Obsah (4)

§ 26§ 8§ 23§ 18

4-07-7557 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.märtsil 2008.a, Tallinn Väärteoasja number 4-07-7557 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed

) § 8 lg.2 sätestatud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist. L. M väljasaatmiskeskusest vabastamise järel saabus lahkumisettekirjutuse nr. 1004799235 sundtäitmise tähtaeg

1. novembril 2007.a. Kuna L. M ei olnud Eestist lahkunud ja viibis Eestis VMS § 5-1 sätestatud seaduslike alusteta ja pani toime VMS § 16-6 järgi kvalifitseeritava väärteo, koostas KMA Tallinna Migratsioonibüroo vaneminspektor M. Kask
2. detsembril 2007.a. väärteoprotokolli nr. 53B
3. Tallinna Halduskohtu
4. detsembri 2007.a. määrusega haldusasjas nr.3-07-2578 paigutati L. M väljasaatmiskeskusesse ja tema seal viibimist on pikendatud. Harju Maakohtu
5. veebruari 2008.a. otsusega väärteoasjas nr. 4-07-7557 tunnistati L. M süüdi VMS § 16-6 järgi ning karistati 10 päevase arestiga. Apellatsioonis väidetud L. M poolt järjekordse elamisloa taotluse KMA-le ja kaebuse Tallinna Halduskohtule esitamise osas märgitakse vastulauses, et
6. märtsi 2008.a. määrusega haldusasjas on Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud L. M kaebus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise peale. L. M poolt KMA-le saadetud avaldus erandina tähtajalise elamisloa saamiseks edastati
7. novembril 2007.a. kuuluvuse järgi KMA Põhja regiooni Sõle büroosse ning L. Mt teavitati
8. novembril 2007.a. KMA kirjaga vajadusest minna isiklikult KMA Sõle büroosse. Ajavahemikul, kui L. M oli vabaduses ega viibinud väljasaatmisekeskuses, ta isiku tuvastamiseks KMA Sõle büroosse ei ilmunud ning avaldus jäi registreerimata. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal L. M uut sooviavaldust erandina siseriigis tähtajalise elamisloa saamiseks pole KMA-s registreeritud. Asjaoludel, et L. M saabus Eestisse 1983.a., või et VMS seadus võeti vastu 1993.a. pole tähtsust, sest väärtegu pandi L. M poolt toime VMS –i kehtivuse ajal ajavahemikul 26.novembrist kuni
9. detsembrini 2007.a. Õige pole väide riikidevahelistest suhetest ja perekondlikest asjaoludest lähtuvatest objektiivsetest takistustest lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Tallinna Halduskohtu
10. oktoobri 2007.a. määrus haldusasjas nr. 3-07-1915, mis puudutab apellandi abikaasat N. Mt, on üldjoontes kehtiv ka L. M suhtes. Selles lahendis märgib halduskohus, et seniajani pole tuvastatud, et Vene Föderatsioon keelduks isikut vastu võtmast ning väljasaatmine pole muutunud võimalikuks, kui isik selleks ise soovi avaldaks. L Ml on võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiasutuselt. Kogu tema väljasaatmiskeskuses viibimise ajal on tal olnud võimalik sealt vabaneda, täites seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks tagasipöördumist võimaldava ankeedi. Seetõttu on põhjendamatu L. M eksponeerimine riikidevaheliste suhete pantvangina.

§ 26

-4 lg.1 p.3 sätestab väljasaadetavale kaasaaitamise kohustuse, mille järgi peab väljasaadetav kaasa aitama väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. L. M pole üles näidanud tahet väljasaatmiseks vajalike dokumentide saamiseks ning selliselt käitudes pole tal võimalik eeldada Eesti riigi poolt tema siin viibimise seadustamist. L. M pojad on õppinud ja töötanud Vene Föderatsioonis. Piiriületuse andmebaasi põhjal O. M Eestis ei viibi ja L. Ml on võimalik Vene Föderatsioonis oma poja juures viibida. KMA-le pole L. M esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta, mis takistaks tal Eestist lahkumist ega ole ta esitanud taotlust lahkumisettekirjutuse peatamiseks terviseprobleemide tõttu. Väljasaatmiskeskusse paigutamist ja VMS § 16-6 järgi karistamist ei saa käsitleda karistustena üha ja sama teo eest. Väljasaatmisekeskusse paigutamine toimub haldusmenetluse põhimõttel

