Pöördel eestikeelne tekst - Raha summas 10967.50 võttis vastu Kärdla PJ krim.talituse politseiinspektor Ivar Saartok. 7) tl 78-84 on ütluste olustikuga seostamise protokoll, mille prokurör palus kirjalike tõendite uurimisel kirjaliku tõendina avaldada, kuid kaitsja leidis, et kuna protokoll sisaldab süüdistatava ütlusi, siis oleks saanud ütlusi avaldada vaid
Kuna prokurör seda ristküsitluse ajal ei taotlenud, siis ütluste ja olustiku seostamisel antud ütlusi kirjaliku tõendina avaldada ei saa.
lg 1 loetleb tõendid ja tõendiks muuhulgas on kahtlustatava, süüdistatava ütlus, uurimistoimingu protokoll. Ütluste seostamine olustikuga on uurimistoiming, millise protokoll sisaldab ka kahtlustatava, süüdistatava ütlusi. Kohus leiab, et kui oleks olnud vajadus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, siis oleks ristküsitluse ajal saanud taotleda
lg 1 , § 289 lg 1 alusel süüdistatava ütluste avaldamist, mis ta on andnud ütluste seostamisel olustikuga. Seda aga prokurör ristküsitlusel ei taotlenud. Kohus leiab, et kui kriminaalasjas on tehtud ütluste seostamine olustikuga, siis ristküsitluse käigus peaks prokurör või kaitsja taotlema peale süüdistatava poolt konkreetse asjaolu kohta ütluste andmist ütluste ja olustikuga seostamise protokolli fototabelite avaldamist, et süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused seostada ütluste ja olustiku seostamisel (so uurimistoimingul) salvestatud infoga. Vastasel juhul võib juhtuda, et uurimistoimingu protokoll, mida taotletakse tõendina arvestada, sisaldab infot, mille kohta 12 süüdistatav ei kohtuistungil midagi rääkinud ja teda ei ole ka selles osas küsitletud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et ütluste ja olustiku seostamise kui uurimistoimingu protokolli saab kirjaliku tõendina arvesse võtta, kui seda on kohtuistungil uuritud süüdistatava ristküsitlemise ajal (nagu ka vastastamiste käigus antud ütlused jms), sest ta sisaldab süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi. 8) tl 85-90 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega - Asitõendi vaatlus toimus 22.08.2006.a Kärdlas. Vaadeldavaks objektiks on sündmuskoha vaatluse käigus 12.08.2006.a Kukerabast Tahkuna poolsaarelt Kõrgessaare vallast kaasa võetud ebakorrapärase kujuga metalli jäägid, kaks kirjadega paberilehte ja puidust laud. 1) Esimene vaadeldav paberileht valget värvust, mõõtmetega 10,5 x 7,5 cm. Paberileht kortsunud ja määrdunud välimusega. Paberilehe ühel küljel kiri „K * T * A“ (foto nr 1). Teine paberileht kollakat värvust märkmepaberil, mille ühel küljel kiri „
lg 2 p 3 määratakse ekspertiisimäärust täitev ekspert ekspertiisimääruses ja eelnimetatud õiend on info uurija tegevusest ekspertiisi määramiseks, mis kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust ei oma. 13 14) tl 127 on ekspertiisimäärus, kus on määratud korraldada kriminaalasjas ekspertiis varalise kahju hindamise kohta, eksperdiks on määratud Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liige Ain Tähiste. 15) tl 128 on ekspertiisiakt, milles ekspert on andnud ekspertarvamuse – kahju moodustab 75% suurtükiraua väärtusest ehk mitte vähem, kui 3 000 000 krooni. 16) tl 142- 156 on paikkonna vaatlusprotokoll, mille kohaselt 27.04.2007.a toimus Hiiu maakonnas, Kõrgessaare vallas, Tahkuna poolsaarel, Lehtma külas asuva II maailmasõjajärgse rannakaitsepatarei BB-316 territooriumil ja selle lähiümbruses paikkonna vaatlus. Vaadeldavasse paikkonda pääseb mööda Heltermaa-Luidja tugimaanteed, pöörates antud maantee
