1-06-12548 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21 veebruar 2007. a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-12548 (06231400004) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, mis tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „Margo Sirel, 1-06-12548, sundraha“. 3.

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel seoses laiba kohtuarstliku ekspertiisi nr 14 tegemisega tekkinud kulu 6800 (kuus tuhat kaheksasada) krooni, mis tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse 1

4. jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „Margo Sirel, 1-06-12548, kohtuarstlik ekspertiis“.

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel seoses liiklustehnilise ekspertiisi nr LL-62-06/1683 tegemisega tekkinud kulu 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni, mis tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „Margo Sirel, 1-06-12548, liiklustehniline ekspertiis“. Margo Sireli joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise tasu summas 220 (kakssada kakskümmend) krooni jätta riigi kanda. Kriminaalmenetluse kulude ja rahalise karistuse tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. SPesitatud tsiviilhagi 5620 krooni nõudes jätta Margo Sireli poolt tsiviilhagi hüvitamise tõttu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: Margo Sirelit süüdistatakse selles, et tema 02.01.2006 kella 17.15 ajal juhtis sõiduautot XXX registreerimismärgiga XXX, millega liikus Tallinnas mööda Tondi tänavat Linnu tee poolt Pärnu mnt suunas. Sõidutee oli märg ja ilm pilves, pimeda aja tõttu põles tänavavalgustus. Margo Sirel ei arvestanud sõidukiiruse valikul teeolusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Lähenedes Tondi tänaval maja nr 33 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei ilmutanud Margo Sirel vajalikku tähelepanu, ei vähendanud eelnevalt vajalikul määral kiirust ega peatunud enne reguleerimata ülekäigurada, et anda teed jalakäijale. Seetõttu sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed sõiduauto liikumissuunas paremalt vasakule ületavale LP. Oma tegevusega Margo Sirel ettevaatamatusest rikkus Vabariigi Valitsuse 02.02.2001määruses nr 48 „Liikluseeskiri” toodud järgmisi liiklusnõudeid: § 44 – juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat; § 46 – lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale; § 123 – juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab teeolusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest põhjustas ta jalakäijale LP eluohtlikud tervisekahjustused – pea kinnise tömbi trauma koljuluude murdudega ja kehatüve kinnise tömbi trauma, mille tagajärjel kannatanu suri. 2 Seega Margo Sirel pani toime KarS § 423 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo, so sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest kui sellega põhjustati inimese surm. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud Margo Sirel tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja selgitas, et 02.01.2006 kella viie ajal õhtul läks vanemat tütart bussijaama viima. Elukaaslane helistas, ja teatas, et Järvevana teel on liiklusummik. Seetõttu läks Linnu teed kaudu et minna Tondi tänava kaudu kesklinna. Oli pime aeg, sombune ilm. On autot juhtinud alates 1990st aastast, kogu aeg on elanud Tallinnas. Vastu tuli pidev autode rida. Nägi teiste autode tulede valgusel paremalt vasakule ületamas teed jalakäijat. Vähendas kiirust, lähenes ülekäigurajale. Veendus, et ei ole inimesi, kes tahavad teed ületada. Jätkas sõitu ja vahetult enne ülekäigurada tajus tumedat kogu paremalt. Üritas vasakule tõmmata, automaatselt pidurdas, kuid toimus kokkupõrge. Auto