lg 2 ja 3 sätestab, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ja kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. Kohus peab ilmseks, et ka väärteomenetluses kehtib kriminaalmenetluses aktsepteeritud põhimõte, et isik ei pea tõendama oma süütust. Kohus ei näe ühtki põhjust, millel süütuse presumptsiooni mõisted väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses peaksid olema üks teisest oluliselt erinevad. Süütuse presumptsiooni põhimõte oleks jäetud reaalselt tagamata, kui poleks määratletud, et tõendamise kohustus langeb menetlejale (uurijale, prokurörile, kohtuvälisele menetlejale). Riigikohtu praktikas on mitmel korral rõhutatud süütuse presumptsiooni järgimise vajadust ning kohtuvälise menetleja roll tõendite kogumisel. Otsuses 3-1-1-43-05 19.05.2005 K. S. väärteoasjas on märgitud: „
Ka sellele on Riigikohus osutanud oma praktikas, märkides, et konkreetsele tõendile eelselt erineva jõu omistamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu otsus 3-1-1-4-07 05.04.2007 T. R. väärteoasjas). Sellest tuleneb, et kohtuvälise menetleja seisukoht, et menetlusalune isik võiks või peaks ise taotlema kohtuväliselt menetlejalt tunnistaja ülekuulamist (kusjuures see tunnistaja oli vabalt kättesaadav sündmuskohal ja viibis koos menetlusaluse isikuga tema autos) ning tema ütlused on väärad juba seetõttu, et menetlusaluse isiku ainukeseks sooviks on vastutusest vabaneda, on paljasõnaline ega põhine seadusel ja kohtute 5 praktikal. Lubamatu on nõuda menetlusaluselt isikult või kallutada menetlusalust isikut, et ta asuks tõendama oma süütust, samuti eelselt omistada tema antud ütlustele nõrgemat kui teistel tõenditel jõudu. Kohtuistungil uuris kohus järgmisi tõendeid: Menetlusalune isik Aleksei Špalovi ütlused. Menetlusalune isik selgitas, et 17.03.2007 kella 16-17 paiku sõitis ta oma autoga, kus reisijaks oli M. G., Jõhvi Statoili poolt Narva poole. Oli juba hämar. Sel ala lõpeb keelumärgi 70 km/h kehtivus ja algab märgi 90 km/h mõju. Samal ajal sõitis nendest mööda tumeda värvi sõiduauto. Samal ajal vastassuunas sõitis politseiauto, kes pani vilkureid tööle. Ta nägi vilkureid siis, kui see teine auto rivistus oma rajale tagasi. Anti märguanne peatuda. Ta peatus. Politsei küsis temalt dokumente kontrollimiseks ja palus minna politseiautosse. Seal öeldi, et ta on kiiruse ületanud, näidati mõõteseadme näit. Ta hakkas kohe vaidlustama, sest see võis olla teise, nendest möödasõitnud auto kiirus. Ta palus esitada talle videosalvestuse, millest oleks näha, mille auto kiirus oli mõõdetud. Selle peale vastati, et teist autot ei olnud. Ta oli juba karistatud kiiruse ületamise eest ja eelmisel korral talle näidati videosalvestus, mille järgi oli tõesti kõik selge. Tunnistaja M. G. ütlused. Tunnistaja selgitas, et ta oli koos menetlusaluse isikuga, kui auto oli peatatud politsei poolt. Menetlusalune isik on tema hea tuttav. Oli selline hetk, et alal, kus lõppeb 70 km/h keelumärgi ala, sõitis nendest mööda üks sõiduauto. Selle auto taga politseiautot näha ei olnud. Siis, kui see auto rivistus oma rajale tagasi, tuli nähtavaks politseiauto vilkuritega. Tunnistaja oli tol ajal õpilane sõidukoolis ja jälgis olukorda tema sõnade järgi tähelepanelikult. Tunnistaja R. K. ütlused. Tunnistaja selgitas, et 17.03.2007 oli ta koos Andri Karpiga politseipatrullis. Nad teostasid liiklusjärelvalvet rohelise värvi Hundayga, mis on varustatud seadmetega liiklusjärelvalve teostamiseks. On olemas kaks antenni ja tabloo, mis näitab kiirust. Samuti see auto on seadustatud videokaameraga, mis tavaliselt on suunatud tabloo peale. Vahepeal nad salvestavad, vahepeal mitte. Salvestamine tähendab, et kui sõitmise ajal jõutakse kaamerat sisse lülitada, siis salvestatakse. Kaamerat on võimalik suunata ka tee peale. Kaamera kassett on ainult 60minutiline. Kui salvestatakse, siis on võimalik isikule salvestist ka esitada. Kas arutataval juhtumil oli tehtud salvestis, ta ei mäleta, kuid see peab olema kiiruse mõõtmise protokollis küll märgitud. Tallinna-Narva mnt
lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, RT III 2005, 16, 163, p 7). Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et
lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud - vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimativiidatud otsus). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena
Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. Kohtuvälises menetluses kasutatakse tihtipeale tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena. See on ka põhjendatud, kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks.“. Kuid selle otsuse 7. punktis toonitatud, et politseiametnikust tunnistaja ütlusi tuleb analüüsida koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Samas selles otsuses märgib Riigikohus, et sellise tunnistaja ütluste tõendina kasutamine ongi põhjendatud, sest teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks. 8 Kohus märgib, et juhul, kui menetlusaluse isiku ütlustele ei saa eelselt omistada nõrgemat tõendamisjõudu seetõttu, et ta alati püüab vabaneda vastutusest, ei saa ka politseiametnikust tunnistaja ütlustele eelselt omistada tugevamat jõudu seetõttu, et tegemist on politseinikuga ehk isikuga, kellel on kõrged isiklikud omadused. Tegemist on olukorraga, kus politseiniku sõna on menetlusaluse isiku sõna vastu. Kohus arvestab seda, et menetlusalune isik võib eksida faktiliste asjasolude kohta, sest tal ei pruugi olla kindluse tunnet, mis momendil oli kiirus tegelikult mõõdetud, kas siis kui teine auto oli tema auta taga, või liikus temast mööda, või siis kui teine auto rivistus oma rajale. Kohus arvestab ka seda, et ka politseinikust tunnistaja võib eksida faktiliste asjaolude kohta, sest kui teekate on märg, on vihmasadu ( mõõtmise protokoll lk 14), menetlusaluse isiku ütluste järgi oli veidi hämar, rikkumise kellaajaks on 16.00 märtsi kuus ( sel kellaajal on sellel teelõigul küllalt tihe liiklus), on tõenäoline, et teise auto poolt sooritatud möödasõit võis jääda märkamatuks ja see on ilma selleta, et „politseinikud oleksid pimedad“. Menetlusaluse isiku ütlusi kinnitas kohtuistungil tunnistaja M. G., kelle ütluste õigsuses ei ole kohtul ühtki alust kahelda. Seega tunnistaja R. K. ütlused on ümber lükatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja M. G. ütlustega nende kogumis. Ka kohtuväline menetleja ei saanud kohtuistungil tuua kohtule ühtki põhjust, miks tuleks tunnistada M. G. ütlusi ebausaldusväärseks. Kohtuväline menetleja jättis neid ütlusi niisama tähelepanuta nagu neid polegi. Kohus märgib, et sama positsioon oli kohtuvälise menetleja poolt valitud ka kohtuvälises menetluses. Kohtuväline menetleja jättis tõendi ( tunnistaja M. G. ütlused) kogumata, piirdudes tõendite hankimisel politseinikust tunnistaja ütluste ja kiiruse mõõtmise protokolliga. Kohus suhtub antud väärteoasjas antud tunnistaja R. K. ütlustesse kriitiliselt, sest need ei lange kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolli ega tunnistaja M. G. ütlustega. Kohus märgib veel järgmist.
kohaselt, tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, … ning foto või film või muu teabesalvestis. Teostades patrullimist, tegeleb politsei riikliku järelvalvega liikluse valdkonnas. Loomulik, et liiklusjärelvalve teostamise käigus on võimalus avastada süütegu ja politsei on kohustatud alustama süüteomenetlust. Süüteomenetluses tuleb aga asuda koguma nii süüstvaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kohus leiab, et juhul, kui järelevalve teostamisel mööndakse, et süüteo ilmnemisel hakatakse tegelema süüteo menetlemisega, mitte aga piirduma märkuse või hoiatustrahviga, siis politsei peab olema valmis vormistama liiklusjärelvalve käigus saadud info 9 tõendina, lähtudes väärteo- ja kriminaalmenetlusseadustikus sätestatud normidest. Kohus on juba viidanud Riigikohtu otsusele, milles on väljendatud sisuliselt heakskiitvat suhtumist politseinikust tunnistaja ütluste kasutamisse, sest see ei ole seadusega vastuolus ja tihtipeale ongi see tunnistaja ütlus ainuke võimalus süüd tõendada, sest teiste tõendite kogumine on võimatu. Arutatavas juhtumis on tunnistaja R. K. ütlused ja tunnistaja M. G. ütlused omavahel