositooriumi teatis 11.08.1997.a. Olicana Ltd väärtpaberikonto avamisest ei tarvitse olla väärtpaberikonto registreerimise päev, sest teatises pole sõnaselgelt öeldud, et see väärtpaberikonto on registris registreeritud, see tähendab sellest päevast on kontole antud number. Just see asjaolu ei anna ühest vastest küsimusele, millal täpselt avati väärtpaberikonto, mis ajast oli võimalik sooritada tehinguid. Samas ka asjaolu, et väärtpaberitehingu kinnitusel (Olicana ja Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi vahel) 01.08.1997 on konto number käsitsi juurde kirjutatud . Kohtulikul uurimisel ei ole ka tunnistajate ülekuulamisest seda asjaolu võimalik olnud selgitada, V. Kaarepere väidab vaid, et see pidi olema kliendil teada, kuid tehingust on möödunud 10 aastat ja täpselt ei mäleta seda keegi. Seetõttu ei saa kohus ka lugeda umber lükatuks K. Liivi väidet, et 04.08.1997 tema ei teadnuki Olicana Ltd. väärtpaberikonto numbrit. Küll aga ei saa kohus sellest tulenevalt lugeda tõendatuks süüdistatava ja kaitsja väidet, et nimetatud maksekorraldus 04.08.1997 on panga poolt tahtlikult võltsitud. Tunnistajate ja süüdistatavate ütlused, mis ei riimu, ei saa olla aluseks dokumendi võltsimise kinnituseks. Kohus ei saa antud menetluse raames teha uurimistoiminguid, millega tuvastatakse dokumendi võltsimine. Seetõttu ei anna ka kohus vastust süüdistatava viimases sõnas kohtule esitatud küsimustele kas 04.08.1997 Liivi poolt allkirjastatud maksekorraldus on võltsitud ning tehtud viisil, et maksekorraldusele on pärast maksekorralduse koostamise kuupäeva juurde kirjutatud VP
- Kaitse ja süüdistatava väide, et süüdistuses ei ole toodud ära konkreetset õigusnormi, mida K. Liiv rikkus ei ole antud asjas kohane, K. Liivile heidetakse ette, et ta katses tsiviilhagide kohtusse ja kaebuse Tarbijakaitseametisse esitamisel suure varalise kasusaamise eesmärgil. Kelmuse koosseis eeldab petetu eksimusse sattumist, see on väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest. Kuivõrd süüdistusest tulenevalt väärkujutluse loomiseks tegelikest objektiivsetest asjaoludest ei esitanud ta kohtule ja Tarbijakaitseametile kõiki tehinguid puudutavaid dokumente, siis peab kohus nentima, et õigusnormi selle kohta ei ole. Samas aga leiab kohus, et uuritud tõenditest : väärtpaberitehinguid käsitlevates dokumentides olevad vead kontonumbrites, väärtpaberikonto väidetava avamise mitu kuupäeva ja mitteüheselt 5 6 mõistetav väärtpaberi keskdepositooriumi teatises väärtpaberikonto avamise päevast ja võrdlus tol ajal kehtinud õigusaktides, võisid kujundada K. Liivil arusaamise, et nimetatud tehingute vormistamisel on tehtud vigu, mille tagajärjel on teda kahjustatud ja õigusi rikutud. Seetõttu leiab kohus, et tema pöördumised kohtusse ja Tarbijakaitseametisse tahtlusega saada suurt varalist kasu ja tekitada varaline kahju Hansapangale ei saa lugeda tõendatuks ja ainumääravaks. Tuvastamisel on oluline subjektiivsete tunnuste kindlakstegemine.. Igal isikul on õigus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse ja antud juhul tarbijana Tarbijakaitseametisse, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud, et Hansapank oleks Kalle Liivile tema pretensiooni põhjendamatust piisavalt selgitanud . K. Liiv väidab, et tema pärimisele ei ole talle midagi arusaadavat vastatud. Tal kujunes veendumus, et tulenevalt eelnevast finantskriisist 1997.a eiratakse panga poolt elementaarseid pangategevust sätestavaid norme ja selgitada välja, mis tegelikult väärtpaberitega toimus, ei ole võimalik teisti, kui kohtu kaudu. Juristina on ta kohtumenetlusega tuttav ja oli ka teadlik, et vaatamata tema esitatud materjalidele lisatakse ka vastaspoole materjalid, õigusliku vaidluse lahendab kohus. Ka Tarbijakaitseameti materjalidest nähtub, et koos ametisse kutsuti mõlemad pooled ja pangapoolsed selgitused kuulati ära. Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole ümber lükatud K. Liivi väide, et tal tekkis arusaamine pangapoolsest õiguste rikkumisest, sest tema arvates ei olnud peale õigusaktidega(neile on viidatud tõendite kirjelduses ja kaitse seisukohtades) tutvumist panga tegevus õigusnormidele vastav. Seega kuriteo subjektiivne koosseis tahtlus kelmuse teel saada vara, millele tal puudub õigus, ei ole tuvastamist leidnud. Kohus ei leia, et K. Liivi pöördumine Tarbijakaitseameti poole sellisel viisil esitatud kaebusega viis ameti eksitusse just K. Liivi tahtliku tegevuse tõttu, et viimane tegi pangale ettekirjutuse taastada eelnev olukord ja tingis ka Halduskohtu esmase kohtuotsuse, millega kohustati Tarbijakitseametit jätkama menetlust ja ettekirjutus täitmisele pöörata. Kohtuotsusest nähtub, et kohtuniku otsustuse aluseks oli menetlusnormidele põhinev otsustus –Tarbijakaitseamet ei saa juba täitmisele pööratud ettekirjutust peatada. Kuivõrd kohus eeltoodud asjaoludel ei loe tõendatuks K. Liivi käitumises subjektiivse külje olemasolu, ei ole tuvastatud ka tema tegevuse õigusvastasus kohtusse ja Tarbijakaitseametisse pöördumistel tema poolt esitatud põhjendustel. Kalle Liiv kuulub õigeks mõistmisele süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 -§ 25 lg 2 (ajavahemikul 04.08.2000 kuni 01.09.2002.a KrK §143 lg 2 p 11- § 15 lg 2 järgi süüteo koosseisu puudumisel. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu 29.11.2007 õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega Kalle Liivi süüdimõistmist KarS § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi ning karistamist 1 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga koos allutamisega KarS § 74 tulenevatele käitumiskontrolli nõuetele. Prokurör leiab, et kohtu järeldus, et Kalle Liivi tegevuses puudub subjektiivne koosseis, ei vasta kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditele. Prokuröri hinnangul on kohus omistanud Hansapanga kuriteo kaebuses (I kd tl 11) tehtud trükiveale ebamõistlikult suure tõendusliku tähenduse. Dokumentaalsest tõendist – Olicana Ltd ja Hansapanga vahelisest arvelduskonto lepingust nähtuvalt avas Kalle Liiv Olicana Ltd esindajana 01.08.1997 Olicana Ltd-ile arvelduskonto . Arvelduskonto avamisega 6 7 andis Olicana Ltd esindaja Kalle Liiv allkirjanäidise . Milliste tõendite pinnalt on kohus jõudnud veendumusele, et Olicana Ltd kui juriidilise isiku ja teda volikirja alusel esindava füüsilise isiku Kalle Liivi esmakordne identifitseerimine Hansapangas toimus alles 07.08.1997, jääb prokurörile arusaamatuks. Kohus on küll viidanud I kd tl-le 39 ehk Olicana Ltd allkirjanäidise kaardile, kuid seal on lahtris „Panga kinnitus“ märgitud ometi 01.08.1997, mis pealegi kattub täielikult arvelduskonto lepingul märgitud lepingu sõlmimise kuupäevaga. Samuti on kohus märkinud järgmist: „Kriminaalasja toimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest selgub, et Olicana väärtpaberikonto on avatud korraga kolmel kuupäeval 01.augustil 1997,