jäi vasaku nurgaga vastassuunavööndisse. Kuna oli tipptund, siis närvilised juhid karjusid. Ajas auto paremasse tee serva teelt eest ära. Läks kannatanu juurde, seal oli juba meeskodanik. Helistas kiirabisse. Kannatanu oli tumedates riietes ja lamas maas. Nägemisega ei ole probleeme olnud, prille ei kanna. Viimane kord kui kinni peeti, siis tehti hoiatus ja see oli 2002 aastal. Tondi tänavat mööda ei sõida iga päev, kuid 3-4 korda nädalas küll. Tema ees sõidukeid sõitmas ei olnud, küll tuli neid pärast liiklusõnnetust tagantpoolt. Tagant tulijad jäid seisma ülekäiguraja ees. Liiklus suunati ümber kõnnitee kaudu. Kui vastutulijad peatusid, siis nägi jalakäijat teed ületamas ja vähendas kiirust ning kiirus võis olla 30-40 km/h. Vaateväljas jalakäijaid ei olnud ei teed ületamas ega tee ületamist ootamas. Kui oleks näinud, siis oleks peatunud. Nähtus oli nagu tavapärase sügisese sompus ilmaga. Teekate oli märg, tänavavalgustus põles. Kojamehed töötasid, vastu tuli autosid, vihma just ei sadanud, udutas. Teel sissesõidetud rööpad, vastutulevad sõidukid pritsisid mustust üles. Vaatas teed ja siis kõrvalt nägi kogu. See oli moment, ei jõudnud midagi teha. Üritas, tõmbas vasakule ja pidurdas. Ei tea seda, kas see oli kokkupõrke ajal või pärast seda. Kannatanu SP seletas, et elas Seebi tänaval ja ema elas Kundas. Ema tuli enne jõulusid külla ja elas sel ajal tema juures. Nii palju kui mäletab, on ema põdenud külmetushaigusi, kuid muidu oli hea tervise juures. Käis hästi, nägi hästi, prille ei kandnud. Rahulik, kiiresti just ei kõndinud. Liikusid koos jalgsi Tallinnas ringi. Teele ta ei jooksnud, teed ületas ülekäigurajalt. Sel ajal oli tal suhteliselt lõbus tuju, ütles, et läheb suitsu ostma. Kauplus oli ehk poole kilomeetri kaugusel. Ta oli seal kaupluses varem käinud nii temaga koos kui üksinda. Ema käis ka lastega jalutamas Tallinnas, oli ohtudest teadlik ja ema võis julgelt lastega jalutada. Muidu oli ema kodune, varem töötas. Liiklusõnnetusega seotud kulutustest hüvitas kindlustus 5850 krooni, hüvitamata osa on 5620 krooni, milline on ka esitatud tsiviilhagi. Süüdistatav on temaga ühendust võtnud, pakkus abi, rääkis, et ei tea kuidas see juhtuda sai, seletada ei osanud. Tunnistaja HJ seletas, et 02.01.2006 oli viinud auto Linnu teele rehvivahetusse ja kõndis mööda Tondi tänavat Pärnu mnt poole töökohta. Liikus vasakul pool teed, mis jääb Nõmme tee poole. Rääkis telefoniga ja kuulis pidurdamist, kummi lohisemist ning lööki. Jooksis auto juurde, mis oli ülekäigurajal. Oli sel hetkel näoga õnnetuskoha suunas, milleni võis olla umbes 25 meetrit. Jõudis auto juurde. Inimene lebas maas paremal küljel peaga Pärnu mnt suunas. Sisemine verejooks ei olnud alanud, suust verd ei tulnud, kuid varsti hakkas. Püüdis kontakti saada. Samas vaatas, et talle endale otsa ei sõideta. Auto varjas teda. Sõiduki vasak nurk oli vastassuunavööndis natuke. Teatas numbril 112 ja kuna koht oli tuttav, siis seletas asukohta, kuidas paremini tulla, sest liiklus seisis. Oli kohal niikaua kuni tuli esimene kiirabi, siis teine ja ka politsei liiklust ümber suunama. Autod sõitsid mööda kõnniteed. Ei näinud seda, et sõidukit oleks liigutatud, tähelepanu oli pööratud kannatanule. Ilm oli sombune, sadas vihma. Päeva jooksul oli sadanud vihma, kord sadas, siis ei sadanud. Lumi oli sulanud, oli pime. Tee ei olnud jääs, olid lombid, ilm udune. Valgustust ei olnud. Ilusad antiiksed tänavavalgustuspostid, mis on inimese kõrguselt laiad, ülevalt lähevad kitsamaks. See mis üleval põleb, seda ei ole näha. Kas põlesid lambid või mitte, seda ei vaadanud. Nüüd on valgustus parem. Farmaatsiatehase küljes on valgusti, mis siis ei põlenud, kuid kui