Obsah (8)

§ 97§ 199§ 44§ 106§ 81§ 205§ 19§ 147

4-07-7558 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.märts 2008.a, Tallinn Väärteoasja number 4-07-7558 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed M

§ 97

, § 100) ning motiveerimatult keeldus apellandi poolt 05.02.2008.a kohtuistungi käigus esitatud dokumentide lisamisest toimiku materjalidele. 3 Karistust määrates ei võtnud kohus arvesse seda, et apellant viibis ajavahemikus 18.12.2007.a kuni 19.12.2007.a (s.o kaks päeva) vahi all, millest apellandi vabastas kohus 19.12.2007.a. määrusega. Kohus piirdus õigustamatult ainult apellandi poolt Eestist lahkumise ettekirjutuse mittetäitmise põhjuste uurimisega, keeldudes rakendamast

§-des 81 ja 82 sätestatud ettekirjutuse täitmise aegumist; Kohus, olles teadlik asjaoludest, mis tekivad

§ 199

lg 3 ja § 199 lg 4 rakendamisel ning mis jätavad apellandi ilma õigusest vaidlustada kohtuotsust selle täitmise perioodil, ei tunnistanud

§ 199

lõiget 3 põhiseaduse §-dega 22 ja 24 lg 5 vastuolus olevaks, ega vormistanud kohtuotsust korrektselt – tegemata viiteid õigusnormidele ja märget kohtuotsuse jõustumise kohta 05.02.2008.a. Samuti ei selgitanud kohus osapooltele otsuse sisu. Kodakondsus– ja Migratsiooniameti ( KMA ) poolt apellatsioonile esitatud vastulause kohaselt ei ole pikaajaline riigis viibimine, s.h ebaseaduslik riigis viibimine asjaoluks, mis tingiks välismaalasele elamisloa andmise. Rahvusvahelise kui siseriiklike õigusnormide kohaselt ei teki pikaajaliselt ebaseaduslikult riigis viibival isikul õigustatud ootust riigis viibimise seadustamiseks või subjektiivset õigust riigis elamisloa taotlemiseks. N. Mle on Eestis elamislubasid väljastatud kolmel perioodil : 11.juulist 1996.a. kuni 11.juulini 1998.a.; 12.juulist 1998.a. kuni