- augustil 1997 ja
- augustil 1997, mis ei saa üheaegselt olla tõene.“ Kui kohus leiab, et teatud tõendid on vastuolulised, siis oleks ta pidanud põhjendama, milline tõend on usaldusväärseim ja mida nimetatud tõend kohtu silmis tõendab. Antud juhul kohus seda teinud ei ole. Pealegi ei soostu prokurör kohtu seisukohaga justkui dokumentaalsetest tõenditest selgub, et Olicana Ltd väärtpaberikonto on avatud korraga kolmel kuupäeval. Kui kohus pidas ühe dokumentaalse tõendina silmas Eesti Väärtpaberikeskuse vastust uurija järelepärimisele (I kd tl 109), siis selles on üksnes märgitud, et Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja andmetel on 01.08.1997 Olicana Ltd nimel avatud väärtpaberikonto ja samuti märgitud, et kontoga seotud dokumendid asuvad kontohalduri juures. Nimetatud vastusest tuleneb üheselt, et kuivõrd kontoga seotud dokumendid asuvad kontohalduri ehk Hansapanga juures, siis saab täpsemat teavet avamise asjaolude kohta sealt. Hansapanga poolt esitatud dokumendid (I kd tl 36) kinnitavadki, et Olicana Ltd nimele on Kalle Liiv väärtpaberikonto avanud 04.08.
- Samuti ei nõustu prokurör kohtu seisukohaga, et dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on Olicana Ltd väärtpaberikonto avatud ka 11.08.
- Väärtpaberikonto avamise teatisest, mille on kohtumenetluse käigus Kalle Liiv esitanud, nähtub väärtpaberikonto avamise teatise koostamise kuupäev (11.08.1997), sest iga dokumendi loomulikuks rekvisiidiks on selle koostamise kuupäev. Selles dokumendis puudub aga igasugune viide väärtpaberikonto avamise kuupäeva kohta. Kohus on väärtpaberikonto avamise teatise koostamise kuupäeva samastanud väärtpaberikonto avamise kuupäevaga, mis on täiesti meelevaldne ja arusaamatu. Kohus on samuti märkinud järgmist: „Samas ka asjaolu, et väärtpaberitehingu kinnitusel (Olicana ja Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi vahel) 01.08.1997 /kohus on silmas pidanud 31.07.2007 tehingukinnitust – J.L./ on konto number käsitsi juurde kirjutatud. Kohtulikul uurimisel ei ole ka tunnistajate ülekuulamisest seda asjaolu võimalik olnud selgitada, […].“ Prokurör küll nõustub kohtu arvamusega selles, et tunnistajate ülekuulamistest pole õnnestunud välja selgitada, kelle poolt ja millal on 31.07.1997 tehingukinnitusele (I kd tl 34) väärtpaberikonto juurde kirjutatud, kuid ainuüksi see asjaolu ei kummuta süüdistusversiooni. Nimelt lähtub süüdistus Hansapanga kaebuses (I kd tl 10) esitatud põhjendusest, et kuna Olicanal ei olnud tehingu sõlmimise ajal väärtpaberikontot, jäeti tehingukinnituses väärtpaberikonto lahter esialgu tühjaks ning hiljem kanti sinna sisse Olicanale tegelikult avatud väärtpaberikonto number. Tõendeid kogumis hinnates jääb nimetatud versioon püsima, kuna süüdistuse seisukohast on määrava tähendusega see asjaolu, kas Kalle Liiv soovis 04.08.1997 maksekorraldust tehes omandada Venemaa HPIF osakuid Olicana Ltd nimele (väärtpaberikontole nr 82922) või mitte. Prokuröri hinnangul annavad süüstavad tõendid aluse üheselt väita, et Kalle Liiv soovis 04.08.1997 maksekorraldust tehes omandada Venemaa HPIF osakuid Olicana Ltd 7 8 nimele. Kohus asudes teistsugusele seisukohale on jätnud täielikult analüüsimata ja motiveerimata teised kohtumenetluses uuritud süüstavad tõendid. Ja nimelt järgmised dokumentaalsed tõendid (muuhulgas): Olicana Ltd poolt sõlmitud Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi haldusleping /tl 33/ - Olicana Ltd ja Hansapanga vaheline väärtpaberikonto leping /tl 36/ - Olicana Ltd ja Hoiupanga Aktivajuhtimise AS vaheline väärtpaberitehingute raamleping nr 39 /tl 40-42/ - Olicana Ltd ja Hoiupanga Aktivajuhtimise AS vaheline väärtpaberite repo- ja pandileping nr P23 /tl 43/ - Olicana Ltd ja Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi 08.08.97 tehingukinnitus /tl 44/ - Balti Realiseerimiskeskuse ettekanne hr R. Kitt’ile /tl 46/ - Kalle Liivi 19.08.00 hagiavaldus /tl54-55/ Nimetatud tõenditega on tuvastatavad järgmised asjaolud, kuid mille osas kohus ei ole mingit seisukohta võtnud: - Igasugused K.Liivi väited, et ta ei ole kunagi soovinud osta väärtpabereid Olicanale on ümber lükatud asjaoluga, et 08.08.1997 on K.Liiv Olicana nimelt sõlminud väärtpaberite repo- ja pandilepingu. Sellest lepingust nähtub üheselt, et Olicana pandib 237 osakut esimesest tehingust + 237 osakut teisest tehingust, s.o 474 osakut. Kuna Olicana enda arvelduskontolt ei ole kunagi ühtegi ülekannet Olicanale väärtpaberite ostmiseks tehtud, siis on üheselt selge, et olemasolevad 237 osakut, mida K.Liiv Olicana nimel pantis, on samad, mille eest K.Liiv enda isiklikult arvelduskontolt maksis. Kuna olemasoleva 237 osaku pantijaks oli Olicana, kelle nimel kirjutas lepingule alla K.Liiv, pidi K.Liiv järelikult aru saama, et Olicana pidi olema osakud mingil hetkel ostnud. Kuna aga Olicana ainus volitatud esindaja pangas oli K.Liiv ning kõik lepingud ja tehingud Olicana nimel on allkirjastatud samuti K.Liivi poolt, siis ainus inimene, kes võis 237 osakut Olicanale soetada, oligi K.Liiv ise. - Üks päev peale enda nimel väärtpaberikonto avamist (30.07.1997), s o 31.07.1997 on sõlminud K.Liiv Olicana esindajana Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi Halduslepingu. Tunnistaja J. K ütlustest kuulsime, et selline haldusleping sõlmiti kõikide klientidega, kellel oli kavas hakata fondi osakutega tehinguid tegema. Halduslepingu olulisus seisnes selles, et klient on tutvunud fondi tingimustega. Halduslepingu sõlmimisest võib järeldada Olicana soovi juba 31.07.1997 osta Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakuid. Seega läheb nimetatud dokumentaalne tõend vastuollu K.L. poolt kohtumenetluses antud ütlustega, mille kohaselt alles 08.08.1997 läks ta Olicana esindajana tehinguid ette valmistama ja pabereid vormistama Hoiupanga Juhtimise ASi. - Selleks, et oleks võimalik reaalselt täita Olicana nimel kokku lepitud väärtpaberitehingut, pidi K.Liiv avama Olicanale väärtpaberikonto. Vaidlusaluse väärtpaberikonto lepingu sõlmis K.Liiv Olicanale 04.08.