kiirabi tuli, siis oli põlema pandud. Sündmuskohal oli valgustus vilets. Kui telefoniga rääkis, oli tähelepanu suunatud ette, et ei 3 komistaks. Õnnetus oli liikumissuunast kella ühe suunas. Tähelepanu äratas pidurdusheli. Seal on pikk ala, hobuste maneež, koolihoov, kus on halb valgustus. See on pärast ülekäigurada. Teel on kulunud triibud, arvatavasti ka ülekäiguraja märk, seda ei mäleta. Autojuhil on seal halb liigelda, ebasoodsad tingimused. Linna poolt tuli palju autosid ja kiiresti oli pikk saba. Kas pärisuunas ka autosid oli, seda ei mäleta. Kuulis pidurit, lööki ja kogu tähelepanu läks sellele. Mida juht sündmuskohal tegi, seda ei mäleta, võis olla ka tema selja taga. Juhiga oli jutuajamine ja juht seletas, et viis oma tütart bussi peale ning sõitis mööda Tondi tänavat ja järsku hüppas jalakäija posti tagant välja, vajutas pidurit, kuid pidama ei saanud. Seda, kas ka teisi jalakäijaid seal oli, seda tunnistaja tähele ei pannud. See ülekäik on õnnetu, sest jalakäija mahub posti taha ja juht ei näe teda. Oma sõnu kasutades ütleks, et jalakäija astus äkitselt posti tagant välja. Kannatanut enne õnnetust kõndimas ei näinud. Ei mäleta, et pidurdusheli oleks pärast lööki jätkunud. Pidurdusheli oli enne. Kannatanul oli seljas must poolmantel või jope, tumedad püksid ja poolsaapad. Ülekäigurada algab posti tagant. Tunnistaja DP seletas, et sündmuskohale jõudes kas vihma sadas või mitte, seda ei mäleta, kuid märg oli küll. See oli õhtuse tipptunni ajal 5-6 paiku. Jalakäija oli juba ära viidud. Sündmuskohal oli jutuks, et väidetavalt astus jalakäija posti tagant välja. Seda rääkis juht. Sellepärast joonistati ka posti pilt. Proovisid kohapeal ja MMoli posti taga, ise eemalt vaatas 20-30 meetri kauguselt paremalt tee äärest kui palju teda posti tagant näha on. Näha oli vaid tänu helkurvestile. Pimeda tõttu oli nähtavus halb. Sellepärast see skeem tehtigi. Mäletamist mööda tänavavalgustus põles. Ilmastikuolud oli halvad, sest vastutulevad sõidukid pritsisid vett üles. Valgustusest erilist kasu ei olnud. Ülekäigurada on tähistatud reguleerimata ülekäiguraja märgiga. Märgid olid nähtavad, valgustatud ei olnud. Miski märgi nägemist ei takistanud. Ise sõidab seal tihti, teab ülekäiguraja asukohta. Praeguseks on olukord muutunud, ülekäigurada on valgustatud. Märgil oli vist kollane joon ümber. Ülekäigurada tähistavad märgid on mõlemal pool ülekäigurada. Vöötrada on pildi järgi otsustades suhteliselt kulunud. Tunnistaja MM seletas, et liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, tänavavalgustus küll põles, kuid sadas kas vihma või lörtsi, nähtavus oli väga halb. Need, kes tihti mööda Tondi tänavat sõidavad, teavad seda ülekäigurada ja arvestavad, kes ei sõida tihti, sellele on ülekäigurada ootamatu ja ei ole hästi märgatav. Posti mõõtmise eesmärgiks oli see, et nähtavus oli halb ja juht korduvalt ütles, et ta ei märganud jalakäijat ja ei saanud aru kust poolt jalakäija teele sattus. Üks tunnistaja ka toetas teda, et nähtavus halb. Tekkis huvi miks siis juht ei märganud jalakäijat. Vaatlesid tähelepanelikult, et kui tulla Linnu tee poolt ülekäiguraja suunas. Seal on tänavavalgustuse post tee ääres ja selle alumine osa on suurema läbimõõduga kui ülemine. Seisis ise posti taha ja D.P pildistas, et kindlaks teha kui palju inimest posti taga näha on. Eriti ei olnud. Kui lisada ilmastikutingimused, siis oli jalakäija juhi jaoks ootamatu. Posti kaugus tee äärest sai fikseeritud vist liiklusõnnetuse aktis. Tunnistaja ütlustest tulenes see ja tunnistaja väitis, et kuulis auto kriginat ning vaatas siis sinna suunda. Kas vöötrada oli, seda ei mäleta, kuid olid reguleerimata ülekäigurada tähistavad märgid 5.43 ja 5.

