4-07-7044\3

4-07-7044 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2008.a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Väärteoasja nr 4-07-7044 Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungisekretär Anna Ivanova Tõlk Dmitri Sükijainen Kohtuistungi toimumise aeg 27.03.2008.a Väärteoasi Tamara Štšekotovitš kaebus AS Ühisteenused 02.07.2007.a otsusele väärteoasjas nr 0113052632 Kaebuse esitaja Tamara Štšekotovitš (isikukood 48405120338; elukoht: XXX; töökoht: Baltic LT Logistiks) Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Tamara Štšekotovitš kohtuväline menetleja – AS Ühisteenused esindaja Paavo Paal RESOLUTSIOON
2. Ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.
3. Jätta Tamara Štšekotovitš’i kaebus rahuldamata ning AS Ühisteenused 02.07.2007.a otsus väärteoasjas nr 0113052632 muutmata. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule, teatades kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul samast päevast arvates. Kohtumenetluse poolte seisukohad ja tuvastatud asjaolud 02.07.2007.a otsusega väärteoasjas nr 0113052632 määras AS Ühisteenused linnatranspordi teenindaja T. Štšekotovitšile karistuseks ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 547 lg 1 järgi rahatrahvi 5 trahviühikut, s.o 300 krooni. Otsuse kohaselt sõitis T. Štšekotovitš 09.06.2007.a kell 12:47 Tallinnas trollis nr 4 sõiduõigust tõendava dokumendita. Sellise tegevusega rikkus Tamara Štšekotovitš vastavalt otsusele Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordis sõidu eest tasumise korra ja sõidupiletite hindade kehtestamise määrust. Nimetatud otsusele esitas T. Štšekotovitš kohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistada. Kaebuse kohaselt sõitis T. Štšekotovitš 09.06.2007.a koos venna J Š’iga trollis nr
4. Ta ostis neile mõlemale 10-kroonised piletid. Kontrolör kontrollis nende pileteid ja küsis temalt ID-kaarti ning käskis trollist väljuda, et trahv välja kirjutada Kontrolör alustas paberite vormistamist, tema helistas aga isale, et isa ta tudengipileti tooks. Kontrolör kuulis seda ja teatas, et tal ei ole seda vaja. Kui isa kohale tuli, siis trahv oli veel lõpuni vormistamata. Tema keeldus pabereid allkirjastamast, sest isa näitas dokumenti, mis tõendas, et tema on üliõpilane ja võib sõita sooduspiletiga. Kontrolär karjus temaga, lõi vastu kätt, haaras õlavarrest, andis jalaga hoobi, nii et ta bussist välhja kukkus. Kaebaja märgib, et teda solvati teiste inimeste ees, tuldi kätega kallale, kõik see oli tema jaoks suur stress. Kui pool aastat hiljem sai ta trahvi, siis ta oli šokis. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kontrolör peab tema ees vabandama ja hüvitama talle moraalse kahju summas 2557 krooni. Kohtuistungil T. Štšekotovitš selgitas, et ei saanud kaebust tähtaegselt esitada, kuna ta ei teadnud, et tema suhtes on tehtud otsus rahatrahvi määramise kohta, taotles tähtaja ennistamist. T. Štšekotovitš jäi kaebuses toodu juurde osas, milles ta palus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Moraalset kahju ei nõua, kuna sai aru, et see nõue ei kuulu lahendamisele väärteomenetluse korras. Kinnitas, et 09.06.2007.a oli tal õigus sooduspiletile, kuna ta oli väidetava rikkumise ajal üliõpilane, kuigi üliõpilaspiletit tal esitada ei olnud. Kaebaja leiab, et tal oli õigus sõita sooduspiletiga ning tema karistamine selle eest, et tal ei olnud koheselt esitada soodustust tõendavat dokumenti, ei ole põhjendatud. Kohtule esitas ta 24.04.2007.a välja antud tõendi Tallinna Tehnikaülikoolist, kus on märgitud, et T. Štšekotovitš õpib alates 25.08.2003 Tallinna Tehnikaülikoolis bakalauruseõppes ning on majandusteaduskonna ärinduse õppekava täiskoormusega õppiv üliõpilane, nominaalne õppeaeg on 3 aastat ning tõend on antud esitamiseks ISIC-le. Samuti esitas koopia Tallinna Tehnikaülikooli diplomist, mis on välja antud 15.06.2007.a ja mille kohaselt on T. Štšekotovitš täitnud bakalauruseõppe ärinduse õppekava täies mahus. Kaebuse esitaja selgitas, et tema isa tõi TTÜ-st väljaantud tõendi kontrolöridele esitamiseks enne seda, kui talle protokoll oli vormistatud ning talle jäi arusaamatuks, miks nimetatud tõendit ai arvestatud. Märkis, et ta ei olnud nõus kohtuvälise menetleja poolt koostatud protokollile alla kirjutama, kuna isa tõi talle sõidusoodustust kinnitava dokumendi ning ta leidis, et ei ole seetõttu midagi rikkunud. Seda, kas talle tema õigusi ja kohustusi selgitati, ta ei mäletanud. Ei vaielnud vastu kohtuvälise menetleja esindajale, et teda on varasemalt karistatud ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmise eest. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu, leidis, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused ning kohtuvälise menetleja lahend on seaduslik ja põhjendatud. T. Štšekotovitši poolt kohtule esitatud tõendid ei ole asjakohased, kuna soodustust tõendav dokument tuleb esitada koheselt ning tõendid ei kinnita, et rikkumise ajal oli T. Štšekotovitš üliõpilane. Märgib, et esitatud tõendid ei ole ka arvestatavad, kuna sõidusoodustuse tõendamiseks on kehtestatud konkreetsed dokumendid, mis peab isikul sõidu ajal kaasa olema. Ühtlasi leidis, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebus on esitatud tähtaega ületades. 2 Tunnistaja N Š ütluste kohaselt tõi ta kontrolöridele tõendi, mis kinnitas, et T. Štšekotovitš oli üliõpilane. Selle tõendi alusel oli T. Štšekotovitšil õigus sõita sooduspiletiga. Ei mäleta, et talle oleks antud üks eksemplar T. Štšekotovitšile mõeldud protokollist või ta selle oleks kontrolörile näkku visanud. Ta nägi, et AS Ühisteenused mikrobussist tõugati välja tema tütar. Tunnistaja Terje Kiisk ütluste kohaselt peeti T. Štšekotovitši kinni, kuna tal puudus ühistranspordis soodustust tõendav dokumet. Andis protokolli kollase eksemplari T. Štšekotovitši isale N. Š’ile, kuna tütar keeldus seda vastu võtmast, samuti ei olnud tütar nõus kuhugi alla kirjutama. Isa kortsutas neile antud väärteoprotokolli eksemplari ära ja viskas talle näkku. Kinnitab, et T. Štšekotovitš astus bussist välja omal jalal, keegi teda ei tõuganud. On võimatu, et keegi oleks teda ka jalaga selga löönud, kuna neil ei käituta isikutega niimoodi. Selgitab, et ametiisiku töö segamine seisnes selles, et T. Štšekotovitš karjus kogu aeg, ei lasknud protokolli koostada, nad ei saanud tööd jätkata. Karjumine käis kindlasti mitmekümne minuti vältel. Samuti ei väljunud T. Štšekotovitš bussist, kui talle selline korraldus anti. Kinnitab, et ajaks, mil nad palusid T. Štšekotovitšil bussist lahkuda, oli valmis 2 protokolli, kuid nii T. Štšekotovitš kui tema isa keeldusid neid vastu võtmast. Tunnistaja V M ütluste kohaselt seisis ta protokollide koostamise ajal õues ametibussi kõrval. Nägi, et kui T. Kiisk tuli bussist välja, oli tal käes kollane protokolli eksemplar, mis oli mõeldud T. Štšekotovitšile, kuid viimane keeldus seda vastu võtmast. Seejärel pakkus T. Kiisk seda N. Š’ile, kuid ka tema keeldus seda võtmast ja viskas T. Kiiskile näkku. V. M ütluste kohaselt oli T. Štšekotovitš AS Ühisteenuste mikrobussi astudes vaenulik ja rääkis kõrgendatud toonil, karjus, keeldus teenindajatega asja arutamisest. Linnatranspordi esindaja püüdis T. Štšekotovitšit rahustada. T. Štšekotovitši isa, kes kohale tuli, oli agressiivne ja närviline. Kinnitab, et nende brigaadis ei ole isikuid, kes võiksid inimesi lüüa. Kohtuliku arutamise põhjendused. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Lähtudes kaebuse sisust ja kohtuvälise menetleja poolt kohtule edastatud väärteoasja materjalidest, pidas kohus põhjendatuks määrata kaebus kohtulikule arutamisele, sõltumata sellest, et kaebus oli esitatud tähtaega ületades. Kohtu hinnangul vajas selgitamast, kas antud väärteoasja menetlemisel on rikutud väärteomenetlusõigust või mitte, kuna jäi selgusetuks, mis põhjustel ei ole menetlusalune isik väärteoprotokolli kätte saanud ning kas ta oli teadlik oma õigustest (sealhulgas õigusest esitada kaebus kohtuvälise menetleja lahendile) ja kohustustest antud väärteoasjas, kuna vastav allkiri väärteoprotkollis puudub. Sellest tulenevalt ennistas kohus kaebuse esitamise tähtaja. Kohus, kohtuliku arutamise käigus ära kuulanud kaebuse esitaja, kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad ja tunnistajate ütlused ning hinnanud asjas olevaid tõendeid, leiab, et T. Štšekotovitši kaebus tuleb jätta rahuldamata. 09.06.2007.a, s.o väärteo toimepanemise ajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu
5. detsembri 2006.a määruse nr 73 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ (redaktsioon 01.01.2007-01.07.2007) § 7 lg 3 p 1 kohaselt on juunioridel (üliõpilastel) soodustuse kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks üliõpilaspilet või sellega võrdsustatud ISIC Student kaart või Hansapanga Student Card. Sama määruse § 10 lg 3 järgi on sõitja sõidudokumentide kontrollimisel sõidusoodustuse kasutamisel kohustatud kontrollimiseks esitama ka sõidusoodustuse kasutamise õigust tõendava dokumendi. 3 01.01.2008.a kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt (Tallinna Linnavolikogu 13.12.2007 määrus nr 45; § 7 lg 3 p 2) on soodustuse kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks üliõpilastel – Eesti Vabariigi isikutunnistus (ID-kaart) ja ISIC Scholar kaart või üliõpilaspilet või sellega võrdsustatud ISIC Student kaart või Hansapanga Student Card ning § 10 lg 3 on sarnane varasema redaktsiooniga. Eeltoodust tulenevalt pidi T. Štšekotovitš seega ühistranspordis sõidusoodustust kasutades lisaks sõidupiletile esitama sõidudokumentide kontrollimisel ka sõidusoodustuse kasutamise õigust tõendava dokumendi, mida ta aga ei teinud. Nimetatut kinnitas ka T. Štšekotovitš ise kohtuistungil. Kuna vastav kohustus tuleb täita sõidudokumentide kontrollimisel, ei pea kohus asjakohaseks kaebuse esitaja väiteid, nagu oleks kontrolörid pidanud arvestama tema isa poolt hiljem toodud tõendit üliõpilase staatuse kohta. Samuti on Tallinna Linnavolikogu määruses sõnaselgelt kirjas, millised dokumendid näitavad üliõpilase puhul sooduspileti kasutamise õigust, kuid T. Štšekotovitši poolt kohtule esitatud tõend, mida ta soovis 09.06.2007.a näidata ka kontrolöridele, ei vasta määruses kehestatud nõuetele. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et esitatud tõendi alusel ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas T. Štšekotovitš oli väärteo toimepanemise ajal üliõpilane või mitte. Seega on T. Štšekotovitši süü ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmises tõendamist leidnud ning kohtuväline menetleja on õigesti kvalifitseerinud T. Štšekotovitši poolt toimepandud väärteo ÜTS § 547 lg 1 järgi. ÜTS § 547 lg 1 (redaktsioon 01.05.2007-01.01.2008 ja alates 01.01.2008) järgi karistatakse sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis rahatrahviga kuni 10 trahviühikut Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus antud väärteoasjas tuvastanud ei ole. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Samuti ei ole antud väärteoasja menetlemisel rikutud väärteomenetlusõigust. Kohtuliku arutamise käigus jõudis kohus veendumusele, et väärteoprotokolli püüdis kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule korduvalt edastada, kuid viimane keeldus selle vastuvõtmisest. Nimetatu on tõendatud tunnistajate T. Kiisk ja V. M ütlustega, kes mõlemad kinnitasid, et protokolli vastuvõtmisest keeldusid nii T. Štšekotovitš kui ka tema isa. T. Štšekotovitš väitis ise kohtuistungil, et ta keeldus protokollile alla kirjutamast, kuna leidis, et ei ole sõitnud ilma sõiduõigust tõendava dokumendita. Selliselt käitudes näitas menetlusalune isik aga üles ükskõiksust tema suhtes alustatud menetlusse ning hoolimatust oma õigustesse ja kohustustesse. Kohus arvestab siinjuures ka tunnistaja T. Kiisa ütlusi selle kohta, et T. Štšekotovitšile selgitati ka tema õigusi ja kohustusi, kuid T. Štšekotovitš keeldus selle kohta allkirja andmast. Kohtuistungil väitis T. Štšekotovitš, et ei mäleta, kas talle selgitati õigusi ja kohustusi või mitte. Kuna T. Štšekotovitš otseselt ei välistanud, et talle õigusi ja kohustusi selgitati ning tunnistaja kinnitas, et nimetatud toiming läbi viidi, on kohtul piisav alus eeldada, et menetlusalusele isikule tagati ka oma õigustest ja kohustustest teadasaamine antud väärteoasjas. 4 Eeltoodu alusel ning juhindudes VTMS §-st 132 p 1, jätab kohus T. Štšekotovitši kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtunik 5