Obsah (6)

§ 268§ 339§ 286§ 63§ 285§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-6863 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ju

§ 268lg-le 1 kohtus alustada tõendite uurimist prokuröri esitatavatest tõenditest.

Kuigi prokurör taotles esimesena süüdistatavate ülekuulamist, rahuldas kohus kaitsja taotluse ja süüdistatavad kuulati üle viimasena. Apellatsioonis toonitatakse, et tõendite uurimise järjekord võib vahel olla menetlustaktikaliselt oluline. Nii saaks näiteks süüdistatava esimesena antud ütlusi hilisemalt kannatanu ja tunnistajate ütlustega ümber lükata, milline võimalus käesoleval hetkel aga puudus. Samuti tuli taotletud tõendite uurimise järjekorra muutmine prokurörile ootamatult, milleks ta ei olnud ette valmistatud. 3.2 Samuti leiab prokurör, et maakohus on vääralt hinnanud tõendeid. Tugineda ei saa üksnes süüdistatavate ennastõigustavatele ütlustele, arvesse tuleb võtta kõiki tõendeid nende kogumis. Arusaam, et tegemist oli võõra vallasasjaga, pidanuks tulenema nii asja kogukust kui ka sündmuskohta silmas pidades. Toru oli asetatud palkidest alustele, seega pidid isikud aru saama, et kellelgi on selle vastu huvi. Samuti pidid süüdistatavad sündmuskohale sõites nägema silti looduskaitseala kohta – see pidanuks nad tegema ettevaatlikuks kaitsealal asuvate esemete suhtes. 3.3 Keskmise elukogemusega isik peab aru saama, et võõrast asja võtta ei tohi, seejuures teadsid mõlemad süüdistatavad, et nad viibivad riigile kuuluval maatükil. Silmas tuleb pidada, et J. Konradit on varasemalt karistatud endiselt sõjaväeobjektilt metalli varguse eest. Süüdistatavad võinuks uurida, kas toru tohib ära vedada, kuid seda nad ei teinud – ja seega oli tegemist vargusega.

1. Prokuröri apellatsioonile esitasid vastuväited mõlema süüdistatava kaitsjad. Vastustes leitakse, et prokuröri väited on asjakohatud, rikutud ei ole kriminaalmenetluse- ega ka materiaalõiguse norme. Kaitsjad peavad maakohtu otsust õigustatuks ja leiavad, et selle tühistamiseks puudub alus.
2. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni ja palus see rahuldada. Süüdistatavad ja nende kaitsjad palusid jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel puudub alus. Esmalt avaldab kriminaalkolleegium enda seisukoha väite osas, et rikutud on kriminaalmenetlusõigust (I) ning seejärel annab hinnangu prokuröri poolt osundatud tõenditele (II). I
3. Kriminaalkolleegium ei nõustu väitega, nagu oleks süüdistatavate ülekuulamine hilisemalt kui seda taotles prokurör, käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kriminaalkolleegium soostub seejuures täiel määral J. Konradi kaitsja apellatsioonile antud vastuses ja kohtuistungil korratud käsitlusega süüdistatava rollist kriminaalmenetluses tõendiallikana. 3 Tõepoolest,

§ 286

lg 1 kohaselt algab kohtumenetluses tõendite uurimine prokuröri esitatavatest tõenditest,

§ 63lg 1 kohaselt on üheks selliseks tõendiks ka süüdistatava ütlused.

Sisuliselt annab antud regulatsioon prokurörile võimaluse (või isegi kohustuse) alustada kohtulikku uurimist nn süüdistuse tõenditest ehk teisisõnu – uurida esmalt tõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate süüd neile inkrimineeritavas kuriteos (

§ 285lg 2 kohaselt annab prokurör ülevaate süüdistust kinnitavatest tõenditest).

Eeltoodu ei saa aga viia järelduseni, et süüdistatav oleks automaatselt käsitletav nn süüdistuse tõendina, kelle ülekuulamist esimesena saaks garanteerida

§ 286lg 1.