1. Sündmuskohal rääkis juhiga, kannatanu tütar tuli sinna, samuti rääkis tunnistajaga. Praeguseks liiklusmärgid on ümbritsetud neoonkollasega ja ülekäigurada on ka valgustatud. Kui sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud, et märgid ümbritsetud neoonkollasega, siis see on õige. Pidurdusjälgede kohta ei oska midagi öelda, tee oli märg ja auto oli kohapealt ära. Kohus kontrollis kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid: • 02.01.2006 koostatud liiklusõnnetuse aktist ja skeemist nähtuvalt on akt ja skeem koostatud liiklusõnnetuse kohta, milline toimus Tondi tänava maja nr 33 ees asuval ülekäigurajal. Skeemil on märgitud ka tänavavalgustuse posti asukoht, milline on sõiduteest 0,9 m kaugusel ja asub enne ülekäigurada Linnu tee poolt vaadates. (t/l 2) • 02.01.2006 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtuvalt vaadeldi Tondi tänaval sõiduteed maja nr 33 ees enne ja pärast jalakäijate ülekäigurada. Seejuures on vaatlusprotokolli lisas joonis tänavavalgustusposti kohta, millisest nähtuvalt on posti allosas läbimõõt 0,37 m ja post on ülespoole koonuseline ning 1,1 m kõrguselt on posti läbimõõt 0,22 m ning 1,55 m kõrguselt silinderjas ja läbimõõduga 0,15 m. (t/l 3-5, 6-15) 4 • • • • • • • 02.01.2006 koostatud protokollist liiklusvahendi ülevaatuse kohta nähtub, et sõidukil XXX registreerimismärgiga XXX on tuvastatud, et esistange parem nurk on purunenud, parem esimene suunatuli on pesast väljas ja katki, parem esitiib on muljumisjälgedega, esikapotil lohisemisjälg, esiklaas paremalt poolt mõranenud, parempoolne küljepeegel koos korpusega katki ja kinnitusest lahti. Sõiduki seadmed, süsteemid on töökorras. (t/l 16-17) 02.01.2006 koostatud protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi kasutamisel on tuvastatud, et Margo Sirel oli kaine. (t/l 20) 02.01.2006 koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist nr 27/27 nähtuvalt tuvastati, et samal päeval kella 20.15 ajal Wismari Haiglasse toimetatud Margo Sirel on kaine. (t/l 23) 04.01.2006 koostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 14 nähtuvalt jõudis ekspert arvamusele, et LP surma põhjuseks on eluohtlikud tervisekahjustused: pea kinnine tömp trauma koljuluude murdudega ja kehatüve kinnine tömp trauma. LP laibal esinevad lisaks eelpoolnimetatutele veel järgmised mitteeluohtlikud tervisekahjustused: parema alajäseme kinnine tömp trauma, vasaku alajäseme kinnine tömp trauma, nahaaluste verevalumitega ümbritsetud nahamarrastused vasakul labakäel, pindmine haav vasakul küünarnukil, nahamarrastus paremal põlvel. Kõik laibal esinevad tömpvigastused võivad olla saadud tömbi vägivalla toimel liiklusõnnetuse käigus, võimalik, et ekspertiisimääruses mainitud ajal, so 02.01.2006 ja viisil, so sõiduauto väljaulatuvate osade löögist vasakule kehapoolele ning järgnevast paiskumisest vastu kõva tömpi pinda keha parema poolega. Imendumisfaasis nahaalune verevalum paremal reiel võis olla saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löögist kõva tömbi esemega või kukkumisel vastu samalaadset pinda. Selline vigastus ei ole eluohtlik ning ei ole põhjuslikus seoses surma saabumisega. Kohtukeemilisel uuringul laiba verest etanooli ei leitud. Laiba verest leiti diazepaami ja atropiini, tegemist on farmakoteraapias kasutatavate ravimitega. Surm saabus SA PERH Mustamäe korpuses 02.01.2006 kell 18.