- - Kohus ei ole oma otsuse motiveerivas osas ka põhjendanud, miks ta täielikult kõrvale jätnud süüstava tõendina 19.08.1998 Kalle Liivi poolt koostatud tsiviilhagi. 19.08.1998 koostatud tsiviilhagis Kalle Liiv kirjutab, et Olicana Ltd ja Hoiupanga 8 9 Rahaturu Investeerimisfondi vahel oli 08.08.1997 sõlmitud väärtpaberitehingu raamleping nr 39 ja väärtpaberite repo- ja pandileping nr P23, sest Olicana Ltd soovis laenata raha, et osta lisaks olemasolevale 237-le IF osakule veel samapalju osakuid juurde. Seega on Kalle Liiv ise 19.08.1998 koostatud tsiviilhagis kinnitanud, et enne 08.08.1997 kuulus Olicanale juba 237 osakut. See väide ja ülejäänud hagis esitatud asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse versiooniga ning lükkavad ümber Kalle Liivi väite, et kogu Olicana poolt koostatud dokumendid oli ettevalmistus väärtpaberite omandamiseks ja ettevalmistus oli suunatud sellele, et kui Olicanal tuleb ülekanne, siis kõik realiseerub, kuid Olicanalt ei tulnud ülekannet. Samuti on kohus jätnud põhjendamata, miks ta on jätnud kõrvale tunnistajate Victoria Kaarepere ja Kadri Kuusk poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud järgmised ütlused. Ja nimelt: Hoiupanga endine teller V. K, kes faktiliselt täitis täies ulatuses vaidlusaluse 04.08.1997 maksekorralduse, välistas kohtus ristküsitlusel, et ta oleks peale kliendilt ehk antud juhul K.L.-ilt allkirja võtmist teinud maksekorraldusele täiendavaid sissekandeid maksekorralduse lahtritesse. Tema ütluste kohaselt kajastavad maksekorralduses olevad andmed täpselt kliendi tahet. Seega lükkavad tunnistaja V.K ristküsitluse käigus antud ütlused ümber Kalle Liivi väited nagu oleks „pank“ võltsinud 04.08.1997 maksekorraldust, kirjutades sinna tagantjärgi Olicana väärtpaberikonto numbri. Kalle Liivi ütlused lükkab ümber ka endine Hoiupanga Aktiva Juhtimise AS Hoiupanga Rahaturu fondi juht K. K, kes on allkirjastanud repoja pandilepingu nr P
- Nimelt väitis tunnistaja seda, et repo- ja pandilepingu sõlmimise ajal 08.08.1997 pidi Olicana Ltd-il olema igajuhul välja ostetud vähemalt pooled osakutest, ehk 237 osakut. Nimetatud ütlused kattuvad täielikult asjas uuritud dokumentaalsete tõenditega ehk Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi halduslepinguga, 31.07.1997 tehingukinnitusega, 04.08.1997 väärtpaberikonto lepinguga ja 04.08.1997 maksekorraldusega. Ristküsitluse käigus ei sattunud nende kahe tunnistaja ütlused kordagi kahtluse alla, puuduvad ka igasugused muud alused nende kahe tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Samuti pidi tunnistaja Vioricca Kaarepere ütluste kohaselt Kalle Liiv 04.04.1997 maksekorraldus saama täies ulatuses ehk tegemist oli kopeeruva maksekorraldusega, sest kui klient oleks saanud ainult kviitungi osa, siis oleks ka panga originaal olnud kviitungi osata. Panga poolt esitatud 04.04.1997 maksekorralduse originaali ja Kalle Liivi poolt esitatud maksekorralduse kviitungi osa võrdlemisel näeme tõesti, et need on kviitungi osas täiesti identsed, seega pidi kopeeruva maksekorralduse üks eksemplaridest jääma pangale ja teine kliendile ehk antud juhul Kalle Liivile. Kalle Liivil oleks kerge olnud tõestada panga poolset panga valduses oleva maksekorralduse võltsimist hilisema juurdekirjutuse näol kui ta oleks kohtule esitanud enda valduses oleva maksekorralduse täies ulatuses, aga seda ta teinud ei ole, kuna tegemist oleks siis juba teda süüstava tõendiga. Seega kui juhinduda kaitseversioonis püstitatud vandenõust, et „pank“ võltsis 04.04.1997 Kalle Liivi poolt tehtud maksekorraldust selliselt, et kirjutas sinna tagantjärgi Olicana väärtpaberikonto numbri, siis oleks selline vandenõu pidanud algama juba 04.04.1997, sest juba siis oleks pidanud teller „tõendite varjamise eesmärgil“ andma Kalle Liivile täieliku maksekorralduse asemel üksnes maksekorralduse kviitungi osa. Selline versioon läheb aga juba vastuollu Kalle Liivi poolt kohtus enda ülekuulamisel esitatud versiooniga, mille kohaselt ei tulnud Olicana poolt peale 08.08.1997 vormistatud dokumente ülekannet ja seejärel tehti Kalle Liivi suhtes jõuvõte ja vormistati tagantjärele dokumendid. 9 10 Kohus on oma otsuses leidnud järgmist: „Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole ümber lükatud K. Liivi väide, et tal tekkis arusaamine pangapoolsest õiguste rikkumisest, sest tema arvates ei olnud peale õigusaktidega tutvumist panga tegevus õigusnormidele vastav. Seega kuriteo subjektiivne koosseis tahtlus kelmuse teel saada vara, millele tal puudub õigus, ei ole tuvastamist leidnud.