Kriminaalkolleegium on sarnaselt J. Konradi kaitsjaga seda meelt, et süüdistatava näol on tegemist esmajoones nn kaitsetunnistajaga – on tõepoolest raske rääkida temast kui süüdistuse tõendist, kui ta pärast süüdistusakti avaldamist (

§ 285

lg 2) näiteks teatab, et ta ennast kuriteos süüdi ei tunnista (

§ 285lg 3).

Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt tuleb

§ 286

lg-t 1 lugeda koostoimes

§ 285

lg-ga 2, mis viib taaskord tõdemuseni, et süüdistatava näol on ennekõike tegemist kaitsetunnistajaga ja seda iseäranis olukorras, kus isik enda süüd eitab. 7. Iseenesest ei ole olukord, kus esimesena kuulatakse üle süüdistatav, mõistagi välistatud. Kuid kui süüdistatava kaitsetaktika näeb ette sellisest prokuröri poolt pakutud variandist keeldumist, siis kuulub see täielikult tema kaitseõigusesse ning seda tuleb vaatamata

§ 286lg-s 1 sätestatule aktsepteerida.

Nõustuda tuleb kaitsja seisukohaga, et vastasel korral saavutataks olukord, kus isikul lasub kohustus anda ütlusi enda vastu. Prokuröri argumenteerib seejuures enda väidet sellega, et süüdistatava ülekuulamine esimesena võib kuuluda olemuslikult nö süüdistustaktikasse. Kriminaalkolleegium möönab, et see võib nii ju olla, kuid silmas tuleb pidada asjaolu (ja millele on viidanud ka kaitsja), et see valitud menetlustaktika on sisuliselt täielikult kõrvaldatav ühe teise, süüdistatavale absoluutsena kuuluva õigusega – õigusega keelduda ütluste andmisest, kusjuures see keeldumine ei ole enda olemuselt tõepoolest nö lõplik ja millest ei saaks edasiselt taganeda. Sellise võimalusega tuleb võistlevas protsessis alati arvestada ning seetõttu ei ole mõistetav prokuröri väide, et kohtus kujunenud olukord tuli talle ootamatult. Isiku kaitseõigusesse kuuluv instrumentaarium ei saa võistlevas kriminaalmenetluses tulla prokurörile üllatusena. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on nimetatud põhimõtted kujundanudki kohtupraktikas enamjaolt rakendamist leidva olukorra, kus süüdistatav kuulatakse kohtulikus uurimises üle viimasena. Tähele tuleb panna sedagi, et prokurör ei ole enda apellatsioonis kuigivõrd argumenteerinud, et milles siis lõppeks seisnes süüdistuse tõenduslik „kadu“, mille tingis süüdistatavate hilisem ülekuulamine võrreldes taotletuga ning kuidas oleks see kadu nö taastatav uuel menetlemisel esimese astme kohtus. Nõustuda tuleb süüdistatavate kaitsjate poolt väidetuga, et lõpptulemusena on kohtuotsuse apelleerimise aluseks üksnes asjaolu, et erinevad on kohtu ja prokuröri poolt antavad hinnangud tuvastatud asjaoludele ning uuritud tõenditele. II