2. (t/l 27-39) 30.03.2006 koostatud liiklustehnilise ekspertiisi aktist nr LL-62-06/1683 nähtuvalt on ekspert asunud seisukohale, et hinnates sõiduautol XXX registreerimismärgiga XXX esinevate vigastuste ulatust ja paiknemist, on põhjust arvata, et jalakäijale otsasõidu hetkel ei ületanud sõiduauto liikumiskiirus lubatud liikumiskiirust 50 km/h. Teadmata jalakäija liikumiskiirust ja jalakäija liikumise ulatust sõiduteel enne otsasõitu, ei ole jalakäijale otsasõidu vältimise võimalusi võimalik klassikalise metoodika alusel analüüsida. Üldjuhul olnuks lubatud liikumiskiiruse 50 km/h korral sõiduauto XXX juhil võimalik vältida otsasõitu jalakäijale juhul, kui liiklusohu tekkimisel asunuks sõiduauto jalakäijale otsasõidu kohast kaugemal kui 31, 7 meetrit. Ekspertiisiks esitatud materjalide alusel saab öelda, et jalakäijale otsasõidu hetkel oli jalakäija sõiduauto poole vasaku küljega ja jalakäijale otsasõit võis toimuda ülekäigurajal, kuid sõiduauto paiknemist sõidutee suhtes ei ole võimalik tuvastada. (t/l 40-51) Teatisest süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatusvahendite kohta nähtub, et Margo Sireli keskmiseks päevasissetulekuks 2005 aastal oli pärast mahaarvamiste kogusumma lahutamist 89 krooni. (t/l 62-63) OÜ I iseloomustusest nähtuvalt iseloomustatakse Margo Sirelit kohusetundliku ja korrektse töötajana. Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd tunnistavad ütlused, kannatanu SP, tunnistajate HJ, DP ja MM ütlused ning uurinud kriminaaltoimiku kirjalikke materjale, sealhulgas tutvunud liiklusõnnetuse aktiga, liiklusõnnetuse skeemiga, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, sõiduki ülevaatuse aktiga, laiba kohtuarstlikus ekspertiisi aktis ja liiklustehnilise ekspertiisi aktis antud eksperdiarvamustega, asub seisukohale, et süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus. Süüdistatava süüd tunnistavatest ütlustest, tunnistajate HJ, DP ja MM ütlustest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist võib teha järelduse, et Margo Sireli juhitud sõidukiga otsasõit LP toimus Tondi 33 maja ees oleval reguleerimata ülekäigurajal. Samade isikute ütlustest 5 nähtuvalt oli liiklusõnnetuse toimumise ajal pime aeg ja ebasoodsad ilmastikutingimused, mistõttu oli ka nähtavus halb. Süüdistatava ütluste kohaselt olid teeolud talle tuttavad ning ta oli ka teadlik reguleerimata ülekäiguraja olemasolust, milline oli ka vastavate liikluskorraldusvahenditega märgistatud. Süüdistatava sõnade kohaselt oli jalakäija ilmumine teele paremalt poolt ootamatu, kuivõrd ta ei näinud jalakäijat ei ülekäigurajal teed ületamas ega ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootamas. Nii süüdistatava kui ka tunnistajate ütlustest nagu ka toimiku kirjalikest materjalidest, sealhulgas sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtuvalt oli vahetult enne ülekäigurada tänavavalgustuspost, milline oma mõõtmetega võis teeületamisvõimalust ootavat jalakäijat varjata. Samas oli süüdistatav ülekäigurajale lähenedes vastusõitvate sõidukite tulede valguses näinud ülekäigurajal sõiduteed ületavat jalakäijat ning vähendas kiirust, andes jalakäijale võimaluse sõidutee ületamiseks. Kannatanu ilmumine teele oli aga ootamatu. Kohus asub seisukohale, et vaatamata halbadele ilmastikutingimustele ja pimedale ajale jättis süüdistatav mootorsõiduki juhina ülekäigurajale lähenedes temalt eeldatava hoolsuskohustuse täitmata. Vastavalt LE § 46 sätetele, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Seega pidi süüdistatav liikluseeskirja kohaselt märgistatud reguleerimata ülekäigurajale lähenedes olema eriti ettevaatlik, just arvestades ilmastikutingimusi ja nähtavust ning nähtavust varjava tänavavalgustusposti asukohta. Vastavalt LE § 44 sätetele ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat. Kohus asub seisukohale, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht eeldama seda, et just selles kohas, so reguleerimata ülekäigurajal on kõige suurem oht selleks, et sõiduki ja jalakäija liikumisteed ristuvad, mistõttu tuleb olla eriti ettevaatlik. Vaatamata sellele, et süüdistatava väidete kohaselt ta vähendas reguleerimata ülekäigurajale lähenedes kiirust, millele saab kaudselt kinnitust ka liiklustehnilises ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamusest, mille kohaselt ei ületanud sõidukijuht sündmuskohal lubatud suurimat sõidukiirust, so 