← Eesti

4-07-4310\9

Obsah (4)§ 46§47§ 76§70

Kaebemenetluses väärteoasi nr. 4-07-4310 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. detsember 2007. a Valga kohtumaja Väärteoasja number 4-07-4310 Kohtukooss

§ 46

sätestab et, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale.

§47

kohaselt kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Ülekäigurajale tohib sõita pärast käesoleva määruse § 46 nõuete täitmise võimalikkuses veendumist. Asja materjalidega ja A.Jantsikese poolt kohtuistungil antud ütlustega on tuvastatud, et A.Jantsikene, juhtides mootorsõidukit VAZ 2101 reg.nr XXX XXX, liikus mööda X tänavat ühesuunalise tee paremas sõidureas Vabaduse tänava suunas. A.Jantsikese ütlustega on tõendatud asjaolu, et ta nägi ülekäiguraja ees ühesuunalise tee vasakus sõidureas kahte peatunud sõidukit. Seega on tõendatud asjaolu, et A.Jantsikene nägi reguleerimata ülekäiguraja ees peatunud sõidukeid, millest tulenevalt tekkis tal

de §46 kohaselt kohustus vähendada kiirust või peatuda, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. A.Jantsikene on kohtuistungil esitanud kaks versiooni juhtunu kohta. Ta on avaldanud, et nähes peatunud sõidukeid, ta vähendas sõiduki kiirust, kuid jalakäija ilmus tema nägemisulatusse väga äkki (laps ilmus peatunud sõidukite varjust tema juhitud sõiduki ette) ning kuigi ta reageeris koheselt, ei suutnud ta jalakäijale otsasõitu vältida. A.Jantsikene toob vältimatu otsasõidu põhjuseks VAZ 2101 puuduva pidurivõimendi, millest tulenevalt pikeneb piduri rakendusaeg ning pidurdusteekond. 3

(5)Kohus viitab Liikuseeskirja §-le 50, mille kohaselt tohib ülekäigurajale sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. Kohus asub seisukohale, et kuna A.Jantsikene on kinnitanud, et ta nägi ühesuunalise tee vasakpoolses sõidureas reguleerimata ülekäiguraja ees seisvaid sõidukeid /tl.53 p/, pidi ta enne ülekäigurada peatuma, et veenduda, kas ülekäigurajal on jalakäijaid või mitte ning käesoleval juhul ei piisanud ainult auto sõidukiiruse vähendamisest. Seega on A.Jantsikene rikkunud

§-i 46. Teise versioonina on A.Jantsikene avaldanud, et karistuse määramisel pole arvestatud avarii sündmuskohal tekkinud liiklussituatsiooni ja liikluskorralduse skeemi. Ta seletab, et X ja X tänava ristmikule järgneb väljasõit peateele ja vahetult ülekäiguraja ees seisvad sõidukid ei viita alati ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele, vaid ka vasakpööret ja otsesõitu ootavatele sõidukitele. Kohus asub seisukohale, et A.Jantsikese ütlused selles, et liikluskorraldusliku olukorra tõttu ei saanud ega pidanud ta eeldama, et ülekäiguraja ees seisvad sõidukid on peatunud selleks, et lasta üle tee jalakäijad, vaid eeldas, et peatunud sõidukid ootavad vasakpöörde tegemist peateele või peatee ületamisvõimalust on kohatud ja käesolevas situatsioonis küünilised. Liiklusõnnetuse skeemiga /tl.46/ on tuvastatud, et Kesk tänaval asuva ülekäiguraja (avarii sündmuskoha) ja X ning X tänava ristmiku vahelise teelõigu pikkus on ca 10 meetrit. Seega mahub sellele teelõigule vasakpöörde sooritamist ootama vähemalt 2 sõiduautot ning peateed ületama (otsesõitu ootama) 3 sõiduautot. Kuna kaebuse esitaja on kohtuistungil ja kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et ta nägi, et kaks sõidukit on peatunud ülekäiguraja ees, seega ca 14 m enne ristmikku (ülekäiguraja laius 4m + ülekäiguraja ja ristmiku vaheline kaugus ca 10 m), siis on sellega ümber lükatud kaebuse esitaja väited selles, et ta ei saanud aru, et ülekäiguraja ees peatunud sõidukid andsid teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale, vaid arvas, et 14 m enne ristmikku peatunud autod ootavad vasakpöörde sooritamise võimalust. Kohus peab kaebuse esitaja poolt vastavate väidete esitamist kohatuteks ja antud situatsiooni arvestades väga küünilisteks ning asub seisukohale, et A.Jantsikese poolt antud ütlused on antud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kõike eeltoodut arvestades, on tõendatud A.Jantsikene poolt

§ 46

sätestatud nõuete rikkumine, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse §7417 lg.1 järgi. Väärteoprotokoolis sisalduva väärteo kirjelduse kohaselt juhtis A.Jantsikene mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega.

