1-06-12823\19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.veebruar 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 11.veebruar 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-12823 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Jevgeni Dubrovski süüdistuses KarS prg. 118 p.5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 29.novembrist 2007.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Jevgeni Dubrovski ja tema kaitsja adv. Vladimir Sadekov Prokurör Natalja Lebed Süüdistatav Jevgeni Dubrovski otsuses) Kaitsja Adv.Vladimir Sadekov Kannatanu esindaja Vladimir Kuznetsov Tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus 29.novembrist 2007.a. Jevgeni Dubrovski suhtes ja nimelt: 1) Jevgeni Dubrovski süüdimõistmises ja karistamises KarS prg. 118 p.5 järgi. RESOLUTSIOON (ankeetandmed Harju Maakohtu 2 Edasikaebamise kord Teha uus o t s u s,millega 1) Tunnistada süüdi Jevgeni Dubrovski KarS prg. 121 järgi ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, jättes maakohtu otsusega KarS prg. 73 määratud katseaja pikkuse muutmata. 2) muuta Harju Maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja sellest tõendite analüüsi ja kohtu seisukohad, mis puudutavad kaitsetegevuse vastavust ründele. 3) Välja mõista Jevgeni Dubrovskilt sundraha 5400 krooni. Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr. 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049748 ning selgitused „Jevgeni Dubrovski, 1-06-12823, sundraha“. 4) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 29.novembrist 2007.a. mõisteti Jevgeni Dubrovski süüdi KarS prg. 118 p.5 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga kohaldades KarS prg. 73 sätteid. Jevgeni Dubrovski mõisteti süüdi selles , et ta viibides 04.11.2005 a. kella 23.20 ajal Tallinnas Paekaare 14 maja juures, lasi kaks korda gaasirevolvrist ME 38 Compact nr. 028643 V. O näkku, millega tekitas talle vastavalt ekspertiisiaktile elule mitteohtliku, kuid 3 ravimatu näovigastuse ja kõva tömbi eseme toimel või kukkumisel vastu sellist eset saadud peaaju vapustuse ja põrutushaava peas, mis ei ole eluohtlikud. Seega Jevgeni Dubrovski pani toime KarS § 118 p. 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. raske tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Süüdistatava Jevgeni Dubrovski kaitsja adv. V.Sadekov leiab, et Harju Maakohtu otsus kuulub tühistamisele täies ulatuses seoses nii materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamisega kui ka protsessinormide olulise rikkumisega. Uue otsusega taotleb kaitsja Jevgeni Dubrovski õigeksmõistmist.

1. Apellant leiab, et kohus rikkus KarS § 12 jõudes valele järeldusele KarS § 118 lg.5 dispositsiooniga ettenähtud tagajärgede saabumise kohta. Kohus ei tuvastanud, milles seisnes (kannatanu) nägu oluliselt moonutav, ravimatu vigastus. Kohus leidis, et nägu on moonutatud, kuna on muutunud võrreldes tema endise välimusega. Apellant ei nõustu sellise tõlgendusega, peab seda ekslikuks. Nägu oluliselt moonutav, ravimatu vigastus, võrreldes endise välimusega, ei tähenda, et nägu on oluliselt moonutatud. Selle paragrahvi dispositsioon näeb ette mitte näo moonutamise fakti tuvastamist, vaid olulise moonutamise tuvastamist ja selle motiveerimist. Väheolulised muutused ei saa olla oluliseks moonutamiseks KarS § 118 lg.5 mõttes. Kohus tuli oma otsuses järeldusele olulisest moonutamisest, kuid siinjuures ei selgitanud, milles seisneb oluline moonutamine. Kannatanu jätkuvalt töötab oma töökohas, tema sotsiaalne staatus ei ole muutunud. Kui saadud trauma on kannatanu jaoks oluline moonutamine, miks ta siis ei kasuta kõiki võimalikke vahendeid tagajärgede kõrvaldamiseks. Apellant leiab, et oluline moonutamine on esiteks subjektiivne, sisemine kriteerium, mis peab olema tingitud mingite võimaluste või staatuse kaotamisega. Iseenesest muutmise tuvastamine ei too endaga kaasa olulist moonutamist. Vajaliku tagajärgede saabumine kuulub objektiivsele koosseisule ning peab olema kohtu poolt tuvastatud ja motiveeritud. Järeldusi olulise moonutamise kohta tehakse motiveeringu põhjal. Piisava motiveeringu puudumine toob endaga kaasa protsessi rikkumist. Kohtu poolt toodud põhjendus ei ole olulise moonutamise sedastamiseks piisav. Seega ei põhine kohtu järeldused kohtu ja uurimisega tuvastatud asjaoludel. Seega apellant leiab, et kohus tõlgendas ja kohaldas valesti KarS § 118 lg.5 normi näo olulise moonutuse tuvastamisel.