p 6 alusel menetlusega tekitatud kahju – s.o .22 tundi õigusabi, a`900 krooni, s.o. 19 800 krooni+km 18 % = 23364 krooni. Kohtu seisukoht KarS § 199 lg 2 p 3, 4, 6, 7 näeb kuriteona ette võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese (p 3), see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise (p 4), see on toime pandud suures ulatuses (p 6) ja see on toime pandud grupi poolt (p 7). KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 15 Süüdistatavad on tunnistanud, et just nemad olid isikuteks, kes 11.08.2006 Kukerabas Tahkuna külas Kõrgessaare vallas lõikasid kaheks tükiks, tõstsid J.Konradile kuuluvale autole ja viisid Haapsalus asuvasse metallikokkuostuga tegelevasse Kuusakoskisse kahuritoru. Kohus leiab, et nii süüdistatavate ütluste, kui eelkirjeldatud kirjalike tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatavate käitumine täitis neile süüks arvatud ja KarS § 199 lg 2 p 3, 4 (J.Konrad osas), 6, 7 ette nähtud süüteokoosseisu objektiivse külje. Samas aga väidavad süüdistatavad, et nad arvasid, et tegemist on Vene sõjaväe poolt mahajäetud mitte kellelegi kuuluva vanarauaga, ei osanud arvatagi, et tegu võiks olla kellelegi kuuluva esemega, või et sellel esemel on suur kultuuriväärtus. Nende jaoks oli see lihtsalt vanaraud, mille väärtuseks oli see, et selle eest võis saada kokkuostu viies raha. Kui oleks osanud aimatagi, et see toru on ajaloolise väärtusega, ei oleks seda puutunudki. Seega tuleb lahendada küsimus, kas süüdistatavad on neile süüks arvatud teo toime pannud tahtlikult, sest vastavalt KarS § 15 lg 1 on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui KarS ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. (RK lahend nr 3-1-1-95-05). Kohus leiab, et käesoleval juhul on J.Konradi ja J.Subbotini puhul neile süüks arvatud võõra suure ajalooväärtusega õhitud suurtükitoru ära võtmise puhul tegemist koosseisueksimusega ja seeläbi tahtluse puudumisega. Kuriteo objekt, s.o. õhitud suurtükitoru asus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas oleval maaüksusel. Prokurör väidab, et tänapäeval ei saa enam eeldada, et on olemas maa, mis kellelegi ei kuulu ja eelduslikult peab siis inimene aru saama, et mitte kusagilt mitte midagi võtta ei tohi, s.t. kõik asjad on võõrad asjad. Prokurör leidis, et see, kui sõja ajal kahuritoru õhiti ja jäeti maha lahkuvate sõjaväeosade poolt, ei tähenda, et riik ei võinud toru omanikuks saada hiljem koos maaga. Kas aga see asjaolu oli arusaadav ja süüdistatavatele, kas nad teadsid seda? Nii süüdistatavad, tunnistaja M.M on kinnitanud, et see oli kõrvaline, nn ürgse loodusega mets. Keegi neist kolmest (kes kõik nägid kahuritoru metsa all) ei saanud aru, et see kahuritoru oleks olnud kuidagi eksponeeritud. Süüdistatav J.Subbotin on andnud ütlusi, et tema sai kahuritoru olemasolust teada endiselt Vene sõjaväelaselt, kes talle ütles, et seal sõjaväeosa kõrval, kus ta teenis, et seal 50- ndatel aastatel, kui tekkisid raketiväed, siis neid mürske ei olnud rohkem vaja ja neid hävitati, rääkis et kuidas neid plahvatusjärgselt ei ole koristatud ja seletas talle, et kuidas sinna sõita saab. Kannatanu D.L on andnud ütlusi, et venelased taganedes õhkisid kõik oma positsioonid, siis teistkordsel sissetulekul lõikasid nad vanarauaks ja viisid ära. See toru oli kogemata maa sisse tunginud ja teda ei olnud võimalik kätte saada ja tänu sellele on ta ainukene säilinud eksemplar Baltikumis. Kuna kahuritoru oli sündmuskohalt ära viidud, siis kahuritoru paiknemise järgi ei ole võimalik hinnata, kas süüdistatavad pidid aru saama, et kahuritoru kuulub kellelegi, et kahuritorul on ajalooline väärtus ja et tal võiks olla mingi muu väärtus kui see, et vanarauana saaks ta eest raha. Meie ajaloolisest taustast on ilmelt igaühele teada, et Vene sõjavägi jättis endast maha lagunenud hooned ja reostatud maa-alad. J.Subbotin teadis, et Tahkunas asuv maa-ala, kus asus kahuritoru, oli ka endine vene sõjaväe ala. Tuttav kinnitas talle, et need mürsud, mis metsa all vedelevad, on venelaste poolt õhitud, kui kasutud asjad ja ei ole sealt ära koristatud. 