1. Soovides J. Konradi ja J. Subbotini süüditunnistamist, taotleb prokurör sisuliselt maakohtus uuritud tõenditele teistsuguse hinnangu andmist ehk teisisõnu, tõendite ümberhindamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese 4 astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-189-06, p 10). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Väär on apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks õigeksmõistev kohtuotsus tehtud vaid süüdistatavate ennastõigustavate ütluste alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-11-16-04 tõepoolest märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (otsuse p 10). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus vastab nendele nõuetele, kohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel argumenteeritult leidnud, et süüdistatavate käitumises puudub varguse koosseisus nõutav subjektiivne külg tahtluse vormis. Soostudes täiel määral maakohtu otsuses esitatud argumentidega, lisab kriminaalkolleegium täiendavalt järgmist.
2. Vargus kui nn üleulatuva sisetendentsiga süütegu eeldab omastamise osas kavatsetust („eesmärgil“), samal ajal kui teiste objektiivse külje tunnuste, sh tunnuse „võõras“ osas piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Koosseisutunnus „võõras“ on seejuures enda olemuselt normatiivne (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19). See tähendab, et antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas süüdistatavad vähemalt möönsid ja pidasid võimalikuks, et nende poolt äraviidud metalltoru kuulub kellelegi teisele või käsitlesid nad seda peremehetu varana. Seejuures omavad peamist tähendust just nn välised asjaolud, mis andsid süüdistatavatele aluse eeldada, et tegemist on peremehetu varaga.
3. Esmalt juhib kriminaalkolleegium prokuröri tähelepanu sellele, et varguse inkrimineerimiseks peab isik aru saama, et tema poolt äravõetav vallasasi kuulub kellelegi teisele ehk teisisõnu, tuleb tuvastada tema arusaam sellest normatiivsest koosseisutunnusest. Apellatsioon on aga suuresti üles ehitatud tingivat kõneviisi silmas pidades – kaitseala silt pidi tegema süüdistatavad ettevaatlikuks, nad pidid aru saama, et tegemist militaarobjektiga, neil oleks olnud võimalus uurida, kas toru tohib ära viia jne. Et süüdistatavad oleksid piisavat hoolsuskohustust üles näidates pidanud jõudma mingi järelduseni, kuulub enda olemuselt ettevaatamatusesse hooletuse vormis, mitte aga kaudsesse tahtlusesse selles tähenduses, et nad sellise järelduse tegelikkuses ka tegid. Varguse inkrimineerimiseks tuleb tuvastada aga just viimane ning kriminaalkolleegiumi arvates ei saa tõendeid hinnates sellisele järeldusele jõuda.
4. Vaadates apellatsiooni läbi prokuröri apellatsiooni alusel ja piires, peab kriminaalkolleegium tegelema esmajoones nende argumentide/tõendite hindamisega, millele prokurör enda apellatsioonis on osutanud. Nende osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 11.1 Esmalt leiab prokurör, et süüdistatavate tahtluse hindamisel tuleb esmalt võtta aluseks juba asja ennast, täpsemalt tema suurus (pikkus 8,3 meetrit). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas saab see asjaolu kujundada kellegi arusaama selle kohta, et tegemist on tema jaoks „võõra“ asjaga KarS § 199 lg 1 tähenduses. Nagu võib mõista prokuröri edasistest argumentidest, soovitakse selle asjaoluga rõhutada just seda, et leitud kahuritoru näol oli tegemist sedavõrd erilise asjaga, mille suhtes pole mõistlik eeldada, et keegi ei ole selle omanik. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on prokurör enda väidetes vastuoluline. Ühest küljest püüab süüdistus luua muljet, et tegemist oli äärmiselt väärtusliku, ajaloolisest aspektist olulise esemega (mis on leidnud ka enda väljenduse KarS § 199 lg 2 p 3 inkrimineerimisel), teisalt ei vastustata kuidagi aga asjaolu, et kahuritoru oli roostes, keskmisele inimesele (sh tunnistaja M. M) mõistetavalt 5 täiesti eksponeerimata, asus sisuliselt täielikult hoolitsemata keskkonnas, tema leidmine oli isegi asjast huvitatud isikutele täielikuks üllatuseks (vt tunnistaja M. M ütlused kd 2, lk 40 pöördel). Nimetatud asjaolusid silmas pidades ei saa toru enda füüsiline suurus olla kuidagi asjaoluks, mis loonuks süüdistatavatel kohtu jaoks usutavalt arusaama, et nimetatud ese oli võõras KarS § 199 lg 1 tähenduses. See sai neis kujundada vaid otsuse, et tegemist on pingutust vääriva ettevõtmisega, et sõita selle suurele metalltükile järele mandrilt ja see ese seal hilisemalt ka realiseerida. Mõistetavalt oleks olukord teine, kui pooleks oleks lõigatud metsa vahele pargitud auto. Kui tuua selle näite juurde prokuröri käesolev argumentatsioon, siis sõltuks küsimuse lahendamine, kas auto on isikutele, kes ta pooleks lõikavad, arusaadavalt võõras, sellest, kas auto on suur või väike – ning see loogika on mõistagi väär. See viitab üheselt sellele, et määravaks on konkreetsed asjaolud, mis kujundavad isiku arusaama, et asi on kellegi teise oma, mitte aga eseme füüsilised mõõtmed. Täiendavalt osundab kohus veel J. Subbotini ütlustele, kes kirjeldab, et kui ta esimest korda käis kahuritoru vaatamas, oli selle kõrval veel teisigi tükke, mida ta pidas samuti kahuri juurde kuuluvaks, mis hinnanguliselt kaalusid ca pool tonni. Samuti kujunes tal arusaam, et toru on eelnevalt püütud juba lahti keevitada ja minema vedada Kui nad läksid toru ära vedama, eelpool nimetatud lahtisi (kahuri)tükke seal enam ei olnud (kd 2, lk 42 pöördel). Kriminaalkolleegiumi hinnangul võisid need asjaolud tervikuna täiel määral kujundada isikus arusaama, et tegemist on esemega, mille võib piisava võimekuse olemasolul ära vedada; väiksemate tükkide osas oli tema arusaama kohaselt nii juba toimitutki. Et selline arusaam kujunes ka J. Konradil, on tuletatav ka tema ütlustest (kd 2, lk 44). 11.2 Vaieldamatult on tuvastatud, et keskmise inimese jaoks arusaadavalt ei olnud suurtükitoru kuidagi eksponeeritud (vt p 11.1). Prokuröri teine väide, et palkidest aluste olemasolu peaks kinnitama vastupidist, ei ole asjakohane. Tunnistaja M. M on seda kirjeldanud kui „rauatükki metsa all“, mis asetses „mingitel mädanenud puuroigastel“, kusjuures „ots oli veel porine“ ja miski ei viidanud torule kui kultuuriväärtusele (kd 2, lk 41). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks ka apellandi järgnev väide, et kaitseala sildi nägemine pidi tegema süüdistatavad ettevaatlikuks (selles osas vt juba otsuse p 10). Kriminaalkolleegium soostub esmalt kaitsjate seisukohaga, et looduskaitselistel piirangutel ja rannakaitsepatareil kui ajaloomälestisel puudub omavaheline seos. Teiseks tuleb tähele panna, et isegi juhul, kui sel märgil oleks mingi tähendus (millega kriminaalkolleegium aga ei soostu), ei ole tõendatud, et süüdistatavad oleks olnud sellest teadlikud. Seda eitab nii J. Subbotin (kd 2, lk 43) kui ka J. Konrad (kd 2, lk 44 pöördel). 