-i erisustega. Väärteo menetlus aga VTMS järgi. Käesolevas asjas karistati teda väärteomenetluse korras ajavahemikul

1. novembrist kuni
2. detsembrini 2007.a. ebaseaduslikult Eestis viibimise eest. L. M 18.-19.detsembrini 2007.a. väärteomenetluse läbiviimiseks ja kohtusse toimetamiseks kinnipidamise aega ei arvatud mõistetud karistuse hulka, kuna maakohus vabastas menetlusaluse vahi alt
3. detsembril 2007.a. ning karistus mõisteti alles
4. veebruaril
5. a. toimunud kohtuistungil. Süüteo ja otsuse aegumine on sätestatud karistusseadustiku ( KarS ) § 81 ja 82, mitte VTMS-s nagu osundatakse apellatsioonis. KarS § 81 lg. 3 kohaselt aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. L. Mt karistati
6. veebruaril 2008.a. VMS § 16-6 järgi väärteo eest, mille toimepanemisest
7. novembrist kuni
8. detsembrini 2007.a. polnud kahte aastat möödunud ega olnud väärtegu aegunud. Antud väärteomenetluse puhul ei ole tegemist VTMS § 199 lg. 4 sätestatud kirjaliku menetluse lahendiga, seega ei saa VTMS § 199 lg.3 ja § 199 lg. 4 teineteist välistada. Selgusetu on, miks pidanuks maakohus VTMS § 199 lg. 3 Põhiseaduse §-de 22 ja 24 lg. 5 vastuolus olevaks tunnistama. Kohus ega keegi teine pole L. Mt käsitlenud süüteos süüdi olevana enne kui oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Samuti pole L. Mlt karistuse kandmise ajal ära võetud õigust esitada kaebus tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale. Maakohtu otsus kuulutati kohtusaalis kohtuvälise menetleja ja L. M juuresolekul. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende seal viibimine ja riigist väljasaatmine. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Isikul ei ole õigus vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust seal ilma seadusliku aluseta viibida. KMA taotleb Harju Maakohtu
9. veebruari 2008.a. otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu istungil L. M ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni täies ulatuses selles esitatud motiividel. Kohtuvälise menetleja esindaja T. Rüüberg vaidles apellatsioonile vastu kirjalikus vastulauses esitatud motiividel ning taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et ringkonnakohus arutab väärteoasja esimese astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse piires, hinnates vaidlustatud kohtuotsuse järelduste vastavust tegelikele asjaoludele ning väärteomenetlusõiguse või materiaalõiguse kohaldamise õigsust. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi poolt riikide vahelisele suhtlusele antud hinnangud ja väljendatud seisukohavõtud. Vaidlust pole asjaoludes, et L. M saabus Eestisse 1983.a., et ta on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele ajavahemikel 11.juulist 1996.a. kuni 11.juulini 1998.a.; 12.juulist 1998.a. kuni 12.juulini 1999.a. ja
10. juulist 1999.a. kuni 1.jaanuarini 2000.a. oli välja antud Eestis elamise luba.
11. mai 2000.a. käskkirjaga nr. 218 keeldus siseminister L. Mle Eestis elamisloa andmisest ning seejärel on L. M viibinud Eestis VMS §-s 5-1 loetletud seadusliku aluseta. Ringkonnakohtule pole teada ega ole apellatsioonis osundatud seadusele, muule õigusaktile, mille järgi välismaalase pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine tingiks sellele isikule Eestis elamisloa andmise või iseenesest seadustaks isiku Eestis viibimise õiguse. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ja loeb tõendatuks, et L. M on temale välja antud Eestis elamisloa kehtivustähtaja lõppemise järel, s.o. pärast
12. jaanuari 2000.a. viibinud Eesti riigis ebaseaduslikult. Väärteoasja nr. 4 – 07 - 7557 toimiku materjalidest nähtub, et juhindudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) §-st 7 lg.1, 8 lg.2 ja 11 lg.1 koostas KMA

1. aprillil 2004.a. L. Mle Eestist lahkumiseks ettekirjutuse nr. 1004799235, mille sundtäitmise tähtaeg pidi saabuma
2. septembril 2004.a. L. M esitas halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ning Tallinna Halduskohtu
3. mai 2004.a. määrusega haldusasjas nr.3-1481/2004 peatati eelnimetatud ettekirjutuse täitmine kuni haldusasjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni. N. M kaebuse Eestist lahkumise ettekirjutuse nr. 1004799235 tühistamiseks jättis Tallinna Halduskohus
4. septembri 2006.a. otsusega rahuldamata ning see halduskohtu otsus jõustus
5. juunil 2007.a., mil Riigikohus jättis L. M kassatsiooni menetlusse võtmata.