16 Tl tl 16, 26, 29, 30 on fototabelid, kus on vaade metsa all asetsevale õhitud kahuritorni detailile ja vaade arvatavale kahuri soomustorni metallist detailile. Need pildid näitavad ilmekalt piirkonna olukorda, kus metsa all on osaliselt maa seest välja ulatuvad roostetanud metallitükid. Kannatanu D.Lukas ja tunnistaja U.Selirand on kohtus väitnud, et kogu suur piirkond moodustab seal ajaloomälestise ja ongi püütud seal nende asjade eksponeerimisel säilitada võimalikult tõetruu olukord. Kohtuistungil aga ütlesid nii D.L kui U.S, et nüüdseks on ka Tahkuna kaitserajatiste üksikud elemendid sildistatud, et vältida taoliste sündmuste kordumist. J.Subbotin on kirjeldanud, kuidas ta kahuritoru juurde sõitis ja möödus ka mahajäetud sõjaväeosast (see oli see tee, mille talle endine sõjaväelane juhatas). Kannatanu esindaja D.L väitis, et tavaliselt jõutakse kahuritoruni mööda põhiteid ja teed, mida mööda väidetavalt süüdistatavad kohale jõudsid, saab kasutada ainult see inimene kes kohta hästi tunneb. J.Subbotin kinnitas kohtus, et ta läks kahuritoruni just mööda kõrvalteed. Kohus peab sellist asjaolu usutavaks, arvestades sellega, et J.Subbotin sai kohale minemise juhised inimeselt, kes oli sõjaväelasena selles piirkonnas teeninud. Tavainimestel oli see piirkond suletud, kuid kindlasti teadis sealseid teid hästi inimene, kes seal sõjaväelasena teenis. J.Subbotini jutu teeb usutavaks ka see, et kui vaadata tl 124 skeemi, kus J.Subbotin joonistas toruni jõudmise teekonna, siis tõepoolest on möödunud ta ka mahajäetud sõjaväeosast. Seetõttu leiab kohus, et kuna J.Subbotin ei olnud ise Hiiumaaga tuttav, siis kahuritoruni jõudiski ta selle järgi, millised juhised oli talle andnud endine sõjaväelane, kes oli seal ise aega teeninud. J.Subbotini poolt näidatud rada on ka endisest sõjaväeosast otseim tee kahuritoruni. Tl 144 oleva skeemi kohaselt asus Tahkuna majaka teel silt Tahkuna kaitserajatised ja TahkunaLehtma tee 3 km endise paraadplatsi läänepoolses küljel infotahvel ja informatsioon militaarsete objektide ajaloo ja paiknemise kohta territooriumil. Süüdistatavad aga nendest siltidest mööda ei sõitnud. Tl 123 oleva ettekande kohaselt ei saanud sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerida viitasid, selle kohta, et tegemist oleks muinsuskaitsealuseobjektiga, kuna sündmuskoha vahetus läheduses viidad puudusid, infotahvel asus sündmuskohast 700-800 m kaugusel. Lähtudes eeltoodud tõenditest leiab kohus, et J.Subbotin ja J.Konrad ei möödunud kahuritorule lähenedes ühestki viidast, mis oleks näidanud, et tegemist on piirkonnaga, kus asuvad muinsuskaitsealused kaitserajatised. See, et süüdistatavad möödusid ühest viidast, mis näitas, et tegu on looduskaitsealaga, ei tõenda, et isikud pidid seejärel ka aru saama, et maa-alal asuvad muinsuskaitse objektid. Ka tunnistaja M.M on kinnitanud, et ta on ka ennem käinud Tahkuna kaitserajatistega tutvumas, kuid kahuritoru juurde sattus ta täiesti juhuslikult ja see lihtsalt vedeles metsa all ja ei saanud küll aru, et sellel torul mingit ajaloolist väärtust oleks. Tunnistaja M.M ilmselt tunneb huvi sõjarajatiste vastu (ütles, et on ka ennem Tahkuna kaitserajatiste juures käinud), kuid kes ei ole selle ala spetsilist, ütles kohtus, et kahuritoru juurde sattus täiesti juhuslikult, kuigi oli tutvunud ja teadis, kus on stend kaitserajatiste kohta. Toru oli metsas puude varjus, ei osanud arvata, et on kultuuriese, see oli nagu mingi rauatükk metsa all, mädanenud kaigastel. Oleks veel eksponeeritud olnud. Tunnistaja M.M oli eelteadmine, et selles piirkonnas asuvad kaitserajatised ja isegi siis, kui ta nägi metsas võimast kahuritoru (mille pikkus talle ilmselgelt muljet avaldas, sest ta otsustas veel teisel päeval tagasi minna), ei osanud ta aimata, et tegu on kultuuriväärtusega. Kohus leiab, et olukorras, kus metsaalune on täis õhkimise tulemusel laiali lennanud metallitükke ning ei ole ühtki silti, et tegu on ajalooväärtustega, ei oska tavainimene küll aru saada, et nendel metallitükkidel võib olla ajalooline väärtus. Kahuritoru oli küll oma mõõtmetelt suur ja see pidi ilmselgelt mõju avaldama, kuid kohus leiab, et kuna J.Subbotin ja J.Konrad faktiliselt omasid infot, et tegu on venesõjaväelaste poolt õhitud ja mahajäetud asjaga osaga, siis nad tõepoolest ei saanud ega ei pidanud aru saama, et tegu on nende jaoks võõra ajaloolise väärtusega asjaga. 