1. juulini 1999.a. ja 15.juulist 1999.a. kuni
2. jaanuarini 2000.a. Eesti riik teadis, et isikud, kes osalesid rahvusvahelises abistamisprogrammis ja said elamispinna või toetuse, võtsid endale Eestist lahkumise kohustuse. Abiprogrammis osalenud isikute nimekirjad sai Eesti riik 2001.a., misjärel nendele isikutele elamislubade pikendamisest keelduti. N. Mle koostati 21.juulil 2003.a. väljasõidukohustuse-ja sissesõidukeelu seaduse ( VSS ) kohane Eestist lahkumise ettekirjutus nr. 1003180119, mille sundtäitmise tähtaeg saabus
3. septembril 2003.a. Kuna nimetatud ettekirjutus on täitmata ja N. M viibib Eestis seaduslikku aluseta, koostati tema suhtes 18.detsembril 2007.a. väärteoprotokoll nr. 53B07224 Asjaolul, et N. M saabus Eestisse 1983.a. , samuti kui VMS vastuvõtmisel 1993.a. ei ole arutatava väärteo puhul tähendust. Tallinna Halduskohtu menetluses on N. M taotlus KMA ettekirjutuse nr.1003180119 õigusvastaseks tunnistamiseks ning KMA-l puudub teave ettekirjutuse nr. 1003180119 halduskohtus vaidlustamise osas. 8.oktoobril 2007.a. esitas N. M KMA-le avalduse tähtajalise elamisloa saamiseks.
4. novembril 2007.a. teavitati N. Mt elamisloa taotluse rahuldamata jätmisest. Järjekordse elamisloa taotluse avalduse esitas apellant 10.jaanuaril 2008.a. ning
5. veebruaril 2008.a. KMA teatas N. Mle tema taotluse rahuldamata jätmisest. Haldusasjas nr.3-07-1915 tehtud Tallinna Halduskohtu
6. oktoobri 2007.a. määruse kohaselt ei ole senini tuvastatud Eesti riigist väljasaatmise võimatust põhjusel, et Vene Föderatsioon keeldub ümberasumiseks soovi avaldanud isikut vastu võtmast. N. Ml on võimalik Vene Föderatsiooni pädevalt asutuselt reisidokumenti taotleda. Samuti ei seadusta halduskohtu poolt N. M väljasaatmiskeskuses viibimise tähtaja pikendamata jätmine ja tema väljasaatmiskeskusest vabastamine riigis viibimist. N. M on vabatahtlikult osalenud abistamisprogrammis ning võttis endale Eestist lahkumise kohustuse. Riigikohtu 18.märtsi 2003.a. otsuses nr. 3-3-1-17-03 selgitatakse, et kui isik on Eestist lahkumist eeldava hüve saanud, siis ei ole asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi Eestist lahkuda põhjuseks, et elamisloa taotluse erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena käsitleda. 4 N. Mt ei ole kaks korda karistatud ühe ja sama väärteo toimepanemise eest. Harju Maakohtu 30.oktoobri 2003.a. otsusega väärteoasjas nr.4-1073/03 karistati N. Mt ebaseadusliku Eestis viibimise eest kohtuotsusele eelnenud perioodil. Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist ja alates 9.oktoobrist kuni 18.detsembrini 2007.a. jätkas N. M ebaseaduslikku riigis viibimist, siis koostas KMA
7. detsembril 2007.a. väärteoprotokolli nr. 53B07224 VMS § 16-6 tunnustel ning menetlusalune isik oli väärteoasja menetlemiseks ja kohtusse toimetamiseks kinni peetud. Harju Maakohus lükkas
8. detsembril 2007.a. asja arutamise edasi ja N. M vabastati ning seetõttu ei arvestatud kinnipidamise aega
9. veebruaril 2008.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusaja hulka. Süüteo ja otsuse täitmise aegumist sätestavad karistusseadustiku ( KarS) §-d 81 ja
10. KarS § 81 lg.3 järgi aegub väärtegu kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud 2 aastat. Ajavahemikul
11. oktoobrist kuni 18.detsembrini 2007.a. toimepandud väärtegu pole aegunud. Selgusetu on miks pidanuks kohus

§ 199lg.3 põhiseaduse vastaseks tunnistama.

Kohus ega keegi teine pole N. Mt enne kohtuotsuse jõustumist käsitlenud väärteos süüdi olevana, samuti pole temalt karistuse kandmisel võetud kohtuotsuse peale edasikaebamise õigust. Kohtuotsuse kuulutamine toimus kohtusaalis N. M ja kohtuvälise menetleja juuresolekul. Kohtuväline menetleja taotleb Harju Maakohtu