2. Samuti on vaidlustavaks otsuse osa s.o. saadud tervisekahjustuse ravimatuse kohta. Apellant leiab, et toimikus on tõendid, mis kinnitavad, et kannatanu poolt saadud tervisekahjustus ei ole ravimatu KarS § 118 lg. 5 mõttes. Kohus motiveerib oma järeldusi tervisekahjustuse ravimatuse kohta ekspertiisi alusel, mis oli koostatud vahetult pärast kuriteo toime panemist. 4 Kuid toimikus on raviarsti ütlused sellest, et ravis on saavutatud teatud progress ning ei ole võimalik tuvastada kas kannatanu saab terveks või mitte. Seega tunnistaja ütluste ja teostatud ekspertiisi vahel on vastuolu. Apellandil ei ole selge, kuidas tekitatud tervisekahjustus saab ühelt poolt olla ravimatu ja teiselt poolt on tuvastatud, et ravis on saavutatud progress. Olemasolev eksperdi arvamus tekitatud vigastuste ravimatuse kohta, ei ole midagi muud, kui spetsialisti arvamus ning seda vaadeldakse kui üht olemasolevat tõendit. Seadus näeb ette tõendite uurimise korda nende kogumis. Ükski nendest tõenditest ei oma kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kui kannatanu raviarsti ja tema enda ütlused lükkavad ümber eksperdi arvamuse või seavad selle kahtluse alla , siis tekib mõistlik kahtlus eksperdiarvamuse usutavuses ning seega tekib vajadus eksperdi ülekuulamiseks kohtus. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-81-07 märkinud, et ekspertiis on teaduslik dokument ning kõikide tõendite uurimine on juriidiline protsess. Kohus ei ole kohustatud avaldama oma arvamust ekspertiisi osas samas on kohustatud tegema järeldusi, oma äranägemisel, võttes arvesse ka kõiki teisi tõendeid. Kui ignoreerida tunnistajate ütlusi ja viidata vaid ekspertiisile, siis võib kohus rikkuda sellega KrMS § 15, sest otsuse tegemisel võetakse aluseks vaid uuritud tõendid. Pealegi täpsustab kohus asjas nr. 3-1-1-137-03 seda, et tõendite hindamisel, ei ole kohtu jaoks esmajoonelisi ja teisejärgulisi tõendeid, sest tõendeid uuritakse nende kogumis, oma sisemise veendumuse kohaselt. Jättes tuvastamata kuriteole vajalike tagajärgi, ei ole võimalik rääkida lõpuleviidud kuriteost. Apellandile on jäänud ebaselgeks, miks kohus eelistab üht tõendit ja ignoreerib teist. Kui põhjuseks on asjaolu, et raviarst ei saa anda garantiid sellele, et kannatanu saab päris terveks, siis see ei ole aluseks, et mitte võtta arvesse progressi ravis. Vastuolude kõrvaldamiseks on vajalik kutsuda kohtusse ekspert, mida taotles ka süüdistatav, kuid kohus ei pidanud süüdistatava taotlust põhjendatuks. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr.31-1-90-06 kui asja tõendite uurimisel tekivad mõistlikud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste asjas olevate tõenditega, siis vastavalt põhimõttele in dubio pro reo, peab tegema otsuse süüdistava kasuks aga mitte tegema süüdimõistvat otsust süüdistatava suhtes kahtlaste tõendite alusel või uurimata vasturääkivuste alusel. Sama seisukoha on võtnud riigikohus asjades : 3-1-1-78-05, 3-1-1-24-06, 3-1-1-147-
3. Seega apellant tuli järeldusele, et kohus ei motiveerinud tõendite uurimise prioriteeti, samuti rikkus KarS § 118 lg.5 normi saadud tervisekahjustuse ravimatuse saabumise osas. 2.1 Peale selle, nõuab KarS § 118 lg.5 dispositsioon, et tagajärgede kõrvaldamiseks määratud ravi peab erinema tavalistest ravimoodustest. Kannatanu saab tavalist protseduurilist ravi ning apellandil ei ole selge, mille alusel tuli kohus järeldusele, et isegi raviprogressil 30 % juures on tervisekahjustused ikka ravimatud. Kohus ei märgi ja ei selgita, miks kannatanu poolt saadud protseduurid ei ole tavaline ravi. Apellant leiab, et selline kohtu seisukoht on ekslik. 5 Kaitse arvates on kohtuotsuse legitiimsuse tagamise esmaseks nõudeks, et kohtuotsus peab olema selge ja mitte sisaldama vasturääkivusi. Sellise seisukoha võttis riigikohus asjas 3-1-1-55-
4. Kaitse arvates on kohtuotsus vastuoluline. Ühelt poolt kohus märgib, et tervisekahjustused on ravimatud, teiselt poolt kohus märgib, et vaatamata progressile ravis 30% on need kahjustused ikka ravimatud, kuivõrd ravimeetodid erinevad tavalistest ravimeetoditest. Apellandi arvates on selline kohtu põhjendus segane ja vastuoluline. Vastuoluline põhjendus ja motiveering on EV protsessiseaduse jäme rikkumine. Vastavalt Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-13-07 Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-3-07). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha.
5. Kohus tuli ekslikule järeldusele süüdistataval kaudse tahtluse olemasolus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamisel. Kohus leidis, et süüdistataval oli kaudne tahtlus tekitada kannatanule raske tervisekahjustus. Süüdistatava tegevusega pärast kuriteo toimepanemist ei saa tuvastada tahtlust kuriteo toimepanemisel. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohus Jevgeni ja Valeri Varlašini asjas. Seaduse järgi tahtlus tähendab soovi kuriteo koosseisu teostamisele kõikide faktide tajumisel. Mille alusel tuleb kohus järeldusele, et süüdistatav möönis tagajärgede saabumist, kui ta ei olnud teadlik gaasipüstoli omadustest, ei ole selge. Vastupidi, teadmata relva kõikidest omadustest arvas ta meelevaldselt, et rasked tagajärjed ei saabu. Kui süüdistatav pidi teadma kõiki omadusi, kuid ei teadnud, siis see on isiku hooletuse tunnused. Apellant on seisukohal, et kohus pidanuks kohaldama KarS prg. 17 sätteid. Viidates Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1-124-03 leiab apellant, et tõendatud on , et Dubrovski soovis tekitada kannatanule valu, selleks et tõrjuda rünnet, kuid mitte moonutada tema nägu. Vastupidist ei ole ühegi tõendiga tõendatud. Kohus pidi motiveerima mille alusel ta tuli sellisele järeldusele. Seega mõistes Dubrovski süüdi KarS § 118 lg 5 järgi, tegi kohus vea, mis seisneb KarS § 16 lg.4, § 17 lg.1 ja lg.2 ja § 18 vales tõlgendamises.