§ 8lg.

2 kohaselt kuulub lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 60-st päevast pärast ettekirjutuse tegemist. Kuna L. Mt ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu 48 tunni jookusl võimalik Eestist välja saata, siis Tallinna Halduskohtu 29.juuni 2007.a. määrusega nr. 3-07-1305 paigutati L. M väljasaatmiskeskusesse. Riigikohtu 27. septembri 2007.a. määrusega nr. 3 – 3 – 1 – 71 – 07 tühistati halduskohtu poolt antud luba L. M väljasaatmiskeskusse paigutamise kohta ja L. M vabastati väljasaatmisekeskusest. Riigikohus selgitas oma määruses, et seadus võimaldab ebaseaduslikult riigis viibiva isiku paigutada väljasaatmiskeskusesse, kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise aeg on saabunud. Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda. Kuna L. M paigutati väljasaatmiskeskusesse ajal, mil ei olnud möödunud

§ 8

lg.2 ja lahkumisettekirjutusest tulenev 59 päevane tähtaeg, siis tuleb tema puhul lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist arvestada alates L. M väljasaatmiskeskusest vabastamisest. Seega muutus Eestist lahkumise ettekirjutus nr. 104799235 L. M suhtes sundtäidetavaks

1. novembrist 2007.a. ning 23 päeva hiljem koostati jätkuvalt ebaseaduslikult Eestis viibivale L. Mle VMS § 16-6 tunnustel käesoleva väärteoasja menetluse aluseks olev väärteoprotokoll nr. 53B07225 ning kohtusse toimetamiseks peeti L. Mikoleko kinni. Väärteoasja nr. 4-07-7557 arutamisel
2. detsembril 2007.a. Harju Maakohus oma määrusega rahuldas menetlusaluse isiku ja tema kaitsja taotluse asja arutamise edasilükkamiseks ning vabastas L. M. Samal päeval arutas Tallinna Halduskohus KMA taotlust L. M väljasaatmiskeskusesse paigutamise kohta ning
3. detsembri 2007.a. määrusega haldusasjas nr.3-07-2578 andis halduskohus loa paigutada ebaseaduslikult Eestis viibiv L. M kaheks kuuks väljasaatmiskeskusesse.
4. veebruaril 2008.a. väärteoasja nr. 4 -07-7557 uuel arutamisel tunnistas Harju Maakohus L. M süüdi VMS § 16-6 järgi ning karistas 10 päevase arestiga, mille kandmise alguseks loeti kohtuotsuse
5. veebruaril 2008.a. kuulutamise päev. Harju Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et L. M pani toime VMS § 166 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusaluse isiku süü nimetatud väärteo toimepanemises on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ning kohtulikul uurimisel kontrollitud kirjalike tõenditega: koopiaga L. M Vene Föderatsiooni passist; KMA 20.04.2004.a ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1004799235; KMA 22.10.2007.a otsusega järelevalvemeetmete kohaldamiseks nr 1004799235; isiku kinnipidamise protokolliga 18.12.2007.a. Maakohus on õigesti tuvastanud, et L. M süüd välistavad asjaolud puuduvad, väärtegu on tema poolt toime pandud tahtlikult. Karistuse mõistmisel on maakohus võtnud õigesti arvesse L. M süü suurust ja õiguskorra kaitsmise vajadust. Arestiga karistamist põhistab maakohus asjaoluga, et süüdlane tahtlikult ja järjepidevalt väldib temale pandud kohustuse täitmist, apelleerides seejuures täisealise poja halvale tervisele. L. M karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid pole kohtumenetluse käigus selgunud. Karistus on mõistetud alla seaduses kehtestatud sanktsiooni keskmist määra. L. Mle Eestis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasuse kohta on seisukoha väljendanud Riigikohus
6. aprilli 2003.a. lahendis nr. 3-3-1-17-
7. Väärteoprotokolli nr.53B07225 kohaselt on käesolevas väärteoasja menetluses L. Mle ette heidetud ja ta maakohtu otsusega VMS § 16-6 järgi süüdi tunnistatud ajavahemikul
8. novembrist kuni
9. detsembrini 2007.a. Eestis ebaseadusliku viibimise eest. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukohalt asjakohatu apellandi väide, nagu oleks antud väärteo eest teda juba karistatud kui ta
10. aprillil 2004.a koostatud lahkumisettekirjutuse nr 1004799235 mittetäitmise eest kinni peeti ja paigutati väljasaatmiskeskusesse.