1. veebruari 2008.a. otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu istungil menetlusalune isik N. M ja kaitsja A. Strelov toetasid apellatsiooni täies ulatuses selle esitatud motiividel. Kohtuvälise menetleja esindaja T. Rüüberg vaidles apellatsioonile vastu ning taotles kirjalikus vastulauses esitatud põhistustel Harju Maakohtu
2. veebruari 2008.a. otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et ringkonnakohus arutab väärteoasja esimese astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse piires, hinnates vaidlustatud kohtuotsuse järelduste vastavust tegelikele asjaoludele ning väärteomenetlusõiguse või materiaalõiguse kohaldamise õigsust. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi hinnangud ja seisukohavõtud, mis omistatakse riikide vahelisele suhtlusele.
3. mai 2000.a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N. Mle Eestis elamise loa andmisest ning N. Ml puudub seniajani välismaalaste seaduse § 51 lg-s 1 või sama paragrahvi järgnevates lõigetes sätestatud seaduslik alus Eestis viibimiseks. Ringkonnakohtule ei ole teada ega ole apellatsioonis osundatud seadusele, muule õigusaktile, mille järgi pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine tingiks välismaalasele Eestis elamisloa andmise või iseenesest seadustaks sellise isiku Eestis viibimise õiguse. Kohtus uuritud tõendeid kogumis hinnates on Harju Maakohus
4. veebruari 2008.a. otsuses jõudnud õigele järeldusele, et N. M, olles Tallinna Halduskohtu
5. oktoobri 5 2007.a. määruse järgi väljasaatmiskeskusest vabanenud, viibis järgnevad 2 kuud ja 9 päeva Eestis seadusliku aluseta, pannes sellega toime välismaalaste seaduse § 166 järgi kvalifitseeritava väärteo. Nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega, ei pea ringkonnakohus nende kordamist vajalikuks. Ringkonnakohtu seisukohalt on ebaõige apellandi väide, nagu oleks teda 18.detsembril 2007.a. koostatud väärteoprotokolli nr. 53B07224 alusel Harju Maakohtus
6. veebruaril 2007.a. otsusega karistatud ühe ja sama süüteo eest, milles Harju Maakohtus tunnistas ta süüdi ja karistas 30.10.2003.a otsusega väärteoasjas nr 4-2073/03 . KMA poolt apellatsioonile esitatud kirjalikust vastulausest nähtub, et N. Mle väljastatud elamislubadest viimase tähtaeg lõppes
7. jaanuaril 2000.a. ning järgneval ajal ei ole talle Eestis elamisluba või elamisõigust antud.
8. septembril 2003.a. saabus Eestis ebaseaduslikult viibivale N. Mle KMA poolt koostatud lahkumisettekirjutuse nr. 1003180119 sundtäitmise tähtaeg ning kuna N. M jätkuvalt viibis Eestis ebaseaduslikult, algatati väärteoasja nr.4-2073/3 menetlus. Harju Maakohtu 30.oktoobri 2003.a. otsusega karistati teda riigis ebaseadusliku viibimise eest rahatrahviga. Ringkonnakohtu hinnangul on ebaseaduslikult riigis viibimine vältav süütegu, mille algusmomendiks oli N. Mle tähtajaga 15.juulist 1999.a. kuni 1.jaanuarini 2000.a. välja antud elamisloa kehtivuse lõppemine ning see süütegu lõppes Harju Maakohtu 30.oktoobri 2003.a. süüdimõistva kohtuotsusega. Kuna N. M polnud saanud Vene Föderatsiooni tagasi pöördumiseks vajaliku reisidokumenti, paigutati ta Tallinna Halduskohtu
9. oktoobri 2003.a. otsusega väljasaatmiskeskusesse. Tallinna Halduskohtu 8.oktoobri 2007.a. määrusega jäeti KMA taotlus N. M väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata ning N. M vabastati. N. M suhtes oli endiselt jõus 21.juulil 2003.a. KMA poolt koostatud lahkumisettekirjutus, mille sundtäitmise tähtaeg oli saabunud ja kuna menetlusalune isik viibis
10. oktoobrist 2007.a. Eestis ilma VMS §-s 5-1 sätestatud seaduslike alusteta, oli täidetud VMS § -s 16-6 täheldatud süüteo koosseis. Alanud õigusvastase käitumise kohta koostati
11. detsembril 2007.a. N. M suhtes VMS § 16-6 tunnustel väärteoprotokoll ning vältav süütegu lõppes Harju Maakohtu 5.veebruari 2008.a. süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega. Põhjendamatu on apellatsiooni väide, et N. Mt ei saa VMS § 16-6 tunnustel kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistada põhjusel, et seadus mis reguleerib Eestisse saabumise, viibimise, elamise ja töötamise ühtseid aluseid, on vastu võetud 1993.a., kuid N. M saabus Eestisse 1983.a., s.o. enne välismaalaste seaduse vastuvõtmist. Soovimata korrata eelpool esitatud asjaolusid, juhib ringkonnakohus apellandi tähelepanu asjaolule, et kuni 1.jaanuarini 2000.a. oli N. Mle kolmel korral antud Eestis elamisluba. Pärast 1.jaanuari 2000.a. N. Mle uut elamisluba ei antud ning ta on riigis viibinud seadusliku aluseta. Seetõttu pole mingit kahtlust, et N. M õigusvastane käitumine langeb 1993.a. järgsele ajale ning on allutatud VMS-e regulatsioonidele, s.h. § 16-6 sättele. N. M Eestis asumisel alates 1983.a. pole 6 õiguslikku tähendust tema Eestis viibimise hindamisele pärast elamisloa tähtaja lõppemist 1.jaanuaril 2000.a. N. Mle pole süüteona etteheidetud ega teda karistatud ajavahemikul 1983.a. kuni 1.jaanuarini 2000.a. Eestis viibimise eest. Väärteoasja nr. 4-07-7558 toimiku materjalidest – väärteoprotokoll nr. 53B07224, KMA taotlus N. Mle aresti määramiseks, isiku kinnipidamise protokoll – ning menetlusvälise isiku esindaja T. Rüübergi ütlustest ringkonnakohtus nähtub ühetähenduslikult, et N. M oli ajavahemikul 18.-
12. detsembrini 2007.a. KMA töötaja poolt kinni peetud seoses VMS §-s 16-6 tunnuste järgi kvalifitseeritud väärteoasja menetlemisega ning kohtu ette toimetamise tagamiseks. Asjaolu, et
13. detsembril 2007.a. lükkas Harju Maakohus asja arutamise edasi ning vabastas väärteoasja arutamiseks kohtusse toimetatud N. M, ei muuda väärteoasja menetlemisel asetleidnud kinnipidamise sisu ega eesmärke