6. Kohus ei ole täpselt tuvastanud süüdistatava hädakaitseseisundit ja ei võtnud arvesse võimaliku eksitust. Apellant nõustub kohtu järeldusega sellest, et süüdistatav ei pea ootama reaalset rünnet, et olla hädakaitseseisundis. Kohtu poolt on tuvastatud, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on vastuolus. Pudel, millega kannatanu justkui lõi süüdistatavat ei ole leitud. Samas kohus tuleb valele järeldusele sellest, et apellant ei olnud hädakaitseseisundis, kuivõrd O tegevus ei ähvardanud apellandi elu ja tervist. Sellisele järeldusele jõudis kohus sest : 6
7. Kannatanu ei mäletanud, mida ta on rääkinud apellandile ja et ta ähvardas teda.
8. Apellant hüppas kannatanust kõrvale ja tulistas, kuigi võis rahulikult ära minna. Esiteks, selleks et olla hädakaitse seisundis ei ole oluline, kas süüdistatav võis ära minna või mitte. Ta ei ole kohustatud ära minema, juhul kannatanu tegevus rikub süüdistatava õigust või on alust eeldada, et seda rikutakse. Teiseks, kohus valis kogu kontekstist vaid lühikese lõigu, mille alusel ei ole võimalik tuvastada ründe täpseid asjaolusid.. Kui kohus ituvastas, et Dubrovski hüppas kannatanust kõrvale, siis on vajalik tuvastada miks ta hüppas kõrvale ja seejärel tulistas. Apellandi arvates on kohtu järeldused vastuolulised ja ei ole motiveeritud. Kohus on märkinud, „ et, O poolt toimunu ja Dubrovski tegevus ei olnud omavahel tasakaalus, see on Dubrovski tegevus gaasirevolvrist tulistamisega O näkku, ületas O poolt toimepandud tegevuse aktiivsust ja seega Dubrovski ei olnud hädakaitseseisundis. Apellandi arvates on kohus iseendaga vastuolus. Kohus võrdleb süüdistatava ja kannatanu tegevust, millega ei põhjenda hädakaitse seisundit vaid põhjendab meetmeid, mis olid ettevõetud seoses selle seisundiga. Ühe või teise poole aktiivsus ei saa täpselt iseloomustada hädakaitseseisundit ilma, et saada aru kogu toimunust aga mitte kontekstist võetud üksiku tegevusest. Ründav pool võib sõnadega viia teist poolt hädakaitseseisundisse, ja see, kes kaitseb end ei pea ootama, millal hakatakse teda peksma. Kui Dubrovski aktiivsus ületas kannatanu tegevust (nagu on kohus märkinud), siis arutatakse mitte hädakaitseseisundi vahendeid vaid juba kaitse vahendite adekvaatsus. Seega apellant leiab, et kohtu järeldused sellest, et kannatanu tegevus ei olnud ei elule ega ka tervisele ohtlik ei ole täismääral kohaldatavad hädakaitseseisundile. Tegelikult, isegi kui kannatanu käes ei olnud pudelit ja süüdistatavale tundus, et tema suhtes soovitakse kasutada midagi, mis meenutab pudelit, ta võis kõrvale hüpata ja tulistada, teadmata kõiki tagajärgi. Samuti võis apellant kõrvale hüpata pärast ähvardusi. Kohus on tuvastanud, et nende vahel toimus vestlus ning kannatanu haaras apellanti varrukatest kinni. Ise kannatanu ei mäleta ei vestlust ega seda mida ta on rääkinud. Järelikult ei ole välistatud, et kannatanu võis ähvardada ja kasutada süüdistatava suhtes jõudu. Seega apellant võis ekslikult ette kujutada hädakaitseseisundit ning tema tegevust tuleb vaadelda KarS § 31 valguses. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-17-04 kohaselt ei pea süüdistatav ootama kannatanu rünnet selleks, et sattuda hädakaitse seisundisse, piisab kannatanu käitumisest. Võttes arvesse suhete esiajalugu, konflikti pojaga, kannatanu agressiivset käitumist, koera kallal norimist, sattus süüdistatav hädakaitse seisundisse. Antud juhtum sarnaneb kr. asjas nr. 3-1-1-17-04 kirjeldatud juhtumiga. Süüdistatava subjektiivne suhtumine kannatanu ja viimase potentsiaalse käitumise suhtes oli iseenesest ähvarduse ooteseisund. Ooteseisund iseenesest on juba hädakaitse seisundisse viimine. Sama otsusega selgitatakse küsimust kannatanu eksliku arvamuse osas. Kui süüdistatav seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasust, siis 7 tema teod tuleb kvalifitseerida vastavalt KarS § 31 mis näeb ette karistuse kuriteo toime panemise eest ettevaatamatusest.