“ Prokurör ei nõustu kohtu sellise seisukohaga, kuna Kalle Liivi ei süüdistata mitte selles, et ta pöördus kohtusse tehingute tühisuse tuvastamiseks tehingute ebaseaduslikkuse tõttu, vaid selles, et ta esitas kohtule ja Tarbijakaitseametile tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ehk väitis nagu oleks ta 04.augustil 1997.a. maksekorraldusega soovinud enda raha eest osta endale väärtpabereid aga kuna tema isiklikule väärtpaberikontole pole osakuid laekunud, siis peaks pank talle selle raha tagastama. Kohus on oma otsuses väljendanud ka väga vastuolulist seisukohta, väites, et kohtuliku uurimise käigus ei lükatud ümber süüdistatava vastuväidet, et 04.08.1997 maksekorraldust tehes oli tema tahe teha maksekorraldus enda väärtpaberikontole. Kohus on lisanud: „Et ta ise 08.08.1997 raamlepingut ja repolepingut samuti ei süüvinud lepingu rekvisiitidesse, annab tunnistust raamlepingusse märgitud esialgselt kirjutatud vale väärtpaberikonto number“ Nagu juba eelnevalt viidatud evib kohus ka seisukohta, et kohus ei saa lugeda ümber lükatuks K. Liivi väidet, et 04.08.1997 tema ei teadnudki Olicana Ltd väärtpaberikonto numbrit. Nimetatud kohtu poolt tõendauks loetud asjaolud ja nende kinnituseks esitatud tõendite analüüs on omavahel vastuolus. Samas lükkavad prokuröri poolt eelnevalt märgitud tõendid mõlemad kohtu poolt tõendatuks loetud asjaolud veenvalt ümber. Kalle Liivi kaitsja adv. Andres Hallmägi nõustub esitatud apellatsioonis otsuse resolutiivosaga õigeksmõistmise osas, kuid ei nõustu osaliselt motiveeriva osaga, lähtudes järgnevatest asjaoludest. Apellandi nõuete sisu ja taotlused on järgnevad. 1)
- oktoobri
- a. muudetud süüdistusaktis on Liivile etteheidetavateks tegudena kirjeldatud teod alates
- augustist
- Kui süüdistusakti kohaselt on etteheidetavateks tegudeks teod alates
- augustist 2000, siis ei ole arusaadav muudetud süüdistusakti tekstis, lk 2 eelviimase lõiguga algav ja lk 3 ülemisel kolmandikul jätkuv 16.12.1998 puudutav teokirjeldus. Sama on veidi lühemal kujul korratud ka süüdistusakti lk-l
- KrMS § 154 lg 2 loetleb ammendavalt, et süüdistusakti põhiosas märgitakse kuriteo asjaolud. Kui etteheidetavateks tegudeks on süüdistatava teod alates
- augustist 2000, siis on alusetu muudetud süüdistusaktis esitada
- detsembri
- a. tegu. Asjaolu, et süüdistatavad teod saavad alata
- augustist
- a. kohtuotsusest ei nähtu. Apellant taotleb, et ringkonnakohus võtaks selles osas seisukoha. 2) Muudetud süüdistusakti lk 3 alt teises lõigus ja lk 7 alt kolmandas lõigus nimetatakse Liivile etteheidetava teona esitamist
- augustil
- a. hagi esitamist. Liiv sellist hagi ei ole. Seda asjaolu on Liiv selgitanud juba
- septembril 2005.a Tallinna Linnakohtule esitatud seletuses (kohtutoimikute loendis II köide, lk 24, alt 4.lõige). Selles osas on süüdistus Liivile esitatud alusetult ja see asjaolu kohtuotsuses ei kajastu. Muudetud süüdistusakti lk 3 alt
- lõigus ja lk 7 alt
- lõigus nimetatakse etteheidetava teona hagi esitamist Tallinna Linnakohtule
- novembril
- 10 11 Ka selle hagi kohta on Liiv on eelpool märgitud
- septembri
- a. seletuses kohtule osundanud (lk 24, alt
- lõigus), et
- jaanuaril
- a. keeldus linnakohus
- novembril
- a. esitatud hagi menetlusse võtmast ja tagastas hagi (seletuse lisana nr 72 oli lisatud hagi tagastamise määruse tekst). Seega ei ole osundatud hagi linnakohtu menetluses olnud. Kui hagi ei olegi võetud kohtu menetlusse, on alusetu süüdistusaktis sellist hagi märkida etteheidetavaks teoks. Ka selle episoodi kohta ei ole kohus vaidlustatavas otsuses seisukohta võtnud. Kohtuotsuses ei kajastu, et muudetud süüdistusaktis etteheidetavatest tegudest kolme episoodi esitamine on vastuolus KrMS § 154 lg 2 p 1 nõudega, mille kohaselt süüdistusakti põhiosas märgitakse üksnes kuriteo asjaolud. 3)Kohtuotsuse seisukoht Olicana väärtpaberikonto avamiskuupäeva selgusetuse osas on väär Kohtuotsuses (lk 15 alt
- rida) on tuvastatud, et Kriminaalasja toimikutes olevatest dokumentaalsetest tõenditest selgub, et Olicana väärtpaberikonto on avatud korraga kolmel kuupäeval – 01.augustil 1997,04.augustil 1997 ja 11.augustil 1997,mis ei saa üheaegselt olla tõene. Kohus soostub osaliselt prokuröri väitega sellest ,et Keskdepositooriumi teatis 11.08.1997 Olicana Ltd väärtpaberikontoavamisest ei tarvitse olla väärtpaberikonto registreerimise päev, sest teatises pole sõnaselgelt öeldud, et see väärtpaberikonto on registris registreeritud, see tähendab sellest päevast on kontiole antud number. Just see asjaolu ei anna ühest vastust küsimusele, millal täpselt avati väärtpaberikonto,mis asjast oli võimalik sooritada tehinguid. Kohtu see järeldus on väär.