§ 23

lg.1 korras väljasaatmiskeskusse paigutamine on haldusmenetluse korras kohaldatav abinõu, mida rakendatakse Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, keda pole olnud võimalik

§ 18lg.1 sätestatud tähtaja jooksul riigist välja saata. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine pole Kar

S

1. peatüki järgi süüteo toimepanemise eest kohaldatavaks karistuseks. Samuti on ebaõige KMA poolt apellatsioonile esitatud kirjalikus vastulauses osundamine Harju Maakohtu
2. oktoobri 2003.a. otsusele väärteoasjas nr.4-2073/
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2003.a. otsusest väärteoasjas nr. 4-2073/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari 2004.a. otsusest nr. 2-4/78 nähtub , et VMS § 16-6 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest on 1140 kr. suuruse rahatrahviga karistatud Nikolai Mt, mitte aga L. Mt. Tegelikele asjaoludele mittevastavad on apellandi väited, nagu takistanuks halb tervislik seisnud Eestist lahkumise ettekirjutuse täitmist. Väärteoasja toimikus olevast Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja kirjalikust vastusest KMA –le nähtub, et L. Ml pole
6. septembril 2007.a. Lääne Tallinna Keskhaigla Naistekliinikust saadud teabe põhjal tervisest lähtuvaid vastunäidustusi reisimiseks, 48 tunni jooksul väljasaatmiseks ega väljasaatmiskeskusse paigutamiseks. Tuginedes Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohale, mille järgi võib tõendiks olla teises asjas jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolu, käsitleb ringkonnakohus sellise tõendiallikana L. M poolt ringkonnakohtu istungil üle antud materjalide hulgas asuvat Tallinna Halduskohtu
7. detsembri 2007.a. otsust haldusasjas nr. 3-07-
8. Nimetatud kohtuotsuse põhiosa punkti 7 kohaselt ei takista B. M ( menetlusaluse poeg ) ega teiste perekonnaliikmete tervislik seisund L. M Vene Föderatsiooni ümberasumist. Ringkonnakohtu istungil pole apellant esitanud tõendeid, et abivajaja ravi on võimalik vaid Eestis ning et see pole kättesaadav Vene Föderatsioonis. L. Ml ega tema abikaasal pole Eestis elamise ega töötamise luba, mis oluliselt pärsib elatise teenimist enda kui laste ülalpidamiseks. Ringkonnakohtu seisukohalt ei vasta tegelikele asjaoludele apellatsioonis esitatud väited, nagu oleks maakohus keeldunud uurimast ja võtmast arvesse üldtuntud tõendeid ega määranud kindlaks olemasolevate tõendite uurimise järjekorda ning ei selgitanud osapooltele oma otsust. Väärteotoimikus sisalduv Harju Maakohtu
9. veebruari 2008.a ( ekslikult märgitud Tallinna Linnakohus) kohtuistungi protokoll (tlk 27) ei kinnita apellandi eelpoolnimetatud väiteid. VTMS § 106 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooltel kolme päeva jooksul, arvates kohtuistungi protokolli allakirjutamisest, õigus esitada protokolli kohta oma täiendused ja parandused. Toimiku materjalide hulgas ei ole kohtumenetluse poole, sh apelland poolt kohtuistungi protokolli kohta esitatud märkuseid, täiendusi, parandusi. Kaebuse väidete ja kohtuistungi protokolli lahknevuse korral omab õiguslikku tähendust kohtuistungi protokoll (RKKK 3-1-127-04). Ekslik on apellandi viide VTMS §-le 81 ja 82 väärteomenetluse lõpetamise põhjendamisel aegumise tõttu. VTMS § 81 reguleerib väärteotoimiku koostamist ja asjaajamist väärteomenetluses, § 82 aga väärteoasja registreerimist. Süüteo ja otsuse aegumist käsitlevad KarS § 81 ja §