otseses vastuolus. Üks väidab, et mõõdetud oli just menetlusaluse isiku auto kiirust ja teisi autosuid ei olnud. Teine tunnistaja väidab vastupidist, et menetlusaluse isiku autost sõitis teine auto ja märksa suurema kiirusega kui menetlusaluse isiku oma ning mõõdetud võis just selle teise auto kiirus. Vastuolu tunnistajate ütluste vahel ei ole võimalik kõrvaldada, sest täiendavaid tõendeid nüüd tõesti koguda ei saa. Kohtuvälise menetleja ülesandeid täitnud juhtivkonstaabel A. Karp ei saa anda ütlusi faktiliste asjaolude kohta, vaid üksnes konkreetse menetlustoimingu käigu kohta (Riigikohtu lahendid 3-1-1-69-05, 3-1-1-43-05). Muid tunnistajaid sündmuse juures ei olnud. Vastuolu võiks olla saadud kõrvaldatud, kui kohtuväline menetleja oleks arvestanud oma kohustusega süüteo ilmnemisel hakata koguma tõendeid, millega võiks vajadusel kohtus esineda. Kohus peab silmas kõigepealt liiklusjärelvalve kaamera abil tehtavat salvestist. Kohus leiab, et antud juhul kohtuvälisel menetlejal oli täielik võimalus fikseerida rikkumine mitte ainult patrulli teise politseinikust tunnistaja ütluste abil, vaid salvestise abil, mis on
Just salvestis oleks otsene tõend selle kohta, millise auto kiirus ja mis momendil oli mõõdetud. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 22 ( kinnitatud VV määrusega nr 67 vastu võetud 20.02.2001) kohaselt, liiklusalase õiguserikkumise fikseerimiseks võidakse kasutada fotoaparaati, filmi- või videokaamerat kas iseseisvalt või koos teiste tehniliste vahenditega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Tunnistaja R. K. ütlustest nähtub, et kui nad jõuavad lülitada kaamera sisse, siis salvestatakse. Vahepeal nad salvestavadki, kuid kassett on 60minutiline, kõike salvestada ei ole võimalik. Kiirusemõõte seadme kasutamise protokollist nähtub, et mõõtmise momendil oli patrulli auto kiirus 34 km/h. Tunnistaja R. K. selgitas, et koos A. Karpiga nad teostasid liiklusjärelvalvet selleks spetsiaalselt kohandatud politseiautos. R. K. oli autojuht ja A. Karp tegutses kui järelevalve teostaja ning süüteo ilmnemisel - kui kohtuväline menetleja. Sellises olukorras oli liiklusjärelvalve teostajal täielik reaalne võimalus momendil, kui tabloole ilmus kiiruse ületamist kinnitav näit 118 km/h, 10 lülitada videokaamera sisse ja suunata selle väidetava rikkuja autole, seda enam, et väidetav rikkuja hakkas kiirust juurde võtma kuni 131 km/h, ja selle suurema kiiruse fikseerimine kestis 4-5 minutit ( kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll). Järelevalve teostaja ei olnud hõivatud auto juhtimisega, patrullauto liikus väikese kiirusega, mis andis liiklusjärelevalve teostajale täiendava aja reageerimiseks. Sellises olukorras, kui menetlusaluse isiku ütlused ei saa kummutada mitte millegagi peale politseinikust tunnistaja ütlusi, kusjuures menetlusaluse isiku ütlusi kinnitab teine tunnistaja, kelle usaldusväärsuses ei ole kohtul kahtlust, ning kohtuväline menetleja jättis otsese tõendi (salvestise) kogumata hoolimata sellele, et oli tal selleks õiguslik alus ja materiaalne võimalus, tuleb kohus järeldusele, et menetlusaluse isiku osavõtt väärteo toimepanemisest ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud.
Kohus leiab tõendatuks üksnes seda, et 17.03.2007 kell 16.10 TallinnaNarva mnt 165. kilomeetril mõõdeti sõiduauto kiiruseks 131+-4km/h, lubatuid 90 km/h, seega ületas selle sõiduauto juht kiirust mitte vähem kui 37 km/h võrra. Kuna kohus leiab, et ei ole tõendatud, et väärteo pani toime menetlusalune isik, jätab ta õigusvastasuse ja süülisuse analüüsimata, samuti ei analüüsi kohus karistuse määramist puudutavaid argumente. KOHTU MEETMED Kohus leiab, et Aleksei Špalovi suhtes 05.04.2007 tehtud kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas 2440,07,002371 tuleb tühistada, sest isiku osavõtt väärteo toimepanemisest ei ole usaldusväärselt tõendatud, ja seega puudub tema tegevuses väärteokoosseisu tunnused. Kaebus rahuldada täielikult. Väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel. Kohtunik Inna Kirsipuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.