- a. kehtinud õigusaktidest juhindudes on võimalik asuda kategoorilisele seisukohale Olicana väärtpaberikonto avamiskuupäeva osas, mis on üksnes ja ainult
- august
- Toimikus (tl 28, III kd) on seda fakti kinnitav Keskdepositooriumi poolt väljastatud „Väärtpaberikonto avamise teatis” nr. 93081 (originaaleksemplar). Kohus on kahelnud vaid selles, kas teatisel olev kuupäev -
- august 1997 - on olnud väärtpaberikonto avamise kuupäev. Vabariigi Valitsuse
- oktoobri
- a. määrusega nr 374 kinnitatud „Eesti väärtpaberite keskregistri põhimääruse” (RT,1994,71,1229) p 4 kohaselt on registriobjektiks ka põhimääruse lisas ettenähtud andmed. Sama põhimääruse lisa kannab pealkirja „Eesti väärtpaberite keskregistris peetavad andmebaasid ja registriandmete koosseis”. Selle lisa III osa kannab pealkirja „Investorite andmebaas”. Väärtpaberite keskregistris peetavas andmebaasis kajastub väärtpaberiarve number, samuti arve avamise kuupäev. Põhimäärus ja selle lisa Liiv esitas kohtule
- septembri
- a. seletuse lisana nr 26, lk 93-98, II kd). Seega on Olicanale EVK-s väärtpaberiarve avamise kuupäevaks üheseltmõistetavana teatises nr 93081 märgitud kuupäev
- august 1997, kuna see järeldus kuupäevast tuleneb otseselt Vabariigi Valitsuse ülalviidatud määrusest, täpsemalt selle lisas sisalduvast nõudest andmebaasis säilitatava kohta. Teatisel olevat kuupäeva
- august 1997 ei saa õigusakti sisust tuleneva tõttu pidada mingiks muuks kuupäevaks, kuna valitsuse määrus ei näinudki selles osas ette mitte mingite muude kuupäevade fikseerimist ning teatisel olev üksainus kuupäev ongi järelikult Olicana väärtpaberi arve avamise kuupäev. Seetõttu on tõsikindlalt tõendatud, et Olicana väärtpaberikonto oli avatud alates
- augustist
- 11 12 Hansapank on ka ise politseile esitatud materjalidele lisanud Olicana väärtpaberikonto väljavõtte (tl 45), millel on tehingukuupäevana märgitud samuti
- august
- Ka see panga enda poolt esitatud tõend kinnitab väidet väärtpaberikonto avamisest
- augustil
- Apellant taotleb ringkonnakohtus teatise nr 93081 (tl 28, III kd,tl 45) ja Vabariigi Valitsuse määruse analüüsimist apellatsioonimenetluses ning lugeda tuvastatuks, et Olicana väärtpaberikonto on avatud
- augustil
- 4) Väärtpaberikonto avab EVK, mitte Hansapank. See oluline tõsiasi kohtuotsuses ei kajastu. Süüdistusaktis (lk 1, alt
- lõige) on kuriteo asjaoluna märgitud, et ...
- augustil
- a. avas Kalle Liiv ülalviidatud volikirja alusel Olicanale AS-s Hansapank väärtpaberikonto nr. 82922 /tl 36/. See süüdistusakti seisukoht on ekslik, olles otseses vastuolus
- aastal kehtinud väärtpaberikonto avamise korraga. Kohus ei ole selle asjaolu kohta seisukohta võtnud. Kohtuotsuses ei kajastu, et süüdistusaktis sisalduv väide on vastuolus kehtinud õigusnormidega väärtpaberikonto avamise korrast. Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi Reeglite Kogu p 3.4.1 kohaselt Kontohaldur edastab EVK-le investorite taotlusi väärtpaberikonto avamiseks ning sulgemiseks, investorite korraldusi registritoimingute tegemiseks ,edastab selleks vajalikke andmeid.. P-s 4.2.
- on sätestatud, et Väärtpaberikonto avab EVK kontohalduri poolt edastatud kontot omada sooviva isiku või tema esindaja kirjaliku taotluse alusel. Konto avamisel esindaja poolt kohaldatakse esindajale antud volituse suhtes Reeglite Kogu alapunktide 3.4.6-3.4.8 sätteid. P-s 6.1.1 on sätestatud, et Registritoiminguks Reeglite Kogu tähenduses on Registri andmete kohta kande tegemine Registris. Registritoiminguks on muuhulgas väärtpaberikonto avamine. Seega Hansapank ei olnudki pädev Olicanale väärtpaberikontot avama,vaid väärtpaberikonto avamise õigus oli üksnes ja ainult Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumil. Eesti väärtpaberite registri põhimääruse p 4 kohaselt Registriobjekt tekib hetkel, kui on toimunud vastavate andmete sisestamine Eesti väärtpaberite keskregistri andmebaasi. Muudetud süüdistusaktis (lk 1 alt
- lõik) on esitatud Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi Reeglite Kogu p-dega 3.4.1 ja 4.2.
- ja 6.1.1 vastuolus olev seisukoht, kuid kohtuotsus seda vastuolu ei kajasta. Otsuses ei ole osundatud süüdistusakti selle seisukoha vastuolule Reeglite Kogu viidatud sätetega. Liiv taotleb ringkonnakohtu poolt asjaolu tuvastamist, mille kohaselt oli kliendi väärtpaberikonto avamise õigus ainult EVK-l ning sellest tulenevalt kohtuotsuse täiendamist. 5) Olicana väärtpaberikonto avati
- augustil 1997 Liiv selgitab, et Olicana sõlmis väärtpaberite ostmiseks
- augustil
- a. lepingu. Lepingu p 1.6 kohaselt andis Olicana volituse avada endale EVK-s väärtpaberikonto. Kuna
- august 1997 oli reede, avati Olicanale väärtpaberikonto EVK-s esmaspäeval,
- augustil
- Seega riimub
- augustil 1997 Olicanale väärtpaberikonto avamine väärtpaberikonto lepingulepingu sõlmimisega
- augustil
- 12 13 Reeglite Kogu p-s 3.4.2 on sätestatud, et Registritoimingu tegemiseks saadud ning nõuetekohaselt esitatud korralduse on kontohaldur kohustatud edastama EVK-le korralduse saamise päeval, kui korraldus on kontohaldurile antud enne kella 12:00,või järgneval pangapäeval kella 14:00-ks,kui korraldus on kontohaldurile antud pärast kella 12:00.. Seega tuli Olicanale Reeglite Kogu p 3.4.2 kohaselt avada väärtpaberikonto kas samal päeval või järgneval pangapäeval pärast Olicanalt vastava korralduse saamist. Nagu ülalpool selgitatud, avatigi Olicanale pärast
- augusti
- a. lepingu sõlmimist väärtpaberikonto Reeglite Kogu p 3.4.2 nõudeid arvestades
- augustil 1997, seega korralduse saamisele järgneval esimesel pangapäeval. Ehkki need asjaolud olid kohtuvaidluste objektiks ei ole kohus otsuses neid asjaolusid käsitlenud. Liiv taotleb, et kohus loeks tuvastatuks Olicana väärtpaberikonto avamise
- augustil
- 6.)Olicana identifitseerimine
- augustil 1997 on kohtuotsuses õigesti tuvastatud, ent sellest tulenevalt taotleb apellant kohtuotsuses täiendavate järelduste tegemist Kohtuotsuses (lk 15, alt
- rida) on põhjendatult tunnistatud tõendatuks asjaolu, et Olicana kui juriidilise isiku ja teda volikirja alusel esindava füüsilise isiku Kalle Liivi esmakordne identifitseerimine Hansapangas toimus 7.augustil 1997.a. (I köide, tl 39). Seda kuupäevalist fakti kinnitab ka Hansapank kaebuses politseile. Kohus on aga jätnud tuvastama, et enne Olicana identifitseerimist panga poolt ei saanud Olicanal mingeid lepingulisi suhteid krediidiasutustega. Sellest tulenevalt ei saanud Liiv