10. KarS § 81 lg.3 ja § 82 lg.1 p.3 järgi aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat ning otsust ei asuta täitma, kui selle jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. L. Mle arvati süüks väärteo toimepanemine
11. novembrist kuni 18.detsembrini 2007.a. Maakohus arutas süütegu ning tegi süüdimõistva kohtuotsuse
12. veebruaril 2008.a., mis pöörati VTMS § 205 lg.1 korras viivitamatult täitmisele. Seega pole kahtlust, et süüteo aegumistähtaeg polnud saabunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega selles, et maakohus ei tunnistanud õigustamatult VTMS § 199 lg. 3 mittevastavaks põhiseaduse §-dega 22 ja 24 lg 5 kuna see on vastuolus sama paragrahvi
13. lõikega ning jätab kaebaja ilma VTMS § 19 lg.7 sätestatud õigusest vaidlustada kohtuotsust selle täitmise perioodil. Ringkonnakohus märgib, et VTMS § 19 lg 1 p 7 annab menetlusalusele isikule õiguse vaidlustada kohtuvälise menetleja või kohtu menetlustoiming või lahend samas seadustikus sätestatud korras. Ehkki VTMS § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest, ei võta nimetatud asjaolu menetlusaluselt isikult õigust vaidlustada kohtu lahendit VTMS sätestatud korras. Seega ei ole eelpoolnimetatud sätete puhul tegemist põhiseadusele mittevastavusega, menetlusaluse isiku kaitse või kaebeõiguse piiramisega. L. M kaebeõiguse tegeliku realiseerimise võimalust tõendab tema apellatsiooni menetlusse võtmine ja arutamine ringkonnakohtus. Karistuse kandmise tingimused arestimajas seonduvad maakohtu poolt mõistetud karistuse täitmisega ning jäävad väljapoole apellatsioonimenetluse kohtuliku arutamise piire. Ringkonnakohus nõustub apellatsiooniga selles, et L. M oli ajavahemikul 18.19.detsembrini 2007.a. KMA töötaja poolt kinni peetud VMS § 16-6 tunnuste järgi kvalifitseeritud väärteoasja menetlemisega ning karistuse mõistmiseks kohtu ette toimetamisega. Asjaolu, et Harju Maakohus lükkas
14. detsembril 2007.a. väärteo asja sisulise arutamise edasi ja vabastas L. M, ei muuda tema kinnipidamise eesmärki ega sisu VTMS § 44 lg.1 tähenduses. VTMS § 44 lg.3 kohaselt arvatakse kinnipidamise aeg KarS § 68 lg.2 sätestatud korras karistusaja hulka. Seetõttu pidanuks esimese astme kohus L. Mle VMS § 16-6 järgi karistusena mõistetud 10 päeva aresti hulka arvama tema kinnipidamise aja 18.-
15. detsembrini 2007.a., s.o. 2 päeva. Olukorras, kus L. M on täies ulatuses ära kandnud temale Harju Maakohtu
16. veebruari 2008.a. otsusega mõistetud karistuse ja sellele lisaks olnud sama väärteoasja menetlemisel 2 päeva kinnipeetud, mida pole maakohus arvanud karistuse aja hulka, tekib L. Ml õigus hüvitisele 2 kinnipidamises oldud päeva eest, mis ületavad karistuse tähtaega. Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p.4 ja § 5 lg.1 kohaselt kuulub L. Mle hüvitamisele 2 ( kaks ) päeva, mille kestel temalt oli vabadus võetud üle määratud karistuse tähtaja, s.o. kokku 14 ( neljateist ) päevamäära suuruses summas. Väärteoasja arutamisel ringkonnakohtus pole selgunud asjaolusid, mis riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg.3 kohaselt välistaksid L. Mle vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 2 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu
17. veebruari 2008.a. otsuse sisuliselt muutmata, tehes selle resolutiivosasse täpsustuse KarS § 68 lg.2 alusel
18. -
19. detsembrini 2007.a. kinnipidamise aja arvamisest L. Mle mõistetud karistuse aja hulka. Apellatsioon rahuldada osaliselt. I. AMANN M. PREIMER E. RANDMÄE