17 Prokurör leidis, et J.Konrad pidi aru saama, et tegu on võõra asjaga, kuna ta on eelnevalt juba sarnase kuriteo eest karistatud. Tl 120 on 07.10.2005 kohtuotsus, kust nähtub, et J.Konradit on karistatud Kiltsis asuvalt Kaitseliidu Lääne Malevale kuuluvalt lennuväljalt metallist angaariukse ära võtmise eest ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kohus leiab, et sellist otsest seost nende kahe juhtumi vahele tõmmata ei saa, igal konkreetsel juhul tuleb tahtlus tuvastada lähtudes kuriteo asjaoludest. Üks asi on see, kui võetakse ära suure ehitise (milleks ilmselt lennukiangaar on) metalluks, kusjuures läheduses on palju selliseid angaare (terve kompleks suhteliselt hästi säilinud ehitisi). Teine lugu on aga käesoleval juhul kui metsa alt leitakse ilmselgete õhkimistunnustega toru, mis teadaoleva info järgi oli vene sõjaväelaste poolt õhitud (hävitamise eesmärgil) ja sinna lihtsalt vedelema jäetud. Kohus leiab, et ka süüdistatavate käitumine sündmuskohal näitab, et nad tõepoolest ei leidnud, et nad midagi keelatut teevad, sest nagu tunnistaja M.M ütles, toimetasid süüdistatavad avalikult, ei varjanud ennast. Samas liikus lähedal veel ka kolm inimest, kes samuti süüdistatavatele midagi ei öelnud. Sellistest tehiloudest võib järeldada, et asjaolu, et metsas alla õhkimise tulemusel laiali paisatud metallosadel on suur ajalooline väärtus, ei olnud tavainimesele arusaadav. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-55-06 leidnud järgmist: „Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest, mistõttu on koosseisueksimuse puhul õiguslikult ainetu püstitada küsimus, kas eksimus oli isiku jaoks välditav või mitte. Sellist mõistet nagu "välditav koosseisueksimus" Eesti karistusõigus ei tunne. Lähtudes eelviidatud Riigikohtu seisukohale, leiab kohus, et õige ei ole prokuröri seisukoht, et arvestades sündmuskoha ja äravõetud asja eripära, pidi see äratama süüdistatavates kahtlusi nende tegevuse seaduslikkuses. Kuna süüdistatavad ei teadnud, et kahuritoru on suure ajaloolise väärtusega ja kuulub Eesti riigile ja ei pidanud sead isegi võimalikuks, siis ei ole vajalik käesolevas kriminaalasjas lahendada küsimust, kas vajaliku hoolsuse ülesnäitamisel oleks see eksimus olnud välditav. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et J.Subbotin ja J.Konrad tuleb õigeks mõista, sest nad ei pannud neile süüks arvatavat tegu toime tahtlikult, kuna J.Subbotin ja J.Konrad ei teadnud ega pidanud isegi võimalikus, et metsa all olev õhitud kahuritoru võib kuuluda Eesti riigile ja olla suure ajaloolise väärtusega, mistõttu on tegu KarS § 17 sätestatud koosseisueksimusega. Kuna KarS ei näe ette karistust ka ettevaatamatusest toime pandud varguse eest, siis tuleb süüdistatavad neile süüks arvatud süüdistuses õigeks mõista. TÕKEND 15.08.2006 on J.Subbotin osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 60/. 17.08.2006 on Jaan Konrad osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 71/. Mõlema süüdistatava osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tuleb tühistada peale kohtuotsuse jõustumist. TSIVIILHAGI Tl 34 on Riigimetsa Majandamise Keskuse tsiviilhagi avaldus: 22.08.2006.a esitas tsiviilhageja, Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu, järgmise tsiviilhagi avalduse: 11.08.2006.a 18 varastati Hiiu maakonnas, Kõrgessaare vallas, Lehtma külas asuvalt maaüksuselt, mille katastritunnus on 39201:004:0608 ja mis paikneb Riigimetsa Majandamise Keskuse Kärdla metskonna kvartali 7 ja 8 piiril, maast väljakaevatud suurtükitoru. Toru on pärit arhitektuurimälestiselt, mille number on