- augustil 1997 pangas maksekorraldust allkirjastades mingil juhul anda korraldust kanda ostetavad väärtpaberid Olicana väärtpaberikontole, sest Olicana legaliseerus pangas alles
- augustil
- a. tuli arvestada Eesti Panga presidendi
- mai
- a. määrusega nr 13 p-ga 3 mille kohaselt krediidiasutus on kohustatud kõik oma kliendid, nii juriidilised kui füüsilised isikud nendega esmakordsel lepingulistesse suhetesse astumisel identifitseerima ning Krediidiasutuste seaduse § 55 lg 2 sätet, mille kohaselt Käesoleva seaduse mõistes on identifitseerimine tehingut sooritava isiku nime, sünniaasta ja aadressi, samuti isikut tõendava dokumendi nimetuse, numbri, väljaandmise kuupäeva ja välja andnud asutuse nimetuse ning muude isikut tõendavate andmete kirjalik fikseerimine ning Krediidiasutuste seaduse § 55 lg 1 nõuet, mille kohaselt Krediidiasutustel on keelatud astuda lepingulistesse suhetesse anonüümsete, samuti variisikutega, 7) Süüdistuskokkuvõttes sisalduv seadusevastane seisukoht on kohtuotsuses jäänud kummutamata Muudetud süüdistusakti lk-l 2, on esitatud seadusega otseses vastuolus olev seisukoht, mille kohaselt Seadus ei keela ühe isiku kohustuse täitmist teise isiku poolt; antud juhul oli tegemist Olicana kohustuse täitmisega isiku poolt, kes oli samas Olicana täievoliline esindaja. Krediidiasutuste seaduse (
- a. kehtinud redaktsioonis) § 48 lg 1 kohaselt Krediidiasutuste suhted klientidega reguleeritakse kirjalike lepingutega. Kohus ei ole käsitletud vastuolule krediidiasutuste seaduse §-ga 48 lg 1 hinnangut andnud, ehkki Liiv kohtuvaidlustes sellele vastuolule osundas (kohtuvaidluse teeside p 3.3). 13 14 Liiv osundab, et tarbijakaitseamet tuvastas järelevalvemenetluse ja Hansapanga kaasamise tulemusena Liivi õiguste rikkumise seetõttu, et pangal ei olnud Liivi ja krediidiasutuse vahelist lepingut selle kohta, et Liiv panga kliendina oleks
- augustil 1997 soovinud enda poolt ostetavad väärtpaberid kanda kolmanda isiku väärtpaberikontole. Lisaks lepingu puudumisele identifitseeriti juriidiline isik Olicana pangas alles
- augustil
- a. Olicana sõlmis väärtpaberite ostuks lepingu alles
- augustil ja tema väärtpaberikonto avati alles
- augustil
- Panga õigusliku aluseta tegevus kujutab kliendi tahte jämedat võltsingut. Isegi Hansapank oma avalduses politseile (p 17) selgitab, et ...Üldjuhul, s.t. eriliste instruktsioonide puudumisel, pidi maksekorraldust, millega tasuti investeerimisfondile fondiosakute ostmise eest, käsitlema nii, et osakud kantakse selle isiku väärtpaberikontole, kes sooritas nende ostmiseks vajaliku makse. Liivil endal oli
- augustil 1997 maksekorraldust andes väärtpaberikonto olemas, järelikult kantigi ostetavad väärtpaberid makse tegija enda väärtpaberikontole. Liiv palub kohtul võtta seisukoht muudetud süüdistusakti lk-l 2 ülevalt teine kuni neljas rida oleva väite osas, mis on vastuolus krediidiasutuse seaduse §-ga 48 lg
- 8)Kohtuotsuses ei sisaldu otsustust menetluskulude suuruse väljamõistmise kohta. Kohus ei ole esitatud kohtukulude osas otsustust Samas on kohus osundanud, et Vastavalt KrMS § 189 lg 3 võib menetluskulusid vaidlustada määruskaebe korras 10 päeva jooksul peale kohtuotsuse kuulutamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai 2006 määruse (3-1-1-21-06) punktis 5 on asutud kategoorilisele seisukohale, mille kohaselt. Nõue teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust sisaldav kohtumäärus samaaegselt asjas tehtava kohtuotsusega tuleneb samuti sellest, et vastasel korral ei oleks kohtumenetluse pooltel võimalik kasutada KrMS § 191 lg-st 1 tulenevat õigust vaidlustada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus apellatsioonis või kassatsioonis. Seetõttu palub apellant kohtuotsust täiendada otsustusega kohtule esitatud menetluskulu väljamõistmise kohta. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu. Süüdistatav ja kaitsja toetasid kaitsja apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegium on seisukohal, et Kalle Liivile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ei vasta temale inkrimineeritud KarS prg. 25 lg-s 2 ja 209 lg 2 p.1 ettenähtud süüteokoosseisule. Prokuröri poolt apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole piisavad vastupidise seisukoha kujundamiseks. Andmaks hinnangut Kalle Liivile esitatud süüdistuse osas, peab kohtukolleegium eelkõige vajalikuks viidata Riigikohtu seisukohale, milline on välja öeldud Riigikohtu üldkogu otsuses nr.3-1-1-24-
- Nimelt, üldkogu on juhtinud tähelepanu sellele, et kaitseõiguse tagamiseks peavad 14 15 süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt tulnuks süüdistuses esmaselt määratleda tegu, mida prokurör (süüdistus) peab karistusõiguslikult etteheidetavaks või teisisõnu – kriminaalkaristust väärivaks teoks. Kriminaalkolleegium peab seejuures iseenesestmõistetavaks, et selleks teoks ei saa olla enda õiguste kaitseks kohtusse pöördumise fakt iseenesest, nagu see näib aga käesoleva süüdistuse seisukohalt olevat. Kalle Liivile esitatud süüdistuse sisust lähtuvalt on temale omistatud eesmärgi saavutamiseks vajalik varakäsutus, mis sellise süüdistuse puhul saaks olla jõustunud kohtuotsus või ettekirjutus. Need on aga sellised õigusliku sisuga teod, milleks peaks ta süüdistuse kohaselt kasutama ära kohtunikku või tarbijakaitse vastavat ametnikku (edasikaebe korral aga samuti kohtunikku). Kui prokurör leiab, et Kalle Liivi tegevus sisaldab süüteokatse tunnuseid, siis oleks süüdistuse läbipaistvuse ja selguse huvides vajalik põhjendada ka, millist momenti näeb süüdistaja kelmuse täideviimise alustamise ja ka lõpuleviimise momendina – varalise kahju tekkimise momendina. Nii süüdistuses kui ka apellatsioonis on sellest küsimusest mööda mindud. Eeltoodu on aga oluline selgeks teha, sest vastasel juhul ei ole võimalik loogiliselt analüüsida esitatavat süüdistust selliselt, et see oleks arusaadav süüdistatavale kaitseõiguse tagamise seisukohast ja kohtule õiglase otsuse tegemiseks. KarS prg. 25 lg 2 järgi, on süüteokatsena käsitletavad üksnes sellised teod, mis asuvad vahetus ajalis-ruumilises suhtes eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga. Prokurör ei ole kordagi pidanud vajalikuks põhjendada juriidilisest aspektist, miks selle käitumisega, mida Kalle Liiv süüdistuse kohaselt n.