Obsah (4)

§ 542§ 2§ 31§ 546

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märtsil 2008. a Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-07-6673 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Su

) § 542 lg 1 järgi kaebemenetluses Kaebuse esitaja Menetlusaluse isiku Mati Alupere kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Vaidlustatud lahend Tartu Linnavalitsuse 29.10.

1. a otsus väärteoasjas nr 1429 Menetlusalune isik Mati Alupere isikukood 34701202740; elukoht: X X-X, X: töökoht: Kaitsja Vandeadvokaat Marina Valge Kohtuväline menetleja Tartu Linnavalitsus, esindaja linnakantselei õigusteenistuse vanemjurist Helle Uusorg RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 3, kohus otsustas:
2. Kaebus rahuldada.
3. Tühistada Tartu Linnavalitsuse 29.10.
4. a otsus väärteoasjas nr 1429, millega karistati Mati Aluperet

§ 542

lg 1 järgi rahatrahviga 9 000 krooni ja lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis

1. aprillil
2. a alates kella 14.00-st. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Tartu Linnavalitsuse 29.10.
3. a otsusega väärteoasjas nr 1429 karistati M. Aluperet

§ 542lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 9 000 krooni.

Eelnimetatud otsuse kohaselt kasutas M. Alupere mootorsõidukil registreerimismärgiga XXX XXX järgmisi taksotunnuseid: sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel oli sõna „TAKSO“, taksomeeter koos printreiga ja hinnakiri parempoolse külje tagumisel klaasil. Samas ei olnud sellele sõidukile väljastatud sõidukikaarti taksoteenuse osutamiseks. 16.11.

1. a saabus Tartu Maakohtusse M. Alupere kaitsja kaebus Tartu Linnavalitsuse 29.10.
2. a otsuse peale. Kaebuses taotles ta tema suhtes tehtud väärteootsuse tühistamist täies ulatuses. M. Alupere tunnistab, et tema sõidukile ei olnud väljastatud sõidukaarti taksoteenuse osutamiseks, ning ei vaidlusta asjaolu, et ta kasutas oma sõidukil varemnimetatud taksotunnuseid. Kaitsja leiab, et M. Alupere sõiduk ei olnud

-i tähenduses takso ning M. Aluperet ei saanud seega pidada taksojuhiks, mistõttu vastutus

§ 542lg 1 järgi on välistatud.

Tartu Linnavalitsuse määrusega hakkasid 01.01.2007. a kehtima täiendavad Tartu linna taksoveonõuded, mis aga asetas taksoteenuse osutajad ebavõrdsesse olukorda, kus ühtedele anti võimalus veel kahe aasta jooksul kasutada nõuetele mittevastavat sõidukit, kuid teistele mitte. M. Aluperel ei olnud võimalik niivõrd kiiresti muretseda uut sõiduautot, mis vastaks määruses kehtestatud nõuetele. Kui kohus ikkagi tuvastab M. Alupere käitumises

§ 542lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnused, siis taotleb M.

Alupere temale mõistetud karistuse vähendamist. 20.03.

1. a toimunud istungil palus kohtuvälise menetleja ametnik jätta Tartu Linnavalitsuse 29.10.
2. a otsuse jõusse ja M. Alupere kaebuse rahuldamata. Kohtuvälise menetleja ametnik leiab, et kuna M. Aluperele oli väljastatud taksoveoluba, taksojuhi teenindajakaart ning tema sõidukil olid taksotunnused (sh taksomeeter, mille kohta oli väljastatud taksomeetri kohandamise tunnistus), siis sellest piisab, et M. Aluperet saaks kvalifitseerida kui taksojuhti. Kohtuotsuse põhjendused Kõigepealt juhib kohus kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et kohtuvälise menetleja otsuses (sh väärteoprotokollis) tuleb lisaks rikkumise kirjeldusele viidata konkreetsele õigusnormile, milles on sätestatud kohustus, mille rikkumist isikule ette heidetakse. See on vajalik isikule kaitseõiguse tagamise ning ka hilisemate võimalike vaidluste vältimise seisukohalt. Kuigi vastavale õigusnormile kohtuväline menetleja oma otsuses viidanud ei ole, nähtub asjaoludest, et M. Aluperele heideti ette majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.
3. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ (edaspidi Määrus) § 15 lg-s 7 sätestatud kohustuse rikkumist. Rikkumise ajal kehtinud Määruse § 15 lg 7 kohaselt on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid. Kuna 1.02.
4. a jõustus majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. jaanuari
6. a määrus nr 4, millega muudeti muuhulgas eelnimetatud Määruse § 15 lg-d 7, lisades sinna täiendava kohustuse, siis on tegemist isiku olukorda mitte kergendava sättega, mistõttu tuleb käesolevas asjas kohaldamisele rikkumise ajal kehtinud Määrus.

§ 542

lg-s 1 on sätestatud vastutus bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Kuna tegemist on erisubjekti nõudva süüteokoosseisuga, siis tuleb kohtul kõigepealt kindlaks teha, kas M. Alupere oli talle ette heidetava rikkumise toimepanemise ajal taksojuht.