§ 44

lg.1 tähenduses.

§ 44lg.3 kohaselt arvatakse kinnipidamise aeg Kar

S § 68 lg.2 sätestatud korras süüdimõistetu karistusaja hulka. Eelnimetatud asjaoludel ringkonnakohus nõustub apellatsiooniga selles, et esimese astme kohus pidanuks N. Mle VMS § 16-6 järgi karistusena mõistetud 10 päeva aresti aja hulka arvama tema kinnipidamise aja 18.-19.detsembrini 2007.a., s.o. 2 päeva. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud seda, et eelnevad meetmed ei ole mõjutanud N. Mt seaduskuulekusele. Ta on sihipäraselt jätnud tähelepanuta Eestist lahkumise seadusliku ettekirjutuse ning tahtlikult hoidunud initsiatiivist ja mõistlikest toimingutest, mis võinuks toetada Eestist lahkumise ettekirjutuse täitmist. N. Ml karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid pole kindlaks tehtud. Arestina on karistus mõistetud alla seaduses kehtestatud sanktsiooni keskmist määra. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega, et maakohus keeldus õigustamatult uurimast ja arvesse võtmast üldtuntud tõendeid, ei määranud kindlaks olemasolevate tõendite uurimise järjekorda, keeldus apellandi poolt kohtuistungil esitatud dokumentide lisamisest toimikusse, ei selgitanud osapooltele kohtuotsust. Väärteotoimikus sisalduv Harju Maakohtu 05. veebruari 2008.a (protokollis ekslikult märgitud Tallinna Linnakohtu) kohtuistungi protokoll (tlk 28) ei kinnita apellandi eelpoolnimetatud väiteid.

§ 106

lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooltel kolme päeva jooksul, arvates kohtuistungi protokolli allakirjutamisest, õigus esitada oma märkused kohtuistungi protokollis kajastatud asjaolude ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Ringkonnakohtu käsutuses olevas väärteotoimikus nr. 4-07-7558 ei ole kohtumenetluse poolte esitatud märkuseid, parandusi kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse väidete ja kohtuistungi protokolli lahknevuse korral tuleb õiguslikku tähendust omavaks lugeda kohtuistungi protokolli kannet. Ekslik on apellandi väide, et kohus piirdus õigustamatult ainult apellandi poolt Eestist lahkumise ettekirjutuse mittetäitmise põhjuste uurimisega, keeldudes rakendamast