9. Apellant leiab, et protsessinormide rikkumine seisneb ka selles, et kohus on jätnud arutamata ja ei teinud motiveeritud määrust apellandi poolt esitatud täiendavate ekspertiiside läbiviimise taotluste kohta. Süüdistatav Jevgeni Dubrovski taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist. Süüdistatav ei eita, et tegi kannatanu suunas ühe lasu enesekaitse eesmärgil. Samas ei nõustu apellant kohtu järeldustega, et ta on kannatanule tekitanud ravimatu näovigastuse. Kohtu järeldus põhineb kohtuarstliku ekspertiisi arvamusel 5.12.2005.a. Nimetatud arvamusest ei saa aga teha järeldust, et tekitatud vigastus on ravimatu. Alusetult on kohus keeldunud kordusekspertiisi läbiviimiseks tehtud korduvatest taotlustest ja eksperdi ülekuulamisest kohtus. Kohus ei ole andnud hinnangut kannatanu raviarsti ütlustele, millistest nähtub, et peale ühe ravikuuri läbimist on kannatanu nägu paranenud 30%. Kohtuotsuses ei le antud hinnangut, miks kohus on pidanud kannatanu näovigastust moonutavaks. Kohtu järeldus selle, et J.Dubrovski on teinud kaks lasku, ei ole kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist. Kohus ei ole oma otsuses motiveerinud ühtede tõendite eelistamist teistele tõenditele. Kohtu järeldused selles, et tema, s.o. J.Dubrovski ei viibinud hädakaitseseisundis, ei ole põhjendatud ja tulenevad sellest, et kannatanu tegevusele ei ole antud asjakohast hinnangut. Kohus ei ole andnud hinnangut süüdistatava ja kannatanu omavahelistele suhetele ja konfliktile, mis toimus enne arutatavat sündmust. Kohtuotsuses toodud põhjendused, millega kohus motiveerib süüdistata süüd, on vastuolulised. Kohus mõistis välja süüdistatavalt kannatanu ravikulud 1550 krooni. Dokumenti, mis kinnitaks, et kannatanu on ravile selle summa kulutanud, puuduvad. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele esitas vastuväited kannatanu esindaja V.Kuznetsov, kes leiab, et apellatsioonid on põhjendamata ja taotleb maakohtu otsuse tühistamata jätmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone, kannatanu, tema esindaja ja prokurör vaidlesid apellatsioonidele vastu ning taotlesid nende rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele:
10. Nagu nähtub süüdistatava ja kannatanu poolt maakohtus antud ütlustest, milliseid on põhjalikult ka tsiteeritud vaidlustatud kohtuotsuses, on need arutatava kuriteosündmuse tehiolude osas erinevad. Süüdistatav ei eita, et tema lasi kannatanule gaasipüstolist näkku ühe lasu, millest kannatanule tekkis ka süüdistuses märgitud näovigastus, kuid väidab, et tegi seda enesekaitseks kannatanu poolse ründe vastu. Kannatanu väidab, et mingit temapoolset rünnet ei ole olnud ja et süüdistatav tulistas temale näkku kaks lasku. Tunnistajaid, kes oleksid näinud konkreetset kehavigastuse tekitamise momenti , 8 ei ole. Seega J.Dubrovski süüküsimuse otsustamisel oluliste asjaolude tõendamisel on tegemist olukorraga, kus on n.ö. sõna-sõna vastu. Süüteo tehiolude tuvastamiseks, tuleb eelkõige hinnata süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-94-04 välja öelnud seisukoha, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Käesoleval juhul on nii süüdistatav kui ka kannatanu toonud välja omapoolsed seisukohad, miks n.ö. vastaspool annab ütlusi teise poole vastu ja kuigi need motiivid on erinevad, puudutavad need süüdistatava ja kannatanu varasemaid suhteid ja konflikte. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tulnud järeldusele, et tõendatud on , et Jevgeni Dubrovski tulistas kannatanu suunas ühe lasu. Selles osas eelistas maakohus süüdistatava ütlusi kuna kannatanu ütlusi kahe lasu kohta, ei kinnitanud kohtus ükski tunnistaja. Tunnistajatena ülekuulatud isikud kinnitasid, et teist lasku nad ei kuulnud. Põhjendatud on kohtukolleegiumi seisukohast maakohtu järeldus selles, et kannatanul ei olnud käes õllepudelit nagu seda väidab süüdistatav. Maakohus on teinud sellise järelduse kohtuistungil ülekuulatud politseinike ütluste alusel, kes kinnitasid, et sündmuskohal ei leitud õllepudelit. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et usutav ei ole ka see, et kannatanu lahkus sündmuskohalt koos õllepudeliga, kui tal see oli nagu väidab süüdistatav. Tuleb arvestada et kannatanu lahkus sündmuskohalt peale seda, kui sai lasu näkku gaasipüstolist. Arvestades kannatanul esinenud vigastusi ja seda, kui lähedalt oli lask tehtud ning vigastuste asetust näos, on loogiline, et esmased valuaistingud on sedavõrd tugevad, et inimene viskab maha ka väärtuslikuma eseme , kui seda on õllepudel, mis tal käes on ja katab nägu või hoiab peast kahe käega. Ehk siis, kui kannatanul oleks olnud väidetav õllepudel, oleks ta selle kindlasti käest visanud ja arvestades süüdistatava kaitsepositsiooni, olnuks tema huvides ka see õllepudel sündmuskohal politseinikele ette näidata. Veenev ei ole ka süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et kannatanul võis