§ 2

p 11 kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev.

§ 31

lg 3 järgi tõendab taksoveoluba vedaja õigust korraldada taksovedu.

§ 31

lg 4 ls 1 sätestab, et tegevusloa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol. Riigikohus on mitmes oma varasemas lahendis selgitanud, et taksovedu võib teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik on taksojuht. Kohus loeb vaatlusprotokolli (tl 18-25), M. Alupere ja tunnistaja V. K kohtus antud ütlustega tõendatuks, et M. Alupere kasutas mootorsõidukit, millel esinesid järgmised taksotunnused: sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel oli sõna „TAKSO“, taksomeeter koos printreiga ja hinnakiri parempoolse külje tagumisel klaasil. Samuti olid M. Aluperel väidetava väärteo toimepanemise ajal olemas ka kehtiv taksoveoluba (tl 27) ning taksojuhi teenindajakaart (tl 28). Kuna aga M. Aluperel puudus kehtiv sõidukikaart, siis on kohus seisukohal, et M. Alupere mootorsõiduk ei olnud

-i kohaselt takso ning M. Aluperet ei saanud pidada taksojuhiks. Kohtuvälise menetleja ametnik on seisukohal, et käesoleva väärteoasja puhul on tegemist teistsuguse olukorraga kui need, mille suhtes Riigikohus on oma seisukohad juba avaldanud. Nimelt leiab kohtuvälise menetleja ametnik, et Riigikohus on seni käsitlenud väärteoasju, kus sõidukijuhil puuduvad kõik nõutavad load, kuid M. Alupere puhul on olukord erinev, sest talle oli väljastatud taksoveoluba, taksojuhi teenindajakaart ning tema sõidukil olid taksotunnused, mis aga on piisav selleks, et M. Aluperet saaks kvalifitseerida kui taksojuhti. Kohus eeltoodud kohtuvälise menetleja seisukohaga ei nõustu, leides, et Riigikohus on juba analoogset asja arutanud ning leidnud, et juba üksnes kehtiva sõidukikaardi puudumisel ei saa seda sõidukit käsitleda taksona ja juhti taksojuhina

-i tähenduses (vt Riigikohtu 26.11.2007. a lahendit nr 3-1-1-74-07). Vältimaks olukorda, kus isik vabaneks vastutusest, kui ta osutab taksoteenust ilma kehtiva sõidukikaardita, näeb

ette vastutuse § 546 alusel. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 87 seab kohtule väärteoasja arutamise piirid, mistõttu saab kohus arutada väärteoasja üksnes väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kuna käesoleva väärteoasja teokirjeldusest ei tulene, et M. Alupere osutas taksoteenust, omamata selleks sõidukikaarti (rikkumise kirjelduses on märgitud üksnes asjaolu, et sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoteenuse osutamiseks), siis ei saa kohus otsustada M. Alupere vastutuse üle

§ 546alusel.

M. Alupere esindaja on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et Tartu Linnavalitsuse poolt 12.12.

1. a vastu võetud ja 01.01.
2. a kehtima hakanud määrusega nr 31 (edaspidi Määrus nr 31) asetati M. Alupere arvates taksoteenuste osutajad ebavõrdsesse olukorda, mis seisnes selles, et ühtedele anti võimalus veel kahe aasta jooksul kasutada nõetele mittevastavat sõidukit, teistele aga mitte. Kohus peab vajalikuks selgitada, et Määruse nr 31 § 11 lg 3 eesmärgiks on isikutele õiguspärase ootuse tagamine. Viimase all tuleb mõista olukorda, kus isik, kes lähtudes kehtivatest taksoveo nõuetest on teinud kulutusi (nt ostnud taksoteenuse osutamiseks sõiduauto) ja kellele on väljastatud ka sõidukikaart, ei satuks raskesse olukorda ja tal oleks võimalik teatud aja (käesoleval juhul 2 aasta) jooksul Määruse nr 31 § 8 lõigetes 1 ja 5 sätestatud nõuded täita. Seega soovitakse selle sättega kaitsta neid isikuid, kellele on hiljuti, s.o enne Määruse nr 31 kehtima hakkamist väljastatud sõidukikaart. Kuna aga M. Alupere sõidukikaart kaotas oma kehtivuse alates 28.05.2007 (tlk 5), siis oli tal piisavalt aega täiendavate taksoveo nõuete täitmiseks. M. Alupere sõidukikaart kehtis kogu selleks ette nähtud aja jooksul, mistõttu pidi M. Alupere arvestama võimalusega, et pärast selle tähtaja möödumist, võivad olla kehtestatud juba uued nõuded. Teatud mõttes on võimatu sellises olukorras vältida ebavõrdse olukorra tekkimist, kuid see on põhjendatav isiku õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt. Arvestades eeltoodut, tühistab kohus Tartu Linnavalitsuse 29.10.
3. a otsuse väärteoasjas nr 1429 ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Ingeri Tamm Kohtunik