§-des 81 ja 82 sätestatud ettekirjutuse täitmise aegumist. 7 Kohtukolleegium osundab, et

§ 81

reguleerib väärteotoimiku koostamist ja asjaajamist väärteomenetluses, § 82 aga väärteoasja registreerimist. Süüteo ja otsuse täitmise aegumist käsitlevad KarS §-d 81 ja

1. KarS § 81 lg. 3 järgi on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otuse jõustumiseni on möödunud 2 aastat. KarS § 82 lg.1 p.3 järgi ei pöörata väärteo kohta tehtud otsust täitmisele kui selle jõustumisest on möödunud 18 kuud. Väärteoprotokolli nr. 53B07224 kohaselt täitis N. M käitumine VMS § 16-6 koosseisu tunnused
2. oktoobrist 2007.a. ja süütegu vältas kinnipidamise ja kohtu ette toimetamiseni. Harju Maakohus tunnistas N. M süüdi
3. veebruaril 2008.a. ning kohtuotsust asuti kohe samal päeval kohtuotsuse kuulutamise järel kohtusaalis kinnipeetud N. M suhtes

§ 205lg.1 kohaselt täitma ( tl.

28, 29, 34 ). Tõendamist mittevajava asjaoluna on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et N. M poolt väärteo toimepanemisest ega kohtuotsuse jõustumisest polnud KarS § 81 lg. 3 ega § 82 lg.1 p. 3 näidatud aegumistähtajad saabunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus, olles teadlik välistavatest alustest, mis tekivad

§ 199

lg 3 ja § 199 lg 4 rakendamisel ning jätavad apellandi faktiliselt ilma õigusest vaidlustada kohtuotsust selle täitmise perioodil, õigustamatult ei tunnistanud

§ 199lõikest 3 tulenevat normi mittevastavaks Põhiseaduse §-dele 22 ja 24 lg 5.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 19

lg 1 p 7 annab menetlusalusele isikule õiguse vaidlustada kohtuvälise menetleja või kohtu menetlustoiming või lahend samas seadustikus sätestatud korras. Ehkki

§ 199

lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest ja võidakse pöörata

§ 205

lg.1 korras viivitamatult täitmisele, ei võta nimetatud asjaolu menetlusaluselt isikult kaebeõigust kohtulahendi vaidlustamiseks. Käesolev kohtuvaidlus tõendab, et N. Mle on kaebeõigus tagatud ning kohtuotsuse peale edasikaebamise tegelikust võimalikkusest. Seega ei esine käesolevas asjas N. M põhiõiguste riivet või õigusnormi rakendamise põhiseadusele mittevastavust. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 147lg 1 p-st 2 jätab Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 5.

veebruari 2008.a. otsuse sisuliselt muutmata, tehes selle resolutiivossa täpsustuse, millega loeb N. M 18.-19.detsembrini 2007.a. kinnipidamise aja – kaks päeva - temale karistusena mõistetud kümne päevase aresti tähtaja hulka. Olukorras, kus N. M on täies ulatuses ära kandnud temale Harju Maakohtu 5. veebruari 2008.a. otsusega karistusena mõistetud aresti ja sellele lisaks on olnud sama väärteoasja menetlemisel 2 päeva kinnipeetud, mida pole maakohtu poolt mõistetud karistuse aja hulka arvatud, tekib N. Ml ( riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p.4 alusel ) õigus hüvitisele 2 kinnipidamises oldud päeva eest, mis ületavad temale määratud ja ära kantud karistuse tähtaega. Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg.1 kohaselt on hüvitise suuruseks 7 päevamäära suurune summa iga päeva eest, mil isikult oli vabadus võetud. N. M kuulub hüvitamisele 2 ( kaks )päeva, mille kestel temalt oli vabadus võetud üle määratud karistuse tähtaja, s.o. 14 ( neljateist ) päevamäära suuruses summas. 8 Väärteoasja arutamisel kohtus pole selgunud asjaolusid, mis riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg.3 kohaselt välistaksid N. Mle vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Apellatsioon osaliselt rahuldada. I. AMANN M. PREIMER E. RANDMÄE 9