4-07-4549\2

4-07-4549 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28 jaanuar

1. a Tallinn Väärteoasja number 4-07-4549 (2301,07,000033) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Lembit Pihkva kaebus Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse politseijuhtivinspektori Rando Niitsoo 07.08.2007 otsusele nr 2301,07,000033 Lembit Pihkva karistamises KarS § 372 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: Rando Niitsoo Istungil osalenud isikud Kaitsja: Advokaat Imbi Seimar, Niguliste AB Menetlusalune isik: Lembit Pihkva, IK: 35603190245, elukoht: xxx RESOLUTSIOON
2. Rahuldada osaliselt Lembit Pihkva kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse politseijuhtivinspektori Rando Niitsoo 07.08.2007 otsusele nr 2301,07,000033 Lembit Pihkva karistamises KarS § 372 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni.
3. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse politseijuhtivinspektori Rando Niitsoo 07.08.2007 otsus nr 2301,07,000033 Lembit Pihkva karistamises KarS § 372 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni osaliselt osas, mis puudutab väärteoepisoode, millised olid toime pandud enne 28.01.
5. Lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel, so väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu menetlus väärteoepisoodides, mis olid toime pandud enne 28.01.
7. Teha uus otsus ja vähendades Lembit Pihkvale KarS § 372 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud karistust, määrata Lembit Pihkvale KarS § 372 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks 50 trahviühikut, so 3000 (kolm) tuhat krooni.
8. Lembit Pihkvale KarS § 372 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv summas 3000 krooni tuleb edasikaebe tähtaja jooksul tasuda Põhja Politseiprefektuuri arvele nr 10220035022014 SEB Eesti Ühispangas, märkides viitenumbrina
9. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 28.01.
10. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse politseijuhtivinspektori Rando Niitsoo 07.08.2007 otsusega nr 2301,07,000033 karistati Lembit Pihkvat KarS § 372 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni selles, et menetlusalune isik on ajavahemikul 2005 jaanuarist kuni 2006 detsembrini välja andnud 405 „Puusa- ja küünarliigese rahvusvahelist sertifikaati“, on koostanud 210 veterinaarläbivaatuse ankeeti, on koostanud 4 röntgenülesvõtte veterinaarabi blanketti, on välja andnud 1 „Põlveuuringute sertifikaadi“ ja andnud 37 „Puusa- ja küünarliigese uuringu hinnangut“. Veterinaar- ja Toiduameti esitatud teabenõude vastusest nähtub, et düsplaasia astme määramine on käsitletav veterinaarpraksisena vastavalt Veterinaarkorralduse seaduse §le 20 lg 1, mis sätestab, et veterinaarpraksis on tegevus loomahaiguste ravi, haiguste ennetamise ja diagnoosimise, sealhulgas laboratoorse diagnoosimise alal. Veterinaarkorralduse seaduse § 21 kohaselt on õigus veterinaarpraksiseks veterinaarteenuse osutamisetegevusluba omaval isikul, sama seaduse § 23 kohaselt on tegevusluba omaval veterinaaril õigus tegutseda iseseisvalt veterinaarpraksisega füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtja juures, kellega tal on lepinguline suhe, samuti välja andaoma pädevuse piires tõendeid loomade tervise seisundi kohta. Seega düsplaasia astme määramisekson nõutav veterinaararsti tegevusluba, mis menetlusalusel isikul puudub. Seega tegutses Lembit Pihkva ajavahemikul 2005 jaanuarist kuni 2006 detsembrini tegevusloata valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav, millega pani toime KarS § 372 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles leitakse, et vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele ja menetlus väärteoasjas lõpetamisele. Kaebuse kohaselt Lembit Pihkva töötas töövõtulepingu alusel MTÜ Kennelliidus alates 1997 aastast. Tema ülesandeks oli koerte puusa- ja küünarliigese düsplaasia esimese astme määramine. Talle on 09.09.1996 pärast koolitust väljastatud tunnistus vastava ettevalmistuse saamise kohta ja ta võib tegutseda ametliku koerte düsplaasia hindamise eksperdina vastavalt Rahvusvahelise Künoloogia Instituudi standarditele. Ka mujal maailmas kasutatakse eksperdina eriettevalmistuse saanud isikuid ja ei peeta vajalikuks nende eelnevat veterinaaria üldharidust. EKL oli teadlik, et kaebajal ei ole veterinaaria alast üldharidust ning kuni 2006 aasta lõpuni peeti L.Pihkva tegevust õiguspäraseks ja kvaliteetseks. Alles 04.01.2007 võttis EKL vastu usaldusarsti statuudi, millega kehtestas veterinaarse hariduse ja tegevuslitsentsi ja vastavuse nõude usaldusarstile. 