olla käes midagi pudeli sarnast, mida süüdistatav pidas pudeliks. Esiteks, mingit sellist eset sündmuskohalt ära ei võetud kuigi nagu kohtukolleegium selgitas pidanuks see sellisel juhul kindlasti sündmuskohale jääma ja süüdistatav oleks selle ka kindlasti kohale saabunud politseitöötajatele ette näidanud. Teiseks, süüdistatav on andnud ütlusi, et kannatanu rüüpas pudelist õlut. 9 Miks pidanuks kannatanu imiteerima rüüpamist esemest, millest midagi rüübata ei saagi, sellele küsimusele ei ole kaitsja oma väite põhjendamiseks vastanud. Kohtukolleegium peab kaitsja väidet mingi muu võimaliku eseme osas paljasõnaliseks. Kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et maakohtu otsus on süüdistatava viibimise osas hädakaitseseisundis mingil määral vastuoluline. Nimelt, maakohus on leidnud, et J.Dubrovski ei tegutsenud hädakaitseseisundis kuna kannatanu poolset rünnet ei olnud . Samas on aga kohus asunud analüüsima küsimusi, mis on olulised juba tuvastatud hädakaitseseisundi puhul hädakaitse piiride ületamise seisukohast e. kaitsetegevuse intensiivsust. Nii on maakohus oma otsuses leidnud, et vajalik on kindlaks teha, kas J.Dubrovski käitus hädakaitseseisundis või hädakaitse piiride ületamise seisundis. Selline sõnastus on ilmselt ebaselge. Loomulikult olnuks õige märkida, et kas isik tegutses hädakaitseseisundis ja kui tegutses , kas siis ületas hädakaitse piire või mitte. Et maakohus on lugenud hädakaitseseisundi ja hädakaitse piiride ületamise e. kaitsetegevuse intensiivsuse kaheks omaette tõendamist vajavaks asjaoluks, olenemata hädakaitseseisundi olemasolust, see nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse sellest osast, kus kohus analüüsib kaitsetegevuse vastavust ründele (kohtuotsus lk. 4) ja leiab, et kaitsetegevuse intensiivsus ei olnud tasakaalus kannatanu tegevuse aktiivsusega. Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-106-03 selgitanud, et hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine käesolevas asjas enam vajalik. Selles osas on kohtuotsuse põhjendused omavahel vastuolus ning arvestades seda, et maakohus on pidanud vajalikuks otsuses sedavõrd pikalt ja põhjalikult oma vastuolulist seisukohta põhjendada, saab järeldada ainult seda, et maakohtule ei ole selge ja arusaadav hädakaitse karistusõigusliku mõiste sisu. Samas kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsusest on piisava selgusega väljaloetav maakohtu lõplik järeldus ja nimelt, et Jevgeni Dubrovski ei tegutsenud hädakaitseseisundis. See tuleneb maakohtu järeldusest, et mingit kannatanu poolset rünnet , mis andnuks alust rääkida hädakaitseseisundist , ei olnud. Seega ei ole alust rääkida ka KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest , mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja nimelt , et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutiivosa vastab tõendamiseseme tuvastatud asjaolule ja vastuolu selles osas ei esine. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on võimalik apellatsioonikohtul oma otsusega KrMS prg. 337 lg 1 p.st 3 tulenevalt muuta esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud liigsed asjaolud. Apellatsioonikohtu õigust jätta maakohtu otsusest välja ka n.ö. süüdistatava seisukohast soodsad asjaolud, toetab Riigikohtu otsus nr.3-1-3-26-
11. Andes omapoolset hinnangut apellatsioonides esitatud väitele , et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis kuna kannatanu ründas teda, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi, kui võtta süüteo tehiolude tuvastamisel aluseks süüdistatava ütlused, et ka sellisel juhul ei ole võimalik rääkida tema tegutsemisest hädakaitseseisundis. Süüdistatav kirjeldab väidetavale kaitsetegevusele – gaasipüstolist tulistamisele – eelnenud konflikti alates selle ülekasvamisest suulisest 10 konfliktist füüsiliseks järgmiselt : Kannatanu seepeale haaras käega tema jopest ja hakkas teda raputama ning nõudis, et koer enam ei hauguks. Ta tõukas kannatanu eemale ja hakkas oma trepikoja poole minema. Kannatanu tuli talle järele ja jõudmata trepikoja juurde, kannatanu uuesti haaras temast käega kinni. Ta haaras taskust revolvri ja ütles mitu korda kannatanule, et tema jälitamise jätkamisel ta tulistab. Kannatanu mingiks hetkeks peatus ja hakkas oma trepikoja poole minema. Kannatanu astus umbes 5 sammu ja sel ajal ta valis juba uksekoodi, kuid jõudmata veel koodiga ust avada, kannatanu ootamatult tõukas ta uksest eemale. Kannatanul oli juba varem käes õllepudel, millest eelnevalt rüüpas õlut ja hakkas käes olnud õllepudeliga vehkima ning lõi talle vastu õlga. Ta ei olnud füüsiliselt võimeline kaitsma end tugevama meesterahva vastu. Pärast kannatanu poolt õllepudeliga vastu tema õlga löömist ta hüppas eemale ja umbes 2,5 – 3 m. kauguselt tulistas (maakohtu istungil 19.09.2007.a. antud ütlused, milliseid on tsiteeritud ka maakohtu otsuses). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ütlused iseenesest välistavad tema tegutsemise tulistamise hetkel hädakaitseseisundis. Esiteks, kohtukolleegium on seisukohal, et sellest hetkest, kui süüdistatav haaras taskust relva , mis toimus tunduvalt varem, kui toimus väidetavalt enesekaitseks tehtud lask, oli ründajaks pooleks süüdistatav ise ja seda just tema kasutuses olevat vahendit arvestades. Eeltoodu kehtib kohtukolleegiumi arvates ka olukorras, mis vastaks täpselt süüdistatava poolt kirjeldatule, s.o. isegi juhul, kui kannatanul oleks olnud õllepudel. Märkimist vajab ka see, et relva väljavõtmise ja selle kasutamise vahele jäi süüdistatava enda ütluste kohaselt veel mitmeid käitumisakte ja kogu selle aja jooksul oli süüdistatava käes relv. Kuid arvestades just süüdistatava ütlusi, et tema võttis relva taskust välja tunduvalt varem, kui ta seda kasutas, siis ei ole usutavad tema ütlused, et kannatanu teda veel ründas väidetavalt käes olnud õllepudeliga. Eluliselt ei ole usutav, et n.ö. relvastamata isik ründab isikut, kelle käes on relv (v.a. vastava eri – või sportliku väljaõppe saanud isikud, kes teavad spetsiaalseid jõuvõtteid ründaja relvituks tegemiseks). Teiseks, nagu nähtub süüdistatava ütlustest, siis konflikt tema ja kannatanu vahel oli jõudnud juba nii kaugele, et nad olid teineteisest eemaldunud 2,5-3 meetri kaugusele. See on piisavalt kauge vahemaa, mis välistab kehavigastuste tekitamise isiku poolt, kellel ei ole relva käes. Seega sisuliselt oli juba väidetavalt eksisteerinud füüsiline konflikt lõppenud, konflikti osapooled olid üksteisest eemaldunud ja alles siis tulistas süüdistatav relvast. Kohtukolleegium leiab, et sellist situatsiooni ei saa hinnata tegevusena, mis oleks käsitletav kannatanu poolse vahetu ründena ega ka vahetult eesseisva ründena. Otsustamaks, kas tegemist on vahetult eesseisva ründega, tuleb Riigikohtu seisukohast leida ettevalmistamise staadiumis selline kitsas ala, mis vahetult eelneb katsele (Riigikohtu otsused nr.3-1-1-124-01 ja 3-1-1-17-04). Ründeohu tuvastamisel tuleb lähtuda objektiivse vaatleja ex ante hinnangust. Kui selline vaatleja leiab olevat ründeohu tõenäolise, on oht olemas. Objektiivselt oli kõrvaltvaatajale vaatepilt järgmine : kaks isikut seisavad teineteisest 2,5-3 meetri kaugusel ja ühel neist on käes relv. Miks peaks kõrvaltvaataja kasvõi oletama, et ründaja pool on relvitu inimene, selleks mõistlikku põhjendust ei ole. Ka kõrvaltvaatajale on selge, et relvitu isiku poolt ei ole selliselt kauguselt võimalik rünnata ja temapoolne oht relvaga isikule puudub. 11 Seega kohtukolleegium leiab, et Jevgeni Dubrovski tekitas tahtlikult kannatanule kehavigastused ja olenevalt nende raskusest , on tema käitumises kas KarS prg. 118 p.5 või 121 ettenähtud süüteokoosseis. Tulistades gaasipüstolist kannatanule peab tulistaja möönma mistahes tervisekahjustuse saabumise võimalikkust kaudse tahtluse vormis. Kahjustades oma tahtliku tegevusega kannatanu tervist pani süüdistatav toime ilmselgelt kehalise väärkohtlemise. Süüdistatava õigeksmõistmine apellatsioonikohtu otsusega nagu seda taotlevad apellandid, on välistatud. 2) Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium maakohtu poolt Jevgnei Dubrovski käitumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 118 p 5 (tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus) osas selge kohtupraktika puudub. Nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus on normatiivne koosseisutunnus, kusjuures normatiivseks muudab selle hinnangulise mõiste "oluline" kasutamine. Nägu on vigastatud, kui näopiirkonna elundite või kudede terviklikkus on morfoloogiliselt rikutud. Vigastus võib seejuures olla ka väline e. nahavigastus. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et süüdistatav tekitas kannatanule oma tegevusega näovigastuse. Lisaks eeldab antud koosseis , et vigastus oleks ravimatu. Seejuures omab näovigastuse ravimatus tähtsust süüteokoosseisu tuvastamisel vaid juhul, kui näovigastus on oluliselt nägu moonutav. Vigastuse ravimatus, ei tähenda automaatselt seda, et see ka oluliselt moonutav on. Inimesi, kellel on näos kasvõi lapsepõlvest saadud ravimatuid vigastusest tingitud arme on palju, kuid need ei pruugi oluliselt moonutada inimese nägu. Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 on kehtestatud Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord. Selle 3 ptk-s §-s 8 on selgitatud ravimatu näovigastuse kui tervisekahjustuse tunnus, mille kohaselt näovigastus on ravimatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga. Käesolevas kriminaalasjas on Vladimir Ol esinenud näovigastuse raskusastme kindlaksmääramiseks teostatud kohtuarstlik ekspertiis, millega on tunnistatud temal esinenud näovigastus ravimatuks. Maakohus on kohtuliku uurimise käigus tuvastanud, et V.Ol esinevate püssirohulaikude eemaldamiseks kasutatakse laserravi, mille käigus teostatakse naha koorimist laseri abil. Kohtukolleegium leiab, et selline ilukirurgiline protseduur on oma olemuselt operatsioon. Seda on kinnitanud maakohtu istungil ka nimetatud protseduure teostav arst dr. Sergei Sarap, kes kuulati üle maakohtu istungil. Vaieldamatult ei ole tegemist tavalise ravimeetodiga. Seega kohtukolleegium leiab, et kannatanule V.Ole süüdistatava J. Dubrovski poolt tekitatud näovigastus on ravimatu kuna selle ravi ilma kosmeetilise operatsioonita on välistatud. Seoses eeltooduga jäävad kohtule sisuliselt arusaamatuks süüdistatava kaitsja taotlused täiendava ekspertiisi läbiviimiseks selgitamaks , kas kannatanul esinev näovigastus on ka praegusel ajal hinnatav ravimatu vigastusena. Kui vigastus on tunnistatud ravimatuks, siis on ta ka aja möödudes ravimatu. Seejuures ei oma tähtsust fakt, kui n.ö. mittetavalise ravimeetodi tulemusel on vigastus vähemnähtav. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui keeldus rahuldamast kaitsja taotlust täiendavate ekspertiiside läbiviimise kohta suulise protokolli kantud määrusega , tegemata motiveeritud määrust. KrMS prg 276 lg 2 kohaselt vormistatakse ekspertiisi määramine KrMS prg. 145 sätteid 12 järgides määrusega. Ekspertiisi määramisest keeldumisele selline nõue seadusest ei tulene. KarS § 118 p 5 õigeks kvalifitseerimiseks tuleb ilmselt jälgida selle süüteokoosseisu terminoloogilist tähendust. Tuleb peatuda sõnastusel "nägu oluliselt moonutav vigastus". Vigastus on moonutav, kui näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Välisilme muutus on võimalik eelkõige lõike-,torke-,põletus-jm haavadega, millega on vigastatud näonahka, nahaalust raskude ja näolihaseid. Käesoleval juhul on kannatanule tekitatud naonahka muutvad põletushaavad - püssirohuterakeste tätoveering näol ( 7.novembril 2005.a. , s.o. kaks päeva peale vaidlusalust sündmust läbiviidud ekspertiisi akti kohaselt vasakul ülalõual, ninal, nina ja suu vahemikus ca 7x8 cm alal hulgalised mustjaspunased täpikesed (tähnikesed), massiliselt nimetatud täppe ninaotsal ja ninaalusel (püssirohuterakeste tatuaaž), kus nad moodustavad liitumisel suuremaid koorikuid. Vasakul põsel ja vasakul ninasõõrmel lisaks mustadele täppidele näha roosakaspunakad 0,1 cm läbimõõduga marrastuse jäljed)- ja seega on tegemist nägu moonutava vigastusega. Seadusandja on pidanud tarvilikuks eristada nägu moonutavaid vigastusi veel omakorda terminiga " oluliselt". Termin "oluline" viitab eelkõige asjaolule, et vigastusega tekitatud muutus näos ei tohi olla tühine. "Olulise" üle otsustamisel peabki kriteeriumid määratlema kohtupraktika ja selle osas ekspertiisi ei saa määrata. Kohtukolleegium leiab, et nägu "oluliselt" moonutav vigastus peab olema ilmselgelt tajutav kaaskodanikele. Sellised vigastused võivad olla tekitatud näo välisilmele näiteks tulirelvalasust, tera- ja torkeriistadega jne., millised tekitavad näkku, kui inimese olulisse visiitkaarti ebakorrapärase kuju ja tugevate morfoloogiliste iseärasustega haavu ja hilisemaid arme. Vigastus peab selle tajujas tekitama ebameeldivustunde. Kohtukolleegium leiab, et kui maakohtu käsitluse järgi osutub kannatanul esinev näovigastusena juba "oluliselt" moonutavaks, siis on KarS § 118 p 5 toimeala liialt avar ja osutub ebaproportsionaalseks olukorras, kus nägu oluliselt moonutavate vigastustena tuleb kvalifitseerida raskeid põletusarme, happesöövitusi, tuli ja külmrelvadega tekitatud vigastusi (näo-ja koljuluude murde jne.), millised on oluliselt muutnud arusaama inimnäo terviklikkusest üldtunnustatud tavade kohaselt. Seadusandja on pidanud KarS § 118 p 5 sisustamise all silmas ilmselgelt olukorda, kus "oluliselt" nägu moonutav vigastus on tajutav kaaskodanikele, kelle visuaalsesse mõjusfääri vigastatud näoga kannatanu satub. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa motiveeringuga kannatanu nägu oluliselt moonutava vigastuse osas. Maakohus leidis, et J. Dubrovski poolt toimunud lasu tagajärjel tekitati V. O näovigastus ja eksperdi arvamusel on see ravimatu. Kuigi kannatanu raviarst tunnistas, et laserraviga on saavutatud mingit progressi, kuid lootust täielikule ravile ei ole. Esialgne näoilme ei taastu iseseisvalt ja vigastust ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega. Seega V. Ole tekitatud näovigastus on moonutav, sest näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Kuigi V. Ole tekitatud näovigastus ei ole eluohtlik, on kohus seisukohal, et V. Ole tekitati näole oluliselt moonutav ravimatu vigastus ja see tunnus vastab KarS § 118 p. 5 kirjeldatule. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole piisavalt motiveerinud oma seisukohta, miks pidas V.Ole tekitatud näovigastust tema nägu oluliselt moonutavaks. Samas ei ole 13 tegemist olukorraga, kus kohtuotsuses üldse motiivid puuduvad KrMS prg. 339 lg 1 p. 7 mõttes ja seetõttu on lubatud ka apellatsioonikohtul lisada omapoolseid motiive. Ringkonnakohus pidas vajalikuks kutsuda kannatanu apellatsioonikohtu istungile, hindamaks, kas tema vigastus on nägu oluliselt moonutav. Kannatanu nägu fotografeeriti ning foto lisati kriminaaltoimiku materjalide juurde, et vajadusel oleks võimalik jälgida kohtu hinnangut ka visuaalselt. Kannatanu selgitas, et ta kasutab igapäevaselt jumestuskreemi. Pildistamise ajaks kannatanu eemaldas kreemi selgitades samas, et võimalik, et päris puhtaks ta kreemist nahka ei saanud, sest tavaliselt kasutab jumestuse eemaldamiseks spetsiaalset eemaldusvahendit. Kannatanu näo vaatlusel kohtukolleegium leidis, et tegemist on sellise moonutusega, mis on märgatav vaid väga lähedalt. Lähedalt vaadates on märgata, et nina ots on kergelt muutnud värvi, õrnalt sinise tooniga. Inimesele, kes ei tea, et seal peab nahamuutus olema, ei ole põskedel ja nina all nahavigastus üldse tajutav. Ringkonnakohus leiab pärast V.O näo vaatlust , et nimetatud vigastus ei tekita kohtus ebameeldivaid assotsiatsioone ning ilma tähelepanu juhtimata on seda raske pidada nägu moonutavaks vigastuseks. Fakt, et inimestega suheldes kannatanult küsitakse, millest vigastus tekkinud on ja et vahel ka inimeste pilk kannatanu näol kauemaks võib peatuda, ei tähenda, et kannatanu nägu oluliselt moonutatud vigastuse tagajärjel on. Kohtukolleegium leiab, et vigastust, mida on võimalik varjata jumestuskreemiga selliselt, et selle olemasolu ei ole üldse märgatav, ei saa hinnata kui nägu oluliselt moonutavat vigastust. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et kannatanul esineb nägu oluliselt moonutav vigastus, siis tuleb süüdistatavale inkrimineeritud käitumine kvalifitseerida KarS prg. 121 järgi. 3) Arvestades seda, et KarS prg. 121 sanktsioon on tunduvalt kergem, kui KarS prg. 118 sanktsioon , peab kohtukolleegium vajalikuks vähendada ka maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud vangistuse määra. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ja seda kuriteo toimepanemise viisi, vahendit ja laadi arvestades. Nimelt, KarS prg. 121 järgi kvalifitseeritava tegevuse asjaolud võivad olla väga erinevad , seda kinnitab ka KarS prg. 121 sätestatud objektiivne koosseis, mis sisaldab erinevate tegevuste loetelu - teise inimese tervise kahjustamine , löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemine. J.Dubrovskile konkreetse vangistusmäära mõistmisel arvestab kohtukolleegium seda, et ta tekitas kannatanule näovigastuse, et näovigastus oli tekitatud relva – gaasipüstolit kasutades, samuti seda, et kuritegu oli toime pandud avalikus kohas. 4) Kannatanu V.O taotles tsiviilhagi, summas 18550 krooni hüvitamist selles, et ta on osaliselt saanud ravi ja ravi jätkub. Maakohtu otsuse kohaselt on dokumentaalselt ravi kohaldamiseks esitatud tõend summas 1550 krooni. Ülejäänud summa O peab raviarstile tasuma ravi läbimisel. Kuna ravi kestab, leidis maakohus , et rahuldamisele kuulub tsiviilhagi nõue summas 1550 krooni ja ülejäänud summa nõudes kannatanul õigus pöörduda tsiviilkohtupidamise korras. Kriminaaltoimikus on dokumentaalselt tõendatud kviitungitega, et kannatanu on tasunud ravi eest 1200 krooni ( 1.kd., t.l.69 ). Apellatsioonikohtu istungil esitas kannatanu 14 prokuröri kaudu kviitungi, mis kinnitab kannatanu ütluste õigsust selles, et kannatanu oli maakohtu istungi ajaks tasunud veel 16.mail 2006.a. 350 krooni, mis omakorda kinnitab maakohtu poolt kohtuotsusega väljamõistetud summa õigsust. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu poolt esitatud kviitungid tõendavad, et ta on tasunud 1550 krooni näovigastuse raviprotseduuride eest. Kuna vigastus, mida kannatanu ravib, on tekitatud süüdistatava süülise käitumisega, on tsiviilhagi rahuldamine kooskõlas VÕS prg.-dega 1043, 1045 lg 1 p.1 ja 1050 . 5) Maakohus on põhjendamatult jätnud vaidlustatud otsusega välja mõistmata süüdistatavalt Jevgeni Dubrovskilt sundraha. Maakohtu otsusega on Jevgeni Dubrovski mõistetud süüdi esimese astme kuriteos, mis tähendab, et sundraha tulnuks välja mõista 9000 krooni. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on vastavalt KrMS prg.-le 175 menetluskulu, mille suurus on kindlaks määratud KrMS prg.
12. Kuna tegemist on otseselt seadusest tuleneva süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva menetluskuluga, siis ei ole käesoleva kohtuotsusega sundraha väljamõistmine süüdistatava olukorda raskendav, mis eeldaks prokuröri või kannatanu apellatsiooni. Käesoleva kohtuotsusega kohtukolleegium kvalifitseeris süüdistatava poolt toimepandu ümber KarS prg. 121 järgi, mis on teise astme kuritegu ja sundraha suurus on 5400 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg. 1 p.3,4; 338 p.2; 340 lg 2 p.3; 342-344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse, teeb ise uue otsuse, muudab maakohtu otsuse põhiosa ja mõistab süüdistatavalt välja sundraha. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Ene Randmäe