§ 76

p.3 kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Asja materjalidega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse sündmuskohal tuvastati indikaatorvahendi abil A.Jantsikese poolt väljahingatavas õhus olevaks alkoholisisalduseks 0,18 mg/l kohta /tl.17/. Seega ületas A.Jantsikese poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldus ühes liitris lubatud 0,1 milligrammi. A.Jantsikesele tehti ka bioloogiliste vedelike uuring, et määrata vere alkoholisisaldus. Bioloogiliste vedelike uuringu aktist nr.246 /tl.21/, nähtub, et A.Jantsikese´lt võetud vereproovis oli etüülakoholi konstentratsioon seerumis/plasmas 0,37‰. Vabariigi Valitsuse

  1. aprilli
  2. a määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra” § 19 määratleb alkoholijoobe raskusastmed. Väljahingatava õhu või vereproovi alkoholisisalduse kontrollimisel jaotatakse alkoholijoove raskusastmelt järgmiselt: 1) alkoholi tarvitamise tunnused – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 kuni 0,24 milligrammi või 0,20 kuni 0,49 promilli veres; kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav; 4

(5)2) kerge alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,1 kuni 0,75 milligrammi või 0,20 kuni 1,50 promilli veres ja kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine on sedastatav; 3) keskmine alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,76 kuni 1,25 milligrammi või 1,51 kuni 2,5 promilli veres; 4) raske alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 1,25 milligrammi või rohkem kui 2,5 promilli veres. Käesoleval juhul oli A.Jantsikese puhul tegemist alkoholi tarvitamise tunnustega (alkoholisisaldus veres 0,37‰) ning nimetatud asjaolu on leidnud õiget kajastamist ka väärteoprotokollis. Kohtuistungil avaldas A.Jantsikene, et tema õiguseid on rikutud, kuna ta ei soovinud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, vaid nõustus indikaatorvahendi abil teostatud alkoholijoobe tuvastamise tulemustega. Samas on A.Jantsikene korduvalt kohtuistungil avaldanud, et politseiametnikul puudus pädevus indikaatorvahendi abil joobeseisundi tuvastamiseks ning indikaatorvahendi abil joobeseisundi tuvastamise tulemused olid ebaõiged. Samas kinnitab kaebuse esitaja, et ta ei ole vaidlustanud alkoholijoobe tuvastamise tulemusi. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitajal oli õigus ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamisel tehtud toiminguid vaidlustada, esitades kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Samuti juhtis kohus tähelepanu, et kaebuse esitajal oli õigus joobeastme määramise otsuse peale esitada vaie joobeseisundi tuvastamise akti või bioloogiliste vedelike uurimise akti tutvustamist 5 päeva jooksul maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et seda ta teinud ei ole. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et kuna A.Jantsikene ei ole esitanud kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale joobeseisundi tuvastamisel ega esitanud vaiet joobeastme määramise otsuse peale on A.Jantsikene käesolevaks ajaks minetanud oma õiguse esitada vastuväiteid joobeseisundi tuvastamise tulemuste õigsuse osas. Samuti asub kohus seisukohale, et A.Jantsikese poolt antud ütlused joobeseisundi tuvastamise asjaolude kohta on vastuolulised ning ennastõigustavad. Vastates kohtu küsimusele, kinnitab A.Jantsikene, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine ei toimunud tema tahte vastaselt, vaid ta andis selleks oma nõusoleku /tl.54/. Samuti on ta kohtuistungil kinnitanud, et ta on vereanalüüsi tulemustega nõus. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et A.Jantsikene rikkus

§76

p.3 (juhtides mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega) ning pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS §74-35 lg.1 (Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine ) järgi. Seega asub kohus seisukohale, et A.Jantsikese kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna väärteoasjas on tõendamist leidnud A.Jantsikese poolt Liiklusseaduse §74-17 lg.1 ja §74-35 lg.1 rikkumine. Kohus leiab, et A.Jantsikese poolt toime pandud väärteod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse §74-17 lg.1 ja LS §74-35 lg.1 järgi. Kohus asub seisukohale, et kuigi väärteoprotokollis on viidatud, et A.Jantsikene rikkus

§70.3, on see formaalne rikkumine, mis ei viinud ebaõige otsuseni.

Samuti asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt A.Jantsikesele mõistetud karistus on põhjendatud. Hele Ilisson Kohtunik 05.12.2007.a. 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.