16.11.2006 on L.Pihkva ja EKL vaheline töövõtuleping lõpetatud. Kuni Veterinaarkorralduse seaduse vastuvõtmiseni oli L.Pihkval veterinaararsti tegevuslitsents ja seda kitsalt ortopeedia spetsialistina. Vastavalt EKL põhikirja p 1.4.2 on liidu eesmärgiks aidata kaasa liikmete tõukoerte kasvatamisele ja aretamisele, kelle tervis ja omadused vastavad FCI standardile. L.Pihkva ei ole üksinda läbi viinud ühtegi puusa- ja küünarliigese rahvusvahelist sertifikaati ega eksperdi arvamust looma haiguse kohta. Ta on alati osalenud arvamuse andmisel koos litsentseeritud veterinaararstiga ainult kitsalt konsultandina, milleks omas vastavat koolitust ja ei vajanud tegevuslitsentsi. FCI reeglitele vastava koerte puusa- ja küünarliigese düsplaasi määramine ei ole veterinaarpraksis Veterinaarkorralduse seaduse tähenduses. Düsplaasia määramine ei seisne loomahaiguste ravis, ennetamises ega diagnoosimises ning on suunatud tõuaretuse edendamiseks. Sõna diagnoosimine teiseks tähenduseks bioloogias ongi liigi kirjeldamine. L.Pihkva tegevus on olnud õiguspärane, teda on selleks volitanud EKL ja seega ei ole tegemist veterinaarpraksisega. Arusaamatuks jääb ka 2 otsuses märgitud teo toimepanemise koht, milleks on märgitud menetlusaluse isiku elukoht, milline on menetlusaluse isiku elukohaks alles 2006 aasta jaanuarist. KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Seega on otsuse punktides 1-8 kirjeldatud tegudest möödunud tänaseks rohkem kui kaks aastat ja seega esinevad väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 29 p 5 järgi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning lisas, et Veterinaarkorralduse seaduse eesmärgid on märgitud seaduse § 1 lg 2 ja see seadus ei reguleeri tõuaretust ega muud tegevusala, millega tegeleb EKL ja kelle juures teostas düsplaasia uuringuid. Uuringute teostamiseks on standardid ja sertifikaadid on kooskõlla viidud EL nõuetega. Dokumendid on kinnitatud EKLs, registreeritud. Uuringute tulemusena ei panda loomadele ega loomahaigustele diagnoose, vaid tegemist on tõuaretuse küsimustega. Vastavalt riigikohtu praktikale peaks konkreetne tegevus nähtuma teatud kinnitatud loetelust, et tegemist on tervishoiuteenuse seadusega. Veterinaarkorralduse seaduse osas peaks see olema analoogne. Väärteomenetluses hinnangu aluseks, et tegemist on veterinaarkorralduse seaduse sätete rikkumisega, oli vaid Veterinaar- ja toiduameti peadirektori arvamus, kuid mille alusel sellisele arvamusele tuldi, kirjas ei ole. L.Pihkva ei ole oma nimel välja andnud tõendeod ega ole diagnoosinud loomahaigusi. Kahe ekspertiisi tegemisel, so 02.08.2006 ja 12.09.2006 on ta osalenud spetsialistina kui Keskkonnainspektsioon on määranud ekspertiisi läbiviijaks Västriku loomakliiniku. Ta on spetsialist, kes oskab oma arvamuse anda. Toimikus on tõendid selle kohta, et ta on aastatel 1980 kuni 1994 töötanud ortopeedi-traumatoloogina. 1994 oli välja antud piiratud litsents väikeloomade luuhaiguste diagnoosimiseks, mis kinnitab tema spetsiifilisi teadmisi. Tema spetsialistina kaasamine ei kujuta endas majandustegevust. Kui Veterinaarkorralduse seadus ei võimalda iseseisvalt tegeleda loomade raviga, siis ei võta see seadus temalt veel tema teadmisi. Väärteod aeguvad kahe aasta jooksul, so kui võõrteo toimepanemisest otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Seega praeguseks on alles jäänud alla poole süüks arvatud väärtegudest. L.Pihkva tegutses töövõtulepingu alusel, töid aga teostas EKL nimelt. EKL tegeleb tõuaretusega. On olemas rahvusvahelised standardid, mis aga ei näita mitte tervist, vaid tõu standardit. Ei määrata kas koer on haige. Ankeedis ei ole märgitud, et on haige, vaid kas vastab tõu tunnustele. Esimese astme düsplaasia puhul on tõuga vastavuses. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus tühistamata. Düsplaasia määramine antud juhul on koerte puusa- ja küünarliigese väärarengu tuvastamine ehk diagnoosimine, kas koer on haige või mitte. Ka tõuaretuse puhul tahab iga tõuaretaja teada et koer on terve ja mitte haige. Seega on L.Pihkva poolt koerte düsplaasia astme määramisel tegemist veterinaarpraksisega, mis on ravi ja doagnoosimine. Veterinaarkorralduse seaduse § 23 lg 3 annab veterinaararstile õiguse välja anda tõendeid loomade tervise kohta. Kohus, kuulanud ära kaebaja seletused ja kohtuvälise menetleja arvamused ning tutvunud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kaebuses on asutud seisukohale, et L.Pihkva tegutses EKL nimel ja tema tegevus oli seotud vaid tõuaretusega. Samuti püüti väita seda, et L.Pihkva tegeles vaid esimese astme düsplaasia määramisega ning tema tegevus ei ole seotud veterinaarpraksisega. Kohus suhtub taolistesse väidetesse kriitiliselt. Teadaolevalt on puusaliigese düsplaasial astmeid viis, millest esimese kahe puhul, so A ja B puhul loetakse loom terveks ning C, D, E puhul haigeks. Küünarliigese düsplaasia puhul eristatakse nelja astet, millistest 0 ja 1 puhul loetakse loom terveks, 2 ja 3 puhul aga haigeks. Kaebuses on püütud viia kohut arusaamale, et düsplaasia puhul on tegemist tõu iseärasustega selles mõttes, et düsplaasiat määratletakse tõuparanduse eesmärgil, kuid millegipärast on jäetud märkimata, et düsplaasia on üldjuhul pärilik ja geenidega edasi kanduv haigus, mis areneb välja varajases kasvueas. Tõuaretuse seisukohalt on oluline, et tõuaretusprogrammi ei satuks koerad C, D, E puusadüsplaasia astmega või 2, 3 küünarliigese 3 düsplaasia astmega, ehk haiged koerad. Seega tehakse düsplaasia astme kindlaksmääramisega kindlaks see, kas koer on terve või haige. Düsplaasia astme saab kindlaks määrata vaid teatud meetoditega ning põhiliselt tehakse seda koera ülevaatuse ja röntgenoloogilise leiu alusel ning röntgenoloogiline leid ongi lõpliku diagnoosi jaoks vajalik. Seega saab alles pärast rõntgenülesvõtte uurimist kindlaks määrata düsplaasia astet. Düsplaasia astme kindlaksmääramisega saab kindlaks teha seda, kas koer vajab edasist ravi või mitte ning saab otsustada kas koer vajab konservatiivset või kirurgilist ravi või nende raviviiside kombinatsiooni. Düsplaasia diagnoosimine on aga omakorda vajalik selleks, et tõuaretusprogrammi ei satuks nõrgemate näitajatega koerad ja et vähendada haiguse esinemissagedust tõugudesiseselt. Seega on düsplaasiaastme kindlakmääramisel tegemist koera päriliku haiguse olemasolu või puudumise kindlakstegemise ja selle raskusastme diagnoosimisega. Taoline tegevus on aga otseselt seotud Veterinaarkorralduse seaduse § 1 lg 2 mõttes loomade heaolu tagamiseks rakendatavate abinõude süsteem, mis hõlmab loomatervishoiualaseid toiminguid. Kuivõrd düsplaasiauuringu eesmärgiks on koerte päriliku haiguse olemasolu või puudumise kindlakstegemine, siis on kohtu arvates tegemist veterinaarpraksisega Veterinaarkorralduse seaduse § 20 lg 1 mõttes, kuivõrd sel juhul tegeletakse loomhaiguste diagnoosimisega, millele võib järgneda selleks ettenähtud ravi. 01.01.2000 kehtima hakanud Veterinaarkorraluse seaduse § 21 lg 1 kohaselt on õigus veterinaarpraksiseks veterinaarteenuse osutamise tegevusluba omaval isikul, so veterinaararsti või veterinaarlaboratooriumi tegevusloaga olemasolul. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt Lembit Pihkval taoline tegevusluba puudus ja puudub senini. Vastavalt kohtupraktikale isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normida on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Seejuures ei pea isik teadma konkreetset karistusõiguslikku sätet, vaid ta peab teadama seda, et teatud tegevus on keelatud. L.Pihkval oli tegevusluba kuni Veterinaarkorraluse seaduse kehtimahakkamiseni, kuid pärast seda ta enam veterinaararsti tegevusluba ettenähtud korras ei taotlenud, kuid jätkas samal alal tegutsemist, nüüd juba veterinaararstina Veterinaarkorralduse