50 km/h, asub kohus seisukohale, et süüdistatav rikkus LE § 123 nõuet, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Kohus leiab, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht aru saama sellest, et ainukeseks teel etteaimatavaks takistuseks saab sellises kohas olla vaid teed ületav jalakäija, millele viitavad ka liikluskorraldusvahendid. Seda pidanuks juht aga kindlasti arvestama sündmuskohal valitsenud ebasoodsate teeolude ja ilmastikutingimuste tõttu, mis juhi nähtavust halvendavad. Seejuures peab juht vähendama kiirust määral, mis võimaldab tal sõiduki ka peatada kui takistus teele ilmub. Käesoleval juhul jõudis süüdistatav sõiduki peatada alles pärast jalakäijale otsasõitu. Seega ei olnud sõiduki kiirus kohandatud selliseks, et süüdistatav oleks suutnud sõidukit peatada ja otsasõitu vältida. Vastavalt senisele kohtupraktikale peab kohus hindama kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja andma sellele õigusliku hinnangu. Kuigi kohus on tuvastanud süüdistatava poolt kolme liikluseeskirja nõude rikkumise, tuleb vaadelda ka teise liiklusõnnetuses osalenud isiku käitumist. Kuivõrd otsasõit jalakäijale toimus reguleerimata ülekäigurajal, siis vastavalt LE § 31 sätetele peab reguleerimata ülekäigurajal jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu. Käesoleval juhul, arvestades süüdistatava ütlusi kiiruse vähendamise kohta, võib eeldada, et kannatanu võis pidada süüdistatava poolt kiiruse vähendamist tingituks just sellest, et süüdistatav on teda teeületamist ootamas näinud ja vähendas kiirust tema pärast, mistõttu kannatanu, veendumata selles, et sõiduk peatub ja tee ületamine on ohutu, astus teda varjanud posti tagant sõiduteele. Seejuures oli posti ja tee ääre vahe vaid 0,9 meetrit, so vähem kui kaks sammu. Kõikide kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava ütlustest saab järeldada, et tänavavalgustuspost oma suhteliselt suure läbimõõdu tõttu võis varjata teeületamisvõimalust ootavat kannatanut. Seetõttu saab ka järeldada seda, et kannatanu ei veendunud lõplikult tee ületamise ohutuses. Samas aga leiab kohus, et kannatanu poolne käitumine ja oma käitumise 6 ohutuses veendumata jätmine on tühine võrreldes süüdistatava kui suurema ohu allika juhi poolt toime pandud rikkumistega, kuivõrd ülekäigurada, olgugi, et reguleerimata ülekäigurada, ongi just selleks, et tagada jalakäijatele tee ületamise võimalus võimalikult ohutult ning seetõttu on ka juhile pandud suuremad kohustused selle tagamiseks, so vastavad liikluskorraldusvahendid annavad ülekäiguraja olemasolust selgelt märku ning juht on kohustatud liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni arvestama ja liikluses sellest ka juhinduma. Seetõttu leiab kohus, et vaatamata kannatanu poolt tema enda ohutust tagama pidanud nõude eiramisele lasub liiklusõnnetuse toimepanemises süü süüdistataval, kes ei taganud jalakäija ohutust, ei vähendanud piisavalt kiirust ega peatunud ega kohandanud sõiduki kiirust selliseks, mis taganuks ilmastikutingimusi, teeolusid ja nähtavust arvestades vajadusel sõiduki peatumise mistahes etteaimatava takistuse ees. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatav rikkus ettevaatamatusest liikluseeskirja § 44, 46 ja 123 nõudeid, mis põhjustas liiklusõnnetuse, millega põhjustati inimese surm. Taolistel motiividel asub kohus seisukohale, et süüdistatav on toime pannud KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteo ning kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus 30 päevamäärast 500 päevamäärani või vangistus kuni 3 aastani. Karistuse liigi valikul lähtub kohus KarS § 56 sätestatud karistuse eesmärgist, so võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Sellise võimaluse olemasolust saab järeldusi teha süüdlase käitumisest enne inkrimineeritava teo toimepanemist, selle teo toimepanemise ajal ning sellele järgnevalt. Süüdlase varasema käitumise kohta saab aga andmeid kriminaaltoimikust, sealjuures karistusregistri andmetest ja politsei andmebaasi andmetest süüdlase karistuste kohta. Kriminaaltoimikus leiduvast karistusregistri õiendist nähtuvalt ei ole Margo Sirelit karistusregistrisse kantud ning politsei andmebaasi andmetel on Margo Sireli liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistamisel 2001 ja 2002 piirdutud hoiatusega ning 2002 veebruaris on teda karistatud rahatrahviga, milline karistus kustus 12.02.