11.3 Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks apellandi viide süüdistatavate isikutele, kusjuures viidatakse nende keskharidusele ja keskmise inimese arusaamale, et võõrast asja ära võtta ei tohi. Viimase väite osas märgib kohus, et sellise arusaama esinemist ei ole kumbki süüdistatavatest kordagi ka väitnud. Süüdistatavad on õigeks mõistetud põhjusel, et nende arusaama kohaselt oli tegemist peremehetu varaga, mitte aga seetõttu, et nad pidasid võõra omandi rikkumist lubatavaks. J. Konradi osas märgib apellant mõnevõrra õigustatult, et kui isikul on kokkupuuteid analoogsete süütegudega, peaks see kujundama temas selgemat arusaama peremehetu vara olemuse suhtes. Kuid kriminaalkolleegium toonitab, et nimetatud asjaolusid ehk eelnevat karistatust sarnase süüteo eest tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades; tegemist ei saa olla mingi absoluutse eeldusega, mis tooks kaasa selle, et varem varavastaste süütegude eest karistatud isikud ei saakski ennast kaitsta subjektiivse külje puudumise argumendil. Kriminaalkolleegium soostub käesoleval juhul täielikult maakohtu põhistustega, miks ei ole J. Konradi eelnev karistatus käesoleval juhul arvestatav tahtluse tuvastamise juures (vt maakohtu otsuse lk 17) ning ei pea vajalikuks seda täiendavalt korrata. Mida tähendab aga viide süüdistatavate keskharidusele, jääb kriminaalkolleegiumile täiesti mõistetamatuks.
5. Uskumust, et J. Subbotinil ja J. Konradil puudus tahtlus omastada võõrast vallasasja KarS § 199 lg 1 tähenduses, kinnitavad kriminaalkolleeguimi arvates veel järgmised asjaolud. Nimelt saavad vastavalt kohtupraktikale anda teavet isikul esinenud tahtluse kohta ka tema käitumine teo 6 toimepanemise ajal ja peale seda. Ka need asjaolud on kohtu arvates hinnatavad süüdistatavatele soodsas suunas. Nimelt on leidnud vaieldamatult tõendamist, et teo toimepanemisel (suurtükitoru poolekssaagimine ja minemavedamine) ei püüdnud J. Subbotin ja J. Konrad end mingilgi viisil varjata ega enda tegu kuidagi maskeerida, pidades enda tegu täiesti õiguspäraseks. Seda kinnitavad lisaks süüdistatavate endi ütlustele ka tunnistaja, juhuslikult sündmuskohale sattunud M. M ütlused. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab see viidata vaid kas ääretule enesekindlusele varguse toimepanemisel või vastupidi, täielikule teadmatusele enda teo kuritegelikust iseloomust. Tõendeid kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on nimetatutest just teise alternatiiviga. Seda kinnitab ka sündmuste edasine käik ehk äraveetud suurtükitoru realiseerimine. Kui tegemist olnuks J. Subbotini ja J. Konradi jaoks arusaadavalt vargusega, ei oleks mindud seda realiseerima J. Konradi elukoha läheduses asuvasse metalli kokkuostupunkti; arvestades isikliku transpordi olemasolu oleks teadvalt varguse toimepanemisel olnud loogilisem, kui see oleks viidud mõnda kaugemasse metallikokkuostu. Lisaks tuleb arvestada, et metalli kokkuostupunktis vastu võtnud tunnistaja I. Popovi jaoks olid tuttavad nii J. Subbotin kui ka J. Konrad (kd 2, lk 42). Kriminaalkolleegium peab ebatõenäoliseks, et varastatud kraam viidaks kohta, kus töötanud isik suudab neid raskusteta tuvastada. Seejuures puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et süüdistatavad võinuks tegutseda lähtuvalt arusaamast, et I. Popov neid nö välja ei anna. Lisaks tuleb tähele panna, et ka kahuritoru realiseerimisel ei püütud varjata enda isikuid; ka esimese astme kohus on viidanud tõenditele (otsuse lk 11, tõendid kd 1, tlk 47 ja 48), mille kohaselt on metalli vahetuks müüjaks J. Subbotin, lepingus kajastub vahetult ka J. Konradi käsutuses olnud ja metalli äravedamisel kasutatud auto number 614 TFO. Nimetatud asjaolud tegid J. Subbotini ja J. Konradi vahetult ja igasuguste probleemideta tuvastatavaks, mis ei iseloomusta kriminaalkolleegiumi hinnangul aga isikuid, kes panevad teadlikult toime võõra vallasasja varguse.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 14.

detsembri 2007. a otsuse Jaan Konradi ja Juri Subbotini õigeksmõistmises neile esitatud süüdistuses muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Jüri Paap 7