seaduse § 20 lg 1 mõttes, olles seejuures teadlik Veterinaarkorralduse seaduse kehtimahakkamisest ja sellest tulenevatest nõuetest ning enda veterinaararstina tegutsemise keelust. Asjaolul, et EKL ei takistanud L.Pihkva tegutsemist ja kasutas tema teenuseid samal viisil edasi, ei ole kohtu arvates mingit tähtsust, sest EKLl oli selline käitumine mugavam ning EKL ei tegutsenud seejuures õigusvastaselt, kuivõrd keeld kehtis L.Pihkva tegevuse suhtes. Kaebuse väite kohaselt ei tegutsenud L.Pihkva sertifikaatide läbiviimisel üksinda ega andnud üksinda ka ühtegi eksperdiarvamust looma haiguse kohta, vaid oli koos litsenseeritud veterinaararstiga konsultandina. Kohus asub seisukohale, et ei sertifikaati ega eksperdiarvamust ei saa allkirjastada spetsialist, vaid ainult vastava tegevusloaga veterinaararst, kellel on õigus veterinaarpraksisele. Spetsialistil selline õigus puudub ning tema osalemine sellises tegevuses on vastuolus Veterinaarkorralduse seaduse § 20 lg 1 ja § 21 lg 1 sätetega. Vaid Veterinaarkorralduse seaduse § 23 lg 1 nõuetele vastaval isikul on õigus välja anda tõendeid loomade tervise kohta sama seaduse § 23 lg 1 p 3 mõttes. L.Pihkva selle seaduse § 23 p 1 isikuks ei olnud. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälisel menetlusel on L.Pihkva käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 372 lg 1 ettenätud väärteona ning väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud L.Pihkva enese allkirjastatud dokumentidega, millistest nähtuvalt tegeles L.Pihkva veterinaarpraksisega. Mis puudutab kaebuse väidet selle kohta, et puudub otstarbekus asja menetleda seetõttu, et L.Pihkva tegevusest ei tekkinud kahju ja kõik hinnangud on olnud kvaliteetsed, siis asub kohus seisukohale, et tegemist ei ole tagajärjedeliktiga vaid keelueksimusega ning inkrimineeritava teoga ei saanudki menetlusalune isik varalist kahju tekitada, kuigi menetlusalune isik sai alates Veterinaarkorralduse seaduse kehtimahakkamisest alates keelatud tegude toimepanemise eest ebaseaduslikult tasu. Tegemist ei ole ka üksikjuhtumiga, vaid järjepideva teadliku tegutsemisega, mistõttu ei ole võimalik väita, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja seetõttu puuduks avalik menetlushuvi, mis võiks tigida menetluse lõpetamise otstarbekuse kaalutlusel. 4 Küll peab kohus tähelepanu pälvivaks kaebuses esitatud viiteid KarS § 81 lg 3 ja VTMS § 29 lg 1 p 5 sätetele. Vastavalt KarS § 81 lg 3 sätetele on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemist alates 2005 aasta jaanuarist. Seejuures on vaidlustatud otsus koostatud 07.08.
11. Seega saanuks vaidlustatud otsusega L.Pihkvat süüdi tunnistada väärtegudes ja karistada vaid nende väärtegude eest, millised on toime pandud alates 07.08.
12. Kuivõrd aga otsusele esitati kaebus, siis saab kohus seisukohta võtta omakorda vaid nendes tegudes, mis on toime pandud kahe aasta jooksul kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, so alates 28.01.
13. See omakorda tingib varasemates väärtegudes menetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on Lembit Pihkva alates 28.01.2006 kuni 2006 aasta novembri lõpuni välja andnud 105 „Puusa- ja küünarliigese rahvusvahelist sertifikaati“, on koostanud 176 „Puusaliigeste ja küünarliigeste hindamist“, 40 „Puusa- ja küünarliigese uuringu hinnangut“. Kuivõrd aegumise tõttu tuleb L.Pihkva süüdistuses lõpetada menetlus episoodides, mis on toime pandud enne 28.01.2006, siis asub kohus seisukohale, et taoline asjaolu tingib ka määratud karistuse kergendamise. L.Pihlvale inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arest kuni 30 päeva. Menetlusalusele isikule määrati karistuseks rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni. Seega on karistus määratud ühe kolmandiku ulatuses võimalikust karistusest ja sellist karistust võib lugeda suhteliselt leebeks. Kuivõrd aga enam kui pooled väärteoepisoodidest on käesolevaks ajaks aegunud, leiab kohus, et süüdistuse mahu vähenemine peab tingima ka karistuse vastavusse viimise süüteo raskusega ning kohus peab võimalikuks vähendada määratud karistust poole võrra. Märt Toming kohtunik 5