ö. oli juba teinud – esitanud hagid kohtusse ja nendest loobunud, esitanud avalduse tarbijakaitseametile, kaevanud kohtusse tarbijakaitseameti, kuid lõpuks loobunud temale mittesoodsa otsuse vaidlustamisest (vastavalt Tarbijakaitseameti kirjale 27.septembrist 2002 nr.1-9-/210, tal see võimalus oli t.l. 93) – oli väidetav kelmus jõudnud juba katsestaadiumi. Ehk teisisõnu – süüdistusest jääb arusaamatuks, kuidas on need teod hinnatavad teadvalt „ebaõige ettekujutuse loomise“ katsena KarS § 209 lg 1 mõttes (milles seisnes nende tegude ebaseaduslikkus). Kriminaalkolleegium soostub seejuures süüdistatava kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et igaühel on põhiseaduslik õigus pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et rikutud on tema (varalisi) õigusi. Konkreetse süüdistuses esitatud kelmuse konstruktsiooni puhul kelmuse täideviimise alguse momendi ja lõpuleviimise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kuna varakäsutus saab tekkida vaid jõustunud otsuse alusel , siis ei ole loogiliselt praktikas võimalik isegi ette näha, millise ametiisiku tegevusega viiakse kelmus täide. Ükski kohtunik (v.a. Riigikohtus) ega ka tarbijakaitse ametnik ei tea isegi otsuse kirjutamisel ja kuulutamisel, kas just tema poolt tehtud otsus sellisel kujul jõustub või mitte. Kuidas aga saab prokurör süüdistuses eeldada, et Kalle Liivi poolt esitatud hagid ja avaldus kindlasti Kalle Liivile positiivse lahenduse saavad. Tsiviilkohtumenetlus on võistlev menetlus, kus vastaspool võib esitada oma süü ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid, kohus kontrollib poolte poolt esitatud 15 16 väiteid ja tõendeid ning kohtu korralikkuse presumptsioonist lähtuvalt on põhjendamatu eeldada ebaseadusliku otsuse tegemist. TsKMS prg. 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Prg. 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui hagiavalduses (avalduses) esitatu ei leia kohtus kinnitust , siis jätab kohus hagi rahuldamata. Järelikult, kui väidetakse, et Kalle Liivil ei olnud seaduslikku alust esitatud rahalise nõude rahuldamiseks, siis on enam kui tõenäoline, et ei oleks sellist varakäsutust ka saabunud. Kui aga Kalle Liivi nõue oleks rahuldatud ja jõustunud otsusega Hansapanka kohustatud tema poolt nõutud summa välja maksma, siis olenemata vastaspoole seisukohast temale kahju tekitamise osas, ei saa sellisel juhul rääkida esiteks põhjendamata hagi esitamisest ega kohtu eksitamisest hagi esitamisega. Kui aga Hansapank oleks sellisel juhul jätkuvalt veendunud selles, et ei ole Kalle Liivile kahju tekitanud, siis ei oleks kohtuotsuse alusel raha väljamaksmise näol olnud tegemist pangale kahju tekitamisega Kalle Liivi poolt. Sellisel juhul pidanuks pank välja selgitama, kes tema töötajatest , kas teadlikult või hooletusest oli pangale kahju tekkimises süüdi e. kelle süül olid dokumendid vormistatud puudulikult. Tegelikult, kui üldse süüdistuses kirjapandu ka elus reaalselt võimalik on (kui leidub selline inimene, kes arvab, et üheainsa väitega hagiavalduses viib ta kohtu sedavõrd eksitusse, et kohus kohe kontrollimata asub hagejale soodsa otsuse tegemise juurde), siis peab olema tegemist esiteks kas väga rumala ja elukauge hagejaga , kes endale tegelikku olukorda õigesti ette ei oska kujutada ja teiseks, süüteo toimepanemise viis ei võimalda seda selliselt tegelikult lõpule viia kuna selline pöördumine kohtu poole ei tekita õigushüvele konkreetset ega reaalset ohtu. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellisel viisil kelmuse toimepanemise võimatusest saab aru ka teo toimepanemise hetkel süüteoplaani teadev keskmine vaatleja, rääkimata konkreetsest süüdistatavast, kes on kõrgema juriidilise haridusega ja oma töös kohtumenetlusega kokkupuutuv isik. Veel märgib kohtukolleegium, et kui süüdistaja ka usub esitatud süüdistuse n.ö. kohtuperspektiivi, siis peaks ta ka just konkreetse süüdistuse sisust lähtuvalt põhjendama, miks ei ole tegemist süüteo lõpuleviimisest vabatahtliku loobumisega. Kõik see kehtib esmajoones juhul, kui kohtu käsutusse antakse hagi lahendamiseks n.ö õiged andmed. Mõistagi võib hinnang hageja käitumisele olla praegusest erinev, kui enda väidetava nõude kinnituseks esitatakse võltsitud dokumente vms. Milleski sellises aga K. Liivi käesolevas kriminaalasjas süüdistatud ei ole. Süüdistuses esineb ka faktiviga. Nimelt, süüdistuses on pealtnäha Kalle Liivi tegevus järjestatud kronoloogiliselt. Tegelikult ei ole aga süüdistuses märgitud esimene pöördumine kohtu poole (16.12.1998) toimiku materjalide järgi esimene. Toimiku materjalide kohaselt oli esimene pöördumine kohtusse 19.08.1998.a. Nimetatud hagiavaldust on maakohtus ka uuritud (kohtuotsus lk. 8 p.21; hagiavalduse ärakiri 56-58). 07.04.1999.a. on kohtumäärusega menetlus lõpetatud hagist loobumisega (kohtuotsus lk. 8 p.21). Süüdistuses märgitud kuupäeval 19.08.2000.a. ei ole aga toimiku materjalide kohaselt kohtusse Kalle Liiv hagiavaldusega pöördunud. Kohtukolleegium leiab, et esitatud süüdistus on ka ebakonkreetne ja paljasõnaline. Nii on 16.12.1998.a. hagiavaldusega kohtusse pöördumise faktis süüdistuses 16 17 paljasõnaliselt märgitud, et hagis püüdis jätta muljet ja püüdis kohtus tekitada ja süvendada muljet nagu tema ei teaks Olicana LTd-st midagi ja seega eksitas kohut. Selline süüdistuse sõnastus jääb arusaamatuks, kui samas süüdistuses on alguses märgitud, et hagiavalduse nõue oli Olicana ja Hoiupanga Fondide vastu kostjate vahelise tehingu tühistamine. On loomulik, kui isik pöördub mingi konkreetse nõudega kohtusse, siis ta peabki kohut veenma, et tema nõue on põhjendatud ja siiani ei ole sellist nõude põhjendamist kohtu eksitamiseks peetud. Vastupidisel juhul oleks hagiavaldus vastuoluline – nõue üks, aga põhjendatakse vastupidist. 