3. Muid andmeid süüdistatava karistamiste kohta ei ole kogutud. Seega ei ole Margo Sirel isikuks, kes oleks süstemaatiline õiguskorra rikkuja ja kelle mõjutamiseks oleks vaja kohaldada karistust, mis oleks seotud isiku vabaduse piiramisega. Kuivõrd Margo Sirel on varem kohtu poolt karistamata ning ainuke karistus väärteo eest on samuti kustunud juba 4 aastat tagasi, leiab kohus, et Margo Sireli suhtes võib kohaldada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilist karistust, so rahalist karistust. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja karistust kergendavaid asjaolusid. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on süüdistatav korduvalt avaldanud kahetsust toimepandus, millise avalduse siiruses kohtul kahtlemiseks alus puudub. Seetõttu arvestab kohus puhtsüdamlikku kahetsust toimepandus KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendava asjaoluna. Kohtueelsel menetlusel oli kannatanu SP esitanud tsiviilhagi, milline koos kannatanule osutatud õigusteenuse maksumusega oli kohtuistungi ajaks süüdistatava poolt hüvitatud. Taolist asjaolu arvestab kohus KarS § 57 lg 1 p 2 sätestatud kahju vabatahtliku hüvitamisena, so karistust kergendava asjaoluna ja seda kahju hüvitamisena varalises mõttes, so kannatanu poolt kantud varaliste kulutuste kompensatsioonina, kuivõrd surmaga lõppenud liiklusõnnetuse tagajärgi ei ole süüdistataval võimalik kuidagimoodi hüvitada. Senise kohtupraktika kohaselt mõistetakse karistus süü suurust arvestades ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude arvestamisel mõistetakse siis karistus vastavalt kas siis alla ettenähtud keskmist sanktsiooni või seda ületavana. Käesoleval juhul ei ole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud, kuid tuvastatud on kaks karistust kergendavat asjaolu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, arvestades rahalise karistuse päevamäärana 89 krooni. 7 Vastavalt KarS § 50 lg 1 p 1 sätetele võib mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 3 aastaks. Vastavalt kohtupraktikale tuleb lisakaristust üldjuhul kohaldada isiku suhtes, kes on korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli liiklusõnnetuses osalenud Margo Sirel kaine ning tal puuduvad varasemad kehtivad karistused liikluseeskirja nõuete rikkumise eest, rääkimata kehtivast karistusest mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Arvestades eelmärgitud asjaolusid ning seda, et Margo Sirelil on juhtimisõiguse olemasolu vajalik ka oma tööülesannete täitmiseks, leiab kohus, et KarS § 50 lg 1 p 1 sätete kohaldamine Margo Sireli suhtes ei ole otstarbekas ning lisakaristuse võib Margo Sireli suhtes jätta kohaldamata. Süüdimõistmisel mõistetakse süüdistatavalt välja ka kriminaalmenetluse kulud. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmisel leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista sundraha ja süüdistatava süüd tõendavate tõendite kogumisel tehtud kulutused, so laiba kohtuarstliku ekspertiisi tasu ja liiklustehnilise ekspertiisi tasu. Kuivõrd joobe meditsiinilisel tuvastamisel tehti kindlaks, et süüdistatav oli kaine, siis leiab kohus, et joobe tuvastamiseks tehtud kulutused tuleb jätta riigi kanda. Märt Toming Kohtunik 8