kultuurimälestiste registri andmetel 23429 ja mis kannab nime „Teise Maailmasõja kindlustuse kahuritornis varjendiga 2“. Lääne Politseiprefektuuri Kärdla politseijaoskonna poolt on algatatud ülalnimetatud teo asjaolude uurimiseks kriminaalasi nr 06239000073. Kuna eelkirjeldatud teoga on riigimetsas, mille valitsejaks on Keskkonnaministeerium, paikneva kultuurimälestise osaks oleva eseme vargusega riigile kui omanikule tekitatud kahju, siis palub Riigimetsa Majandamise Keskus süüdlased välja selgitada ja tekitatud kahju välja mõista. Kahju täpne suurus on selgitamisel. Tl 130 on Riigimetsa Majandamise Keskuse tsiviilhagi, kus RMK teatab, et kahjuks puuduvad neil kultuurimälestistele tekitatud kahju suuruse määramiseks võimalused ja teadmised, seetõttu paluti menetlejalt ekspertiisi määramist
ettenähtud korras. Ekspertiisiakti on kätte saanud, kuid ei ole endiselt veendunud, et MTÜ Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi 05.02.2007 ekspertiisiakti saaks võtta aluseks kahju suuruse määramisel. Tulenevalt eeltoodust teatavad, et ei ole võimalik esitada antud ajahetkel kriminaalasjas tsiviilhagi. Juhul, kui selguvad uued asjaolud, näiteks on selgitatud maaomanikule tekitatud adekvaatse kahju suurus, mis on korrektselt vormistatud ja mida tunnustavad ka teised eksperdid ning prokurör, on valmis kaaluma tsiviilhagi esitamist. 25.09.2007 kohtuistungil esitas Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu (esindaja vandeadvokaat Mart Missik) Pärnu Maakohtule hagi /KT tl 27/ Juri Subbotin ja Jaan Konrad vastu 3 000 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt on kannatanu eelnevalt selgitanud, et juhul, kui kuriteoga tekitatud kahju on välja selgitatud, siis soovitakse ka selle summa väljamõistmist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt kuulub varaline kahju hüvitamisele. Sama §-i lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud. On ilmselge, et muinsuskaitselist väärtust omava asja puhul ei saa kahju hinnata vaid tema materjali hinna alusel. Just seetõttu on ka määratud menetleja poolt ekspertiis ja kannatanu esindajal puudub õigus kahelda eksperdi pädevuses ja tema järelduste õiguses. Kuna Eesti Vabariigi teine esindaja – Muinsuskaitseamet – on esitanud tänaseks tsiviilhagi vaid 10 000 krooni väljamõistmiseks, siis kannatanu esindaja leiab, et järgimaks Eesti Vabariigi huve, esitab käesolevaga ka nõude 3 000 000 krooni väljamõistmiseks süüdistatavatelt. Tulenevalt eeltoodust palub kannatanu esindaja kahju summas 3 000 000 krooni süüdistatavatelt välja mõista kannatanu kasuks. Tl 114 on Muinsuskaitseameti tsiviilhagi: Seoses kriminaalasjaga nr 06239000073 esitas Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Hiiumaa vaneminspektor Dan Lukas alljärgneva nõude: Hiiumaalt Kõrgessaare vallast Lehtma külast varastati 12.08.2006.a II maailmasõjaaegne rannakaitsepatarei suurtüki toru. Tegemist on Eestis ja terves Baltikumis ainukese säilinud ning seega üliharuldase 180 mm kaliibrilise suurtükiga. Suurtükk on riikliku kaitse all arhitektuurimälestisena nr 23249 „II maailmasõja kindlustuse kahuritorn varjendiga 2“ („Kultuurimälestiseks tunnistamine“ kultuuriministri 10.09.1999 määrus nr 20, RTL 1999, 129, 1797). Muinsuskaitse avalduse alusel algatati 12.08.2006.a varguse kohta kriminaalasi nr 06239000073. Hiiumaalt varastatud ajalooline suurtükitoru leiti rikutuna Läänemaalt. Muinsuskaitseamet tellis Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liikmelt Ain Tähistelt ekspertarvamuse Hiiumaa Kukeraba patarei BB-316 180 mm suurtükitoru maksumusest. Eksperthinnangu koostamise maksumuseks 19 lepiti kokku 10 000 krooni. Seega on Muinsuskaitseamet seoses mälestise vargusega kandnud varalist kahju. Lähtudes ülaltoodust ja tuginedes
lg 1 ja 3 palub Muinsuskaitseameti kasuks välja mõista tsiviilkostjalt mälestise muinsuskaitsealase eksperthinnangu tellimise kulud 10 000 krooni.
lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Lõige 3 sätestab, et kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Lähtudes eeltoodud seadusesättest ja asjaolust, et kohus mõistab J.Subbotini ja J.Konradi neile süüks arvatud süüdistuses õigeks, tuleb Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu esitatud) ja Muinsuskaitseameti tsiviilhagid jätta läbi vaatamata. ASITÕENDID 1) tl 85-90 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega - asitõendi vaatlus toimus 22.08.2006.a Kärdlas. Vaadeldavaks objektiks on sündmuskoha vaatluse käigus 12.08.2006.a Kukerabast Tahkuna poolsaarelt Kõrgessaare vallast kaasa võetud ebakorrapärase kujuga metalli jäägid, kaks kirjadega paberilehte ja puidust laud. Vaadeldud objektide suhtes rakendatud meetmed: paberilehed pakendis nr 1 kriminaalasja materjalide juures /tl 91/, pakend nr 2 (metallijäägid) ja pakend nr 3 (puidust laud) hoiustatud Kärdla PJ asitõendite hoiuruumis Sadama 26 Kärdla.
lg 3 p 1 alusel jätta paberilehed kriminaalasja juurde.
2) tl 39-44 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega: asitõendi vaatlus toimus 15.08.2006.a Haapsalu linnas, Raudtee tn
lg 2 , 6, § 126 lg 3 p 2, lg 5 alusel tuleb D.L`ele vastutavale hoiule antud 10 967.50 krooni tagastada AS Kuusakoski`le peale kohtuotsuse jõustumist. MENETLUSKULUD Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1. Juri Subbotin määratud kaitsjale A.Koitver makstud tasu 6348 krooni /KT tl 68/. 2.
lg 1 p 5 alusel – kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud, mis käesolevas kriminaalasjas on vastavalt tl 136 ja 137 leiduvatele õienditele on ühe süüdistatava kohta 248 krooni 40 senti ja tl 168 ja tl 169 olevate õiendite kohaselt 43.20 krooni, seega kokku ühe süüdistatava kohta 291 krooni 60 senti. 3.
lg 1 p 2 alusel on menetluskulu tunnistajale makstav saamata jäänud sissetulek ja sõidukulud. Kohus on määrusega tunnistaja M.M määranud tasuda seoses kohtuistungile ilmumisega saamata jäänud keskmine palk ja sõidukulu, kokku 1333 krooni /KT tl 76/. 20
Seega tuleb eelpoolnimetatud menetluskulud jätta riigi kanda. J.Konrad kaitsja kokkuleppel advokaat P.Rajavere palus kohtul
p 6 alusel kindlaks määrata õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse ja advokaadi taotluse alusel on selleks 22 tunni õigusabi eest tasutud raha - 900 krooni tund=19800 krooni+käibemaks 18% (3564 krooni), kokku 23364 krooni. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-125-04 on leitud, et „ pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus”. Käesolevas kriminaalasjas aga ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit selle kohta, et Jaan Konradil oleks tekkinud kohustus osutatud õigusabi eest advokaadile eelnimetatud summa tasuda või, et ta on juba osutatud õigusabi eest sellise summa tasunud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kuna kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mille alusel kohus saaks kindlaks määrata J.Konrad`ile kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse, siis tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu (kriminaalmenetlusega tekitatud kahju) hüvitamiseks jätta rahuldamata. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.