4.augusti 2000.a. esitatud hagi osas on selle sisu süüdistuses tsiteeritud ning ei ole võimalik aru saada süüdistusest, mis on see asjaolu, mis muudab hageja tegevuse kuritegelikuks. Sama kehtib ka kõigi ülejäänud süüdistuses esitatud faktide osas. Süüdistust lugedes võib aru saada, et prokurör süüdistab Kalle Liivi selles, et ta kohtusse hagiga pöördumisel püüdis põhjendada ainult oma nõudeid ja ei esitanud hagiavalduses vastuväiteid oma nõuetele ning ei lisanud ka hagi juurde dokumente, mis tema nõude vastu n.ö. räägivad. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tsiviilmenetluses peab vastaspool oma süütust ise tõendama. TsKMS prg. 91 lg 1 (kehtis süüdistuses märgitud tegude ajal) kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja väited. Kuigi KarS prg. 209 ei ole oma sisult blanketne norm, leiab kohtukolleegium, et olukorras kus süüdistatavale heidetakse süüdistuses ette mingit tegevust, mis teistest õigusnormidest tulenevalt on lubatud tegevus, siis on vähemalt süüdistuse selguse ja mõistetavuse huvides vajalik ära näidata, millist normi süüdistaja arvates isik rikub oma käitumisega e, milles konkreetselt seisneb teo õigusvastasus. Ühe isiku (hageja) subjektiivne arusaam, et tal on teise isiku (kostja) vastu realiseeritav nõue, ei saa olla juba iseenesest karistusõigusliku hukkamõistu esemeks. Vastasel korral oleks kelmuse katsega tegemist ka siis, kui isik läheb nõudma valuraha moraalse kahju tekitamise eest, kuid siis ilmneb, et seda siiski ei ole olnud. Või ka siis, kui see rahuldatakse väiksemas ulatuses, kui ta seda taotles (ülejäänu osas oli nõue ju alusetu, seega ebaseaduslik). Kalle Liiv, pöördudes kohtusse ja Tarbijakaitseametisse, teostas oma põhiseaduslikku õigust. Vaidlust ei ole selles ja Kalle Liivi ei süüdistatagi selles, et ta oleks esitanud kohtule ja tarbijakaitseametile mingeid võltsitud dokumente, vms. Isik võib ka oma eeldatavate õiguste kaitseks kohtusse pöörduda hagiga (TsKMS prg. 72 lg 1 –kehtis süüdistuses märgitud ajal). Need põhjused, millised välistavad hagiavalduse vastuvõtmist kohtu poolt, on seaduses loetletud (TsKMS prg. 149 lg 2). Küsimus, kas tsiviilkohtusse esitatud hagi on põhjendatud või mitte, kuulub tsiviilkohtu pädevusse, s.t. seda saab otsustada vaid kohus tsiviilkohtumenetluses ja kohtuotsusega. Käesoleval juhul ei ole lahendit, mille alusel saaks väita, et Kalle Liivi pöördumised kohtu poole olid põhjendamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii nagu karistusõigus ei domineeri õigussuhete reguleerimisel teiste õigusharude üle, vaid kuulub kohaldamisele vaid karistusseadustikus karistatavana kirjeldatud teo tunnuste esinemisel, nii ei saa tsiviilkohtu pädevusse kuuluvaid küsimusi (antud juhul seda , kas esitatud hagid ja avaldus olid põhjendatud või mitte) lahendada kriminaalmenetluses. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud põhjustel ei võimalda Kalle Liivile esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud järeldada, et ta pani toime kelmuse katse. 17 18 Seega ei vasta Kalle Liivi süüdistuses kirjeldatud käitumine KarS § 209 lg 2 p.1 objektiivsele koosseisule ja ta on põhjendatult esitatud süüdistuses õigeks mõistetud. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist ( Riigikohtu otsused nr.3-1-196-06 ja 3-1-1-46-07). Õigeksmõistmine on aga vältimatuks lahendiks olukorras, kus tegu kui selline ei ole kohtu arusaama kohaselt üleüldse karistatav . Nimetatud olukorras puudub igasugune õiguslik põhjendus ja ka vajadus pöörduda süüdistuses (ja ka kaitses) esitatud faktiliste asjaolude sisulise analüüsi poole. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida prokuröri tähelepanu sellele, et õigeksmõistvale kohtuotsusele esitatud apellatsioon peab sisaldama argumentatsiooni, millest nähtuks süüdistatavale inkrimineeritud teo vastavus konkreetsele süüteokoosseisule, s.o. küsimusi, millistele kohtukolleegium on käesolevas otsuses tähelepanu juhtinud. Prokuröri apellatsioonis seda nõuet järgitud ei ole. Riigikohus on selles küsimuses olnud samal seisukohal , märkides oma otsuses nr. 3-1-1-24-06 , et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kohtukolleegium on seisukohal, et Riigikohtu otsuses nimetatud süüdistuse tõendamiseks vajalike toimingute all tuleb mõista ka apellatsiooni, kui selles esitatud taotlus eeldab süü tõendamist. Arvestades ülaltoodud asjaolusid leiab kohtukolleegium, et prokuröri ja kaitsja apellatsioonides vaidlustatud asjaolud ei oma tähtsust Kalle Liivi süüküsimuse otsustamisel. Kuna kohtukolleegium on seisukohal, et (ebakindla) hagiga kohtusse minek ei ole üleüldse karistatav, seega pole vaja ka sisuliselt tegeleda selle pooltevahelise vaidlusega, mida võistlev protsess peaks endast kujutama e. kuna tegu kui selline ei ole üleüldse karistatav, seega pole vaja ka analüüsida nn faktilisi asjaolusid. Arusaamatuks jääb kaitsja etteheide maakohtu otsusele osas, mis puudutab menetluskulude hüvitamist. Teatavasti on maakohtu otsus tehtud 29.novembril 2007.a. Kaitsja esitas kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse 18.detsembril 2007.a.,s.o. 3 nädalat peale kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Asjaolu, et motiveeritud kohtuotsus tehti peale nimetatud taotluse esitamist, ei oma antud juhul tähtsust kuna 29.novembril 2007.a.kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosa peab kattuma motiveeritud kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohus on kaitsjale selgitanud oma kirjaga, millal ja kuidas maakohus menetluskulude hüvitamise otsustab. Apellatsioonikohtu otsusega maakohtu otsuse täiendamine menetluskulude hüvitamise otsustusega ei ole seetõttu õigustatud. Ka on kohtukolleegium seisukohal, et menetluskulude hüvitamise otsustuse kaitsjatasu hüvitamise osas 18 19 peab tegema sama kohus, kes tegi kohtuotsuse. Kõrgemalseisval kohtul puudub võimalus objektiivselt hinnata taotletava summa põhjendatuse üle kuna see on seotud konkreetselt esimese astme kohtumenetlusega. Seega leiab kohtukolleegium, et kaitsja poolt taotletud menetluskulude hüvitamise otsustab Harju Maakohus õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisel. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 29.novembrist 2007.a. Kalle Liivi suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Paavo Randma 19